3-26-1383/14 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1383

Haldusasi

XY kaebus Pärnu Linnavalitsuse 7. aprilli 2026. a

haldusakti nr 2612996/01582 tühistamiseks või riikliku

järelevalve tegemiseks kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – XY,

esindaja v.adv Margo Põbo

Vastustaja – Pärnu Linnavalitsus,

esindajad Taavi Käärid ja Eva Kruuse

Kolmandad isikud – XN ja XO

Menetluse alus ringkonnakohtus

XY määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse XY määruskaebus Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a

määruse haldusasjas nr 3-26-1383 resolutsiooni punktide 7 ja 8 peale.

2. Jätta XY määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a

määrus haldusasjas nr 3-26-1383 muutmata.

3. Jõustunud määruse avaldamise asendada kaebaja ja kolmandate isikute nimed

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. XY on Pärnu linnas Xxx kinnistu (registriosa nr 362305, katastritunnus

62507:006:2700, pindala 1018 m2, sihtotstarve 100% elamumaa) omanik. Kinnistu külgneb

Xxx kinnistuga (registriosa nr 54205, katastritunnus 62507:006:1100, pindala 1161 m2,

sihtotstarve 100% elamumaa), mille kaasomanikud on XN ja XO.

2. Arhitekt esitas tellija (XO) ülesandel 18.09.2025 ehitusteatise nr 2511201/49817 Xxx

kinnistule kõrvalhoone (EHR kood 121446201) püstitamiseks (ehitisealune pind 18,1 m2, sh

3-26-1383

suletud netopind 8,9 m2, kõrgus 3,8 m). Ehitusteatisele lisatud projekti (OÜ Joon Ruumis töö

nr 1425) kohaselt paikneksid hoones pesemisruumid (saun) ja kaetud varjualuses puuküttega

vann.

3. Pärnu Linnavalitsus luges 07.04.2026 haldusaktiga nr 2612996/01582 ehitusteatise

teavitatuks. Xxx kinnistu omanik ei ole nõustunud hoone ehitamisega kinnistute piirile, leides,

et see on tuleohtlik ja ohustab tema vara. Eesti õigus ei välista ehitamist kinnistu piirile. Tule

leviku tõkestamiseks peab hoonete vahel üldjuhul olema 8 m laiune tuleohutuskuja. Pärnu

linna asustusüksuse üldplaneeringu 2025+ (ÜP) kohaselt jaotatakse kuja üldjuhul naabrite

vahel võrdselt (s.o 4 m kummalegi poole kinnistute piirist). Naabrite kokkuleppel või

tuleohutust täiendavalt tagavate meetmete rakendamisel võib kuja vähendada (vt siseministri

30.03.2017 määruse nr 17 „Ehitisele esitatavad tuleohutusnõuded“ § 22 lg 2; ÜP p 4.1).

Ehitusprojektis on nähtud ette määruse nr 17 § 22 lg 5 p-le 1 vastav EI60 tuletõkkesein ja

ekspertarvamus (Ohutu Ehitus OÜ töö nr EA-262602) kinnitab kavandatud lahenduse

nõuetele vastavust. Päästeamet on projekti kooskõlastanud ja puudub alus arvata, et pädeva

asutuse kooskõlastus oleks ebaõige. Hoonestuse kavandamisel tuleb tagada parim võimalik

arhitektuurne lahendus ja keskkonda sobivus ning väljakujunenud hoonestusega piirkonnas

arvestada olemasolevat hoonestuslaadi (vt ÜP p 4.1; planeerimisseaduse § 6 p 4). Nii Xxx kui

ka Xxx kinnistutel on olemasolevad abihooned rajatud kinnistute piirile. See hoonestuslaad on

iseloomulik nii Rääma linnaosale kui ka Pärnu linnale üldiselt. Kavandatava ehitise maht,

kõrgus ja korruselisus vastab väikeelamute maa-ala hoonestuspõhimõtetele (vt ÜP p 4.3.1.2)

ning selle püstitamine ei riiva ülemäära naaberkinnistute omanike õigusi, sest tagatud on

privaatsuse säilimine (Xxx kinnistu poolsest seinast on kaotatud privaatsust riivavad aknad),

nõuetekohane tuleohutus ning müra- ja insolatsiooni mõju on kooskõlas kehtivate normidega.

4. XY esitas Tallinna Halduskohtule 07.05.2026 kaebuse Pärnu Linnavalitsuse

07.04.2026 haldusakti nr 2612996/01582 tühistamiseks. Vaidlustatud haldusaktis ei ole

võetud arvesse ÜP p-s 4.1 ja määruse nr 17 § 22 lg-s 1 sätestatut. Kaebaja ei ole andnud

nõusolekut vähendada tuleohutuskuja alla 4 m tema kinnistu piirist ning vastustaja on

lähtunud üksnes määruse nr 17 § 22 lg 2 teisest alternatiivist, jättes sisuliselt arvestamata, et

kavandatava hoone paigutamine kinnistute piirile riivab lisaks kaebaja omandiõigust. Vahetult

kinnistute piirile ehitatava hoone mõju kaebaja kinnistu kasutamisele on oluline ja püsiv:

piirab kaebaja õigust omandit vabalt vallata ja kasutada, vähendab privaatsust ja tekitab

püsiva tuleohu. Tehniline lahendus (EI60 tuletõkkesein) leevendab üksnes tuleohutusriski,

kuid ei kõrvalda ega leevenda muid kaebaja õiguste riiveid: privaatsuse riive, vaate kaotus,

kinnistu väärtuse vähenemine, varjuefekt, kinnistu kasutamise piirang. Vaidlustatud haldusakt

on kaalutlusvigadega ja seda ei ole piisavalt põhjendatud. Ehitusprojekt ei vasta

projekteerimistingimustele ega planeeringutele ning kaalutud ei ole kavandatava hoone

nihutamist kaebaja kinnistu piirist 4 m kaugusele. Viide piiril asuvatele olemasolevatele

abihoonetele on eksitav, sest see ei kohusta vastustajat lubama täiendavat piirile ehitamist, kui

piirinaaber on sellele vastu.

Kaebaja palus esialgse õiguskaitse taotluses vaidlustatud haldusakti kehtivus kohtumenetluse

ajaks peatada. Kui lubada kohtumenetluse ajal ehitamist kohas, kuhu ilmselgelt ehitada ei

tohi, ning ehitis võib täies ulatuses valmida enne kohtumenetluse lõppu, siis võiks kaebaja

õiguste kaitsmine osutuda hiljem võimatuks või oluliselt raskendatuks.

5. Tallinna Halduskohus peatas 08.05.2026 määrusega HKMS § 252 lg 4 alusel

vaidlustatud haldusakti kehtivuse ning keelas selle alusel ehitamise 30 päevaks alates määruse

tegemisest.

2(6)

3-26-1383

6. Pärnu linn palus 25.05.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata,

sest kaebajal puudub õiguskaitsevajadus ja kaebus on perspektiivitu.

7. Tallinna Halduskohus võttis 03.06.2026 määrusega XY kaebuse menetlusse nõudes

tühistada Pärnu Linnavalitsuse 07.04.2026 haldusakt nr 2612996/01582 või alternatiivselt

kohustada Pärnu linna teostama riiklikku järelevalvet Xxx kinnistul kavandatud ja

vaidlustatava otsustusega lubatud ehitustegevuse üle. Ühtlasi tühistas halduskohus 08.05.2026

määrusega 30 päevaks kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu (resolutsiooni p 7) ning jättis

kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata (resolutsiooni p 8).

Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmine võimaldab kolmandal isikul kohtumenetluse

ajal realiseerida vaidlustatud haldusaktiga lubatud tegevused (st viia Xxx kinnistul paikneva

hoone renoveerimise lõpule), ei ole kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamine

põhjendatud, sest see ei aita kaitsta kaebaja õigusi. Vastustaja on selgitanud, et vaidlusaluse

haldusakti eesmärk ongi kõrvaldada kaebaja poolt viidatud puudused (privaatsus ja

tuleohutus) – ehitusprojekt näeb ette akende likvideerimise kaebaja kinnistu poolselt seinalt

ning EI60 tulepüsivusklassiga tuletõkkeseina rajamise. Päästeamet on ehitamise

kooskõlastanud ning ka tuleohutusekspert on hinnanud, et ehitusprojektis toodud lahendus

tagab renoveeritava hoone tuleohutuse. Järelikult võimaldab projektikohaste ehitustööde

lubamine tagada nii tuleohutuse kui ka kõrvaldada kaebaja privaatsust riivavad aknad.

Esialgse õiguskaitse kohaldamise korral jätkuks kaebaja õigusi tegelikkuses enam riivav

olukord, sest kolmandal isikul ei oleks võimalik viia lõpule tuletõkkeseina rajamiseks ja

akende likvideerimiseks vajalikke töid ning kaebaja omandit ja privaatsust riivav olukord

kestaks kuni kohtumenetluse lõpuni. Kohtumenetluse ajal ehitamine on kolmanda isiku risk

ning ka ehitise valmimine ei välistaks vaidlustatud haldusakti tühistamist. Kuna kolmanda

isiku seisukohtadest nähtuvalt ei ole tal võimalik kaebaja kinnistu poolse seina ehitustöid teha

kaebaja nõusolekuta, sest vajalik on siseneda kaebaja kinnistule. Seega ei pruugi ehitustööd

saada jätkuda sõltumata esialgse õiguskaitse kohaldamata jätmisest.

8. XY palub 19.06.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.06.2026 määruse

resolutsiooni p-d 7 ja 8 ning uue määrusega rahuldada tema esialgse õiguskaitse taotlus.

Kohus on esialgset õiguskaitset tühistades hinnanud tõendeid ebaõigesti ja jätnud

tähelepanuta kaebaja esitatud 11.05.2026 fotod, mis näitavad olukorda kaebaja kinnistul:

varasem tuletõkkesein on lammutatud, uus hoone on rajatud akendega kaebaja kinnistu poole

ja ilma tuletõkkeseinata, hoonesse on paigaldatud puudega köetav saunakeris ja korsten. See

tähendab, et hoone ei ole ehitatud vastavalt projektile, mille alusel vaidlustatud haldusakt anti.

Kohus oleks pidanud need vastuolud lahendama esmajoones paikvaatluse korraldamisega.

Kohtumenetluse ajal ehitamise lubamine ei kõrvalda neid puudusi, vaid võimaldab ehitamist

jätkata olukorras, kus tegelikult haldusakti tingimusi ei täideta. Hoone valmimise korral

muutub kaebaja õiguste kaitse oluliselt raskendatuks, sest selle lammutamine oleks äärmiselt

koormav ja kulukas ning riivab kolmanda isiku omandiõigust. Esialgse õiguskaitse eesmärk

ongi selliseid pöördumatuid tagajärgi vältida. Kohus ei saa asuda kaebaja eest ise otsustama,

mis on tema huvides. Halduskohus ei ole andnud mingit hinnangut kaebuse

eduväljavaadetele. Kaebaja hinnangul on kaebuse rahuldamine väga tõenäoline, sest

vastustaja on eiranud ÜP p 4.1 nõudeid. Kui kolmas isik ei saaks niikuinii teha ehitustöid ilma

kaebaja nõusolekuta või tööd olid peatatud, siis ei riivaks ka esialgse õiguskaitse kohaldamine

tema õigusi ülemäära. Avalikes huvides on tagada ehitustegevuse seaduslikkus. Osa Xxx

kinnistul asuvatest hoonetest paiknevad osaliselt kaebaja kinnistul ja osaliselt ka Pärnu linnale

kuuluval Rääma oja kinnistul. See viitab uurimisprintsiibi tõsisele rikkumisele.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(6)

3-26-1383

9. Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 03.06.2026 määruse resolutsiooni p-de 7 ja 8 peale

tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse

kohaselt lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning

vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on

lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei pea

otstarbekaks nõuda vastustajalt ja kolmandatelt isikutelt määruskaebusele vastust, kuivõrd see

takistaks määruskaebuse kiiremat lahendamist. Ringkonnakohus arvestab määruskaebust

lahendades teiste menetlusosaliste poolt varem avaldatuga. HKMS § 210 lg 1 alusel lahendab

määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

10. Esialgne õiguskaitse on HKMS § 249 lg-st 1 tulenevalt ajutine abinõu, mida

kohaldatakse kaebaja õiguste kaitsmiseks enne põhiasjas peetava kohtuvaidluse lõppu, s.o

kohtumenetluse ajaks. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamise esmaseks tingimuseks on

õiguskaitsevajaduse olemasolu. Esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamine on põhjendatud siis,

kui kaebajat ähvardab tagajärg, mille kõrvaldamine põhiasjas tehtava hilisema kohtulahendiga

oleks võimatu või ebamõistlikult raske. Esialgse õiguskaitse raames ei lahenda kohus lõplikult

põhivaidlust, kuid peab taotluse lahendamisel arvestama avalikku huvi ja puudutatud isiku

õigusi ning hindama kaebuse eduväljavaateid ja esialgse õiguskaitse määruse ettenähtavaid

tagajärgi (HKMS § 249 lg 3). Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mil see on

kaebaja õiguste kaitseks vajalik. Esialgse õiguskaitse kohaldamine peab olema

proportsionaalne kõigi menetlusosaliste suhtes ja haldusakti täitmine ei tohiks muutuda

lõplikult võimatuks (nt Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20). See tähendab, et

esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ei piisa ainuüksi sellest, et kaebuses on toodud välja

põhjendused, kuidas vaidlustatav haldusakt rikub kaebaja õigusi, vaid kahjulikud tagajärjed

peaksid kaebajale saabuma juba kohtumenetluse ajal ning need peaksid olema sellist laadi, et

neid ei saaks isegi kaebuse rahuldamise korral hiljem täielikult kõrvaldada või heastada või

oleks see ebamõistlikult keeruline. Tagajärjed, mille vältimiseks esialgse õiguskaitse taotlus

on esitatud, peavad olema ettenähtavad ja tõenäolised ning seotud kaebuse nõuete ja

eesmärkidega (vt HKMS § 251 lg 1). Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad

faktilised ja õiguslikud asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu

kohaldamiseks ei tohi kaebus olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus

nr 3-20-605, p 15).

11. Vaidlusaluse 03.06.2026 määrusega tühistas halduskohus mh oma 08.05.2026

määrusega kohaldatud ajutise õiguskaitse ja jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotluse

rahuldamata, kuna kohtu hinnangul puudub kaebajal esialgse õiguskaitse vajadus, sest

projektikohaste ehitustööde lõpuleviimise korral oleksid kaebaja õigused pigem hoopis

paremini kaitstud, võrreldes sellega, kui esialgse õiguskaitse kohaldamisega säilitada

kohtumenetluse ajaks senine olukord. Kaebaja ei ole sellega nõustunud. Ringkonnakohus

leiab, et kaebaja esialgse õiguskaitse vajadust ei saa täielikult välistada. Muu hulgas ei saa

esialgse õiguskaitse vajaduse puudumist järeldada pelgalt asjaolust, et vähemasti mõnede

ehitustööde teostamiseks on ilmselt vajalik kaebaja nõusolek siseneda tema kinnistule. Teisalt

ei ole asjakohased ka määruskaebuses toodud väited, et mõned Xxx kinnistul paiknevad

hooned ulatuvad osaliselt kaebaja ja vastustaja kinnistutele. Ehitusteatis ega ka

ehitusseadustiku (EhS) § 36 lg-tes 5 ja 6 märgitud haldusaktiga kehtestatud lisatingimused ei

reguleeri isikute vahelisi tsiviilõiguslikke suhteid, vaid ehitamisele esitatavaid avalik-

õiguslikke nõudeid (vt EhS § 12 lg 3; Riigikogu XII koosseisu 555 SE seletuskiri, lk 27 ja 73;

nt Tallinna Ringkonnakohtu 16.02.2024 määrus nr 3-23-3018, p 12; 01.12.2023 määrus nr 3-

23-2247, p 11). Kaebaja on privaatsuse ja tuleohutusega seotud teemade kõrval tuginenud

lisaks väidetele, et vaidlusaluse hoone paiknemine vahetult kinnistute piiri ääres vähendab

tema kinnistu väärtust, varjab vaadet ja tekitab varjutuse ning piirab kaebaja võimalust oma

4(6)

3-26-1383

kinnistut kasutada. Kuigi kaebaja need väited on suuresti paljasõnalised, ei pruugi kõiki

naaberkinnistule ehitamisega kaasnevaid tagajärgi olla siiski võimalik tagantjärele

kõrvaldada.

12. Ainuüksi õiguskaitsevajaduse möönmine ei tähenda samas, et esialgse õiguskaitse

taotlus tuleks rahuldada. Kavandatava ehitustegevuse ja ehitisega kaasnevat kaebaja õiguste

riivet ei saa pidada kuigi intensiivseks. Vaidlustatud haldusakti aluseks olnud ehitusprojekt

näeb selgelt ette nii tuletõkkeseina kui ka akende puudumise (vt dtl 73 „Vaade läänest“). Kui

kolmas isik ei järgi ehitamisel tegelikkuses ehitusprojekti, mille alusel on vastustaja ehitamist

lubanud, siis on kaebajal võimalik pöörduda vastustaja poole taotlusega ehitusjärelevalve

tegemiseks ja vajalike meetmete võtmiseks (vt EhS § 130 lg 2 p 1). Esialgse õiguskaitse

rakendamine kolmanda isiku võimaliku õigusvastase tegevuse ärahoidmiseks väljuks

praeguse vaidluse piiridest. Praeguses asjas saaks esialgse õiguskaitse abinõude kohaldamise

aluseks olla üksnes see, kui vaidlustatud haldusaktiga kooskõlas toimuva ehitamisega

kaasneksid kaebajale pöördumatud tagajärjed.

13. Praegusel juhul saab eeldada üksnes ehitustegevusega tavapäraselt kaasnevaid

häiringuid (nt tolm, müra), mis ei saa sedavõrd väikesemahulise ehitamise puhul olla eriti

suured ega kesta pikka aega. Samuti ei tekitaks Xxx kinnistust idasuunas paiknev 3,8 m

kõrgune hoone märkimisväärset varjutust (sh paikneb kaebaja kinnistul selles kohas laste

mängumaja – dtl 51–53). Kaebaja on olnud ehitusteatise kontrollimise menetlusse kaasatud

ning tema etteheiteid on ka arvestatud ja nende põhjal ehitusprojekti muudetud. Kaebaja

hinnangul ei ole vaidlustatud haldusakt kooskõlas ÜP p-ga 4.1 ning arvestatud ei ole määruse

nr 17 § 22 lg-ga 1. Halduskohus peab kaebaja esitatud väiteid asja sisulise läbivaatamise

käigus põhjalikumalt analüüsima, kuid esmapilgul ei näi need siiski põhjendatud. ÜP

seletuskirja p 4.1 asjaomane osa lähtub selgelt määruse nr 17 § 22 lg-s 2 sätestatust, mis

määratleb hoonete vahelise kuja ja ehituslikud abinõud tule leviku piiramiseks sisuliselt

võrdväärsete alternatiividena tuleohutuse tagamiseks. Naabrite vahelise kokkuleppe

puudumine välistab järelikult ehitiste paigutamise naaberkinnistust vähem kui 4 m kaugusele

üksnes sel juhul, kui ei rakendata tuleohutust tagavaid täiendavaid meetmeid. Pidades silmas,

et kavandatav ehitis järgib lisaks olemasoleva hoonestuse paigutust, on kaebuse

eduväljavaated pigem väikesed (st seni esitatu põhjal ei nähtu, et vastustaja oleks jätnud

olulised asjaolud kaalumisel arvesse võtmata või teinud muid kaalutlusvigu). Sellises

olukorras ei kaalu kaebajale ehitustegevusega kaasneda võivad mõningad ebamugavused üles

kolmandate isikute huvi ehitamise jätkamiseks. Kuna vastustaja kui pädev asutus on

kavandatava ehitustegevuse heaks kiitnud, siis on tagatud ka avalik huvi, et ehitamine

toimuks seaduslikult.

14. Halduskohus on juhtinud õigesti tähelepanu, et kolmandad isikud peavad arvestama, et

haldusmenetluse seaduse § 67 lg 4 p 1 kohaselt ei saa nad haldusakti kehtetuks tunnistamisel

tugineda usaldusele mh haldusakti kehtetuks tunnistamiseks esitatud kaebuse läbivaatamise

ajal. Kuivõrd usalduse kaitsele tuginemine on välistatud seadusega, siis ei saa ka vaidlustatud

haldusakti kehtivuse esialgse õiguskaitse korras peatamata jätmisest ühelegi isikule tuleneda

kaitstavat usaldust (st õiguspärast ootust), et vaidlustatud haldusakti ei tühistata. Arvestades,

et tegemist on väikese mahuga abihoonega (saun), ei saa ka eeldada, et pärast hoone

valmimist oleks selle lammutamiseks kohustamine äärmiselt ebatõenäoline, kui see on

kaebaja õiguste kaitseks vajalik (vrd Tallinna Ringkonnakohtu 25.03.2021 otsus nr 3-20-712).

15. Eelneva põhjal jääb XY määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu

03.06.2026 määrus muutmata.

5(6)

3-26-1383

16. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja ja kolmandate isikute nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)