4-11-3103/9 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

4-11-3103

K O H T U O T S U S EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumaja

Otsuse tegemise aeg ja koht 14.detsembril 2011.a Tallinnas

Kohtunik Katre Poljakova

Sekretär Kati Maripuu

Väärteoasi E.I kaebus Konkurentsiameti 21.07.2011.a. otsusele väärteoasjas nr. 10/01;

Menetlusosalised kaebuse esitaja E.I (registrikood xxx), esindaja vandeadvokaat Risto Rüütel;

kohtuväline menetleja Konkurentsiamet esindajad Triin Antsov ja Juhan Põldroos;

Kohtuistungi toimumise aeg 5. oktoober ja 1.november 2011.a

RESOLUTSIOON Kohus juhindudes väärteomenetluse seadustiku § - dest 132-135 otsustas:

1. Jätta E.I poolt Harju Maakohtule esitatud kaebus Konkurentsiameti konkurentsiteenistuse järelevalveosakonna nõuniku Triin Antsov´i 21.juuli 2011.a

koostatud otsusele väärteoasjas nr 10/01 rahuldamata, kohtuvälise menetleja tehtud otsus muutmata.

2. Menetluskulud jätta poolte kanda

3. Kohtuotsuse lõpposa teha teatavaks menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Isik, kes soovib käesolevat otsust vaidlustada kassatsiooni korras on kohustatud

sellest Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kirjalikult teatama 7 päeva jooksul

alates päevast, mil kohtuotsus oli kantseleis kättesaadav. Otsusele võib esitada

kassatsioonkaebuse vandeadvokaadi vahendusel alates otsuse kättesaamise päevast 30 päeva jooksul Riigikohtule Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kaudu.

KAEVATAV KOHTUVÄLISE MENETLEJA OTSUS JA KAEBUSE SISU

Konkurentsiameti järelevalve osakonna nõunik Triin Antsov´i 21.07.2011.a. otsusega

väärteoasjas nr 10/01 tunnistati E.I süüdi PostiS § 24 lg-s 2 sätestatud mittediskrimineerimiskohstuse rikkumises ning seega PostiS § 48 lg 1 alusel postiteenuse

2 osutaja kohustuste rikkumises. AS E.Ii karistati PostiS §§ 24 lg 2 ja 48 lg 1 alusel rahatrahviga summas 2000 eurot.

05.08.2011.a. esitas E.I Harju Maakohtu Liivalaia kohtumajale kaebuse

väärteoasjas tehtud otsusele. Kaebusega taotles E.I tühistada kohtuvälise menetleja 21.07.2011.a. otsus väärteoasjas nr 10/01 ja lõpetada väärteomenetlus V™S § 29 lg 1 p 1 alusel ning jätta kõik menetluskulud Konkurentsiameti kanda, s.h mõista Konkurentsiametilt välja E.I poolt kantud kulutused õigusabile. Kaebusega vaidlustE.I Konkurentsiameti väärteootsuse täielikult. Kaebuses toob

E.I väärteootsuse tühistamise alusena välja asjaolu, et neile heidetakse ette teo

toimepanemist, mis pole väärteona karistatav ning seega oli kohtuvälise menetleja otsus seadusevastane. E.I on seisukohal, et neile on ette heidetud AS Express Post´ile

postivõrgule juurdepääsu hinnakirja kinnitamist, mis erinevad Itella Information AS´ile ja

Elektronposti AS´ile ärikirja teenuse raames rakendatud hindadest ning, et hinnakirjade

kinnitamine ei saa olla väärteona karistatav. E.I on seisukohal, et kui mingi

hinnakirjade kinnitamine toimus, siis oli see ettevõttesisene toiming lepingueelsete läbirääkimiste pidamiseks, mis pole PostiS § 24 lg 2 alusel keelatud.

Lisaks sellele põhjendab E.I väärteootsuse tühistamise taotlust sellega, et otsus pole piisavalt motiveeritud ja teo toimepanemise aeg pole üheselt määratletud. E.I saab Konkurentsiameti otsusest aru nagu neile heidetaks ette hinnakirjade kinnitamist, kuid Konkurentsiamet on väärteo toimepanemise aja määratlenud ajavahemikuga 22.12.2009.a.

kuni 07.04.2011.a.. Kaebuses viidatakse Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-83-06, kus Riigikohus on leidnud, et analoogselt kriminaalmenetlusele peab ka väärteomenetluses teo toimepanemise aeg olema menetleja otsuses selgelt kajastatud. Kohtuvälisele menetlejale heidetakse ette, et viimane on väljunud väärteoprotokollis fikseeritud teokirjelduse piiridest. Seega leiab E.I, et tegemist on väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisega.

Kaebuses leitakse, et väärteoasja menetlemisel on oluliselt rikutud menetlusõigust, kuna

pole tuvastatud väidetava õigusvastase teo tegelikku toimepanijat ning tegu on

inkrimineeritud juriidilisele isikule. Kaebaja on siinkohal viidanud Riigikohtu seisukohale

lahendis 3-1-1-38-08, kus Riigikohus ütleb, et juriidilise isiku huvides teo toime pannud

organi liikme või juhtivtöötaja väärteoprotokollis või kiirmenetluse otsuses nimetamata

jätmise korral tuleb väärteoasjas menetlus lõpetada, kuna kõiki süüteo tunnuseid ei ole võimalik tuvastada.

Kaebuse kohaselt on väärteootsuses tuginetud tõenditele, mis ei ole lubatavad ning

tõendid pole väärteoprotokollis nõuetekohaselt kajastatud. Kaebaja heidab

Konkurentsiametile ette, et väärteoprotokollis sisalduvate tõendite nimekiri polnud lõplik ning, et väärteootsuse tegemisel on kasutatud haldusmenetluse raames kogutud tõendeid, mis on vastuolus väärteomenetlusõigusega.

E.I heidab Konkurentsiameti otsusele ette ka seda, et viimane on jätnud

motiveerimata määratud karistuse, mis on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine. Väärteootsusega karistatud tegu on väidetavalt toime pandud hooletusest, teol puuduvad

kahjulikud tagajärjed ning puuduvad raskendavad asjaolud. Konkurentsiamet pole

põhjendanud, miks sellises olukorras on määratud rahaline karistus tunduvalt üle sanktsiooni keskmise määra. Viimase põhjendusena väärteootsuse tühistamise taotluses toob E.I välja asjaolu, et kohtuväline menetleja on sisuliselt analüüsinud nende tegevust ebaõigesti ning ebaõigesti

kohaldanud materiaalõigust. Kaebaja on seisukohal, et postiettevõtjale hulgiteenusena postivõrgu kasutusse andmine postiteenuse osutamise eesmärgil ei ole kuidagi samastatav

3 jaekliendile vahendaja kaudu postisaadetiste edastamise jaeteenustega ja postiseadus ei eelda, et see peaks toimuma sama hinnaga. Seega on väärteootsuses ebaõigesti üritatud

analüüsida seda, kas postiteenuse vahendajale osutatav postiteenus ja vaidlusalune

hinnakiri, mis ei käsitle mitte jaeteenuse osutamist, vaid hulgiteenusena postivõrgule juurdepääsu teenust, on võrdsed või mitte.

MENETLUS KOHTUS

Kohtuistungil jäi kaebuse esitaja E.I esitatud kaebuse juurde ja palus selle

rahuldada. Kaebaja põhiline seisukoht on, et väärteootsuses karistatud tegu pole kunagi toimepandud, seega puudub alus süüdimõistva väärteootsuse tegemiseks. Kaebajale jääb

selgusetuks ka, mida Konkurentsiamet oma otsuses talle täpselt ette heidab, kas hinnakirjade kinnitamist või postivõrgle juurdepääsu kättesaadavaks tegemist. E.Ii

esindaja selgitab kaebaja seisukohta väitest, et tegu pole üldse toime pandud, kuna etteheidetav tegu oli hinnakirja kinnitamine juhatuse poolt juhatuse koosolekul ja juhatuse

koosolekud protokollitakse, siis talle teadaolevalt pole olemas juhatuse koosoleku protokolli, kust oleks näha, et juhatus on hinnakirjad kinnitanud. Talle teadaolevalt on ka AS E.Ii juhatuse liikmed eitanud hinnakirjade kinnitamist.

Kohtuvälise menetleja esindaja vaidleb kaebusele vastu täies ulatuses. Kohtuväline menetleja seletab, et etteheidetav tegu oli postivõrgule juurdepääsu lubamine PostiS § 24

lõikega 2 vastuolus olevatel tingimustel. Konkurentsiamet on seisukohal, et E.I esitas Express Postile juhatuse poolt kinnitatud hinnapakkumise, mis oli ebamõistlikult

suur, et takistada konkurenti turule tulemast. Konkurentsiamet on seisukohal, et neil on õigus sekkuda ka lepingueelsetesse läbirääkimistesse, kuivõrd vastasel korral võiks tekkida olukord, kus sisuliselt monopoolne ettevõte kasutab ära oma positsiooni turul ja kehtestab turule pürgivale ettevõttele turule pääsemiseks nii rasked tingimused, mida viimane ei suuda täita ja sellega säilitatakse monopoolne staatus. Teo käsitlemist vältava teona põhjendab konkurentsiamet sellega, et E.I mitte ainult ei loonud õigusvastast olukorda vaid ka säilitas seda. Oma seisukohta põhjendatakse Riigikohtu seisukohaga lahendis 3-1-1-117-05, kus Riigikohus ütleb, et tegu võib olla vältav ka olukorras, kus teo toimepanija aktiivsele tegevusele järgneb passiivseks jäämine, kui teo lõpetamine on passiivseks olemise ajal endiselt toimepanija kontrolli all.

Kaebaja väidet nagu oleks väärteoprotokollis olev tõendite loetelu lahtine lükkab

kohtuväline menetleja ümber ning selgitab, et haldusasja materjalide väärteomenetluse

juurde võtmise määruses on loetletud tõendid, mis kohtuväline menetleja on nimetatud määrusega väärteoasja juurde võtnud ning vastavad tõendid on lisatud viidatud määrusele. Seega on tegemist ammendavalt loetletud tõenditega. Haldusmenetluses kogutud tõendite

ülevõtmist selgitab Konkurentsiamet sellega, et valdava osa haldusasja materjalidest

ülevõetud dokumente on esitanud Konkurentsiametile kolmandad isikud ning kahe dokumendi puhul on tegemist väljatrükkidega E.Ii koduleheküljelt.

Karistuse proportsionaalsust tehtud teoga põhjendab Konkurentsiamet väitega, et Eesti

Posti poolt toime pandud tegu piiras otseselt konkurentsi arengut lihtkirja teenuste pakkumisel, takistades seeläbi avatud postituru eesmärkide saavutamist ning seetõttu on toime pandud teo näol tegemist äärmiselt kaaluka postiteenuse osutaja poolse kohustuste rikkumisega. Konkurentsiamet on seisukohal, et materiaalõigust on kohaldatud õigesti. Konkurentsiamet väidab, et nemad võrdlesid teenuseid, mida osutati E.Ii äripartnerile Itellale ja AS

4

Eesti Posti tütarettevõttele Elektronpostile. Õigusliku aluse Express Postile pakutud postivõrgule juurdepääsu sisu võrdlemiseks Itellale ja Elektronpostile osutatava teenusega andis PostiS § 24 lg 2, mis omakorda rajaneb Euroopa Parlamendi ja Nõukogu direktiivi 2008/6/EÜ. Kohtuväline menetleja palub jätta väärteootsus nr. 10/01 muutmata ja kaebus rahuldamata ning kõik menetluskulud AS E.Ii kanda.

MENETLUSALUSTE ISIKUTE SEADUSLIKE ESINDAJATE JA TUNNISTAJATE ÜTLUSED Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja Ahti Kallaste

Selgitab, et oli väärteomenetluse ajal E.I i juhatuse esimees. Kohtus rääkis Kallaste, et läbirääkimised polnud tema vastutusalas, kuid teadis, et mingisugune protsess käis. Tol ajal oli juhatuses ka kolmas liige, kes pidi sellega tegelema. Teab, et protsess oli

pikk, täpsustati teenuse ulatust ja mahtusid, kuid läbirääkimised käisid spetsialistide

tasemel. Kallaste seletas, et juhatusse ei tulda asjadega, kus pole kõik materjalid läbi töötatud, kui on veel küsimusi üleval.

Hilisematest vastustest selgub, et alates 1. oktoobrist 2009, kui kolmas juhatuse liige lahkus, tuli antud teema siiski Kallaste vastutusalasse. Kallaste on seisukohal, et tema ei

kooskõlastanud ega kinnitanud midagi, seoses Eesti Posti ja Express Posti vaheliste

läbirääkimistega. Tema sai hinnakirja saatmisest teada menetluse käigus ja oli selle üle imestunud. Kallaste möönab, et jõulud on Eesti Postis väga kiire aeg ja see tõttu on väga

raske mäletada mitme aasta taguseid sündmusi sellest ajast. Lisaks sellele oli 2009.a. Eesti Postile majanduslikult väga raske aeg ja põhiliselt tegeleski Kallaste finantsküsimuste lahendamisega.

Küsimuse peale, kas Express Posti poolt soovitud teenus erineb kuidagi, tavalisest ärikirjade laiali kandest vastab Kallaste, et ei tea selliseid detaile. Kui Kallastel palutakse kommenteerida e-kirja 29. detsembrist 2009, mille ta on digitaalselt allkirjastanud ja, kus ta väidab, et hinnakirjad kinnitati 22. detsembril juhatuse koosolekul tõdeb ta, et ju ta siis eeldas, et kiri oli õige, tema kirja ei koostanud seda tegid juristid. Seda milleks oli vajalik konkreetsel juhul püsitasu ei oska Kallaste kommenteerida, seletab

püsitasu üldist eesmärki, aga ütleb, et konkreetse kalkulatsiooni kohta tuleb küsida inimestelt, kes selle välja arvutasid. Seda, kes need inimesed olid, ta ei tea. Kallaste ütleb, et ei oska vastata, kas Express Postilt püsitasu küsimine on põhjendatud või ei, sest ta pole näinud neid kalkulatsioone ja põhjendusi.

Menetlusaluse isiku seaduslik esindaja Aavo Kärmas

Selgitab, et kuulus väärteomenetluse ajal E.I i juhatusse. Antud teema ei

kuulunud tema vastutusalasse ja seega pole ta teemaga kursis. Teab küll, et

läbirääkimised käisid aga ise nendega kokku ei puutunud. Ei tea midagi tasudes, mida Express Postilt küsiti. Tema läbirääkimistes ei osalenud. Kärmas ei mäleta, et juhatus oleks

selle asjaga seoses midagi kinnitanud. Tunnistaja kinnitab, et juhatuse koosolekuid

protokollitakse, kuid ei oska öelda, kas 22.detsembri 2009 aasta juhatuse koosoleku protokollis on märge kõnealuste hinnakirjade kinnitamise kohta. Aavo Kärmas seletab, et kui juhatusel on vaja kinnitada näiteks mingi hinnakiri, siis isegi kui see konkreetne asi pole tema vastutusalas, võtab ta siiski osa hääletamisest. Sellisel

juhul ta teab, et hind on kinnitatud ja mis alusel, konkreetse juhtumi puhul ta ei tea, et hinnakiri oleks kinnitatud.

5

Ahti Kallaste e-kirja 29.detsembrist 2009.a, millega sisuliselt kinnitatakse hinnakirjade kinnitamist ei oska Kärmas kuidagi kommentaarida. Sama on lugu Jaan Vainulti e-kirjaga 23.detsembrist 2009.a. Seda, kas Express Posti soovitud teenus erineb kuidagi Itella või Elekrtonposti saadavast teenusest, ei oska Kärmas kommenteerida.

Tunnistaja Jaan Vainult

Tunnistaja töötas väärteomenetluse ajal Eesti Posti postiteenuse divisjoni juhina. Vainult räägib, et seoses ühe töötaja rasedus- ja sünnituspuhkusele minekuga, määrati teda kuskil 2009.a. lõpus, täpset kuud ei mäleta, tegelema Express Postiga läbirääkimisega. Mäletab,

et oli meilivahetus ja mingi kohtumine, aga milles need täpsemalt seisnesid ei mäleta. Kohtumisel olid vist tema, kliendihaldur ja Express Post.

Vainult seletab, et Alice Wood tegeles selle teemaga enne teda ja mõnda aega ka paralleelselt temaga, et talle asjade käiku seletada. Küsimuse peale, miks just tema edastas 23. detsembril 2009.a. Express Postile hinnakirja,

vastab Vainult, et ju keegi saatis selle talle ja ta saatis selle edasi. Hiljem seletab, et

eeldas, et materjalid, mis ta elektroonilisest kaustast leidis olid õiged ja juhatuse poolt kinnitatud. Hinnakirja sisu tunnistaja seletada ei oska. Tunnistaja räägib, et arvatavasti ta küsis vastutava juhatuse liikme käest, kas ta võib selle hinnakirja välja saata ja ju siis vastati, et võib, kui ta selle kirja saatis. Tunnistaja võttis aluseks tabeli, mis tal ees oli, tema ise hinnakirja ei koostanud. Vainult väidab, et polnud teadlik, millist teenust Express Post osta soovis, sest viimane pole vastanud tema suvel saadetud meilile, kus ta küsis täpsustavalt soovitava teenuse kohta.

Seda, et ta täpsustavate küsimustega meili saatis pool aastat peale hinnakirja saatmist põhjendab tunnistaja sellega, et ei tegelenud asjaga igapäevaselt.

Tunnistaja seletab, mis erinevus on Express Posti soovitud teenusel ja tavalisel ärikirja

teenusel. Vainulti seletuse põhjal ei soovinud Express Post mitte lihtsalt ärikirja teenust

vaid juurdepääsu postivõrgule ja see oleks tähendanud, et seaduse alusel on teisel postiteenuse osutajal võimalus neile kirju tuua suvalisel hetkel, suvalisse postkontorisse ja suvalises mahus. E.Iil peaks olema valmisolek nende vastuvõtmiseks, töötlemiseks, transportimiseks, laiali kandmiseks. Seda valmisolekut tagakski püsitasu.

Tunnistaja Tiina Kalevik

Töötas väärteomenetluse ajal Express Postis müügijuhina. Tunnistaja seletab

kronoloogiliselt, kuidas kulgesid läbirääkimised Eesti Postiga. Asjad läksid edasi väga aeglaselt, toimus pidev venitamine, Express Post küsis mitmel korral hinnakirju aga neid ei saadetud. Esimene hinnapakkumine saadeti alles oktoobri lõpus (2009.a.). Küsimuse peale, miks siis E.Iiga lepingut ei sõlmitud, vastab Kalevik, et selle hinnakirja järgi oleks Express Postil tulnud teenust müüa tunduvalt kallimalt, kui seda tegi E.I, nii polnud võimalik seda teenust pakkuda. Selleks, et hind oleks tulnud võrdne E.Ii omaga, oleks tulnud kanda kogu Eesti lihtkirjade mahtu. Kalevik seletab, et teenus, mida Express Post soovis E.I ilt osta ei erinenud tema

hinnangul kuidagi eelsorteeritud ärikirjade edastamisest Eesti Posti võrgus. Nemad olid valmis kõik muud vajalikud toimingud ise ära tegema, et saada ainult kirjade kannet. Tunnistaja räägib, et E.I põhjendas püsitasu komponenti valmisoleku tagamisega.

Samas ei oleks selle lepingu sõlmimisel Eesti turule tulnud juurde ühtegi uut kirja vaid

Express Post oleks osa kirju võtnud Eesti Posti kandevõrgust endale, need ise ära

6 sorteerinud ja siis andnud Eesti Postile kandeks tagasi. Seega polnud tunnistaja hinnangul väide nagu oleks E.I pidanud olema valmis uute mahtude kandeks.

Tunnistaja Sven Suurraid

Väärteomenetluse ajal Express Posti juhataja. Tunnistaja seletab, millised olid

läbirääkimised Express Posti ja E.I i vahel. Läbirääkimised algasid kuskil 2009.a. aprillis või mais ja esimese hinnapakkumise saatis E.I alles oktoobris, peale seda

kui Express Post oli seda korduvalt küsinud. Peale selle pakkumise saamist toimus ka poolte vaheline kohtumine. Peale kohtumist saadeti neile teine hinnapakkumine aga ka see oli ebamõistlikult kõrge, Express Postil oleks tulnud teenust müüa sõltuvalt kogusest kohati

isegi 2,5 korda kõrgema hinnaga. Tunnistaja seletab, et Express Post pidas Eesti Posti sellist käitumist lubamatuks ja konkurentsi kahjustavaks.

Suurraid seletab, et Express Post soovis Eesti Postilt ainult kirjade laialikannet, Express Post oli valmis kirjad ise kokku koguma, ära sorteerima, nagu E.I seda soovis, ja need kokkulepitud kohas Eesti Postile üle andma. Tunnistaja hinnangul ei erine soovitud teenus kuidagi ärikirjade laialikande teenusest.

Küsimuse peale, miks tunnistaja arvab, et E.I sellise hinnapakkumise tegi vastab Suurraid, et arvatavasti polnud Eesti Postil huvi konkurendi turule tulekuks.

Küsimuse peale millist mõju avaldas Express Postile see, et lepingu sõlmimine Eesti

Postiga nii kaua viibis vastas Suurraid, et kuna nad ei saanud seda teenust pakkuda ühelegi oma kliendile oli nende teenuse müük selles osas piiratud kuni lepingu sõlmimiseni.

Tunnistaja seletab, et kohtumisel Eesti Postiga väljendasid nad selgelt oma nägemust hindadest, mis oleksid neile vastuvõetavad, kui ka teine pakkumine tuli ebamõistlikult suur andis Express Post E.Iile teada, et on sunnitud pöörduma Konkurentsiametisse. Tunnistaja hinnangul on 2011.a. sõlmitud leping neile vastuvõetav, sest selle alusel on neil võimalik pakkuda oma klientidele teenust E.Ii hinnaga võrdse hinnaga.

Küsimuse peale kuidas jõuti lõpuks lepingu sõlmimiseni vastab Suurraid, et see oli tänu

Konkurentsiameti ettekirjutusele, millega kohustati E.I i mõistliku hinnaga lepingut sõlmima.

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

Kohus, ära kuulanud kaebuse esitaja kaitsja, kohtuvälise menetleja esindajate seisukohad,

menetlusaluse isiku E.I seaduslike esindajate ja tunnistajate ütlused ning uurinud väärteoasjas kogutud kirjalikke tõendeid jõudis alljärgnevate järeldusteni.

Väärteoasjas puudub vaidlus selles, et kuni 31.märtsini 2009.a kuulus E.I ainuõigus siseriikliku kuni 50 gr kaaluva kirisaadetise lihtsaadetisena edastamise teenuse

osutamiseks Eestis. 01.jaanuaril 2009.a jõustunud postiseaduse muudatuste kohaselt

kaotati alates 01.04.2009.a universaalse postiteenuse osutaja ainuõigus osutada teatud postiteenust. Pärast postituru avanemist 01.04.2009.a soovis Express Post juurdepääsu E.Ii

postivõrgule, läbirääkimised lepingu sõlmimiseks algasid 2009.a aprillis-mais, see on

tõendatud tunnistajatena üle kuulatud Tiina Kaleviku ja Sven Suurraidi ütlustega. 14.septembril 2009.a on E.I töötaja Alice Vood edastanud e-kirjaga Express

Postile postivõrgu kasutamise lepingu projekti (vt Väärteotoimik lk 44), mis on kirja

manusena väljatrükitud toimiku lehekülgedel 45-47. Lepingu projektile ei olnud lisatud

postivõrgu kasutamise hinnakirja, mille osas puudus sel ajal juhatuse otsus (vt e-

7

kirjavahetust tl.50-51), juhatuses kinnitatud esimese hinnakirja saatis E.I Express

Postile 30.oktoobril 2009.a (vt Alice Voodi e-kiri Tiina Kalevikule tl 50). Lisaks hinnakirja saatmisele annab Alice Vood selles e-kirjas teada, et E.I peab vajalikuks kohtuda

selgitamaks juurdepääsu hinnakirja põhimõtteid ja et läbirääkimisi jätkab E.I poolt Postiteenuste divisjoni juht Jaan Vainult. Tunnistajate Sven Suurraidi ja Tiina Kaleviku

ütluste kohaselt sisaldas esimene, 30.10.2009.a saadetud hinnakiri püsitasukomponenti,

mis oli ebamõistlikult kõrge ja tegi Express Posti jaoks sellistel tingimustel lepingu sõlmimise võimatuks, kuna nad oleksid sellisel juhul pidanud teenust tarbijale müüma kuni 2,5% kallimalt, kui seda tegi E.I.

Kohtumine juurdepääsu hinnakirja teemaga seoses toimus osapoolte vahel novembris 2009.a, sellel osales Eesti Posti poolt Jaan Vainult ning Express Posti poolt Tiina Kalevik ja

Sven Suurraid. Kohtumise toimumine ja sellel räägitu on tõendamist leidnud nimetatud

isikute tunnistajana antud ütlustega. Nii selgitas Sven Suurraid kohtule, et Express Post

soovis E.I ilt ainult kirjade laialikannet, olles valmis kirjad ise kokku koguma, sorteerima ja E.Iile üle andma.

Selline püsitasu, nagu E.I hinnakirjas märkis, takistas neil lepingu sõlmimist. Kokkusaamisel lepiti kokku, et E.I esitab uue hinnakirja, ainult lihtkirjade osas. Ka seda hinnakirja pidi Express Post Eesti Postilt täiendavalt küsima (vt Tiina Kaleviku e-kiri Jaan Vainultile 16.12.2009.a tl 205), enne kui hinnakiri Jaan Vainulti 23.detsembri 2009.a e-kirjaga edastati.

Kohtuistungil menetlusaluste isiku seaduslike esindajatena üle kuulatud Ahti Kallaste ja

Aavo Kärmas andsid 22.12.2009.a toimunud E.I juhatuse koosoleku kohta

ütlusi selles, et nad ei mäleta aastate taguseid sündmusi, kas sellel kuupäeval toimus

juhatuse koosolek või mitte, kuid kumbki neist ei mäleta, et juhatuse koosolekul oleks

kinnitatud postivõrgu kasutamise hinnakirja, mis hilisemalt Express Postile edastati.

Kohtuväline menetleja on kohtuvälise menetluse käigus palunud E.I esitada

22.12.2009.a juhatuse koosolekul kinnitatud hinnakiri, kuid oma e-kirjaga 16.novembrist 2010.a teatas Ahti Kallaste, et nimetatud dokumenti neil esitada ei ole (vt VT toimik lk 27).

Samas on kohtu käsutuses mitu tõendit, mis tõendavad, et 22.12.2009.a toimunud AS-i E.Ii juhatuse koosolekul kinnitati postivõrgu juurdepääsu hinnakiri, mis edastati 23.12.2009.a ka Express Postile.

Nimelt on Jaan Vainult 23.12.2009.a oma e-kirjaga Tiina Kalevikule edastanud: „ .“ (vt tl 48). Nimetatud hinnakirja kättesaamist Express Posti poolt kinnitasid

kohtus ülekuulamisel ka tunnistajad Kalevik ja Suurraid. Hinnakirja saatmist möönab ka

tunnistajana üle kuulatud Jaan Vainult, kes selleteemalistele küsimustele vastas kohtus kahtlevalt, kuid möönis, et kui tema e-posti aadressilt selline kiri välja saadeti, siis ju keegi saatis selle talle ja ta saatis selle edasi. Tunnistaja eeldas, et elektroonilisest kaustast leitud materjalid olid õiged ja juhatuse poolt kinnitatud. Lisaks neile tõenditele kinnitab asjaolu, et

22.12.2009.a toimus E.I juhatuse koosolek, mille käigus kinnitati postivõrgu

juurdepääsu hinnakiri lihtkirja edastamiseks, ka E.I 29.12.2009.a vastuskiri Konkurentsiametile (vt tl 200-203, koos digiallkirja kinnituslehega tl 204). Nimetatud kirja on digitaalselt allkirjastanud E.I juhatuse esimees Ahti Kallaste, kes kirja punktis 1

kinnitab, et: „

8

.“ Menetlusaluse

isiku seadusliku esindajana üle kuulatud Ahti Kallaste ütlused selles, et tema nimetatud kirja ei koostanud, kirjale alla kirjutades eeldas, et selle sisu vastab tegelikkusele, on kohtu arvates paljasõnalised ja kohut eksitavad.

Ka selles, 23.12.2009.a edastatud hinnakirjas oli ühe komponendina märgitud püsitasu.

Nimetatud hinnakirjast nähtuvalt soovis E.I , et Express Post maksaks neile

postivõrgule juurdepääsu eest lihtkirjade edastamiseks kuni 100 000 tk kuus 826 900 krooni (vt lk 207) Püsitasu on valmisoleku tasu, mis tuleb tasuda ka juhul, kui E.Ii võrku ei edastata ühtegi saadetist (vt tl 206). Tunnistaja Sven Suurraid selgitas kohtule, et kuigi novembrikuisel kohtumisel oli E.I

esindajatega juttu, millised hinnad oleksid neile vastuvõetavad, tuli ka teine pakkumine ebamõistlikult suur ning lepingu sõlmimiseni selle tõttu ei jõutud. 2011.a sõlmiti leping E.I tänu konkurentsiameti ettekirjutusele, selle lepingu alusel oli neil võimalik pakkuda oma klientidele teenust E.Ii hinnaga võrdse hinnaga.

Hinnates kõiki kogutud ja uuritud tõendeid kogumis, leiab kohus, et antud olukorras oli

tegemist postivõrgule juurdepääsu lubamisega PostiS § 24 lg-ga 2 vastuolus olevatel

tingimustel. Nimetatud säte näeb ette, et juurdepääs teise postiteenuse osutaja

postivõrgule peab olema kättesaadav võrdsetel tingimustel ja sama kvaliteediga, millega

teine postiteenuse osutaja seda võimaldab oma ema- ja tütarettevõtjale, klientidele või äripartneritele. Väärteoasja kohtuvälise menetluse käigus on tuvastamist on leidnud, et E.I

tütarettevõtted ja äripartnerid said teenust hoopis teistel tingimustel.

Tunnistajatena üle kuulatud Tiina Kalevik ja Sven Suurraid on kohtule selgitanud, et

Express Post soovis Eesti Postilt saada vaid ärikirjade laialikande teenust, mis on sama teenus, mida E.I osutab oma äripartnerile Itellale ja AS E.Ii tütarettevõttele Elektronpostile. Mainitud ettevõtetel polnud kohustust tasuda Eesti Postile püsitasu, seega

ei võimaldanud E.I Express Postile teenust võrdsetel tingimustel nagu oma

tütarettevõttele ja äripartnerile ning sellise tegevusega rikuti seaduses sätestatud nõuet

võrdsetel tingimustel postivõrgule juurdepääsu võimaldada ning sellega pandi toime väärtegu.

PostiS § 24 lg 4 sätestab, et postiteenuse osutaja on kohustatud teise postiteenuse

osutaja soovi korral pidama heas usus läbirääkimisi postivõrgu kasutamise

võimaldamiseks, kui see on vajalik postiteenuse osutamiseks. Kohus leiab, et

väärteoasjas kogutud tõenditega on tõendamist leidnud, et E.I ei käitunud läbirääkimistel Express Postiga ja hinnakirjade kehtestamisel heas usus, vaid kasutas ära

oma monopoolset seisundit turul. Väärteoasjas kogutud ja kohtuotsuses analüüsitud tõenditega on tõendamist leidnud, et postivõrgule juurdepääsu lepingut E.I ja Express Posti vahel ei sõlmitud seetõttu, et hinnakiri, mis kinnitati E.I juhatuse

koosolekul ja milline Express Postile ka vahetult peale kinnitamist välja saadeti oli ilmselgelt diskrimineeriv, sisaldades põhjendamatult kõrget hinda igakuise püsitasu näol ja sellistel tingimustel lepingu sõlmimine oleks Express Postile olnud majanduslikult kahjulik.

Kaebuses on esitatud väide, et Konkurentsiametil ei olnud õigust sekkuda

lepingueelsetesse läbirääkimistesse on kohtu arvates ekslik. Konkurentsiameti üheks

põhiülesandeks on Konkurentsiameti põhimääruse § 13 p 1 alusel riikliku järelevalve teostamine ameti tegevusvaldkondi reguleerivate õigusaktide nõuete täitmise üle ja nende nõuete rikkumise korral riikliku sunni rakendamine. Sellest tulenevalt võib öelda, et juhul, kus lepingueelsetes läbirääkimistes üks pool ei käitu silmnähtavalt heas usus ning kasutab

9

ära oma võimupositsiooni, on teisel poolel õigus pöörduda Konkurentsiameti poole ja

viimasel õigus kasutada sunnimeetmeid olukorra lõpetamiseks. Ka postiseaduse

seletuskirjas (vt http://www.riigikogu.ee/?page=eelnou&op=ems&emshelp=true&eid=353194&u=20111004

120416 on PostiS §-ga 24 seonduvalt märgitud, et konkurentsiameti sekkumine peaks

aset leidma just lepingu sõlmimise eelselt (kui postiteenuse osutaja teeb postivõrgule

juurdepääsu võimaldamiseks seadusevastaseid takistusi või on keeldunud postivõrgu kasutamise lepingu sõlmimisest alustel, mida seadus ette ei näe). Samuti ei vasta kohtu

arvates tollalkehtinud Postiseaduse regulatsiooni sisule ja mõttele E.I väide justkui oleks PostiS § 24 lg 2 rikkumine võimalik alles siis, kui poolte vahel on sõlmitud

kirjalik postivõrgu kasutamise leping. Teise postiteenus osutaja postivõrgu kasutamine

eeldab vastavalt PostiS § 24 lg-le 1 tõepoolest kirjaliku lepingu sõlmimist, kuid see ei

tähenda, et diskrimineerivatel tingimustel postivõrgu kättesaadavaks tegemisest saab rääkida alles siis, kui kirjalik leping on sõlmitud ja seda ka täitma asutud.

Väärteo toimepanemise aeg on väärteoprotokollis ja – otsuses määratletud pea pooleteist aastase perioodina 22.12.2009.a kuni 07.04.2011.a. Samas on E.I sisuliselt ette heidetud justkui ühe otsuse vastuvõtmist, seega tõusetub põhjendatud küsimus, kas

väärteo toimepanemise aja määratlemine nii pika ajavahemikuga on põhjendatud? Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-83-06 leidnud, et analoogselt kriminaalmenetlusele peab ka väärteomenetluses teo toimepanemise aeg olema menetleja otsuses selgelt kajastatud.

Kohus leiab, et kuna pooled olid sisuliselt lepingu põhitingimustes leppinud kokku

14.09.2009.a, küsimus oli vaid postivõrgule juurdepääsu hinnakirja kehtestamises ja esitamises ning et hinnakiri, mis lõplikult 23.12.2009.a Express Postile edastati, oli selline, mis muutis lepingu sõlmimise ja seetõttu konkurendi turuletuleku võimatuks ning et kogu selle perioodi mis jäi 22.12.2009.a juhatuse koosolekul kinnitatud hinnakirja esitamise ja

lepingu tegeliku sõlmimise vahele ei muutnud E.I oma otsust ning muutis

sellega võimatuks konkurendi turuletuleku. Riigikohus oma lahendis 3-1-1-117-05 no asunud seisukohale, et tegu võib olla vältav ka olukorras, kus teo toimepanija aktiivsele

tegevusele järgneb passiivseks jäämine, kui teo lõpetamine on passiivseks olemise ajal endiselt toimepanija kontrolli all. Antud juhul on kohtu arvates tegemist vältava süüteoga ning seega ei ole alust väärteomenetluse lõpetamiseks aegumise tõttu. KarS § 14 lg 1 alusel vastutab juriidiline isik teo eest, mis on toime pandud tema organi või selle liikme poolt.. Tulenevalt KarS § 14 lg-st 1, mis sätestab, et juriidiline isik vastutab teo

eest, mille on toime pannud tema organ. Äriseadustik § 306 lg 1 alusel on juhatus aktsiaseltsi juhtorgan.

Samas on Riigikohus mitmetes oma lahendites asunud seisukohale, et KarS § 14 lg 1

kohaselt tuleb juriidilise isiku vastutus avada tema organi liikmete või juhtivtöötaja tegevuse kaudu. Seejuures peab asjaolu, milline juhtivtöötaja või organi liige on pannud

juriidilise isiku huvides toime koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo, olema ära toodud juba väärteoprotokollis.

Käesoleva väärteoasja kohtuvälise menetluse ja kohtuliku uurimise käigus ei ole

õnnestunud üheselt tuvastada, milline juriidilise isiku organi liige konkreetselt on toime pannud juriidilise isiku huvides koosseisupärase, õigusvastase ja süülise teo. Konkreetset

isikut ei ole nimetatud ei väärteoprotokollis, kohtuvälise menetleja otsuses ega ole

tuvastatud ka kohtuliku uurimise käigus. Erinevalt kaebuses väidetust nõustub kohus

selles osas Konkurentsiameti esindajate poolt kohtuliku uurimise käigus avaldatud

10 seisukohtadega selles, et kohtuväline menetleja on teinud väärteomenetluse kõigus kõik

mõistlikult võimaliku selleks, et selgitada, kes kahest Eesti Posti juhatuse liikmest on

vastutav Express Postile pakutud juurdepääsu hinnakirja kinnitamise eest 22.12.2009.a.

Arvestades seda, et ka kohtuliku uurimise käigus on E.I juhatuse liikmed

jätnud vastamata küsimustele, kes konkreetselt juhatuse liikmetest oli vastutav

vaidlusaluse hinnakirja koostamise ja juhatusele otsustamiseks esitamise ning selle

kinnitamise eest, juhatuse otsus hinnakirja kehtestamisel on kollegiaalne otsus,

väärteoasjas on kogutud kõik võimalikud tõendid tuvastamaks juriidilise isiku huvides väärteo toime pannud füüsilist isikut. Muid tõendeid ei ole võimalik koguda, arvestades, et

teavet hinnakirja kehtestamise asjaolude kohta omab vaid menetlusalune isik E.I ise. Kohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga ka selles, et juriidilise isiku vastutusest

vabastamine olukorras, kus on tuvastamata konkreetne füüsiline isik, looks ohtliku

pretsedendi, kuna see näitaks, et juriidilisel isikul on võimalik karistust vältida ainuüksi seeläbi, kui ta muudab oma organi otsused kolmandate isikute ees salajaseks nii, et peale

otsuse tegemisel osalenud juriidilise isiku organi liikmete puuduvad mistahes allikad, millest oleks võimalik saada teavet selle kohta, kes organi liikmetest konkreetselt otsustas teo toime panna. Sellist olukorda on Riigikohus ilmselt pidanud silmas ka oma 28.09.2004.a otsuses nr 3-1-

1-82-04, kui ta väljendas juriidilise isiku vastutusega seonduvalt järgneva seisukoha: „ “ (p. 11). Kooskõlas nimetatud seisukohaga on Riigikohus ka oma hilisemates lahendites viidanud

võimalusele, et teo toimepanemine avatakse läbi organi tegevuse. Nt 12.05.2011.a

lahendis asjas nr 3-1-1-30-11 on Riigikohus märkinud: „ (p. 15.1). Nimetatud loetelus on organit selgelt eristatud organi liikmest eraldiseisva võimaliku teo toimepanijana. Kohus leiab, et käesoleval juhul ongi tegemist Riigikohtu poolt 28.09.2004.a otsuses nr 3- 1-1-82-04 nimetatud erandjuhuga, kus iga üksiku E.I juhatuse liikme tegevust

ei ole tagantjärele objektiivselt võimalik tõendada (selles mõttes on E.I juhatuse tegevus antud juhul sarnane salajase hääletusega), kuid on tõendatud, et E.I

juhatuse liikmete tegevus õigusrikkumisele viinud otsuse langetamisel vastas

deliktistruktuuri kõigile elementidele. Kooskõlas eelpool kirjeldatud Riigikohtu praktikaga

on E.I antud juhul seega vastutav juhatuse kui organi poolt toimepandud väärteo eest.

E.I juhatus on teo toime pannud hooletusest. Vastavalt KarS §-le 18 lg 3

paneb isik teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteokoosseisule vastava asjaolu

esinemist, kuid oleks seda pidanud tähelepaneliku ja kohusetundlik suhtumise korral pidanud ette nägema. Käesoleval juhul on E.I juhatus 22.12.2009.a. kinnitanud Express Postile pakutud postivõrgule juurdepääsu hinnakirja, mille kohaselt oleks Express Post pidanud tasuma kuus kuni 100 000 eelsorteeritud lihtkirja edastamise eest E.I

postivõrgus igakuist püsitasu summas 826 900 kr. Arvestades, et E.I oleks

pidanud tegema Express Post poolt üleantavate kirjade edastamiseks täiendavaid

toiminguid võrreldes ärikirja klientide, äripartneri Itella ja tütarettevõtja Elektronpost

standard – ja eelsorteeritud kirjade lihtsaadetisena edastamisega oma postivõrgus ning viidatud isikutelt Elektronpostilt igakuist püsitasu ei nõudnud, oli Express Postile vastava

püstasu tingimuseks seadmine vastuolus PostiS § 24 lg – s 2 postiteenuse osutajale

kehtestatud nõuetega. E.I juhatus ei pruukinud juurdepääsu hinnakirja

kinnitamisel küll kindalt teda, et Express Postiga läbirääkimiste käigus kokkulepitud

tingimuste põhjal sarnaneks Express Post poolt juurdepääsu raames E.I üleantavate kirjade edastamise E.I poolt E.I ärikirja teenuse raames

pakutava riigisisese standardkirja ärikirjana ja eelsorteeritud ärikirja edastamisega, kuid tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral oleksid E.I juhatuse liikmed

võinud ja pidanud seda ette nägema. Samuti oleksid pidanud E.I juhatuse

liikmed pidanud tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral ette nägema, et Express Postilt igakuise püsitasu küsimine on vastuolus PostiS § 24 lg 2 nõuetega ning paneb ExPo ebavõrdsesse olukorda võrreldes E.I endaga, kes edastas ärikirja

teenuse klientide riigisiseseid standard – ja eelsorteeritud ärikirju oma postivõrgus ilma püsitasu nõudmata, samuti äripartneri Itella ja E.I tütarettevõtja Elektronpostiga,

kelle poolt üleantavate riigisiseste standard – ja eelsorteeritud kirjade edastamise eest

oma postivõrgus E.I samuti püsitasu ei nõudnud. Juhtides Eestis postiturul tegutsevat suurimat ettevõtjat, millele kuulub ühtlasi ainuke üle – Eestiline postivõrk, pidid

E.I juhatuse liikmed olema kursis postiseaduse kui vastavat valdkonda reguleeriva põhilise õigusaktiga, mistõttu pidid nad olema teadlikud ka PostiS 24 lg –s 2

E.I kui postiteenuse osutajale postivõrgule juurdepääsu tingimuste

kujundamisel kehtivast nõudest. Juhatuse kohusetundlik käitumine eeldas käesoleval

juhul, et juhatuse liikmed veenduksid enne hinnakirja kinnitamist, et selles sisalduvad hinnad on kujundatud kooskõlas PostiS § 24 lg- 2 sätestatud võrdse kohtlemise nõuetega. Kõiki eeltoodut arvestades leiab kohus, et väärteoasjas on tõendamist leidnud, et E.I on rikkunud Postiseaduse § 24 lõikes 2 sätestatut, pannes toime PostiS § 48 lg 2

sätestatud väärteo. Karistuse mõistmisel kohtueelse menetluse käigus on kohtuväline

menetleja arvestanud karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist. Ka

kohtumenetluse käigus ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis tooksid endaga kaasa

mõistetud karistuse kergendamise. Seega leiab kohus, et kohtuvälise menetleja otsus väärteoasjas tuleb jätta muutmata ja esitatud kaebus rahuldamata.

Kuna kohus jätab esitatud kaebuse täies mahus rahuldamata, siis jäävad kantud õigusabikulud kaebuse esitaja so E.I kanda.

Katre Poljakova /allkiri/ Kohtunik