1-11-6190/34 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg 17. mai 2012 Kriminaalasja number 1-11-6190 Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Mati Kartau, Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Liina Parv Tõlk Natalia Tselikova Kriminaalasi

Jegor Barkanovi süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 3, 4, § 121 järgi; A.E süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 3, 4 järgi; A.U süüdistuses KarS § 214 lg 2 p 3, 4 järgi. Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja) 7. märtsi 2012 otsus Apellatsioonide esitajad

süüdistatav Jegor Barkanovi kaitsja vandeadvokaat Matti

Reinsalu, süüdistatav A.E

kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Prokurör prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Jegor Barkanov

isikukood 39503313720; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 4 korral Kaitsja vandeadvokaat Matti Reinsalu Süüdistatav A.E

isikukood: XXX; elukoht: XXX; varem kriminaalkorras karistamata, väärteokorras karistatud 1 korral Kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa Kohtuistungi aeg ja koht 10. mail 2012, Tartus

RESOLUTSIOON

2

Juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätta Viru Maakohtu 7. märtsi 2012 kohtuotsus muutmata, esitatud apellatsioonid rahuldamata.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Matti Reinsalu

Advokaadibüroo OÜ kaudu 292,22 eurot vandeadvokaat Matti Reinsalule tema poolt Jegor Barkanovile apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Jegor Barkanovilt, alaealise vahendite puudumisel

tema seaduslikult esindajalt Vladimir Barkanovilt (XXX) menetluskulu, s.o kaitsjatasu vandeadvokaat Matti Reinsalu poolt osutatud õigusabi eest, 292,22 eurot riigituludesse.

Väljamõistetud summa 292,22 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr

10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Jegor Barkanov 1-11- 6190 kohtukulud“.

Välja maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Anti Aasmaa

Advokaadibüroo OÜ kaudu 264,12 eurot vandeadvokaat Anti Aasmaale tema poolt A.E-le apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista A.E-lt, alaealise vahendite puudumisel

tema seaduslikult esindajalt Svetlana A.E-lt (XXX) menetluskulu, so kaitsjatasu vandeadvokaat Anti Aasmaa poolt osutatud õigusabi eest, 264,12 eurot riigituludesse.

Väljamõistetud summa 264,12 eurot tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr

10220034796011 või Swedbank nr 221023778606 või Danske Bank AS Eesti filiaal nr 333416110002.

Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „A.E 1-11-6190 kohtukulud“.

Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded ei ole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras.

Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 17. mail 2012.

Kassatsiooni esitamise õigus on prokuratuuril, advokaadist kaitsjal ja teistel kohtumenetluse pooltel advokaadi vahendusel. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 18. maist 2012.

Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 18. maist 2012.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

3

Viru Maakohtu 07.03.2012 otsusega mõisteti J. Barkanov süüdi KarS § 121 järgi, mille eest

mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust ning KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, kohaldades KarS § 61 sätteid. KarS § 64 lg 1 alusel mõisteti

J. Barkanovile liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 74 lg 1, 3 alusel jäeti karistus

tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat. J. Barkanovit kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 p 2 ja p 8 järgi mitte tarvitama alkoholi ja narkootikume, samuti kohustati J. Barkanovit osalema sotsiaalabiprogrammis.

Sama otsusega mõisteti A.E süüdi KarS § 214 lg 2 p 4, mille eest mõisteti talle

karistuseks 2 aastat vangistust, kohaldades KarS § 61 sätteid. KarS § 74 lg 1 ja 3 alusel jäeti vangistus tingimisi kohaldamata ja määrati katseajaks 3 aastat. A.E kohustati katseajal järgima KarS § 75 lg-s 1 nimetatud kontrollnõudeid ning KarS § 75 lg 2 p 2 ja p 8 järgi mitte

tarvitama alkoholi ja narkootikume, samuti kohustati A.E

osalema sotsiaalabiprogrammis. Sama otsusega mõisteti A.U süüdi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi, kuid tema süüdimõistmist pole vaidlustatud.

J. Barkanovile, A.E-le ja A.U-le oli esitatud süüdistus KarS § 214 lg 2 p 3, 4 järgi

varalise kasu üleandmises isikute grupis ja vägivallaga rasket tervisekahjustust tekitades

kokkuvõtlikult selles, et 2010 novembri lõpus, täpselt tuvastamata kuupäeval, XXX T E

tualettruumis peksid A.E ja lapseealine A.H. J. Barkanovi ja A.U ettepanekul

alaealist I.S. selle eest, et viimane ei toonud nende poolt eelnevalt nõutud 100 krooni ning

selleks, et mõjutada teda vägivalla kasutamise abil nimetatud summat hiljem siiski tooma. A.E ning A. H. lõid süüdistuse kohaselt kannatanule korduvalt rusikatega kõhtu, selga ja pea piirkonda ning põhjustasid talle eluohtliku tervisekahjustuse - rebenenud põrna kapslialuse verevalumi. Lisaks süüdistati J. Barkanovit KarS § 121 järgi, kuid selles osas ringkonnakohtule apellatsiooni esitatud ei ole. Maakohus leidis, et J. Barkanovi, A.E ja A.U süüdistusest KarS § 214 lg 2 p 3,

4 järgi tuleb välja jätta raske tervisekahjustuse tekitamine KarS § 214 lg 2 p 3 järgi, kuna

kriminaalasjas puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, millal kannatanule eluohtlik tervisekahjustus, s.o rebenenud põrna kapslialune verevalum, tekitati. Maakohus viitas seejuures

kohtuarstliku ekspertiisi aktile ja kannatanu ütlustele, millest tulenevalt esines eluohtliku

tervisekahjustuse tekitamise aja suhtes kõrvaldamata kahtlus, mida maakohus tõlgendas süüdistatavate kasuks.

Maakohus luges grupis toime pandud väljapressimise süüteo objektiivse süüteokoosseisu

olemasolu kõigi süüdistatavate tegevuses tõendatuks eelkõige kannatanu ütlustega. Maakohus

viitas kannatanu ütlustele seoses varasema väljapressimisega, kannatanupoolsele

väljapressimisepisoodi sündmuste kirjeldusele ning kannatanu ütlustele, mille kohaselt ta viis pärast peksmist J. Barkanovile ja A.U-le nõutud raha. Maakohus hindas kannatanu I.S. käitumist, tema poolt ütluste andmise asjaolusid ja teisi asjas

olevaid tõendeid ning luges I.S. ütlused usaldusväärseks tõendiks. Maakohus tõi välja, et

kannatanu I.S. ütlused on usaldusväärsed, kuna I.S. ei rääkinud algselt kellelegi enda suhtest toime pandud vägivallast esimeses kuriteoepisoodis ega ka hilisemast väljapressimisega seotud

peksmisest ning rääkis vägivallast alles hiljem eluohtliku vigastuse tõttu haiglasse sattudes ja

sealgi alles siis, kui arstid ei uskunud tema väiteid kukkumisest. Maakohtu hinnangul on I.S.

usutavalt selgitanud, et ei rääkinud kuritegudest koheselt seetõttu, et püüdis sellega ära hoida

edasist vägivalda enda suhtes. Maakohus märkis, et I.S. ema H. S. ütlused kinnitavad, et I.S.

rääkis rahanõudmisest emale siis, kui ta viimasel kahel korral J. Barkanovile ja A.U-le

maksmiseks emalt raha küsis. Maakohus võttis kannatanu ütluste usaldusväärsuse hindamisel aluseks ka tunnistajate R.L. ja H.S. ütluseid ning kohtuarstliku ekspertiisi akti, millest nähtub, et

vägivallast hakkas I.S. haiglas rääkima alles pärast tema usutlemist. Maakohtu hinnangul kinnitab I.S. ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et ta pole andnud ennastõigustavaid ütlusi ning

4 on esimese kuriteoepisoodi kohta enesekriitiliselt tunnistanud, et tema suitsetamine võis kaasa tuua ebameeldivusi kaasõpilastele.

Maakohtu otsuse kohaselt leidis kohtuistungil tõendamist, et I.S. vene keele oskus on vilets,

kuid maakohtu hinnangul on sellest hoolimata alusetu väita, et I.S. ei saanud aru sellest, et

temalt Fuflo mänguga seoses raha nõutakse, eriti olukorras, kus ta eelnevalt juba samadele

isikutele samadel asjaoludel raha oli andnud. Maakohus märkis, et I.S. on tunnistanud, et sai mõnedest venekeelsetest sõnadest aru ning et sai ilma tõlkimata aru, et rahast ja peksasaamisest rääkisid J. Barkanov ja A.U vahetult enne seda kui teda WC-s peksma hakati.

Maakohus ei pidanud usaldusväärseiks süüdistatavate ennastõigustavaid ütlusi, kuna nende eri

aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus ning süüdistatavate ütlused on vastuolulised ka omavahel. Maakohus märkis, et ei pea A.E ütlusi usaldusväärseiks, kuna A.E

on andnud kohtueelsel menetlusel ja kohtus erinevaid ütlusi, oskamata ütlustes olevaid vastuolusid usutavalt selgitada.

Maakohus tõi otsuses välja A.E ja J. Barkanovi ütlustes esinevad vastuolud ning

asjaolu, et A.U eitab igasugust seost juhtumiga. Maakohus rõhutas, et kuna kannatanu ütlused on antud asjas olulisemaks tõendiks, hindas kohus neid väga põhjalikult ning leidis, et

puuduvad viited selle kohta, et kannatanu oleks süüdistatavate suhtes vaenulikult meelestatud

või püüaks anda alusetult süüstavaid ütlusi. Maakohus märkis, et kannatanu on andnud

ühesuguseid usutavaid ütlusi, mida kinnitavad tunnistaja R.L. ja H.S. ütlused ja kohtuarstliku

ekspertiisi akt ning lisas, et kohtul ei ole alust nendes ütlustes kahelda. Samas on maakohtu

hinnangul süüdistatavate ütlused ennastõigustavad, vastuolulised ja üksteisega mitteriimuvad ning neist nähtub soov juhtunu kohta tõeseid ütlusi mitte anda. Maakohus hindas kannatanu ütluste järgi ka süüdistatavate tahtlust ning käsitles süüdistatavate

poolt teo toimepanemist koos ühise eesmärgi nimel tegutsemisena. Maakohtu hinnangul said kõik süüdistatavad ühtemoodi aru oma kuritegeliku tegevuse sisust, s.o vägivalla abil raha

nõudmisest, nad soovisid sel viisil kannatanult raha saada ja tegutsesid seega vähemalt otsese

tahtlusega. Maakohus tuvastas, et süüdistatavate suhtes puudusid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. Karistuse määramisel juhindus maakohus KarS § 2 lg-st 2 ja KarS § 56 lg-st 1 ning võttis arvesse

süüdlaste isikut. Maakohus leidis, et J. Barkanovi puhul esineb kergendava asjaoluna süü

tunnistamine ühes kuriteoepisoodis, kuid teiste süüdistatavate puhul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Maakohus arvestas süüdistatavate alaealisust ja asjaolu, et nad on varem kohtu poolt karistamata ning kohaldas süüdistatavate suhtes KarS § 61 sätteid, mõistes A.U-le ja A.E-le karistuseks 2 aastat vangistust ning J. Barkanovile karistuseks 2 aastat 1 kuud vangistust. Maakohus leidis, et karistuse eesmärgid on kõigi süüdistatavate puhul saavutatavad vangistuse tingimisi kohaldamata jätmisega määrates süüdistatavatele maksimaalse katseaja pikkuse ja allutades nad käitumiskontrollile.

Apellatsioonides esitatud taotluste sisu

J. Barkanovi kaitsja apellatsioon

J. Barkanovi kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist J. Barkanovi süüdimõistmises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ja J. Barkanovi KarS § 214 lg 2 p 4 järgi õigeksmõistmist. Määruskaebuse kohaselt J. Barkanov ennast KarS § 214 lg 2 p 4 järgi süüdi ei tunnista ning ei nõustu enda süüdimõistmisega grupis toimepandud väljapressimises. J. Barkanovi kaitsja käsitleb määruskaebuses J. Barkanovi, A.E ja A.U ütlusi.

J. Barkanovi kaitsja märgib, et maakohus on grupis toime pandud väljapressimise objektiivse

süüteokoosseisu olemasolu kõigi süüdistatavate tegevuses lugenud tõendatuks eelkõige

kannatanu ütlustega. J. Barkanovi kaitsja hinnangul on maakohtu järeldused ilmses vastuolus kohtulikus uurimises tegelikult kogutud tõenditega, kuna maakohus on hoolimata kannatanu I.S.

5

viletsast vene keele oskusest leidnud, et I.S. sai ilma tõlkimata aru, et Barkanov ja A.U rääkisid rahast ja peksasaamisest vahetult enne seda kui teda WC-s peksma hakati.

Määruskaebuse kohaselt ei ole vaidlust selle üle, et J. Barkanov I.S. peksmises ei osalenud. J. Barkanovi kaitsja märgib, et J. Barkanov oli peksmise ajal küll kooli WC-s, kuid mitte I. S. raha

väljapressimise korraldamisega seoses. Kaitsja leiab, et kui J. Barkanov midagi vene keeles kellelegi ütles, siis ei saanud vene keelt mittevaldav I.S. sellest midagi enda kohta välja lugeda.

Kaitsja hinnangul on juhul, kui I.S. keelt mittevaldava inimesena seda siiski tegi, tegemist

kannatanupoolse oletuse või siis eksitusega, mis põhines mõnel üksikul temale arusaadaval

venekeelsel sõnal. Eeltoodust tulenevalt leiab J. Barkanovi kaitsja, et J. Barkanovi süüdimõistmine KarS § 214 lg 2 p 4 järgi ei tugine kriminaalasjas kogutud tõenditel ning ei ole seetõttu põhjendatud.

A.E kaitsja apellatsioon A.E kaitsja taotleb maakohtu otsuse osalist tühistamist A.E süüdimõistmises

KarS § 214 lg 2 p 4 alusel ning asjas uue otsuse tegemist, millega A.E tunnistatakse süüdi KarS § 121 järgi ja seejuures kergendatakse A.E karistust. A.E kaitsja leiab, et kohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldas seetõttu

vääralt materiaalõigust, mis tingis ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise. A.E kaitsja hinnangul on kohtulik uurimine viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult.

A.E kaitsja toob välja, et antud kaasuses on keskseks küsimuseks, kas vägivald oli

seotud varalise kasu saamise eesmärgiga ning kas A.E tegutses väljapressimises

kaastäideviijana koos J. Barkanovi ja A.U-ga. Määruskaebuse kohaselt tarvitas A.E kannatanu suhtes vägivalda üksnes isiklikest suhetest ajendatult ning ei teadnud raha

nõudmisest midagi. A.E kaitsja viitab kaassüüdistatavate poolt kannatanult raha

nõudmise eitamisele ning leiab, et antud asjas ei ole kuriteokoosseisu seisukohalt olulised

asjaolud tõendatud. A.E kaitsja käsitleb määruskaebuses tõendite hindamise

põhimõtteid ning viitab sellekohastele kriminaalmenetluse seadustiku sätetele ja Riigikohtu lahenditele kriminaalasjades nr 3-1-148-03, 3-1-1-99-04, 3-1-1-85-00, 3-1-1-47-04 ja 3-1-1-88- 06.

A.E kaitsja leiab, et maakohus on tuvastanud KarS § 214 lg 2 p 4 objektiivse teokooseisu olemasolu A.E käitumises meelevaldselt. Kaitsja hinnangul ei ole A.E

vaadeldav kaastäideviijatena teiste süüdistatavatega. Määruskaebuse kohaselt on maakohus süüdimõistvat kohtuotsust tehes tuginenud üksnes kannatanu ütlustele ja hinnangule,

et konkreetne vägivallaakt oli seotud eelneva Fuflo mänguga ning eiranud A.E

süüdimõistmisel KrMS § 7 lg 2 mõttes tekkinud kahtlusi. Kaitsja viitab kannatanu poolt vene keele mitteoskamisele ja asjaolule, et kannatanu pole väitnud, et A.E oleks temalt raha nõudnud. Kaitsja hinnangul pole usutav, et kannatanu sai vägivalla ajal aru teiste isikute kõnest.

A.E kaitsja leiab, et kannatanu subjektiivne arvamus sellest, et tema suhtes tarvitati vägivalda seoses raha nõudmisega, ei saa olla süüdimõistva kohtuotsuse aluseks. Määruskaebuse

kohaselt puuduvad muud tõendid selle kohta, et A.E oleks raha nõudmisest teadlik

olnud, A.E se sõna „raha“ vms ei kasutanud ning seda tegid üksnes A.U ja J.

Barkanov. Eeltoodust tulenevalt ei ole kaitsja hinnangul tuvastatav, et A.E tarvitas kannatanu suhtes vägivalda seoses raha nõudmisega.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav A.E ja kaitsjad palusid maakohtu otsuse tühistada apellatsioonis toodud motiividel.

6 Prokurör palus maakohtu otsuse jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

2. Ringkonnakohus, olles eelnevalt uurinud kriminaalasja materjale, kuulanud ära süüdistatava A.E, kaitsjad ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei

kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1.

Ringkonnakohus märgib menetlusõigusest tulenevalt, et apellatsioonimenetlus ei ole sama asja teistkordne käsitlemine teises kohtukoosseisus, vaid eelkõige esimese astme kohtu tegevuse kontrollimine apellatsiooni piires (RKKKo nr 3-1-1-115-04).

3. Apellatsioonid on esitatud maakohtus uuritud tõendite hindamisele ja otsuse järeldustele ning

sellest tulenevalt taotletakse ringkonnakohtult süüdistatavate J. Barkanovi ja A.E

õigeksmõistmist nende süüditunnistamises KarS § 214 lg 2 p 4 järgi. Apellatsioonides ei ole

esitatud mingeid uusi tõendeid või asjaolusid, millised poleks teada olnud maakohtule ning

sisuliselt korratakse samu vastuväiteid süüdistusele, millised olid kaitseversioonide sisuks juba maakohtus.

Esitatud taotlustest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonides ei ole esitatud selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu otsuse põhiosa (1 kd tl 188-190) järelduste ümberhindamist süüdistatavate süüditunnistamisel väljapressimises.

Maakohus on tõendeid kogumis hinnates esitanud põhjendused, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele.

Seejuures on maakohus põhjendanud, miks kohus ei pea usaldusväärseks süüdistatavate ennastõigustavaid ütlusi, tuues põhjendatult välja ka selle, et nende eri aegadel antud ütlused on omavahel vastuolus.

Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus vastab KrMS § 312 p 1 ja 2 nõuetele. Maakohtu otsuses on siseveendumuse kujunemine jälgitav.

4. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulisi rikkumisi

(KrMS § 339 mõttes), millele on osundatud üldsõnaliselt kaitsjate apellatsioonides. Samuti ei tuvastanud ringkonnakohus rikkumisi materiaalõiguse kohaldamisel.

5. Kriminaalasjas pole vaidlust, et süüdistatav A.E kasutas kannatanu I.S. suhtes vägivalda – peksis teda. Vastuväitena süüdistusele väidab A.E kaitsja, et A.E ei peksnud kannatanut varalise kasu saamise eesmärgil.

Maakohus on sellekohased vastuväited veenvalt kummutanud kannatanu I.S. ütlustega, kes on andnud tema suhtes toime pandud väljapressimiskuriteo osas detailseid ja usaldusväärseid ütlusi.

Miks peaks rahanõudmist ja peksmist üleelanud noorukist kannatanu andma süüdistatavate kuritegeliku grupilise tegevuse osas valeütlusi või temaga asetleidnud sündmused välja mõtlema, pole kriminaalasja materjalidest tulenevalt võimalik eluliselt usutavalt mõista. Kohtupraktika on

kinnitanud korduvalt, et süüdimõistev kohtuotsus võib tugineda olulisel määral vaid ühele tõendile, sh ka kannatanu ütlustele (RKKKo-d 3-1-1-109-10, 3-1-1-87-11).

Maakohus on analüüsinud kannatanu osas tekkinud olukorda. Enne väljapressimisepisoodi oli ta A.U-le ja J. Barkanovile andnud raha, et vältida ebameeldivusi seoses Fuflo mängimisega.

Seejärel oli temalt uuesti raha nõutud, kuid ta ei andnud. Pärast seda keeldumist kui A.H. oli teatanud talle, et peab WC-sse minema, sai ta aru, et saab seal peksa. Ta sai aru, et minema peab

seetõttu, et polnud raha viinud. Miks ta ei keeldunud minemast kui sai aru, et teda peksta

tahetakse, vastas I.S. maakohtus „sain aru, et varem või hiljem pean minema“ ( tl 125).

Kannatanu on selgitanud, et J. Barkanov ja A.U ütlesid, et ta peab nurka minema,

Mõlemad ütlesid seda kordamööda. A.H. tõlkis seejuures, et kannatanu peab nurgas olema ja

vastu ei tohi lüüa. Peksid A.H. ja A.E ning A.H. tõlkis seejuures, et miks kannatanu

7 õigeks ajaks raha ära ei toonud. Peksti selga, pea piirkonda ja kõhtu. Löögid olid rusikatega ja

neid oli 10 korda ning olid sedavõrd tugevad, et kannatanul hakkas kõhus valus ja ta kükitas

maha. Kuna kannatanu hakkas nutma, siis J. Barkanov peatas lõpuks peksmise. Kannatanu on kinnitanud, et peksmise põhjus oli see, et ta J. Barkanovile ja A.U-le raha tähtajaks ära ei viinud.

5.1 Maakohus on käsitlenud ka apellatsioonide ühte põhiküsimust, kas kannatanu sai küllaldaselt

oma vene keele oskuse juures aru, mida temalt nõuti. Kaitsjad leiavad, et kuna kannatanu ei saanud süüdistatavate vene keeles öeldud väljenditest aru, siis on ta ekslikult nimetanud öeldut

rahanõudmisena. Taoline vastuväide on ümber lükatud kannatanu maakohtus antud põhjalike

selgitustega, et ta sai osadest vene keeles öeldud sõnadest nagu „raha“ ja „peksa saamine“ ise aru. Tõlgi ülesannet täitis küll ka vahepeal A. H., selgitades, et kannatanu saab peksa, kuna ei toonud raha (tl 127).

5.2 Süüdistatava A.E kaitsja leiab apellatsioonis, et tema kaitsealune lihtsalt peksis

kannatanut ja ei teadnud süüdistuses märgitud rahanõudmisega seonduvast midagi. Kannatanut

peksis A.E seetõttu, et kannatanu oli teda solvanud. Kohtu küsimusele solvangu sisu

osas, pole A.E teadnud aga midagi täpsemat vastata (tl 138 -139). Samas pole

A.E osanud selgitada mis asjaoludel A.H. sattus samal ajal WC olema ja kannatanut peksma. Maakohus on juba põhjalikult motiveerinud miks ei ole võimalik A.E ütlusi pidada usaldusväärseteks. Nimelt on nendes palju vastuolusid ja ta pole osanud nende esinemise põhjust nimetada.

Kannatanu ütlustest tulenevalt loeb ringkonnakohus alusetuks apellatsioonis märgitu, et J. Barkanov sattus juhuslikult olema WC-s, kui nägi A.E ja A. H. kannatanut peksmas. Miks aga kannatanu I. S. peksti, väidab J. Barkanov üldse mitteteadvat, samuti ei tea ta midagi rahanõudest kannatanu käest.

Ringkonnakohus leiab, et J. Barkanov ise ja apellatsioonis esitatud kaitseversioon eitavad täielikult puutumust kannatanu suhtes toime pandud väljapressimisega, mis on maakohtu otsuses

nimetatud tõenditega ümber lükatud. Oma väidetava juhusliku sattumisega WC-sse püüavad süüdistatavatest grupi liikmed eitada üheskoos kuriteo toimepanemist kannatanu suhtes.

Maakohus on õigustatult leidnud seega, et käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate süüdistust kinnitavaks oluliseks tõendiks eelkõige kannatanu ütlused, mida kinnitavad tunnistajate R.L. ja H.S. ütlused ning kohtuarstlik ekspertiisiakt.

6. Väljapressimise süüteokoosseisu osas tuvastas maakohus, et süüdistatavad tegutsesid koos ja ühise eesmärgi nimel. Süüdistatavatel oli grupisisene rollijaotus, kus J. Barkanov ja A.U

olid kannatanule rahanõude esitajateks ja A.E üheks rahanõude eesmärgil vägivalla

kasutajaks kannatanu suhtes. Kaitseversiooni väide, et süüdistatavad ei saanud iseseisvalt

võetuna seejuures aru toimuvast on ainetu, sest kannatanu on detailselt kirjeldanud kuidas süüdistatavad väljendasid sõnades vene keeles ja A. H. abil tõlgituna vägivalla ja rahanõude sisu

ning sel ajal olid aktiivselt tema juures tegevad J. Barkanov ja A.E. Seega olid

süüdistatavad teadlikud väljapressimise süüteokoosseisu tähtsust omavatest asjaoludest – raha üleandmise nõudest ja selle eesmärgil toimepandavast vägivallast. Mingit õigust süüdistatavatel

kannatanult raha nõuda ei olnud. Kuna kannatanu oli keeldunud rahanõude täitmisest, siis

otsustasid süüdistatavad kannatanu mõjutamiseks ja temalt raha kättesaamiseks kasutada vägivalda.

KarS § 214 järgi moodustab väljapressimise süüteokoosseisu võõra vara üleandmise nõudmine.

Väljapressimise objektiivne koosseis täideti rahanõude esitamisega, millega kaasnes füüsilise

vägivalla kasutamine. Rahanõude kategoorilisust toetaski A.E osalusel toimepandud

kannatanu peksmine. Toimepandud vägivald oli kannatanu sundimise vahend, et ta tulevikus

8 annab raha üle. Seega oli J. Barkanovil ja A.E vähemalt otsene tahtlus väljapressimise toimepanemiseks.

7. Ringkonnakohus leiab, et kaitsjate taotlus riigi õigusabi tasude hüvitamiseks ja

väljamõistmiseks on kooskõlas RÕS-s sätestatuga, arvestades kaitsjate poolt apellatsioonide

koostamist ja riigi õigusabi kohta jõudmiseks kulutatud aega ja kantud sõidukulusid ning kuulub rahuldamisele.

Koos apellatsiooniga esitas 09.04.2012 J. Barkanovi kaitsja M. Reinsalu kaitsjatasu taotluse summas 115,20 eurot ning ringkonnakohtu istungil 10.05.2012 summas 177,02 eurot, millised

on põhjendatud ning seetõttu kuulub kaitsja M. Reinsalule lõppsummas hüvitamisele 292,22 eurot. A.E kaitsja A. Aasmaa esitas ringkonnakohtu istungil 10.05.2012 kaitsjatasu taotluse

summas 264,12 eurot, milline taotlus on samuti põhjendatud ja kuulub kaitsja A. Aasmaale hüvitamisele.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud

süüdimõistetu, millised vastavalt KrMS §-le 175 lg 1 p 4 koosnevad ka määratud kaitsjale

makstud tasust seoses ettevalmistusega apellatsioonimenetluses ja kohtuistungil ning seega on J. Barkanov ja A.E või nende seaduslikud esindajad kohustatud KrMS § 185 lg 2 alusel

hüvitama eelnimetatud kulud õigusabile, mis olid osutatud kaitsjate M. Reinsalu ja A. Aasmaa poolt.

Tiit Lõhmus Mati Kartau Paavo Randma