1-08-7701/51 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-08-7701

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

02.mail 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Anna Jänes sekretär Kristi Martin juuresolekul

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu M.I tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

l e i d i s :

Viru Maakohtu 11.oktoobri 2010.a otsusega tunnistati M.I süüdi KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat 3 kuud vangistust. Mõistetud karistust vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning lõplikuks karistuseks mõisteti 2 aastat 1 kuu

vangistust, mille hulka arvati eelvangistus ja kandmata karistuseks loeti 2 aastat 27 päeva vangistust. KarS §65 lg 1 alusel loeti mõistetud karistus kaetuks Harju Maakohtu 25.augusti 2009.a otsusega M.I-le mõistetud 3 aasta 6 kuu 14 päeva pikkuse vangistusega ning karistuse alguseks loeti 28.jaanuarit 2009.a. Kohtuotsus jõustus 19.oktoobril 2010.a.

Tartu Maakohtu 11.märtsi 2011.a määrusega jäeti M.I temale Viru Maakohtu

11.oktoobri 2010.a otsusega mõistetud karistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega vabastamata. Kohtumäärus jõustus 22.märtsil 2011.a.

M.I karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikult ärakandmisel 11.augustil 2012.a.

M.I on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Viru Maakohtu 16.mai 2006.a otsusega KarS § 424 järgi 4 kuu 15 päeva pikkuse

vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 3-kuuliseks

vangistuseks ning jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 18-kuulise katseajaga täitmisele pööramata;

2. Viru Maakohtu 11.detsembri 2006.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 8 ja § 266 lg 2 p 1

alusel 1 aasta 3 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 10-kuuliseks vangistuseks;

3. Viru Maakohtu 11.detsembri 2007.a otsusega KarS § 263 p 1, 4 alusel rahalise

karistusega 100 päevamäära, s.o 5000 eesti krooni, millest arvati maha eelvangistus

ning lõplikuks karistuseks mõisteti rahaline karistus 91 päevamäära, s.o 4550 eesti krooni;

4. Viru Maakohtu 15.oktoobri 2008.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 7, 8 ja § 424 alusel 4

aasta 6 kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 3- kuuliseks vangistuseks ning mis jäeti KarS § 74 alusel tingimisi 1 aasta 6 kuu pikkuse katseajaga täitmisele pööramata, lisakaristusena mõisteti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks;

5. Harju Maakohtu 25.augusti 2009.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 7, 8, 9, § 329, § 424 ja §

349 alusel 10-kuulise vangistusega, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 6

kuu 20 päeva pikkuseks vangistuseks ning mida suurendati KarS § 65 lg 2 alusel

eelmise kohtuotsusega mõistetud karistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 3 aastat 6

kuud 14 päeva vangistust, lisakaristusena mõisteti mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine 1 aastaks.

M.I on korduvalt karistatud ka väärteokorras.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on M.I uue mittevägivaldse kuriteo

toimepanemise tõenäosus järgmise kahe aasta jooksul 73%, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Arvestades seda, et käesolev ennetähtaegse vabastamise

võimaluse arutamine on karistuse lõpptähtaega arvestades ilmselt viimane, leiab vangla, et

süüdimõistetu vabastamine kriminaalhoolduse alla annaks võimaluse pikema perioodi vältel

jälgida tema võimekust vabaduses hakkamasaamiseks ning aidata tal tegeleda tema riskivaldkondadega.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtub, et M.I on vabanemisel olemas kindel

elukoht oma vanemate juures, kes on nõus teda vabanemisel ka moraalselt ja materiaalselt toetama. Kuigi kindalt töökohta süüdimõistetule vabanemisel garanteeritud ei ole, leiab tema

isa, et selle leidmisega ei tohiks probleeme tulla. Vanemate sõnul ei ole süüdimõistetu

tutvusringkonnas kuritegeliku mõtteviisiga inimesi. Süüdimõistetu vanemate sõnul ei ole nemad süüdimõistetu puhul alkoholi kuritarvitamist näinud ja kui narkootikumide tarvitamist märkasid, siis ei pööranud sellele tähelepanu.

M.I kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda, elada

edaspidiselt seadusekuulekalt, järgida kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi ning hoiduda narkootikumidest. Ta soovib leida tööd ning võimalusel lõpetada vabaduses põhikool.

Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Alar Häidberg on esitanud kohtule oma kirjaliku

seisukoha M.I tingimisi ennetähtaegse vangistusest vabastamise osas. Prokurör

leiab, et süüdimõistetu tuleb tingimisi enne tähtaega jätta vabastamata kuna isik on kinnipidamiskohas avaldanud soovi lõpetada seal õpingud põhihariduse saamiseks.

KarS § 76 lg 1 p 2 alusel võib kohus teise astme kuriteo toimepanemises süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt poole mõistetud karistusajast, kuid mitte vähem kui 6 kuud.

Käesolevaks ajaks on M.I ära kandnud enam kui poole temale mõistetud liitkaristusest ning rohkem kui 6 kuud, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

M.I puhul on positiivne vabaduses kindla elukoha ja toetavate lähisuhete olemasolu. Samuti on positiivne, et vangistuses on ta läbinud Convictuse tugigrupi 12 sammu,

praegu läbib seda ka teist korda, on jätkanud hariduse omandamist, läbinud riigikeele algtaseme õppe.

Samas aga peab kohus arvestama, et M.I on kriminaalkorras karistatud kokku kuuel korral ja vangistust kannab ta kokku kolme kohtuotsuse järgi teist korda. Tema suhtes kohaldatud vangistust on varasemalt jäetud tingimisi katseajaga täitmisele pööramata ning ta on olnud allutatud kriminaalhooldusele, kuid sellest hoolimata on ta oma õigusvastast tegevust jätkanud ka katseajal. Teda on karistatud kriminaalkorras ka rahalise karistusega. Seega ei ole

varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud karistused süüdimõistetule piisavat mõju

avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest ennast kriminaalhooldusel olles positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada oma kuritegelikku käitumist jätkanud. Ka käesoleva vangistuse ajal on süüdimõistetul kuus kehtivat distsiplinaarkaristust, millest tuleb järeldada, et

ta ei ole oma käitumisest vajalikke järeldusi teinud ega suutnud täita ka kinnipidamiskohas kehtestatud reegleid.

Kohtule esitatud materjalide põhjal võib järeldada, et peamiselt on süüdimõistetu pannud kuritegusid toime majandusliku kasu saamise eesmärgil ja et rahuldada oma sõltuvusvajadusi. Arvestades seda, et käesoleva ennetähtaegse vabastamise puhul ei ole süüdimõistetule kindlat

töökohta garanteeritud ning tema suhtes on täitmisel ka võrdlemisi suures summas rahalisi nõudeid, tuleb süüdimõistetu vabastamisjärgset majanduslikku olukorda lugeda oluliseks uue

kuriteo riskiteguriks. Nimetatud riskitegurit suurendab veelgi see, kui süüdimõistetu jätkab

vabanedes alkoholi ja narkootikumide tarvitamist, mis nõuab ilmselgelt ka tavapärasest

suuremaid väljaminekuid. Kuigi kohtuistungil kinnitas süüdimõistetu, et on nüüdseks tänu

vanglas läbitud sotsiaalabiprogrammidele ja omandatud teadmistele motiveeritud narkootikumidest ja alkoholist loobuma, siis on kohtul siiski alust kahelda, kas süüdimõistetu seda ka tegelikult vabaduses teha suudab. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetut varasemalt korduvalt alkoholi tarvitamisega seoses nii väärteokui kriminaalkorras karistatud. Seega võib

tema varasemat alkoholitarvitamist lugeda väga problemaatiliseks. Narkootikume on ta

tarvitanud pikka aega, sealhulgas süstimise teel. Süüdimõistetu on ise tunnistanud narkootikumide seost kuritegeliku käitumisega ning samuti harrastas ta enda sõnul narkojoobes

hasartmängude mängimist. Eeltoodu põhjal, arvestades süüdimõistetu varasemate

sõltuvusharjumuste ulatust ja iseloomu, vajab neist vabanemine isikult ilmselt väga suurt tahtejõudu ja enesedistsipliini oskust. Kuna süüdimõistetu vangistuse aegse käitumise põhjal võib järeldada tal kohatiste enesekontrolli probleemide olemasolu ja tegude tagajärgedega

mittemõtlematust, siis võib see raskendada ka vabaduses sõltuvusharjumustest vabanemist. Kohus leiab, et pikemaaegsem vangistus ja seega ka sõltuvusprobleemidest võõrdumine tagaks

süüdimõistetule vabaduses paremad hakkamasaamise võimalused kui need oleks käesoleval ajal ennetähtaegse vabastamise puhul.

Arvestades süüdimõistetu varasema kriminaalhoolduse ebaõnnestumist ja vangistusest

kehtivate distsiplinaarrikkumiste olemasolu, on kohtul alust kahelda ka selles, kas

süüdimõistetu suudaks nõuetekohaselt täita ennetähtaegse vabastamisega kaasneva 1 aastase katseajaga kaasnevaid kriminaalhoolduse nõudeid ja kohustusi.

Ennetähtaegset vabastamist saab süüdimõistetu puhul kohaldada vaid siis, kui isik ei ole varasemalt rikkunud talle riigi poolt üles näidatud usaldust ja on ilmselgelt parandanud enda

käitumisviise. M.I on jätkanud kuritegude toimepanemist vaatamata varasemalt

mõistetud erinevatele kergemaliigilistele karistustele, samuti ei ole ta käitunud kinnipidamiskohas korrektselt.

Eeltoodud asjaoludel leiab kohus, et M.I-ni katseajaga tingimisi ennetähtaegne

vabastamine ei ole käesoleval ajal põhjendatud ja oleks liigselt ennatlik, kuna kohtul ei ole tekkinud piisavat veendumust, et isik ei jätka vabanedes kuritegude toimepanemist ning suudab edaspidiselt seadusekuulekalt elada ja kriminaalhoolduse nõudeid täita. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus määras:

Jätta vabastamata süüdimõistetu (IK xxx) temale Viru Maakohtu M.I 11.oktoobri 2010.a otsusega mõistetud vangistuse kandmisest tingimisi enne tähtaega.

Käesoleva kohtumääruse peale on kohtumenetluse pooltel, samuti menetlusvälisel isikul, kui kohtumäärusega on piiratud tema õigusi või seaduslikke huve, õigus esitada Tartu Maakohtu

Tartu kohtumajale kirjalik määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik