4-12-536/3 · Harju Maakohus Liivalaia kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Otsuse kuupäev 23.02 2012.a. Otsuse teinud kohus Harju Maakohus Liivalaia Kohtumaja Kohtunik Piret Liivo Vaidlustatud lahend

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo

Liiklusmenetlustalituse 17.01.2012.a. otsuse

väärteoasjas nr. 2230,11,062547 osalise tühistamise nõudes Kaebuse esitanud isik

I.P, isikukood xxx, elukoht: xxx Menetluse liik Kirjalik menetlus

KOHTUOTSUSE RESOLUTSIOON

V™S § 132 lg 1 alusel jätta I.P kaebus rahuldamata ning Põhja Prefektuuri

Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 17.01.2012.a. otsus väärteoasjas nr. 2230,11,062547 muutmata.

Täpsustada nimetatud otsust ning määrata, et KarS § 66 lg.3 alusel kuulub rahatrahv summas 700 eurot tasumisele ositi 7 kuu jooksul igakuiselt 100 eurot alates kohtuotsuse jõustumisest.

Otsuse peale võib esitada kassatsiooni advokaadist esindaja vahendusel Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu 30 päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav.

Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada kirjalikult Harju Maakohtule seitsme päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest.

VAIDLUSTATUD OTSUSE SISU

Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse juht politseimajor Oleg Lodeikini

17.01.2012.a. väärteoasjas nr. 2230,11,062547 tehtud otsusega tuvastati, et I.P

26.12.2011.a kell 14.14 Vabaduse pst, Tallinna linn, Harju maakonnas juhtis mootorsõidukit

Chrysler Voyager reg.märk xxx isikuna, kelle ühes liitris väljahingatavas õhus oli alkoholisisaldus mitte väiksem kui 0,38 mg.

Liiklusseaduse § 69 lg.5 sätete kohaselt ei tohi mootorsõidukijuhi, trammijuhi ja

maastikusõidukijuhi ühes grammis veres olla alkoholi 0,20 milligrammi või rohkem või ühes

liitris väljahingatavas õhus 0,10 milligrammi või rohkem. Seaduse § 224 lg.2 sätete kohaselt mootorsõiduki, maastikusõiduki või trammi juhtimise eest isiku poolt, kelle ühes grammis veres Väärteoasi nr. 4-12-536

2 on alkoholisisaldus 0,50-1,49 mg või kelle ühes liitris väljahingatavas õhus on alkoholisisaldus

0,25-0,74 mg – karistatakse rahatrahviga kuni 300 trahviühikut, arestiga või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kaheteistkümne kuuni. Sama paragrahvi lõige 3 punkti 1 sätete kohaselt võib kohus või kohtuväline menetleja kohaldada käesolevas paragrahvis sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kolmest kuust kuni üheksa kuuni.

Tulenevalt Politsei ja Piirivalve seaduse § 723, võib politsei kontrollida isiku organismis alkoholi,

narkootilise või psühhotroopse aine või muu sarnase toimega aine esinemist. Kui isikut

kontrollitakse indikaatorvahendiga, siis selle positiivse näidu korral alkoholijoobe tuvastamise

vajaduse esinemisel tuvastatakse alkoholijoove tõendusliku alkomeetriga või toimetatakse isik

tema nõudmisel tervishoiuteenuse osutaja juurde alkoholisisalduse määramiseks veres. I.P

tuvastati alkoholisisaldus väljahingatavas õhus 0,38mg/l. Seega on nimetatud

mõõtetulemus jälgitav ning Mõõteseaduse § 5 lg.2 p.2 kohaselt väärteomenetluses aluseks karistuse määramisel.

Kohtuväline menetleja asub seisukohale, et menetlusalune isik on toime pannud temale

inkrimineeritud väärteo ja protokoll on koostatud õigesti. I.P poolt toime pandud väärtegu on tõendatud tõendusliku alkomeetri kasutamise protokolli, menetlusaluse isiku ütluste ja tunnistaja KH’a ütlustega.

Menetlusalune isik pani toime enamohtliku väärteo. Tõendusliku alkomeetri kasutamise

protokollist nähtuvalt tuvastati kaebaja organismis lubatud alkoholipiirmäära ületamine, isikul tuvastati alkoholi sisaldus ühes liitris väljahingatavas õhus 0,43 milligrammi, millest arvati maha

laiendmääramatus 0,05 milligrammi liitri kohta ning tulemuseks saadi 0,38 milligrammi liitri

kohta. Kaebaja on väärteomenetluse käigus omakäeliselt antud ütlustes selgitanud, et sõitis sõiduautoga Chrysler Tallinnast Pärnu poole. Enne linnapiiri oli politseikontroll „kõik puhuvad“.

Eelmisel päeval tarbis kaebaja kanget alkoholi, hommikul oli tema enesetunne seetõttu väga

paha ning ta ostis Lukoili tanklast ühe õlle ja jõi selle ära. 2 minutit hiljem peeti ta kinni, tal mõõdeti joove. Kuivõrd I.P-le on välja antud juhtimisõigus, on ta teadlik liiklusseaduses

sätestatud nõuetest ning seal toodud sanktsioonidest. Seega ei saanud menetlusalusele isikule

olla üllatuseks asjaolu, et liiklusnõuete rikkumise eest võidakse rikkujat lisaks rahalisele

karistusele karistada ka juhtimisõiguse ära võtmisega või arestiga. I.P oli teadlik sellest, et ta oli vahetult enne sõidukit juhtima asumist alkoholi tarvitanud. Menetlusalune isik on õigusrikkumise toime pannud tahtlikult.

Väärteomaterjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja esitanud oma väite, et juhtimisõiguse olemasolu on temale tööks vajalik, ilma selle õiguseta kaotaks ta ilmselt töökoha, kinnitamiseks ühtegi tõendit, seega ei ole võimalik kontrollida, kas ta tõesti töötab väikebussi juhina. Juhul, kui isik peab oma töökoha säilimiseks oluliseks juhtimisõiguse olemasolu, peab isik igapäevases elus valima

sellise käitumisviisi, mis tagaks tema töökoha ning soodsa majandusliku olukorra säilimise.

Selline teadmine ei ole aga kaebajale soovitud mõju avaldanud ega sundinud teda hoiduma väärteo toimepanemisest. Kaebaja poolt toimepandud liiklusalase väärteo iseloom viitab sellele,

et kaebaja on liikluses nii endale kui ka teistele liiklejatele ohtlik ning ta tuleb lisakaristust

kohaldades liiklusest kõrvaldada. Kaebaja ohtlik käitumine näitab ilmselgelt tema ükskõikset

suhtumist võimalikku saabuvasse tagajärge, so rahatrahvi ja võimalikku juhtimisõiguse

äravõtmisse, mis võib aga talle saada takistuseks sissetuleku saamisel ja rahaliste kohustuste täitmisel. Selline tema käitumine näitab ka isiku üleolevat suhtumist liiklusohutusse, enda ning kaasliiklejate elule, tervisele, varasse. Kaebaja käitumisest saab järeldada, et alkoholi tarvitamine ja seejärel mootorsõiduki rooli istumine ning liiklusalase väärteo toimepanemine olid tema jaoks olulisemad, kui võimalus säilitada oma juhtimisõigus.

3

Kohtuväline menetleja leiab, et arvestades eeltoodud asjaolusid ning rikkumise iseloomu, oli

lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. Kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine.

Väärteo toimepanemine on tõendatud väärteoasjas kogutud materjalidega. Vastulauset menetlusalune isik ei esitanud.

Võttes aluseks eeltoodut ja lähtudes KarS § 56 lõikest 1, määras kohtuväline menetleja I.P-le Liiklusseaduse § 224 lg.2 alusel karistuseks rahatrahvi 175 trahviühiku ulatuses, s.o. 700,00 eurot. Lisakaristusena võttis kohtuväline menetleja I.P-lt ära KarS § 50 lg.1 p.2

alusel ära LS § 224 lg.3 p.1 järgi lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse 4 (neljaks) kuuks.

KAEBUSE SISU

I.P esitas 07.02.2012 Harju Maakohtule kaebuse, milles palub Põhja Prefektuuri Korrakaitsebüroo Liiklusmenetlustalituse 17.01.2012.a. otsuse väärteoasjas nr. 2230,11,062547 osaliselt tühistada, teha uus otsus ning lisakaristusena mitte kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist neljaks kuuks.

Kaebuse esitaja ei saa nimetatud otsusega nõustuda, kuna leiab, et juhtimisõigus on talle hädavajalik, sest elab Hispaanias ja töötab väikebussi juhin firmas BA, SL. Ta põhjendab, et

kui temalt võetakse ära juhtimisõigus, kaotab töökoha, selle tagajärjel halveneb tema majanduslik olukord ning ta ei suuda toetada oma Ülikoolis õppivaid lapsi. Samuti palub kohtul arvesse võtta, et tal pole eelnevaid rikkumisi.

Kohus, hinnanud väärteoasjas kogutud tõendeid, leiab, et kohtuvälise menetleja poolt määratud

rahatrahv on õigesti määratud ja õiglane. Samuti on õiglane lisakaristusena kohaldatud

juhtimisõiguse äravõtmine. I.P on ise tunnistanud, et eelmisel õhtul tarvitas kanget alkoholi, hommikul tundis end väga halvasti, st tal oli pohmell, ometi otsustas ta osta tanklast ühe pudeli õlut ning see ka ära juua ning pärast istuda mootorsõiduki rooli. Selline käitumine on

menetlusaluse isiku poolt vastutustundetu ning seega oli I.P teadlik, et juhib

mootorsõidukit olles vahetult enne seda tarvitanud alkoholi. I.P näol on tegemist

isikuga, kelle tegevus on seotud enamohtliku väärteoga, nimelt alkoholijoobes mootorsõiduki juhtimisega seades ohtu nii enda kui ka teiste liiklejate elud, tervise ja varad. Sellise rikkumise

eest näeb sanktsioon ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut, aresti või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni kaheteistkümne kuuni. Lisaks on sellise rikkumise eest lisakaristusena võimalik

ära võtta isiku mootorsõiduki juhtimisõigus kolmeks kuni üheksaks kuuks. Kohtuvälise

menetleja poolt määratud rahatrahv on ligilähedane keskmise määraga, lisakaristusena on juhtimisõigus ära võetud neljaks kuuks, mis on ligilähedane minimaalse määraga. Kohus leiab, et määratud rahatrahv on proportsioonis toimepandud väärteoga, samuti on mõistetud lisakaristus

proportsionaalne toimepandud rikkumisega. Eeltoodust tulenevalt ei näe kohus põhjust vähendada kohtuvälise menetleja poolt määratud rahatrahvi ning tühistata kohtuvälise menetleja

otsust lisakaristuse osas. Kohus arvestab I.P majanduslikku olukorda ning määrab rahatrahvi tasumisele kuni 7 kuu jooksul võrdsete osade kaupa.

Kohus juhindub V™S § 132 punktist 2, § 133, § 134, § 135 lõikest 6.

Piret Liivo Kohtunik