1-08-1292/139 · 1-08-1292/139 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Tõnu Martini ja Mati Taela süüdistuses KarS § 386 lg 1 (alates 15.03.2007.a KarS § 3892 lg 1) järgi, Juri Ivanovi, S.I, Oleg Ilnitski süüdistuses KarS § 386 lg 1 – 22 lg 3 (alates 15.03.2007.a KarS § 3892 lg 2 – 22 lg 3) järgi, AS H.G süüdistuses KarS § 386 lg 2 (alates 15.03.2007.a KarS § 3892 lg 3 järgi.

Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad

Põhja ringkonnaprokurör Stella Veber, Juri Ivanovi kaitsja

Olev Kuklase, S.I kaitsja Andres Veski,

Tõnu Martini ja H.G kaitsja Madis Mahlapuu, Mati

Taela kaitsja Imbi Seimar ja Oleg Ilnitski kaitsja Vahur Kivistik Prokurör Stella Veber

Süüdistatavad Tõnu Martin

isikukood 36009150242, elukoht xxxxxxxxxx, töökoht xxxxxxxx, karistatus puudub Mati Tael

isikukood 35606230246, elukoht xxxxxxxxxxxx, karistatus puudub Juri Ivanov

isikukood 35503226519, elukoht xxxxxxxxxx, töökoht xxxxxxx, karistatus puudub

2(21)

S.I

isikukood xxx, elukoht xxxxxxxx, töökoht xxxxxxxxxx, kohtu poolt karistatud: 1) 16.12.2003 Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 143 lg 2 p 2

- § 17 lg 6 ning KrK § 186 - § 17 lg 6 järgi 3 kuu vangistusega tingimisi 1 aasta 6 kuulise katseajaga; 2) 9.11.2011 Harju Maakohtu poolt KarS § 209 lg 2 p 1,3 ja KarS § 280 lg 1 järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega KarS § 74 alusel tingimisi 2 aastase katseajaga. Oleg Ilnitski

isikukood 36811030232, elukoht xxxxxxxxx, karistatus puudub AS H.G äriregistri kood XXX asukoht Harju maakond Rae vald Jüri alevik Aruküla tee 79 (seaduslik esindaja juhatuse liige Tõnu Martin isikukood 36009150242), karistatus puudub Kaitsjad

Madis Mahlapuu, Imbi Seimar, Olev Kuklase, Andres Veski ja Vahur Kivistik.

RESOLUTSIOON

Tühistada Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a kohtuotsus osas, milles jäeti S.I-le mõistmata liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi ja teha selles osas uus otsus, millega

1) KarS §-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel suurendada S.I-le Harju Maakohtu 9.

novembri 2011. a otsusega mõistetud 1 (ühe) aasta 6 (kuue) kuulist vangistust Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a kohtuotsusega mõistetud 7 (seitsme) kuu vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõista 2 (kaks) aastat 1 (üks) kuu vangistust.

2) KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud 17. jaanuar 2005 kuni 28. jaanuar 2005

ja 1. september 2005 kuni 6. jaanuar 2006, so 4 (neli) kuud 18 (kaheksateist) päeva

karistusaja hulka, mistõttu kahe kohtuotsuse järgi kandmata karistus on 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud 12 (kaksteist) päeva vangistust.

3) Reaalselt ärakandmisele kuulub S.I 2 (kaks) kuud 12 (kaksteist) päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda S.I vanglasse saabumise aeg.

4) Kuna Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a kohtuotsusega määratud katseaja 2 (kahe)

aastane tähtaeg ei ole veel möödunud, siis jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel.

Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt, kaitsjate apellatsioonid jätta rahuldamata.

Välja mõista Tõnu Martinilt Eesti Vabariigi kasuks 729,60 eurot (seitsesada kakskümmend

üheksa eurot ja kuuskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.

3(21)

Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Tõnu Martin“, 1-08-1292, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Välja mõista Mati Taelalt Eesti Vabariigi kasuks 729,60 eurot (seitsesada kakskümmend

üheksa eurot ja kuuskümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Mati Tael“, 1-08-1292, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

Välja mõista Juri Ivanovilt Eesti Vabariigi kasuks 230,40 eurot (kakssada kolmkümmend

eurot ja nelikümmend senti) määratud kaitsjale makstud tasu katteks apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Summa tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034796011 või Swedbankis nr 221023778606. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049748 ning selgitus: „Juri Ivanov“, 1-08-1292, kohtukulud“. Nõue tasuda 30 päeva jooksul ringkonnakohtu otsuse jõustumisest arvates.

S.I määratud kaitsjale apellatsioonimenetluses makstud tasu 823,63 eurot (kaheksasada kakskümmend kolm eurot ja kuuskümmend kolm senti) jätta riigi kanda.

Oleg Ilnitski poolt apellatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu jätta tema enda kanda.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a otsusega üldmenetluses tunnistati:

1.1 T. Martin süüdi KarS § 386 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täielikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 24 päeva vangistust;

1.2 M. Tael süüdi KarS § 386 lg 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 1 aasta vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täielikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks 16 päeva vangistust;

1.3 J. Ivanov süüdi KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 5 kuud vangistust,

mis jäeti KarS § 73 alusel täielikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga. Karistusest loeti kantuks eelvangistuses viibitud 26 päeva vangistust;

1.4 S.I süüdi KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja talle mõistet karistuseks 7 kuud vangistust. Karistust loeti kantuks eelvangistuses viibitud 4 kuud 18 päeva, mistõttu ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 kuud 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks on S.I vanglasse saabumise aeg. Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a S.I suhtes tehtud kohtuotsuse kriminaalasjas nr 1- 11-10384 määras maakohus täitmisele iseseisvalt;

4(21)

1.5 O. Ilnitski süüdi KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi ja talle mõisteti karistuseks 4 kuud vangistust, mis jäeti KarS § 73 alusel täielikult täitmisele pööramata 3-aastase katseajaga;

1.6 H.G süüdi KarS § 386 lg 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks rahaline karistus 50 000 eurot, mis määrati KarS § 66 lg 1 alusel tasumisele ositi 12 kuu jooksul kohtuotsuse jõustumisest, kohustusega tasuda iga kuu 10-ndaks kuupäevaks 4166,67 eurot;

2. T. Martin ja M. Tael ning AS H.G tunnistati süüdi V. L vahendusel maksude väärarvutamises ja J. Ivanov, S.I ja O. Ilnitski sellele kaasaaitamises maksustamisperioodi detsember 2003 kuni detsember 2004 eest.

Maakohus leidis, et T. Martin koos AS-i H.G nõukogu liikme M. Taelaga esitasid V. L

vahendusel AS-i H.G nimelt Maksuja Tolliametile käibemaksudeklaratsioonides valeandmeid

maksustamisperioodi detsember 2003 kuni detsember 2004 eest, ajavahemikul 24.02.04 kuni 22.03.2005.

Valeandmeid sisaldavates käibedeklaratsioonides kajastati sisendkäibemaksu (kaupade/teenuste

soetamisel tasutud käibemaksu) enam kui käibemaksuseadusega on lubatud J. Ivanovi, I. H, O. Ilnitski ja S.I kaasaaitamisel järgnevalt.

Nimelt tegi T. Martin eelneval kokkuleppel M. Taelaga ettepaneku O. Ilnitskile, I. Hle ja J.

Ivanovile asutada äriühing, millise tegevuse ainukeseks eesmärgiks oleks esitada AS-le H.G ﬁktiivseid arveid, so arveid olematute kaupade/teenuste eest ja saada selle eest materiaalset kasu.

20. mail 2004. a soetasidki O. Ilnitski koos I. H ja J. Ivanoviga osaühingu Larcover ning asusid

kõnealuse äriühingu juhatuse liikmeteks eesmärgiga hakata esitama AS-le H.G ﬁktiivseid metallimüügi arveid ja vahendama ﬁktiivseid rahaülekandeid. Selle tulemusel tekkis AS-il H.G

võimalus vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu ja esitada valeandmeid tagastusnõude suurendamise eesmärgil. Samuti leppisid T. Martin ja M. Tael kokku AS-i Betox Group juhatuse liikme S.I ja OÜ Larcover juhatuse liikmete O. Ilnitski, I. H ja J. Ivanoviga, et päraste seda kui AS H.G kannab olematute kaupade/teenuste eest raha OÜ Larcover arveldusarvetele,

kantakse OÜ Larcover arveldusarvetelt olematute kaupade/teenuste eest rahasummad üle AS-i

Betox Group arveldusarvetele. Pärast seda lepiti kokku OÜ Larcover juhatuse liikmete ja AS-i

H.G esindajate ning AS-i Betox Group juhatuse liikme S.I vahel, et kui raha on

laekunud AS-i H.G arveldusarvetelt OÜ Larcover arveldusarvetele ja sealt edasi AS-i Betox

Group arveldusarvetele, kantakse raha edasi S.I poolt või tema korraldusel

majandustegevust mitteomavate ettevõtete, so variﬁrmade OÜ Carmenta, OÜ Recotrade ja OÜ

Alferro pangakontodele. Variﬁrmade pangakontodelt võetakse pärast seda ülekantud raha S.I

või variﬁrmade juhatuse liikmete poolt sularahas välja. Seejärel lepiti omavahel

kokku, et pärast raha väljavõtmist variﬁrmade pangakontodelt tagastatakse raha sularahas AS-i H.G esindajatele. Samuti kasutasid M. Tael ja T. Martin AS-i H.G raamatupidamises AS-i Betox Group ja OÜ

Maxcell nimelt väljastatud ﬁktiivseid arveid, mille tulemusel tekkis AS-il H.G võimalus

vähendada tasumisele kuuluvat käibemaksu ja esitada valeandmeid tagastusnõude suurendamise

eesmärgil. T. Martini, M. Taela ning S.I vahel lepiti kokku, et AS H.G kannab

olematute kaupade/teenuste eest raha AS-i Betox Group ja OÜ Maxcell arveldusarvetele ja sealt

kantakse raha edasi S.I poolt või tema korraldusel majandustegevust mitteomavate

ettevõtete, so variﬁrmade OÜ Carmenta, OÜ Recotrade ja OÜ Alferro pangakontodele. Seejärel

variﬁrmade pangakontodelt võetakse S.I või variﬁrmade juhatuse liikmete poolt

ülekantud raha sularahas välja. Pärast seda lepiti omavahel kokku, et peale raha väljavõtmist variﬁrmade pangakontodelt, tagastatakse raha sularahas AS-i H.G esindajatele.

5(21)

Sellise ﬁktiivsete arvete esitamise ja ﬁktiivsete ülekannete vahendamise tegevuse eest said OÜ Larcover juhatuse liikmed O. Ilnitski, J. Ivanov ja I. Halin AS-ilt H.G tasu 2-3% iga ﬁktiivse

ülekande pealt, mis laekus AS-lt H.G-le Larcover. Samuti sai sellise ﬁktiivsete arvete

esitamise ja ﬁktiivsete ülekannete vahendamise tegevuse eest OÜ Maxcell ja AS-i Betox Group juhatuse liige S.I AS-ilt H.G tasu 2-3% iga ﬁktiivse ülekande pealt, mis laekus OÜ-lt Larcover AS-le Betox Group, AS-lt H.G AS-le Betox Group ja AS-lt H.G-le Maxcell.

Samuti I. Halin ja J. Ivanov avasid arvelduskontod ja said allkirjaõiguslikeks isikuteks pankades kokkuleppel O. Ilnitskiga selleks, et AS H.G saaks näidata tegelikkuses ﬁktiivsete arvete eest

tasumist OÜ-le Larcover. Selleks avasid I. Halin ja J. Ivanov 20.05.2004 OÜ Larcover

arvelduskonto nr 221025060493 Hansapangas ja 10.06.2004 said I. Halin ja J. Ivanov

allkirjaõiguslikuks isikuks kontol nr 332079350006 Sampo pangas. Antud OÜ Larcover

arveldusarvetele tegid T. Martin ja M. Tael ise või lasid teha AS-i H.G arveldusarvetelt

Hansapangas nr 221014479927 ja Sampo Pangas nr 333057570001 ülekandeid olematute

teenuste/kaupade eest vastavalt eelnevale kokkuleppele I. H, J. Ivanovi ja O. Ilnitskiga.

Seejärel J. Ivanov ja I. Halin tegid või lasid teha vastavalt eelnevale kokkuleppele O. Ilnitski, T.

Martini ja M. Taelaga OÜ Larcover arveldusarvetelt ülekandeid olematute teenuste/kaupade eest

AS-i Betox Group kontodele nr 221011946343 Hansapangas ja nr 332028240002 Sampo Pangas.

Seejärel AS-i Betox Group juhatuse liige S.I esitas OÜ-le Larcover ülekantud summade alusel ﬁktiivseid metallimüügi arveid AS-i Betox Group nimelt.

Seejärel vastavalt eelnevale kokkuleppele T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi, I. H ja O. Ilnitskiga,

tegi AS-i Betox Group kontolt nr 332028240002 AS-i Betox Group juhatuse liige S.I

ise või lasi teha ülekanded olematute teenuste/kaupade eest variettevõtete OÜ Carmenta arveldusarvele nr 332079200004, OÜ Recotrade arveldusarvele nr 332067450002 ning OÜ Alferro

arveldusarvele Hansapangas nr 221020672378 ja Sampo Pangas nr 333039040009.

Samuti tegid T. Martin ja M. Tael ise või lasid teha AS-i H.G arveldusarvetelt Hansapangas nr

221014479927 ülekandeid olematute teenuste/kaupade eest vastavalt eelnevale kokkuleppele S.I-ga

OÜ Maxcell arveldusarvele nr 221017218020 Hansapangas. Seejärel vastavalt

kokkuleppele OÜ Maxcell juhatuse liikme S.I ja T. Martini ning M. Taelaga tegi S.I

ise või lasi teha OÜ Maxcell kontodelt ülekandeid olematute teenuste/kaupade eest

variettevõtete OÜ Recotrade kontole nr 221023435363 Hansapangas, OÜ Carmenta kontole nr

332079200004 Sampo Pangas ja kontole nr 10220034397012 Eesti Ühispangas.

Samuti tegid T. Martin ja M. Tael ise või lasid teha AS-i H.G arveldusarvetelt Hansapangas nr

221014479927 ja Sampo Pangas nr 333057570001 ülekandeid olematute teenuste/kaupade eest

vastavalt eelnevale kokkuleppele S.I-ga, AS-i Betox Group kontodele nr 221011946343

Hansapangas ja nr 332028240002 Sampo Pangas.

Seejärel vastavalt kokkuleppele AS-i Betox Group juhatuse liikme S.I ja T. Martini ning M. Taelaga tegi S.I ise või lasi

teha AS-i Betox Group kontodelt ülekandeid olematute teenuste/kaupade eest variettevõtete OÜ

Carmenta arveldusarvele nr 332079200004, OÜ Recotrade arveldusarvele nr 332067450002 ning

OÜ Alferro arveldusarvele Hansapangas nr 221020672378 ja Sampo Pangas nr 333039040009.

Osa AS-lt H.G arvelt nr 333057570001 olematute teenuste ja kaupade eest AS-i Betox Group kontole nr 332028240002 laekunud raha kanti edasi OÜ Maxcell AS-i Sampo Pank pangakontole nr 332088170002, milliselt kontolt võttis S.I ülekantud raha välja sularahas ja tagastas AS-i H.G esindajatele ise või J. Ivanovi kaudu.

Tegelikkuses mingeid kaupu ega teenuseid AS H.G AS-lt Betox Group, OÜ-lt Larcover ega OÜ-lt Maxcell ei soetanud, samuti ei soetanud OÜ Larcover kaupu/teenuseid AS-lt Betox Group ja

6(21)

AS Betox Group ega OÜ Maxcell ei soetanud kaupu ega teenuseid osaühingutelt Recotrade, Carmenta ja Alferro. Variﬁrmade OÜ Recotrade, OÜ Carmenta ja OÜ Alferro kontodele laekunud

raha võeti pangakontodelt sularahas välja variﬁrmade juhatuse liikmete poolt ja edastati S.I-le tagastamiseks AS-i H.G esindajatele.

OÜ Carmenta arveldusarvetelt nr 332079200004 ja nr 10220034397012 ning OÜ Alferro

arveldusarvetelt nr 333039040009 ja 221020672378 võtsid juhatuse liikmed I. Levkov (OÜ

Carmenta) ja H. Jervan (OÜ Alferro) või S.I kogu ülekantud raha sularahas

pangakontodelt välja. Samuti võtsid OÜ Recotrade arveldusarvetelt nr 332067450002 ja nr

221023435363 volitatud isik H. Jervan ja juhatuse liige T. Lepp kogu ülekantud raha sularahas

pangakontodelt välja. I. Levkov, T. Lepp ja H. Jervan edastasid pangakontodelt sularahas välja

võetud raha S.I-le tagastamiseks AS-i H.G esindajatele. Seejärel tagastas S.I antud raha sularahas M. Taelale ja T. Martinile või AS-i H.G töötajatele ise või lasi seda teha OÜ Larcover juhatuse liikmel J. Ivanovil, kes oli sellise tegevuse eelnevalt kokku leppinud I. H ja Ol. Ilnitskiga. Osa olematute kaupade ja teenuste eest OÜ-lt Larcover AS-le Betox Group laekunud summadest ning AS-lt H.G AS-le Betox Group või OÜ-le Maxcell laekunud summadest, võttis AS Betox Group juhatuse liige S.I välja sularahas AS-i Betox Group pangakontolt ja tagastas M.

Taelale ja T. Martinile või AS-i H.G töötajatele ise või lasi seda teha OÜ Larcover juhatuse liikmel J. Ivanovil.

J. Ivanov ning I. Halin kokkuleppel O. Ilnitskiga lasid koostada ja allkirjastasid AS-le H.G

ﬁktiivseid metallitoodete müügiarveid, so arveid olematute teenuste/kaupade eest vastavalt AS-i H.G poolt ülekantud summade suuruse ja T. Martinilt ning M. Taelalt saadud andmete alusel.

Seejärel edastati OÜ Larcover nimelt koostatud ja allkirjastatud ﬁktiivsed arved AS-i H.G

esindajatele J. Ivanovi või I. H poolt, vastavalt eelnevale kokkuleppele O. Ilnitsikiga ja neid

kasutati AS-i H.G raamatupidamises valeandmeid sisaldavate maksudeklaratsioonide esitamiseks.

Samuti AS-i Betox Group juhatuse liige S.I lasi koostada ja allkirjastas AS-i Betox

Group ja OÜ Maxcell nimelt ﬁktiivseid arveid, s.o arveid olematute teenuste/kaupade eest

vastavalt AS-i H.G poolt ülekantud summade suuruse ja T. Martinilt ning M. Taelalt saadud andmete alusel. Seejärel edastas S.I AS-i Betox Group ja OÜ Maxcell nimelt koostatud

ja allkirjastatud ﬁktiivsed arved AS-i H.G esindajatele T. Martinile ja M. Taelale või AS-i H.G töötajatele ja antud arveid kasutati AS-i H.G raamatupidamises valeandmeid sisaldavate maksudeklaratsioonide esitamiseks.

Selle tulemusel tekkis AS-il H.G võimalus alusetult kajastada käibemaksudeklaratsioonides sisendkäibemaksusummasid, mis olid kajastatud OÜ Larcover, OÜ Maxcell ja AS-i Betox Group poolt väljastatud sisult ﬁktiivsetel arvetel. Seega esitati maksudeklaratsioonides valeandmeid, mille tulemusel tasumisele kuuluv maksusumma oli väiksem maksuseaduse alusel tasumisele kuuluvast summast ning tagastamisele, hüvitamisele ja

tasaarvestamisele kuuluv summa oli suurem seaduse alusel tagastamisele, hüvitamisele ja

tasaarvestamisele kuuluvast summast, mille tulemusel jäi maksudena laekumata kokku 12 450065 krooni ehk 795704,18 eurot.

Kohus märkis, et alates 15. märtsist 2007. a on KarS § 386 lg 1 kehtetu, kuid need teod on käesoleval ajal kvaliﬁtseeritavad KarS § 3892 lg-te 1,2,3 järgi.

3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör S. Veber, J. Ivanovi kaitsja O. Kuklase, S.I

kaitsja A. Veski, T. Martini ja H.G kaitsja M. Mahlapuu, M. Taela kaitsja I. Seimar ja O. Ilnitski kaitsja V. Kivistik.

7(21)

3.1 Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski karistuse kandmisest tingimisi vabastamise ja H.G mõistetud karistuse ning S.I

suhtes liitkaristuse mõistmata jätmise osas ja uue otsuse tegemist, millega mõista OÜ-le Rinnolle karistuseks 173 707 eurot ja S.I-le liitkaristusena 2 aastat 1 kuu vangistust.

Apellatsiooni motiivide kohaselt ei vasta T. Martini, J. Ivanovi ja O. Ilnitski karistuse kandmisest

tingimisi vabastamine nende süü suurusele, isikut iseloomustavatele andmetele ega õiguskorra kaitsmise huvidele. Ainuüksi asjaolu, et süüdistatavatel on kindel eluja töökoht ning nad ei ole uusi

kuritegusid toime pannud, ei ole piisavaks aluseks nende suhtes mõistetud karistusest tingimisi

vabastamiseks. Need asjaolud ei ole erandlikud, vaid iseloomustavad enamikke maksusüütegude subjekte.

Reaalse vangistuse mõistmist põhjendab prokurör eelkõige kuriteo raskusega. Maksudeklaratsioonides esitati valeandmeid süstemaatiliselt iga kuu 13 kuu jooksul. Riigile jäi maksudena laekumata üle 12 miljoni krooni, mis ületab KarS § 386 lg 1 koosseisuliseks tunnuseks

oleva 500 000 kroonise kahju 24-kordselt. Kuritegu oli hästi organiseeritud. Raha tagasisaamise skeemi oli kaasatud mitmeid isikuid ja variettevõtteid. Tegemist on peitkuriteoga, mille avastamine ja uurimine on riigile äärmiselt kulukas ja ressursimahukas. Selliste kuritegude avastamiseks tuleb

kasutada jälitustegevust. Kui uurimisorganid ei oleks kuritegu avastanud, siis oleks kuriteo

toimepanemist jätkatud, sest maksudeklaratsioonides esitatud valeandmete summad järjest suurenesid.

H.G raskema karistuse mõistmist põhjendab prokurör samade asjaoludega, millega kaassüüdistatavatele reaalse vangistuse mõistmist. Lisaks sellele leiab prokurör, et H.G puhul ei ole tegemist kahju vabatahtliku hüvitamisega, sest aktsiaselts on tegutsenud aktiivselt selle nimel, et tema poolt vabatahtlikult MTA deposiiti tasutud rahasumma tagastataks. Prokurör leiab, et kohus

on mõistnud H.G rahalise karistuse põhjendamatult kolm korda väiksemas ulatuses, kui seda taotles prokurör.

Kohus on kohaldanud vääralt materiaalõigust, jättes S.I-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse mõistmata. Nimelt oli S.I tunnistatud Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a otsusega süüdi ja karistatud KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta 6 kuud, mis jäeti KarS § 74

alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Nimetatud kuriteod olid toime pandud 2008. aastal. Käesolevad kuriteod pani S.I toime 2003 ja 2004 aastal. Seega on tegemist olukorraga, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse tegemist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime teise kuriteo, mistõttu kohus oleks pidanud mõistma S.I-le liitkaristuse KarS § 64-s sätestatud korras.

3.2 T. Martini ja H.G kaitsja taotleb esmalt süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Taotlust õigeksmõistva kohtuotsuse tegemiseks põhjendab kaitsja eelkõige asjaoluga, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et T. Martin ja H.G oleks maksukuriteo toimepanemises

osalenud. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ja puudulikult. T. Martin ei ole end kuriteo toimepanemises kunagi süüdi tunnistanud. Puuduvad tõendid, mis tema süüd kinnitaksid. Kohus on

asunud ise erialaspetsialisti või eksperdi rolli ja teinud järeldusi valdkonnas, mis vajavad mitteõiguslikke teadmisi. Nii taotles kaitsja raamatupidamisekspertiisi määramist, kuid kohus jättis

selle taotluse põhjendamatult rahuldamata. Asjaolu, et H.G puudus teatud perioodil

jäätmeluba, ei tõenda ostutehingute ﬁktiivsust. Jäätmeloa puudumine võib olla karistatav halduskorras, kuid Keskkonnaministeerium ei ole pidanud vajalikuks H.G karistada. Kaitsja taotleb 3 rahvusvahelise kaubaveo saatelehe võtmist kriminaalasja materjalide juurde, et lükata

ümber maakohtu järeldust selle kohta, et veoselehtede puudumine tõendab H.G tegevuse

ﬁktiivsust. Tegelikult olid veoselehed kogu aeg olemas, kuid läbiotsimise käigus ei peetud

vajalikuks neid dokumente ära võtta. Kriminaalasja materjalides ei leidu ühtegi H.G käibemaksu deklaratsiooni, mistõttu puuduvad tõendid selle kohta, et T. Martin ja H.G oleks

8(21)

maksudeklaratsioonides valeandmeid esitanud. H.G ise metallĳäätmete kokkuostuga ei

tegelenud, vaid tegeles metallĳäätmete ekspordiga. Kohus arvestas põhjendamatult I. H ütlustega,

sest need ei ole usaldusväärsed ja on kantud soovist ise vastutusest pääseda. Tema ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega ega ole eluliselt usutavad. Kriminaalasjas on küllaldaselt kõrvaldamata kahtlusi, mis oleks tulnud tõlgendada süüdistatavate kasuks.

Alternatiivselt taotleb kaitsja kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.

Kaitsja leiab, et maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust, sest kohtuotsuse järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele (KrMS § 339 lg 1 p 8). Kaitsja hinnangul seisneb vastuolu

selles, et kohtuotsuse kohaselt jättis kohus mobiiltelefonide salaja pealtkuulamise protokollid kõrvale, samas aga jälle arvestas nendega. Lisaks sellele taotleb kaitsja KrMS § 339 lg 2 alusel tunnistada kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et kohus avaldas tunnistaja V. L varasemal kohtuistungil antud ütlused, ehkki

KrMS § 291 kohaselt puudus alus nende ütluste avaldamiseks ilma ristküsitlemise võimaluseta. Kaitsja esitas 5. septembri 2011. a kohtuistungil taotluse tunnistaja V. L ülekuulamiseks. Prokurör

leidis, et taotlus tuleb jätta rahuldamata, sest teistkordne ristküsitlemine ei ole võimalik. Kohus jättiski kaitsja taotluse rahuldamata ja märkis, et pärast kõikide tõendite uurimist võib kaitsja KrMS 297 alusel seda taotlust korrata. Paraku jättis kohus ka 31. oktoobril 2011. a toimunud kohtuistungil kaitsja sellekohase taotluse rahuldamata. Kohus on rikkunud oluliselt süüdistatava J. Ivanovi kaitseõigust sellega, et ei võimaldanud tal kohtus ütlusi anda. J. Ivanov väitis, et ei keeldu ütluste andmisest, kuid ta lihtsalt ei mäleta 6-7 aastat tagasi toimunud sündmusi. Kohus määras J. Ivanovile kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi ilma, et oleks püütudki täiendavate küsimustega süüdistataval sündmusi meenutada. 9. novembri 2011. a kohtuistungil täiendas prokurör KrMS § 268 lg 3 alusel süüdistatavatele esitatud süüdistust vahendliku täideviimisega V. L näol. Kaitsja leiab, et tegemist on süüdistuse aluseks oleva põhilise asjaolu muutmisega, mida süüdistuse täiendamisega muuta ei ole võimalik. Lisaks sellele ei

ole süüdistuses näidatud, mille seisneb vahendlikku täideviimist tingiv teovalitsemine, kas ülekaaluka teadmisega, ülekaaluka tahte või võimuaparaadi abil.

Karistuse mõistmisel on kohus jätnud põhjendamatult arvesse võtmata T. Martini karistust

kergendava asjaoluna kahju vabatahtliku hüvitamise, sest T. Martin kandis 16. mail 2007. a 10 914 366 krooni maksuameti deposiitkontole.

3.3 M. Taela kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist kahel põhjusel. Esmalt leiab kaitsja, et M. Taela süü maksupettuse toimepanemises ei ole tõendamist leidnud. Süüdistus on üldsõnaline ning sellest ei nähtu M. Taela konkreetne teopanus. Kohus on asunud ise

süüdistust sisustama, millega on rikutud süüdistatava kaitseõigust. M. Tael ise ei ole end kunagi

süüdi tunnistanud. Samuti puuduvad muud tõendid, mis tema süüd kinnitaksid. Kui I. Hl olidki

mingid kuritegelikud kavatsused, siis M. Tael ei olnud nendest teadlik. I. H ütlused ei ole

usaldusväärsed, sest need on kantud soovist võimalikust karistusest pääseda. Jälitustegevusega

saadud kõneeristused ei ole kohtukõlbulikuks tõendiks, sest on saadud seadust rikkudes. Milles rikkumine seisneb, seda apellatsioonis ei täpsustata. Viidatakse vaid kohtu seisukohale, et tegemist on perioodiga, mis väljub süüdistuse raamidest ja iseloomustab üldiselt süüdistatavate omavahelisi suhteid. Samas on kohus kohtuotsuse leheküljel 150 hinnanud seda tõendina kogu 2004. aasta kohta. Kaitsjale jääb arusaamatuks, mil viisil 25. novembril 2005. a nõukogu liikmena V. L poolt koostatud

AS H.G 2004. aastaaruande viseerimine tõendab M. Taela poolt 2004. a maksupettuse

toimepanemist. Kui V. L ei olnud maksupettuse toimepanemisest teadlik, siis järelikult seda ei toimunudki.

9(21)

Kaitsja leiab, et M. Taela õigeksmõistmiseks on teinegi alus. Nimelt on kestnud M. Taela suhtes kriminaalmenetlus alates 17. jaanuarist 2004. a, mil ta vahistati, seega enam kui seitse aastat. Toimik oli prokuratuuris enam kui poolteist aastat. Kohtusse jõudis kriminaalasi alles 29. jaanuaril 2008. a.

1. märtsil 2010. a rahvakohtunik R. Altmäe (tegelikult R. Valtmäe) enesetaandus seoses elukoha

muutumisega oli alusetu. Sisuliselt oli tegemist õigusemõistmisest keeldumisega. I. H suhtes on

kohus rahuldanud prokuröri taotluse ja lõpetanud tema suhtes kriminaalmenetluse KrMS § 202

alusel avaliku menetlushuvi puudumise, vähese süü ja pika menetlustähtaja tõttu. Samas oli I. H

puudumise tõttu kohtuistung korduvalt edasi lükatud. M. Taela ja tema kaitsja süü tõttu ei ole

menetlus veninud. Maksuamet loobus tsiviilhagist põhjusel, et kahju puudub. Samas on riik antud

asjas kannatanuks, kes ei saa olla põhiõiguste kandjaks. Seetõttu taotleb kaitsja M. Taela õigeksmõistmist ka mõistliku menetlusaja ületamise motiivil.

3.4 J. Ivanovi kaitsja taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist.

Kaitsja taotleb J. Ivanovi õigeksmõistmist põhjusel, et kohus on rikkunud hulgaliselt

kriminaalmenetlusnorme, mis tuleb lugeda KrMS § 339 lg 2 alusel kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Nii oli J. Ivanovile esitatud esialgselt süüdistus KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. 17. märtsil 2007. a (tegelikult 15. märtsil 2007. a) tunnistati see kuriteokoosseis kehtetuks. Seoses seadusemuudatusega esitas prokurör 16. jaanuaril 2008. J. Ivanovile uue süüdistuse ja kvaliﬁtseeris tema tegevuse KarS § 3892 järgi. Vaatamata sellele kvaliﬁtseeris kohus J. Ivanovi süüdi KarS § 386 lg 1 - § 22 lg 3 järgi. Tegemist on erinevate teokoosseisudega. See on tinginud olukorra, et süüdistataval ei ole võimalik aru saada, milles teda konkreetselt süüdistatakse.

Kohus avaldas põhjendamatult süüdistatava J. Ivanovi kohtueelsel uurimisel antud ütlused, sest J.

Ivanov ei ole ütluste andmisest keeldunud. Kuna sündmused leidsid aset ammu, siis J. Ivanov ei mäletanud kõiki detaile. Talle ei antud võimalust täpsustavate küsimustega oma mälu värskendada, vaid määrati kohe kohtupsühhiaatriline ja –psühholoogiline ekspertiis. Kaitsjatele ei antud võimalust süüdistatavat ristküsitleda. Tegelikult ei olnudki kohtul õigus tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi

avaldada, sest need olid saadud menetlusnorme rikkudes. Nimelt ei olnud talle enne ülekuulamise algust tutvustatud tema õigusi.

J. Ivanovi suhtes on kestnud kriminaalmenetlus alates 2005. aastast, mil ta kahtlustatavana kinni peeti, so 7 aastat. J. Ivanovi tõttu lükati kohtuistung edasi vaid ühel korral tema haiguse tõttu. Asja venimise on tinginud prokuröri enda käitumine, kes taotles J. Ivanovi suhtes kohtupsühhiaatrilise ja –psühholoogilise ekspertiisi määramist, ehkki oli juba algeset selge, et menetlusnormide rikkumise

tõttu ei saagi tema kohtueelsel uurimisel antud ütlusi tõendina arvesse võtta. Tähelepanu väärib

seegi, et kaassüüdistatava I. H suhtes lõpetas kohus kriminaalmenetluse avaliku menetlushuvi puudumise tõttu. Kaitsja ei mõista, millest on tingitud kohtu poolt süüdistatavate erinev kohtlemine.

Seega oleks kohus pidanud KrMS § 2742

alusel J. Ivanovi suhtes kriminaalmenetluse lõpetama seoses menetluse mõistliku aja möödumisega.

Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et I. H ütluste usaldusväärsuses ei ole põhjust kahelda. Nimelt andis I. Halin algul ütlusi selle kohta, et tema ei ole maksupettuses osalenud ja ajas kogu süü kaassüüdistatavate kaela. Kuid kaitsja küsimustele vastates ei suutnud ta enam varjata fakti, et tema käes olid pangakoodid ja ta tegi pangaülekandeid. Kuna prokurör oli sõlminud I. Hga kokkuleppe

tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamiseks, siis oli ta valmis andma mistahes prokurörile meelepäraseid ütlusi.

Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohaga, et OÜ Larcover ja AS H.G vahel tegelikku

majandustegevust ei toimunud. Need ettevõtted tegelesid metallĳäätmete müügiga. Omamata

võimalikku jäätmekäitlusluba võisid nimetatud ettevõtted taolise tegevusega tahtmatult rikkuda jäätmeseadust. Kui OÜ Larcover tegevus oleks olnud ﬁktiivne, siis ei oleks ta saanud AS-le Pakend

10(21)

plekkpurke müüa, rääkimata tehingutest AS-ga Emex või AS-ga Kuusankoski, mille toimumine on kohtumenetluses tõendamist leidnud.

Kohtuotsus on vastuoluline ja motiveerimata. Kohtuotsus peab rajanema asjas kogutud ja uuritud tõenditele, mitte olema eluliselt usutav. Süüdistatavatele ei olnud tagatud võimalus end kaitsta, sest kohtuistungid kestsid tavaliselt 2-4 tundi, mille käigus uuriti väga palju mahukaid tõendeid. Ükski inimene ei suuda üle 1,5 tunni sisutihedat teksti kuulata. Kaitsjate taotlused kohtuistungite lühendamiseks jäeti rahuldamata.

3.5

S.I kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest puuduvad tõendid, mis S.I süüd maksupettusele kaasaaitamises tõendaksid.

Kriminaaltoimikus puuduvad H.G käibedeklaratsioonid, mille võltsimisele S.I väidetavalt kaasa aitas. Seetõttu ei ole tagajärje olemasolu võimalik kontrollida.

On tõsi, et jäätmearuandes kajastatud metalli kogused ei ole täies ulatuses vastavuses arvetel kajastatud kogustega, kuid see ei tähenda veel tehingute ﬁktiivsust. Jäätmearuannete mittevastavus tehingute tegelikule mahule võis olla tingitud sellest, et suur osa metallĳäätmeid osteti sularaha eest füüsilistelt isikutelt.

Kohus on lugenud S.I ütlused põhjendamatult ebausaldusväärseks. Kui kohus leidis

vastuolu kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil antud ütluste vahel, siis oleks pidanud kohus arvestama kohtuistungil antud ütlustega, mitte aga jätma need välja kui ebausaldusväärsed. Lisaks sellele rikuti kohtueelsel uurimisel S.I ülekuulamisel kaitseõigust, sest talle jäeti õigused selgitamata.

Kohus on jätnud põhjendamata, miks on I. H ütlused usaldusväärsemad kui teiste süüdistatavate ütlused. Kohus asus ebaõigele seisukohale, et kriminaalasja menetlemisel pole mõistlik menetlustähtaeg veel

möödas. Süüdistatavate või kaitsjate haigestumine ei ole nende tahtlik tegevus istungiaja venitamiseks. Samuti ei saa kaitsjatele ette heita kohtukoosseisu taandamist. Kohtu taandamiseks oli

seaduslik alus. Nimetatud asjaoluga nõustus ka kohtukoosseis, kes taandus. Eelkõige asja uuesti algusest peale arutamine teise kohtukoosseisuga on tinginud ebamõistlikult pika menetlemise.

Kaitsja on esitanud ka alternatiivse taotluse, millega taotleb jätta S.I-le mõistetud

vangistus KarS § 74 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Konkreetseid põhjendusi kaitsja selle

taotluse kohta ei esita, märkides vaid, et KarS § 74 sätete kohaldamine on S.I suhtes võimalik.

3.6 O. Ilnitski kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist ja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist, sest puuduvad tõendid, mis O. Ilnitski süüd maksupettusele kaasaaitamises tõendaksid. O. Ilnitskile esitatud süüdistus on umbmäärane ja konkretiseerimata. Puuduvad igasugused andmed selle kohata, et O. Ilnitski oleks osalenud maksudeklaratsioonide esitamises, koostanud dokumente,

sealhulgas ebaõige sisuga dokumente, vedanud raha või dokumente või etendanud mingit muud

aktiivset rolli. Samuti puuduvad tõendid selle kohta, et O. Ilnitski oleks leppinud kokku kuriteo

toimepanemise üksikasjades. O. Ilnitski pole osalenud väidetaval nõupidamisel, kus süüdistusversiooni kohaselt maksupettuses H.G ja Larcoveri vahel kokku lepiti. Juhatuse OÜ Larcover juhatuse liikmeks olemine ei tähenda automaatselt isiku osavõttu maksukuriteost isegi kui

oletada, et äriühingu või sellega seotud teiste isikute osavõtt kuriteost tuleks lugeda tõendatuks. Võimalikku teadmist mingist asjaolust, ei saa samastada osavõtuga kuriteost. Samas kohus uskus, et

V. L kuriteo toimepanemisest teadlik ei olnud. Kohtuotsuses puuduvad põhjendused selle kohta, miks oli tegemist ﬁktiivsete arvetega. I. H ütlused on ebausaldusväärsed, sest need on kantud soovist ise vastutusest pääseda. Nii ka juhtus.

Kohtueelses menetluses oleks tulnud määrata raamatupidamise ekspertiis selgitamaks sularaha liikumist ja kassaseisu. Kohtulikul uurimisel jättis kohus kaitsja M. Mahlapuu sellekohase taotluse

11(21)

põhjendamatult rahuldamata. Prokurör esitas uue süüdistuse alles pärast kohtulikku uurimist,

mistõttu süüdistatavatel ja kaitsjatel ei olnud piisavalt aega selle vastu kaitseargumente esitada. Prokurör muutis süüdistuse väiteid ka oma süüdistuskõnes, rikkudes sellega oluliselt süüdistatavate

kaitseõigust. Jälitustoimingu protokollid on kõlbmatud tõendid, sest jälitustoimingu on läbi viinud

kaitsepolitseinik, aga allkirjastanud maksuja tolliametnik. KrMS § 113 lg 3 kohaselt kirjutab jälitusprotokollile alla jälitustoimingu teinud asutuse juht või tema määratud ametnik. Kaitsjatele ei ole pakutud võimalust tutvuda kõikide salaga pealt kuulatud telefonikõnede salvestustega. Prokurör on selekteerinud salvestuste hulgast välja talle sobivad kõned. Seega on tegemist tõendite valikulise hindamisega.

Alternatiivselt taotleb kaitsja menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja ületamisega. Kohtueelne uurimine kestis ligi 3 aastat. Esimene kohtuistung toimus 4,5 kuud pärast kriminaalasja

kohtusse saabumist ning jätkusid 8 kuud pärast kriminaalasja kohtusse saabumist. Kriminaalasja

arutamine kohtus algas uuesti seetõttu, et kohtukoosseis muutus. 16. märtsil 2010. a taandus asja arutamisest kohtunik Popova. Seejärel oli asjas uue kohtunikuga esimene istung 31. märtsil 2010. a. Seega hakati asja uuesti sisuliselt algusest peale arutama 2 aastat ning 2,5 kuud pärast asja saabumist kohtusse. O. Ilnitski süül ei ole menetlus veninud.

4. Apellatsioonidele esitatud vastuväidetes taotleb prokurör jätta kohtuotsus muutmata, sest see on

seaduslik ja põhjendatud. Kaitsjate apellatsioonides esitatud väited kohtuotsuse tühistamiseks põhjust ei anna.

5. Ringkonnakohtu istungil toetas prokurör oma apellatsiooni ja taotles jätta kaitsjate apellatsioonid rahuldamata. Kaitsjad toetasid oma apellatsioone ja taotlesid jätta prokuröri apellatsioon rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning

kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad leiab, et prokuröri apellatsiooni väited väärivad

tähelepanu osaliselt, kuid kaitsjate apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna. Kohtukolleegium põhjendab oma seisukohti alljärgnevalt.

6.1 Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 5. mai 2003. a otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukoha

kohaselt lasub kriminaalmenetluses tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul.

Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud

seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud

tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Ka on Riigikohtu

kriminaalkolleegium 10. oktoobri 2000. a otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne

kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et maakohus on kõiki kohtus kontrollitud tõendeid vastastikuses seoses analüüsinud ja kogumis oma siseveendumuse kohaselt hinnanud nagu seda nõuab KrMS §-s 61 sätestatu. Maakohtu järeldused on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav.

Esitatud apellatsioonides korratakse samu väiteid, mida süüdistatavad ja kaitsjad esitasid esimese astme kohtuistungil ning millele maakohus on juba oma hinnangu andnud, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke ega tõenduslikke argumente.

12(21)

Kohtukolleegium leiab, et nii kaitsjate apellatsioonide kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite

analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks ega õiguslike järelmite muutmiseks. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate apellatsioonide väitega, et kohtuotsus on oletuslik, ei

tugine kõikide tõendite analüüsil ega vasta KrMS § 312 p-s 1 sätestatud nõuetele. Apellantide

üldsõnaline väide, nagu oleks kohtuotsus ebaobjektiivne, ei saa olla maakohtu järelduste ümberhindamise ja otsuse tühistamise aluseks.

6.2 Esmalt peatub kohtukolleegium T. Martini ja AS H.G kaitsja apellatsioonis viidatud võimalikul kriminaalmenetlusõiguse olulisel rikkumisel.

Kaitsja heidab maakohtule ette KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist

rikkumist, mis seisnevat tõendite, eeskätt telefonisalvestuste jälitusprotokollide vastuolulises hindamises.

Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu, sest KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumine seisneb vaid

asjaolus, et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tuvastatud tõendamiseseme asjaoludele,

mitte aga tõenditele ebaõige hinnangu andmisel. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestva praktika

kohaselt olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on

resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises

kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas apellant nende järeldustega nõustub või mitte (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22. märtsi 2011. a otsus nr 3-1-1-13-11 ja 29. aprilli 2011. a otsus nr 3-1-1-23-11).

Kohtukolleegium leiab, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud T. Martini ja AS H.G õigeksmõistmist, resolutiivosas nad aga

ekslikult süüdi tunnistanud. Apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud väga veenvad põhjendused T. Martini ja AS H.G süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi nad

kogu esitatud süüdistuse mahus süüdi mõistetud. Seega kohtuotsuses vastuolu puudub.

Kohtukolleegiumi hinnangul ongi käesoleval juhul tegemist olukorraga, kus kaitsja kohtu seisukohtadega ei nõustu. Lisaks sellele peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et asudes seisukohale, et kohus on rikkunud

oluliselt kriminaalmenetlusõigust, tulnuks kaitsjal apellatsioonis esmalt taotleda KrMS § 341 lg 2 alusel kohtuotsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uuesti arutamiseks samale kohtule samas või teises koosseisus, sest tegemist on KrMS § 339 lõikes 1 loetletud rikkumistega, mida ei ole ringkonnakohtus võimalik kõrvaldada. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma otsustes korduvalt

märkinud, et KrMS § 339 lõikes 1 (käesoleval ajal punkt 12 välja arvatud) sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulised rikkumised on sellised, millise rikkumise kõrvaldamine tulenevalt

KrMS § 341 lg-st 1 (käesoleval ajal ka lõikest 2) ei ole apellatsioonimenetluses lubatud (28. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-27-08).

6.3. T. Martini ja AS H.G kaitsja taotleb KrMS § 339 lg 2 alusel tunnistada

kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks asjaolu, et maakohus jättis rahuldamata tema korduvad taotlused tunnistaja V. L ülakuulamiseks.

KrMS § 2862

lg 1 kohaselt isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud

ütlused on lubatavad tõendina samadel asjaoludel kui ütlused, mis isik annaks menetletavas kriminaalasjas kohtuistungil. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt varasema ristküsitluse käigus antud ütlused on tõendina lubatavad, välja arvatud juhul, kui kõrgema astme kohus on selle ristküsitluse või muude menetlusnormide rikkumise tõttu välistanud. Ehkki see säte jõustus 1. septembril 2011. a., oli Riigikohtu kriminaalkolleegiumi senine praktika olnud samasugusel seisukohal. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 14. veebruari 2008. a otsuses nr 3-

13(21)

1-1-100-07 väljendatud seisukoha kohaselt ei ole välistatud ühe kriminaalasja menetlusdokumentide,

sh süüdistusakti, kohtuotsuse ja kohtuistungi protokolli kasutamine tõendina isegi teises kriminaalasjas. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et tunnistaja V. L ristküsitlus toimus 13. aprillil 2009.

a kohtuistungil kohtunik E. Popova eesistumisel. Ristküsitlusest võtsid osa prokurör ja kõikide süüdistatavate kaitsjad, sealhulgas T. Martini ja AS H.G kaitsja M. Mahlapuu (24. kd tl 251-256). 16. märtsil 2010. a on taandunud kogu kohtukoosseis, sest rahvakohtunik R. Valtmäe tegi avalduse

enda taandamiseks seoses elukoha vahetusega (24 kd tl 312-314, 321). 31. märtsil 2010. alustati

kriminaalasja arutamist uues kohtukoosseisus kohtunik L. Pohlaku eesistumisel (26 kd tl 8). 5.

septembri 2011. a kohtuistungil avaldas kohus prokuröri taotlusel tunnistajate V. L, A. V ja E. S

varasemal kohtuistungil antud ütlused (27 kd tl 179 pöördel). 31. oktoobri 2011. a kohtuistungil jättis maakohus T. Martini ja AS H.G kaitsja taotluse tunnistaja V. L ülekuulamiseks rahuldamata (27 kd tl 240). Eelpool viidatud kohtuistungi protokollidest ei nähtu, et tunnistaja V. L ristküsitlemisel või varemal

kohtuistungil antud ütluste avaldamisel oleks ristküsitluse või muid menetlusnorme rikutud.

Kriminaalasja uue arutamise tingis vaid kohtukoosseisu muutumine. Samadel kohtumenetluse pooltel, sealhulgas T. Martini ja AS H.G kaitsjal oli kriminaalasja esimese kohtuliku arutamise

käigus võimalik V. Ld ristküsitleda. 5. septembri 2011. a kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on väga põhjalikult selgitanud, miks on antud juhul võimalik tunnistajate V. L, A. V ja E. S

varasemal kohtuistungil antud ütlused KrMS § 2862

lg 1 alusel avaldada. Kaitsjad on vaielnud

avaldamisele vastu omapoolseid vastuargumente esitamata ja piirdunud vaid tõdemusega, et tegemist on seadusemuudatusega, millele peab andma sisu kohtupraktika. T. Martini ja AS H.G kaitsja on öelnud otsesõnu, et see säte jääb tema jaoks arusaamatuks. Vaatamata sellele ei takistanud

see asjaolu tal hiljem kohtumenetluse käigus oma taotlust tunnistaja V. L ülekuulamiseks korrata,

mille kohus jättis kohtukolleegiumi hinnangul põhjendatult rahuldamata. Sama taotluse esitas

kaitsja oma apellatsioonis ringkonnakohtule, kuid kohus jättis selle taotluse eelmenetluses rahuldamata. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium T. Martini ja AS H.G kaitsja poolt kohtule tehtud etteheitega tunnistaja V. L üle kuulamata jätmise kohta. Kaitsja apellatsiooni viide KrMS §

291 sätete rikkumisele ei ole asjakohane, sest selles käsitletakse tunnistaja poolt kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise korda. Samas väärib tähelepanu seegi, et kaitsja vaidlustab vaid tunnistaja V. L ülekuulamata jätmist, ehkki kohus avaldas samal alusel ka tunnistajate A. V ja E. S ütlused. Kuna Riigikohtu varasem praktika ja lisaks sellele 1. septembrist 2011. a jõustunud KrMS § 2862

lg 1 lubab isiku poolt sama kriminaalasja varasemal kohtulikul arutamisel antud ütlused

tõendina arvesse võtta, siis on kaitsja korduvad taotlused tunnistaja veelkordseks ülekuulamiseks kohtukolleegiumi hinnangul kantud soovist kohtumenetlust venitada.

6.4 M. Taela kaitsja põhjendab õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist muuhulgas sellega, et maksuamet on kahju puudumise tõttu tsiviilhagist loobunud ning riik ei saa olla põhiõiguste kandja.

Sisuliselt tähendab kaitsja väide seda, et kriminaalasjas puudub kannatanu. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu.

Esmalt jääb kohtukolleegiumile arusaamatuks, millel põhineb kaitsja väide selle kohta, et

maksuamet loobus hagist, kuna kahju puudub. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub vaid, et maksuamet võttis tsiviilhagi tagasi (24 kd tl 305). Millistel kaalutlustel maksuamet seda tegi, seda avaldusest ei nähtu. Kohtukolleegiumi hinnangul ei olegi sellel asjaolul tähtsust, sest KrMS § 38 lg 1 p 2 kohaselt on tsiviilhagi esitamine kannatanu õigus, mitte kohustus. Lisaks sellele on kannatanul õigus valida, millises menetluses ta oma varaliste õiguste kaitset taotleb.

Maksukorralduse seaduse (MKS) § 133 lg 1 kohaselt esindab maksuvõlgade sissenõudmisel

likvideerimis-, pankrotija kohtumenetluses riiki Maksuja Tolliamet. Lisaks sellele osundab

kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 3. oktoobri 2008. a otsuses nr 3-1-1-42-08

14(21)

väljendatud seisukohale, et maksuvõla sissenõudmine MKS § 133 tähenduses ei hõlma üksnes kitsalt vaidlustatud maksuvõi vastutusotsuse kaitsmist halduskohtumenetluses või maksunõuete esitamist

likvideerimisvõi pankrotimenetluses. Maksuvõla sissenõudmine võib seisneda ka riigi nimel

hagimenetluses osalemises. Näiteks sätestab MKS § 42 lg 3 otsesõnu, et kolmandalt isikult, kes

võtab endale lepinguga vastutuse maksukohustuslase rahaliste kohustuste täitmise eest, nõutakse maksuvõlg sisse tsiviilkohtumenetluse korras hagi esitamise teel. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et käesolevas kriminaalasjas ei ole tegemist kahju

vabatahtliku hüvitamisega, sest AS H.G tegutses aktiivselt selle nimel, et tema poolt vabatahtlikult maksuametile üle kantud summa tagastada.

6.5 Kõik kaitsjad heidavad maakohtule ette süüdistatava I. H ütlustega arvestamist, ehkki need oleks pidanud tunnistama ebausaldusväärseks. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses nr 3-

1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi

usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium

seisukohal, et maakohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest I. H ütlused on

omavahel kooskõlas ja haakuvad teiste kohtueelses menetluses kogutud ja kohtuistungil kogutud

tõenditega. I. H ristküsitlemise käigus ei ole kohtumenetluse pooled taotlenud tema kohtueelsel uurimisel antud ütluste avaldamist. Sellest järeldub, et kohtumenetluse pooled ei ole tema ütlustes vastuolusid täheldanud. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohus põhjendatult arvestanud süüdistatava I. H ütlustega, kes

on end kuriteo toimepanemises täielikult süüdi tunnistanud ja andnud detailseid ning

kokkulangevaid ütlusi kuriteo toimepanemise asjaolude kohta. Kohtueelsel uurimisel ja

kohtuistungil ütlusi andes ei teadnud ta, et prokurör teeb hiljem tema suhtes kohtule ettepaneku lõpetada kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel avaliku menetlushuvi puudumise tõttu.

6.6 T. Martini ja AS H.G ning J. Ivanovi kaitsjad leiavad, et maakohus määras J. Ivanovile kohtupsühhiaatrilise ja psühholoogilise ekspertiisi ilma, et oleks püütudki täiendavate küsimustega süüdistataval sündmusi meenutada. Kohtukolleegium selle väitega ei nõustu, sest J. Ivanovi kohtuistungil antud ütlustest nähtub üheselt,

et rahvameditsiini abiga on kõik seda aega käsitlevad sündmused tema mälust kustutatud. Lisaks sellele ei luba Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kestev praktika sündmuste meenutamiseks tunnistaja

ega süüdistatava kohtueelses menetluses antud ütlusi avaldada (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28.

veebruari 2007. a otsus nr 3-1-1-105-06 ja 5. märtsi 2007. a otsus nr 3-1-1-11-06). Seega ei oleks

prokurör saanud ilma eksperdi arvamuseta J. Ivanovi kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist taotleda ega kohus sellele taotlusele hinnangut anda.

6.7 Kaitsjad leiavad, et maksuameti failide väljatrükid AS H.G poolt esitatud maksudeklaratsioonide kohta ei saa olla käesolevas asjas tõendiks. Esmalt märgib kohtukolleegium, et kuni 31. augustini 2011. a kehtinud KrMS § 63 lg 1 sätestas, et tõend on kahtlustatava, süüdistatava, kannatanu ja tunnistaja ütlus, eksperdiarvamus, eksperdi antud

ütlus ekspertiisiakti selgitamisel, asitõend, uurimistoimingu, kohtuistungi ja jälitustoimingu

protokoll või muu dokument ning foto või ﬁlm või muu teabesalvestis. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt võib kasutada kriminaalmenetluse asjaolude tõendamiseks ka lõikes 1 loetlemata tõendeid. Seega on õige kaitsjate väide, et maksuameti failide väljatrükke see loetelu ei sisalda. See asjaolu ei

oma aga tähtsust, sest KrMS § 63 lg 2 alusel on maksuameti andmebaasi väljatrükk esitatud maksudeklaratsioonide andmetega kahtlemata tõend, sest sisaldab teavet tõendamiseseme asjaolude

kohta. Kohtukolleegium ei näe mingit põhjust, miks peaks maksuameti ametlikud andmekandjad sisaldama maksumaksjate kohta pahatahtlikku väärinformatsiooni. Tunnistaja V. L, süüdistatavate T.

15(21)

Martini ja M. Taela ütluste ning maksuameti väljatrükkidega on tõendatud, et maksudeklaratsioone täitis elektrooniliselt V. L. Kuna V. L ei teadnud, et arved on ﬁktiivsed, siis kasutas T. Martin teda ära teadmisega.

Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium kaitsjate väitega, et maksuameti failide väljatrükid ei ole tõendina lubatavad.

6.8 T. Martini ja AS H.G kaitsja hinnangul on maakohus rikkunud kriminaalmenetlust sellega, et jättis rahuldamata tema taotluse raamatupidamise ekspertiisi määramiseks.

KrMS § 60 lg 2 sätestab, et tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Vastavalt KrMS § 61 lg-le 1 ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette asjaolusid, mille tõendamine oleks aprioorselt võimalik üksnes eksperdi arvamuse alusel.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on 23. mai 2006. a otsuses nr 3-1-1-35-06 märkinud, et

kriminaalmenetluses on ekspertiisi määramine nõutav juhul, kui tõendamiseseme asjaolu

tuvastamiseks on vaja vastata küsimusele, mille lahendamine on usaldusväärselt võimalik üksnes

mitteõiguslike eriteadmiste alusel. Seega on ekspertiis nõutav olukorras, kus teatud liiki mitteõiguslike eriteadmiste rakendamine võib anda tõendusteavet, mille tajumine või tähenduse

mõistmine jääb väljapoole menetleja üldteadmiste piire. Lisaks sellele on Riigikohtu

kriminaalkolleegium 30. novembri 2009. a otsuses nr 3-1-1-55-09 väljendanud seisukohta, et raamatupidamisdokumendid ei määra vara väärtust.

Apelleeritud kohtuotsuses on väga põhjalikult motiveeritud, miks jätab kohus kaitsja taotluse

raamatupidamisekspertiisi määramiseks rahuldamata. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et maksuarvestuse koostamine ja selle kontrollimine raamatupidamisalaseid eriteadmisi ei vaja. Maakohus on süüdistuse aluseks olevat maksuarvestust kirjalike dokumentide ja maksuameti

failide väljatrüki alusel kontrollinud. Maakohus leidis, et esitatud süüdistust tuleb 35 100 krooni

võrra vähendada, mistõttu jäi maksudena laekumata, tagastati ning tasaarvestati alusetult kokku 12450065 krooni ehk 795704,18 eurot. Seega oli T. Martini ja AS H.G kaitsja taotlus raamatupidamisekspertiisi määramiseks õiguslikult põhjendamatu.

6.9 Järgnevalt võtab kohtukolleegium seisukoha küsimuses, kas jälitustoiminguga saadud teabe saamisel on järgitud seaduse nõudeid. KrMS § 110 lg 1 kohaselt on kriminaalmenetluses lubatud tõendeid koguda jälitustoimingutega, kui

tõendite kogumine muude menetlustoimingutega on välistatud või oluliselt raskendatud ning

kriminaalmenetluse esemeks on esimese astme kuritegu, mille eest on ette nähtud karistusena

vähemalt kuni kolm aastat vangistust. KrMS § 111 kohaselt on jälitustoiminguga saadud teave tõend, kui selle saamisel on järgitud seaduse nõudeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 5. detsembri 2008. a otsuses nr 3-1-1-63-08 ja 26. mai 2010. a

otsuses nr 3-1-1-22-10 väljendanud seisukohta, et KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Seega lasub kohtul vastava taotluse

esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või

prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud

toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Samuti tuleb jälitustoimingu lubatavuse

kontrollimisel pöörata tähelepanu sellele, kas tõendeid oleks olnud võimalik koguda muude

menetlustoimingutega. See ei välista jälitustoimingu seaduslikkuse kontrolli kohtu omal algatusel, kui kohtul tekivad sellekohased kahtlused. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul.

Maakohtu istungi protokollist ja apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on kaitsjate taotlusel

jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkust kontrollinud ja leidnud, et jälitustoiminguks loa

16(21)

andmisel ja jälitustoimingute läbiviimisel ei ole seaduse nõudeid rikutud. Maakohus on seda seisukohta kohtuotsuse põhjendustes väga põhjalikult motiveerinud.

Prokurör ega kaitsjad ei olnud oma apellatsioonides jälitustoiminguks loa andmise seaduslikkuse

kontrollimist ringkonnakohtult taotlenud. Vaatamata sellele avaldas O. Ilnitski kaitsja

apellatsioonikohtu istungil jätkuvalt protesti käesolevas kriminaalasjas tõendina kasutatud jälitustoimingute lubatavuse suhtes. Lisaks sellele taotles ta vahetult enne apellatsioonikohtu istungit ilmunud Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a otsusele Leas vs Eesti viidates jälitustoimiku materjalidega tutvumist. Kaitsja avaldas kahtlust, et ilmselt on jälitustoimikus märksa rohkem salaja

pealt kuulatud telefonisalvestusi, kui seda sisaldab kriminaaltoimik. Teised kaitsjad toetasid O. Ilnitski kaitsja taotlusi. Kohtukolleegium tutvus prokuröri poolt esitatud jälitustoimiku materjalidega. Kohtukolleegium tuvastas, et maakohtu otsuses jälitustoimingu seaduslikkust põhjendavad asjaolud

on kooskõlas jälitustoimiku materjalides sisalduva informatsiooniga. Kohtukolleegium tuvastas

muuhulgas, et jälitustoiminguks loa andmise ajaks oli kogutud piisavalt teavet toime pandava

maksukuriteo kohta suure grupi isikute poolt, kellede käitumine oli äärmiselt ettevaatlik. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole eluliselt usutav, et maksukuriteo toimepanemises osalenud isik

tuleks vabatahtlikult uurimisasutusse ja annaks ütlusi. Seetõttu nõustub kohtukolleegium

jälitustoiminguks loa andnud kohtuniku ja maakohtu seisukohaga, et esitatud teave vajas kontrollimist ning seda oli võimalik teostada üksnes jälitustoimingutega. Jälitustoimiku materjalide kohaselt on Harju Maakohtu kohtunik H. Särgava andnud 16. detsembril

2004. a määrusega nr 243 loa J. Ivanovi mobiiltelefoni 510130 salaja pealtkuulamiseks ja kõnede salvestamiseks ajavahemikul 16. detsembrist kuni 16. jaanuarini 2005. a (tl 91). Jälitusprotokollide kohaselt ongi olnud telefonivestluste üheks osapooleks J. Ivanov. Kuna telefonivestlust ei saa pidada

üksinda, siis mobiiltelefonide kaudu edastatavate sõnumite all tuleb mõista nii J. Ivanovi poolt teistele, kui teiste isikute poolt J. Ivanovile edastatud teavet. J. Ivanovi telefonikõned on salvestatud

ajavahemikul 5. jaanuarist 2005. a kuni 14. jaanuarini 2005. a, so jälitustoimingu loas märgitud ajavahemikul. Kuna jälitustoimikus olev J. Ivanovi mobiiltelefoni salaja pealtkuulamise salvestus (tl

96-108) on kattuv kriminaaltoimikus oleva jälitusprotokolliga (23 kd tl 206-220), siis ei nõustu

kohtukolleegium O. Ilnitski kaitsja väitega, et kriminaaltoimikus olev jälitusprotokoll ei kajasta

kõiki jälitustoimikus olevaid kõnesalvestisi. Seetõttu puudub vajadus jälitustoimikus olevat jälitusprotokolli kaitsjatele veelkordselt tutvustada. Jälitustoimiku kohaselt on Põhja ringkonnaprokurör Stella Veber andnud 29. detsembril 2004. a load

S.I ja J. Ivanovi varjatud jälgimiseks kuu aja jooksul. S.I ja J. Ivanovi

varjatud jälgimine viidi läbi 5. jaanuarist 2005. kuni 13. jaanuarini 2005.a (tl 109-113).

Kriminaaltoimikus asub selle kohta koostatud protokoll kriminaaltoimiku 23-ndas köites lehekülgedel 222 kuni 226. Seega viidi varjatud jälgimine läbi jälitustoimingu loas märgitud isikute

suhtes loa kehtivuse ajal. Kuna ka see jälitusprotokoll on kattuv kriminaaltoimikus oleva jälitusprotokolliga, siis puudub vajadus selle veelkordseks tutvustamiseks.

Jälitustoimiku 81-sel leheküljel asub jälituse eritoimingu ülesanne J. Ivanovi suhtes, mida tema suhtes süüd kinnitava tõendina kriminaaltoimikusse lisatud ei ole.

Kuni 31. detsembrini 2011. a kehtinud KrMS § 121 lg 2 kohaselt oli isikul, kelle suhtes on

jälitustoimingut teostatud, õigus taotleda tema kohta kogutud jälitustoimingu materjalidega tutvumist. Materjalid võidi jätta tutvustamata, kui selleks esines mõni KrMS § 121 lg 2 punktides 1 kuni 7 sätestatud alus. Alates 1. jaanuarist 2012. a reguleerib seda küsimust analoogselt varasemaga KrMS § 12616 lg 1.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et süüdistatavad või nende kaitsjad oleks varem

jälitustoimingutega kogutud andmete tutvustamist taotlenud. Seda tegid nad alles ringkonnakohtu

istungil O. Ilnitski kaitsja taotlusega ühinedes. O. Ilnitsi kaitsja märkis oma taotlust esitades, et 6. märtsi 2012. a Euroopa Inimõiguste Kohtu lahend Leasi asjas kohustab jälitustoimikut süüdistatavale või tema kaitsjale täies mahus tutvustama. Kohtukolleegium peab seda väidet eksitavaks.

17(21)

Kaitsja poolt viidatud Euroopa Inimõiguste Kohtu lahendis märgitakse, et tõendite täies ulatuses

vastaspoolele kättesaadavaks tegemine ei ole siiski absoluutne kohustus. Tõendi vastaspoolele

mitteandmise aluseks võib olla soov kaitsta tunnistajat või hoida saladuses politsei meetodid

kuritegude uurimisel. Poolte õigust saada juurdepääs tõenditele ja selle vastu rääkivaid argumente

tuleb omavahel kaaluda. Poole eest salajas hoidmine on lubatav vaid juhul, kui see on tingimata

vajalik. Sellisel juhul peab poole õiguse riive olema efektiivselt tasakaalustatud kohtu

kontrollivõimalusega. Viidatud Leasi lahendis rikkumist tuvastava otsuse peamiseks põhjuseks oli

asjaolu, et kuigi maakohus oli algselt andnud kaebajale ja tema kaitsjale loa jälitustoimikuga tutvumiseks, siis ei suutnud kohus tagada oma määruse täitmist uurimisasutuse poolt. Samuti leidis Euroopa Inimõiguste Kohus, et kuigi kaebaja asjas oli kohus väidetavalt ise tutvunud jälitustoimiku materjalidega, et tagada tasakaal süüdistuse ja kaitse vahel, siis ei ole sellise tutvumise ulatus selge

ning samuti ei teavitatud kaebajat ennetavalt sellisest meetmest. Ka ei selgitatud kaebajale, miks

talle ei võimaldata juurdepääsu jälitustoimikule ja millise iseloomuga on avalikustamata info ega isegi mitte seda, kas jälitustoimik üldse sisaldab täiendavat infot. Euroopa Inimõiguste Kohtu arvates

ei olnud jälitustegevusega saadud tõendite salastamise otsustamise protseduur vastavuses võrdse kohtlemise põhimõttega. Seega ei sisaldanud kohtukolleegiumi hinnangul Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012. a lahend võrreldes KrMS § 12616 lg-s 1 sätestatuga mingeid uusi seisukohti.

Tuginedes Euroopa Inimõiguste Kohtu 6. märtsi 2012.a lahendis Leas vs Eesti väljendatud

seisukohtadele ning KrMS § 12616

lg 1 p-dele 4 ja 5 ei pea kohtukolleegium võimalikuks jälitustoimikus asuvat J. Ivanovi suhtes tehtud jälituse eritoimingu ülesannet kaitsjatele tutvustada, sest tutvumine seab ohtu salajasele koostööle kaasatud isiku õiguse hoida koostööd saladuses ning võib seada ohtu tema elu, tervise, au, hea nime või vara.

6.10 O. Ilnitski kaitsja leiab, et jälitusprotokollid ei ole tõendina lubatavad, sest protokollid on koostanud maksuameti töötajad, ehkki nad ise jälitustoimingut läbi ei viinud. Kohtukolleegium osundab esmalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. aprilli 2011. a otsuses nr 3-

1-1-31-11 osundatud seisukohale, et jälitustoimingu käigus asetleidnud mistahes menetlusõiguse

rikkumine toob endaga automaatselt kaasa saadud teabe tõendina kasutamise lubamatuse. Seega

jälitustoimingu käigus asetleidnud rikkumise tuvastamisel puudub kohtul tõendi lubatavuse

küsimuses kaalumisõigus ja selle rikkumise tulemine saadud tõend tuleb tõendite kogumist välja

jätta. Seega tuleb kaitsja taotlusele vastates anda hinnang sellele, kas tegemist on jälitusteabe kogumise või protokollimise käigus aset leidnud rikkumisega.

Jälitusprotokollile esitatavad nõuded sisaldusid menetlustoimingu tegemise ajal KrMS §-s 113. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 12. aprilli 2010. a otsuses nr 3-1-1-15-10 märgitakse, et KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes

on teostatud teabepäring ja viimaks ka see, millal on koostatud jälitusprotokoll. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. Maakohtu otsuse lehekülgedel 70-71 on väga põhjalikult motiveeritud, miks kohus nende tõenditega arvestab. Maakohus ega ringkonnakohus ei tuvastanud, et jälitustoimingu tegemine oleks toimunud

seadust rikkudes. Jälitustoimingud teostati loal näidatud isikute suhtes, selles näidatud viisil ja tähtajal. Kohtulikul arutamisel maakohtus kontrollis kohus jälitustegevuse kirjaliku ﬁkseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates helilinte

ja vaadates varjatud jälgimise teabesalvestist. Kohus ei tuvastanud protokollide ja teabesalvestiste vahel vastuolusid. Nende vastavust ei ole vaidlustanud ka süüdistatavad ega nende kaitsjad. Seetõttu

nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et jälitusprotokollide sisu on usaldusväärne.

Asjaolu, et jälitusprotokollile on alla kirjutanud maksuameti töötaja, ei too kohtukolleegiumi hinnangul automaatselt kaasa tõendi lubamatuks tunnistamise.

18(21)

6.11 Alternatiivselt on taotlenud M. Taela kaitsja õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist ja O. Ilnitski kaitsja menetluse lõpetamist seoses mõistliku menetlusaja möödumisega.

Alates 1. septembrist 2011. a jõustunud KrMS § 274 2

lg 1 sätestab, et kui kohtulikul arutamisel

tuvastatakse, et kriminaalasja ei ole võimalik mõistliku menetlusaja jooksul lahendada ja süüdistatava õiguse rikkumist kriminaalasja arutamisele mõistliku aja jooksul ei ole võimalik muul

viisil heastada, võib kohus süüdistatava nõusolekul KarS § 2052

sätestatud asjaolusid arvestades

kriminaalmenetluse lõpetada. Samast ajast jõustunud KrMS § 306 lg 1 p 61

kohaselt tuleb kohtuotsuse tegemisel lahendada muuhulgas küsimus, kas karistust tuleb mõistliku menetlustähtaja ületamise tõttu kergendada. Seega kehtiv kriminaalmenetlusseadus süüdistatava õigeksmõistmist

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu ette ei näe. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on 4. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-81-11 märkinud, et alates 1. septembrist 2011. a ei ole mõistliku menetlusaja möödumine süüdistatava õigeksmõistmise ega KrMS § 202 kohaldamise alus, sest

seadusandja on sellises olukorras ette näinud teistsugused õiguskaitsevahendid (KrMS § 274 2 ja §

306 lg 1 p 61

). Seega ei ole M. Taela kaitsja taotlus süüdistatava sellel alusel õigeksmõistmiseks asjakohane.

Apelleeritud kohtuotsuse 27-28 leheküljel on maakohus väga põhjalikult motiveerinud, miks ta

leiab, et mõistlik menetlustähtaeg ei ole veel möödunud. Kohtukolleegium nõustub maakohtu

seisukohaga, et kriminaalasi on keskmisest kriminaalasjast mahukam ja keerukam ning

süüdistatavate ja kaitsjate kaitsetaktika on olnud muuhulgas menetlust venitada. Seda tõestavad nende korduvalt esitatud taotlused, mis sageli ei ole olnud asjakohased. Kui üks süüdistatavatest või

kaitsjatest on vastava taotluse esitanud, siis ülejäänud süüdistatavad ja kaitsjad on selle taotlusega

ühinenud. Kaitsjate taotlused ja seisukohavõtud on olnud seejuures äärmiselt paljusõnalised.

Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 4. novembri 2011. a otsuses nr 3-1-1-81-11 on väljendatud

seisukohta, et süüdistatava ja kaitsjate obstruktsinistlikku ja menetlusõigusi kuritarvitavat kaitsetaktikat on teatud juhtudel võimalik käsitada süüdistatava loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesolevas kriminaalasjas ongi

olnud süüdistatavate ja kaitsjate kaitsetaktika selline, mis võimaldab käsitleda nende käitumist loobumisena oma õigusest asja arutamisele mõistliku aja jooksul.

6.12 Prokurör heidab maakohtule ette, et ta jättis T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski neile

mõistetud karistusest tingimisi vabastata ja mõistis AS-le H.G põhjendamatult väikese rahalise karistuse. Kohtukolleegium prokuröri etteheidetega ei nõustu, sest apelleeritud kohtuotsusest nähtub selgesti, miks maakohus AS-le H.G sellise karistuse mõistab ning T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O.

Ilnitski neile mõistetud karistusest tingimisi vabastab. On tõsi, et kriminaalasi on mahukas ja

kohtueelse menetluse käigus tuli kasutada jälitustoiminguid, kuid need asjaolud ei ole

kohtukolleegiumi hinnangul aluseks süüdistatavatele reaalse või raskema karistuse mõistmiseks.

Maakohus on põhjendatult märkinud, et kuna süüdistatavad T. Martin, M. Tael, J. Ivanov ja O. Ilnitski omavad eluja töökohta ja ei ole uusi kuritegusid toime pannud, siis peab kohtukolleegium

võimalikuks nad mõistetud karistusest tingimisi vabastada. Ehkki kohus ei ole seda sõnaselgelt

väljendanud, on ta ometi T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski mõistetud karistusest

tingimisi vabastamisel arvestanud menetlusaja pikkusega. Samuti on seda asjaolu võetud arvesse AS-le H.G rahalise karistuse mõistmisel. Seoses sellega jätab kohtukolleegium prokuröri taotluse T. Martinile, M. Taelale, J. Ivanovile ja O. Ilnitskile reaalse vangistuse mõistmiseks ja AS-le H.G raskema karistuse mõistmiseks rahuldamata.

6.13 S.I-le reaalse vangistuse mõistmist peab kohtukolleegium igati põhjendatuks,

arvestades tema aktiivset rolli kuriteole kaasaaitamises ning isikut iseloomustavaid andmeid.

Apelleeritud kuriteo pani ta toime katseajal, kuid eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa ei saanud maakohus täitmisele pöörata, sest see oli aegunud.

19(21)

Erinevalt teistest süüdistatavatest ei ole ta pärast apelleeritava kuriteo toimepanemist suutnud kuritegude toimepanemisest hoiduda. Kõik tema poolt toime pandud kuriteod seisnevad kelmustes. Seetõttu märgitakse maakohtu otsuses põhjendatult, et kuritegude toimepanemine on kujunenud S.I

elustiiliks. Kaitsja apellatsioonis ei esitata ka põhjendusi, miks tuleks S.I talle mõistetud vangistusest tingimisi vabastada.

6.14 Viimasena peatub kohtukolleegium prokuröri taotlusel mõista S.I-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. Karistusseadustiku § 65 lg 1 reguleerib liitkaristuse mõistmist neil juhtudel, kui pärast süüdimõistva

kohtuotsuse kuulutamist tuvastatakse, et süüdimõistetu on pannud enne kohtuotsuse kuulutamist toime ka teise kuriteo. Seega kirjeldab KarS § 65 lg 1 lause 1 olukorda, mil on tegemist kuritegude hiljem tuvastatud kogumiga. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses 3. detsembri 2004. a otsuses

nr 3-1-1-112-04 märkinud, et nimetatud kogumi olemasolu ei sõltu sellest, kas mõni kogumi

moodustava kuriteo eest mõistetud karistus on kantud või mitte, sest määrav on üksnes kuriteo toimepanemise aeg.

Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et S.I karistati Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a otsusega KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristusega 1 aasta 6 kuud, mis jäeti KarS § 74 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 2-aastase katseajaga. Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a

otsusega karistati S.I 7 kuu vangistusega 2004. aastal toime pandud kuriteo eest, so

kuriteo eest, mis olid toime pandud enne Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a kohtuotsuse kuulutamist. Eeltoodust järeldub, et need kuriteod moodustavad hiljem tuvastatud kogumi KarS § 65 lg 1 mõttes. Tavaolukorras oleks kohus pidanud arutama S.I mõlemat kuritegu koos ja mõistma nii

üksikkaristused kui ka liitkaristuse ühe kohtuotsusega. Kuritegude kogumi hilisema tuvastamise korral ei ole aga võimalik sellist olukorda täielikult taastada. Ent Riigikohus on varasemas praktikas

korduvalt tõdenud, et kuigi kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral mõistetakse liitkaristus

mitme kohtuotsuse järgi, peab kohus siiski looma olukorra, kus enne esimese kohtuotsuse kuulutamist mitu kuritegu toime pannud isikute karistusõiguslik kohtlemine oleks võrdne, vaatamata sellele, kas nende kuritegude eest mõistetakse karistus ühe kohtuotsusega KarS § 64 lg 1 järgi või mitme kohtuotsusega KarS § 65 lg 1 järgi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 3.

aprilli 2002. a otsus nr 3-4-1-2-02 ja kriminaalkolleegiumi 22. mai 2008. a otsus nr 3-1-1-26-08). Toodud põhimõtteid tuleb järgida ka käesoleva asja lahendamisel. KarS § 65 lg 1 esimesest lausest tuleneb sõnaselgelt kohtu kohustus mõista süüdistatavale liitkaristus KarS §-s 64 sätestatud korras. Viimane sätestab kuritegude kogumi eest mõistetava liitkaristuse üldised reeglid. Käesolevas asjas tuleb vastata küsimusele, kas liitkaristuse mõistmine KarS § 65 lg 1

järgi on võimalik ka olukorras, kus pärast süüdimõistva kohtuotsuse kuulutamist, millega süüdimõistetule mõistetud vangistus on KarS § 74 alusel jäetud tingimuslikult täitmisele pööramata,

tuvastatakse veel teine kuritegu, mis on toime pandud enne kohtulahendi kuulutamist selles asjas. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemas praktikas leidnud, et nn hiljem tuvastatud konkurentsi

puhul ei saa tingimisi mõistetud karistus olla liitkaristuse üheks liidetavaks. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi täiskogu pidas aga 29. oktoobri 2010. a otsuses nr 3-1-1-66-10 vajalikuks seda arusaama muuta ja asus seisukohale, et kuritegude hiljem tuvastatud kogumi korral tuleb KarS § 64 lg 1 alusel liita ka need üheliigilised põhikaristused, millest isik on tingimuslikult vabastatud. Oma seisukohta põhjendas täiskogu sellega, et karistusseadustiku 3. peatüki 1. jagu sätestab kuriteo eest kohaldatavad põhikaristused. Karistusest tingimisi vabastamine KarS §-de 73 ja 74 alusel ei ole aga iseseisev karistuse liik, mistõttu see saab aktualiseeruda vaid põhikaristuse mõistmise järel. Järelikult on ka karistusest tingimuslikult vabastatule mõistetud põhikaristus, mis saab olla üheks liidetavaks liitkaristuse moodustamisel. Kuna karistuse kohaldamine ja karistusest vabastamine on reguleeritud

karistusseadustiku erinevates peatükkides, siis nende sätete rakendamisel lähtutakse erinevatest

alustest. Seega ei ole kuritegude hiljem tuvastatud kogumi eest liitkaristust moodustaval kohtul

20(21)

võimalik muuta eelmist kohtuotsust osas, millega määrati kindlaks karistuse kohaldamata jätmise

tingimused. Siit järeldub, et juhul, kui isik on eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud põhikaristusest tingimuslikult vabastatud, siis on seda karistust võimalik täitmisele pöörata üksnes KarS § 73 lg 1 viimases ja § 74 lg 1 eelviimases lauses sätestatud tingimustel. Kui eelmise kohtuotsusega määratud

katseaeg on möödunud ja isik ei ole katseaja tingimusi rikkunud, siis ei ole põhikaristust, mille

kandmisest isik oli tingimuslikult vabastatud, enam mistahes alustel võimalik reaalselt täitmisele pöörata. Täiskogu märkis, et need asjaolud iseenesest ei välista aga kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmist KarS § 65 lg 1 ja § 64 lg 1 järgi. Järelikult tuleb nende sätete alusel mõista

süüdistatavale liitkaristus kahe kohtuotsusega mõistetud põhikaristuste liitmise teel. Mõistetud

liitkaristusest jääb aga isikul kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud

põhikaristust. Kui eelmise kohtuotsusega määratud katseaeg ei ole viimase kohtuotsuse tegemise ajaks veel möödunud, jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel. Juhul, kui esimese

kohtuotsusega määratud katseaeg on viimase kohtuotsuse tegemise ajaks möödunud, on isik esimese kohtuotsusega mõistetud põhikaristuse kandmisest lõplikult vabastatud.

Eeltoodust tuleneb, et maakohus on S.I-le KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristuse moodustamata jätmisega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust ning prokuröri apellatsioon on selles osas põhjendatud.

Kuna puuduvad andmed, et S.I oleks katseajal talle mõistetud karistuse tingimusi rikkunud või pannud toime uue kuriteo, siis ei ole võimalik Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a otsusega mõistetud karistust täitmisele pöörata. Seega karistuse täitmisele pööramise osas prokuröri apellatsioon rahuldamisele ei kuulu.

Eeltoodut arvesse võttes tühistab kohtukolleegium maakohtu otsuse osas, millega jäeti S.I-le

mõistmata liitkaristus KarS § 65 lg 1 järgi ja teeb selles osas uue otsuse.

Kohtukolleegium mõistab S.I-le liitkaristuse KarS § 64 lg 1 alusel raskema karistuse

suurendamise teel, kuid liitkaristusest jääb eelpooltoodud põhjendustel kanda üksnes see osa, mis ületab eelmise kohtuotsusega mõistetud põhikaristust, so 1 aastat 6 kuud.

Seega suurendab kohtukolleegium KarS §-de 65 lg 1 ja 64 lg 1 alusel S.I-le Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a otsusega mõistetud 1 aasta 6 kuulist vangistust Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a kohtuotsusega mõistetud 7 kuu vangistuse võrra ja mõistab liitkaristuseks 2 aastat 1 kuu vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel lugeda eelvangistuses viibitud 17. jaanuar 2005 kuni 28. jaanuar 2005 ja 1.

september 2005 kuni 6. jaanuar 2006, so 4 kuud 18 päeva karistusaja hulka, mistõttu kahe kohtuotsuse järgi kandmata karistuseks lugeda 1 aasta 8 kuud 12 päeva vangistust. Reaalselt ärakandmisele kuulub S.I 2 kuud 12 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks lugeda S.I vanglasse saabumise aeg. Kuna Harju Maakohtu 9. novembri 2011. a kohtuotsusega määratud katseaja 2 aastane tähtaeg ei ole veel möödunud, siis jääb see edasi kulgema varem määratud tingimustel.

6.15 Kohtukolleegium rahuldas KrMS § 189 lg 4 alusel määratud kaitsjate tasu väljamaksmise taotlused apellatsioonimenetluses ja määras T. Martini kaitsjale välja maksta 729,60 eurot, M. Taela kaitsjale 729,60 eurot, J. Ivanovi kaitsjale 230,40 eurot ja S.I kaitsjale 823,63 eurot. Maakohtu otsusele olid esitanud apellatsiooni prokurör ja süüdistatavate kaitsjad.

KrMS § 45 lg 4 kohaselt on kaitsja osavõtt kohtumenetlusest kohustuslik. KrMS § 175 lg 1 p 4 kohaselt on määratud kaitsjale makstav tasu menetluskulu. KrMS § 185 lg 1 sätestab, et kui apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktides 2-4

või lõikes 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. KarS § 185 lg 2 sätestab, et kui

apellatsioonimenetluses tehakse KrMS § 337 lõike 1 punktis 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Kuna kohtukolleegium jätab apelleeritud kohtuotsuse T. Martini, M. Taela, J. Ivanovi ja O. Ilnitski

suhtes muutmata, siis jäävad menetluskulud süüdistatavate kanda. Kuna S.I suhtes

21(21)

tühistab kohtukolleegium kohtuotsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse, siis jäävad menetluskulud riigi kanda.

6.16 Süüdistatava O. Ilnitski valitud kaitsja esitas kohtukolleegiumile taotluse jätta õigeksmõistva

kohtuotsuse tegemise korral KrMS § 181 kohaselt O. Ilnitskile apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi kulu riigi kanda. Kuna kohtukolleegium jättis O. Ilnitski suhtes tehtud süüdimõistva kohtuotsuse muutmata ja kaitsja

apellatsiooni rahuldamata, siis jätab kohtukolleegium kaitsja taotluse õigusabikulu riigi kanda jätmiseks rahuldamata.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg 4 p-st 4 kohtukolleegium tühistab Harju Maakohtu 9. jaanuari 2012. a otsuse osaliselt ja teeb selles osas uue otsuse.

Meelika Aava Ivi Kesküla Sten Lind

1-08-1292/139 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

Legislator summary

Legislator headnote

Keywords

Related Decisions

Need to analyze how this precedent applies to your matter?

Full text