1-11-13859/46 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-13859

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 2. mai 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-13859 (10240105998) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kriminaalasi S.A süüdistus KarS § 199 lg 2 p 8, 9, § 266 lg 1 ja § 213 lg 1 järgi lühimenetluses Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja) 9. veebruari 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava S.A (S.A) apellatsioon

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatava S.A apellatsioon Viru Maakohtu 9. veebruari 2012 otsuse peale kriminaalasjas 1-11-13859 läbi vaatamata.

Edasikaebamise kord

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 09.02.2012 otsusega tunnistati S.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi ning talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust.

Sama otsusega tunnistati S.A süüdi KarS § 266 lg 1 järgi ning karistati 2 kuu vangistusega.

Veel tunnistati S.A süüdi KarS § 213 lg 1 järgi, mille eest teda karistati 4 kuu vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel loeti kergemad karistused kaetuks raskemaga ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust 1/3 võrra ning S.A karistuseks mõisteti 1 aasta 4 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel liideti mõistetud karistusele Viru Maakohtu 18.05.2010 otsusega mõistetud

karistuse ärakandmata osa 6 kuud 7 päeva vangistust ja lõplikult kuulub S.A ärakandmisele 1 aasta 10 kuud 7 päeva vangistust.

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel mõistis maakohus S.A-lt tsiviilhagide katteks välja:

- S.T. kasuks 508 eurot 9 senti;

2

- L.K. kasuks 2206 eurot 70 senti;

- A.J. kasuks 2069 eurot 51 senti;

- A.P. kasuks 5931 eurot 19 senti;

- R.L. kasuks 319 eurot 55 senti;

- T.L. kasuks 919 eurot 65 senti;

- M.T. kasuks 3943 eurot 3 senti:

- M.F. kasuks 2598 eurot 86 senti;

- J.T. kasuks 300 eurot;

- S.K. kasuks 1801 eurot;

- S.S. kasuks 1170 eurot;

- T.P. kasuks 329 eurot 29 senti;

- V.F. kasuks 219 eurot;

- V.J. kasuks 460 eurot;

- S.S. kasuks 713 eurot 34 senti;

- N.K. kasuks 1548 eurot 23 senti;

- P.P. kasuks 3144 eurot;

- OÜ JM&Aida kasuks 1955 eurot;

- D.Z. kasuks 204 eurot 51 senti;

- N.Z. kasuks 1017 eurot 10 senti;

- P.M. kasuks 500 eurot.

Maakohus arutas S.A-le KarS § 199 lg 2 p 8, 9 järgi esitatud süüdistust ajavahemikul

08.11.2010 kuni 05.07.2011 sissetungimise teel toime pandud arvukates vargustes. Kokku süüdistati S.A 21-s varguse episoodis.

Veel arutas maakohus S.A-le KarS § 266 lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et ta tungis 19.04.2011 kell 01.20 ebaseaduslikult valdaja tahte vastaselt aknaklaasi lõhkumise teel korterisse asukohaga XXX Kohtla-Järve ja põgenes sealt akna kaudu pärast seda, kui korteri omanik J.T., kes kõrvaltoas magas, oli üles ärganud.

Samuti süüdistati S.A KarS § 213 lg 1 järgi selles, et tema, kasutades eelnevalt

25.03.2011 kell 13.00 kuni 27.03.2011 kell 13.00 korterist asukohaga XXX Kohtla-Järve varastatud V.F. pangakaardi interneti paroole, tegi kodus enda arvuti kaudu V. F arvelt nr XXX ülekandeid oma tütre M.B. arveldusarvele nr XXXX enda tarbeks järgmiselt: 1) 26.03.2011 tegi ülekande 200 eurot;

2) 27.03.2011 tegi ülekande 19 eurot.

Süüdistatav S.A tunnistas ennast maakohtu istungil kõigis kuriteoepisoodides täielikult

süüdi ning ütlusi anda ei soovinud, jäädes eeluurimisel antud ütluste juurde. Süüdistatav ei vaidlustanud ühtegi asjaolu ning nõustus kõikide esitatud tsiviilhagide ja nende summadega.

Maakohus, tutvunud käesoleva kriminaalasja materjalidega ja ära kuulanud menetlusosalised,

leidis, et kohtueelses menetluses kogutud ja kohtulikul uurimisel avaldatud tõendid kogumis kinnitavad, et süüdistatav S.A pani talle inkrimineeritud kuriteod toime.

Maakohus ei tuvastanud S.A karistust raskendavaid asjaolusid. Kuigi S.A kinnitas

maakohtu istungil, et ta tunnistab oma süüd kõigis kuriteoepisoodides ja kahetseb, oli tema olekust ja intonatsioonist maakohtu arvates näha, et tegemist oli formaalse väljaütlemisega,

mistõttu maakohus ei käsitlenud seda karistust kergendava asjaoluna. Samuti ei nõustunud

maakohus kaitsja seisukohaga, et kergendava asjaoluna tuleks arvestada vabatahtlikku kahju

hüvitamist seoses osade asjade väljaandmisega. Maakohus leidis, et tegemist ei olnud kahju

vabatahtliku hüvitamisega KarS § 57 lg 1 p 2 mõttes. Samas pidas maakohus põhjendatuks

3

nõustuda prokuröri seisukohtadega karistuse suuruse osas ja leidis, et rangema karistuse mõistmine ei ole põhjendatud.

Võttes arvesse, et S.A on varem kriminaalkorras 12 korda karistatud, kõik süüdistuses kirjeldatud kuriteod on ta toime pannud katseajal ning osaliselt ajal, mil tema suhtes oli alustatud

juba kriminaalmenetlust, leidis maakohus, et S.A tuleb tema poolt toime pandud

kuritegude eest karistada reaalse vangistusega. Rahalise karistuse mõistmine ei ole millegagi

põhjendatud, kuna legaalne regulaarne sissetulek tal puudub ning kõik kuriteod on ta toime

pannud kehtival katseajal. Maakohus ei pidanud võimalikuks süüdistatavat taas karistuse

kandmisest tingimisi vabastada. Siiski pidas maakohus võimalikuks mõista süüdistatavale karistuse määras, mis jääb alla sanktsioonide keskmisi määrasid.

VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel rahuldas maakohus kannatanute tsiviilhagid.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav S.A, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist karistuse mõistmise ja tsiviilhagide rahuldamise osas. S.A leiab, et maakohtu otsus on karistuse mõistmise osas liiga range ning maakohus ei ole

arvesse võtnud karistust kergendavaid asjaolusid. Maakohus on S.A arvates jätnud põhjendamatult arvesse võtmata tema puhtsüdamliku kahetsuse. Ta palub uue otsuse tegemisel

seda arvestada ja mõista talle kergem karistus või kohaldada tingimisi karistust. Lisaks palub S.A pöörata tähelepanu sellele, et üheksa kuriteoepisoodi on tõendatud ainult tema ütluste

alusel, mida võib samuti lugeda puhtsüdamlikuks ülestunnistuseks. Lisaks tuleb S.A arvates puhtsüdamlikuks ülestunnistuseks lugeda need episoodid, kus asitõendid leiti alles pärast tema poolt süü tunnistamist. Eelnevast lähtudes arvab süüdistatav, et ta väärib leebemat karistust

või reaalse vangistuse asendamist tingimisi vangistusega. S.A ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei ole tingimisi vangistuse kohaldamine eesmärgipärane. Tingimisi vangistuse kohaldamise poolt räägib S.A arvates see, et ta on juba piisavalt kaua olnud

vahi all ja kuna kuriteod on tingitud tema narkosõltuvusest, siis on tal vahi all viibides olnud võimalus sellest halvast kombest vabaneda. Seega puuduks tal vabaduses motivatsioon sooritada uusi kuritegusid. Samuti viibiks ta kriminaalhooldusel ning uue kuriteo sooritamisel pöörataks karistus täitmisele. S.A arvab, et tingimisi karistus vastaks paranemise eesmärgile ja tal ei

tekiks enam tahet panna toime uusi kuritegusid. Lisaks ei nõustu S.A maakohtu

seisukohaga, et kergendava asjaoluna ei saa arvestada vabatahtlikku kahju hüvitamist seoses osade asjade väljaandmisega. Seega, kui ringkonnakohus ei pea võimalikuks kohaldada tingimisi

karistust, palub S.A vähendada mõistetud karistust, lähtudes puhtsüdamlikust ülestunnistusest ja siirast kahetsusest. Tsiviilhagide osas märgib S.A, et nõustus nendega üksnes kartusest raskendada oma olukorda. Nimelt oli prokurör enne istungit teinud ettepaneku, et juhul, kui S.A tunnistab

kõiki episoode ja hagisid, taotleb prokurör karistuseks kaks aastat vangistust, arvestades

karistusest maha 1/3. Sellest järeldas S.A, et mittenõustumise korral taotleks prokurör raskemat karistust. Seega ei olnud S.A võimalik kohtulikku uurimist kuidagi mõjutada ning ta nõustus tsiviilhagidega. S.A palub tühistada maakohtu otsuse hagide osas ja

võimaldada kannatanutel esitada nende tõenduseks tšekke. Seejuures palub S.A tähelepanu pöörata asjaolule, et summad akende taastamise eest on väga erinevad ja hinnad ei tohiks nii suurel määral erineda. Sellest järeldab S.A, et mõned kannatanud on tahtlikult suurendanud summat, mis kulus akende taastamiseks, mis annab aluse arvata, et nad võivad olla

suurendanud ka muid summasid. S.A leiab, et kannatanud peaksid asja uuel arutamisel

esitama täiendavaid tõendeid tsiviilhagide põhjendatuse hindamiseks, samuti tõendama, et varastatud asjad olid üldse olemas.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

4

1. apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku Ringkonnakohus, hinnates S.A

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

2. Ringkonnakohus, tutvunud apelleeritava kohtuotsusega, leiab, et süüdistatava S.A apellatsioon on põhjendamatu ning selle rahuldamiseks puudub alus. Maakohus on S.A-le karistuse mõistmisel õigesti juhindunud KarS §-st 56 ning karistuse üldning eripreventiivseid

eesmärke silmas pidades motiveerinud S.A-le mõistetava karistuse liiki ja määra.

Ringkonnakohus jagab maakohtu seisukohta, mille kohaselt on, arvestades S.A poolt

varasemalt toime pandud korduvaid kuritegusid ning käesolevate arvukate kuritegude

toimepanemist katseajal, põhjendatud karistada teda reaalse vangistusega. Ehkki maakohus ei tuvastanud S.A karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid, on maakohus siiski pidanud võimalikuks mõista talle karistused, mis jäävad alla KarS § 199 lg-s 2, § 266 lg-s 1 ja

§ 213 lg-s 1 sätestatud sanktsioonide keskmisi määrasid. Lisaks on maakohus mõistnud

S.A-le liitkaristuse kergema karistuse raskemaga kaetuks lugemise, mitte mõistetud üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, millega maakohus omakorda kergendas S.A olukorda.

Eelnevast lähtuvalt on ringkonnakohus seisukohal, et isegi kui mitte nõustuda maakohtu

seisukohaga ning arvestada S.A süü ülestunnistamist ja kahetsust karistust kergendava

asjaoluna KarS § 57 lg 1 p 3 mõttes, ei anna see alust temale maakohtu otsusega mõistetud

karistuse täiendavaks kergendamiseks. Karistuse kergendamiseks ei anna alust ka varastatud asjade osaline väljaandmine, kuivõrd ka ringkonnakohus leiab, et see ei ole antud juhul käsitletav

KarS § 57 lg 1 p-s 2 sätestatud karistust kergendava asjaoluna. Nimetatud sätte kohaselt on karistust kergendavaks asjaoluks küll kahju hüvitamine (sh osaline hüvitamine), kuid seda üksnes juhul, kui see on toimunud vabatahtlikult. Käesoleval juhul saadi osa varastatud asjadest kätte

politsei poolt S.A kinnipidamise käigus hetkel, mil S.A üritas asju edasi müüa.

Samuti leiti varastatud esemeid S.A elukoha läbiotsimise käigus. Enne läbiotsimist

S.A-le tehtud ettepanekule asjad välja anda süüdistatav ei reageerinud. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et S.A-lt kätte saadud varastatud esemete tagastamist nende

omanikele ei saa käsitleda kahju vabatahtliku hüvitamisena ning seega ei anna see alust ka S.A-le mõistetud karistuse kergendamiseks.

3. apellatsioon on perspektiivitu ka osas, milles süüdistatav Ringkonnakohus leiab, et S.A

taotleb täiendavate tõendite kogumist tsiviilhagisid puudutavas osas. Seejuures juhib

ringkonnakohus tähelepanu asjaolule, et S.A kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluse korras. Selgitades varasemas praktikas lühimenetlusega seonduvaid küsimusi, on Riigikohtu kriminaalkolleegium märkinud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et

lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjalide pinnalt, ei ole

5

kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on

lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka

apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (RKKKo 3-1-1-91-07, p 7 ja 3-1-1-2-10, p 9).

Eeltoodust tuleneb, et ka ringkonnakohus on maakohtus lühimenetluse korras lahendatud

kriminaalasja apellatsiooni korras arutades seotud kriminaaltoimiku materjalidega ega saa

koguda täiendavaid tõendeid. Lisaks peab ringkonnakohus vajalikuks juhtida tähelepanu asjaolule, et S.A nõustus maakohtus kõigi tsiviilhagide ja nende summadega. TsMS § 231 lg 2 kohaselt ei vaja poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide tõendamist, kui vastaspool võtab

selle omaks. Seega, kuivõrd S.A võttis omaks tema vastu esitatud tsiviilhagisid

puudutavad asjaolud (sh tekitatud kahju suurused), puudus kannatanutel vajadus täiendavate tõendite esitamiseks.

4. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Aarne Sarjas

Maarika Kuusk

Mati Kartau