1-12-1667/6 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21.veebruaril 2012.a., Tallinn (Liivalaia kohtumaja) Kriminaalasja number 1-12-1667 (12230102324) Kohtukoosseis Kohtunik Orvi Tali Kohtuistungi sekretär Elina Huobolainen Tõlk Silvi Hindrikson Kriminaalasi U.J süüdistuses KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi. Prokuröri abi

Marika Reintop Süüdistatav U.J elu- või asukoht ja aadress: xxx; isikukood või

sünniaeg: xxx; kodakondsus: EV kodanik; haridus: keskharidus; emakeel: vene/ eesti keel; töökoht või õppeasutus: ei

tööta, kriminaalkorras karistatud 18 korda, viimati 07.11.2011 Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt KarS § 199 lg 2 p 9 - §

25 lg 2; KrMS § 238 lg 2 alusel vangistusega 1k 10 p; vabanes

16.12.2011 pärast karistuse kandmist; väärteokorras karistatud korduvalt.

Kahtlustatavana kinnipidamine alates 19.02.2012.a. Kaitsja

Toomas Pilt RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada U.J KarS § 199 lg 2 p 9-§ 25 lg 2 järgi ja mõista karistuseks 8

(kaheksa) kuud vangistust.

KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada mõistetavat põhikaristust 1/3 võrra. Lõplikuks karistuseks mõista U.J ´ ile 5 (viis) kuud 10 (kümme) päeva vangistust.

KarS § 68 lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka tema eelvangistuses viibitud aeg ning karistusaja alguseks lugeda 19.02.2012.a.

Tõkendina kohaldada U.J suhtes vahistamist kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

2 Vahistada U.J kohtusaalis.

Välja mõista U.J ´ilt KrMS § 179 lg 1 p 2 alusel ja KrMS § 256

5 lg 2 alusel sundraha teise astme kuriteos süüdimõistmise korral 217 (kakssada seitseteist) eurot 50 senti

riigituludesse. Ülejäänud osas jätta menetluskulud riigi kanda. Selgitusse märkida „U.J , 1-12-1667 sundraha.“ Sundraha tuleb tasuda Rahandusministeeriumi arveldusarvele 10220034796011 SEB Pank

märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 221023778606

Swedbank märkides viitenumbri 2800049777 või Rahandusministeeriumi arveldusarvele 333416110002 Danske Bank AS Eesti filiaal märkides viitenumbri 2800049777.

Sundraha tasumist tõendav dokument esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja kriminaalkantseleile. Edasikaebamise kord

Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades

kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7

päeva jooksul alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kriminaalmenetluse kulude hüvitamise võib vaidlustada kohtuotsusest eraldi KrMS 15.peatüki kohaselt, see on määruskaebe korras 10 päeva jooksul. Määruskaebus tuleb esitada Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale.

Kohtuotsuse põhiosa

U.J-i süüdistatakse selles, et tema, isikuna, kes on varem ühe aasta jooksul pannud toime vähemalt kaks vargust, uuesti 19.02.2012 kella 18.35 paiku, aadressil Tallinn,

Kiili 16, kaupluses Maxima, möödus kassade rivist, jättes tahtlikult tasumata kauba eest summas 7 eurot ja 45 senti. Kaup tagastatud rikkumata kauplusele.

Seega U.J, olles isikuks, kes on varem süstemaatiliselt toime pannud

vargusi, pani toime võõra vallasasja äravõtmise katse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil, see on KarS § 199 lg 2 p 9- § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

U.J-i süü temale inkrimineeritud kuriteos on täielikult tõendatud

kriminaalasja kirjalike materjalidega, millised on kohtuistungil uuritud ja avaldatud, s.o.

Maxima Eesti OÜ avaldus, millest nähtub, et 19.02.2012.a. palutakse alustada

õigusrikkumise menetlust Maxima Eesti OÜ kaupluse Maxima aadressil Kiili 16 Tallinn meeskodaniku suhtes, seoses kauba eest tasumata jätmisega ja kassajoone ületamisega, mis leidis aset 19.02.2012.a. kell 18.35. Kaup viin „Lauaviin“ maksumusega 7,45 eurot. Kaup on

kauplusele tagastatud /tlk 2/; tunnistaja Aleksandr Tšekulajev ütlused, millest nähtub, et 19.02.2012 kell 18.35 viibis oma töökohal asukohaga Kiili 16. Turvakaamera nr 6 kaudu nägi

kuidas meesterahvas võttis pudeli viina „Lauaviin“ 0,7 l, pani selle kilekotti ning väljus kassajoone taha, kauba eest tasumata. Peeti kinni. Viin „Lauaviin“ oli kollast värvi kilekotis kirjaga „Hullud päevad“. Mees ähvardas füüsilise vägivallaga turvafirma „Scarabeus“. Mees kandis musta nahksoni, halli jopet, tumehalle pükse. Mees peeti kinni kell 19.36. /tlk 3-4/; 20.02.2012.a koostatud kahtlustatava ülekuulamise protokoll, millest nähtub, et kahtlustatav tunnistas ennast süüdi ja andis ütlusi, et 19.02.2012.a. õhtul läks kauplusesse Maxima, et

osta saia ja leiba (oli alkoholijoobes). Üldse ei mäleta, mis ta poes tegi ja kuidas sooritas

viinapudeli varguse. Ainult mäletab, et kaupluses olid politseitöötajad, kes toimetasid ta politseiosakonda. Rohkem tema ei mäleta varguse asjaolusid. Samuti ei oska seletada, mis

3 põhjusel pani varguse toime. Kahetseb toime pandud tegu. Rohkem ei soovi midagi lisada /tlk 11-14/; 07.11.2011.a. Harju Maakohtu otsus, millega U.J on süüdi mõistetud KarS § 199 lg 2 p 9 - § 25 lg 2 järgi /tlk 29-30/ ning toimiku teiste materjalidega.

Kriminaalasja arutamisel lühimenetluses süüdistatav enda ülekuulamist ei taotlenud.

Süüdistatav U.J on nõus lühimenetluse kohaldamisega ning ta tunnistas end

süüdi temale inkrimineeritud kuriteos vastavalt süüdistusaktis toodud süüdistuse sisule.

Süüdistatava U.J karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Karistust kergendavaks asjaoluks on puhtsüdamlik kahetsus.

Kohus märgib, et karistusseadustiku mõtte kohaselt tuleb karistuse mõistmisel keskenduda

põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks

karistuse liigi ning määra valiku aluseks, kuid samas tuleb siiski vältimatult arvestada

süüdistatava isikuga eripreventiivsest prognoosist lähtuvalt. Kellegi tegelik karistuslik mõjutamine saab toimuda vaid inimese hoiakute muutmise kaudu ja seega konkreetse isiku

omadusi arvestades. Seetõttu peabki karistuse eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks

arvestama ka süüdlase isikut (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-40-04; 3-1-1-99-06). U.J

´it on varem 18 korda kriminaalkorras karistatud, milline asjaolu on kohtule

iseloomustavaks asjaoluks, ei tööta. U.J ´ile karistuse mõistmisel tuleb arvestada eelkõige isiku süüd, karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ning lähtudes

õiguskorra kaitsmise huvidest ja samuti võimalust mõjutada U.J-i edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest, leiab kohus, et U.J-i ei ole võimalik ega otstarbekas karistada rahalise karistusega, vaid teda tuleb karistada reaalse vangistusega, kuna U.J ei ole teinud eelnevatest karistustest vastavaid järeldusi, vaid jätkas kuriteo toimepanemist. Rahalise karistuse mõistmine on välistatud U.J suhtes põhjusel, kuna U.J ei oma sissetulekut ( t lk.32), temale mõistetud eelnevad rahatrahvid on tasumata (t lk.15-28) ning lisaks kuuluvad U.J ´ilt väljamõistmisele ka uued menetluskulud. Kohus leiab, et rahalise karistuse kohaldamine U.J suhtes oleks vastuolus kohtupraktikaga. U.J käitumises väljendub kohtu hinnangul ilmselge ning teadlik vastandumine õiguskorrale. Kohtupraktikas on seejuures asutud seisukohale, et

vaid erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse

kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Silmas tuleb

pidada sedagi, et karistusest tingimisi vabastamine ei ole iseseisev karistusliik, vaid see on

üksnes põhikaristuse üks võimalikest individualiseerimise viisidest. Erinevalt karistuse mõistmisest, kus karistuse mõistmise alusena prevaleerub isiku süü, on karistusest tingimisi

vabastamise korral aluseks kuriteo toimepanemise asjaolud ning süüdlase isik, mis kas

iseseisvalt või ka koostoimes teevad põhikaristuse reaalse ärakandmise ebaotstarbekaks

(Riigikohtu otsus nr 3-1-1-40-04). Antud põhimõtetest lähtuvalt ei ole U.J

suhtes otstarbekas ega võimalik kohaldada KarS § 74 sätteid s.t. ei osalist ega täielikku

karistusest vabastamist, kuna taotletav eripreventiivne eesmärk puudub. Samuti oleks

mõistetud vangistusest U.J tingimisi vabastamine vastuolus kohtupraktikaga,

kuna tema poolt toimepandud tegu ei ole pandud toime juhuslikel asjaoludel või

esmakordselt. Samuti osundab kohus, et vastavalt väljakujunenud kohtupraktikale kannab

karistuse osaline täitmisele pööramine endas šokivangistuse ülesannet eesmärgiga anda

süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vanglasse tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes, seega taotletakse šokivangistusega eripreventiivset eesmärki (RKKK 3-1-1- 21-05 p.5) Kohus leiab, et karistuse osalisel täitmisele pööramisel puudub U.J suhtes šokivangistusega taotletav eripreventiivne eesmärk.

U.J taotles tema karistuse asendamist üldkasuliku tööga, siis märgib kohus

järgmist. Kaaludes asenduskaristusena üldkasuliku töö kohaldamist, peab kohus lisaks

4

obligatoorsetele eeldustele selgitama välja, kas isik on asenduskaristuseks üleüldse sobiv.

Isikuga seotud asjaolud võivad raskendada asenduskaristusena üldkasuliku töö reaalset täideviimist (RKKKo 3-1-1-87-08). Nii üldkasuliku töö kui ka karistuse mõistmine tingimisi lähtuvad ühest ja samast põhimõttelisest eeldusest – kohus usub, et isik suudab jätkata enda elu ilma süütegusid toime panemata. U.J ei ole isik, kelle suhtes oleks võimalik

kohaldada KarS § 69 sätteid ning tema karistus asendada üldkasuliku tööga, kuna U.J

´i on eelnevalt karistatud korduvalt reaalse vangistusega, kuid vangistuse asendamisel üldkasuliku tööga on tegemist ultima ratio (viimase) abinõuga isiku ühiskonnast

isoleerimise vältimiseks ning U.J suhtes ei esine eeldusi üldkasuliku töö

edukaks läbiviimiseks, arvestades toimepandut kuritegu ja süüdlase isikut, kuna on küsitav üldkasuliku töö reaalne täideviidavus. Süüdistatava arusaama enda tegude tähendusest ning ka tagajärgedest suudab (sh õiguskorra huvisid silmas pidades) käesoleval juhul tagada vaid

reaalne vanglakaristus. Kohtul puudub igasugune usk, et U.J suudaks vabaduses viibides hoiduda uute (varavastaste) süütegude toimepanemisest ja üldkasuliku töö

täideviimise ebaõnnestumisrisk on U.J puhul väga kõrge. Seda kinnitab ilmekalt karistusregistri väljavõttest nähtuv asjaolu, et U.J-i on juba eelnevalt vabastatud karistuse kandmiselt tingimisi, kuid pani toime katseajal uue kuriteo. KarS § 56 mõtte kohaselt peab isik ennekõike vastutama toimepandud teo eest. U.J näol ei ole tegemist isikuga, kes oma vanuse või vaimse tervise tõttu ei oleks tajunud toimepandud

teo õigusvastasust ning tema poolt toimepandu ei olnud juhuslik. Kohus leiab, et U.J

suhtes on võimalik saavutada karistuse eesmärk mõistes temale reaalse

vangistuse, kuid mitte sanktsiooni alammääras, s.t. lühiajalist vangistust, kuna teda on

varasemalt karistatud samalaadsete süütegude toimepanemise eest, s.h. lühiajaliste

vangistustega, kuid ka eelnev väga lühiajaline vangistus ei ole täitnud eripreventiivset

eesmärki. Samuti ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et U.J pani uue kuriteo toime vähem kui mõne kuu möödumisel kui vabanes peale karistuse kandmist. Vangistusest

vabanemise järel lühikese ajavahe möödumisel uue kuriteo toimepanemine kinnitab kohtu

veendumust, et süüdistatav U.J on vabaduses viibides jätkuvalt ohuks õiguskorrale. Prokurör ja kaitsja palus karistada isikut lühiajalisema vangistusega, kuid kohtu arvates ei ole põhjendatud uue kuriteo toimepanemisega varasemast leebem või samalaadne karistusõiguslik kohtlemine. Neil motiividel pole õigustatud ka U.J ootus, et

uue kuriteo toimepanemisega võib kaasneda varasemast leebem või samalaadne

karistusõiguslik kohtlemine. Lisaks ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei

prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese

siseveendumusele tuginevalt. Samas arvestab kohus varastatu väärtust, mis on väike, seega süü ei ole suur, siis ei pea kohus vajalikuks mõista karistust sanktsiooni keskmises määras,

vaid see võib jääda sanktsiooni alammäära lähedale, kuid mitte miinimummääras. Samuti peab kohus vajalikuks kohaldada tõkendit vahistamine, kuna kohtul on alus arvata, et U.J võib vabaduses olles jätkata kuritegude toimepanemist. Kuriteoga tekitatud kahju ei ole. KrMS § 175 lg 1 p 4 ja 9 kohaselt on menetluskulu määratud kaitsjale makstud tasu ja

süüdimõistva kohtuotsusega kaasnev sundraha. KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kohus tõdeb, et KrMS § 180 lg 3

kohaselt juhul, kui menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu, võib

kohus osa neist jätta riigi kanda. U.J ´ilt kuulub välja mõistmisele sundraha

summas 217 eurot 50 senti, kaitsjatasu osutatud õigusabi eest kokku 96 eurot. Arvestades

U.J

varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, siis kogu menetluskulude hüvitamine käib süüdimõistetule ilmselt üle jõu. Eeltoodut arvestades jätab kohus osa menetluskuludest, s.o. kaitsjatasu riigi kanda.

Kohtunik