4-11-1062/19 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

4-11-1062

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

13.03.2012. a. Tartu Kohtumaja, Tartu, Kalevi1

Kohtunik

Madis Kägu

Kohtuistungi sekretär

Mai Kurul

Väärteoasja number

4-11-1062 (2840.11.00369)

Väärteoasi

V.M-i

kaebus Lõuna Prefektuuri 28.02.2011.a.

otsusele väärteoasjas 2840.11.001369

Istungil osalenud isikud

Kaebuse esitaja V.M , ik: XXX; elukoht: XXX;

Kohtuvälise menetleja esindaja komissar Hillar Leet

RESOLUTSIOON

Juhindudes V™S § 132 p 1, § 135 lg 2, kohus

otsustas: jätta muutmata Lõuna Prefektuuri 28.02.2011.a. otsus väärteoasjas 2840.11.001369 V.M-i karistamise kohta LS § 74

17 lg1 alusel rahatrahviga 40 trahviühikut, s.o. 160.- eurot. V.M-i kaebus jätta rahuldamata.

Edasikaebamise kord

Edasikaebus EV Riigikohtule kassatsiooni korras Tartu Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates otsuse teatavaks saamisest. Kassatsiooniõiguse kasutamisest tuleb kirjalikult teatada Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsiooniteate saamisel on otsuse terviktekst kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis alates 03.04.2012.a. Lõuna Prefektuuri 28.02.2011.a otsusega väärteoasjas nr 2840.11.00369 karistati V.M-i liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 160 eurot. Otsuse kohaselt V.M juhtis 18.01.2011.a kl 17:29 Viljandi-Põltsamaa tee 3.2 kilomeetril paremas pärisuunas mootorsõidukit, enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses; ei suundunud aegsasti enne parempöörde sooritamist parempoolse ääre lähedale, vaid reastus vastassuunavööndisse, mille tõttu keeras vastassuunast paremale ette samas suunas oma sõidureas liikuvale VW-le; oma tegevusega põhjustas liiklusõnnetuse, millega kaasnes varaline kahju H.V.’ile.

V.M rikkus LE (liikluseeskirja) § 97, § 91 nõudeid, pannes toime väärteo, milline on kvalifitseeritav LS § 7417 lg 1 järgi. Väärtegu loeti tõendatuks tunnistaja D.Õ. ülekuulamise protokolli, liiklusõnnetuse akti, menetlusaluse isiku ütlustega ja fototabeliga. Menetlusalune isik esitas vastulause, milles selgitas juhtunud olukorda. Kohtuvälise menetleja hinnangul karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid. V.M-i kaitsja esitas 16.03.2011.a Lõuna Prefektuuri otsuse peale kaebuse, taotledes otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist.

Menetlusalune isik leiab, et otsus on sisuliselt motiveerimata ja määratud karistus on liiga range ning palub selle tühistada. Menetlusalune isik on seisukohal, et liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata mõlema juhi käitumist. On võimalik, et erinevad liikluses osalenud isikud rikkusid erinevaid liiklusnõudeid, kuid kõik need rikkumised ei pruugi olla põhjuslikus seoses tagajärjega. Seega tuleb tuvastada see, kuidas käitus teine juht, kas tema käitumises esines liiklusnõuete rikkumisi ja kas need rikkumised olid põhjuslikus seoses varalise kahju tekkimisega.

Asjas puuduvad tõendid, mis usaldusväärselt tõendaksid, et menetlusaluse isiku poolt väidetav liikluseeskirja nõuete rikkumine oleks olnud liiklusõnnetusega põhjuslikus seoses. Samas on üldse kajastamata teise sõiduki juhi roll liiklusõnnetuse põhjustamises. Kohtuväline menetleja on jätnud tähelepanuta LE §-s 99 sätestatu, mille kohaselt kui juht ei saa ristmikul või ristmikevahelisel teel sõiduki suure pöörderaadiuse või sõidutee seisundi tõttu pöörata käesoleva määruse §-de 97, 98 ja 109 nõuete kohaselt, võib nendest kõrvale kalduda – kaasa arvatud teepeenrale sõitmine – tingimusel, et ei ohustata ega takistata teist liiklejat ega rikuta tee mullet.

Menetlusalune isik on oma vastulauses tuginenudki sellele asjaolule, et teeoludest tulenevalt (kõrged lumevallid ja kitsas sissesõidutee) ei olnud tal võimalik pöörata LE nõuetele vastavalt, kuid ta oli seejuures tulenevalt LE §-st 99 õigustatud sellest kõrvale kalduma. Seejuures veendus menetlusalune isik eelnevalt manöövri ohutuses. Isegi, kui menetlusalune isik rikkus liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjustanud ega suurendanud tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool. Tunnistaja D.Õ. on oma ütlustes muuhulgas väljendanud, et talle jäi menetlusaluse isiku käitumine arusaamatuks.

Juht peab tundma liiklusalaste õigusaktide nõudeid ning oskama valitseda sõidukit, jälgida liiklust, märgata ja ette näha võimalikke ohte ning sellele vastavalt tegutseda. Samuti on loogikavastane väide, et sõidukil põles vasak suunatuli, kuivõrd esiteks parempöörde sooritamisel 45-kraadise nurga all lülitub vasakpoolne suunatuli automaatselt välja; teiseks olid õnnetuse järel menetlusaluse isiku mõlemad parempoolse külje tuled katki. Antud teelõigul oli teekatte märgistuse kohaselt pärisuunas sõitjal lubatul teostada möödasõitu, kuid vastassuunas tulijal mitte.

Samas ei olnud enne liiklusõnnetuse paika liiklusmärki, mis näidanuks, et vasakule poole on tulemas tee. Sellises olukorras, kus eessõitev juht on sõitnud vastassuunavööndisse, oleks taganttuleva sõiduki juht pidanud arvestama võimalusega, et vastassuunavööndis läheneva võimaliku sõiduki tõttu peab juht manöövri katkestama ja naasma oma sõiduritta ning aeglustama, et veenduda edasisõidu ohutuses. Seetõttu leiab menetlusalune isik, et liiklusõnnetuse põhjustaja on hoopis D.Õ., kes rikkus LE § 123. Lõuna Prefektuur esitas 26.10.2011.a saatekirja koos seisukohaga kaebuse suhtes V.M-i väärteoasjas.

Kohtuväline menetleja ei nõustu V.M-i esitatud kaebusega ja palub kohtul jätta kaebus rahuldamata ja kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Kohtuväline menetleja leiab, et väärtegu on toime pandud V.M-i poolt ning kvalifitseeritud õigesti ja antud karistus on määratud proportsioonis toimepandud süü suurusega. Kohtuistungil jäi V.M kaebuses esitatu juurde, leides, et ta oli piiratud nähtavusega teelõigul (kõrged lumehanged) ja seal mööda sõita ei tohi. Sissesõit taluõuele oli kitsas, ta ei olnud võimeline enda teepoolelt ära keerama.

D.Õ. oli tagantsõitja, kes ei pidanud pikivahet ja on süüdi. V.M-i kaitsja väitis kohtuistungil, et V.M järgis liikluseeskirju, tal olid oma teeotsa ees lumevallid ja sõitis sellest kõrvale. Vastassuunavööndisse sõites näitas tuld, siis näitas paremat tuld ja keeras. D.Õ. puudus juhtimisõigus. Autodel olevate kahjustuste järgi oli V.M sisenenud oma teeotsa, kui autole sisse sõideti. See kinnitab, et D.Õ. ei valinud sobivat sõidukiirust. Tunnistaja D.Õ. andis kohtus ütlusi selle kohta, et ta sõitis Viljandist Saarepeedile, väljas oli pime.

Tal põlesid sõidukil päevatuled, kuna teine auto liikus tema ees. Ta hoidis pikivahet. Kiirus võis olla tal 80 km/h. Tee oli sirge ja nähtavus hea. Enne kokkupõrget pani V.M vasaku suunatule sisse ja ta võttis hoo maha, siis keeras vastassuunavööndisse ja ta mõtles, et kuhu ta pöörab, siis keeras talle ette. Ta üritas pidurdada ja sõidukit vasakule keerata. Auto oli tal risti ees ja ta sõitis tagumisse rehvi sisse. Vastassuunavööndis sõitis paarkümmend meetrit. Seal on bussipeatus, ta arvas, et äkki keerab sinna. Ta ei mõelnud, et kui inimesel on vasaksuund sees, et siis pöörab tema ritta tagasi.

Kiirus võis siis olla 60 km/h. Peale õnnetust oli V.M meelemärkuseta, nad turgutasid teda. Siis ütles V.M, et tal on terve päev olnud halb olla, nagu vati sees on olnud. Tunnistaja T.R. andis kohtus ütlusi selle kohta, et aasta tagasi sõitis V.M nende ees autoga, kui ta tuli naisega poest. Väljas oli pime, hiljuti sadanud lumi oli maas. Kiirus ei olnud suur, sõiduhetkel võis olla 70 km/h. Neil põlesid lähituled. Nad sõitsid auto taga 3-4 km. Mööda nad sõitma ei hakanud. V.M oli vasak suunatuli sees ja nad mõtlesid, et kuhu ta ometi keerab.

Vastassuunavööndis sõitis u 50-100 meetri, siis põles ikka vasak tuli. Teist suunatuld ei näidanud ning siis äkki oli auto neil risti ees. Naine kohe pidurdas. Ta rääkis V.M-iga pärast avariid. Naisele V.M rääkis, et on päev otsa olnud vati sees. Kohtuvälise menetleja esindaja on seisukohal, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja kaebus rahuldamata. Vaidlust ei ole, et V.M siirdus enne manöövrit vastassuunavööndisse ja näitas vasaku suuna märguannet. Vaidlus on selles, et D.Õ. on justkui jätnud hoidmata pikivahe ja jätnud valimata vastava sõidukiiruse.

Pikivahet saab hoida eessõitva liiklejaga. Kui juht annab vasaksuuna märguande, siis ta tahab siirduda vasakule. Kui V.M soovis paremale pöörata, siis ei anta vasaku suuna märguannet, vaid paremat. Sellest ongi aru saada, et tunnistajad mõtlesid, mida ta ometi teeb – pöörab vasakule ja siis keerab ette. Kui LE § 123 mõtte tähendust vaadata, siis eeldab see seda, et kohandada kiirus nii, et vältida etteaimatavat takistust. Juhi ootamatu käitumine ei ole etteaimatav takistus. V.M pidi nägema tagant tulevat sõidukit. Siit küsimus, miks ta ei märganud tulesid ja enne manöövrit ei olnud hoolikas.

Tunnistajad väitsid, et V.M oli vastanud neile, et oli vati sees terve päeva. Tervis ei olnud kõige parem. D.Õ. osas politsei algatas väärteo, juhiluba oli kaotanud kehtivuse ja D.Õ. sai rahalise karistuse. Väärteoprotokolli nr AB 1170475 andmetel juhtis V.M 18.01.2011.a kella kl 17:29 ajal Viljandi-Põltsamaa tee 3.2 kilomeetril mootorsõidukit Ford Escort, enne manöövri alustamist ei veendunud selle ohutuses, ei suundunud aegsasti enne parempöörde sooritamist parempoolse ääre lähedale, vaid reastus vastassuunavööndisse, mille tõttu keeras vastassuunast paremale ette samas suunas oma sõidureas liikuvale VW-le, põhjustades liiklusõnnetuse, millega kaasnesid tervisekahjustused ning varaline kahju H.V.’ile.

V.M rikkus LE § 91, § 97 nõudeid ja väärteo kvalifikatsioon on LS § 7417 lg 1 järgi. Väärteoasjas on tõenditeks veel sündmuskoha vaatlusprotokoll koos liiklusõnnetuse skeemiga (tl 12) ning sündmust illustreerivad fototabelid (tl 18-20).

Kohtu seisukoht

Kohus, hinnates kohtuistungil uuritud tõendeid kogumis, leiab, et kohtuvälise menetleja otsus tuleb jätta muutmata ja V.M-i kaebus rahuldamata. V.M-ile on kohtuvälise menetleja otsusega mõistetud karistus selle eest, et ta rikkus LE § 91 ja § 97 nõudeid, millega pani toime LS § 7417 lõikes 1 sätestatud väärteo. Väärteo toimepanemise ajal kehtinud LS § 7417 lg 1 redaktsioon näeb ette vastutuse mootorsõidukivõi trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus.

LE § 91 kohaselt enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist peab juht veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 97 kohaselt peab juht enne pööret aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. Kohus on seisukohal, et V.M-i poolt 18.01.2011.a LE § 91 ja § 97 nõuete rikkumine ja seega LS § 7417 lg 1 sätestatud väärteo toimepanemine on kohtus täielikult tõendamist leidnud. Antud väärteoasjas ei ole vaidlust selles, et 18.01.2011.a kella 17.29 ajal sõitis V.M Viljandi-Põltsamaa teel suunaga Põltsamaa poole ning soovides parempööret sooritada, pööras ta esialgu vasakule vastassuunavööndisse ning seejärel paremale, kui toimus kokkupõrge D.Õ. poolt juhitud VW Golfiga.

V.M-i ütluste kohaselt paremal asunud sissesõidutee, kuhu ta soovis keerata, oli lumevallide tõttu kitsas, mistõttu pidi ta enne parempöörde sooritamist esmalt pöörama vasakule. Seejuures veendus ta eelnevalt manöövri ohutuses ja tagant lähenevate sõidukite puudumises. Kaebaja kinnitas, et lülitas sisse vasaku suunatule ja sooritas esmalt vasakpöörde, milleks oli õigustatud tulenevalt LE §-st 99. Kohus leiab, et see väide on alusetu, kuna LE § 99 kohaselt võib juht pööret tehes LE §-des 97, 98 ja 109 nõuetest kõrvale kalduda üksnes tingimusel, et ei ohustata ega takistata teist liiklejat.

Tunnistajad kinnitasid kohtus, et nad sõitsid V.M-i taga mitu kilomeetrit. Kuna V.M pööras esmalt vasakule, mitte pärisuunavööndi ääre poole, ei saanud tema taga sõitnud sõiduki juht eeldada, et ta võiks järsku uuesti paremale pöörata. Lisaks kinnitasid tunnistajad, et paremale pöörates V.M suunamärguannet ei näidanud. Eeltoodust nähtuvalt ei olnud tagant lähenenud sõidukil mingit võimalust aegsasti näha ette liiklusohtlikku olukorda ning selle tekkimisel teel ristiasetsevast V.M-i sõidukist ohutuks möödumiseks. Seega jättis V.M arvestamata asjaoluga, et tagant võib läheneda sõiduk.

See kohustus tuleneb LE § 91 sätetest. V.M on avariis süüdlasena püüdnud näidata VW Golf juhti D.Õ., loetledes asjaolusid, mis tema arvates näitavad viimase poolt liiklusreeglite rikkumist. V.M on väitnud, et juhul, kui D.Õ. oleks järginud liikluseeskirja nõudeid, ei oleks õnnetust juhtunud. Kohtule jääb see väide arusaamatuks, kuna D.Õ., kes nägi V.M-i juhitud sõidukit pikemat aega sõitmas parempoolsel sõidurajal, ei saanud eeldada, et viimane tema suunavööndist vasakule vastassuunavööndisse pöörates ootamatult tagasi paremale pöörab.

Lisaks nähtub tunnistajate ütlustest ja fototabelitest, et nimetatud teelõigul ei olnud nähtavus piiratud. Eelnimetatud asjaolud näitavad selgesti, et kaebaja ise ei pööranud piisavalt tähelepanu tagant läheneda võivatele sõidukitele. V.M oleks tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud aru saama, et mistahes sõidutrajektoori ootamatu muutmine võib kaasa tuua liiklusohtliku olukorra, kuid tal puudus hooletu juhtimise tõttu ülevaade tagant lähenevatest sõidukitest ning seega ta ei olnud piisavalt ettevaatlik sellises olukorras liikluseeskirja nõuetele mittevastavaid manöövreid sooritades.

Kohus on eeltoodud asjaoludel ja põhjendustel seisukohal, et kohtuistungil on täielikult tõendamist leidnud V.M-i süü 18.01.2011.a liiklusõnnetuse põhjustamises, kuna ta ei täitnud LE § 91 ja § 97 nõudeid. Nimetatud liiklusõnnetusega kaasnes varaline kahju. Seega on V.M-i süütegu õigesti kvalifitseeritud LS § 7417 lg 1 järgi. V™S § 29 sätestatud väärteomenetlust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

LS § 7417 lg 1 sanktsioon näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut või aresti või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuks. Kohtuvälise menetleja otsusega karistati V.M-i rahatrahviga 40 trahviühiku ulatuses, s.o summas 160 eurot. Seega karistati teda alla sanktsiooni keskmise määra. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad. Kohus leiab, et karistuse mõistmisel on kohtuväline menetleja arvestanud KarS § 56 sätestatud karistamise alustega. Karistus on määratud arvestades õiguskorra kaitsmise huvisid ja võimalust mõjutada süüdlast hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest.

Kohtunik: