1-11-11942/15 · 1-11-11942/15 · Tallinna Ringkonnakohus

1 (4)

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 27.02.2012. a, Tallinn Kohtuasja number 1-11-11942 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Lind, liikmed Pavel Gontšarov ja Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär

Kea Lemming

Kohtuistungi aeg ja koht 21.02.2012.a., Tallinn Kriminaalasi K.A süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 28.11.2011.a. otsus

Apellant süüdistatav Prokurör Enge Selge Süüdistatav K.A

Isikukood xxx, elukoht: xxxxxx xx-x xxxxxxx, kannab

karistust Tallinna Vanglas, Eesti Vabariigi kodanik,

põhiharidusega, emakeel: eesti keel, töökoht puudub, varem

kriminaalkorras karistatud 9 korda, viimati Harju Maakohtu

23.02.2011. a otsusega KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi üldkasuliku tööga 714 tundi tähtajaga 2 aastat. Tõkend – kannab 23.02.2011 Harju Maakohtu otsusega mõistetud

karistust alates 27.07.2011, kahtlustatavana kinni peetud

07.06.2011.a, 05.07.2011.a, vahistatud 06.07.2011 kuni karistuse kandmisele asumiseni 27.07.2011

Kaitsja Owe Ladva

RESOLUTSIOON

Teha Harju Maakohtu otsuses täpsustus, asendades maakohtu kohtuotsuse sissejuhatuses märgitud kohtuotsuse tegemise kuupäeva 23.11.2011 kuupäevaga 28.11.2011. Muus osas jätta

2 (4) Harju Maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutanud kaitsjale makstud tasu jätta riigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates

kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30

päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohtu 28.11.2011. a otsusega mõisteti K.A süüdi KarS § 199 lg 2 p 9 järgi ning teda karistati 2-aastase vangistustega. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus K.A vangistust ühe kolmandiku võrra, s.o 1 aasta ja 4 kuuni. KarS § 65 lg 2 ja § 69 lg 7 alusel suurendas

kohus aga mõistetud karistust Harju Maakohtu 23.02.2011 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra, mis oli 27.11.2011 seisuga 7 kuud ja 24 päeva. Liitkaristuseks jäi seega 1 aasta 11 kuud ja 24 päeva vangistust.

Maakohus mõistis K.A süüdi kokku seitsmes varguse episoodis, kõigil juhtudel oli tegemist lõpule viidud vargustega. Kuues episoodis seitsmest oli tegemist jalgratta vargusega, kuriteoga tekitatud kahju suurus oli kokku 5346,49 eurot.

Mõistetud karistust põhjendas kohus järgnevalt. Süstemaatilise varguse eest on karistusena ettenähtud rahaline karistus või vangistus kuni 5 aastat. Kuna süüdistataval puuduvad sissetulekud,

mis võimaldaks rahalist karistust tasuda, on rahalise karistuse kohaldamine süüdistatava suhtes

välistatud. Samuti ei ole varem korduvalt kriminaalkorras karistatud isiku kergemaliigilise karistusega karistamine kooskõlas kohtupraktikaga.

Kohus märkis, et karistust kergendavaks asjaoluks tuleb K.A puhul lugeda tema kahetsust, raskendavad asjaolud puuduvad. Süüdistatava süüd raskendab toimepandud kuritegude

hulk, K.A on nelja kuu jooksul toime pannud seitse lõpuleviidud vargust ning sellist

käitumist käsitletakse süstemaatilise tegevusena. K.A on tekitanud kannatanutele

märkimisväärset varalist kahju. Üksnes seetõttu ei saa süüdistatava süüd pidada väikeseks, et mõista karistus ettenähtud sanktsiooni alammäära lähedasena. K.A

on varem korduvalt, 9-l korral kriminaalkorras karistatud. Teda on viimase

kohtuotsusega 23.02.2011.a. karistatud samalaadse kuriteo toimepanemise eest. Nimetatud kohtuotsusega asendati K.A-le mõistetud vangistus KarS § 69 alusel üldkasuliku tööga.

Kohus andis seega K.A-le veel ühe võimaluse jääda vabadusse ning asuda paranemise

teele, ta ei teinud sellest mingeid järeldusi, jätkas varavastaste kuritegude toimepanemist üldkasuliku töö tegemiseks määratud tähtaja jooksul ning juba mõni nädal hiljem pani toime uue kuriteo. K.A suhtes on ka varem kohaldatud kõiki seaduses ettenähtud karistamisviise: teda on karistatud rahalise karistusega, seejärel on teda korduvalt karistatud tingimisi vangistusega,

kuid seejärel uue kuriteo või kontrollnõuete rikkumise toimepanemise tõttu täitmisele pööratud,

viimati on karistus asendatud üldkasuliku tööga, kuid kõigele sellele vaatamata on süüdistatav järjekindlalt jätkanud süütegude toimepanemist ka üldkasuliku töö tegemise ajal. Kohus leidis, et selline K.A käitumine näitab ilmselgelt, et vabaduses viibides jätkab ta

kuritegude toimepanemist, mida soodustab ka narkootikumide tarvitamine. Süüdistatava

karistusandmetest ja tema enda tunnistuse kohaselt oli toimepandud varguste ajendiks sõltuvus

narkootilistest ainetest. Kuivõrd süüdistatava suhtes on kõik võimalused ära proovitud, ta pole

varasemalt pidanud vajalikuks oma sõltuvust narkootilistest ainetest ravida ja puuduvad seaduslikud võimalused süüdistatava suhtes uue mõistetava karistuse kohaldamata jätmiseks, leidis

kohus, et K.A tuleb karistada vangistusega sanktsiooni keskmise määra lähedasena ning

3 (4)

vastavalt KarS § 69 lg 7 nõuetele moodustada liitkaristus. Mõistetav karistus kuulub reaalsele ärakandmisele.

2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatav, kes taotleb karistuse kergendamist.

Apellant märgib esiteks, et maakohtu otsuses märgitud otsuse tegemise aeg on vale, kohtuotsus kuulutati mitte 23.11.2011, nagu otsuses kirjas, vaid 28.11.2011. a.

Veel leiab süüdistatav, et kohus on alusetult jätnud kergendava asjaoluna arvestamata

puhtsüdamliku ülestunnistuse. Ühtlasi palub K.A arvestada kergendava asjaoluna süüteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul. Selleks raskeks isiklikuks olukorraks oli apellatsiooni kohaselt sõltuvus narkootilistest ainetest. Maakohus on seda kergendavaks asjaoluks mitte lugedes ebaõigesti tuginenud Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-99-06. Ebaõige on maakohtu seisukoht, et K.A ei ole pidanud vajalikuks oma sõltuvust ravida.

3. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav oma apellatsiooni juurde, kaitsja toetas apellatsiooni. Prokurör nõustus apellatsiooniga osas, mis puudutas maakohtu otsuse tegemise aega ja leidis, et ses osas tuleb teha täpsustus. Muus osas palus prokurör jätta maakohtu otsus muutmata.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

4. Kohtumenetluse poolte vahel puudub vaidlus selles, et maakohtu otsuses on ekslikult märgitud

otsuse tegemise kuupäevaks 23.11.2011. a. Ka k

riminaaltoimikust nähtub, et maakohtu istung

toimus 28.11.2011. a ja samal päeval kuulutati kohtuotsus (kd II; tl 185).

Samas ei nähtu

apellatsioonist, et apellandi arvates mõjutaks see kohtuotsust sisuliselt. Ringkonnakohu

s ise ei

leidnud samuti argumente selle kohta, et mainitud viga oleks toonud kaasa ebaõige või põhjendamatu kohtuotsuse. Maakohtu otsusest endast ilmneb, et otsuse õige kuupäev on 28.11.2011 Nimelt on otsuse resolutsioonis see kuupäev märgitud KarS § 65 lg 2 järgi mõistetud liitkaristus alguskuupäevaks. Sellest tulenevalt tuleb küll maakohtu otsuses teha täpsustus, kuid nimetatud viga ei tingi maakohtu otsuse tühistamist.

5. Seoses apellandi väitega, et maakohus ei võtnud arvesse kergendavaid asjaolusid, tuleb märkid

esiteks, et KarS § 57 ei näe ette sellist kergendavat asjaolu nagu süü puhtsüdamlik tunnistamine. O

sundatud paragrahvi punkti 3 kohaselt on kergendavaks asjaoluks süü ülestunnistamisele ilmumine, puhtsüdamlik kahetsus või süüteo avastamisele aktiivne kaasaaitamine. Maakohtu otsuse

põhiosa kohaselt on maakohus neist puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna arvestanud. K.A

on küll andnud toimepandud kuritegude kohta ütlusi, milles võtab teod omaks, kuid kohtukolleegiumi hinnangul tulebki neid ütlusi arvestada just kahetsuse puhtsüdamlikkust kinnitav

asjaoluna. Toimikust ei nähtu, et K.A

oleks ilmunud ise tegusid üles tunnistama (toimiku kohaselt on K.A kahel korral kahtlustatavana kinni peetud – kd I, tl 46-47 ja 82- 85), ka on toimepandud varguste kohta teised tõendid (enamasti turvakaamerate salvestised), mis kinnitavad, et varguse pani toime just K.A , mistõttu ei saa kohtukolleegiumi hinnangul rääkida ka süüteo avastamisele aktiivsest kaasaaitamisest. KarS § 57 asjaolude arvestamisel ei ole ette nähtud konkreetseid karistusraame, samuti ei ole ette kirjutatud, kui palju tuleb mõistetavat karistust kergendada. Arvestades episoodide hulka ja tekitatu

kahju suurust ning seda, et maakohtu otsusega mõistetud karistus

jäi alla sanktsiooni keskmise määra, leiab ringkonnakohus, et maakohus tõepoolest on arvestanud puhtsüdamliku kahetsusega kui kergendava asjaoluga.

6. Ringkonnakohus ei pea kergendavaks asjaoluks K.A narkosõltuvust.

Nimelt ei saa isik

tugineda kergendava asjaoluna seisundile, mille ta ise on endal põhjustanud. Ka apellatsioonis viidatud otsuse punktis 23 ütleb Riigikohus üheselt: „Tugevat sõltuvust narkootilistest asjaoludes

4 (4)

aga ei saa kolleegiumi arvates KarS §-

s 36 sätestatu mõttest tulenevalt põhimõtteliselt lugeda karistust kergendavaks asjaoluks“. Kuigi nimetatud otsuses käsitles Riigikohus põhiliselt karistuse

tingimisi täitmisele pööramata jätmist, käsitleb konkreetne otsuse punkt karistust kergendavai

asjaolusid. Riigikohtu viide KarS §-

le 36 ongi aga tingitud sellest, et ka KarS § 36 seab kuriteo

toime pannud va

stutuse sõltuvusse sellest, kas isik ise on tahtlikult või ettevaatamatusest enda sellise seisundi, mille tõttu ta teo toime paneb, esile kutsunud.

7. Eelnevast tulenevalt ja tuginedes KrMS § 337 lg 1 p 2 teeb ringkonnakohus maakohtu otsuses

täpsustuse otsuse tegemise kuupäeva osas, muus osas aga jätab maakohtu otsuse muutmata. K.

kaitsja on esitanud taotluse apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasu

saamiseks summas 76,8 eurot. Kohtukolleegium rahuldas esitatud taotluse. KrMS § 185

lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud, s.o ringkonnakohtus riigi õigusabi osutamise eest kaitsjale makstud tasu riigi kanda.

Sten Lind

Pavel Gontšarov

Urmas Reinola