3-26-1637/6 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Janar Jäätma ja

Villem Lapimaa

Määruse tegemise aeg ja koht

26. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-1637

Haldusasi

U.B kaebus AS Lääne-Tallinna Keskhaigla

kohustamiseks ja keelamiseks ning tema tegevuse

õigusvastasuse tuvastamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

U.B määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse U.B määruskaebus Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a

määruse peale haldusasjas nr 3-26-1637.

2. Jätta U.B menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Rahuldada U.B määruskaebus osaliselt.

4. Tühistada Tallinna Halduskohtu 3. juuni 2026. a määruse haldusasjas nr 3-26-1637

resolutsiooni punkt 1 kohustamisnõude tagastamist puudutavas osas ja saata U.B

kaebus selles osas halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks. Ülejäänud

osas jätta halduskohtu määrus muutmata.

5. Jõustunud määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi (sh varasem

perekonnanimi) ja sünniaeg tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib kaebuse tagastamist puudutavas osas esitada määruskaebuse Riigikohtule

15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

Muus osas ei saa määruse peale edasi kaevata (HKMS § 235 lg 1, § 252 lg 7).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik U.B (varasem perekonnanimi X, sünd. xxx) viibis

Narva Linnakohtu 29.09.2004 otsuse ja Harju Maakohtu 12.02.2008 otsuse alusel vangistuses

03.12.2003–31.05.2024. Siseministeeriumi 13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 on U.B-le

kohaldatud sissesõidukeeld 10 aastaks. U.B on viibinud alates 31.05.2024

kinnipidamiskeskuses (KPK), esmalt rahvusvahelise kaitse taotlejana (vt haldusasi nr 3-24-

3-26-1637

1636) ning alates 05.03.2025 väljasaatmise täideviimiseks (vt haldusasi nr 3-25-539). Viimati

pikendas Tallinna Halduskohus 23.04.2026 määrusega nr 3-25-539 Politsei- ja

Piirivalveametile antud luba U.B KPK-s kinnipidamiseks kuni 23.08.2026.

2. U.B esitas Tallinna Halduskohtule 01.06.2026 kaebuse, milles palus kohustada KPK-s

tervishoiuteenust osutavat AS-i Lääne-Tallinna Keskhaigla (LTKH) tagama kaebajale

valuravi üleminekuplaan enne tema KPK-st vabanemist 23.08.2026, samuti keelata LTKH-l

suunata kaebajat valuraviks erakorralise meditsiini osakonda (EMO) ning tuvastada LTKH

tegevuse ja tegevusetuse õigusvastasus. Kaebajal on diagnoositud kroonilised haigused, mille

vastu on ta saanud kinnipidamise vältel (sh KPK-s) pikaajaliselt valuravi (hetkel tramadooli

400 mg/ööpäevas). Kaebajal on tekkinud tramadooli kui tugevatoimelise opioidi pikaajalisest

kasutamisest füüsiline sõltuvus. Kaebaja vabaneb KPK-st hiljemalt 23.08.2026 ning LTKH

on 10.03.2026 kirjas nr 2-12/192-2 kinnitanud, et valuravi lõpeb kaebaja KPK-st

vabastamisel. LTKH ei ole koostanud kaebajale ravi jätkamise plaani, vaid soovitas kaebajal

pärast KPK-st vabanemist pöörduda ravi saamiseks perearstile või EMO-sse. Seega tuleb

LTKH-d kohustada tagama kaebajale enne 23.08.2026 reaalselt toimiv ravi üleminekuplaan,

mis välistab valuravi järsu katkemise ning tagab kaebajale adekvaatse valuravi kuni

juurdepääsuni tegelikule ravile väljaspool kinnipidamisasutust. Selleks tuleb LTKH-l kas

varustada kaebajat piisavas koguses retseptiravimitega, suunata ta asjakohasesse raviasutusse

või eriarsti jälgimisele või tagada muu reaalselt kättesaadav ravilahendus. Kaebaja palub

tuvastada LTKH õigusvastane tegevus ja tegevusetus, mis seisneb: 1) kaebajale ravi tagamata

jätmises pärast 23.08.2026; 2) kaebajale 12.11.2024 ravilahenduse pakkumine (amitriptüliin

kombinatsioonis tramadooliga) ilma riske hindamata; 3) kaebajale põhiliseks diagnoosiks Z65

(muude psühhosotsiaalsete olukordadega seotud probleemid) määramine; 4) kaebaja

ebapiisav diagnoosimine enne uue ravi määramist. Kaebaja palus esialgse õiguskaitse

taotluses keelata LTKH-l tema valuravi katkestamine. Ravi ootamatu katkestamine tekitab

kaebajale terviseriski ning toob kaasa rasked võõrutusnähud ja valu.

3. Tallinna Halduskohus tagastas 03.06.2026 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1

alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu ning jättis menetlusabi ja esialgse õiguskaitse

taotlused läbi vaatamata. Kaebaja taotleb LTKH kohustamist jätkata ravi osutamist pärast

tema KPK-st vabastamist. Kuigi väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 19

lg-st 4 tulenevalt on kaebajal KPK-s viibides õigus arstiabile, ei ole KPK-s tervishoiuteenust

osutaval LTKH-l mingit kohustust jätkata kaebaja ravimist pärast tema KPK-st vabastamist.

Samuti ei saa kaebaja nõuda, et LTKH varustaks teda etteulatuvalt ravimiga (tramadool).

Seetõttu puudub kaebajal kaebeõigus LTKH kohustamiseks jätkata kaebaja ravimist pärast

võimalikku KPK-st vabanemist. Praegusel ajal ei ole ka teada, millal kaebaja kinnipidamine

lõpeb, kas kaebaja on võimalik Eestist välja saata, milline on kaebaja terviseseisund

kinnipidamise lõppemisel jne. Kohtud ei ole haldusasjas nr 3-25-539 pidanud väljasaatmist

ebarealistlikuks, sest Venemaa ei ole keeldunud kaebajat vastu võtmast. Seega on kaebaja

kirjeldatud olukord, kus ta jääb pärast KPK-st vabanemist Eestis ilma ravita, hetkel üksnes

hüpoteetiline. Kaebuse võib tagastada ka HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, sest kaebajal ei ole

võimalik saavutada eesmärki tagada tramadooli ravi jätkumine ka pärast võimalikku KPK-st

vabanemist. Kohtule ei ole äratuntav, et kaebajal oleks vaja ennetavalt enda õigusi kaitsta,

mistõttu ei ole tal kaebeõigust ka tuvastamiskaebuse esitamiseks (HKMS § 38 lg 4, § 45 lg 2;

nt Riigikohtu 14.10.2024 määrus nr 3-23-1578, p 8; 14.02.2023 määrus nr 3-22-721, p-d 10–

11). Kaebaja on taotlenud ka määratud ravilahenduse (amitriptüliin kombineeritult

tramadooliga) õigusvastasuse tuvastamist. Samas nähtub LTKH 03.12.2025 vastusest, et

kaebaja keeldus amitriptüliini võtmisest. Järelikult ei saanud ravimi määramine rikkuda

kaebaja õigusi ning tal puudub vajadus tõkestava abinõu kohaldamiseks. Kaebajale

retseptiravimi määramine, mille võtmisest kaebaja keeldus, ei saanud tekitada talle ka kahju,

2(5)

3-26-1637

mida tuleks heastada. Kuna kaebus tagastatakse, jääb kaebaja menetlusabi taotlus läbi

vaatamata. Esialgse õiguskaitse taotlus jääb HKMS § 249 lg 3 teise lause alusel läbi

vaatamata, sest kaebaja esialgse õiguskaitse vajadus ei ole kohtule äratuntav. Kaebaja palub

keelata temale määratud tramadooli ravi katkestamist, kuid seda ei olegi katkestatud ja see ei

ole ka lähiajal (vähemalt mitte enne 23.08.2026) juhtumas.

4. U.B palub 10.06.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 03.06.2026 määrus ja

saata kaebus halduskohtule menetlemiseks. Kaebaja palub vabastada end riigilõivu tasumisest

ja kohaldada taotletud esialgset õiguskaitset. Halduskohtu seisukoht kaebeõiguse ilmselgest

puudumisest on ekslik. Kaebaja ei taotle abstraktset tulevikuravi, vaid vaidlustab juba praegu

dokumenteeritud ravikatkestuse ja nõuab ennetavaid meetmeid alates 23.08.2026. Kaebaja

ravi katkemise risk ja sellega kaasnevad tagajärjed on objektiivselt ettenähtavad ning rasked.

Kaebajale määratud tramadooli annused on pidevalt suurenenud. Lisaks ei ole kaebaja

pöördunud kohtusse ainult tuleviku ravikatkestuse pärast, vaid vaidlustab mh juba toimunud

tegevust (amitriptüliini määramine koos tramadooliga, arvestamata kaebaja dokumenteeritud

ravimitalumatust). Kinni peetava isiku ravi järjepidevuse tagamise kohustus ei lõppe KPK-st

vabastamisega, vaid kestab kuni tegeliku juurdepääsuni arstiabile või kuni väljasaatmiseni.

Halduskohus on kaebust tagastades asunud kaebust sisuliselt lahendama, mis ei ole lubatav ja

moonutab kohtusse pöördumise õigust. Kaebuse eesmärk on ennetada tõenäolist tervisekahju.

Kaebaja kinnipidamine lõpeb 23.08.2026. See tähtaeg on fikseeritud Tallinna

Ringkonnakohtu 22.05.2026 määrusega nr 3-25-539 ning halduskohus ei saanud pidada

kinnipidamise lõppu määramatuks. Kaebaja väljasaatmine ei ole kindel ning ka võimalik

väljasaatmine ei vabasta riiki kohustusest tagada järjepidev ravi kuni tegeliku väljasaatmiseni

või ravile juurdepääsuni. Halduskohus jättis esialgse õiguskaitse taotluse ebaõigesti läbi

vaatamata, kuna ravikatkestus ei ole veel saabunud ja see olevat hüpoteetiline. Esialgse

õiguskaitse mõtteks ongi vältida kahju enne selle realiseerumist. Ravikatkestuse risk ei ole

hüpoteetiline ja kinnipidamise lõpuni on jäänud alla kolme kuu. Menetlusabi taotlus on jäetud

läbi vaatamata õigusvastaselt, sest kaebus on tagastatud ekslikult. Kaebus ei ole ilmselgelt

perspektiivitu.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

5. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse järgi lubatud (HKMS § 121 lg 4, § 252 lg 7), määruskaebus on

tähtaegne (HKMS § 204 lg 1) ning vastab HKMS §-de 52−54 ja 205 nõuetele. Kuna

määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9),

siis puudub vajadus lahendada määruskaebuses esitatud menetlusabi taotlust riigilõivu

tasumise kohustusest vabastamiseks.

6. Kaebusest nähtuvalt on kaebaja peamine eesmärk kohtusse pöördumisel olnud ennetada

võimalust, et KPK-st vabastamise korral temale määratud pikaajaline valuravi katkeks, kuni

kaebajal tekib võimalus saada vajalikku ravimit (tramadooli) väljaspool KPK-d. Kohustamis-

ja keelamisnõude alusena on kaebaja viidanud LTKH 10.03.2026 kirjale nr 2-12/192-2 (dtl

16), milles on selgitatud, et LTKH tagab kaebaja ravi järjepidevuse (sh retseptiravimi

tramadool) KPK-s viibimise aja jooksul ning KPK-st vabastamise korral on kaebajal võimalik

pöörduda vältimatu abi saamiseks erakorralise meditsiini osakonda, sõltumata viibimisaluse,

elukoha ja dokumentide puudumisest. KPK-s kinni peetava välismaalase ja KPK-s

halduslepingu alusel tervishoiuteenuseid osutava isiku vaheliste vaidluste lahendamine on

halduskohtu pädevuses (vt Riigikohtu 04.02.2026 määrus nr 3-25-144, p-d 21–29; 21.06.2023

määrus nr 3-22-1557, p-d 8–9). Seevastu ei oleks halduskohtu pädevuses lahendada

tervishoiuteenuse osutamisest võrsunud vaidlusi, mis ei seondu kinnipidamise ajaga, sest

3(5)

3-26-1637

sellisel juhul ei esine nende vahel avalik-õiguslikku suhet (HKMS § 4 lg 1). Need vaidlused

lahendatakse tsiviilkohtumenetluse korras maakohtus. Kaebaja pöördus enne halduskohtule

kaebuse esitamist hagiga maakohtusse (tsiviilasi nr 2-26-10696), kuid Harju Maakohus

keeldus 19.05.2026 määrusega tema avalduse menetlusse võtmisest, sest selle lahendamine ei

ole maakohtu pädevuses. Kujunenud olukorras ei nõustu ringkonnakohus halduskohtu

hinnanguga, et kaebus on esitatud eesmärgiga kohustada LTKH-d jätkama ravi osutamist ka

pärast kaebaja võimalikku KPK-st vabanemist, vaid kaebust tuleb tõlgendada viisil, et kaebaja

eesmärgiks on kohustada LTKH-d kaebaja kinnipidamise ajal tagama, et tema ravi KPK-st

vabastamise korral saaks jätkuda ilma katkestuseta. Kaebaja ei ole nõudnud, et LTKH jätkaks

temale ravi osutamist ka pärast KPK-st vabanemist.

7. Ringkonnakohus ei nõustu ka halduskohtu seisukohaga, et kaebusega kaitstava õiguse

(põhiseaduse § 28 lg-st 1 tulenev õigus tervise kaitsele) riive on üksnes hüpoteetiline. LTKH

10.03.2026 vastusest saab järeldada, et KPK-st vabastamise korral tuleb kaebajal pöörduda

talle vajaliku abi (ravimite) saamiseks ise mõne tervishoiuteenuse osutaja poole. Asja

materjalidest nähtuvalt on kaebaja valuraviks vähemalt alates 2023. a sügisest (dtl 13)

kasutatud tramadooli ööpäevas 2 × 200 mg. Nt Eestis turustatava „Tramadol Lannacher 200

mg“ ravimi omaduste kokkuvõtte kohaselt on tegemist pikaajalisel manustamisel sõltuvust

tekitava opioidiga, mille ööpäevast koguannust 400 mg tohib ületada vaid erijuhtudel. Samuti

tuleb enne ravi alustamist ja ravi ajal leppida patsiendiga kokku mh ravistrateegia ja ravi

lõpetamise plaan. Arvestades, et kaebaja valuraviks on juba mitu aastat kasutatud tramadooli

maksimaalset doosi, on usutav, et ravi võimaliku katkemisega kaasneksid kaebajale rasked

tagajärjed, mida ei oleks tagantjärele esitatava kaebusega võimalik tõhusalt ära hoida ega

heastada. Seetõttu ei saa kaebaja õiguste rikkumist välistada. Küsimus, kas LTKH-d tuleb

kaebajale KPK-s osutatava tervishoiuteenuse raames kohustada koostama raviplaan, mis

tagaks kaebaja ravi katkestuseta jätkumise pärast tema KPK-st vabastamist ja milliseid

toiminguid tuleks selle eesmärgi saavutamiseks teha (nt ravimiretsepti väljakirjutamine,

varustamine väikese koguse vajaliku ravimiga vms), ei puuduta kaebeõigust, vaid kaebuse

põhjendatust. Eeltoodust tulenevalt ei saanud halduskohus kaebust kohustamisnõude osas

HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse puudumise tõttu tagastada. Kaebuses formuleeritud

keelamisnõue ei ole ringkonnakohtu arvates praegusel juhul käsitatav eraldiseisva nõudena,

vaid see puudutab eeskätt küsimust, millise sisuga ettekirjutus tuleks vastustajale teha.

Seetõttu tuleb see lugeda kohustamiskaebusega hõlmatuks.

8. Kaebaja esitatud tuvastamisnõue on HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel tagastatud

õiguspäraselt. Tuvastamiskaebuse (HKMS § 37 lg 2 p 6, § 45 lg 2) esitamise eelduseks on

HKMS § 38 lg-st 4 ja § 44 lg-st 1 tulenevalt põhjendatud huvi, mis võimaldab asjaolu

kindlakstegemise kaudu kaebajal oma õigusi kaitsta. See võib seisneda eeskätt preventiivses

või rehabiliteerivas huvis (nt Riigikohtu 23.05.2025 määrus nr 3-24-797, p 25). Osas, mis

puudutab kaebajale järjepideva ravi tagamist võimaliku KPK-st vabastamise ajaks, on

tuvastamisnõue hõlmatud eelkirjeldatud kohustamisnõudega. Põhidiagnoosiks Z65 määramist

ja ilma vastunäidustusi välja selgitamata valuraviks 12.11.2024 amitriptüliini kombineeritult

tramadooliga määramist puudutavas osas ei ole kaebusest ega määruskaebusest võimalik aru

saada, kuidas aitaks LTKH toimingute õigusvastasuse tuvastamine kaitsta kaebaja õigusi.

Kaebaja keeldus amitriptüliini võtmisest ja seda ei ole talle hiljem määratud, mistõttu ei ole

kaebajal äratuntavat preventiivset huvi. Kui kaebaja soovib esitada tulevikus kahju hüvitamise

nõude, ei anna see õigust tuvastamiskaebuse esitamiseks (vt HKMS § 45 lg 2 teine lause),

vaid tal on võimalik esitada hüvitamiskaebus.

9. Kuigi halduskohus tagastas kaebuse kohustamisnõude osas ebaõigesti, ei olnud esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamiseks alust, kuna kaebajal puudub hetkel õiguskaitsevajadus, sest

4(5)

3-26-1637

puuduvad andmed, et PPA kavandaks kaebaja KPK-st vabastamist ja tema kinnipidamiseks

antud luba on haldusasjas nr 3-25-539 pikendatud kuni 23.08.2026. Küll tuleb märkida, et

kuna kaebajat on peetud VSS-i alusel KPK-s kinni juba alates 05.03.2025, siis isegi juhul, kui

PPA peaks veelkord taotlema kaebaja kinnipidamise pikendamist, ei oleks VSS § 25 lg-st 2

tulenevat maksimaalset 18-kuulist tähtaega arvestades kaebajat lubatud KPK-s kinni pidada

kauem kui 05.09.2026. Vajadusel on kaebajal võimalik taotleda esialgset õiguskaitset uuesti.

10. Eelneva põhjal tuleb U.B määruskaebus rahuldada osaliselt ja tühistada Tallinna

Halduskohtu 03.06.2026 määruse resolutsiooni p 1 kohustamisnõude tagastamist puudutavas

osas ning saata U.B kaebus selle nõude osas halduskohtule ettevalmistava menetluse

jätkamiseks. Kuivõrd kaebuse menetlus kohustamisnõude osas jätkub, siis tuleb halduskohtul

ühtlasi sisuliselt lahendada kaebaja menetlusabi taotlus. Halduskohtu määrus jääb muutmata

osas, mis puudutab tuvastamisnõude tagastamist ja esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

jätmist.

11. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada kaebaja nimi (sh varasem perekonnanimi) ja sünniaeg tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)