4-11-2735/20 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

1

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märtsil 2012. a Tartus Kalevi 1 Väärteoasja number 4-11-2735 Kohtukoosseis Kohtunik Ingeri Tamm Sekretär Kristi Suvi Tõlk - Väärteoasi L.K (L.K) ja O.H (O.H) karistamises liiklusseaduse (edaspidi LS) § 7417 lg 1 järgi Kaebuse esitajad Menetlusalused isikud L.K ja O.H Vaidlustatud lahendid Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsused väärteoasjas nr 2602,11,001057 1. menetlusalune isik

L.K, isikukood: X; X; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; töökoht: X Kaitsja advokaat Robert Sarv 2. menetlusalune isik

O.H, isikukood: X; elukoht: X; kodakondsus: Eesti Vabariigi kodanik; töökoht: X Kaitsja - Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur, esindaja vanemliiklusametnik X RESOLUTSIOON

Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (edaspidi V™S) §-st 132 p 1, kohus otsustas:

1. Jätta L.K kaitsja Robert Sarve kaebus rahuldamata.

2. Jätta O.H kaebus rahuldamata.

3. Jätta Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsus väärteoasjas 2602,11,001057, millega

karistati L.K LS § 74 17

lg 1 järgi rahatrahviga 50 (viiskümmend) trahviühikut, so 200 eurot, muutmata.

4. Jätta Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsus väärteoasjas 2602,11,001057, millega

karistati O.H LS § 74 17

lg 1 järgi rahatrahviga 50 (viiskümmend)

2 trahviühikut, so 200 eurot, muutmata.

5. KrMS § 180 lg 1 alusel jätta L.K õigusabikulud summas 520 (viissada

kakskümmend) eurot L.K kanda.

Rahatrahv tuleb tasuda 15 päeva jooksul alates kohtuotsuse kättesaamisest

Rahandusministeeriumi arvele 10220034796011( SEB Pank) või arvele 221023778606 (Swedbank). Kohustuslik on märkida viitenumber - L.K 10220115151944 ja O.H 10220115151892.

Tähtajaks rahatrahvi tasumata jätmise korral pööratakse rahatrahv sundtäitmisele täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Sundtäitmisega kaasnevad täitemenetluse kulud.

Edasikaebamise kord Kohtumenetluse poolel on õigus loobuda kassatsioonimenetlusest kohe. Kui kohtumenetluse

pool soovib kasutada kassatsiooniooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama Tartu Maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse või selle lõpposa kuulutamisest.

Otsuse peale võivad kassatsioonkaebuse esitada menetlusaluse isiku advokaadist kaitsja,

kohtuväline menetleja või tema advokaadist esindaja Riigikohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtukantseleis tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Menetluse käik

Tartu Maakohus ühendas 09.01.2012. a määrusega L.K väärteoasja nr 4-11-2753

ning O.H väärteoasja nr 4-11-2507 ühiseks menetlemiseks, kuna L.K ja O.H olid ühe liiklusõnnetuse erinevateks osapoolteks. Ühendatud väärteoasja numbriks luges kohus 4-11-2735.

1. L.K väärtegu LS § 74

17 lg 1 järgi

24.05.2011. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse avariipolitseinik X väärteoasjas nr 2602,11,001057 L.K-le väärteoprotokolli (tl 38-40)

selle kohta, et 25.02.2011. a kella 12.04 ajal toimus liiklusõnnetus X linnas X, kus L.K

, juhtides sõidukit X reg märgiga X (edaspidi X), ei kohandanud oma sõiduki kiirust

selliseks, mille puhul oleks arvestanud liikluse tihedust ja muid liiklusolusid (ristmikul

vasakpööret sooritav veok), et ta oleks suutnud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava mis tahes takistuse ees, mille tõttu sõitis külge ristmikul seisvale X (edaspidi X). Liikluseeskirja (edaspidi LE) § 123 nõuete rikkumise tõttu tekitas L.K varalise kahju X omanikule X sõiduki vasakpoolse esinurga muljumise näol. L.K pani oma tegevusega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega (tl 20-21) jättis kohtuväline menetleja L.K vastulause arvestamata, leidis, et ta on rikkunud LE § 123 nõudeid ning karistati teda LS § 7417 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot.

06.07.2011. a esitas menetlusaluse isiku L.K kaitsja Robert Sarv kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse (tl 1-6), milles taotleb Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a tehtud otsuse tühistamist ja väärteoasja lõpetamist väärteo tunnuste puudumise

tõttu V™S § 29 lg 1 p 1 alusel. Lisaks taotleb L.K kaitsja Eesti Vabariigilt L.K kasuks välja mõista kaitsjatasu summas 100 eurot.

3

L.K kaitsja on seisukohal, et vaidlustatav otsus tuleb tühistada seetõttu, et

menetlusaluse isiku teos ei realiseerunud LS § 7417

lg-s 1 nimetatud teokoosseis. Kaitsja

hinnangul ei ole käesolevas asjas vaidlust tagajärje osas, kuid lisaks sellele tuleb

menetlusaluse isiku karistamiseks tuvastada, et just tema põhjustas liiklusnõuetele

mittevastava teoga ka tagajärje. L.K ei pidanud O.H poolt liiklusnõuete

rikkumist ette nägema, kuna sellele ei viidanud ükski mõistlik põhjus ning tegemist oli

etteaimamatu takistusega. Samuti tuleneb Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-2-05 mõttekäigust, et kohtuväline menetleja oleks pidanud nimetama ka kiiruse, millega sõites oleks menetlusalune isik saanud liiklusõnnetust vältida. Käesoleval juhul kohtuväline menetleja seda teinud ei ole.

Seega on võimatu arvata menetlusalusele isikule süüks tegu, mille etteheidetavusest ei ole võimalik temal ega kolmandatel isikutel üheselt aru saada.

Samuti leidis kaitsja, et L.K teos puudub subjektiivne koosseis, kuna isik realiseerib LS § 7417 lg 1 sätestatud süüteokoosseisu, kui ta tegutseb seda toime pannes vähemalt kaudse

tahtlusega, sest eelnimetatud koosseis ei näe ette vastutust ettevaatamatu teo eest varalise

kahju tekitamise korral. Antud väärteo puhul ei tegutsenud L.K vähemalt kaudse tahtlusega, kuna menetlusalune isik ei saanud üldse tema käitumises sisalduvat ohtlikkust ära

tunda, sest ta liikus peateel lubatust väiksema sõidukiirusega ning teised liiklejad olid kohustatud talle teed andma.

Menetlusaluse isiku kaitsja on seisukohal, et kohtuväline menetleja on rikkunud oluliselt

menetlusõigust, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu tõendite kajastamist ja nende analüüsi.

Samuti ei ole võimalik seetõttu üheselt aru saada ning jälgida kohtuvälise menetleja siseveendumuse kujunemise käiku, mille alusel ta sellise otsuseni jõudis.

Tartu Maakohtus 28.02.2012. a toimunud istungil jäi L.K kaitsja esitatud kaebuse juurde ning lisas kaebusele täiendavalt, et tunnistaja X ütlused on vastuolulised ning seetõttu

ei ole võimalik arvestada tema ütlustega osas, mis puudutavad X liikumisega seotud asjaolusid, kuna ta ei saanud neid tajuda. Vastuolu on X ütlustes veel selles, et X järele olid koondunud teised autod, kes ootasid edasisõidu võimalust, kuid X leidis, et X oleks pidanud

vasakule ehk vastassuunda pidurdama, kuigi vastassuunas liikunud autode tõttu sai L.K seisma jääda üksnes oma sõidusuunda. Lisaks andis X ütlusi asjaolude kohta, mida saab pidada vahendatud ütlusteks, väites, et L.K oli talle peale liiklusõnnetust väitnud, et X kiirus oli liiga suur ning pidurid ei olnud korras. L.K ei ole kordagi väitnud, et tema kiirus oleks olnud liiga suur või et tema sõiduvahend ei oleks olnud tehniliselt korras. Samuti

on vastuolulised ning ebausaldusväärsed O.H ütlused, kuna ta on asja lahendist isiklikult huvitatud. Kaitsja leidis veel, et L.K vastutuse välistab X enda käitumine, kuna ta enda väite kohaselt sõitis enne kokkupõrke toimumist kõrvalteelt välja peateele ning

põhjustas selle tegevusega X tekkinud varalise kahju. Korraga ei ole võimalik süüdi tunnistada nii O.H kui L.K, kuna nende teod välistavad üksteist.

Lisaks taotles L.K kaitsja Eesti Vabariigilt L.K kasuks välja mõista täiendav kaitsjatasu seoses kohtuistungil osalemisega summas 420 eurot. Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik X vaidles kaebusele

vastu ning leidis, et Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt pööranud tähelepanu

sellele, et liiklusõnnetuse uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Ainult nii saab tagada asja igakülgse, objektiivse ja erapooletu arutamise. Seetõttu ei saa olla L.K vastutust välistavaks asjaoluks olla see, et O.H on sama liiklusõnnetuse põhjustamises süüdi mõistetud. L.K on rikkunud LE § 123 nõuet, kuna keskmiselt mõistliku juhina ja hoolsuskohustuse täitmisega oleks Olev L.K olnud võimalik vähendada kiirust, seiskuda enne X või sellest ohutul viisil mööduda,

4

arvestades seda vahemaad, mille ulatuses oli tal võimalus tekkinud liiklussituatsioonile reageerida.

2. O.H väärtegu LS § 74

17 lg 1 järgi

10.05.2011. a koostas Lõuna Prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelvalvetalituse

avariipolitseinik X O.H-le väärteoprotokolli (tl 62) selle kohta, et 25.02.2011. a kella 12.04 ajal toimus X tänavate ristmikul liiklusõnnetus, kus O.H, juhtides mootorsõidukit

X (edaspidi X) eriliigiliste teede ristmikul, ei veendunud enne vasakpöörde sooritamist

piisavalt oma tegevuse ohutuses, mistõttu lõi pöördel oma tegevusega takistuse mööda peateed vastu liikunud X juhile, kes ohu ilmnemisel oli sunnitud järsult pidurdama, misjärel X libises otsa peateele välja sõitnud ning sõiduvõimalust oodanud sõidukile X. LE §-de 91 ja

156 rikkumisega tekitati varaline kahju X vasakpoolse esiporitiiva ja esimese põrkeraua

vigastamise näol ja L.K-le X parempoolse külje kahjustamisega. O.H pani oma tegevusega toime LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo.

Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega (tl 22) väärteoasjas nr 2602,11,001057 karistati O.H eelkirjeldatud rikkumise eest LS § 74 17 lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, so 200 eurot.

21.06.2011. a saabus Tartu Maakohtusse menetlusaluse isiku O.H kaebus (tl 59-60), milles ta taotleb Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsuse täies ulatuses tühistamist ja tegeliku

süüdlase kindlakstegemist. O.H kaebuse kohaselt on Lõuna Prefektuuri otsuses tõlgendatud valesti ja moonutatult tema poolt antud seletusi ja ütlusi avarii toimumise kohta.

Inspektor X poolt koostatud skeem ei vasta tegelikkusele – X liikumissuund on märgitud mööda X tänavat. Tegelikult liikus X mööda X tänavat vastassuunast X. O.H kaebuse

kohaselt sooritas ta veoautoga X vasakpööret X tänavale, mille võimaldas talle ristmikul

peatunud ja käega lubavat märguannet osutanud X juht. Enne pöörde sooritamist veendus

O.H, et temast vasakult ega vastassuunast ei läheneks ühtegi sõidukit. Pöörde

sooritamise ajal märkas ta, et mööda jaamatänavat, temast vastassuunas, lähenes suurel

kiirusel X. Ilmselgelt oli näha, et X juht ei näinud ei ristmikul peatunud X ega manöövrit sooritavat veoautot. Viimasel hetkel, märgates ristmikul takistust, üritas Fordi juht pidurdada

ja mööduda X vasakult, kuid O.H juhitud veoauto tagumine parem nurk oli keset

ristmikku pöörde sooritamise lõppfaasis. X juht L.K otsustas keerata paremale ja põrkas kokku ristmikul seisnud X. Samuti on otsuses vääralt asutud seisukohale, et vastulauset pole esitatud. Tartu Maakohtu 27.02.2012. a toimunud istungil jäi O.H esitatud kaebuse juurde.

Kohtuvälise menetleja Lõuna Prefektuuri esindaja vanemliiklusametnik X vaidles kaebusele vastu ning leidis, et on leidnud tõendamist, et O.H rikkus oma käitumisega LE § 91 ning 156 tulenevaid nõudeid ja põhjustas liiklusõnnetuse.

II Kohtuotsuse põhjendused

V™S § 123 lg 2 kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. V™S § 87 kohaselt arutatakse väärteoasja ainult menetlusaluse isiku suhtes ja väärteoprotokollis sätestatud ulatuses.

Kohus, ära kuulanud tunnistajad, menetlusalused isikud ja kohtuvälise menetleja ametniku seisukoha, vahetult uurinud asjas esitatud tõendeid ja siseveendumuse kohaselt hinnanud

5

kõiki tõendeid nende kogumis, leiab, et L.K kaitsja Robert Sarve ja O.H kaebused tuleb jätta rahuldamata ning Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsused muutmata.

Esmalt võtab kohus seisukoha väärteoasja üldistes küsimustes (ütluste usaldusväärsus ja

võimalus kasutada neid tõendina, võimalikud menetlusnormide rikkumised) ning seejärel analüüsib mõlema menetlusaluse isiku väärtegu eraldi.

Liiklusõnnetuse hetkel kehtinud LS § 7417

lg 1 esimesest alternatiivist tuleneva koosseisu

täitmise eelduseks on mootorsõiduki- või trammijuhti poolt liiklusnõuete rikkumine, mille

tagajärjel on tekitatud varaline kahju ehk teo ja tagajärje vahel on põhjuslik seos. Kohtumenetluse pooled ei vaidle selle üle, et liiklusõnnetus toimus ning varaline kahju on X omanikule X ja X omanikule X tekkinud. Liiklusõnnetuse akti lisalehe nr 1 (tl 24) kohaselt sai liiklusõnnetuses kahjustada X vasakpoolne esistange ja esitiib ning liiklusõnnetuse akti (tl 23) kohaselt purunes X küljepeegel ja muljus parempoolne sõiduki külg. Liiklusõnnetuse skeemilt (tl 23 pöördel) ning sündmuskoha vaatlusprotokollist (tl 25-27) nähtub, et X tänavate ristmiku puhul oli tegemist 5-harulise ristmikuga, kus X poolt vaadates läheb Puiestee tänaval kulgev peatee üle X tänavale, mis suundub X poole. Nii X poolse X tänava, X tänava kui ka X tänava ristmiku poolses otsas on „anna teed“ liiklusmärk. X poolse

X tänava „anna teed“ liiklusmärgil on „sõidueesõigusega liiklemise või peatee suuna“

lisatahvel, mis kohustab teed andma nii peateel liikujale, kui ka teistele sõidueesõigust omavatele juhtidele.

L.K kaitsja leiab, et X roolis olnud X ütlused on vastuolulised. Kohtueelses menetluses väitis X, et ta nägi X enne kokkupõrke toimumist, kuid kohtus ütles X, et ta nägi X alles siis, kui kokkupõrge oli toimunud. Kohus sellise kaitsja väitega ei nõustu.

X ütluste kohaselt hetkel, millal ta X tänavalt peateele välja sõitis, vasakult X tänavalt ta lähenevat X ei näinud. Kui ta peateel peatus, et võimaldada X sooritada peateelt vasakpööret X tänavale, kuulis ta pidurdamist ning keegi sõitis järsku X sisse ning alles siis nägi ta seda autot. Tulenevalt X poolt öeldust, avaldas kohus KrMS § 289 lg 1 alusel tunnistaja ütlustes esinevate vastuolude tõttu tunnistaja usaldusvääruse kontrolliks kohtueelses menetluses antud ütlustest osa, kus X väitis, et: (X) „Veoauto oli juba pööret lõpetamas, kui X tänavalt minust

vasakult poolt lähenes minu arvates liiga suure kiirusega X (X). X juht küll pidurdas

ristmikul, kuid nägin, et pidurdades hakkas auto kiiva kiskuma ja tema poolt paremale

libisema.“ Vastuolu selgitades väitis X, et ta kuigi palju nägi Puiestee tänavalt lähenevat sõidukit, märgates mõni sekund enne kokkupõrget peeglist, et talle liigub lähemale sõiduauto,

kuid alles kokkupõrke toimumise järel nägi X, et tegemist oli konkreetselt Fordiga. Kohtu hinnangul ei saa X ette heita ning tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahelda seetõttu, et üks

aasta peale toimunud liiklusõnnetust ei mäleta tunnistaja nii detailselt juhtunud liiklusõnnetust, kui kohtueelses menetluses ütlusi andes. Selleks, ett lugeda tunnistaja ütlused

ebausaldusväärseks, peab vastuolu olema tunnistaja ütlustes selline, mis kahtlusteta viitab

tunnistaja ebausaldusväärsusele ning faktile, et tunnistaja ei räägi tõendamiseseme asjaoludest, mida ta on tajunud. Riigikohus on kriminaalasja 3-1-1-18-08 otsuse p 16 öelnud:

„/…/Kui tegemist on diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja

kohtumenetluses antud ütlustes ning kui ülekuulatav ei suuda mõistusepäraselt ja kohtule

arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend kui ebausaldusväärne tervikuna kõrvale jätta (Riigikohtu 21. märtsi 2007. a otsus 3-1- 1-1-07, p 7.1-7.2 ja 19. märtsi 2007. a otsus 3-1-1-113-06, p 17).“ Eelpool viidatud põhjustel

ei muuda X ütlusi ebausaldusväärseks ka asjaolu, et X ütluste usaldusväärsuse kontrolliks

avaldas kohus eeluurimises antud ütlusi täiendavalt osas, mis puudutasid toimunud

liiklusõnnetuse kuupäeva ning L.K väiteid tema juhitud Fordi pidurite tehnilist seisukorra kohta. Antud juhtudel erinevad eelmenetluses antud ütlused ning kohtumenetluses

6 antud ütlused üksnes detailide täpsuses, mis on seletatav liiklusõnnetusest möödunud ajaga ja tunnistaja unustamisega, kuna Mihhail Pavlov väitis kohtus, et liiklusõnnetus toimus ammu ja juhtumit mäletab, kuid vahetult peale liiklusõnnetust olid asjaolud palju värskemalt meeles.

Kaitsja väide, et X ütlused on vastuolulised veel osas, milles ta leidis, et L.K oleks pidanud pidurdama vastusuunda, kuigi oli samas väitnud, et vastassuunas olid X taga teised sõidukid, on paljasõnaline. Kohtuistungil andis X küll ütlusi, et X aeglase liikumise tõttu oli tema taha kogunenud suur järjekord autosid, kuid X ei ole kohtus väitnud, et L.K oleks pidanud pidurdama vastassuunda.

L.K kaitsja väitel ei saa kohus tõendina arvestada X ütlusi, milles X väitis, et peale

liiklusõnnetuse toimumist päris ta L.K-lt, kas tema kiirus ei olnud väga suur, mille peale L.K vastas, et natukene võib-olla oli, kuna tegemist on vahendlike ütlustega ning L.K ei ole neid ütlusi kohtus kinnitanud. Alates 1. septembrist 2011. a võimaldab KrMS § 66 lg 21 p 2 tõendina arvestada tunnistaja ütlusi tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest tunnistaja on teada saanud teise isiku

vahendusel, kui tunnistaja ütluste sisuks on teiselt isikult kuuldu vahetult enne rääkimist tajutud asjaolude kohta juhul, kui nimetatud isik oli rääkimise ajal veel tajutu mõju all ning puudub alus arvata, et ta moonutas tõde. Kriminaalmenetluse seadustiku muutmise seaduse seletuskirja kohaselt kõrvaldatakse muudatusega tõenduslikud lüngad olemasolevas võistleva

kohtumenetluse põhimõtetele tuginevas tõendusreeglistikus ning tuuakse traditsioonilise võistleva menetluse eeskujul sisse põhimõte, et lubatavad on ka väited, mis isik on avaldanud

kohtuväliselt, kuid milles väljendatakse vahetut reaktsiooni, mille usaldusväärsuses ei ole alust kahelda.

Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et tõendina on võimalik arvestada X ütlustega osas, mis

selgitasid L.K seisukohta vahetult peale liiklusõnnetuse toimumist, kuna kohtu

hinnangul puudub alus arvata, et L.K vahetult peale liiklusõnnetust moonutas tõde

ning soovis teisele liiklusõnnetuses osalenud isikule valetada, et tema sõiduki kiirus

kokkupõrkele eelnenud ajal oli natukene liiga suur, seda enam, et hiljem L.K seda enam ei väitnud, mõistes, et selline seisukoht võib teda ennast süüstada.

L.K kaitsja hinnangul on kohtueelne menetleja otsust tehes rikkunud oluliselt menetlusõigust V™S § 150 lg 1 p 8 tähenduses, kuna vaidlustatud otsusest ei nähtu tõendite kajastamist ning nende analüüsi ja menetleja siseveendumuse kujunemise käiku pole võimalik jälgida ning seetõttu on kohtuvälise menetleja otsus ebaõige.

V™S § 72 lg 1 kohaselt teeb kohtuväline menetleja, kui väärteo asja menetlemine on

seaduse alusel kohtuvälise menetleja pädevuses, V™S §-s 73 märgitud lahendi menetlusaluse isiku ütlustest, asjas kogutud tõenditest, esitatud vastulausest ja sellele lisatud materjalist lähtudes. V™S § 72 lg 2 kohaselt peab kohtuväline menetleja otsuse tegemisel

lahendama V™S §-s 108 loetletud küsimused. V™S § 108 kohaselt selgitatakse otsuses muuhulgas välja: kas on toime pandud seadusega sätestatud väärteo tunnustele vastav tegu; väärteo kvalifikatsioon; kas väärteo on toime pannud menetlusalune isik; teo õigusvastasus ja süülisus; karistuse liik ning määr.

Riigikohus on oma lahendis 3-1-2-2-06 p-s 10 öelnud: „Ei saa jätta tähelepanuta, et olemuslikult ja funktsionaalselt on kohtuvälise menetleja karistusotsus lähedane väärteoasjas

tehtavale kohtuotsusele. Sarnaselt kohtuotsusele on ka kohtuvälise menetleja otsuse

põhisisuks koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo tuvastamine ning teo toimepanija süüle vastava karistuse kohaldamine.“

Antud lahendis on Riigikohus asunud seisukohale, et kohtuvälise menetleja karistusotsus on küll lähedane väärteootsuses tehtavale kohtuotsusele

ning kohtuväline menetleja peab järgima sama KarS § 2 lg 2 tulenevat kolmeastmelist

7 deliktistruktuuri. Kuid maakohtu hinnangul peab kohtuvälise menetleja otsuse seaduspärasuse hindamisel Riigikohtu otsuses toodule lisaks lähtuma karistusotsuse olemusest. Kohtuväline

menetleja lahendab tulenevalt teo asjaoludest menetlusaluse isiku karistusküsimuse. Karistusega mittenõustumisel on menetlusalusel isikul õigus esitada kaebus maakohtule, kes

lahendab oma otsusega ka isiku süüküsimuse. Seega ei saa olla seadusandja tahe seada

karistusotsusele sama rangeid menetlusõiguslikke tingimusi nagu kohtuotsusele. Karistusotsuses peab menetlusalusele isikule arusaadavalt olema põhjendatud, millise teo eest teda karistatakse, mis tõendid seda kinnitavad, kas isiku tegu vastab väärteotunnustele ning mis alustel menetlusalusele isikule karistus mõistetakse.

Kohtu hinnangul vastab Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsus eespool toodud tingimustele. Otsusest on võimalik tuvastada, millise liikluseeskirja nõude rikkumise L.K on toime

pannud, miks ei arvestata L.K vastulauses välja toodud asjaolusid, mille alusel on

leidnud tõendamist, et L.K pani talle süüks arvatava väärteo toime ning mis alustel L.K-le karistus mõistetakse.

O.H hinnangul on kohtuväline menetleja otsuses ekslikult asunud seisukohale, et O.H ei ole esitanud vastulauset. Kohus selle väitega ei nõustu.

O.H koostas 16.03.2011. a seletuskirja menetleja X, milles ta selgitas liiklusõnnetuse

asjaolusid. V™S § 69 lg 5 kohaselt on menetlusalusel isikul 15 päeva jooksul peale väärteoprotokolli koopia kättesaamist õigus esitada vastulause. V™S § 74 lg 1 p 8 kohaselt

peab kohtuväline menetleja oma otsuses märkima vastulauses esitatu mittearvestamise

põhjendused. Vastulausele ei ole õiguslikult kehtestatud erinõudeid, kuid oma olemusest

tulenevalt on tegemist menetlusdokumendiga, millega on võimalik menetlusalusel isikul

teostada oma kaitseõigust kohtuvälises menetluses, kuna kohtuvälises menetluses toimub

väärteo arutamine kirjalikus menetluses ilma menetlusaluse isiku osavõtuta. Seega on

vastulause eesmärgiks anda menetlusalusele isikule võimalus kohtuvälisele menetlejale osundada, et menetluses on rikutud menetlusnorme, materiaalõiguse väärale kohaldamisele, esitada taotlusi ning muid täiendavaid andmeid. O.H esitatud seletuskiri on koostatud enne O.H suhtes koostatud väärteoprotokolli ning samuti ei vasta esitatud seletuskiri

vastulause olemusele, sisaldades üksnes O.H ütlusi toimunud liiklusõnnetuse kohta.

Seega on kohtuvälise menetleja seisukoht, et O.H kohtueelses menetluses vastulauset esitanud ei ole, õige.

Menetlusaluse isiku O.H hinnangul on menetleja X (tegelikult koostas liiklusõnnetuse skeemi X) koostanud ebaõige liiklusõnnetuse skeemi (tl 25), kuna see ei vasta tegelikkusele,

sest L.K juhitud X sõitis mööda X tänavat samas sõidusuunas X ning kokkupõrge toimus, kuna X juht ei suutnud suure kiiruse tõttu X mööduda.

Kohtu hinnangul on O.H selline väide väär. X sõidusuund on skeemil õigesti märgitud ning seda tõendavad L.K ütlused, X ütlused ning sündmuskohal käinud menetleja X, kelle ütluste kohaselt märkis ta X sõidusuuna selle juhi ütluste järgi, kuid seda oli võimalik

tuvastada ka pidurdusjälje suuna järgi ning selle kohaselt ei saanud X mujalt tulla kui X tänavalt.

L.K kaitsja väite kohaselt on O.H ütlused vastuolulised ning ebausaldusväärsed.

Kohus nõustub antud kaitsja väitega. O.H ütluste kohaselt loobus X juht oma eesõigusest lubava käeviipega ning võimaldas O.H keerata X tänavate ristmikul vasakule X tänavale. X roolis olnud X ütluste kohaselt ta andis küll veoautole õiguse vasakule ära keerata, kuid selleks ta käega lubavat liigutust ei teinud. X ütluste kohaselt peale X ja X kokkupõrget veoauto küll pidurdas hetkeks, kuid sõitis edasi ning X hinnangul veoauto juht

8

kabiinist välja ei tulnud. L.K ütluste kohaselt jäi veoauto Paju tänaval küll korraks seisma ning nad tahtsid koheselt peale kokkupõrget X veoauto juhiga rääkima minna, kuid veoauto lahkus sündmuskohalt. O.H ütluste kohaselt ta peale liiklusõnnetuse toimumist jäi X tänavas kaheks-kolmeks minutiks seisma ning tuli sõidukist välja, et kontrollida, kas

tema sõidukiga midagi juhtunud ei ole ning kuna ta ennast liiklusõnnetuses süüdlasena ei tundnud, siis sõitis ta edasi. Samuti on kohus juba eespool analüüsinud, miks on vastuoluline O.H väide, et X sõitis X samas suunavööndis ning ei sõitnud mööda X tänavat.

Kohus, hinnates eeltoodud asjaolusid kogumis, nõustub kaitsja väitega et O.H ütlused on vastuolulised. Kuigi O.H elab X ning X liiklust ta ei tunne ja liiklusõnnetusest on üks

aasta möödunud, siis kohtu hinnangul on O.H ütlused olulistes episoodides niivõrd vastuolulised, et kohus ei saa O.H ütlusi tervikuna lugeda usaldusväärseteks. Vastuolud O.H ütlustes ei esine üksnes detailides, vaid need erinevad teistest tõenditest olulises ulatuses ning on ennast õigustavad ja seetõttu ei ole tõendina arvestatavad.

1. L.K väärtegu LS § 74

17 lg 1 järgi

L.K kaitsja leiab, et L.K ei ole rikkunud oma tegevusega LE § 123 nõudeid ja

tal puudus tahtlus väärteo toimepanemiseks. Seetõttu ei vastuta L.K LS § 74 17 lg 1 tuleneva väärteo toimepanemise eest.

LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema

sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi,

liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse

nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb.

Antud nõudega on seaduseandja soovinud tagada võimalikult ohutu liikluse, kus liiklejatelt

nõutakse tähelepanelikkust ning vajadusel sõidukiiruse vähendamist alla lubatud piirkiiruse

või sõiduki peatamist, kui teel esineb mis tahes takistus. Seadusandja ei ole ammendavalt loetlenud olukordi, kus LE § 123 tuleb kohaldamisele, seega tuleb antud nõuet täita kõikides ohuolukordades, kus sõidukiga liigeldes võib tekkida mingi takistus või esineda oht. Tegemist on üldnormiga, mis kehtib kõigis liikluses esinevates olukordades, ka siis, kui teised liiklejad on oma rikkuva käitumisega tekitanud ohuolukorra. Samas peab liikluses olev takistus või oht

olema juhile etteaimatav. Seega on normi eesmärk eelkõige vähendada sõiduki kiirust

olukordades, kus liikluses esinev oht võib realiseeruda ning on juhile teadvustatav ja kus

tavapärase lubatud piirkiiruse korral ei võimalik vähese reageerimisaja või väikese pidurdusmaa tõttu liiklusõnnetust ära hoida.

L.K-le tehtud etteheide seisnes selles, et ta ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, arvestades liikluse tihedust ja ristmikul vasakpööret sooritanud veokit, mille puhul oleks L.K

suutnud peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning etteaimatava mistahes takistuse ees, mille tõttu sõitis külge ristmikul seisvale sõidukile X.

L.K ütluste kohaselt, lähenedes X tänavate ristmikule, märkas ta, et ristmikul peatus vastassuunas X poolt tuleval X tänaval kaubaauto (X) ning samuti seisis X poolt tuleval X tänaval X, kes oli peateele liiga palju välja sõitnud. L.K võttis tekkinud olukorra tõttu kiirust maha (kiirus oli 40-50 km/h vahel), kuid hinnates seisvate autode kaugust üksteisest

leidis, et vahe kahe auto vahel on piisav ning ta mahub nende vahel läbi sõitma ning oma peatee õigust kasutama. Kuid kaubik asus järsku seisvast positsioonist sooritama vasakpööret,

mis sundis L.K järsku pidurdama. L.K suutis küll kaubikuga kokkupõrget

9 vältida, kuid riivas ristmikul seisnud X, kuna auto juhitavuse kaotamist kartes ei proovinud ta

Mitsubishist mööda laveerida. Samuti kinnitas X, et antud ristmikul puudusid nähtavust takistavad asjaolud.

Riigikohtu lahendis nr 3-1-1-10-10 p-s 11 on kriminaalkolleegium öelnud: „Kuna juht peab

LE § 123 kohaselt sõidukiiruse abil tagama selle, et tal oleks piisavalt aega eesseisvale

takistusele reageerida ja sõiduk enne kokkupõrget peatada, on isik sõidukiiruse valikul hoolsuskohustust rikkunud siis, kui ta pole takistusele reageerimiseks vajaminevat aega või selle pikkust mõjutavaid asjaolusid õigesti hinnanud ning on seetõttu takistusele otsa sõitnud. Seevastu ei saa sobimatu sõidukiiruse valikut ette heita juhul, kui takistusele reageerimise aeg

lüheneb ettenägematute ja juhist sõltumatute asjaolude tõttu, milleks võib muuhulgas olla näiteks kaasliikleja ootamatu käitumine.” Antud Riigikohtu lahendis kirjeldatud tehiolude kohaselt toimus liiklusõnnetus pimedal ajal, kus liiklusõnnetuse põhjustanud autojuht sõitis päevatuledega ning ei kohandanud oma kiirust

vastavalt oludele, et ära hoida kokkupõrget autoga, mida kannatanud tee servas lükkasid. Riigikohtu seisukohast tuleneb, et kui sõiduki juht teeb kõik endast oleneva, et tagada ohutu

liiklemine ning juhi ohutust tagavast sõidustiilist hoolimata käitub kaasliikleja ootamatult

ning toimub liiklusõnnetus, siis vabaneb ohutuse taganud sõiduki juht vastutusest, kuna liiklusõnnetuse põhjustanud tegur asus väljaspool tema mõjupiirkonda ning ta ei saanud selle ärahoidmiseks midagi teha.

L.K väitis oma ütlustes, et ta nägi juba eemalt, et ristmikul on peatunud veoauto ning

ristmikule on liiga palju välja sõitnud X. Seega oleks pidanud L.K, arvestades ristmikul toimunut, vähendama oma sõidukiirust selliseks või oleks pidanud seisma jääma, et vältida võimalikku ohuolukorda. Selle asemel hindas aga L.K ristmikul toimunut optimistlikult ning arvas, et ta mahub ristmikul seisnud veoautost ning peateele välja sõitnud X vahelt läbi ning vähendas sõiduki kiirust üksnes gaasipedaali pealt jala äravõtmisega. Kui veoauto asus ootamatult vasakpööret sooritama, ei suutnud L.K enam valitud kiiruse tõttu õigeaegselt takistuse ees seisma jääda ning põrkas X kokku.

Riigikohus on otsuses nr 3-1-1-109-05 öelnud, et heites isikule ette ebaõige sõidukiiruse valikut, mis viib varalise kahju põhjustamiseni LS § 7417 lg 1 mõttes, tuleb hinnata, milline

oleks olnud keskmise mõistliku sõidukijuhi kiirusevalik, et tagada võimalus pidurdada ja

takistuse ees peatuda. Kohus leiab, et keskmine mõistlik sõidukijuht oleks valinud antud

olukorras väiksema kiiruse ning järginud LE § 123 nõudeid, kuna ristmikul oli tekkinud

tavapärasest liiklusest erinevad liiklusolukord, mis viitas selgele ohule ning mõistlik

sõidukijuht oleks vähendanud oluliselt kiirust, et tal oleks võimalik vastavalt olukorra kulgemisele reageerida.

Kui L.K oleks hinnanud liiklusolusid (ristmikul seisev veoauto ning ristmikule liiga

palju välja sõitnud X) õigesti LE § 123 mõttes, oleks tal olnud võimalik kohaldada oma sõidukiirus selliseks, mis oleks minimaliseerinud ohu ning võimaldanud, vaatamata veoauto

vasakpöördele, õigeaegselt peatuda või sõidukitest ohutult mööduda. Kuid L.K ei järginud LE §123 nõudeid ning sellest tulenevalt oli tema juhitava sõiduki kiirus niivõrd suur, et veoauto ootamatu manöövri korral pidi ta autot pidurdama niivõrd intensiivselt, et X pidurid blokeerusid ning X muutus juhitamatuks. Seda enam, et L.K avaldas koheselt peale toimunud liiklusõnnetust X, et tema juhitud X kiirus võis olla liiga suur.

Samuti olid ristmikul toimunud asjaolud L.K-le etteaimatavad. L.K väitis oma ütlustes, et ta märkas juba eemalt, et ristmikul on tekkinud tavapärasest liiklusvoolust erinev

olukord, kus seisva veoauto ning ristmikule välja sõitnud X asetuse tõttu oli tema peateel liikumine osaliselt häiritud, kuna ta pidi hindama, kas tal on võimalik sõidukite vahelt läbi

10

sõita. Seega oleks ta pidanud oma kiirust vähendama selliseks, mis oleks taganud ohutuse,

kuna tekkinud liiklusolukorra tõttu oleks L.K pidanud arvestama sellega, et teised liikluses osalejad võivad ootamatult käituda, kuna ristmikul asetsevad sõidukid ei olnud juba

eelnevalt liikluseeskirja nõudeid täitnud. Seda enam, et X ütluste kohaselt oli X suunatuli

sisse lülitatud. Seega oli ristmikul tekkiv ohuolukord L.K-le etteaimatav, et X võib tekkinud olukorra tõttu keerata vasakule või X jätkata oma liiklemist, ning tal oli võimalus oma kiirus kohaldada selliseks, mis oleks liiklusõnnetuse ära hoidnud.

Seega heidetakse L.K-le ette tegevusetust, mille eest KarS § 13 lg 1 kohaselt vastutab isik siis, kui ta oli õiguslikult kohustatud seaduses kirjeldatud tagajärge ära hoidma. LE § 4 kohaselt on liikleja kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid. LS § 7 lg 1 kohaselt on liikleja mh isik, kes osaleb liikluses juhina ning LS § 7 lg 4 kohaselt on juht isik, kes juhib sõidukit.

LE § 11 kohaselt ei tohi keegi oma tegevusega või tegevusetusega ohustada või takistada

liiklust. Seega on sõiduki juht liikluses erisubjekt ehk garant, kes on kohustatud järgima

liikluseeskirja nõudeid ning vastavalt sellele liiklema ohutult, ära hoidma kõikvõimalikke ohuolukordi, mh liiklusavariisid. LE § 123 kohaselt oleks pidanud menetlusalune isik L.K kiirust vähendama ulatuses, mis oleks ära hoidnud liiklusõnnetuse või vajadusel oleks pidanud enne takistus jääma seisma. Kuid L.K jättis talle seadusest tuleneva kohustuse täitmata ning tema tegevusetuse tõttu tekkis tagajärg ehk saabus varaline kahju. Seda enam, et

LE § 154 kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema ettevaatlik ja arvestama selle

iseärasusi. Seega asus antud väärteoasjas liiklusõnnetuse põhjustanud tegur L.K

mõjualas ning liikluseeskirjadele vastava käitumisega oleks L.K saanud

liiklusõnnetuse ära hoida, hoolimata sellest, et veoauto juht sooritas seisvast positsioonist vasakpöörde ning X juht oli ristmikule liiga palju välja sõitnud. L.K kaitsja hinnangul puudub L.K teo ning saabunud tagajärje vahel põhjuslik

seos, kuna liiklusõnnetuse põhjustas O.H ootamatu manööver, mille tõttu pidi Olav L.K järsult pidurdama ning seetõttu libises L.K vastu X. Riigikohus on oma otsuses 3-1-1-2-05 p 8 öelnud: Nõustuda tuleb kassaatori seisukohaga, et kohus oleks pidanud hindama ka teise liiklusõnnetuse osapoole käitumist. Kui tuvastatakse, et

menetlusalune isik rikkus liiklusnõudeid, tuleb välja selgitada, kas saabunud tagajärg on

menetlusalusele isikule õiguslikult omistatav (kas X teo ja saabunud tagajärje vahel on olemas naturalistlik kausaalsus ning kas just X oli isikuks, kes kõnealuse teoga lõi õiguslikult relevantse ja tagajärjes realiseerunud ohu või suurendas seda). Isegi, kui menetlusalune isik

rikkus liikluseeskirja, ei ole välistatud, et see ei põhjustanud ega suurendanud tagajärjes realiseerunud ohtu, vaid seda tegi teine liiklusõnnetuse osapool.

Kuna L.K pani talle etteheidetava teo toime tegevusetusega, tuleb põhjusliku seose tuvastamisel L.K teo suhtes kasutada skeemi, mille kohaselt esineb tegevusetuse korral põhjuslik seos teo ja tagajärje vahel siis, kui tegutsema pidanud isiku kohustuslik tegu oleks tagajärje ära hoidnud. Kui L.K oleks täitnud LE § 123 tulenevaid nõudeid ning vähendanud kiirust vastavalt tekkinud olukorra iseloomule, poleks kokkupõrget X toimunud,

kuna L.K oleks suutnud X pidama saada enne X või möödapõikamisega vältida kokkupõrget. Kuid liiga suure kiiruse tõttu pidi Fordi juht L.K sooritama äkkpidurduse ning seetõttu muutus X blokeerunud rataste tõttu juhtimatuks.

L.K kaitsja leidis, et LS § 74 17

lg 1 sätestatud süüteokoosseisu on võimalik realiseerida ainult siis, kui ta tegutseb seda toime pannes vähemalt kaudse tahtlusega, sest see

ei näe ette vastutust ettevaatamatu teo eest varalise kahju tekitamise korral. Kohus kaitsja sellise sisukohaga ei nõustu. Kaitsja väite korral – mille kohaselt vastutab isik ainult siis, kui ta tekitab tahtlikult (vähemalt kaudse tahtlusega) varalise kahju ehk tagajärje – ei täidaks isik

11 enam LS § 7417 lg 1 tulenevat väärteo koosseisu, vaid tegemist oleks olulise kahju puhul KarS

§ 203 järgi kvalifitseeritava kuriteoga, kuna isiku tahtlus on suunatud võõra omandi

rikkumisele ning selline tegu sisaldab endas suuremat ebaõigussisu. Kui aga isiku tahtlus

oleks suunatud LS § 7417

lg 1 teisest alternatiivist tuleneva tervisekahjustuse tekitamisele,

paneks isik olenevalt tagajärje raskusest toime KarS §-des 121 või 118 sätestatud kuriteo.

Sellisel juhul oleks mootorsõiduk üksnes kuriteo toimepanemise vahend ning liikluseeskirjadest tulenevate reeglite rikkumine neelduks raskemas tagajärjes.

KarS § 15 lg 3 kohaselt on väärteona karistatav nii tahtlik kui ettevaatamatu tegu. Seega on

L.K täitnud LS § 74 17

lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo

toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest KarS § 18 lg 1 mõttes. KarS § 18 lg 3

kohaselt paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette

nägema. Selleks, et isikule ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust – jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille

tähelepanemiseks ja täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt eespool viidatud LE §-st 4 on kõik liiklejad kohustatud täitma liikluseeskirja nõudeid, sh LE §-st 123 tulenevat kohustust takistuse või ohu korral vähendada kiirust või peatuda ning LE §-st 154 tulenevat kohustust

olema ristmikule lähenedes ettevaatlik. Antud kohustustest hoolimata ei vähendanud Olav L.K piisavalt X sõidukiirust ning lootis, et ta mahub X ja X vahel olevast tühimikust läbi.

Seega pani menetlusalune isik L.K temale etteheidetava tegutsemata jätmise toime

hooletusest - hoolsa käitumise korral oleks ta ette näinud võimaliku liiklusohtliku olukorra tekkimist ja oleks saanud vältida tagajärje tekkimist, vähendades oluliselt sõiduki kiirust.

Liiklusõnnetuse teist osapoolt X juhti O.H on karistatud 15.06.2011. a Lõuna Prefektuuri otsusega LE § 91 ja 156 nõuete rikkumise eest, kuna ta kaaspõhjustas oma teoga toimunud liiklusõnnetuse. Riigikohus on oma lahendites nr 3-1-1-94-02; 3-1-1-3 ning 3-1-1-

106-10 öelnud: „Riigikohtu kriminaalkolleegium pöörab taas tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. /…/ Vaid nii saab tagada asja erapooletu

igakülgse ning objektiivse arutamise.“ Seega tuleb liiklusõnnetuse korral tuvastada kõigi

liiklusõnnetuse osaliste õiguslik käitumine ning õigusnormide rikkumise korral neid ka

karistada. Seega ei ole õigusvastasust välistavaks asjaoluks KarS § 27 mõttes teise liiklusõnnetuse osapoole süüline käitumine, mis välistaks esimese osapoole süü.

Menetlusaluse isiku L.K süüd välistavad asjaolud puuduvad.

2. O.H väärtegu LS § 74

17 lg 1 järgi LE § 91 kohaselt peab juht enne sõidu, manöövri või peatumise alustamist veenduma, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid ja teel töötajaid. LE § 156 kohaselt peab rööbasteta sõiduki

juht, pöörates vasakule või tagasi, andma teed juhile, kes sõidab vastassuunast otse või paremale või on temast möödasõidul. X juhti X ütluste kohaselt, kui tema sõitis ristmikule välja, ei lähenenud vasakult X tänavalt mitte ühtegi sõidukit. Kuna X poolt X tänaval peateel sõitnud X tahtis sooritada vasakpööret Paju tänavale, siis võimaldas X juhil seda teha. Veoauto sooritas oma pööret väga aeglaselt,

tehes seda umbes 10 sekundit, ning pöörde lõpetamise hetkel ilmus vasakult X tänavalt X hinnangul liiga suurel kiirusel X, kes ei suutnud X enam kokkupõrget vältida. X hinnangul pidi X juht vähemalt 200 meetrit enne ristmikut nägema ristmikul toimuvat, kuna ristmikul

puudusid nähtavust piiravad asjaolud. Seetõttu pidi ka X roolis olnud O.H märkama vastassuunast lähenevat X samadel tingimustel, seda enam, et veoauto kõrgemal asuvast

12

kabiinist on oluliselt parem vaade kui sõiduautol. X öeldut kinnitab ka sündmuskoha

vaatlusprotokoll (tl 25-27), millest on võimalik tuvastada, et X tänavate ristmikul on igast suunast hea ülevaade ristmikule. Kuna lubatud linnakiirusel 50 km/h liikuv sõiduk läbib iga sekund umbes 14 meetrit (50 000

meetrit / 3600 sekundiga), siis kulus L.K alates ristmiku nähtavusulatusest kuni kokkupõrke kohani kuluva vahemaa läbimiseks vähemalt 14 sekundit (200 meetrit / 14 m/s). Seega pidi enne manöövri alustamist L.K nägema ristmikul pööret ootavat X ning Arvi

O.H pidi nägema mööda X tänavat lähenevat X, kuna enne pöörde algust pidi X ütlusi arvestades X juba kuni 4 sekundit sõitma alas, mida oli ristmikult näha. Seda kinnitavad ka L.K ütlused, mille kohaselt nägi ta juba eemalt, et ristmikul seisis X ning Mitsubishi ja ta nägi, kuidas X asus vasakpööret tegema, mille tõttu pidi ta ka äkkpidurduse sooritama.

Seega rikkus O.H LE §-de 91 ja 156 nõudeid, jättes veendumata, et tema sooritatav

manööver oleks ohutu ega takistaks teisi liikujaid ning ei andnud teed vastassuunast otse mööda peateed liikuvale L.K-le, kes seetõttu pidi sooritama äkkpidurduse ning põrkas kokku X. Seega on olemas põhjuslik seos O.H teo ning tekkinud tagajärje vahel. O.H on täitnud LS § 74 17 lg 1 tuleneva väärteo subjektiivse koosseisu, kui ta pani teo toime vähemalt kergemeelsusest või hooletusest. KarS § 18 lg 3 kohaselt paneb isik teo toime

hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu esinemisest, kuid oleks seda

tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Selleks, et isikule

ette heita hooletust, peab kohus tuvastama, et isik on rikkunud mingit hoolsuskohustust –

jättes mingi ühiskonnas eksisteeriva käitumisreegli täitmata, mille tähelepanemiseks ja

täitmiseks oli ta kohustatud. Tulenevalt eespool viidatud LE §-st 4 on kõik liiklejad

kohustatud täitma LE nõudeid, sh LE §-st 91 tulenevat kohustust tagada oma manöövrite korral teiste liiklejate ohutus ning LE §-st 156 tulenevat kohustust anda vasakpöörde korral

teed otse vastassuunas liikuvale sõidukile. Seega pani menetlusalune isik O.H temale

etteheidetava teo toime hooletusest - hoolsa käitumise korral oleks ta veendunud oma

sooritatava manöövri ohutuses ja oleks märganud vastassuunas otse liikuvad X ning oleks võimaldanud enne manöövri sooritamist Fordil oma eesõigust kasutada. Menetlusaluse isiku O.H süüd välistavad asjaolud puuduvad.

III Kohtu seisukoht karistuse osas

LS § 7417 lg 1 järgi on mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest, kui

sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus, –

karistada rahatrahviga kuni 300 trahviühikut või arestiga või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel arvestab kohus

kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.

Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega karistati L.K LS § 74 17

lg 1 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut.

Menetlusaluse isiku L.K tegevuses karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid KarS § 57 ja § 58 mõttes ei esine. L.K ei ole eelnevalt süütegude toimepanemise eest karistatud (tl 47).

13 Kohus, võttes arvesse eeltoodut, on seisukohal, et L.K-le kohtuvälise menetleja poolt

LS § 7417

lg 1 järgi määratud rahatrahv, mis jääb väärteo eest mõistetava karistusraami alumisse kuuendikku, vastab isiku süüle. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et L.K ei olnud liiklusõnnetuse ainupõhjustaja.

O.H karistati Lõuna Prefektuuri 15.06.2011. a otsusega LS § 74 17

lg 1 järgi samuti rahatrahviga 50 trahviühikut.

O.H on 2010. aastal karistatud väärteokorras LS §-s 74 22

lg 2 sätestatud väärteo toimepanemise eest (tl 48).

Kohus on seisukohal, et O.H-le kohtuvälise menetleja poolt LS § 74 17

lg 1 järgi

määratud rahatrahv vastab isiku süüle. Karistuse määramisel on arvesse võetud asjaolu, et O.H ei olnud liiklusõnnetuse ainupõhjustaja.

IV Kohtu seisukoht menetluskulude osas

V™S § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtuvälises menetluses ja kohtumenetluses

menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 180 kohaselt hüvitab menetluskulud süüdimõistva otsuse korral süüdimõistetu.

Käesolevas asjas on L.K menetluskuludeks KrMS § 175 lg 1 p-le 1 vastavalt valitud kaitsjale makstud tasu 520 eurot, mis tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel jätta L.K kanda.

Ingeri Tamm Kohtunik