1-10-12134/38 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1

K O H T U O T S U S

E e s t i V a b a r i i g i n i m e l

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.aprill 2012, Kohtuistungi aeg ja koht 10.aprill 2012.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-10-12134 Kohtukoosseis Julia Katškovskaja, Meelika Aava ja Urmas Reinola Sekretär Alina Koop Kriminaalasi K.L-i süüdistuses KarS § 201 lg 1, § 118 p 1 järgi üldmenetluses

Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu otsus 10.02.2012.a. Apellatsiooni esitaja

Süüdistatava K.L-i

kaitsja advokaat Alla Raudsepp ja kannatanu Andri S esindaja adv. Andres Simson Prokurör Küllike Kask Süüdistatav

K.L (ankeetandmed Pärnu Maakohtu otsuses õiged, v.a. haridus, omab kõrgharidust) Kaitsja Kannatanu esindaja Advokaat Alla Raudsepp Advokaat Andres Simson RESOLUTSIOON

Pärnu Maakohtu otsus 10.veebruarist 2012.a. K.L-i

suhtes tühistada osaliselt ja nimelt, kannatanu

Andri S õigusabi kulude hüvitamisele kuuluva summa osas.

2 Teha selles osas uus millega o t s u s,

1) Välja mõista süüdistatavalt K.L-ilt

kannatanu Andri S õigusabi kulud summas 1026,76 eurot.

2) Hüvitada kannatanu Andri Sle esindajale makstud tasust 804,30 eurot riigieelarvest.

3) Muus osas jätta kohtuotsus muutmata.

4) Kannatanu esindaja adv. Andres Simsoni määruskaebus rahuldada.

5) Süüdistatava kaitsja adv. Alla Raudsepa apellatsioon jätta rahuldamata.

6) Hüvitada kannatanu Andri Sle esindajale seoses apellatsioonimenetlusega makstud tasust 60 eurot riigieelarvest.

7) Välja mõista süüdistatavalt K.L-ilt

kannatanu Andri S apellatsioonimenetlusega seotud õigusabi kulud summas 120 eurot.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu

30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse

poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda.

Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes

advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel.

Menetluskulude peale võib esitada määruskaebuse

Riigikohtule 10 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK:

Pärnu Maakohus otsustas 10. jaanuari 2012.a. otsusega tunnistada süüdi K.L KarS § 201 lg 1 järgi ja karistada teda 2 (kahe) kuulise vangistusega; KarS § 121 ja §

119 lg 1 järgi ning juhindudes KarS § 63 lg-st 1 karistada teda 1 (ühe) aastase

vangistusega. KarS § 64 lg 1 kohaselt lugeda kergem karistus kaetuks raskema karistusega ja liitkaristuseks mõista K.L-ile 1 (üks) aasta vangistust.

KarS § 73 lg 1 ja 3 alusel jätta vangistust tingimisi täielikult täitmisele pööramata 3 (kolme) aastase katseajaga, juhul kui K.L ei pane katseajal toime uut tahtlikku kuritegu.

Katseaja alguseks luges kohus kohtuotsuse kuulutamise kuupäeva. Kohus rahuldas

kannatanu Andri S tsiviilhagi mittevaralise (moraalse) kahju nõudes osaliselt 1/3

3 ulatuses ja mõistis välja süüdimõistetult K.L-ilt Andri S kasuks 4260.78 eurot.

Välja mõista süüdimõistetult K.L-ilt kannatanu Andri S õigusabi kulud 1/3 ulatuses, s.o summas 650.35 eurot.

KarS § 180 lg 1 ja 3 alusel mõista süüdimõistetult K.L-ilt riigituludesse

vähendatult sundraha seoses II astme kuriteo toimepanemisega summas 200 eurot; toimiku koopiakulu ja ekspertiisikulu jätta riigi kanda ning K.L-i kaitsjakulud tema enda kanda.

Pärnu Maakohus mõistis 10.01.2012.a. otsusega süüdi selles, et tema 20.09.2008.a kella 03.00 ja 04.00 vahelisel ajal Pärnu linnas, Mere pst 22 asuvas Kuursaalis omastas tema poolt leitud ja A P kuuluva mobiiltelefoni №kia 8600 Luna, IMEI 35628701251935 väärtusega 10500 krooni ning As selle kasutamiseks N P, tekitades kannatanule A.P

varalise kahju 10500 krooni. Seega tema, valduses oleva võõra vallasasja

ebaseaduslikult enda kasuks pööramisega, pani toime KarS § 201 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Samuti süüdistati teda selles, et tema 17.09.2006.a kella 03.00 paiku Pärnu linnas,

Papiniidu 50 asuvas ööklubis Woodoo toimunud kinnise ürituse ajal isiklikul pinnal

tekkinud tüli käigus lõi rusikaga ühe korra näo piirkonda Ai S. Löögi tagajärjel A S kukkus põrandale pikali ja jäi teadvusetult lamama. Löömisega tekitas K.L A S füüsilist valu ja A.S sai eluohtliku tervisekahjustuse kooma näol, koos ajuvapustuse ja

traumaatilise ämblikvõrkkelmealuse verevalumiga mõlemal otsmikusagaral ning

põrutushaava ja nahaalused verevalumid näo piirkonnas. Löömise tagajärjel saadud

peatraumajärgselt tekkis kannatanul anosmia ehk haistmisvõimetus, mis põhjustab püsivat, üldist töövõimekaotust kuni 10%. Seega tema, tervisekahjustuse tekitamisega,

kui sellega oli põhjustatud oht elule, pani toime KarS § 118 p 1 järgi kvalifitseeritava

kuriteo. Kohus kvalifitseeris kohtuotsuses süüdistuse ümber KarS § 121 ja 119 lg 1

järgi. APELLATSIOONI SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD:

Süüdistatava kaitsja on seisukohal, et kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgselt ja

puudulikult, kaevatavas kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele

asjaoludele ja kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kaitsja hinnangul ei ole tuvastatud telefoni omastamises

süüdistuse objektiivsed ega subjektiivsed tunnused. Muuhulgas ei ole tuvastatud süüdistava soov vallasasja enda kasuks pöörata või omastamistahte manifesteerimine ning süüdistava süü. Ka puudub kaitsja hinnangul K.L-i käitumises tahtlus telefoni omastamiseks.

Ka ei ole tõendatud K.L-i

tahtlus väidetavas kannatanu kehalises väärkohtlemises. Kaitsja hinnangul puudus kannatanu ja süüdistatava vahel isiklik suhe, süüdistatav veenis kannatanut 15 minutit klubist lahkuma. See asjaolu välistab kaitsja

hinnangul hilisema löögi süüdistava poolt, kui süüdistatav oleks tahtnud kannatanut kehaliselt väärkohelda, oleks ta saanud seda kohe teha. Lisaks oli kannatanu nii purjus,

et tema ümberlükkamiseks oleks piisanud vaid kergest tõukest, seega ei olnud

süüdistaval vajadust lüüa kannatanut rusikaga näkku, ning kaitsja leiab, et selline käitumine ei ole eluliselt usutav. Kannatanut ei löönud süüdistatav vaid teine turvamees D B, kelle ülekuulamisest prokurör loobus. Kaitsja taotles korduvalt B ülekuulamist, kuid

4

kohus jättis taotluse rahuldamata ning rikkus seega süüdistava kaitseõigust. Ükski

tunnistajatest ei välistanud, et lööjaks oli B, kuna turvamehed olid sarnaselt riides. Lööjaks olnud turvamees sõimas kannatanut vene keeles, kuid K.L suhtleb aga

alati eesti keeles. Tunnistaja A A ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna tunnistajat on

eeluurimisel eksitatud äratundmiseks esitamise toiminguga. Lisaks on kannatanu tunnistaja sõber ning tunnistaja on ka kinnitanud, et süüdistatav lõi ka teda, seega on

tunnistaja soov süüdistavaga nn arveid õiendada. Kohus ei ole põhjendanud, miks ta loeb seadusega vastuolus kogutud tõendeid usaldusväärsemaks kui süüdistava ütlusi. Ka teiste tunnistajate ütlused ei anna alust arvata, et lööjaks oli just K.L, mitte B.

Kohus ei kontrollinud versiooni, et lööjaks oli B, seega jäid kõrvaldamata olulised kahtlused ja seega rikkus kohus KrMS § 7 lg 3. Kohus rikkus ka KrMS § 295 ja § 95 lg 1

p 3 sätteid, esitamata ekspertiisiks vajalikku kogu kriminaalasja materjali. Nii oli

eksperdi käsutuses poolik informatsioon ja jäi saamata kohtumenetluse info, mis oli

asjas löögi mehhanismi ja kukkumise võimalikkuse tuvastamise kohalt väga oluline.

Kaitsja leiab, et nii ei saanud ekspert kirjeldada lööki ja kukkumise mehhanismi

objektiivselt ning sellega jäi kõrvaldamata kahtlus, kas K.L sai sellest asendist

üldse sooritada lööki, mille tagajärjel sai kannatanu vigastusi. Ka ei saa tõsikindlalt väita, kas prillhematoom tekkis kukkumisest või rusikalöögist, kas kannatanu kukkumine oli tingitud rusikalöögist või sellest, et kannatanu oli tugevas joobes. Kohus ei ole andnud hinnangut ka ebamõistlikult pikale menetlusajale. Asja on menetletud varsti 6 aastat. Antud kaasus ei ole eriti keerukas, süüdistatav ei ole menetlust venitanud ning ainuüksi süüdistusakti esitamiseni uuriti asja kohtueelses menetluses 4 aastat. Kaitsja palub K.L-i õigeks mõista kõrvaldamata kahtluste tõttu tegudes, mida ta pole toime pannud tõendamatuse tõttu või siis tulenevalt õigusest menetlusele mõistliku aja jooksul. Maakohtu otsusele on menetluskulude osas esitanud määruskaebuse ka kannatanu A

S esindaja adv. Andres Simson. Kannatanu A S mõisteti tema poolt kogu menetluse

vältel kantud õigusabikulud välja 1/3 ulatuses so 650,35 euro suuruses summas. Määruskaebuses taotletakse kannatanule õigusabikulude väljamaksmist täies mahus, kuna kulud menetluse vältel on olnud põhjendatud.

Kannatanu esindaja on osalenud menetluses kohtueelsel uurimisel ja kohtus kokkuleppel. Kokku on tasutud A S poolt menetluse vältel 6 arvet: 25.10.2007.a 3304 EEK 31.12.2007.a 1770 EEK arved seotud kaebementlusega seoses sellega, et menetlus oli

lõpetatud ja advokaadi vahendusel oli vajalik pöördumine Riigiprokuratuuri ja Tallinna Ringkonnakohtusse. 17.11.2009.a 3600 EEK tsiviilhagi koostamine Nimetatud arved esitati Advokaadibüroo Valdma ja Partnerid poolt, esindaja oli Andres Simson 24.09.2010.a 1200 EEK toimikuga tutvumine kriminaalasjas Esindaja osutas seejuures õigusabi kannatanule alla tavamäära 1000.- + km tund asja iseloomust tulenevalt. 16.03.2011.a 240 eurot, eelistungil osalemine, konsulteerimine ja ettevalmistumine 2h

5

25.10.2011.a 960 eurot kohtuistungitel osalemise eest, 8h, istungite ajaline maht oli suurem, kui kannatanuga kokkuleppel esitati arveid selles määras. Advokaadibüroos Simson ja Variku osutatakse eraisikutele õigusabi määras 100 eurot + km.

Eeltoodust tulenevalt leiab kaebuse esitaja, et õigusabitasude ulatus on igati põhjendatud ning võiks arvestades ajakulu olla kuni kolmAku võrra suurem. Määruskaebuses taotletakse Pärnu Maakohtu 10.01.2012.a otsuse tühistamist osaliselt

A S kasuks K.L-ilt välja mõistetud menetluskulude osas ja uue otsusega totletakse kannatanu poolt kantud õigusabikulud välja mõista täies ulatuses so. 1831,06 euro suuruses summas. Muuhulgas märgitakse, et kohtuvaidluses on kannatanu esindaja teinud arvutusvea ja taotlenud 1951,06 euro suurust summat.

Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatav ja tema kaitsja esitatud apellatsiooni,

prokurör vaidles sellele vastu. Kannatanu esindaja toetas esitatud määruskaebust, vaidles vastu esitatud apellatsioonile.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT:

Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooniga tuli alljärgnevatele järeldustele.

Sisuliselt ei ole apellatsioonis esitatud mingeid uusi maakohtule mitteteadaolevaid

tõendeid ega asjaolusid ning selles taotletaksegi olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

- Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus, hinnates kogutud tõendeid nende kogumis leiab, et maakohtu otsus süüdistatava süü, tema käitumisele antud juriidilise hinnangu ja mõistetud karistuse osas, on seaduslik, kooskõlas kogutud tõenditega ja küllaldaselt

motiveeritud. Kohtukolleegium leiab, et maakohus on mõlemas süüdistatavale

inkrimineeritud kuriteoepisoodis analüüsinud vaidlustatud kohtuotsuses süüdistatava süüd tõendavaid tõendeid nii eraldi, kui ka kõrvutanud neid omavahel ning loogiliselt ja arusaadavalt ülesehitatud arutluses, jõudnud põhjendatult järeldustele süüdistatava süü

osas. Tõendite põhjalik analüüs on maakohtu otsuses ära toodud ja sellest tehtud

järeldustele jõudmine on kohtuotsuse lugejale jälgitav ning veenev. Põhjalikult ja

veenvalt on maakohus ka otsuses selgitanud omapoolset tõendite eelistust, s.h. ka

seda, miks süüdistatava ütluseid ei pea kohus usaldusväärseks. Maakohtu otsuses tehtud järeldused rajanevad süüdistatava, kannatanute ja tunnistajate ütluste põhjalikul

analüüsil ning nende omavahelisel kõrvutamisel, kui ka süüdistatava poolt erinevatel

menetlusetappidel antud ütluste võrdlusel. Maakohtu poolt tuvastatud kuritegude tehiolud on kooskõlas kriminaalasjas kogutud ja maakohtus uuritud tõenditega, milliste

kogumis hindamise tulemil on maakohus otsustanud süüdistatava süüküsimuse. Apellatsioonis esitatud väited selle kohta, et maakohtu järeldus süüdistatava süü osas rajaneb kohtuliku uurimise puudulikkusel, ühekülgsusel ja kohtu poolt tõendite ebaõigel

6 hindamisel, on paljasõnalised. Apellatsiooni põhjendused, millistega püütakse esitatud

väiteid õigustada ei ole kohtukolleegiumi seisukohast kas asjakohased või ilmselgelt

otsitud. Kõik apellatsioonis tõstatatud küsimused on olnud maakohtus ka kohtuliku

uurimise esemeks ning maakohus on kaitseargumentidele kohtuotsuses pööranud piisavalt tähelepanu, lükates need oma põhjendustega juba ümber.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba oma 10. oktoobri 2000.a otsuses nr 3-1-1-85-00

L. Kala süüdistusasjas märkinud, et kohtunikupoolne kuriteo faktiliste asjaolude

tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav . Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud

kohtuotsus vastab oma motiveerituselt sellele Riigikohtu seisukohale täielikult.

Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et maakohtu otsuses on kohus eraldi

pööranud tähelepanu ka süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud

kaitseargumentidele ning motiveeritult need ümber lükanud. Esitatud apellatsioonis korratakse sisuliselt neid väiteid, millistega vaidlustati maakohtus süüdistust. Apellant ei

nõustu maakohtu otsuses toodud järeldustega ja taotleb tõendite ümberhindamist ringkonnakohtu poolt ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Kohtukolleegium leiab,

et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade

ümberhindamiseks kuna nad ei lükka veenvalt ümber maakohtu otsuses esitatud põhjendusi. Seejuures märgib kohtukolleegium, et üks tõendite hindamise põhinõue on järgmine: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul

nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks

omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsus 3-

1-1-77-05). Kohtukolleegium aga ei ole selliseid vigu maakohtu otsuses tuvastanud.

Maakohus on analüüsinud kogumis asjas kogutud tõendeid ning kujundanud nende

alusel oma siseveendumuse. Tõendite teistsuguseks hindamiseks kolleegium alust ei näe.

Kohtukolleegium on seisukohal, et sisuliselt on maakohus ümber lükanud oma otsuses

esitatud põhjendustega apellatsioonis esitatud väited, milliste kordamist käesolevas

otsuses kohtukolleegium vajalikuks ei pea, kuid omalt poolt märgib kohtukolleegium järgmist.

Nagu kohtukolleegium märkis, ei ole alust ka vaidlusaluses episoodis maakohtu poolt hinnatud tõendeid ümber hinnata selliselt nagu seda soovitakse apellatsioonis. Täiesti

õigesti on apellant saanud aru maakohtu seisukohast, mida ta oma apellatsioonis

korduvalt rõhutab ja nimelt, et süüdistatavale ei heideta karistusõiguslikult ette

mobiiltelefoni enda valdusesse saamist ja selle valdamist kuni hetkeni, mil ta selle kodus taskust avastas, taskust välja võttis, lauale pani ning seejärel elukaaslasele

kasutamiseks lubas. Kannatanu väidab, et mobiiltelefon läks tal kaduma koos kotiga

ööklubis e. see varastati temalt koos käekotiga. Vargust ei ole süüdistatavale

7

inkrimineeritud. Süüdistus on rajatud süüdistatava ütlustele selles, et tema leidis

ööklubis telefoni, sai aru, et see on kaotatud ja pani taskusse, et see vastavalt väljakujunenud sisekorrale edasi anda vahetuse ülemale. Ei ole süüdistatavat süüstatud ka selles, et ta omastas telefoni momendist, kui ta juba klubis seda ära ei andnud ega

ka politseisse ei viinud. Ka siin on aluseks süüdistatava väited, et ta unustas

mobiiltelefoni taskusse. Süüdistatavale heidetakse ette karistusõiguslikku käitumist alates momendist, kui ta sai aru, et on jätnud enda valdusesse võõra mobiiltelefoni, kuid jättis selle edasi enda valdusesse ja As ka oma elukaaslasele kasutada. Alates sellest hetkest lähevad kaitseversioon ja süüdistuse seisukoht lahku. Maakohus on nõustunud

süüdistusega ja hinnanud kogutud tõendeid esitades omapoolse tõendite analüüsi

põhjalikult ja veenvalt ka kohtuotsuses. Nimelt ei ole maakohus pidanud

usaldusväärseks süüdistatava ütlusi selles, et ta unustas vaidlusaluse mobiiltelefoni

püksitaskusse ka siis, kui tööriided n.ö. pesusse pani ja elukaaslane leidis enne pesumasinasse riiete panekut selle taskust ning hakkas kasutama eeldades, et see on

süüdistatava telefon. Süüdimõistev kohtuotsus on selles osas rajatud süüdistatava selleaegse elukaaslasest tunnistaja ütlustele, millistest nähtub, et telefon oli kodus laual

ja tema küsis enne selle kasutamisele võtmist süüdistatavalt nõusolekut telefoni

kasutamiseks, mille süüdistatav ka As. Maakohtu poolt tunnistaja ütluste eelistamine süüdistatava ütlustele on samuti otsuses põhjalikult käsitlemist leidnud. Maakohus on kõrvutanud süüdistatava poolt eeluurimisel antud ütlusi maakohtus antud ütlustega ning põhjendatult leidnud, et nendes esinevad diametraalsed erinevused. Ka on maakohus

selgitanud süüdistatava poolt ütluste muutmise põhjuseid ning põhjendatult tulnud järeldusele, et süüdistatava poolt ütluste muutmise kohta antud ütlused ei ole veenvad

ega mõistlikud. Sellekohased põhjendused on maakohtu otsuses ära toodud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Maakohus on välistanud

ka võimaluse, et tunnistaja isiklike vaenulike suhete pinnalt võiks anda süüdistatava

vastu teadvalt valeütlusi. Süüküsimuse seisukohast tähtsust omava asjaolu osas on

kujunenud n.ö. sõna-sõna vastu olukord, mis ei ole kriminaalmenetluses haruldane.

Sellistes sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohtu otsuse põhistus olema eriti

põhjalik ja veenev. Oluline on ka see, et kohus oleks igakülgselt ning erapooletult

vaaginud kõiki selle ühe süüstava tõendi hindamisel tõusetunud kahtlusi ja need

veenvalt kummutanud. Erilise tähelepanelikkusega peab kohus arvestama kõigi

asjaoludega, mis enda olemuselt on kaasuse lahendamisel asjakohased ning mis võivad mõjutada tõendite hindamist, kusjuures otsusest peab selgesõnaliselt tulenema,

et kohus on neid asjaolusid ka arvestanud. Kaaluda tuleb kõiki asjaolusid, motiive,

eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile

üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Üksik tõend tuleb koos teiste teada olevate asjaoludega paigutada nö üldhinnangusse.

Kohtukolleegium leiab, et vaidlustatud kohtotsuses on maakohtu poolt absoluutse

põhjalikkusega eelnimetatud põhimõtted ka täidetud. Tunnistaja N.V ütlusi ja

süüdistatava ütlusi on kõrvutatud ja neile on antud kohtu poolt hinnang e. otsustatud nende usaldusväärsuse hindamisel, ka elulise usutavuse faktorit arvestades. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et apellatsioonis esitatud seisukohad selles,

et kaitsja perekonnas kehtivad tavad, kus üks pereliige ei tea ega ei huvitu teise

pereliikme poolt kasutatavatest sidevahenditest ja seega ei tea ka, milline näeb välja teise pereliikme mobiiltelefon, on eluliselt usutavad ja maakohus on otsustanud justkui

8

kohtuniku perekonnas valitsevate imelike reeglite pinnalt selle üle, kas süüdistatav omastas mobiiltelefoni tahtlikult või mitte, ei ole asjakohased. Oluline ei ole antud juhul

mitte see, kas üks perekonnaliige teab või peab teadma, millist mobiiltelefoni

perekonnaliige kasutab ja kas teine teab, millist konkreetset sidevahendit tema

elukaaslane kasutab. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-74-05 selgitanud, mida mõeldakse kriminaalmenetluses tõendite hindamise protsessis kasutatavast n.ö. „elulise

usutavuse“ kasutamisest. Nimelt selgitab Riigikohus, et

Kohtukolleegium ei pea eluliselt usutavaks e. tõenäoliseks süüdistatava poolt

maakohtus esitatud kaitseversiooni ja nimelt seda, et töökohal leitud mobiiltelefoni olemasolu e. fakt, et ta oli selle oma taskusse pannud ja püksid koos telefoniga pesusse ka veel pannud, tuli temale alles meelde siis, kui ta kutsuti uurija juurde e.alles kuu aega hiljem. Kohtukolleegium on veendunud, et ükskõik kui hõivatud on inimene oma muude tegevustega, sähvatab talle kuu aja jooksul selline fakt mällu. Kasvõi siis, kui ta uuesti tööle läheb või kui ta mobiiltelefoni näeb – kasvõi enda oma. Ehk siis kohtukolleegium välistab sellega olukorra, kus süüdistatav ei ole ei enda ega ka kolmanda isiku kasuks ebaseaduslikult pööranud tema valduses olevat võõrast mobiiltelefoni. Kui see nii oleks, siis tähendaks see järgmist. Kuna vaidlust ei ole selles, et mobiiltelefon oli süüdistatava elukaaslase kasutuses, siis süüdistatava versiooni uskudes, tuleks eluliselt usutavaks

tunnistada järgmist asjade käiku. Süüdistatava elukaaslane leidis - püksitaskust või

laualt, see ei oma olulist tähtsust – mobiiltelefoni. Kuna tema mobiiletelefon oli katki läinud, soovis ta seda kasutama hakata. Isegi, kui süüdistatava ja elukaaslase puhul oli nii nagu kaitsja apellatsioonis eluliselt usutavaks peab e. üks ei tea, millist mobiili teine kasutab ja N.V ei teadnud täpselt, millist mobiili K.L kasutab, siis seda enam, on

tema esmaseks küsimuseks, kas see on K.L-i mobiil, mis ta leidis püksitaskust nagu väidab süüdistatav või mis vedeles laual nagu väidab tunnistaja. Kohtukolleegium peab tõenäoliseks e. eluliselt usutavaks, et sellisel juhul küsis N.V K.L-ilt kindlasti

ka enne, kas see on tema mobiil, sest ta ei nuhkinud oma elukaaslase järgi nagu märgitakse apellatsioonis ja ta ei teadnud, kas K.L kasutab sellist mobiili. Kui aga

valitsesid peres sellised reeglid nagu appellant omistab kohtunikule ja mida ta peab

ebatõenäoliseks e. kui elukaaslane teadis täpselt, milline on K.L-i mobiil, siis leides mobiili, küsis ta kindlasti K.L-ilt kelle mobiil see on, sest ta teadis täpselt, et K.L-i mobiil see ei ole . Seega, ka süüdistatava kaitseversiooni uskudes, et tema

unustas mobiili olemasolu ja see jäi püksitaskusse, sai ta selle olemasolust kindlasti teada momendil, kui tema elukaaslane selle püksitaskust leidis ja seega kindlalt enne,

kui seda kasutama hakkas. Veel omab käesoleval juhul kohtukolleegiumi arvates tähtsust ka järgmine asjaolu. Nimelt, kasutatavas mobiiltelefonis on olemas sim-kaart.

Vaidlust ei ole selles, et kannatanul läks ööklubis kaduma käekott koos selles olnud

mobiiletelfoniga, milles omakorda oli sim-kaart. Tõenäoline on, et käekoti varastanud

isik jättis teadlikult mobiiltelefoni kaasa võtmata, sest selle kasutamisel on võimalik

tuvastada, kus ja kes seda kasutab. Soovides vabaneda võõrast mobiiltelefonist, ei olnud vargal mingit vajadust hakata sellest sim-kaarti eemaldama. Seega on tõenäoline,

et süüdistatav leidis mobiiltelefoni, kus oli sim-kaart sees. Ükskõik, kuidas

9 rekontrueerida situatsiooni – kas selliselt, et süüdistatav võttis hiljem sellest sim-kaardi

välja ja elukaaslane leidis selle ilma sim-kaardita või leidis tema elukaaslane

mobiiltelefoni koos simkaardiga, on jällegi kindlalt selge see, et süüdistatav teadis

võõra telefoni enda valduses olemisest enne, kui seda hakkas kasutama tema elukaaslane. Nimelt, kui elukaaslane leidis mobiili ilma sim-kaardita, oli selle süüdistatav

enne järelikult eemaldanud ja seega teadis, et valdab võõrast asja ning sellest

momendist on temale omistatav ebaseaduslik asja enda kasuks pööramine. Kui aga elukaaslane leidis selle sim-kaardiga, siis sai ta ka aru, et tegemist on võõra mobiiliga ja siis ei ole ka usutav, et ta hakanuks seda kasutama enne, kui oli süüdistatava käest

küsinud, mis mobiil see on ja kas ta võib seda kasutada. Ehk siis, ükskõik milliselt rekonstrueerida olukorda, on ilmselge, et vaidlus, kui selline saab olla vaid selles, mis

momendist alates on süüdistatavale karistusõiguslikult etteheidetav tema valdusesse sattunud mobiiltelefoni ebaseaduslik enda kasuks pööramine e. kuriteo algmoment, mis aga ei ole tema käitumisele juriidilise hinnangu andmisel määrava tähtsusega.

Kohtukolleegium leiab, et käsitletavas kuriteoepisoodis ei saa maakohtule ette heita

apellatsioonis väidetut, nimelt seda, et kohtulik uurimine viidi läbi ühekülgselt ja puudulikult, kohtuotsuses sisalduvad kohtu järeldused ei vasta faktilistele asjaoludele ja

kohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust ja ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust.

Maakohus on uurinud ja hinnanud kõiki tõendeid, mis vaidlusaluses kuriteoepisoodis on

kogutud, seega ei saa rääkida kohtuliku uurimise puudulikkusest. Põhjust ei ole süüdistada maakohut ka kohtuliku uurimise ühekülgsuses – et kohus oleks rahuldanud näiteks ainult prokuröri taotlused ja jätnud põhjendamatult rahuldamata kaitsja taotlused

– seda ei ole. Kohus on oma järelduse kujundanud vastavalt faktilistele asjaoludele,

millised on tuvastatud kogutud tõendite pinnalt, nende kogumis hindamise tulemil ja nagu eelpool kohtukolleegium põhjendas, ei ole olemasolevate tõendite pinnalt võimalik

teha maakohtu järeldusele vastupidist ja apellA poolt taotletud järeldust e.

õigeksmõistvat kohtuotsust. Ühelegi kriminaalmenetluse olulisele rikkumisele ei ole samuti apellatsioonis vaidlusaluse episoodi osas esitatud. Materiaalõigust on maakohus

samuti õigesti kohaldanud e. andnud süüdistatava poolt toimepandule õige

karistusõigusliku hinnangu ning maakohtu sellekohased põhjendused on otsuses

piisava põhjalikkusega ka esitatud. Seega on apellatsiooni väited selles osas

paljasõnalised ning argumenteerimata. Ainuke, mis on apellatsioonist väljaloetav on see, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamise protsessiga ning taotleb ringkonnakohtult tõendite ümberhindamist, milleks aga maakohtu otsuse põhjendused alust ei anna.

2.

Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on põhjendatult tulnud järeldusele, et kannatanut lõi süüdistuses märgitud ajal ja kohas just süüdistatav ja just süüdistatava löögist kannatanu kukkus ja sai süüdistuses märgitud vigastused.

10

Süüdistatav eitab kannatanu löömist ning tema kaitseversioon tugineb väitel, et

tegelikult lõi kannatanut hoopis temaga väliselt väga sarnane D B, kes töötas samuti ööklubis turvamehena ja oli süüdistusaktis märgitud ka arutatava kuriteosündmuse n.ö. süüdistuse poolse tunnistajana. Kohtus aga prokurör loobus tunnistaja ülekuulamisest kuna selgus, et tunnistaja viibib väljaspool Eesti Vabariiki ning vabatahtlikult kohtusse ei ilmu.

Süüdistatav saatis kohtule elektrooniliselt ja esitas kohtuistungil ka paberkandjal tema enda ja tunnistaja D.Bi vahelist Facebooki vestlust kajastava FB lehekülje ärakirja ning soovis selle lisamist tõendina kriminaalasja materjalidele ning selle dialoogi alusel enda

õigeksmõistmist. Kohtukolleegium ei rahuldanud süüdistatava taotlust ning ei võtnud seda kriminaalasja materjalide juurde. Kohtukolleegium põhjendas taotluse rahuldamata jätmist eelkõige sellega, et ei ole välistatud sellise tõendi võltsimine. Esiteks ei saa olla

kindel selles, et üldse üheks vestluses osalejaks oli D.B kuna tema FB kontole saab

sisse logida ka isik, kes teab tema parooli. Teiseks, kohtule on esitatud vestlusest

salvestatud dokument, mille sisu on võimalik arvutis ka muuta näiteks teksti kärpida

jms. Kolmandaks, maakohus on oma otsuses äärmise põhjalikkusega käsitlenud

esitatud kaitseversiooni e. seda, et kannatanut lõi D.B. Maakohus on tõendite hindamisel pidanud silmas asjaolu, et kogu sündmuse juures viibis ka teine turvamees

e. tunnistaja D.B ning kuriteosündmuse asjaolude rekonstrueerimisel võtnud ta vaatluse alla võrdselt K.L-iga. Seega, sisuliselt on tõendeid hinnatud samamoodi

nagu oleks seda tehtud olukorras, kus D.B oleks maakohtus andnud süüdistatavale soodsaid ütlusi ja tunnistanud enda poolt kannatanu löömist. Maakohtu poolt käsitletud

tõendite kogum ja tõendite põhjalik analüüs on vastuvaidlematult lükanud ümber esitatud kaitseversiooni ja seda tõendite kogumit ei saa mingilgi määral ümber lükata süüdistatava enda poolt FB-s tunnistaja küsitlemise teel saadud info. Tunnistaja D.Bit ei ole kohtus ristküsitletud ning süüdistatava poolt tunnistaja küsitlemine FB keskkonnas ei asenda ristküsitlust kriminaalmenetluses.

Kaitsja As nii apellatsioonis, kui ka apellatsioonikohtu istungil hinnangu kohtueelses

menetluses läbiviidud äratundmiseks esitamisele, nimetades selliselt äratundmiseks

esitamise läbiviimist ebaprofessionaalseks. Kaitsja leidis, et menetleja pidanuks

äratuntavatena esitama üheaegselt nii K.L-i, kui ka D.Bi või nende fotod, sest

tegemist on äratundmatuseni sarnaste e. peaaegu identse välimusega isikutega. Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga. Nimelt, mitte vähetähtis ei ole fakt, et

süüdistatav eitades küll kannatanu löömist, ei väitnud kohtueelses menetluses, et

tegelikult lõi kannatanut D.B. Sellise kaitseversiooni esitas süüdistatav maakohtus ja põhjendas selle versiooni esitamist alles kohtustaadiumis sellega, et ta ei tahtnud oma sõbra peale rääkida. Korduvalt seejuures rõhutades, et tegemist oli ikkagi töökaaslase

ja sõbraga. Tõsi on, et süüdistataval ei ole kohustust esitada oma alibit või muid

õigustavaid väiteid kohtueelses menetluses. Kaitsetaktikast lähtudes võib selliste väidetega välja tulla ka kohtumenetluses ja Riigikohus on pidanud loomulikuks, et kohus

kontrollib eriti põhjalikult alibit, mille süüdistatav, kes end kunagi süüdi tunnistanud ei ole, esitab ebaloogiliselt pika ajaperioodi möödumise. Samas ei ole millegagi välistatud see, et kohus arvestab sellise väite hindamisel muu hulgas selle esitamise aega Seejuures on oluline silmas pidada, kas n.ö. alibi oodatust hilisemal esitamisel võib olla

11 mõistlik põhjus. Esmalt märgib kohtukolleegium, et maakohus on erilise põhjalikkusega

kontrollinud süüdistatava poolt kohtumenetluses esitatud väidet, et kannatanu lööjaks

oli D.B. Seejuures on maakohus kontrollinud ja hinnanud ka vaidlusaluse tõendi – äratundmiseks esitamise protokolli – lubatavust ja põhjendatult leidnud, et tunnistajad,

kellele esitati K.L äratundmiseks eristasid teda teisest turvamehest e. D.Bist ja

seda just juustevärvi järgi. Maakohus välistas kannatanu löömise fakti D.Bi poolt ja

tuvastas ka D.Bi tegevuse ajal, kui toimus kannatanu löömine K.L-i poolt. Ka ei

pea kohtukolleegium veenvaks süüdistatava põhjendust selle kohta, miks ta

kohtueelses menetluses ei rääkinud D.Bist, kui väidetavast lööjast. Sõbra säästmine süüdistusest on küll väga üllas ja õilis teguviis, kuid olukorras, kus isik peab sedavõrd

oluliseks oma renomeed ja oma eesmärke töötada õpitaval erialal nagu seda väidab süüdistatav ja kus tema väidetav alusetu süüdistamine võib rikkuda tema tuleviku,

prevaleeruvad vaieldamatult enda huvid, eriti kui need on seotud õiglustundega ja õiguse jaluleseadmisega ning on n.ö. pöördumatu tagajärjega. Seejuures, nagu ilmnes

kaitsja poolt apellatsioonikohtus räägitust, teadis ka tema juba kohtueelsel uurimisel

seda, et väidetavalt sooritas kannatanule raske tervisekahjustuse tekitanud löögi tegelikult hoopis D.B, mitte K.L. Nimelt väitis kaitsja, et nemad olid rahulikud kuna teadsid, et D.B on prokuröri poolt esitatud tunnistajate nimekirjas ja teadsid, et D.B tuleb

kohtusse, kus ta üle kuulatakse. Kohtukolleegium leiab, et kui süüdistatav ja kaitsja

tõesti kohtueelses menetluses seda süüdistatavat väidetavalt õigustavat fakti enda

teada hoidsid, siis on tegemist sellise kaitsetaktika valikuga, mis ilmselgelt pigem

kahjustab kaitsealuse huvisid. Kohtukolleegium on arvamusel, et tegelikult on valitud

kaitsetaktika eesmärgid hoopis teised ja olukorras, kus kogutud tõendid on n.ö.

süüüdistatava vastu, püütakse menetluse venitamisega saavutada olukord, kus

süüdistatava renomee saab päästa menetluse ebamõistlik aeg. Kohtukolleegium

nõustub seega maakohtuga selles, et vaidlusaluste äratundmiseks esitamiste

protokollid on lubatud tõenditeks, uurimistoimingu läbiviimisel ei ole rikutud

menetlusõigust ja põhjendatult on nad loetud süüdistatava süüd tõendavate tõendite kogumisse.

Apellatsioonis peetakse eluliselt mitteusutavaks ja ebamõistlikus seda, et väidetavalt K.L esialgu ca 15 minutit veenis purupurjus kannatanut ja alles siis lõi teda. Kui K.L oleks tahtnud kannatanut kehaliselt väärkohelda, oleks ta seda kohe teinud

ja kuna ta seda väidetavalt ei teinud kohe, siis hilisem löömine on välistatud. Kohtukolleegium peab sellist väidet asjakohatuks ja leiab, et igal konkreetsel juhul

tuvastab kohus kuriteo tehiolud ja antud juhul on vastuvaidlematult tõendatud, et

turvameeste ja peoseltskonna vahel toimus esialgu verbaalne konflikt kasvades üle

füüsiliseks. Tuleb märkida, et kohtupraktika pinnalt võib ilmselgelt väita, et pigem on just selline asjade käik tavaline – konflikt saab alguse sõnadest, tihtipeale ka õigustatud nõudmistest ning seejärel, kui ikka aru ei saada „viskab lihtsalt üle“ ning käiku lähevad

rusikad. Kaitsja väite kohta võib ainult püstitada retoorilise küsimuse. Kas see oleks

normaalne, kui ilma igasuguse sõnakasutuseta ja verbaalse palveta korralikult klubis

käituda või hoopis lahkuda, tuleb turvamees külastaja juurde ja sõna otseses mõttes virutab midagi seletamata külastajale rusikaga näkku? Igal juhul apellatsioonis väidetust

võib teha järelduse, et sellist olukorda peab apellant eluliselt usutavaks. Kohtukolleegium sellega ei nõustu.

12

Kohtukolleegium ei nõustu kaitsja seisukohaga ka selles osas, et maakohus piiras

eksperdi tegevust ekspertiisi teostamiseks vajaliku materjalidega tutvumise osas e.

otsustas ise, milliseid toimiku materjale eksperdile saata, millised jätta saatmata. Kohtukolleegium leiab, et ekspert on see, kes otsustab, kas esitatud materjal on piisav

ekspertiisimääruses esitatud küsimustele vastamiseks või mitte. Maakohtu poolt

määratud ekspertiisimääruses on sõnaselgelt kirjas, et kohus tagab eksperdile võimaluse kriminaaltoimiku materjalidega tutvumiseks. Ka saatis maakohus eksperdile hiljem eksperdi poolt taotletud materjali. Seega ei saa käesoleval juhul rääkida eksperdi tegevuse piiramisest või ekspertarvamuse kujundamise mõjutamisest nagu seda väidab apellant.

Kokkuvõtvalt märgib kohtukolleegium, et ka käesolevas episoodis ei ole

apellatsioonikohtul alust maakohtu otsuses esitatud tõendite hindamise protsessi ümberhindamiseks kuna ei ole tuvastanud vigu, mis selleks alust annaks. Apellatsiooni

väited, et maakohtus on toimunud kohtulik uurimine puudulikult ja ühekülgselt, kriminaalmenetlusõigust on oluliselt rikutud ja materiaalõigust ebaõigesti kohaldatud, on

põhjendamata. Apellatsioonis ei ole viidatud ühelegi KrMS prg. 339 lg 1-s esinevale kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele, ei ole taotletud ka mõne muu rikkumise

tunnistamist oluliseks rikkumiseks ning puuduvad üldse viited KrMS prg. 339-le.

Süüdistatava käitumisele antud juriidilist kvalifikatsiooni on maakohus põhjendanud ja

kohtukolleegium nõustudes täielikult maakohtu otsuse põhjendustega selles osas, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata.

3.

Kohtukolleegium ei nõustu apellAga selles, et maakohus ei ole pööranud üldse

tähelepanu käesoleva kriminaalasja menetlemiseks kulunud ajale ega andnud hinnangut selle mõistlikkusele. Maakohtu otsusest on selgelt väljaloetav, et maakohus

vaagis küsimust menetlusaja mõistlikkusest ja seda süüdistatavale karistust mõistes. Seejuures on maakohus selgitanud, millised tegurid on mõjutanud menetlusaja pikkust ning põhjendatult leidnud, et käesoleval juhul ei mõjuta pikaleveninud menetluse mitte

kohtuotsuse liiki vaid seda tuleb arvestada süüdistatavale karistust mõistes.

Süüdistavale mõistetud karistuse määra on maakohus põhjalikult motiveerinud ning arvestades kuritegude kogumi eest mõistetud lõplikku karistusmäära, mis on mõistetud seaduses ettenähtud kergeima printsiibi e. karistuste katmise põhimõtteid kohaldades, ei saa rääkida selle üleliigsest rangusest. Ka on maakohus kohaldanud süüdistatavale

tingimisi mõistetud vangistuse osas KarS prg. 73 sätteid, mis ei too kaasa kontrollnõuete ja kohustuste määramist ja ka katseaja pikkus on määratud KarS prg.-s

73 ettenähtud minimaalmääras. Asjaolusid, mis annaks aluse mõistetud karistuse kergendamiseks, ei ole apellatsioonikohus tuvastanud.

Tsiviilhagi osas on maakohus oma seisukohta põhjalikult motiveerinud ja

kohtukolleegium nõustudes täielikult esitaud põhjendustega, ei pea vajalikluks neid

korrata. Apellatsioonis ei ole esitatud samuti ühtegi sisulist väidet maakohtu selle otsustuse osas.

13

Kannatanu on esitanud määruskaebuse kuna ei nõustu maakohtu otsustusega hüvitada

temale kantud kulud vaid 1/3 ulatuses. Kannatanu poolt kantud õigusabi kulud on esitatud täpsustatud arvestuse kohaselt 1831,06 eurot. Maakohus leidis, et kannatanu

esindaja poolt esitatud õigusabi kulud on reaalsed ja põhjendatud. Samas kohaldas

maakohus TsMS § 163 lg 1 sätteid ja leidis, et sel alusel tuleb välja mõista

süüdimõistetult kannatanu kasuks viimase kantud menetluskulud võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatuses, s.o 1/3 ulatuses. Kohtukolleegium ei nõustu selles osas maakohtuga ja nimelt leiab, et kannatanule õigusabi kulude hüvitamise otsustamisel ei kuulu kohaldamisele TsMS prg. 163 lg 1. Riigikohus on tõesti oma mitmetes lahendites

asunud seisukohale, et tsiviilhagi lahendamisel kriminaalmenetluses juhindutakse

tsiviilmenetluse regulatsioonist, kuid samas on alati rõhutatud, et tsiviilmenetluse regulatsiooni kohaldatakse juhtudel, kui see ei ole vastuolus kriminaalmenetluse üldiste

põhimõtetega. Kriminaalmenetluse kulude hüvitamist reguleerib KrMS-s terve peatükk

ja nimetatud seadustikus on reguleeritud järgmised põhilised küsimused – a) et

kannatanu esinduskulud kriminaalmenetluses on menetluskulud ja b) süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdistatav. Eraldi on kriminaalmenetluses ja

nimelt KrMS prg. –s 182 lahendatud küsimus sellest, kuidas otsustatakse

kriminaalmenetluses tsiviilhagi tagamisega seotud menetluskulude hüvitamine ja seal on kohaldatav kulude jaotamine süüdimõistetu ja kannatanu vahel olenevalt tsiviilhagi

rahuldamisest. Käesolevas kriminaalajsas tsiviilhagi tagamisega menetluskulusid

tekkinud ei ole. Kohtukolleegium põhjendab oma eelöeldud seisukohta järgmiselt.

Riigikohus on juba oma otsuses nr. III-1/1-75/95 märkinud järgmist:

Kohtukolleegiumi seisukohta toetab ka

arusaam, et kannatanul on õigus omada esindajat kriminaalmenetluses ja seda kogu

menetluse kestel ka siis, kui tal ei ole üldse materiaalseid nõudmisi või ei soovi ta

tsiviilhagi kriminaalmenetluses esitada. Ehk siis arutataval juhul, olukorras, kus

kannatanu ei oleks materiaalseid nõudmisi esitanud, tulnuks temale hüvitada kõik

seoses esindusega kantud mõistlikud kulud. Asjaolu, et kannatanu valib ökonoosema

tee ja esitab kriminaalmenetluses ka kõik oma materiaalsed nõudmised, ei saa tema

olukorda kuidagi halvendada ja olenemata, kas tema hagi rahuldatakse täielikult,

osaliselt või jäetakse rahuldamata, tuleb kohtukolleegiumi arvates hüvitada temale ka kriminaalmenetluses esindusega seotud kantud mõistlikud kulud. Vaidlustatud otsuses

on maakohus asunud seisukohale, et kannatanu poolt menetluskuludena näidatud

kulutused on reaalsed ja põhjendatud. Seda seisukohta ei ole apellatsioonis

vaidlustanud ka süüdistatava kaitsja. Arvestades kannatanu esindaja poolt esitatud kulude arvestust, nõustub kohtukolleegium maakohtu sellekohase seisukohaga. Seega

tuleb kannatanule hüvitada tema poolt käesolevas kriminaalmenetluses kantud kulud

summas 1831,06 eurot. Otsustamaks, kui palju kantud mõistlikest menetluskuludest

14

tuleb hüvitada süüdistataval ja kui palju peab hüvitama riik, märgib kohtukolleegium järgmist. Kokku on tasutud Andri S poolt menetluse vältel 6 arvet: 25.10.2007.a 3304 EEK 31.12.2007.a 1770 EEK arved seotud kaebemenetlusega seoses sellega, et menetlus oli lõpetatud ja advokaadi vahendusel oli vajalik pöördumine Riigiprokuratuuri ja Tallinna Ringkonnakohtusse. Kohtukolleegium leiab, et kuna märgitud kaebemenetlus oli tingitud n.ö. riigi tegevusest, tuleb need kulud kannatanule hüvitada riigieelarvest. 17.11.2009.a 3600 EEK tsiviilhagi koostamine 24.09.2010.a 1200 EEK toimikuga tutvumine kriminaalasjas 16.03.2011.a 240 eur, eelistungil osalemine, konsulteerimine ja ettevalmistumine 2h

25.10.2011.a 960 eur kohtuistungitel osalemise eest, 8h, istungite ajaline maht oli suurem, kui kannatanuga kokkuleppel esitatud arveid selles määras.

Kuna kohtuistungite arv ja seoses sellega ka kohtumenetluse kestus ning omakorda

kannatanu kulud olid osaliselt tekitatud ka tunnistaja D.Bi kohtusse mitteilmumisega

ning tema tagaotsimisega seoses, siis tuleb ½ kohtuistungil kannatanu esindaja

osalemisega seotud kuludest e. 480 eurot hüvitada kannatanule samuti riigieelarvest. Seega tuleb riigieelarvest kannatanule hüvitada kokku 5074 krooni, s.o. 324,30 eurot ja 480 eurot ehk kokku 804,30 eurot. Ülejäänud osas, s.o. 1831,06-804,30 = 1026,76

eurot ( 4800 krooni ,s.o. 306,78 eurot+ 240 eurot+480 eurot ) peab kannatanule

hüvitama süüdistatav. Viimatinimetatud summa osas kuulub maakohtu otsus tühistamisele.

Apellatsioonikohtu istungil esitasid süüdistatava lepinguline kaitsja adv. A.Raudsepp ja kannatanu lepinguline esindaja adv. A.Simson taotlused hüvitada esindatavatele nende

poolt seoses apellatsioonimenetlusega kantud õigusabikulud. Süüdistatava kaitsja taotleb 1000 euro hüvitamist , millest 833,33 eurot on süüdistatav tasunud apellatsiooni

koostamise, apellatsioonikohtu istungil kaitsja osalemise ja kaitsja sõidukulude eest.

166,67 eurot on käibemaks. Kannatanu esindaja taotleb 180 euro hüvitamist

kannatanule. Esitatud kuluarvestuse kohaselt on kannatanu tasunud 150 eurot apellatsioonimenetluseks ettevalmistamise ja kohtuistungil osalemise eest. 30 eurot on käibemaks. Otsustamaks apellatsioonimenetluse kulude hüvitamist süüdistatavale ja kannatanule arvestab kohtukolleegium järgmiseid asjaolusid. Süüdistatava kaitsja poolt esitatud apellatsioon on käesoleva kohtuotsusega jäetud rahuldamata, mis tähendab, et kohtukolleegium ei pidanud apellatsiooni põhjendatuks ja süüdistatava poolt kantud

kulud jäävad seega tema enda kanda. Kannatanu esindaja esitas maakohtu otsusele

määruskaebuse. KrMS 15.peatükk võimaldab menetluskulude vaidlustamise

määruskaebe korras ja sellisel juhul toimub määruskaebuse lahendamine kirjalikus menetluses. Käesoleval juhul arutas kohtukolleegium määruskaebust koos süüdistatava

kaitsja poolt esitatud apellatsiooniga apellatsioonikohtu istungil. Esitatud

määruskaebuse luges kohtukolleegium käesoleva kohtuotsusega põhjendatuks.

15

Apellatsioonikohtu istung e. suuline menetlus oli tingitud süüdistatava kaitsja

sellekohasest taotlusest. Olenemata sellest, kas kannatanu poolt oli esitatud

määruskaebus või poleks seda esitatud, oleks kannatanul jätkuvalt õigus omada

esindajat ka süüdistatava poolt taotletud suulises apellatsioonimenetluses. Kuna

kannatanu määruskaebus oli põhjendatud, tuleb temale hüvitada tema poolt

apellatsioonimenetlusega kantud õigusabi kulud. Otsustada tuleb selle üle, kas need kulud hüvitab kannatanule riik või peab seda tegema süüdistatav. Kuna nii kannatanul, kui ka süüdistataval on alus eeldada, et määruskaebuses vaidlustatud menetluskulude

osas tehakse maakohtu poolt seaduslik ja põhjendatud otsus, ei pea ka süüdistatav

hüvitama seoses määruskaebuse koostamisega kannatanu poolt kantud kulusid.

Samas kuulub süüdistatava poolt hüvitamisele seoses tema poolt esitatud

põhjendamatu apellatsiooniga kannatanul tekkinud apellatsioonimenetluse kulud

seoses esindaja osavõtuga kohtuistungist. Seega leiab kohtukolleegium, et 60 eurot

kannatanu poolt kantud menetluskuludest peab temale hüvitama riik ja 120 eurot hüvitab temale süüdistatav, milline summa kuulub ka süüdistatavalt väljamõistmisele. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS prg. 337 lg 1 p.4; 340 lg 4 p.5; 342;343;344;345;

175 lg 1; 180; 185 tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse kannatanule hüvitatud

õigusabi kulude osas ja teeb selles osas uue otsuse ning teeb otsuse ka apellatsioonimenetluse kulude osas.

Julia Katškovskaja

Meelika Aava Urmas Reinola