4-12-647/5 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

1 4-12-647

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. märts 2012 a Tallinn Väärteoasja number 4-12-647 (2315,12,000008) Kohtunik Märt Toming Kohtuistungisekretär Eda Loor Väärteoasi

L.T kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

25.01.2012 otsusele nr 2315,12,000008 L.T

karistamises LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja

LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50

lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks. Manetlusest osa võtnud isikud Kohtuvälise menetleja esindaja: Enel Reegat

Kaebuse esitaja: L.T, ik: xxx, elukoht: xxx RESOLUTSIOON

1. Jätta L.T kaebus Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi

politseimajor Oleg Lodeikini 25.01.2012 otsusele nr 2315,12,000008 L.T karistamises LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS

§ 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks rahuldamata.

2. Jätta Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg

Lodeikini 25.01.2012 otsus nr 2315,12,000008 L.T karistamises LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1

p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks muutmata ja tühistamata.

3. Määratud lisakaristuse, so sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise 6 kuuline tähtaeg algab

kohtuotsuse jõustumisest ning lõpeb 6 kuulise tähtaja möödumisel.

4. Vastavalt LS § 127 sätetele tuleb pärast otsuse jõustumist viie tööpäeva jooksul juhiluba

loovutada Maanteeametile. Edasikaebamise kord

2 Kohtuotsusele võib menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja, kohtuväline menetleja või tema

advokaadist esindaja esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates kohtuotsuse

kuulutamisest või otsuse kohtus tutvumiseks kättesaadavuse päevast. Kassatsiooniõiguse

soovist tuleb 7 päeva jooksul kirjalikult teatada Harju Maakohtule alates kohtuotsuse

kuulutamisest. Kohtuotsus on Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis Liivalaia 24

tutvumiseks kättesaadav alates 20.03.2012. Kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase teatamistähtaja jooksul teatamise korral on kassatsioonkaebuse esitamise viimane tähtaeg

19.04.2012. Kui kassatsioonkaebuse esitamisest teatamise järgselt kassatsioonkaebust ei

esitata, jõustub kohtuotsus 20.04.2012. Kui kassatsiooniõiguse soovist 7 päevase tähtaja jooksul ei teatata, jõustub kohtuotsus 28.03.2012.

Kaebuse läbivaatamisel kohus tuvastas:

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo liiklusmenetlustalituse juhi politseimajor Oleg Lodeikini

25.01.2012 otsusega nr 2315,12,000008 karistati L.T LS § 224 lg 1 ja § 207

ettenähtud väärtegude toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100 trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega 6 kuuks selles, et menetlusalune isik 01.01.2012 kell 13.27 Rahu tee ja Peterburi tee ristmikul Tallinnas juhtis mootorsõidukit

Honda Accord registreerimismärgiga xxxisikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli

alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,24 mg, samuti juhtis mootorsõidukit, millel oli nõuetekohaselt läbimata korraline tehnonõuetele vastavuse kontroll, millega rikkus LS § 69 lg 5 ja § 73 lg 2 nõudeid ja pani toime LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud väärteod.

Otsusele esitas menetlusalune isik kaebuse, milles taotles mootorsõiduki juhtimisõiguse alles jätmist ja rahatrahvi osadena tasumist, kuna on töötu ja puudub sissetulek. 01.01.2012 peeti teda kinni kell 13.30 politseipatrulli poolt. Suureks üllatuseks mõõdeti tema väljahingatavas õhus alkoholisisalduseks 0,24 mg/l. Oli veendunud enda kainuses, arvestades veel, et eelneval ööl magas 7 tundi, sõi korraliku hommikusöögi ja tarbis mõõdukalt vett.

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja kaebuse juurde ja selgitas, et oli oma kainuses veendunud,

magas korralikult. Eelmisel õhtul tarvitas 8 kuni 10 rummikokteili kella 18st kuni 24ni. 01.01.2012 hakkasid minema Lasnamäelt koju Kolgasse. Autos olid peale tema ka auto omanik ja tuttav. Auto omanik väitis, et tal on halb olla ja juhtida ei tahtnud. Tema tundis

ennast kainena ja oli nõus sõitma. Alkomeetrit ei olnud ega pidanud seda ka vajalikuks. Varem on samalaadse süüteo eest karistatud, kuid see oli külateel ja sõitis 400 meetrit. Lisakaristusena võeti ära juhtimisõigus 6 kuuks. Õpib iga päev peab sõitma kooli 57 km,

Tallinnas elada ei ole võimalik, tööl ei käi ning elab vanemate antud taskurahast. Koolis

käimiseks kasutab vanemate autot, sõiduki kulu tasub isa, trahve tasuda on samuti isa aidanud, on tagasi maksnud. Seda, et sõiduki tehnoseisund on kontrollimata, sai teada vahetult

kinnipidamisel kui seda ütles sõiduki omanik. Kahetseb toimepandut, enam ei tee. Kui võimalik, siis määrata trahvi tasumine ositi ja tühistada otsus lisakaristuse osas.

Kohtuväline menetleja leidis, et menetlusaluse isiku poolt väärteo toimepanemine on

väärteoasja materjalidega tõendamist leidnud. Menetlusalune isik on toime pannud enamohtliku väärteo, seadis ohtu iseenda, kaasreisijad ja teised liiklejad. Oli teadlik sellest, et

oli tarvitanud kanget alkoholi. Mootorsõiduki juhil lasub kohustus kontrollida, et tema

terviseseisund lubab sõidukit juhtima asuda. Varem on teda samalaadse süüteo

toimepanemise eest karistatud, on teadlik alkoholi mõjust organismile. Alkoholipiirmäära

puhul on tegemist keskmise määraga, mille puhul saab veel väärteomenetlust kohaldada.

Põhikaristusena on määratud 100 trahviühikut, isikul puudub sissetulek ja ta on üliõpilane.

Mis puudutab lisakaristust, siis on menetlusalust isikut juba samalaadse väärteo toimepanemise eest karistatud ja see teadmine pidanuks andma selge signaali, et ainult tema

ise saab veenduda oma kainuses ja kontrollida oma seisundit, et vältida samalaadse süüteo toimepanemist. LS § 224 lg 3 p 2 kohaselt saab lisakaristust kohaldada 3 kuust kuni 12 kuuni

3 kui isikut on samalaadse süüteo toimepanemise eest karistatud. Antud juhul on lisakaristust

kohaldatud alla keskmise määra. Määratud karistus on õiglane ja proportsionaalne, kaebus

tuleb jätta rahuldamata ja muutmata karistuste määrade osas. Ei ole vastu, kui kohus võimaldab trahvi tasuda osadena.

Kohus, tutvunud esitatud kaebusega, kuulanud ära kaebuse esitaja selgitused, kohtuvälise

menetleja arvamuse, tutvunud kohtule edastatud väärteoasja kirjalike materjalidega, asub alljärgnevatele seisukohtadele.

Vastavalt LS § 224 lg 1 sätetele karistatakse mootorsõiduki juhtimise eest isikut, kelle ühes

grammis veres on alkoholisisaldus 0,20 – 0,49 milligrammi või ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus 0,10 – 0,24 milligrammi rahatrahviga kuni 100 trahviühikut, so kuni 400 eurot või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni. Sama paragrahvi lõike 3 p 2 kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada LS § 224 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist kolmest kuust kuni kaheteistkümne kuuni, kui isikut on varem LS § 224 sätestatud süüteo eest karistatud.

Vastavalt LS § 207 sätetele karistatakse tehnonõuetele vastavuse kontrolli mitteläbinud mootorsõiduki juhtimise eest rahatrahviga kuni 50 trahviühikut.

Vaidlustatud otsusest nähtuvalt karistati menetlusalust isikut LS § 224 lg 1 ja § 207 ettenähtud

väärteo toimepanemise eest KarS § 63 lg 1 alusel ja LS § 224 lg 1 järgi rahatrahviga 100

trahviühiku ulatuses, so 400 eurot ja LS § 224 lg 3 p 2 ja KarS § 50 lg 1 p 2 alusel

juhtimisõiguse äravõtmisega 6 kuuks. Seega on põhikaristus määratud LS § 224 lg 1 ettenähtud sanktsiooni maksimummääras ja lisakaristus alla ettenähtud sanktsiooni keskmist

määra. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt tuvastati menetlusaluse isiku väljahingatava õhu

liitri kohta alkoholisisaldus 0,29 +/- 0,05 mg, kusjuures laiendmääramatus 0,05 mg

arvestatakse isiku kasuks, vähendades mõõtetulemust laiendmääramatuse võrra. Seega on

lõplikuks näiduks, millest lähtutakse süüteo kvalifitseerimisel, loetud alkoholisisaldus 0,24

mg väljahingatava õhu liitri kohta. Selline piirmäär on LS § 224 lg 1 sätestatud rikkumise

ülemine määr ja suuremas määras alkoholipiirmäära ületamise puhul olnuks tegemist LS § 224 lg 2 ettenähtud väärteoga. Samas nähtub väärteootsusest, et menetlusalune isik pani toime samaaegselt ka teise väärteo, juhtides sõidukit, mis ei olnud läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli.

Vastavalt KarS § 56 lg 1 sätetele on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid

asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja

õiguskorra kaitsmise huvisid. Käesoleval juhul võib alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades öelda, et menetlusaluse isiku süü LS § 224 lg 1 mõttes ei ole mitte ainult suur, vaid maksimaalne võimalik. See aga omakorda tingib karistuse määramise ettenähtud sanktsiooni

ülemmääras. Samas pani menetlusalune isik samaaegselt toime ka LS § 207 ettenähtud

väärteo, juhtides sõidukit, mis ei olnud läbinud ettenähtud korras tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Sellise käitumisega pani menetlusalune isik toime samaaegselt kaks väärtegu, mis

omakorda suurendab süü suurust. Seega oli menetlusalune isik end esmalt eelmisel õhtul

viinud seisundisse, milline on juhile keelatud ning olles ka järgmise päeva pärastlõunal

jätkuvalt sellises seisundis, asus ignoreerima ka teisi liiklusnõudeid. Kaebuse esitanud isik põhjendas LS § 224 lg 1 ettenähtud väärteo toimepanemist sellega, et oli eelnevalt piisavalt

maganud, söönud ja joonud vett ning tundis ennast kainena. Samas oli ta eelnenud õhtul

alkoholi tarvitamisest teadlik, olles teadlik nii alkoholi kogusest kui ka selle tarvitamisest

möödunud ajavahemikust. Seega, olles varem juba karistatud samalaadse süüteo toimepanemise eest, mis pidanuks kaebuse esitajat tegema ettevaatlikuks ning juhtimisõiguse saanud isikuna teades ka liiklusnõudeid, mille kohaselt peab juht veenduma selles, et ta ei ole juhile keelatud seisundis, siis nähtub kaebuse esitaja selgitustest kohtuistungil, et ta ei pidanud

enese kontrollimist vajalikukski. Kaebuse esitaja väitis, et ta tundis ennast kainena, kuid

4 kaebuse esitaja karistusandmetest nähtuvalt on kaebuse esitajal olnud ka varem kokkupuuteid alkoholi tarvitamisega ning senise elukogemuse põhjal ei saanud kaebuse esitaja ennast temal

tuvastatud seisundis pidada ennast kaineks. Vastasel juhul tuleks asuda seisukohale, et

kaebuse esitajale on seisund, kus tema väljahingatavas õhus on 0,24 mg alkoholi ühe liitri väljahingatava õhu kohta, igapäevane. Kui aga isik peab end sellises seisundis kaineks, siis on selline isik nii iseendale kui ka teistele liikluses ohtlik. Mis puudutab sõiduki juhtimist,

milline ei olnud tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli, siis avaldas kaebuse esitaja, et sellest, et tema juhitud sõiduk ei olnud kontrolli läbinud, sai ta teada siis kui ta kinni

peeti ja sõiduki omanik teatas talle sellest. Kohus asub seisukohale, et selline asjaolu ei vähenda kaebuse esitaja süüd. Vastavalt LS § 33 lg 2 p 2 sätetele on juht kohustatud enne sõidu alustamist veenduma sõiduki korrasolekus ning jälgima seda teel olles. Seega saanuks esialgselt korrasolekus veenduda siis, kui omaniku käest küsides huvi tunda selle vastu, kas

sõiduk on tehnonõuetele vastavuse kontrolli tähtaegselt läbinud. Eitava vastuse puhul

pidanuks sõiduki juhtimisest loobuma. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt kaebuse esitaja selle vastu mingit huvi ei tundnud, vaid asus sõidukit juhtima. Samas oli ta vastavalt LS § 33 lg 2 p 1 sätetele juhina kohustatud ka veenduma selles, et tema terviseseisund lubab sõidukit

juhtida. Ka selles kaebuse esitaja ei veendunud, vaid pidas end piisavalt kaineks. Seega kaebuse esitaja teadlikult ja tahtlikult jättis kõige elementaarsemad juhi kohustused täitmata ning kohus hindab taolist käitumist tahtliku teona, mille tulemusena eiras kaebuse esitaja LS § 69 lg 5 sätestatud sõiduki juhtimise keeldu, juhtides sõidukit juhile keelatud seisundis ning LS § 73 lg 2 sätestatud nõuet, mille kohaselt peab liikluses kasutatav sõiduk olema tähtaegselt läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli.

Süü kõrval arvestatakse ka karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude olemasolu.

Kohtuvälise menetluse jooksul ei ole karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid tuvastatud. Kohtuväline menetleja on oma otsuses asunud seisukohale, et avaldatud kahetsust

ei saa pidada siiraks, kuivõrd menetlusalune isik on varem toime pannud mitu liiklusalast

väärtegu, milliste eest määratud karistused ei ole suutnud teda mõjutada seaduskuulekalt käituma ja ta jätkab üha uute rikkumiste toimepanemist. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt

on menetlusalune isik märkinud väärteoprotokolli, et ta kahetseb, teine kord veendub oma kainuses, lubadest ilmajätmine oleks väga halb. Esitatud vastulauses rõhutab menetlusalune isik kahetsust ja seda, et juhtimisõiguse säilimine on tema jaoks väga oluline. Kohtule esitatud

kaebusest ja kohtuistungil antud ütlustest nähtuvalt jätkas menetlusalune isik kahetsuse

avaldamist ja juhtimisõiguse säilimise vajalikkuse põhjendamist. Sellest saab järeldada, et kaebuse esitaja sai politsei poolt kinnipidamise järgselt koheselt aru, et teda ootab järjekordne väärteokaristus ning ilmselgelt järjekordselt ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine, milline kogemus tal juba olemas oli ning järjekindel kahetsusavalduste esitamine oli rajatud

lootusele, et kohtuväline menetleja loobub lisakaristuse kohaldamisest. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses väljendatud seisukohaga, et kaebuse esitaja avaldatud kahetsust

ei saa pidada siiraks, kuivõrd kaebuse esitajal oli menetlusesemeks oleva väärteo

toimepanemise ajal mitu kustumata karistust väärtegude toimepanemise eest, seejuures

ohtlike liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest, nende hulgas ka samalaadse väärteo

toimepanemise eest. Menetlusesemeks oleva tahtliku väärteo toimepanemine sellises olukorras viitab üheselt sellele, et kaebuse esitaja kahetsus ei ole puhtsüdamlik ja on esitatud

vaid eesmärgiga vältida lisakaristuse kohaldamist. Seetõttu asub kohus seisukohale, et menetlusaluse isiku käitumises ei ole karistust kergendavat asjaolu tuvastatud.

Peale selle tuleb karistuse valikul lähtuda ka võimalusest, et karistus sunnib isikut edaspidi

loobuma uute süütegude toimepanemisest. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt on kaebuse

esitanud isikut liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest korduvalt karistatud, sh ka samalaadse väärteo toimepanemise eest. Kaebuse esitaja suhtes on kohaldatud nii rahatrahvi kui ka lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist ning kaebuse esitanud isikul on juba rikkalik

kogemus erinevate karistuste osas olemas, kuid see ei sundinud teda uute liiklusalaste väärtegude toimepanemisest hoiduma ning eelmised karistused oma eesmärki ei saavutanud.

5

Peale eelmärgitu tuleb karistuse määramisel lähtuda ka õiguskorra kaitsmise huvidest ning

kohtu arvates kuulub õiguskorra alla ka liikluskord. Liikluses on aga suurima ohu allikaks teistele liiklejatele mootorsõidukid, millede juhtidelt eeldatakse nii liikleja kohustuste täitmist kui ka juhi kohustuste täitmist. Seejuures on juhil ka kohustus enne sõitma asumist veenduda, et tema tervislik seisund lubab sõidukit juhtida ja et juhitav sõiduk on läbinud tehnonõuetele vastavuse kontrolli. Väärteoasja materjalidest nähtuvalt saab järeldada, et menetlusalune isik tarvitas väärtegude toimepanemisele eelnenud õhtul alkoholi ning ilmselgelt veendus selles, et

ta on viinud ennast seisundisse, milline on juhile keelatud ja järgmisel pärastlõunal oli ta endiselt sellises seisundis. Seejuures pidas ta aga oluliseks sõiduki juhina liiklema asumist, teiste sõidutamist ja täiesti tähtsusetuks iseenda, kaassõitjate ja teiste liiklejate elu ja tervist ning kõrvalisele isikule kuuluvat vara, sh tema kasutuses olnud kolmandale isikule kuuluvat sõidukit. Seetõttu on oluliseks karistuse raskuse puhul ka õiguskorra kaitsmise huvid, mida

saab tagada üldjuhul siis, kui teistele jätkuvalt ohtlikku liiklejat vastavalt süü suurusele seaduses antud võimalustega mõjutatakse ja ohtlik liikleja liiklusest kõrvaldatakse. Seetõttu, arvestades menetlusalusel isikul tuvastatud lubatud alkoholipiirmäära ületamise määra, kahe

liiklusalase väärteo üheaegset toimepanemist, karistust kergendavate ja raskendavate

asjaolude puudumist, seda, et varasemad karistused liiklusalaste väärtegude toimepanemise

eest ei sundinud isikut uute süütegude toimepanemisest loobuma ja õiguskorra kaitsmise huvisid, siis on määratud rahatrahv ettenähtud sanktsiooni ülemmääras täielikult põhjendatud ja kohtu arvates puudub igasugune alus selle põhikaristuse kergendamiseks.

Lisakaristuse kohaldamise või kohaldamata jätmise osas peab kohus vajalikuks rõhutada, et

senise kohtupraktika kohaselt kohaldatakse taolise iseloomuga süüteo toimepanemise eest üldjuhul lisakaristust ning sellise süüteo toimepanemisel võib lisakaristuse jätta kohaldamata vaid erandlikel asjaoludel. Väärteoasja materjalidest ei ilmne selliseid erandlikke asjaolusid, mis võiks tingida sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kohaldamata jätmise. Peale selle ei ole menetlusaluse isiku puhul tegemist isikuga, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu,

milline asjaolu välistaks mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmise. Asjaolu, et menetlusalune isik ise viis end järjekordselt seisundisse, mis piirab tema taju ümbritsevast või

ajast ja kohast, siis ei ole selline seisund kohtu arvates sellise puudena arvestatav, kuivõrd

menetlusaluse isiku selline seisund on mööduv. Arvestades senist karistuspraktikat leiab kohus, et vaidlustatud otsusega lisakaristuse kohaldamine oli täiesti põhjendatud ja seaduslik

ning lisakaristuse kohaldamata jätmine olnuks ilmselgelt põhjendamatu ja vastuolus väljakujunenud karistuspraktikaga.

Kohtule esitatud kaebuses märgiti, et juhtimisõigus on kaebuse esitajale oluline eelkõige seetõttu, et ta õpib ülikoolis ning elab ise õppeasutusest ligi 60 kilomeetri kaugusel, mistõttu

on õppetöös osalemiseks vajalik juhtimisõiguse olemasolu. Kohus asub seisukohale, et

kaebuse esitanud isiku juhtimisõiguse saamise eelduseks on liiklusseaduse sätete tundmine

ning liikluseksami edukas sooritamine peaks näitama seda, et isik on need teadmised omandanud. Seega on juhtimisõiguse saanud isik teadlik nii liiklusnõuetest kui ka karistustest nende nõuete rikkumiste eest. Kaebuse esitanud isiku karistusandmed viitavad aga sellele, et

karistuste osas on kaebuse esitajal rikkalik kogemus olemas, kuid soov liiklusnõudeid täita

puudub. Kaebuse esitanud isiku seisund mootorsõiduki juhtimisel aga viitab sellele, et

kaebuse esitanud isik on end ise teadlikult viinud sellisesse seisundisse ja teadlikult ning

tahtlikult rikkunud liikluskorda, teades ka sellise süüteo toimepanemise eest määratavate

karistuste liike ja määrasid. Kohus leiab, et juhtimisõiguse vajalikkus ülikoolis õpingutes osalemiseks ei tulnud menetlusalusele isikule ootamatuna ja pärast väärteoasjas kohtuvälise menetleja otsuse koostamist. Menetlusalusele isikule oli juhtimisõiguse vajalikkus teada juba oluliselt varem ning väärteo toimepanemise ajal oli ta teadlik nii enda elukohast kui ka selle

kaugusest õppeasutuseni. Samuti oli menetlusalune isik kui isik, kellele on antud

juhtimisõigus ja keda on korduvalt liiklusalaste väärtegude toimepanemise eest karistatud,

teadlik ka sellest, et tema enese väär käitumine liikluses põhjustab tema suhtes piiranguid

sõiduki edaspidisel juhtimisel ja isik peab piisava hoolsuse ülesnäitamisel tegema kõik

enesest oleneva, et tema olukord ei halveneks ja senine mugav elulaad säiliks. Kaebuse

6

esitanud isiku järjekordse väärteo iseloomust saab järeldada, et kaebuse esitanud isik on vaatamata varasematele karistustele liikluses jätkuvalt ohtlik ning kohtu arvates tuleb selline

isik lisakaristust kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebuse esitajale määrati lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine 6 kuuks, so alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra ning kohus asub seisukohale, et lisakaristuse määra valikul on kohtuväline menetleja õigesti

lähtunud kaebuse esitanud isikul tuvastatud alkoholipiirmäära ületamise määrast, samuti

asjaolust, et isikul on mitu kehtivat väärteokaristust, samuti kehtiv karistus samalaadse

väärteo toimepanemise eest. Kohus leiab, et selliste asjaolude alusel määratud lisakaristuse

määr on põhjendatud ning igasugune alus selle lisakaristuse kergendamiseks või otsuse tühistamiseks lisakaristuse osas puudub.

Esitatud kaebuses on taotletud ka määratud rahatrahvi tasumise määramist ositi. Vastavalt KarS § 66 lg 2 sätetele võib kohus või väärtegu menetlev kohtuväline menetleja mõjuvatel

põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi. Seega peab menetlusalune isik esitama kohtule

või kohtuvälisele menetlejale tõendid, mille pinnalt saaks tuvastada põhjused ning neid tõendeid kogumis hinnates otsustada, kas põhjused on ka mõjuvad. Kaebusele ei ole lisatud ühtegi tõendit selle kohta, et kaebuse esitaja on üliõpilane ja et tal alaline sissetulek puudub. Ka kaebuse läbivaatamisel kohtuistungil ei pidanud kaebuse esitaja selliste tõendite esitamist

vajalikuks. Seega ei saa kohus teha mingeid järeldusi isiku majandusliku olukorra kohta,

kuivõrd kohtule ei ole esitatud tõendeid, mida saaks hinnata mõjuvatena ja otsustada selle pinnalt trahvi tasumist ositi.

Eeltoodud motiividel asub kohus seisukohale, et puudub seaduslik alus vaidlustatud otsuse

muutmiseks või tühistamiseks ning esitatud kaebus tuleb jätta rahuldamata ja vaidlustatud otsus muutmata ja tühistamata nii põhikaristuse suuruse kui ka lisakaristuse kohaldamise ja määra osas.

Märt Toming Kohtunik