4-12-222/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus, Liivalaia kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht

27. aprill 2012.a. Tallinn Väärteoasja number 4-12-222 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuistungi sekretär Annika Peld Väärteoasi

Vaidlustatud lahend Elisabet Tamme (Tamm) väärteoasi liiklusseaduse § 241 lg 1 järgi

Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 29.12.2011.a. üldmenetluse otsus väärteoasjas nr 11030359 Asja läbivaatamise kuupäev 13.märts 2012.a. Istungil osalenud isikud Kaebuse esitaja Elisabet Tamm Kaitsja Heiki Tulk Kohtuvälise menetleja esindaja Indrek Kukk RESOLUTSIOON Jätta kaebus rahuldamata ja Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 29.12.2011.a. otsus väärteoasjas nr 11030359 muutmata.

Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik edasi kaevata Riigikohtule advokaadist kaitsja vahendusel, kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja, teatades kirjalikult kassatsiooni esitamisest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale 7 päeva jooksul alates lõpposa kuulutamisest ning esitades kassatsiooni 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Asjaolud ja menetluse käik Tallinna Linnavalitsuse (Tallinna Munitsipaalpolitsei Ameti kaudu) 29.12.2011 otsusega väärteoasjas nr 11030359 karistati kaebuse esitajat rahatrahviga 5 trahviühiku, s.o 20 euroga liiklusseaduse (LS) § 241 lg 1 järgi selle eest, et ta parkis mootorsõiduki registreerimismärgiga xxx täielikult kõnniteele kohas, kus puudus seda lubav asjakohane liikluskorraldusvahend.

Kaebuse esitaja vaidlustas viidatud otsuse ja palus see tühistada, kuna tema teos puuduvad väärteo tunnused. Kaebaja sõiduk oli pargitud Xxxkinnistul olevale ehitusplatsile, mitte Xxxkõnniteele. Tallinna Kommunaalameti info kohaselt on vastavalt teeregistri andmetele Tallinnas, Xxxkõnnitee laius 1,5m. Sõiduk oli pargitud tee äärest kaugemale kui 1,5m ja ei asunud seega kõnniteel. Asjaolu, et osa kinnistu territooriumist on asfalteeritud, ei tee temast veel kõnniteed. Kohtuväline menetleja on tuvastanud kõnnitee piirid traataia järgi, mis antud juhul on siiski ehitusplatsil oleva augu kaitseks ega tähista kõnnitee piire.

Kohtuistungil jäid kaebuse esitaja ja tema kaitsja kaebuse juurde.

Kohtuväline menetleja vaidles kaebusele vastu ja leidis, et otsus on seaduslik.

Kohtu põhjendused Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid.

Asja materjalide juurde on võetud ka väärteo toimik.

Esmalt tuvastab kohus faktilised asjaolud ja seejärel annab neile õigusliku hinnangu. Kaebuse esitaja andis kohtus ütlusi, mille kohaselt parkis ta 03.09.2011 oma sõiduauto Xxxehitusplatsil sõidutee äärest u 4m kaugusel. 03.09.2011 sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtub, et 03.09.2011 parkis sõiduk xxx Xxxhoone juures kõnniteel. Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud fototabelid. Kohtuistungil märkis kohtuväline menetleja, et parkimine leidis aset Xxxkinnistu juures. Kohus loeb tuvastatuks, et kaebuse esitaja parkis 03.09.2011 oma sõiduki registreerimismärgiga xxx Xxxkinnistu juures u 4m kaugusel sõiduteest. Faktilistes asjaoludes vaidlus puudub. Vaidlus on õiguslikus hinnangus.

Kohus kontrollib nii menetlusnormidest kinnipidamist kui ka materiaalõiguse kohaldamist. Kohus alustab menetlusnormide kinnipidamise kontrollimisest. Vastavalt VTMS § 69 lg 2 p 1 ja § 74 lg 1 p 5 tuleb väärteoprotokollis ja otsuses märkida mh väärteo toimepanemise koht. Asja materjalidest nähtub, et kohtuväline menetleja on sellega eksinud, märkides Xxxasemel väärteoprotokolli ja otsusesse Xxx. Kohus leiab, et tegemist ei ole menetlusnormi olulise rikkumisega, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Vaidlusaluse väärteo toimepanemise kohast on menetlusosalistel täielik selgus ning antud eksimus ei ole kaasa toonud kaitseõiguse rikkumist. Väärteomenetluse oluline rikkumine on selline rikkumine, mis toob kaasa ebaõige lahendi. Antud juhul on kohtuväline menetleja karistanud kaebuse esitajat selle eest, et viimane parkis kõnniteel selleks lubavate liikluskorraldusvahendite puudumisel. Rikkumise aadress kohtuvälise menetleja veendumust rikkumise osas ei oleks muutnud. Samuti ei ole kohtuväline menetleja rikkumist toime pannud tahtlikult, mis Riigikohtu lahendite kohaselt võiks ka mitteolulise menetlusnormi rikkumise korral olla lahendi tühistamise aluseks. Kohus leiab, et eksimus väärteo toimepanemise kohas ei ole antud juhul oluline väärteomenetluse rikkumine ega too kaasa lahendi tühistamist.

Poolte vahel on õiguslik vaidlus materiaalõiguse kohaldamises. Väärteoprotokollis on etteheidetav tegu mootorsõiduki parkimine täielikult kõnniteele kohas, kus puudus seda lubav asjakohane liikluskorraldusvahend. Selle teo eest on üldmenetluse otsuses kaebuse esitajat karistatud. Kohus ei ole tuvastanud, et Xxxjuures oleks kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Seda ei ole väitnud ka ükski menetlusosaline. Seetõttu tuvastab kohus, et Xxxjuures puudus kõnniteel parkimist lubav liikluskorraldusvahend. Vaidlus on selles, kas sõiduki parkimise kohas – 4m sõidutee äärest – on tegemist kõnniteega või mitte.

LS § 2 p 25 defineerib kõnnitee järgmiselt: “kõnnitee on jalakäija ja tasakaaluliikuriga liiklemiseks ettenähtud ja äärekiviga või muul viisil sõiduteest või jalgrattateest eraldatud teeosa, mis võib olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega.“

Sellest definitsioonist järeldub, et kõnnitee on teeosa, mis on äärekiviga või muul viisil sõiduteest (või jalgrattateest) eraldatud, mis võib või võib mitte olla tähistatud asjakohaste liiklusmärkide või teekattemärgistega ning on mõeldud jalakäija või tasakaaluliikuriga liiklemiseks. Teiste sõnadega on kõnnitee ükskõik mis viisil sõiduteest (või jalgrattateest) arusaadaval viisil eraldatud osa, mis on mõeldud jalakäijate (ja tasakaaluliikuriga) liiklemiseks.

Kuivõrd kõnnitee on tee osa, tuleb tähelepanu pöörata ka tee definitsioonile.

LS § 2 p 81 kohaselt „tee on jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või maaomaniku poolt liikluseks ettenähtud muu ala. Tee koosseisu kuuluvad ka teepeenrad, eraldusja haljasribad. Olenevalt pealiskihist jagunevad teed kattega teeks, kruusateeks ja pinnasteeks. Kattega tee on tsemendi, tuha või bituumeniga töödeldud materjalist kattega (asfalt-, tsementbetoonvõi muu selline kate) ning kiviparketi ja munakivisillutisega tee. Kruusatee on kruusast, kruusvõi killustikliivast või killustikusõelmetest tee. Pinnastee on põllu-, metsavõi muu selline pealiskihita tee, mis on teeks rajatud või sõidukite liikumise tulemusena selleks kujunenud.“

Seega on tee jalakäijate või sõidukite liiklemiseks avatud rajatis või liikluseks ettenähtud muu ala sõltumata omandivormist.

Liiklusseaduse kõrval kehtib ka teeseadus (TeeS), mis omakorda defineerib tee mõiste.

TeeS § 2 lg 1 järgi „tee on maantee, tänav, metsatee, jalgtee ja jalgrattatee või muu sõidukite või jalakäijate liiklemiseks kasutatav rajatis, mis võib olla riigi või kohaliku omavalitsuse või muu juriidilise isiku või füüsilise isiku omandis.“

Kuigi TeeS määratlus ei märgi otsesõnu kõnniteed, võiks „jalakäijate liiklemiseks kasutatavat rajatist“ pidada kõnniteeks (terminit kasutab ka TeeS § 2 lg 2 p 1). Hoolimata teistsugusest sõnastusest on ka TeeS järgne määratlus analoogne LS tee mõistele: tee on liiklemiseks kasutatav rajatis sõltumata omandivormist. Mis on aga käesoleva vaidluse kontekstis märkimisväärne, on TeeS § 11 lg 1, mis sätestab, et teed registreeritakse riiklikus teeregistris. Registreerimisele kuuluvad ka kohalikud teed (st mh ka tänavad) (TeeS § 11 lg 1 p 3, § 5’ ja 6). Nimelt on kaebuse esitaja viidanud, et teeregistri andmetel on Xxxkõnnitee laius 1,5m. Kohus peab andma hinnangu, millist tähendust omab kõnnitee määratlemisel teeregister.

Käesoleval juhul on tegemist kahe erineva seadusega, mis reguleerivad sama küsimust (määratlevad tee mõiste). Kohus leiab, et käesolevas vaidluses on kohaldatav LS regulatsioon. TeeS § 1 järgi „teeseadus sätestab tee suhtes esitatavad nõuded, tee omaniku ja liikleja õigused ja kohustused ning vastutuse liiklusohutusnõuete rikkumise eest, reguleerib teehoiu, tee kasutuse ja kaitse korraldamist ja rahastamist ning inimeste ja keskkonna kaitset liiklusest tulenevate ohtude eest.“ Eeltoodust tuleneb, et TeeS eesmärgiks on reguleerida tee suhtes esitatavad tehnilisi nõudeid, omandiküsimusi, vastutust teeohutusnõuete (liiklusohutusnõuete) rikkumise eest jms. TeeS eesmärgiks ei ole korraldada liiklust ennast. LS § 1 lg 1 järgi LS sätestab liikluskorralduse Eesti teedel, liiklusreeglid, liiklusohutuse tagamise alused ja põhinõuded jms. Kohus leiab, et normide kollisiooni korral kuulub kohaldamisele erinorm ehk reguleeritavat suhet täpsemalt reguleeriv norm, milleks antud juhul on LS. Kohus jätab TeeS regulatsiooni kõrvale. LS järgi ei oma teede register liiklemisel tähendust ning seetõttu ei oma antud tõend asjas tähtsust ja kohus jätab selle väite kõrvale.

Sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelitest nähtub, et kohas kus kaebuse esitaja sõiduk pargib on laiem asfalteeritud ala, mis lõpeb aiaga. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette, et kohtuväline menetleja on kõnniteed käsitlenud kuni aiani (st ka sõiduki parkimiskohal). Kohus jõuab aga samale järeldusele kui kohtuväline menetleja. Kõnnitee oli LS-s toodud definitsiooni järgi on kõnnitee ükskõik mis viisil sõiduteest arusaadaval viisil jalakäijate liiklemiseks eraldatud osa sõltumata omandivormist. Tähtsust ei oma, kes on sõiduki parkimise koha kinnistu omanik. Tähtsust omab see, kas see osa kinnistust on avatud liiklemiseks. Kohus vastab sellele küsimusele jaatavalt. Kinnistu omanik on paigaldanud aia kuni asfalteeritud ala lõpuni. Asfalteeritud ala algab sõidutee äärest. Keskmise mõistliku inimese seisukohalt võib aru saada, et kuni aiani on alal lubatud jalakäijatel käia, st tegemist on jalakäijatele eraldatud alaga. Selline arusaam tähendab aga ühtlasi ka seda, et tegemist on kõnniteega. Kui kinnistu omanik avab oma kinnistu (sh jalakäijatele) liiklemiseks, kehtivad seal LS sätted. Kohus leiab, et kaebuse esitaja parkis oma sõiduki kõnniteel. Kõnniteel parkimine on LS § 20 lg 1 ja lg 4 p 3 järgi ilma seda lubavate liikluskorraldusvahenditeta keelatud ning antud väärtegu on kvalifitseeritav LS § 241 lg 1 järgi. Kohus leiab, et väärtegu on õigesti kvalifitseeritud. Täidetud on väärteo objektiivne koosseis. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja järeldusega, et tegu on toime pandud vähemalt hooletusest, sest sõiduki juht peab teadma liiklusseaduse nõudeid ning tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanuks ette nägema süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemise. Sellega on täidetud koosseisu subjektiivsed tunnused. Puudub õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud.

Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ Kohtuväline menetleja on õigesti tuvastanud, et puuduvad vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Kaebuse esitajat on karistatud rahatrahviga 5 trahviühiku ulatuses, s.o LS § 241 lg 1 sanktsioonis sätestatud pooles määras. Kohus leiab, et kohtuväline menetleja on karistuse mõistnud seaduslikult ja põhjendatult. Kuivõrd kaebuse esitaja on talle süüks arvatud väärteo toime pannud, väärtegu on õigesti kvalifitseeritud, kohtuvälise menetleja poolt määratud karistus on seaduslik ja põhjendatud, siis puudub kohtul alus kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks. Kuigi kaebuse esitaja on tõstatanud mitmeid kohaseid küsimusi, jätab kohus kaebuse rahuldamata. Käesoleva otsuse tegemine viibis seoses kohtuniku haigusega.

Meelis Eerik Kohtunik