1-11-12445/15 · 1-11-12445/15 · Tartu Ringkonnakohus

1-11-12445

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 15. märts 2012, Tartu (kirjalik menetlus) Kriminaalasja number 1-11-12445 (09233000224) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit Lõhmus Kriminaalasi

E.I süüdistus KarS § 424 ja § 121 järgi lühimenetluse korras Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 13. jaanuari 2012 otsus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik süüdistatava E.I (E.I) apellatsioon

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS § 326 lg 2 jätta süüdistatava E.I apellatsioon Viru Maakohtu 13. jaanuari 2012 otsuse peale kriminaalasjas 1-11-12445 läbi vaatamata.

Määruse peale võib advokaadi vahendusel Tartu Ringkonnakohtu kaudu esitada

määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul alates vaidlustatavast kohtumäärusest teada saamisest.

Esimese astme kohtu otsuse sisu

Viru Maakohtu 13.01.2012 otsusega tunnistati E.I süüdi KarS § 424 järgi ja talle mõisteti karistuseks 2 aastat vangistust. Samuti tunnistati E.I süüdi KarS § 121 järgi ja karistuseks mõisteti 1 aasta vangistust.

KarS § 64 lg 1 alusel, üksikkaristustest raskeima suurendamise teel, mõisteti E.I-le liitkaristuseks 3 aastat vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja E.I karistati vangistusega 2 aastat. KarS § 68 lg 1 alusel arvestati eelvangistuses viibitud aeg alates 11.10.2009 kuni 12.10.2009, s.o

2 päeva, karistusaja hulka ja lõplikult ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 11 kuud 28 päeva vangistust.

KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Viru Maakohtu 04.05.2009

kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse võrra (4 kuud) ning mõisteti liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust.

KarS § 50 lg 1 alusel võeti E.I-lt 3 aastaks alates vanglast vabanemise päevast ära mootorsõiduki juhtimise õigus.

2

Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Samuti arvestas kohus tahtluse liiki ning süüdistatava süü astet kuritegude toimepanemisel.

Maakohus märkis, et süüdistatav E.I on varem korduvalt kohtu poolt karistatud,

sealhulgas ka KarS § 424 ja § 121 järgi ning talle inkrimineeritud kuriteod pani ta toime

katseajal. E.I oli varem karistatud rahalise karistusega, pärast mida ta pani ikkagi tahtlikult toime mitmeid uusi tahtlikke kuritegusid. Sellega seoses asus maakohus seisukohale, et

rahalise karistusega ei saa mõjutada E.I edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ning teda on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma kuritegude toimepanemisest

üksnes reaalse vangistusega. Ülaltoodu alusel leidis maakohus, et ei ole otstarbekas asendada määratud vangistust üldkasuliku tööga.

Maakohus leidis, et E.I süüaste on väga suur. Süüdistatav E.I, olles isik, kes on varem korduvalt karistatud mootorsõiduki joobeseisundis juhtimise eest, pani taas otsese

tahtlusega toime neli KarS § 424 järgi kvalifitseeritavat kuriteoepisoodi. Neile asjaoludele

tuginedes leidis maakohus, et E.I väärib karistust, mis on KarS §-s 424 ettenähtud maksimaalse karistuse, st 3-aastase vangistuse, lähedal. Arvestades aga karistust kergendava

asjaoluna KarS § 57 mõttes süü ülestunnistamist, karistust raskendavate asjaolude puudumist,

seda, et ülalnimetatud kuriteod on toime pandud 2009-2010 ning samuti süüdistatava

terviseseisundit, perekonna, alalise elukoha ning töökoha olemasolu, pidas maakohus võimalikuks kergendada E.I karistust ning mõista temale vaid 2 aastat vangistust.

Maakohus leidis, et karistus KarS §-s 121 ettenähtud kuriteo toimepanemise eest võib jääda alla KarS §-s 121 ette nähtud vangistuse keskmist määra, sest tegemist on ühe kuriteoepisoodiga ning esineb karistust kergendav asjaolu.

Kuna E.I juhtis mootorsõidukit joobeseisundis vaatamata varasematele korduvatele

karistustele sama teo eest, pidas maakohus vajalikuks kohaldada tema suhtes KarS § 50 sätteid

ning määrata talle lisakaristuseks mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine maksimaalseks seaduses ettenähtud tähtajaks, st 3 aastaks.

Apellatsioonis esitatud taotluste sisu

Süüdistatav E.I esitas maakohtu otsuse peale apellatsiooni, milles vaidlustab temale maakohtu otsusega mõistetud karistust.

E.I palub asendada temale maakohtu otsusega mõistetud vanglakaristus üldkasuliku tööga. Ta kahetseb toimepandud kuritegusid, kuid kardab vanglasse sattudes kaotada oma pere ja

töökohta. E.I on kaks last ja naine üksi ei suuda tagada perele materiaalset kindlustatust. E.I on peres ainuke, kes ametlikult töötab ja teenib elatist.

Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused

Ringkonnakohus, hinnates E.I apellatsiooni põhjendatust, selle kohtuliku

läbivaatamise perspektiivi, olemasolevat kohtupraktikat ja võimalikku tulemust, leiab, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb KrMS § 326 lg 2 alusel jätta läbi vaatamata.

Riigikohtu määruse nr 3-1-1-49-10 punkt 5 kohaselt on apellatsiooni läbi vaatamata jätmine

võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt

kujunenud seisukohtadega (nt teo õigusliku kvalifikatsiooni või karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta.

3

Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik reeglina vaid juhul, kui juba

eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Ilmselt põhjendamatuks KrMS § 326 lg 2 teise lause mõttes tuleb lugeda sellist apellatsiooni, mida on põhjust pidada perspektiivituks ehk mille rahuldamist ei pea kolm ringkonnakohtu kohtunikku üksmeelselt võimalikuks. Tegemist on olukorraga, kus kaebus jääb prognoositavalt rahuldamata.

KrMS § 331 lg-st 2 tulenevalt vaatab ringkonnakohus kriminaalasja läbi esitatud apellatsiooni

piires. Seega on ringkonnakohus E.I kaebuse arutamisel seotud tema poolt apellatsioonis esitatud taotlusega.

Ringkonnakohus, tutvunud apelleeritava kohtuotsusega, leiab, et süüdistatava E.I apellatsioon on põhjendamatu ning selle rahuldamiseks puudub alus. Oma apellatsioonis taotleb E.I temale maakohtu otsusega mõistetud vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Vangistuse asendamist üldkasuliku tööga reguleerib KarS § 69, mille lõikest 1 tuleneb, et kohus

võib kuni kaheaastast vangistust mõistes asendada selle üldkasuliku tööga. Viru Maakohtu 13.01.2012 otsusega mõisteti E.I-le liitkaristuseks 2 aastat 3 kuud 28 päeva vangistust. Eeltoodust tuleneb, et E.I-le mõistetud vangistust ei ole võimalik asendada üldkasuliku tööga, kuivõrd selle pikkus ületab seaduses sätestatud piirmäära, s.o kuni kaks aastat.

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on E.I-le karistust mõistes õigesti

juhindunud KarS §-st 56 ning põhjalikult motiveerinud mõistetava karistuse liiki ja määra.

Olukorras, kus süüdimõistetut on varem korduvalt kriminaalkorras karistatud, sh KarS § 121 ja

§ 424 järgi, ning uued rikkumised on toime pandud varasema kohtuotsusega kohaldatud

katseajal, jagab ringkonnakohus maakohtu seisukohta, mille kohaselt on võimalik süüdistatavat

mõjutada edasisest kuritegude toimepanemisest hoiduma üksnes reaalse vangistusega.

E.I-le varasemalt kohaldatud kergemad karistused – rahaline karistus, tingimisi

vangistus ning üldkasulik töö – ei ole suutnud karistuse eesmärke saavutada ega suunata E.I seaduskuulekale teele.

Ringkonnakohus möönab, et E.I poolt vangistuse kandmisele asumine mõjutab

paratamatult ka süüdimõistetu lähedasi, kuid tegemist ei ole asjaoluga, mis annaks aluse

süüdimõistetule teistsuguse karistuse mõistmiseks või mõistetud karistuse asendamiseks üldkasuliku tööga.

Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS §-st 326 lg 2 leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja tuleb jätta läbi vaatamata.

Aarne Sarjas

Mati Kartau

Tiit Lõhmus