1-11-7178/23 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

1-11-7178

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 13. märts 2012. a Tallinn Kriminaalasja number 1-11-7178 Kohtukoosseis Eesistuja Pavel Gontšarov, liikmed Ivi Kesküla ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kriminaalasi Merlis Rannamets’a süüdistuses KarS § 114 p 5; § 199 lg 2 p 8 ja Ingrid Kaldoja KarS § 114 p 5 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 21. detsembri 2011. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitajad Süüdistatava Merlis Rannamets’a kaitsja Eva Rivis ja süüdistatava Ingrid Kaldoja kaitsja Anti Aasmaa Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatavad Merlis Rannamets, ik 38003122745, eestlane, Eesti kodanik, 8.kl.haridusega, ei töötanud, asub Tallinna vanglas, varem kohtulikult karistamata;

Ingrid Kaldoja, ik 49310100215, eestlane, Eesti kodanik, xxxxxxxxx, xxxxxxxxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx, eluk. Xxxxxxxxxxxxx xxxxxxx x, asub Viru vanglas, varem kohtulikult karistamata Kaitsjad Advokaadid Eva Rivis ja Anti Aasmaa

RESOLUTSIOON

Harju Maakohtu 21. detsembri 2011. a kohtuotsus Merlis Rannamets’a ja Ingrid Kaldoja suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 13. märtsil 2012. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

2(8) päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 21. detsembri 2011. a otsusega üldmenetluses tunnistati Merlis Rannamets süüdi KarS § 114 p.5 järgi ja mõisteti karistuseks 14 (neliteist) aastat vangistust. Samuti tunnistati Merlis Rannamets KarS § 199 lg.2 p.8 järgi ja mõisteti karistuseks 30 päeva vangistust. KarS § 64 lg.1 kohaselt mõisteti kuritegude kogumi eest liitkaristuseks Merlis Rannamets’ale 14 (neliteist) aastat vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata, arvates KarS § 68 lg.1 kohaselt eelvangistust karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 23.02.2011.a. Sama otsusega tunnistati Ingrid Kaldoja süüdi KarS § 114 p.5 järgi ja mõisteti karistuseks 10 (kümme) aastat vangistust. Tõkend – vahistamine – jäeti muutmata, arvates KarS § 68 lg.1 kohaselt eelvangistust karistusaja hulka ning karistuse kandmise alguseks loeti 23.02.2011.a.

2. Merlis Rannamets tunnistati süüdi selles, et tema 21.05.2010 ajavahemikus kella 08.20-12.00 Tallinnas, Läänemere tee 68-1 korteris tungis ukse avamise teel sisse I P´i tuppa ning võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil ära I P´ile kuuluvad esemed: sülearvuti laadija Targus Combo väärtusega 1000,00 krooni (63,91 eurot), sülearvuti HP NC6230 väärtusega 5000,00 krooni (319,56 eurot), digifotoaparaat Samsung ES10 väärtusega 1600,00 krooni (102,26 eurot), löökdrell Kraft väärtusega 1300,00 krooni (83,09 eurot), Sony PlayStation 2 väärtusega 1000,00 krooni (63,91 eurot), so kokku võõrast vara 9900,00 krooni (632,73 eurot) väärtuses.

Samuti tunnistati Merlis Rannamets süüdi selles, et tema, 18.02.2011 ajavahemikul kella 07:00 kuni 08:00 xxxxxxx, xxxxxxxxxxx xxxxxxxxxx xxxxxxxx xx x asuvas korteris tappis koos Ingrid Kaldoja´ga omakasu motiivil - H S´i vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil H S´i, kägistades H S´it kätega kaelast, samal ajal kui Ingrid Kaldoja surus H S’ile näkku padja ja lõi H S´it haamriga vähemalt kaks korda paremale poole oimu piirkonda, tekitades H S’ile kägistamisele ja lämbusele iseloomulikud tervisekahjustused – nahamarrastused ja nahaalused verevalumid kaelal, keeleluu ja kõrikõhre murrud, verevalumid silmade sidekestal, samuti verevalumid kõõlustanul paremal peapoolel ja paremas oimulihases, nahaalused verevalumid paremal oimu piirkonnas, paremal näopoolel, mõlema silma laugudel, lõuatsil, küünarlohkudes ja vasakul labakäel ning nahamarrastuse vasakul põlvel, põhjustades sellega H S´i surma 18.02.2011 hingamisteede sulgusest põhjustatud mehhaanilise lämbuse tagajärjel. Tapmise järgselt omastas Merlis Rannamets koos Ingrid Kaldoja´ga vastavalt eelnevale kokkuleppele H S´i vara kokku 396,06 euro väärtuses: LCD televiisor Samsung LE19R71B koos puldiga maksumusega 300 eurot, mobiiltelefon Nokia 1100 (IMEI 353375007469793) koos akuga maksumusega 590 krooni (37,71 eurot), lokitangid Severin WL 6519 maksumusega 20 eurot, sularaha 600 Eesti krooni (38,35 eurot).

Ingrid Kaldoja tunnistati süüdi selles, et tema, 18.02.2011 ajavahemikul kella 07:00 kuni 08:00 xxxxxxxxxx xxxxxxxxx xxx xxxxxxx xx xx korteris tappis koos Merlis Rannamets’aga omakasu motiivil - H S´i vara ebaseadusliku omastamise eesmärgil H S´i, surudes H S’ile näkku padja ja lüües H S´it haamriga vähemalt kaks korda paremale poole oimu piirkonda, samal ajal kui Merlis Rannamets kägistas H S´it kätega kaelast, tekitades H S’ile kägistamisele ja lämbusele iseloomulikud tervisekahjustused – nahamarrastused ja nahaalused verevalumid kaelal, keeleluu ja kõrikõhre murrud, verevalumid silmade sidekestal, samuti verevalumid kõõlustanul paremal peapoolel ja paremas oimulihases, nahaalused verevalumid paremal oimu piirkonnas, paremal näopoolel, mõlema silma laugudel, lõuatsil, küünarlohkudes ja vasakul labakäel ning nahamarrastuse

3(8) vasakul põlvel, põhjustades sellega H S´i surma 18.02.2011 hingamisteede sulgusest põhjustatud mehhaanilise lämbuse tagajärjel. Tapmise järgselt omastas Ingrid Kaldoja koos Merlis Rannamets’aga vastavalt eelnevale kokkuleppele H S´i vara kokku 396,06 euro väärtuses: LCD televiisor Samsung LE19R71B koos puldiga maksumusega 300 eurot, mobiiltelefon Nokia 1100 (IMEI 353375007469793) koos akuga maksumusega 590 krooni (37,71 eurot), lokitangid Severin WL 6519 maksumusega 20 eurot, sularaha 600 Eesti krooni (38,35 eurot).

ESITATUD APELLATSIOONID

3. Ingrid Kaldoja kaitsja leiab, et maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust, mis tingis ebaseadusliku süüdimõistva kohtuotsuse tegemise.

Kaitsja vaidlustab süüdistatava süüdimõistmise täies ulatuses. Kaitsja leiab, et kohus on süüdimõistvat kohtuotsust tehes rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja kohaldanud seetõttu vääralt materiaalõigust. KrMS § 338 p 1 kohaselt on kohtulik uurimine viidud läbi ühekülgselt ja puudulikult. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist Ingrid Kaldoja süüdimõistmises KarS § 114 p5 järgi ning uue otsuse tegemist, millega Ingrid Kaldoja mõistetaks süüdi KarS § 121 järgi.

Kaitsja hinnangul peab kohtuotsuses olema jälgitav kohtu arutluskäik süüdistatava teo vastavuse kohta karistusseadustikus sätestatud deliktistruktuuri elementidele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused 3-1-148-03, RT III 2004, 4, 40 ja 3-1-1-99-04, RT III 2004, 28, 306) KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav (vt RKKKo nr 3-1-1-85-00 ja kriminaalasjas nr 3-1- 1-47-04). ). Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda (vt ka RKKKo nr 3-1-1-88-06).

Kaitsja hinnangul on Harju Maakohus tuvastanud objektiivse teokooseisu olemasolu Ingrid Kaldoja käitumises meelevaldselt. Ingrid Kaldoja ja Merlis Rannamets ei ole käesolevas kaasuses vaadeldavad kaastäideviijatena.

Kaitsja hinnangul tõusetub siinkohal paratamatult KrMS § 7 lg 3 mõttes kahtlus, mis välistab Ingrid Kaldoja suhtes süüdimõistva kohtuotsuse tegemise KarS § 114 p 5 järgi. Ingrid Kaldojale ei saa panna süüks tapmist omakasu motiivil. Ingrid Kaldoja on küll tunnistanud ennast süüdi faktilise teo toimepanemises so H S’i suhtes toime pandud ja kohtueelses menetluses kirjeldatud tegevuses, kuid see ei anna alust süüstada teda, et ta oleks tapmise toime pannud kaastäideviijana omakasu eesmärgil koos Merlis Rannametsaga. Kohtu poolt viidatud kirjad ei tõenda kaitsja hinnangul seda, et süüdistatavad oleksid planeerinud ühiselt kuritegu – Ingrid Kaldoja on apellatsioonimenetluses seisukohal, et Merlis Rannamets sundis teda peale kuriteo toimepanemist nimetatud kirju kirjutama, kuna ei tahtnud vastutada üksi toimepandud teo eest. Samuti ei anna alust lugeda Merlis Rannametsa ütlusi usaldusväärseks asjaolu, et Ingrid Kaldoja DNA-d leiti nt haamrilt, kudumisvarrastelt jne. Ei ole tuvastatav, et Ingrid Kaldoja oleks jätnud oma DNA nimetatud kohtadesse sündmuste järgselt, kuivõrd ta elas nimetatud korteris päevast – päeva siis võis DNA nimetatud kohtadesse jääda ka varasemast. Ütluste usaldusväärsust ei saa hinnata ka selle järgi kui täpselt need kohtueelses menetluses on antud, kuivõrd ütluste detailsus oleneb paljuski menetleja menetlustaktikast. Merlis

4(8) Rannametsa ütlusi ei olnud alust lugeda usaldusväärsemateks seoses sellega, et need olid detailsemad.

Käesoleva kriminaalasja menetlemisel puudus võimalus kaitsjal kohtus Merlis Rannametsa küsitlemiseks kuna ta keeldus ütlusi andmast. Seetõttu ei saa Ingrid Kaldoja suhtes tehtavat süüdimõistvat kohtuotsust rajada valdavalt kaassüüdistatava rõõnavatele ütlustele. Ingrid Kaldoja eitab, et ta oleks kannatanut haamriga löönud ning teadnud eelnevalt, et Merlis Rannamets soovib kannatanut tappa omakasu motiivil. Nimetatud kvalifitseerivat tunnust ei saa Ingrid Kaldojale omistada. Ingrid Kaldoja ei ole 24.02.2011.a. toimunud ülekuulamisel nimetatud asjaolusid omaks võtnud. Seetõttu saab temale omistada üksnes seda, et ta läks Merlis Rannametsale appi koos padjaga. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi 05.05.2011.a. aktis nr 77 antud eksperdiarvamuse kohaselt on H Si surma põhjus mehhaaniline lämbus hingamisteede sulgusest, mis tekkis kätega kägistamisel. Ingrid Kaldoja ei ole nimetatud tegu toime pannud. Seetõttu täidab temapoolne padjaga lämmatamine üksnes KarS § 121 objektiivse teokoosseisu. Alternatiivselt leiab kaitsja, et esegi kui kohus asub seisukohale, et Ingrid Kaldojale saab omistada H Si tapmise puuduvad kaitsja hinnangul tuvastatud asjaolud, millede alusel järeldada, et ta oleks olnud teadlik Merlis Rannametsa omakasu motiivist tapmise puhul.

Kaitsja hinnangul on meelevaldne kohtu järeldus, et Ingrid Kaldoja oleks onud teo toimepanemisel initsiaatoriks. Jääb arusaamatuks mille alusel kohus sellise järelduse tegi. Olenemata teo materiaalõiguslikust kvalifikatsioonist ei ole põhjendatud, et kohus ei arvestanud kergendava asjaoluna Ingrid Kaldoja puhul puhtsüdamliku kahetsust. Oma viimases sõnas ta puhtsüdamlikult kahetses toimepandud tegu. Kohus leidis, et „ei ole tegemist puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 58 p.3 mõistes, sest Kaldoja käitumine kohtuistungil näitas midagi muud: kohtuliku uurimise ajal ta naeratas, muigas ja tundis ennast pärast jõhkra teo toimepanemist vabalt.“ Kohus ei saa rajada oma otsuse järeldusi asjaoludele, mis ei ole kontrollitavad. Ingrid Kaldoja ei ole kohtumenetluses vastavalt käitunud ja see ei ole ka fikseeritult taasesitatav kõrgemale kohtule kontrollimiseks esitamiseks. Kohus saab oma otsuses tugineda üksnes sellele, mis on kohtuistungi protokollis või salvestatuna fikseeritud taasesitatavas vormis ning mida apellatsiooniastme kohus saaks seeläbi kontrollida. Seetõttu tuleb asuda seisukohale, et Ingrid Kaldoja süüd kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus.

Olenemata sellest, milliselt ringkonnakohus Ingrid Kaldoja tegevuse materiaalõiguslikult kvalifitseerib on maakohus eiranud EV Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-77-11 seisukohta, et alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist lähtepunktiks võttes.

Seetõttu oleks pidanud maakohus lähtuma isegi KarS § 114 p 5 kohaselt süüdimõistvat kohtuotsust tehes sanktsiooni keskmisest määrast (8+10/2) so 9 aastat. Põhjendatud ei ole üle sanktsiooni keskmise määra karistuse mõistmine, kuivõrd Ingrid Kaldoja süü ei ole sedavõrd suur, et karistada teda sanktsiooni maksimummääras ja ta kahetses puhtsüdamlikult oma tegu. Tuleb märkida, et ka prokurör oma lõpukõnes pidas võimalikuks Ingrid Kaldoja karistamist sanktsiooni keskmises määras, kuid leidis ekslikult, et ka tema puhul on selleks määraks 14 aastat ja alandas karistust seejärel 10 aastani.

4. Merlis Rannamets’a kaitsja leidis, et M. Rannamets’ale mõistetud karistus on liiga repressiivne ning mitteühilduv Ringkonnakohtu poolt aktsepteeritud karistuspraktikaga samalaadilistes kriminaalasjades. Kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist Merlis Rannamets’ale mõistetud karistuse osas ning M. Rannamets’ale kergema karistuse mõistmist.

5(8)

Otsuse kohaselt arvestab kohus Merlis Rannametsale 14- aastast vangistust mõistes raskendavaid ja kergendavaid asjaolusid ja võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kergendava asjaoluna on kohus arvestanud Merlis Rannametsa poolt korduvalt avaldatud puht-südamlikku kahetsust, raskendavate asjaoludena kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes ja grupis. Kaitsja leiab, et Merlis Rannametsale pikka vangistust mõistes on kohus alusetult käsitlenud kuriteo ohvriks langenud H Sit isikuna, kellele laieneb KarS § 58 p 3. Kuigi H Sil oli vanust üle 75 aasta, ei ole põhjendatud tema käsitlemine raugana. Kohtus uuritud tõendeist ei nähtu, et teda oleksid iseloomustanud järjest kiirenev taandareng, töövõime vähenemine või kohanemisraskused keskkonnaga. Vastupidi, asja materjalidest järelduvalt oli H S tegus ning toimekas, oma eluga hästi toimetulev aktiivse eluhoiakuga inimene.

Kuna kannatanu H S ei ole käsitletav kõrgeealise isikuna KarS § 58 p 3 mõttes, siis Merlis Rannametsa käitumises ei ole KarS § 58 p 3 toodud vastutust raskendavat asjaolu.

Merlis Rannametsale karistust mõistes karistas teda maakohus KarS § 114 p 5 sanktsiooni keskmäära suuruses ehk 14- aastase vangistusega. Kaitsja leiab, et nõnda range karistus on vastuolus sama kohtu varasema karistuse mõistmise praktikaga ning toob oma apellatsioonis näited teistele isikutele mõistetud karistustest samalaadsete kuritegude toimepanemise eest.

Kaitsja arvates Merlis Rannametsa siirast kahetsust, puutuvalt H Si tapmisesse, väljendab ka tema tegevus laiba vannist väljatõstmisel ning patjadele asetamisel. Merlis Rannametsale karistust mõistes on kohus ebaõiglaselt jätnud tähelepanuta, et kuigi kaaskurjategijast vanem, ei olnud Merlis Rannamets tapmise initsiaator.

5. Ringkonnakohtu istungil kaitsjad toetasid esitatud apellatsioonid ning I. Kaldoja kaitsja taotles kuriteo kvalifikatsiooni ning mõistetud karistuse osas kohtuotsuse tühistamist ja uue kohtuotsuse tegemist. M. Rannamets’a kaitsja taotles mõistetud karistuse osas maakohtu otsuse tühistamist ning uue kohtuotsuse tegemist. Süüdistatavad jagasid oma kaitsjate seisukohti. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT

6. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära kohtumenetluse poolte seisukohad, leiab, et apellatsioonide väited kohtuotsuse tühistamiseks alust ei anna, sest see on seaduslik ja põhjendatud.

6.1. Esmalt kolleegium peab vajalikuks peatuda I. Kaldoja kaitsja apellatsioonimenetluses esitatud uuel kaitseversioonil. Apellatsioonis esmakordselt tuuakse välja, et Ingrid Kaldoja on seisukohal, et Merlis Rannamets sundis teda peale kuriteo toimepanemist maakohtu otsuses viidatud kirju kirjutama, kuna ei tahtnud vastutada üksi toimepandud teo eest. Maakohtu otsuses asutakse seisukohale, et korterist leitud Ingrid Kaldoja poolt kosmeetikapliiatsiga kirjutatud kirjast tuleneb, et tapmist ja vara hõivamist oli planeeritud. Kirjas kasutatud sõnad “eile”, “homme”, “kui homme peab lasteaeda minema” viitavad selgelt sellele, et süüdistatavad arutasid tapmise plaani mitmel (vähemalt kolmel) päeval: kirjutasid eilsest päevast ja homsest päevast. Sündmus leidis aset reedel. Laupäeval ei pea lasteaeda minema, järelikult võis see kiri olla kirjutatud juba neljapäeval. Kirjas alla kriipsutatud lõigud viitavad sellele, et küsimusi plaani täideviimise kohta korrati. Ka tulu saamine oli planeeritud: vähemalt päev varem kirjutatud kirjast nähtub, et

6(8) plaan oli pärast tapmist pandimajja jõuda. Maakohus järeldab, et plaan vara omastada oli välja töötatud enne tapmist, kinnitab kavatsust panna toime tapmine omakasu motiivil. Nõustudes täielikult maakohtu otsuses toodud põhjendustega osas, et analüüsitud kirjad olid kirjutatud enne H. Si tapmise toimepanemist ning tõendavad tapmise toimepanemist mõlema süüdistatava puhul omakasu motiivil, kohtukolleegium peab vajalikuks osundada Riigikohtu seisukohale asjades nr. 3-1-1-104-05, 3-1-1-112-99 et mõistetavalt ei pea kohtualune tõendama enda süü puudumist. Kuid juhul, mil kohtualune otsustab end kaitsta aktiivselt, peab ta kas ise esitama tõendid oma väidete õigsuse kinnitamiseks või vähemalt looma menetlejale reaalse võimaluse nende väidete kontrollimiseks. Kui end aktiivselt kaitsev kohtualune jätab esitamata oma väidete õigsust kinnitavad tõendid ega loo reaalset võimalust nende väidete kontrollimiseks, pole alust rääkida süüdistusversiooni suhtes tekkinud kahtlustest, mida tuleks tõlgendada kohtualuse kasuks. Maakohtu istungil avaldatud I. Kaldoja ütlustest ei nähtu, et I. Kaldoja oleks püstitanud versiooni, et viidatud kirjad olid kirjutatud M. Rannamets’a survel peale H. S’i tapmist. Maakohtu istungil aga valis Ingrid Kaldoja passiivse kaitsepositsiooni ning keeldus ütluste andmisest, seega uue kaitseversiooni püstitamine alles apellatsioonimenetluses on alusetu ning Ingrid Kaldoja kaitsja väited on paljasõnalised.

6.2 Teiseks osundab kohtukolleegium Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendatud seisukohale, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsioonide väidete kui maakohtu otsuses sisalduva väga põhjaliku tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida ühtegi argumenti esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks.

Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav ja kohtu põhjendused peavad olema veenvad. Kohtukolleegium märgib, et vaidlustatud kohtuotsuses on selgitatud, miks ja millistele tõenditele kohus faktiliste asjaolude tuvastamisel tugines ning on toodud välja ka järeldused, mille kohus tõenditest tegi. Eeltoodu tõttu on Merlis Rannamets’a ja Ingrid Kaldoja süüditunnistamiseni viinud mõttekäigu kujunemine kohtuotsuse pinnalt jälgitav. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes Harju Maakohtu otsuse põhjenduste ja järeldustega, ei pea neid KrMS § 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades täies mahus vajalikuks korrata.

6.3 Vastuseks Ingrid Kaldoja kaitsja apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava I. Kaldoja ütlused põhjendamatult kõrvale jätnud ja arvestanud vaid Merlis Rannamets’a ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. aprilli 2005. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-19-05 ja 26. septembri 2005. a otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega. Käesoleval juhul on kohtukolleegium seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Maakohus on arvestanud põhjendatult kannatanu M. Rannamets’a ütlustega, sest ta kirjeldab detailselt ja täpselt enda tegevust ning Ingrid Kaldoja osa ja initsiatiivi H Si mõrvas ning need ütlused riimuvad teiste kriminaalasjas kogutud ja maakohtu poolt uuritud tõenditega - DNA

7(8) ekspertiisiga ja sündmuskohavaatluse protokolliga, mille kohaselt süüdistatavate DNA on leitud korteris paarikümnest kohast, sh ka tubadest, kuhu süüdistatavad ei pidanud sisenema, seal hulgas haamrilt, teleri antenni otsikult, kudumisvardalt, naiste käekotilt leitud Ingrid Kaldoja’lt pärineva DNA-ga. Maakohus teeb põhjendatult järelduse, et Ingrid Kaldoja on olnud H. Si mõrva initsiaator.

6.4 Viimasena peatub kohtukolleegium I. Kaldoja’le ja M. Rannamets’ale mõistetud karistusel.

6.4.1 KarS § 114 p 5 sanktsioon näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. Maakohus leidis, et mõlema süüdistatava suhtes raskendavaks asjaoluks on KarS § 58 p.3 ja 10 alusel kuriteo toimepanemine kõrges eas isiku suhtes ja grupi poolt. Kohtukolleegium nõustub M. Rannametsa kaitsja seisukohaga, et H. Sit ei saa käsitleda kõrges eas isikuna, kuna H. S oli tegus ning toimekas, oma eluga hästi toimetulev aktiivse eluhoiakuga inimene. Kohtukolleegium märgib, et kannatanu kõrge iga iseenesest ei anna alust lugeda antud asjaolu karistust raskendavaks ning viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-136-96 väljendatud seisukohale, et raugaiga määratletakse gerontoloogias inimese 75. ja 89. eluaasta vahelise eana, mil toimub organismi järjest kiirenev taandareng. Nagu rõhutatakse Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 15. detsembri 1995.a. otsuses Z. K. süüdistusasjas, ei ole üksnes eakus iseenesest aluseks isiku raugaks tunnistamisel. Selleks on vaja tuvastada ka isiku organismi taandareng, mis sisaldab psüühilist, tihti aga ka füüsilist võimetust tavakohaselt käituda. Antud kriminaalasjas pole midagi sellist tõendatud ning seega puudub piisav alus arvestada raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 3 sätestatut.

6.4.2 Kohtukolleegium nõustub maakohtu järeldusega, et I. Kaldoja formaalset oma teo kahetsust ei saa käsitada karistust kergendava asjaoluna. Kolleegium märgib, et maakohtu veendumus puhtsüdamliku kahetsuse osas tekib kohtu ja süüdistatava vahetu kontakti tulemusena kohtuliku uurimise ajal. Maakohus kergendavaid asjaolusid Ingrid Kaldoja suhtes ei ole tuvastatud. Maakohus märkis, et I. Kaldoja ei ole puhtsüdamlikult kahetsenud. Sõnaliselt väljendas I.Kaldoja kahetsust siis, kui kõik tõendid olid kohtulikul uurimisel uuritud ja viimases sõnas. Kuid maakohtu arvates ei ole tegemist puhtsüdamliku kahetsusega KarS § 58 p.3 mõistes, sest I. Kaldoja käitumine kohtuistungil näitas midagi muud: kohtuliku uurimise ajal ta naeratas, muigas ja tundis ennast pärast jõhkra teo toimepanemist vabalt. Maakohus analüüsis ka I. Kaldoja suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatria ekspertiisi tulemusi, milles eksperdid samuti konstateerisid, et I. Kaldoja ei avalda toimepandu suhtes kahetsust ega süütunnet. Apellatsioonimenetluses kolleegium ei tuvastanud asjaolusid, mis annaksid alust seada kahtluse alla maakohtu järeldusi, mis puudutavad I. Kaldoja suhtumist toimepandud mõrva.

6.4.3 Võttes arvesse, et maakohus leidis põhjendatult, et Ingrid Kaldoja on H Si mõrva initsiaatoriks ning arvestades I. Kaldoja karistuse raskendavaks asjaoluks kuriteo toimepanemist isikute grupi poolt ning kergendavate asjaolude puudumist, kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et on põhjendatud Ingrid Kaldoja karistamine 10-aastase vangistusega KarS § 45 lg.2 seatud piirangu suuruses. Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kuigi Riigikohus otsuses nr 3-1-1-77-11 asus seisukohale, et alaealise süüdistatava puhul ei tule lähtuda mitte KarS § 45 lg-s 2 sätestatud ülemmäärast, vaid samadest karistusmäära konkretiseerimise põhimõtetest kui täiskasvanu puhul, s.t sanktsiooni alammäära ja KarS § 45 lg-ga 2 seatud vahemiku keskmist lähtepunktiks võttes, arvestades I. Kaldoja rolli kuriteo toimepanemises ning toimepandud kuriteo jõhkrust ning madalat motiivi, on põhjendatud Ingrid Kaldojale maksimaalse karistuse mõistmine. Maakohus on õigustatult rõhutanud, et Ingrid Kaldoja süüd raskendab ülesnäidatud initsiatiiv H Si mõrvaks.

8(8) 6.4.4 Maakohus on M. Rannamets’ale karistust mõistes arvesse võtnud puhtsüdamlikku kahetsust, mida M.Rannamets on korduvalt avaldanud, aga samuti raskendavaid asjaolusid KarS § 58 p. 3 ja 10 tähenduses ning mõistnud M. Rannamets’ale karistuse sanktsiooni keskmises määras. Nagu kolleegium oma otsuse punktis 6.4.1 märkis, puudub piisav alus arvestada M. Rannamets’a karistust raskendava asjaoluna KarS § 58 p-s 3 sätestatut ehk kuriteo toimepanemist kõrges eas isiku suhtes. Kohtukolleegium asub samas seisukohale, et ühe raskendava asjaolu äralangemine ei kahanda Merlis Rannametsa süü suurust sellisel määral, et võiks kaasa tuua talle mõistetud karistuste tühistamise ja leevendamise.

7. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu 21. detsembri 2011. a kohtuotsuse I. Kaldoja ja M. Rannamets’a suhtes muutmata ja kaitsjate apellatsioonid rahuldamata.

Pavel Gontšarov Ivi Kesküla Malle Preimer