1-08-10100/46 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

Kriminaalasi nr 1-08-10100

Karistuse kandmisest ennetähtaegse vabastamise

M Ä Ä R U S

17.veebruaril 2012.a Tartu kohtumajas Tartu Maakohtu kohtunik Anneli Tanum tõlk Lehte Jürjan sekretär Kristi Martin juuresolekul prokurör Kaire Hänilene osavõtul

arutades avalikul kohtuistungil süüdimõistetu K.B tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamist,

l e i d i s :

K.B tunnistati Viru Maakohtu Narva kohtumaja 01.juuni 2011.a otsusega süüdi KarS

§ 199 lg 2 p 4 ja § 209 lg 2 p 1 järgi ning liitkaristuseks mõisteti 9 kuud vangistust, mida vähendati lühimenetluse kohaldamise tõttu 1/3 võrra ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 6 kuud vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati K.B eelvangistus karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 74 lg 5 ja § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust K.B-le Narva Linnakohtu

27.oktoobri 2004.a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 5 kuud 28 päeva vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel liideti mõistetud liitkaristus

K.B-le Viru Maakohtu 09.juuni 2009.a otsusega mõistetud karistusele ning

liitkaristusest arvati maha K.B poolt ärakantud karistus mõistes lõplikuks

ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks 1 aasta 7 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 05.aprilli 2011.a.

K.B karistuse kandmise aeg lõpeb selle täielikul ärakandmisel 03.detsembril 2012.a.

K.B on varem kriminaalkorras karistatud:

1. Narva Linnakohtu 10.mai 2001.a otsusega KrK § 140 lg 2 p 1, 2 alusel 1-aastase

vangistusega;

2. Narva Linnakohtu 22.jaanuari 2002.a otsusega KrK § 142 lg 2 p 1, 2, 3, 4, § 140 lg 2 p

1, 2, 3 ja § 2025 lg 1 alusel 2-aastase vabadusekaotusega, millega moodustati KarS § 65 lg 1 alusel liitkaristus 3 aastat vangistust;

3. Narva Linnakohtu 27.oktoobri 2004.a otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 alusel 3-aastase

vangistusega, millest kohesele kandmisele kuulus 1 aasta vangistust ja 2 aastat vangistust jäeti tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata;

4. Narva Linnakohtu 16.veebruari 2005.a otsusega Kars § 121 alusel rahalise karistusega

50 päevamäära;

5. Viru Maakohtu 05.märtsi 2007.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4 alusel rahalise

karistusega 100 päevamäära;

6. Viru Maakohtu 09.juuni 2009.a otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, 5 ja § 120 alusel 1 aasta 3

kuu pikkuse vangistusega, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 10-kuuliseks vangistuses ja mille hulka arvati eelvangistus mõistes kandmisele kuuluvaks karistuseks 9 kuud 24 päeva vangistust.

Väärteokorras on K.B korduvalt karistatud.

Tartu Vangla iseloomustuse kohaselt on K.B uue mittevägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus kahe aasta jooksul X ja vägivaldse kuriteo toimepanemise tõenäosus

X, mistõttu ei toeta vangla tema tingimisi ennetähtaegset vabastamist. Samas aga arvestades

seda, et ilmselt on käesolev menetlus süüdimõistetu viimane võimalus vabanemiseks enne tähtaega, leiab vangla, et sellega kaasnev kriminaalhooldus annaks võimaluse süüdimõistetut pikema perioodi vältel jälgida ja vajadusel tal riskivaldkondadega tegeleda aidata.

Kriminaalhooldaja arvamusest nähtuvalt on süüdimõistetul vabanemisel olemas kindel elukoht

ja lähedaste igakülgne toetus. Negatiivset mõju avaldavatest isikutest informatsioon puudub. Süüdimõistetu on pikka aega X ja olnud ka X. Varasemalt suhtles ka teiste X, kuigi ise seda

eitas. Käesolevalt on ta küll motiveeritud sõltuvusprobleemidega tegelema, kuid kuna vastavaid X pole ta veel läbinud, siis on vabaduses uuesti tarvitama hakkamise ja seega ka uute kuritegude risk suur.

K.B kinnitas kohtuistungil, et soovib tingimisi ennetähtaegselt vabaneda. Tal on olemas kindel elukoht X juures. Ta võtaks end arvele töötuna, kuid samas on tal ka võimalus asuda turule tööle X isiku juurde müüjaks. Võimalusel jätkab ta ka oma haridusteed. X ta enam tarvitada ei soovi, on motiveeritud neist loobuma.

KarS § 76 lg 2 p 2 alusel võib kohus esimese astme kuriteo tahtlikus toimepanemises

süüdimõistetud isiku katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastada, kui süüdimõistetu on tegelikult ära kandnud vähemalt kaks kolmandikku mõistetud karistusajast. Käesolevaks ajaks on K.B ära kandnud enam kui 2/3 temale mõistetud liitkaristusest, seega on formaalne alus tema tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamiseks olemas.

KarS § 76 lg 3 kohaselt arvestab kohus katseajaga tingimisi enne tähtaega vangistusest

vabastamise otsustamisel kuriteo toimepanemise asjaolusid, süüdimõistetu isikut, varasemat

elukäiku ning käitumist karistuse kandmise ajal, samuti tema elutingimusi ja neid tagajärgi, mida võib süüdimõistetule kaasa tuua tingimisi enne tähtaega karistusest vabastamine.

On positiivne, et K.B on vabanemisel olemas kindel elukoht ning lähedaste igakülgne toetus. Väidetavalt on tal võimalus asuda X juurde tööle, mille kohta on esitatud ka garantiikiri. Vangistuse ajal puuduvad tal distsiplinaarkaristused, ta õpib X ja osaleb õigeusu

palvustel ning on näha, et tal on olemas mõningane motivatsioon oma X tegelemiseks ja nendest vabanemiseks.

Samas aga peab kohus arvestama, et K.B on kriminaalkorras karistatud kokku

seitsmel korral, sealjuures neljal korral reaalse vangistusega. Käesoleva vangistuse aluseks

olevad kuriteod on tal toime pandud katseajal. Katseajal toimepandud tegude eest on talle

mõistetud mitmel korral rahatrahvid, kuid vaatamata sellele on ta jätkanud kuritegelikku käitumist. Eeltoodust nähtub, et varasemad kuriteod ja nende eest mõistetud karistused ei ole

süüdimõistetule piisavat mõju avaldanud ning ta on hoolimata temale antud võimalustest

ennast kriminaalhooldusel olles positiivselt ja seadusekuulekalt tõestada oma kuritegelikku käitumist jätkanud.

Kuritegusid on süüdimõistetu pannud toime peamiselt majandusliku kasu saamise eesmärgil ja

rahuldamaks oma X tulenevaid vajadusi. Seega tuleb tema võimalikku vabanemisjärgset X

jätkamist lugeda uue kuriteo riskiteguriks. Kuigi nüüdseks on süüdimõistetu enda sõnul motiveeritud X loobuma, siis ei ole kohtul tekkinud piisavat veendumust, et ta seda käesoleval ajal vabanemisel ka tegelikult teha suudaks. Materjalidest nähtuvalt on süüdimõistetu X juba pikki aastaid alustades alaealisena. Tal on X ning varasemalt on ta pöördunud ka X, kuid selle

pooleli jätnud, kuna see ei meeldinud talle. K.B poolt avaldatu põhjal ilmnes, et kuritegude toimepanemise ja vägivalla tarvitamise ajendiks oli X. Seega on isiku kuritegelike valikute põhjusteks olnud sõltuvusained ja ta on nendest mõjutatav ning ei ole ise sõltuvustest vabaneda soovinud ega suutnud. Seega võib järeldada, et süüdimõistetul ei ole juba varasemalt olnud piisavat tahtejõudu ja valmisolekut oma X tegelemiseks. Arvestades seda, et vangistuse

jooksul ei ole talle veel ühtegi X tegelemist toetavat sekkumist ega sotsiaalabiprogrammis osalemist võimaldatud, on kohtul alust kahelda, kas süüdimõistetu ka käesoleva vabanemise järgselt oma probleemidega tegelemiseks piisavalt motiveeritud on. Kuigi süüdimõistetul oleks vabanemisel olemas ka kriminaalhooldaja ja lähedaste toetus ning mõningane kontroll, et X

hoiduda, tuleb arvestada materjalidest nähtuva asjaoluga, et ka varasemalt on süüdimõistetu oma X seonduvat käitumist osaliselt varjanud ja seega võib ta seda tegema hakata ka nüüd. Arvestades seda, et isik on mitmel korral süüdi mõistetud vägivallaga toimepandud kuritegude eest, siis tuleb kohtul sellise isiku ennetähtaegset vabastamist eriti põhjalikult kaaluda. Tuleb

arvestada, kas ennetähtaegne vabastamine on põhjendatud, karistuse eesmärgid piisavalt

täidetud ja uue kuriteo riskitegurid maandatud. Käesoleval juhul kohtul sellist veendumust kujunenud ei ole. Isik ei ole mingil viisil tema suhtes riigi poolt ülesnäidatud usaldust täitnud. Eeltoodu alusel leiab kohus, et K.B tingimisi enne tähtaega vangistusest vabastamine ei ole käesoleval juhul põhjendatud ning oleks liigselt ennatlik. Juhindudes KrMS § 426, 432 kohus m ä ä r a s :

Jätta vabastamata (IK xxx) temale Viru Maakohtu Narva kohtumaja K.B 01.juuni 2011.a otsusega mõistetud karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega.

Määruse peale on kohtumenetluse pooltel õigus esitada Tartu Maakohtule kirjalik

määruskaebus 10 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teda saama.

Kohtunik

RESOLUTSIOON

Juhindudes KrMS §-st 390 jätta Tartu Maakohtu

17. veebruari 2012 määrus muutmata ning

süüdimõistetu K.B määruskaebus rahuldamata.