3-26-1342/10 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunik

Virgo Saarmets

Määruse tegemise aeg ja koht

27. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1342

Haldusasi

X kaebus tuvastada Maardu Linnavalitsuse

tegevusetuse õigusvastasus, tühistada 2. aprilli 2026. a

otsus ning kohustada Maardu linna osutama kaebajale

sotsiaaltransporditeenust tugiisikuteenuse kasutamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 12. mai 2026. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X, esindaja C

Vastustaja – Maardu linn, esindaja Neeme Sild

Menetluse alus ringkonnakohtus

Maardu linna määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse Maardu linna määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12. mai 2026.

a määruse haldusasjas nr 3-26-1342 resolutsiooni punkti 1 peale.

2. Rahuldada Maardu linna määruskaebus osaliselt.

3. Muuta Tallinna Halduskohtu 12. mai 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-1342

resolutsiooni punkti 1 ja sõnastada see ümber järgmiselt:

„Rahuldada esialgse õiguskaitse taotlus ja kohustada Maardu linna kuni praeguse

haldusasja menetlust lõpetava lahendi jõustumiseni korraldama Xle

sotsiaaltransporditeenuse osutamise tugiisikuteenuse kasutamiseks Maardu linna

hallatavate asutuste ruumides vastavalt kaebaja või tema esindaja (eestkostja) poolt

aegsasti esitatavatele andmetele, millistel päevadel ja kellaaegadel on kokku lepitud

või korraldatud temale määratud tugiisikuteenuse kasutamine.“

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale ei saa edasi kaevata (HKMS § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Maardu Linnavalitsus määras 09.12.2025 korraldusega nr 692 Xle tugiisikuteenuse

ajavahemikuks 01.01.2026–31.12.2026 mahuga kuni 80 tundi kuus, tunnitasu 7 eurot.

Sotsiaalabi osakonnal tuli sõlmida eeltoodud tingimustel teenuseosutajaga leping ja maksta

3-26-1342

osutatud tugiisikuteenuse eest oma eelarvest sõlmitud lepingu alusel. Põhjendustes on välja

toodud, et Sotsiaalkindlustusamet on tuvastanud Xl sügava liitpuude tähtajaga kuni

31.08.2028. Isik vajab sotsiaalsete, majanduslike, psühholoogiliste ja tervislike probleemide

tõttu olulisel määral kõrvalabi kohustuste täitmisel ja õiguste teostamisel. Xl puudub

väärtuslik vara, mistõttu makstakse tugiisikuteenuse eest sotsiaalabi osakonna eelarvest.

2. X esitas Tallinna Halduskohtule 10.01.2026 kaebuse, mis võeti menetlusse nõudes

kohustada Maardu linna osutama kaebajale tugiisikuteenust vastavalt Maardu Linnavalitsuse

09.12.2025 korralduses nr 692 sätestatule (haldusasi nr 3-26-92). Tallinna Halduskohus

kohustas 19.01.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras Maardu linna osutama Xle

viivitamatult tugiisikuteenust. Tallinna Halduskohus rahuldas 17.04.2026 otsusega

(täiendatud kirjeldava ja põhjendava osaga 20.05.2026) X kaebuse ning kohustas Maardu

linna osutama Xle tugiisikuteenust vastavalt Maardu Linnavalitsuse 09.12.2025 korraldusele

nr 692. Halduskohus leidis, et kaebaja õigus saada tugiisikuteenust tuleneb korraldusest nr

692 kui kehtivast haldusaktist ning teenuse saamiseks ei ole kaebajal ega tema esindajal

kohustust sõlmida vastustajaga leping. Teenuse osutamise tingimused (periood, maht, tasu) on

haldusaktis kindlaks määratud ja puudub vajadus seda täiendavalt kokku leppida. Haldusaktis

on määratud, et leping tuleb sõlmida teenuse osutajaga, mitte kaebajaga. Lepingu eesmärk on

reguleerida üksnes teenuse osutaja ning vastustaja õigusi ja kohustusi. Vastustajal ei ole

õigust nõuda kaebajalt või tema esindajalt lepingu sõlmimist ka Maardu Linnavolikogu

25.03.2025 määruse nr 84 „Sotsiaalteenuste osutamise kord“ alusel ega keelduda sel põhjusel

teenuse osutamisest. Kui mingid tingimused on jäänud haldusaktis ja õigusaktis reguleerimata

(nt mis päevadel ja kellaaegadel teenust osutatakse), tuleb need leppida kokku teenuse osutaja

ja teenuse saaja vahel, lähtudes teenuse eesmärgist ja teenuse saaja vajadusest. Vastustaja

peab sõlmima lepingu tugiisikuteenust osutava isikuga (vt ka Tartu Halduskohtu 10.05.2024

otsus nr 3-22-1642, p 13). Tallinna Halduskohtu 17.04.2026 otsus (täiendatud 20.05.2026)

jõustus 23.06.2026 edasi kaebamata.

3. X esitas Maardu Linnavalitsusele 02.02.2026 ja 03.03.2026 taotlused, milles palus

osutada sotsiaaltransporditeenust vastavalt 2026. a veebruaris ja märtsis kindlatel päevadel

Maardu vabaaja- või noortekeskusest pärast tugiisikuteenuse osutamise lõppu (sõltuvalt

päevast kas kell 18.00, kell 18.30, kell 20.00 või kell 20.30) koju sõitmiseks.

Maardu Linnavalitsus selgitas 02.04.2026 e-kirjas, et ei käsitle 02.02.2026 ja 03.03.2026 kirju

sotsiaaltransporditeenuse määramise taotlustena, vaid konkreetsete sõitude tellimustena ning

need edastati vastamiseks teenuse osutajale. Xle on määratud sotsiaaltransporditeenus

ulatuses ja eesmärkidel, mis tulenevad kehtivatest õigusaktidest. Tegemist ei olnud sõitudega,

mille eesmärk vastaks sotsiaaltransporditeenuse osutamise tingimustele, vaid tegemist oli

vaba aja tegevustega seotud liikumisvajadusega. Sel eesmärgil sotsiaaltransporditeenust ei

osutata. Lisaks osutatakse sotsiaaltransporditeenust üldjuhul tööpäeviti ajavahemikus kell

7.00–17.00. Erandina on teenuse osutamine võimalik muul ajal, kui see on vältimatult vajalik

õppeasutuses käimiseks, töötamiseks või avalike teenuste kasutamiseks. Maardu

Linnavalitsus kordas oma seisukohti sotsiaaltranspordi küsimuses ka 08.04.2026, 20.04.2026

ja 28.04.2026 e-kirjades.

4. X esitas Tallinna Halduskohtule 03.05.2026 kaebuse nõuetega tuvastada Maardu

Linnavalitsuse tegevusetuse ja viivituse õigusvastasus tema 02.02.2026 ja 03.03.2026

taotluste lahendamisel, tühistada 02.04.2026, 08.04.2026, 20.04.2026 ja 28.04.2026 kirjades

väljendatud sotsiaaltransporditeenuse korraldamisest keeldumine (alternatiivselt tuvastada

selle õigusvastasus) ning kohustada Maardu linna korraldama Xle sotsiaaltransporditeenus

tugiisikuteenuse kasutamiseks ja tegema selle kohta nõuetekohane kirjalik otsus.

2(6)

3-26-1342

Kaebaja palus kohaldada esialgset õiguskaitset ja kohustada vastustajat kuni kohtumenetluse

lõpuni korraldama talle sotsiaaltransporditeenuse tugiisikuteenuse kasutamiseks, sh

korraldada transport kodust tugiisikuteenuse osutamise kohta ja tugiisikuteenuse osutamise

kohast koju ning vajaduse korral tugiisikuteenuse käigus eri asukohtade vahel, kui liikumine

on seotud tugiisikuteenuse eesmärgi täitmisega. Teenust tuleb osutada nendel päevadel ja

kellaaegadel, mil kaebajale on tugiisikuteenus määratud, kokku lepitud või tegelikult

korraldatud. Esialgse õiguskaitse kohaldamine on vajalik, sest transpordita ei ole kaebajal

võimalik tugiisikuteenust kasutada. Tugiisikuteenus ei ole vaba aja veetmine või

mugavusteenus, vaid sotsiaalteenus, mis peab olema reaalselt kättesaadav. Kui transporti ei

korraldata, jääb tugiisikuteenus sisuliselt kasutamata või muutub selle sisu oluliselt kitsamaks.

Tugiisikuteenuse eesmärgiks ei saa olla üksnes viibimine sotsiaalmajas või noortekeskuses,

vaid selle eesmärk on toetada iseseisvat toimetulekut erinevates elulistes olukordades.

Teenuse saamata jäämist ei ole hiljem võimalik täielikult heastada. Esialgse õiguskaitse

kohaldamine ei põhjustaks vastustajale ebamõistlikku halduskoormust, sest vastustaja

korraldab ka praegu kaebajale sotsiaaltransporditeenust muudel eesmärkidel, sh

rehabilitatsiooniteenusele ja päevakeskusesse sõitmiseks. Seega ei ole vaidlust selle üle, kas

kaebaja kuulub sotsiaaltransporditeenuse sihtrühma või kas vastustajal on teenuse

korraldamise võimekus.

5. Maardu linn palus 08.05.2026 vastuses jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata.

Vastustaja ei ole võtnud endale kohustust korraldada vabatahtlikult sotsiaalteenuseid

suuremas ulatuses, kui sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 38 lg 1 ette näeb (vt lisaks

õiguskantsleri 19.02.2026 seisukoht nr 7-5/260206/2601487). Kaebajal ei ole subjektiivset

õigust nõuda sotsiaaltransporditeenuse osutamist seaduses sätestamata eesmärkidel. Kaebajal

ei eksisteeri õiguskaitsevajadust, sest tema õigusi ei ole rikutud. Kaebus on sellel põhjusel ka

perspektiivitu. Asjaolu, et Maardu linn on kaebajale heasoovlikkusest võimaldanud

sotsiaaltransporditeenust

esmavajaduste

rahuldamiseks

(rehabilitatsioonile

või

päevakeskusesse sõitmiseks), ei saa olla aluseks vastustaja karistamiseks.

6. Tallinna Halduskohus rahuldas 12.05.2026 määruse resolutsiooni p-ga 1 esialgse

õiguskaitse taotluse ning kohustas Maardu linna esialgse õiguskaitse raames osutama

kaebajale sotsiaaltransporditeenust tugiisikuteenuse kasutamiseks kodust tugiisikuteenuse

osutamise kohta ja tagasi koju ning vajadusel tugiisikuteenuse käigus eri asukohtade vahel,

kui liikumine on seotud tugiisikuteenuse eesmärgi täitmisega. Sama määrusega võttis

halduskohus kaebuse menetlusse nõuetega tuvastada Maardu Linnavalitsuse õigusvastane

tegevusetus ja viivitus kaebaja 02.02.2026 ja 03.03.2026 taotluste lahendamisel, tühistada

Maardu Linnavalitsuse 02.04.2026 e-kirjas sisalduv otsus, millega keelduti kaebajale

tugiisikuteenuse kasutamiseks sotsiaaltransporditeenuse korraldamisest, ning kohustada

Maardu Linnavalitsust korraldama kaebajale sotsiaaltransporditeenus tugiisikuteenuse

kasutamiseks, sh kodust tugiisikuteenuse osutamise kohta ja tagasi koju ning vajadusel

tugiisikuteenuse käigus eri tegevuskohtade või asutuste vahel, kui liikumine on seotud

tugiisikuteenuse eesmärgi täitmisega.

Kaebaja õiguskaitsevajadust ei saa välistada. Isegi kui kaebus kohtuotsusega rahuldatakse, ei

oleks võimalik kaebajale sotsiaaltransporditeenust tagantjärele osutada. SHS § 14 lg 1 alusel

kehtestatud määruse nr 84 § 2 lg 1 p 9 kohaselt osutab Maardu linn ka

sotsiaaltransporditeenust. Määruse nr 84 § 5 lg 1 kohaselt on teenuse saamise eelduseks

abivajaduse hindamine. Kaebaja puhul ei ole vastustaja sotsiaaltransporditeenuse saamise

vajadust küll hinnanud, kuid on siiski vastavalt oma võimalustele korraldanud kaebajale

sotsiaaltransporti rehabilitatsiooniteenustele ja päevakeskusesse. SHS § 38 lg 1 kohaselt

seisneb teenus olemuselt transpordi korraldamises. Inimene võib vajada

3(6)

3-26-1342

sotsiaaltransporditeenust mh selliste avalike teenuste kasutamiseks, mis aitavad tagada

inimese toimetulekut ja mille eesmärgil osutatakse tugiisikuteenust (SHS § 23 lg 1). SHS-i

seletuskirja (lk 38) järgi loetakse SHS § 38 lg 1 tähenduses avalikuks teenuseks ka

sotsiaalteenuste kasutamist (sh sotsiaaltöötaja vastuvõtule minek, päevakeskuse külastamine,

rehabilitatsiooniteenuseid kasutama minek jmt). Seega on tugiisikuteenuse osutamine samuti

avalik teenus, mitte vaba aja tegevus. Tugiisikuteenus võib hõlmata sotsiaalset toimetulekut

soodustavaid tegevusi, mida saab pidada vaba aja tegevusteks, kuid olukorras, kus see toimub

tugiisikuteenuse osutamise raames ja mahus, ei saa väita, et tegemist ei ole sotsiaalteenusega.

Kuna vastustaja ei ole hinnanud kaebaja abivajadust sotsiaaltransporditeenuse osas, siis ei ole

praeguses menetlusetapis selge, millises mahus ja kuidas kaebaja sotsiaaltransporditeenust

tegelikkuses vajab. Samas ei saa kohus välistada, et sotsiaaltransporditeenuse puudumise tõttu

võib kaebajal jääda tugiisikuteenus faktiliselt saamata. Seetõttu tuleb kaebaja õiguste kaitseks

kohaldada tema taotletud esialgset õiguskaitset.

7. Maardu linn palub 27.05.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 12.05.2026

määruse resolutsiooni p 1 ja jätta esialgse õiguskaitse taotlus rahuldamata. Kaebaja on oma

esialgse õiguskaitse vajadust põhjendanud üldsõnaliselt ning ei ole võimalik aru saada,

milleks ta esialgset õiguskaitset tegelikult vajab. Halduskohus on kohaldanud esialgset

õiguskaitset suvaliselt, laiaulatuslikult ja laialivalguvalt, mis võimaldab kaebaja eestkostjale

kuritarvitusi või ülemääraste nõudmiste esitamist (nt soov sõita vastustaja kulul välismaale).

Sedavõrd avar esialgne õiguskaitse rikub vastustaja õigusi. Kohtumääruse järgi on Maardu

linn kohustatud ise osutama kaebajale sotsiaaltransporditeenust. See on vastuolus Riigikohtu

09.12.2019 otsuses nr 5-18-7 (p 258) toodud seisukohtadega, millest tulenevalt peab Maardu

linn tagama üksnes sotsiaaltransporditeenuse korralduse. Seega on halduskohus kohaldanud

esialgset õiguskaitset vastuolus seaduse ja Riigikohtu seisukohtadega.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

8. Määruskaebus Tallinna Halduskohtu 12.05.2026 määruse resolutsiooni p 1 peale tuleb

võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse esitamine on seaduse kohaselt

lubatud (HKMS § 252 lg 7), määruskaebus on tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab

HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Haldusasjas määruskaebuse esitamine on lõivuvaba

(HKMS § 104 lg 1; riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9). Ringkonnakohus ei nõua määruskaebuse

lahendamiseks kaebajalt sellele vastust, vaid arvestab tema poolt varem avaldatuga. HKMS §

210 lg 1 alusel lahendab määruskaebuse üks ringkonnakohtunik.

9. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebajal on esialgse õiguskaitse vajadus,

sest isegi kui tema kaebus hiljem rahuldatakse, ei oleks kohtuotsusega (ega ka kahju

hüvitamisega) võimalik kõrvaldada kõiki kahjulikke tagajärgi, mis võivad kaebajale kaasneda

juhul, kui tal ei ole võimalik sotsiaaltranspordi kasutamise võimaluse puudumise tõttu

(osaliselt) saada temale määratud tugiisiku teenust. Tegemist on HKMS § 249 lg 1 tähenduses

pöördumatu tagajärjega. Kuigi esialgse õiguskaitse kohaldamisega saavutaks kaebaja oma

kaebuse eesmärgi vähemasti ajutiselt juba enne vaidluse sisulist lahendamist, ei välista see

esialgse õiguskaitse kohaldamist. Esialgset õiguskaitset tuleb kohaldada vaid määral, mil see

on kaebaja õiguste kaitseks vajalik, ning abinõu peab olema proportsionaalne kõigi

menetlusosaliste suhtes (HKMS § 249 lg 3; Riigikohtu 08.02.2021 määrus nr 3-20-915, p 20;

22.09.2014 määrus nr 3-3-1-59-14, p 19). Kaebajale määratud tugiisikuteenuse kasutamiseks

temale sotsiaaltransporditeenuse tagamine toob vastustajale kahtlemata kaasa täiendava kulu

ning kaebaja vähekindlustatust arvestades ei ole tõenäoline, et need kulud oleks kaebuse

rahuldamata jätmise korral võimalik HKMS § 254 lg 2 alusel kaebajalt tagasi nõuda. Samas ei

ole Maardu linn esitanud andmeid, millest saaks järeldada, et esialgse õiguskaitse

4(6)

3-26-1342

kohaldamine võiks põhjustada avalikule huvile olulist kahju, näiteks võiksid mingid Maardu

linna seadusest tulenevad kohustused jääda selle tõttu täitmata. Võttes arvesse kaebajale

määratud tugiisikuteenuse piiratud mahtu (kuni 80 tundi kuus), ei saa sellist tagajärge ka

eeldada. Esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise ajal võivad faktilised ja õiguslikud

asjaolud olla veel ebaselged, kuid esialgse õiguskaitse abinõu kohaldamiseks ei tohi kaebus

olla ilmselgelt perspektiivitu (nt Riigikohtu 11.12.2020 määrus nr 3-20-605, p 15).

10. X kaebust ei ole praeguses menetlusetapis alust pidada ilmselgelt perspektiivituks.

Maardu linna 02.04.2026 vastusest nähtuvalt ei käsitatud kaebaja eestkostja 02.02.2026 ja

03.03.2026 avaldusi sotsiaaltransporditeenuse määramise taotlustena, vaid konkreetsete

sõitude tellimustena. Vastustaja esitatud infosüsteemi STAR väljatrüki (dtl 71) kohaselt on

kaebajale määratud sotsiaaltransporditeenus ajavahemikuks 01.06.2024–30.06.2027

tervishoiuasutustes käimiseks. Seega võib järeldada, et vastustaja on millalgi siiski hinnanud

kaebaja abivajadust sotsiaaltransporditeenuse järele ning selle teenuse temale ka määranud.

Pole arusaadav, miks ei käsitanud vastustaja kaebaja 02.02.2026 ja 03.03.2026 pöördumisi

sotsiaaltransporditeenuse määramise või muutmise taotlustena (nagu kaebaja eestkostja neid

13.03.2026 e-kirja kohaselt ka ise mõistis) ega lahendanud neid ettenähtud korras, sh hinnates

isiku vajadust teenuse järele, mis võis olla selgelt muutunud pärast Maardu Linnavalitsuse

09.12.2025 korraldusega nr 692 kaebajale tugiisikuteenuse määramist. Sellest tingituna on

praegusel hetkel ebaselge, milliseid tegevusi väljaspool kodu tugiisikuteenuse kasutamine

kaebaja puhul tegelikkuses üldse hõlmab ning millises mahus võiks olla selleks põhjendatud

ja vajalik saada sotsiaaltransporditeenust. Olenemata sellest, et õiguskantsler on 19.02.2026

vastuses nr 7-5/260206/2601487 (dtl 59–61) iseenesest õigesti selgitanud, et Maardu linnal ei

ole kohustust osutada sotsiaaltransporditeenust eesmärkidel, mida seadus ette ei näe, ja isegi

kui vastustaja on seda varem võimaldanud, puudub tal kohustus seda jätkata, vajab asja

sisulise läbivaatamise käigus põhjalikumat hindamist, kas ja milliseid tugiisikuteenuse

kasutamise raames toimuvaid tegevusi tuleb käsitada SHS § 38 lg 1 tähenduses avalike

teenuste kasutamisena, mis vastaks sotsiaaltransporditeenuse eesmärgile.

11. Ringkonnakohus nõustub osaliselt vastustaja etteheitega, et halduskohus on määratlenud

kaebaja taotlusel rakendatud esialgse õiguskaitse abinõu liiga üldiselt ning see võib

põhjustada asjatuid vaidlusi ja kuritarvituste ohtu. Samuti on õige, et kuigi toimiku

materjalidest nähtuvalt osutabki Maardu linn sotsiaaltransporditeenust ise (s.o hallatava

asutuse Maardu Sotsiaalmaja kaudu), pidanuks halduskohus esialgset õiguskaitset rakendades

jätma vastustajale võimaluse korraldada kõnealuse teenuse osutamine soovi korral ka muul

viisil. Seejuures oli ka esialgse õiguskaitse taotluses palutud kohustada vastustajat üksnes

sotsiaaltransporti korraldama, mitte seda tingimata ise osutama. Eeltoodust lähtudes tuleb

ringkonnakohtu hinnangul halduskohtu kohaldatud esialgse õiguskaitse abinõu muuta.

Kaebajaga tuleb nõustuda, et tugiisikuteenuse eesmärgiks (SHS § 23 lg 1) ei saa pidada isiku

iseseisva toimetuleku toetamist üksnes temale harjumuspärases keskkonnas (nt sotsiaalmaja

või noortekeskus), vaid pakkuda tuge erinevates elulistes situatsioonides oma kohustuste

täitmisel ja õiguste teostamisel. Samas tuleb arvestada, et kaebuses ei ole toodud välja ühtegi

konkreetset liikumisvajadust ning eestkostja 02.02.2026 ja 03.03.2026 taotlustes (dtl 41–43;

dtl 47–48; dtl 58), millele antud vastust on praeguses asjas vaidlustatud, oli soovitud üksnes

transporti Maardu noortekeskuse või vaba aja keskuse juurde ja/või sealt tagasi. Sellises

olukorras ei ole ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud kohaldada esialgset õiguskaitset

kaebaja soovitud n-ö maksimaalses ulatuses, vaid üksnes nendes piirides, mida kaebaja oli

vastustajalt tegelikkuses taotlenud.

12. Eelneva põhjal rahuldab ringkonnakohus Maardu linna määruskaebuse osaliselt ning

muudab Tallinna Halduskohtu 12.05.2026 määruse resolutsiooni p 1 selliselt, et Maardu

5(6)

3-26-1342

linnal tuleb kuni praeguse haldusasja menetluse lõpuni korraldada kaebajale

sotsiaaltransporditeenuse osutamine tugiisikuteenuse kasutamiseks Maardu linna hallatavate

asutuste ruumides vastavalt kaebaja või tema esindaja (eestkostja) poolt aegsasti esitatavatele

andmetele, millistel päevadel ja kellaaegadel on kokku lepitud või korraldatud temale

määratud tugiisikuteenuse kasutamine. Ringkonnakohus selgitab, et kaebuses ei ole täpsemalt

märgitud, millistes asutustes Xle tugiisikuteenust reaalselt osutatakse, viidates üldsõnaliselt

vaba aja keskusele, noortekeskusele ja sotsiaalmajale. Võib eeldada, et silmas on peetud

Maardu Vaba Aja Keskust, Maardu Noorte Huvikeskust ja/või Maardu Sotsiaalmaja

(Puuetega Noorte Päevakeskust), mis kõik on Maardu Linnavalitsuse hallatavad asutused ja

seega esialgse õiguskaitse abinõuga hõlmatud. Vajaduse korral on kaebajal võimalik taotleda

halduskohtult ka esialgse õiguskaitse abinõu täpsustamist. Selleks, et Maardu linnal oleks

mõistlikult võimalik kaebajale tugiisikuteenuse kasutamiseks vajalik sotsiaaltransport

korraldada, tuleb kaebajal (tema eestkostjal) esitada andmed soovitud sõitude kohta piisavalt

aegsasti. Ringkonnakohus märgib täiendavalt, et praeguses asjas tehtud esialgse õiguskaitse

määrus ei mõjuta kaebajale muudeks eesmärkideks (nt tervishoiuasutustes käimiseks)

määratud sotsiaaltransporditeenuse kasutamist.

13. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja ja tema esindaja nimed tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)