4-11-4789/13 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 17. veebruaril 2012. a Tartu kohtumajas Väärteoasja number 4-11-4789 Kohtunik Peet Teidearu Sekretär Heli Nurmoja Väärteoasi

P.M-i kaebus Lõuna Prefektuuri 29. novembri 2011. a otsusele väärteoasjas nr 2602,11,000533 Kaebuse esitaja

P.M (isikukood: XXX; elukoht: XXXX; töökoht: XXXX) Kohtuväline menetleja Lõuna Prefektuur (esindaja Hillar Leet) RESOLUTSIOON Juhindudes väärteomenetluse seadustiku (VtMS) §-dest 132 – 135, kohus

OTSUSTAS:

Jätta kaebus rahuldamata ja Lõuna Prefektuuri 29. novembri 2011. a otsus väärteoasjas nr 2602,11,000533 tühistamata.

Kohtumenetlusega seoses tekkinud menetluskuluna välja mõista P.M-ilt riigieelarvesse kutsete kättetoimetamise kulu seitse (7) eurot 83 senti.

Riigituludesse väljamõistetud menetluskulud tuleb tasuda ühe (1) kuu jooksul peale kohtuotsuse

jõustumist Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB või arveldusarvele

221023778606 Swedbank või arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal, märkides viitenumbriks 2800049874. Väljamõistetud summade tasumist tõendaval dokumendil tuleb näidata kohtuasja number ning isiku nimi, kelle eest kohtukulud tasuti.

Väljamõistetud summade vabatahtlikult tasumata jätmisel määratud tähtaja jooksul peale

kohtuotsuse jõustumist pööratakse kohtuotsus sundtäitmisele kohtutäituri kaudu, millega kaasnevad täitekulud.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust saab kassatsioonikorras vaidlustada, teatades sellest kirjalikult seitsme (7) päeva jooksul kohtuotsuse kuulutamisest alates Tartu Maakohtule. Kohtumenetluse pool võib loobuda kassatsiooniõigusest kohe, tõendades seda oma allkirjaga kohtuotsuse resolutiivosal. Terviklik kohtuotsus koostatakse, kui käesoleva kohtuotsuse resolutiivosale on esitatud kassatsiooniteade

ning otsus on sel juhul kättesaadav Tartu Maakohtu kantseleis 15 päeva möödumisel pärast

esimese kassatsiooniteate kohtukantseleisse saabumist. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse

teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

KOHTUOTSUSE PÕHIOSA

Asjaolud ja menetluse käik

Lõuna Prefektuuri 29. novembri 2011. a otsusega väärteoasjas nr 2602,11,000533 (tl 5-6) karistati P.M-i kuni 30. juunini 2011. a kehtinud liiklusseaduse (LS) § 7417 lg 1 alusel rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot ning lisaks jäeti tema kanda liiklusekspertiisi teostamisega seoses tekkinud menetluskulu 413 eurot. Otsuse kohaselt juhtis P.M 28. jaanuaril 2011. a kell 11.03 Tartu linnas Narva mnt-l mootorsõidukit Toyota Auris registreerimisnumbriga 398TGY, mille juures ei kohandanud oma sõiduki kiirust selliseks, mis oleks arvestanud liiklusolusid (lumest

tingitud sõiduradade laiuse vähenemine ning naaberrajal vasakul liikunud buss),

vähendamaks kitsastes teeoludes õigeaegselt kiirust, mistõttu toimus kokkupuude

vasakul, kõrval sõidurajal, liikunud bussiga Scania registreerimisnumbriga XXXX Samuti ei hoidnud P.M bussiga ohutut külgvahet. Sellega rikkus P.M kuni 30.juunini 2011. a kehtinud liikluseeskirja (LE) § 123 ja § 130 ning tekitas varalise kahju Scania omanikule sõiduki parempoolse külje nühkejälgede näol ja varalise kahju sõiduauto XXXX omanikule sõiduki vasakpoolse külje kahjustuste

näol. Väärteo toimepanemine on otsuse kohaselt tõendatud sündmuskoha

vaatlusprotokolli, ekspertiisiakti, tunnistaja ütluste ja menetlusaluse isiku ütlustega. Kuigi otsuse kohaselt on menetlusalune isik P.M esitanud ka vastulause,

siis jättis kohtuväline menetleja väärteo toimiku, liiklusõnnetuse tehiolude ja

liiklustehnilise ekspertiisi põhjal vastulause arvestamata. Kuna eksperdiarvamuse

kohaselt liikus autobuss juba enne kontakti osaliselt esimesel sõidurajal, siis pidi

autobussi ja tagant lähenenud sõiduauto külgvahe enne kontakti olema küllaltki minimaalne ning kontakti toimumiseks tarvitsesid sõidukid üksnes vähesel määral tee ristsuunas liikuda. Samas aga liikus sõiduauto kontakti hetkel autobussist kiiremini. Kuna ei ole tuvastatud, et autobuss oleks kõrval rajale kaldunud, siis ei saa bussijuhti süüdistada ka vastulauses esitatud LE § 82, § 91 ja § 96 nõuete rikkumises. Samuti leiab kohtuväline menetleja, et rikutud ei ole menetlusaluse isiku kaitseõigust, kuna VtMS § 19 kohaselt on seda võimaldatud. Seega on tõendatud, et P.M ei

kohandanud sõiduautot juhtides oma kiirust selliseks, mis olek arvestanud liiklusolusid ja ohutut külgvahet teise sõidukiga.

12. detsembril 2011. a saabus Tartu Maakohtusse P.M-i kaebus (tl 1-4),

milles ta taotleb Lõuna Prefektuuri 29. novembri 2011. a otsuse tühistamist väärteoasjas nr 2602,11,000533 ja väärteoasja lõpetamist VtMS § 29 lg 1 p 1 alusel.

Kaebuse kohaselt ei ole kohtuväline menetleja hinnanud piisavalt mõlema

liiklusõnnetuse osapoole käitumist ja on jätnud tuvastamata ja hindamata menetlusalust isikut õigustada võivad tõendid, jättes tuvastamata tegeliku põhjusliku

seoses autobussijuhi tegevuse ja liiklusõnnetuse ning varalise kahju tekke vahel. Kuigi autobussijuhi selgitustes ja ütlustes on põhjendatud liiklusõnnetuse aset leidmist asjaoluga, et Narva mnt ja Kruusamäe tänavate ristmikule rajatud ohutussaare ja lume tõttu ei jätkunud kummalegi sõidukile piisavalt tee laiust, on kohtuväline menetleja

jätnud tähelepanuta asjaolu, et ohutussaar ja seda ümbritsenud lumi paiknesid teise sõiduraja vasakpoolses ääres. Kuna autobuss liikus põhiosalt teisel sõidurajal, mille servas paiknesid ohutussaar ja lumi ning kujutasid seega bussijuhi hinnangul endast

takistust, siis oleks bussijuht pidanud täitma LE § 123 nõudeid ja kohandama oma liikumiskiiruse vastavaks. Kuna bussijuht seda ei teinud ja liikus ekspertiisiaktist nähtuvalt ka vähemalt 0,3 m ulatuses esimesel sõidurajal, siis rikkus autobuss ka LE §

107 nõudeid, mis nägi ette, et teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel

tuleb sõita raja piires. Samuti eiras bussijuht LE § 96 nõudeid, mis sätestas, et kui

sõidukite liikumisteed lõikuvad ja sõidujärjekord ei ole määratud, siis peab juht andma teed paremalt lähenevale või paremal asuvale sõidukijuhile. Samuti ei nõustu

kaebuse esitaja autobussijuhi selgitustega nagu oleks menetlusaluse isiku juhitud

sõiduauto hakanud enne autobussiga kokkupuudet pidurdamise tõttu vibama, kuna menetlusalune isik liikus oma sõidukiga lumevabal esimesel sõidurajal, millel puudus oluline pidurdamist raskendav ladestus. Asjaolu, et bussijuht kas täielikult ignoreeris

liiklusõnnetuse toimumist edasi sõites või siis ei märganudki seda, viitab sellele, et tegelikult menetlusaluse isiku sõidukil pidurdamisest tingitult mingisugust vibamist ei

tekkinudki. Vibamise mittetõelevastavusele viitab ka liikluseksperdi arvamus, mille kohaselt on sõidukid kontakti hetkel olnud praktiliselt paralleelselt. Kui menetlusaluse isiku sõiduk oleks hakanud vibama, siis oleksid ka autobussiga kokkupuutel tekkinud

vigastused olnud teiselaadsed. Kaebuse esitaja leiab, et ka kohtuvälise menetleja

otsuse motiveeringus esinevad vastuolud, kuna vastulause rahuldamata jätmisel on

esmalt märgitud, et eksperdiarvamuse kohaselt liikus autobuss juba enne kontakti

esimesel sõidurajal, samas kui järgnevalt on märgitud, et kuna ei ole tuvastatud, autobussi kaldumine kõrvalrajale, siis ei saa ka autobussijuhti süüdistada vastulauses esitatud liikluseeskirja nõuete rikkumises. Lisaks on otsuses esitatud väide selle kohta, et autobussi kaldumist kõrvalrajale ei ole tuvastatud vastuolus ekspertiisiaktiga, mille kohaselt pidi autobussi laiust (2,5 m) ja teise sõiduraja lumevaba osa laiust (2,2 m) arvestades autobuss juba enne kontakti liikuma osaliselt, s.o 0,3 m laiuselt esimesel

sõidurajal. Kuna kohtuvälise menetleja otsuses sisalduvad järeldused on omavahel

vastuolus ja ei vasta ka tõendamiseseme asjaoludele, siis on tegemist väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tingib väärteomenetluse lõpetamise.

Samuti leiab menetlusalune isik, et väärteomenetlus tuleks lõpetada ka arvestades

muid käesoleval juhul esinevaid väärteomenetlusõiguse rikkumisi, mille menetleja pani toime tahtlikult ning mis seega kogumis moodustavad olulise rikkumise. Nimelt

leiab kaebuse esitaja, et tema esmalt tunnistajana ja alles ligikaudu 9 kuud hiljem menetlusaluse isikuna ülekuulamisega on rikutud tema kui menetlusaluse isiku õigusi, näiteks õigust teada, et väärteoasja menetletakse tema suhtes, õigust esitada tõendeid ja taotlusi, kaitseõigust jne.

27. detsembril 2011. a saabus Tartu Maakohtusse kohtuvälise menetleja Lõuna

Prefektuuri kirjalik seisukoht P.M-i kaebusele (tl 11-12). Kohtuväline menetleja ei nõustu kaebuse rahuldamisega ja leiab, et menetlusaluse isiku rikkumine

on sündmuskoha vaatlusprotokolliga, tunnistaja ütlustega ja eksperdiarvamusega

tõendamist leidnud. Külgkokkupõrge toimus tunnista juhitud bussi paremapoolse

külje tagaosa ja menetlusaluse isiku juhitud sõiduauto vasakpoolse külje vahel, seejuures liikus buss eespool ja sõiduauto lähenes sellele tagantpoolt. Asjakohased ei ole menetlusaluse isiku väited justkui oleks tunnistaja rikkunud tol ajal kehtinud LE §

107 ja § 96 nõudeid, kuna lähtuda tuleb tegelikust olukorrast, kus vasakpoolse sõidurea laiuseks oli 2,2 m ja parempoolse raja laiuseks 2,3 m, mis bussi 2,5 m laiust

arvestades ei võimaldanudki bussijuhil LE § 107 nõudeid täita. Samas oli menetlusalusel isikul kui tagantpoolt läheneva sõiduki juhil võimalik olukorda hinnata ja kohandada sellele vastavalt oma sõidukiirust, mitte asuda kitsastes oludes bussist

mööduma, eriti arvestades seda, et eksperdiarvamusest nähtuvalt sõitis auto bussist kiiremini. Ei ole tõendatud ka, et buss oleks enne kokkupõrget mingeid manöövreid

teinud. Võttes arvesse sõiduradade oletatavat laiust kokku 4,5 m ja sõidukite laiust kokku 4,2 m on ilmselge, et 0,3 m ei ole piisavalt ohutu külgvahe sõidukite kõrvuti

liikumiseks, mida oleks menetlusalusel isikul tulnud arvestada ja seega oma kiirust vastavalt seada. Puutuvalt kaebuses toodud väidetesse menetlusaluse isiku õiguste ja kohustuste piiramisest leiab kohtuväline menetleja, et kuna isikud olid menetluskohalt

lahkunud ja nende selgitused olid vastuolulised, siis ei olnud menetleja õigustatud kedagi menetlusaluseks isikuks tunnistama enne tõendite kogumist. Samas aga on ka

tunnistajal õigus keelduda ennast süüstavate ütluste andmisest, mistõttu oli selline

õigus käesoleval juhul ka menetlusalusel isikul. Alles pärast liiklusekspertiisi

teostamist ja ütluste kõrvutamist oli alust tunnistada P.M

menetlusaluseks isikuks ning ta kuulati üle ja talle võimaldati oma õiguste ja kohustuste realiseerimist. Samas ei nähtu kaebusest, milliseid konkreetseid piiranguid kaebuse esitaja silmas peab.

Kohtuvälise menetleja esindaja jäi kohtuistungil kirjalikus seisukohas väljendatu juurde, selgitades juurde, et bussi nühkejäljed algavad bussi parempoolsest nurgast ja

on kuni rattakoopani. Nühkejäljed on 0,9 m kõrgusel ja samal kõrgusel on ka auto peeglid. Bussi keskmise ukse juures ei ole vigastusi tuvastatud ja tervest küljest pilte ei ole tehtud või vähemalt ei nähtu need materjalidest.

Menetlusalune isik P.M jäi kohtuistungil kaebuse juurde. Enda süüd ta ei tunnista ja leiab, et olukorra tekitas bussijuht, kes sõidurida vahetades ei vaadanud peeglisse, ei andnud mingit märguannet manöövri teostamiseks ega ka märganud teda. Menetlusaluse isiku ütluste kohaselt sõitis tema 28. jaanuaril 2011. a kella 11 ajal oma autoga mööda Narva maanteed Kruusamäe tänava risti poole, kusjuures tee oli lai, hea

ja puhas ning soppa ei olnud. Kiirus oli tal ligikaudu 50 km/h ja ta sõitis esimeses

reas. Eemal teises reas sõitis liinibuss, millele ta jõudis mingil hetkel järgi. Nende

vahel oli katkendlik joon ja külgvahe ligikaudu 50 cm. Edasi liikudes hakkas buss paremale poole kalduma ja suunda seejuures ei näidanud. Menetlusalune isik võttis

kiirust maha ja bussijuht ületas nendevahelise katkendjoone ning keeras tema ritta, mistõttu põrkusid nad külgepidi kokku. Menetlusalune isik hoidis oma autot paremale

poole teeäärde, kuid sealse lumevalli tõttu ei õnnestunud tal kokkupõrget vältida.

Kokkupõrke hetkel oli tema auto bussi keskel natukene bussi keskmisest uksest tagapool. Menetlusaluse isiku sõnul lasi ta signaali, kuid buss sõitis edasi. Seega sõitis

ta bussile järele kuni see Vahi bussipeatuses peatus. Bussijuht istus bussis ja

menetlusalune isik väljus oma autost ning läks bussi esiukse juurde, koputas, küsis

bussijuhilt selgitusi ja kutsus politsei. Politsei saabudes puhusid mõlemad

alkomeetrisse ja avariigrupiga oli kokkulepe, et selgitused antakse hiljem

prefektuuris. Avariigrupiga mindi sündmuskohale, kus tehti mõned pildid ja kohale tuli ka bussijuht oma bussiga, millelt oli näha nühkejälgi ca 50 cm keskmisest uksest

tagapool. Menetlusaluse isiku sõnul oli tema rada täielikult vaba ja seal ei olnud takistusi ees. Raja laius oli 2,3 m ja tema auto laius 1,75 m, seega 60 cm jäi veel vaba ruumi. Bussi rajal oli ohutussaar ja lumi ning rada oli väga kitsas ja buss ei oleks sealt läbi mahtunud ilma menetlusaluse isiku kasutatud rajale tulemata. Menetlusaluse isiku sõnul ei näinud tema, et bussil tuleb takistus ette ega aimanud ka, et ta peaks seetõttu oma kiirust vähendama. Buss ei pidanud ennem järgmist valgusfoori kuhugi keerama ja sõitis Vahi tänavasse.

Tunnistaja A.L. ütluste kohaselt on tema AS-s SEBE bussijuhiks. Arutletavate

sündmuste toimumise ajal 28. jaanuaril 2011. a sõitis tunnistaja ligikaudu 40 km/h liinibussiga, kui vaatas paremasse peeglisse ja nägi, et tema sõiduki taha ilmus must auto, kes sõitis bussi juurde suure kiirusega, võis olla ligikaudu 70-80 km/h. Teel oli lumesopp ning tee oli kitsenenud ja seal oli vasakul ka ohutussaar, mis teda otseselt aga ei seganud. Tunnistaja sõnul sõitis tema omal vasakpoolsel rajal ja ka vasakpööret

tehes üritas oma rajale jääda. Teekattemärgistused võisid olla nähtavad. Teise

peeglisse vaadates nägi ta, et nimetatud auto oli justkui bussi kõrval juba ja tahtis ilmselt mööda sõita, kusjuures see pidurdas veel järsult ja hakkas justkui tõmblema teel. Tunnistaja ei kuulnud ega tajunud, et midagi oleks juhtunud ja sõitis Killustiku bussipeatusesse, kui nägi, et autojuht jäi maha. Ta tuli bussist välja ja hakkas bussi

uurima, kui nägi, et bussil on paar triipu peal tagaosas. Autojuht tuli tema juurde, hakkas miskit selgitama ja seejärel politseisse helistama. Kui politsei tuli kohale, siis pandi ta alkomeetrisse puhuma. Tunnistajat kutsuti bussi, autojuhti ei olnud seejuures näha ning talle öeldi, et autojuhiga tegeletakse hiljem.

Lõuna Prefektuuri 28. jaanuari 2011. a sündmuskoha vaatlusprotokolli (tl 13) kohaselt

on vaatlust teostatud kella 11.20 ja 11.39 vahel Tartus Narva mnt ja Kruusamäe tänava ristmiku lähedal, kus mõlemas sõidusuunas on kaks sõidurada. Vaatluse ajal on sõidutee olnud korras, kuid märg ja sellel on olnud kerge soolalumesegu. Sõidutee

kattemärgistus on olnud hästi nähtav ja ilmastik selge. Ennem Kruusamäe tänava reguleerimata ülekäigurada on Narva mnt parempoolse raja laiuseks mõõdetud 2,3 m ja vasakpoolse raja laiuseks 2,2 m ning ülekäiguraja juures on parempoolse raja laius

2,3 m ja vasakpoolse raja laius 2 m. Pidurdusjälgi ei ole sündmuskohalt leitud. Sündmuskoha vaatlusprotokollile on lisatud ka fototabelid sündmuskohast (tl 22-31).

Ekspertiisiaktis nr 11E-LT0019 (tl 19-20) väljendatud eksperdiarvamuse kohaselt

liikus sõiduauto Toyota Auris registreerimisnumbriga XXXX kontakti hetkel

autobussiga Scania registreerimismärgiga XXXX viimasest kiiremini. Sõidukite

asendit teel kontakti hetkel ei ole üksnes vigastuste alusel võimalik tuvastada, kuid arvestades autobussi laiust ja teise sõiduraja lumevaba osa laiust, pidi autobuss juba enne kontakti liikuma osaliselt, s.o 0,3 m ulatuses esimesel sõidurajal. Autobussi ja

tagant läheneva sõiduauto külgvale pidi sellisel juhul enne kontakti olema küllaltki minimaalne ning kontakti toimumiseks tarvitsesid sõidukid üksnes vähesel määral tee ristsuunas liikuda.

Kohtuotsuse põhjendid

Kohus, asja arutanud ja hinnanud tõendeid nende kogumis, leiab, et kohtuvälise

menetleja otsus on seaduslik ja põhjendatud ning puuduvad alused selle tühistamiseks.

Isiku karistamiseks väärteoasjas on vajalik, et esineksid vastavad isikule

süükspandava väärteokoosseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused ning puuduksid õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud. P.M-ile süükspandav LS § 74 17 lg 1 järgi kvalifitseeritav väärteokoosseis sätestab vastutuse mootorsõiduki- või trammijuhi poolt liiklusnõuete rikkumise eest,

kui sellega on tekitatud varaline kahju või inimesele ettevaatamatusest tervisekahjustus. Samasugune väärteokoosseis on sätestatud ka käesoleval ajal kehtiva liiklusseaduse § 223 lg-s 1. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendamist leidnud, et 28. jaanuaril 2011. a kella 11 ajal liikusid menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduauto Toyota Auris registreerimisnumbriga XXXX ja tunnistaja

poolt juhitud autobuss Scania registreerimismärgiga XXXX Tartus Narva mnt-l

kesklinna poolt Kruusamäe tänava ristmiku suunas, kui nende vahel toimus külgkokkupuude.

Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütluste ning vaatlusprotokolli ja sellele lisatud

fototabelite põhjal tuleb järeldada, et sõiduauto ja autobussi külgkokkupuutega on

tekitatud autobussile ja sõiduautole kahjustusi. Kuigi menetlusaluse isiku ütluste

kohaselt oli tema külgkokkupuute toimumise ajal autobussi keskosa lähedal veidi keskmisest uksest tagapool, siis nähtuvad sündmuskoha vaatlusprotokollist ja fotodelt autobussi kahjustused külgmisel tagaosal ja sõiduauto kahjustused külgmisel esiosal. Kuna vaatlusprotokollist ja fotodelt nähtuv autobussi ja sõiduauto kahjustuste asukoht on kokkulangev tunnistaja ütlustega, siis tuleb lugeda tõendatuks külgkokkupuutega autobussile paremapoolsele küljele nühkejälgede ja sõiduautole vasakpoolsele küljele kahjustuste tekitamine.

Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlused ning eksperdiarvamus on kokkulangevad

selles osas, et sõiduauto liikus bussist kiiremini. Arvestades seejuures ka tunnistaja ütluseid, mille kohaselt lähenes sõiduauto tema sõidukile tagantpoolt ning kahjustuste

asukohti sõidukitel, tuleb järeldada, et menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduauto

lähenes autobussile suurema liikumiskiirusega tagantpoolt ja hakkas sellest oma

sõiduraja piires mööduma, kui bussi tagaosa juurde jõudes toimus sõidukite vahel külgkokkupuude.

Tunnistaja ütluste, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja fotode põhjal tuleb lugeda

tõendatuks, et käsitletavate sündmuste toimumise ajal ja kohas oli sõidutee teekate

märg, sellel oli soolalumesegu ning sõidusuundade vahel ja sõidutee äärtel olid

lumevallid, mis kitsendasid sõiduradade lumevaba osa laiust. Vaatlusprotokollist nähtub, et sündmuskohal on sõidutee parempoolse raja lumevaba osa laiuseks ennem ülekäigurada ja selle juures mõõdetud 2,3 m ja vasakpoolse raja laiuseks vastavalt 2,2

m ja 2 m. Seega tuleb järeldada, et sõidutee kahe sõiduraja lumevaba osa laius oli käsitletavate sündmuste toimumise ajal ja kohas kokku 4,3-4,5 m. Menetlusaluse isiku

ütlustest tulenevalt oli tema poolt juhitud sõiduauto laiuseks 1,75 m ja

eksperdiarvamusest tulenevalt oli autobussi laiuseks 2,5 m, seega tuleb sõidukite

kogulaiuseks arvestada 4,25 m. Menetlusaluse isiku ja tunnistaja ütlustega ning sündmuskoha vaatlusprotokolliga tuleb lugeda tõendatuks, et autobussi liikumiskiirus

oli sündmuste toimumise ajal ligikaudu 30-40 km/h ja menetlusaluse isiku juhitud

sõiduauto liikumiskiirus ligikaudu 50 km/h. Eksperdiarvamuse põhjal tuleb lugeda

tõendatuks, et autobuss pidi teeolusid ja autobussi laiust arvestades juba enne

sõiduautoga kokkupuudet liikuma osaliselt, s.o 0,3 m ulatuses parempoolsel ehk menetlusaluse isiku poolt kasutataval sõidurajal.

Kuigi menetlusaluse isiku ütluste kohaselt oli tema juhitud sõiduki ja autobussi külgvahe ligikaudu 50 cm, siis ei saa nimetatud asjaolu tõendatuks lugeda arvestades

nii sõiduradade kogulaiust 4,3 m kuni 4,5 m, sõidukite kogulaiust 4,25 m kui ka eksperdiarvamust sellest, et autobuss pidi juba enne sõiduautoga kokkupuudet liikuma

0,3 m ulatuses menetlusaluse isiku poolt kasutatud esimesel sõidurajal. Eeltoodud

asjaolude põhjal tuleb järeldada, et sõiduautole ja autobussile ei olnud nimetatud

teeoludes tagatud piisavalt laia lumevaba sõidutee osa, et sõita nimetatud teelõigul paralleelselt koos ohutu külgvahega.

Väärteootsuse kohaselt on menetlusalusele isikule väärteo toimepanemisel ette

heidetud kuni 30. juunini 2011. a kehtinud liikluseeskirja § 130 ja § 123 nõuete rikkumist. LE § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab

tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi,

ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada

sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse

ees, kusjuures juht peab ka vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui

tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Samasugused nõuded tulevad juhile ka kehtiva liiklusseaduse § 50 lg 3 p-dest 1 ja 2.

LE § 130 kohaselt peab juht sõitmisel hoidma ohutut külgvahet. Samasugune nõue tuleneb juhile ka kehtiva liiklusseaduse § 46 lg-st 3.

Kuna eelnevalt on tõendamist leidnud, et käsitletavate sündmuste ajal ei olnud sõiduautole ja autobussile tagatud piisavalt laia lumevaba sõidutee osa, et sõita antud

teelõigul paralleelselt ohutu külgvahega ning menetlusalune isik lähenes bussile

suurema kiirusega tagantpoolt, siis pidanuks sõiduautojuht bussile lähenemisel

tajuma, et teeolud ja bussi liikumistrajektoor võivad tal takistada oma sõidurajal

bussist möödumist ja seejuures ohutu külgvahe hoidmist ning seega pidanuks ta sellele vastavalt oma sõidukiirust vähendama ja mitte asuma autobussist mööduma, et

ohuolukorda vältida. Kuigi kohus möönab, et antud juhul võis olla tegemist ka autobussijuhi poolse liiklusnõuete rikkumisega, eelkõige sellega, et autobussi juht ei

sõitnud oma sõiduraja piires, mis omas ilmselt samuti rolli liiklusõnnetuse

toimumisel, ei välista nimetatud asjaolu kohtu hinnangul siiski menetlusaluse isiku

vastutust enda poolsete liiklusnõuete rikkumiste eest. Menetlusalusel isikul kui

autobussile tagantpoolt läheneval isikul oli olenemata autobussijuhi võimalikest

rikkumistest võimalus ja kohustus omalt poolt teeolusid hinnata ja reguleerida oma sõidukiirust selliselt, et tagada ohutu liiklemine ja vajaliku külgvahe hoidmine, mis

antud situatsioonis oleks tähendanud bussist mööduma asumisest loobumist. Kuna menetlusalune isik seda ei teinud, siis rikkus ta oma tegevusega kehtinud LE § 123 ja § 130 nõudeid.

Samas aga tuleb tuvastada ka seda, kas menetlusaluse isiku poolt liiklusnõuete

rikkumine on põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse põhjustamise ja varalise kahju tekkimisega.

Kuigi tunnistaja ütluste kohaselt pidurdas menetlusalune isik sõiduauto juhina autobussi juurde jõudes järsult ja hakkas teel vibama, mis põhjustas tunnistaja arvates

sõidukite külgkokkupuute, siis ei saa nimetatud asjaolu tõendatuks lugeda.

Menetlusaluse isiku poolt vahetult enne kokkupuudet pidurdamist ja seega teel

vibama hakkamist ei kinnita menetlusaluse isiku enda ütlused ega ka sündmuskoha

vaatlusprotokoll, mille kohaselt ei leitud teelt pidurdusjälgi. Samas aga ei välista nimetatud asjaolu veel menetlusaluse isiku poolt liiklusõnnetuse põhjustamist.

Eksperdiarvamusest nähtub, et kontakti toimumiseks piisas vaid vähesel määral tee

ristsuunas liikumisest. Kuigi autobuss liikus juba enne kontakti osaliselt esimesel rajal, ei ole tõendatud, et autobuss oleks menetlusaluse isiku poolt juhitud sõiduauto

bussi juurde jõudes veelgi enam kõrvalrajale kaldunud või hakanud mingisuguseid manöövreid sooritama, milleks tal puudus ilmselt ka vajadus arvestades seda, et buss liikus otse vasakus reas ja pidi järgmisel Vahi tänava ristmikul vasakule ära keerama. Seejuures tuleb arvestada ka tunnistaja ütlusi sellest, et ohutussaar ja seda ümbritsev

lumi ei takistanud tal sõidu jätkamist vasakul sõidurajal. Seega leiab kohtunik, et

antud oludes piisas vaid vähesest kummagi sõitja liigutusest tee ristsuuna poole, et

põhjustada külgkokkupõrge. Kuna aga menetlusalune isik ei hoidnud kitsenenud teeoludes autobussile lähenedes ja sellest mööduma asudes piisavalt ohutut külgvahet,

siis lõi ta nimetatud tegevusega ohuolukorra, millest tulenevalt toimus ka

külgkokkupõrge. Kui menetlusalune isik oleks järginud liiklusnõudeid ja hinnanud

õigesti teeolusid ja autobussist möödumise ohutust ega oleks asunud autobussist

kitsenenud oludes mööduma, siis ei oleks toimunud ka liiklusõnnetust. Seega tuleb

järeldada menetlusaluse isiku poolt liiklusnõuete rikkumise põhjuslikku seost liiklusõnnetuse põhjustamisega ning seeläbi varalise kahju tekkimisega. Kuigi menetlusalune isik on kohtule esitatud kaebuses leidnud, et autobussijuht võis

olla liiklusõnnetuse põhjustaja, kuna tema reas oli ohutussaar ja lumest tingitud

sõiduraja kitsenemine, mistõttu ta liikus osaliselt kõrvalrajal ja rikkus seega

liiklusnõudeid, siis peab kohus vajalikuks veelkord rõhutada, et bussijuhipoolne

võimalik liiklusnõuete rikkumine ei välista iseenesest menetlusaluse isiku vastutust

väärteo toimepanemises ning menetlusalune isik kui bussile tagantpoolt läheneva

sõiduki juht oleks pidanud neid asjaolusid arvestama ja tegema enda poolt kõik liiklusohutuse tagamiseks. Samuti ei nähtu väärteoasja materjalidest, et autobussijuht

oleks ohutussaarest ja seda ümbritsevast lumest tingituna teinud mingisuguseid

manöövreid või kaldunud veelgi enam parempoolsele sõidurajale, kui ta juba sõitis osaliselt nimetatud rajal. Kuigi liiklusõnnetuse juures võib olla tegemist kumulatiivse

põhjuslikkusega nii autobussijuhi kui menetlusaluse isiku tegevusest, ei välista see menetlusaluse isiku osa ja vastutust oma rikkumistes ning sellega liiklusõnnetuse ja varalise kahju põhjustamises. Seega on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt väärteootsuses kirjeldatud ajal, kohas ja viisil kuni 30. juunini 2011. a kehtinud LE § 123 ja § 130 nõuete rikkumine

ja sellega kuni 30. juunini 2011. a kehtinud LS § 7417

lg-s 1 sätestatud väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste täitmine.

Subjektiivsest küljest pani menetlusalune isik LS § 7417

lg-s 1 sätestatud väärteo

toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna väärteosündmuse toimumise ajal ja kohas

olevaid teeolusid, sõidukite laiust ja autobussi liikumistrajektoori hinnates pidanuks

menetlusalune isik tajuma, et autobussist mööduma asudes ei ole tagatud ohutu

liiklemine ja külgvahe hoidmine, mis võib omakorda viia liiklusõnnetuse ja kahju

tekkimiseni, kuid sellest hoolimata ei vähendanud ta oma sõiduki liikumiskiirust ja asus bussist mööduma. Kohus ei ole tuvastanud menetlusaluse isiku puhul õigusvastasust ja süüd välistavate asjaolude esinemist.

KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise alus isiku süü ning karistuse mõistmise või

määramise puhul tuleb arvestada ka kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid,

võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. LS § 7417 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest on ette nähtud

rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kuni 6 kuuks. Lisaks võib kohus või kohtuväline menetleja lg 2 kohaselt kohaldada nimetatud väärteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni.

KarS § 47 lg 1 kohaselt on väärteo eest kohaldatava rahatrahvi minimaalmäär 3 trahviühikut. Kohus leiab, et kohtuvälise menetleja poolt P.M-ile LS § 74 17 lg 1 järgi

määratud karistus vastab tema süü suurusele ning arvestatud on muid karistuse

määramisel olulisi asjaolusid. Kohtuväline menetleja on pidanud võimalikuks

karistada P.M-ini LS § 74 17

lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga. Kohus leiab, et sellise karistusliigi valimine on

põhjendatud. Karistusliigi raames konkreetse karistuse määramisel on kohtuväline

menetleja leidnud, et on põhjendatud karistada P.M-i sanktsiooni

esimese kolmandiku keskele jääva karistusmääraga, s.o 50 trahviühikuga ning ka kohus leiab, et selline karistusmäär on põhjendatud.

Kohus ei ole tuvastanud, et väärteoasja menetlemisel ja väärteootsuse koostamisel oleks toime pandud olulisi väärteomenetlusõiguse rikkumisi.

Esitatud kaebuses on menetlusalune isik märkinud, et väärteootsuses sisalduvad järeldused on omavahel kohati vastuolulised ja ei vasta tõendamiseseme asjaoludele.

Nimelt on väärteootsuse motiveeringus vastulause mittearvestamise põhjendusena

esmalt märgitud, et eksperdiarvamuse kohaselt liikus autobuss juba enne kontakti

osaliselt esimesel sõidurajal, samas kui järgnevalt on märgitud, et kuna ei ole tuvastatud autobussi kaldumine kõrvalrajale, siis ei saa ka autobussijuhti süüdistada vastulauses esitatud liikluseeskirja nõuete rikkumises. Lisaks on otsuses esitatud väide

selle kohta, et autobussi kaldumist kõrvalrajale ei ole tuvastatud, vastuolus

ekspertiisiaktiga, mille kohaselt pidi autobuss juba enne kontakti liikuma osaliselt

esimesel sõidurajal. Kohus ei näe nimetatud järeldustes vastuolusid. Kuigi

väärteootsuses on märgitud ja materjalidest nähtub, et autobuss liikus juba enne

kontakti osaliselt kõrvalrajal, siis ei ole materjalide põhjal siiski tuvastatud, et

autobuss oleks enne kontakti või selle toimumise ajal vahetult eelneva liikumisega

võrreldes veelgi enam kõrvalrajale kaldunud või mingisuguseid manöövreid sooritama hakanud, mistõttu on seda ka väärteootsuses eitatud. Samuti ei ole kohus

tuvastanud väärteootsuses muid vastuolusid ning leiab, et otsus on piisavalt

põhistatud, mistõttu ei saa nimetatud asjaolude pinnalt olla tegemist

väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega, mis tooks kaasa väärteomenetluse lõpetamise.

Samuti leiab menetlusalune isik, et tema õigusi on rikutud seoses tema esmalt

tunnistajana ja alles hiljem menetlusaluse isikuna ülekuulamisega. Kohus leiab, et

olenevalt väärteoasja olemusest on teatud juhtudel arusaadav, et esmalt kogutakse

tõendeid ning alles siis, kui on piisavalt alust kedagi väärteo toimepanemises

kahtlustada, tunnistatakse nimetatud isik menetlusaluseks isikuks ning talle

võimaldatakse sellega kaasnevate õiguste realiseerimine. Eriti võib selline

menetluskäik aktualiseeruda liiklusõnnetuste puhul, mis on sageli oma olemuselt keerukamad ning mille puhul ei ole alati võimalik vahetult peale väärteosündmuste

toimumist kedagi menetlusaluse isikuna käsitleda. Käesoleval juhul ei ole kohus

tuvastanud, et kohtuvälisel menetlejal oleks juba menetluse alguses olnud alust P.M

menetlusaluseks isikuks tunnistada ning et tema alguses tunnistajana ja

alles hiljem menetlusaluse isikuna käsitlemine oleks tema õigusi kuidagi oluliselt kahjustanud või toonud talle õiguste realiseerimisel kaasa olulisi piiranguid.

Kohtunik on seisukohal, et kohtuvälise menetleja poolt ekspertiisitasu 413 eurot

menetlusaluse isiku kanda jätmine on samuti põhjendatud, arvestades nimetatud ekspertiisi vajalikkust liiklusõnnetuse asjaolude väljaselgitamisel ja selle otsest seost menetlusaluse isiku poolt toimepandud väärteoasja menetlemisega.

Menetluskulud kohtumenetluses

VtMS § 38 lg 1 kohaselt järgitakse kohtumenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid.

KrMS § 180 lg 1 kohaselt hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu.

KrMS § 175 lg 1 p 10 kohaselt on menetluskuluks ka menetlejal kriminaalasja

menetlemisega tekkinud muud kulud, mida ei loeta KrMS kohaselt eri- või lisakuludeks. Käesolevas väärteoasjas on kohtul seoses menetlusega tekkinud kohtuistungi kutsete

kättetoimetamise kulu summas 7,83 eurot, mis tuleb menetlusaluselt isikult riigieelarvesse välja mõista.

Peet Teidearu Kohtunik