2-26-11453/29 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Siret Siilbek, Liis Arrak, Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

26.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-11453

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatria-

kliiniku

taotlus

S.V

psühhiaatriahaiglasse

paigutamiseks ja tahtest olenematu

ravi

kohaldamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.05.2026

esialgse õiguskaitse

kohaldamise määrus

Harju Maakohtu 29.05.2026

esialgse õiguskaitse

pikendamise määrus

Kaebuse esitaja ja liik

S.V määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinik

Puudutatud isik S.V (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Puudutatud isik XXX vald (XXX Vallavalitsuse kaudu)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused muutmata.

2. Määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva määruse peale esitada

määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS § 536 lg-s 2 nimetatud

isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid

2-26-11453

rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu

hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust. Hagita menetluse võib

menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada ise või

advokaadi vahendusel.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliinik (avaldaja, psühhiaatriakliinik)

esitas 27.05.2026 Harju Maakohtule taotluse S.V

(puudutatud isik, patsient)

psühhiaatriahaiglasse paigutamiseks ja tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks loa saamiseks.

2. Taotluse kohaselt rakendati psühhiaatriakliinikus alates 27.05.2026 kell 00.17 puudutatud

isiku suhtes lähtudes patsiendi ebaadekvaatsest ja ettearvamatust käitumisest tahtest

olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) §-s 11 sätestatule.

2.1. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et patsient viibis

esmakordselt statsionaarsel ravil SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinikus

26.01.2024–13.02.2024, kus tal diagnoositi esmase põhihaigusena bipolaarne meeleoluhäire.

Raviarstil jäi siiski kahtlus psühhootilise häire esinemisele, kuna patsient avaldas, et tema

peas on võõrad mõtted ning tema käitumist ja otsuseid mõjutatakse ja suunatakse väliselt.

Nende mõjutuselamuste tõttu oli patsient reisinud sihitult välismaal, ilma rahata, üksinda ja

kellelegi teatamata. Reisilt naastes oli ta märgade ja katkiste riiete ning jalatsitega ja ilma

isiklike asjadeta. Samuti oli patsient võtnud laene, tekitanud suuri võlgnevusi ning viinud

pereliikmete isiklikke esemeid pandimajja. Pärast haiglaravi määrati patsiendile ambulatoorne

ravi ning broneeriti aeg vaimse tervise õe vastuvõtule, kuna raviarsti hinnangul vajas patsient

edasist jälgimist. Patsient ei ilmunud ei vaimse tervise õe ega psühhiaatri vastuvõtule ning

lõpetas medikamentoosse ravi kohe pärast haiglast väljakirjutamist.

2.2. Seekordselt pöördus patsient isa saatel SA PERH psühhiaatriakliiniku valvetuppa

mõjutuselamuste ja kuulmismeelepetete tõttu. Patsient väitis korduvalt oma isale, et tegemist

ei ole tema isaga, vaid tehisintellektiga; tõlgendas hiljutist vigastust luululiselt (väidetavalt

vigastas ennast tööd tehes, kuid ütles, et teda „suunitleti“ ennast vigastama) ning saatis isale

rohkelt arusaamatu sisuga e-kirju ja fotosid. Psühhiaatriakliiniku valvetoas kirjeldas patsient

mõjutuselamusi (võõrmõju käitumisele, otsustele ja mõtetele), kuulmismeelepetteid ning

mõtete „sisestamist“ ja „äravõtmist“. Samuti tunnistas ta suitsiidimõtete esinemist. Kuigi

patsient väljendas soovi abi saada, oli tema haigusteadvus puudulik: ta ei mõistnud haiglaravi

vajadust ning kinnitas, et ta on ravimite vastane.

2.3. Avalduse esitamise seisuga ei olnud patsiendi seisund oluliselt muutunud – patsient oli

pidurdatud ja napisõnaline ega soovinud oma haigusnähtudest rääkida, märkides, et kõik on

dokumentides kirjas. Küsimustele vastas patsient viivitusega, pilkkontakti loomata, mistõttu

ei saanud välistada meelepetete esinemist. Sisuline haiguskriitika puudus. Patsient kinnitas, et

ta ei soovi ravimeid tarvitada, kuna need teevad tema hinnangul rohkem kahju kui kasu.

Patsient ei orienteeru olukorras adekvaatselt ega mõista oma käitumise võimalikke tagajärgi

ega haiglaravi vajadust. Patsient põeb rasket psüühikahäiret – paranoidset skisofreeniat, mis

avaldub ulatuslike paranoiliste luulumõtete, mõjutuselamuste ja kuulmismeelepetetena ning

neist ajendatud ebaadekvaatse ja ettearvamatu käitumisena. Tal puudub haiguskriitika ja

ravikoostöö valmidus. Ravita jätmise korral on patsient oma psüühikahäirest tingitud

ebaadekvaatse käitumise tõttu ohtlik eelkõige iseendale, seades end luululiste ajendite mõjul

2-26-11453

haavatavasse olukorda ja riskides abitusse seisundisse sattumisega. Psüühilise seisundi tõttu ei

ole ta võimeline otsustama enda ravi üle ega andma adekvaatset nõusolekut edasiseks

haiglaraviks. Patsiendi seisundit ja varasemat ravikogemust arvestades ei ole tõenäoline tema

paranemine neljapäevase ravi jooksul sellisel määral, et oleks tagatud ohutu toimetulek

haiglavälises keskkonnas.

3. Ärakuulamisel 27.05.2026 avaldas raviarst, et patsiendi seisund ei olnud muutunud

võrreldes arsti arvamuse andmise ajaga. Osaliselt tahaks patsient ravi saada, aga ta ei soovi

ravimeid võtta. Arsti hinnangul võib patsient olla enesele ohtlik.

4. Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 27.05.2026 SA PERH Psühhiaatriahaiglas.

Puudutatud isik avaldas ärakuulamisel, et ta tuli haiglasse läbi rääkima, kuid ei osanud öelda

kellega. Puudutatud isik ei soovinud vastata, miks ta tuli just sellesse haiglasse. Puudutatud

isik arvas, et homme-ülehomme võiks koju minna, ja kinnitas, et at saab aru, kus ta viibib.

Küsimusele kus asutuses ta viibib, vastas puudutatud isik, et ta ei vasta sellisetele

küsimustele. Puudutatud isik ütles, et tuli haiglasse nõu pidama, mitte otsest ravi otsima,

samas ei soovinud ta arutada seda, mille üle ta nõu pidama tuli. Puudutatud isik selgitas, et

tema sai aru, et arst tahab mingid testid teha, mistõttu ta ei näe põhjust kolmeks nädalaks

jääda, ta on varem seda teinud juba. Maakohus märkis ärakuulamise osas, et puudutatud isik

vastas küsimustele pika viivitusajaga.

5. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamist.

Maakohtu 27.05.2026 määrus

6. Maakohus rahuldas 27.05.2026 määrusega esialgse õiguskaitse taotluse ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi 4 ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 27.05.2026 kell 00.17. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu.

6.1. Maakohus asus esialgse õiguskaitse kohaldamisel seisukohale, et täidetud olid kõik

psühhiaatrilise abi seaduse (PsAS) § 11 lg 1 p-des 1–3 nimetatud eeldused. Puudutatud isikul

on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia F20.01), mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada ja seda juhtida ning haiglaravita jätmisel ohustab puudutatud isik

psüühikahäire tõttu nii ennast kui teda ümbritsevaid isikuid. Puudutatud isik vastas

küsimustele pika viivitusajaga, ärakuulamisel viibinud raviarsti kinnitusel võis see viidata

meelepetetele või häältele või juhiste saamisele. Isik ei vastanud ühelegi küsimusele sisuliselt,

vaid andis geneerilisi, umbmääraseid, keerutavaid ja mittemidagiütlevaid vastuseid. Kohtule

jäi ärakuulamisel mulje, et isik ei mõtle hetkel selgelt ja võib haiguse ajel ebaadekvaatselt

käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus oli maakohtu hinnangul

pigem kindel kui tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt

põhjusel, et tegutseb haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna

olukordadesse, kus satub ohtu. Ta on seda haiguse ajel teinud nii varem ette teatamata kodust

välisriiki lahkudes, laene võttes kui ka pereliikmete isiklikke esemeid pandimajja viies. Isik

seadis end ohtu, minnes kellelegi teatamata täiesti kummalistel ajenditel ja ilma rahata teise

riiki. Samuti esinevad isikul tõenäoliselt psühhoosist tulenevad mõjutuselamused ja

kuulmismeelepetted ning ta on selle tulemusel ennast vigastanud. Kohtu hinnangul oli isiku

eelnevast käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja

2-26-11453

teisi ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna ta praegune tervislik seisund on väga

sarnane eelmise haigestumise aegsele seisundile.

6.2. Kohtu hinnangul ei olnud muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on

katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Kohtule

esitatud arstide arvamuses oli välja toodud ja kohus veendus ärakuulamisel, et puudutatud isik

ei pea ravi vajalikuks ning isik on varem ravimite tarvitamise katkestanud. Arvestades seda

leidis maakohus, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

6.3. Arvestades puudutatud isiku psüühikahäiret ja asjaolu, et ravi läbiviimine ei ole muul

viisil võimalik, oli maakohtu hinnangul alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit

tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 534 lg 5 alusel.

Maakohtu 29.05.2026 määrus

7. Maakohus pikendas 29.05.2026 määrusega esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates puudutatud isiku 27.05.2026 kell 00.17

psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, juhul kui isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei

nõustu. Ühtlasi määras kohus, et esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu

psühhiaatriline ravi tuleb lugeda lõpetatuks 06.07.2026 kell 00.17 või mõnel eelneval päeval,

kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Menetluskulud jättis maakohus TsMS § 172 lg 3 alusel

riigi kanda.

Arvestades esitatud tõendeid ja uut arsti 29.05.2026 arvamust, leidis maakohus, et esinesid

asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise

pikendamiseks. Muus osas kordas kohus 27.05.2026 määruses esitatud seisukohti.

Määruskaebus

8. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määrused tühistada ja

lõpetada tema suhtes tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi kohaldamine, kuna tema puhul

pole täidetud PsAS §-s 11 ettenähtud eeldused. Puudutatud isik leiab, et tal puudub eelkõige

raske psüühikahäire, mis vajaks ravimist. Puudutatud isik tuli psühhiaatriakliinikusse

läbirääkimistele, et võib olla psühholoogiga olukorda arutada. Puudutatud isik on

kategooriliselt vastu tablettide ja süstidega ravimisele, kuna on kindel, et need on talle

kahjulikud.

Menetluse edasine käik

9. Avaldaja palus jätta määruskaebuse mõlema vaidlustatud määruse osas rahuldamata, sest

täidetud on kõik tahtevastase psühhiaatrilise ravi kohaldamise tingimused.

10. XXX vald (XXX Vallavalitsuse kaudu) asus seisukohale, et tahtest olenematu ravi

kohaldamise tingimused on täidetud. Arvestades puudutatud isiku tervislikku seisukorda ning

haiguskriitika ja ravisoostumuse puudumist, on vajalik tema ravi jätkumine kinnises asutuses

kontrollitud stabiilses turvalises keskkonnas.

11. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-26-11453

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

12. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrused on seaduslikud ja määruskaebuse väited ei

anna alust maakohtu määruste tühistamiseks. Määruskaebus tuleb jätta rahuldamata ja

maakohtu määrused muutmata (TsMS § 657 lg 1 p 1 ja § 659).

13. Ringkonnakohtu hinnangul ei eksinud maakohus TsMS § 534 lg 1 ja PsAS § 11 lg 1

kohaldamisel, kui rakendas esialgse õiguskaitse korras puudutatud isikule tahtest olenematut

psühhiaatrilist ravi ja paigutas puudutatud isiku esmalt kuni neljaks päevaks

psühhiaatriakliinikusse ja pikendas seejärel tähtaega kuni 40 päevani. Samuti olid isiku

tervislikku seisundit kinnitavad psühhiaatrite arvamused küllaldased TsMS § 534 lg 1 p 2

tähenduses, et kohaldada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja seda pikendada. Kolleegium

nõustub TsMS § 654 lg 6 järgi koosmõjus TsMS §-ga 659 maakohtu määruse põhjendustega

ega korda neid. Vastuseks kaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

14. Puudutatud isiku väited, et ta puudub raske psüühikahäire ja ta ei vaja ravi, ei lükka ümber

psühhiaatrite hinnangut tema tervislikule seisundile ega saa olla määrav PsAS § 11 lg-s 1

sätestatud tingimuste hindamisel. Puudutatud isiku hinnang oma tervislikule seisundile ei ole

kooskõlas teiste asjas esitatud dokumentide ja tõenditega. Maakohus leidis õigesti, et

puudutatud isiku puhul olid täidetud PsAS § 11 lg 1 tingimused tahtest olenematu

psühhiaatrilise abi kohaldamiseks. Sealjuures tugines maakohus raviasutuse psühhiaatrite

arvamusele, milles toodi esile isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vajadus. Avaldaja

27.05.2026 arvamusest nähtub, et puudutatud isiku käitumine oli tema hospitaliseerimise ajal

mõjutatud psüühikahäire ägenemisest ning seetõttu ettearvamatu ja ebaadekvaatne.

Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ta ei mõistnud ravivajadust ega suutnud oma

käitumist kontrollida. Puudutatud isiku tervislik seisund ei paranenud esimeste päevade

jooksul, mida kinnitab 29.05.2026 arsti arvamus. Puudutatud isik ei olnud oma vaimse häire

tõttu võimeline tegema adekvaatset otsust enese ravimise kohta ega andma edasiseks

haiglaraviks teadvalt informeeritud nõusolekut.

15. Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (paranoidne skisofreenia

F20.01), mis piiras tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida PsAS § 11 lg 1 p

1 tähenduses. Haigusest tingituna olid puudutatud isikul mõjutuselamused,

kuulmismeelepetted ja paranoilised luulumõtted. Puudutatud isik kirjeldas

psühhiaatriakliinikusse saabudes veendumust, et tema mõtteid, otsuseid ja käitumist juhitakse

väljastpoolt ning tema enda tahe on mõjutatud. Puudutatud isik seostas oma probleemide

algust osalemisega Andrew Tate’i veebikursusel ning uskus, et kursuse käigus kogutud teabe

kaudu jälgitakse tema ajutegevust ja mõjutatakse tema käitumist. Puudutatud isikul puudus

haigusteadvus täielikult – ta ei pidanud ennast haigeks, ei mõistnud haiglaravi vajadust ning

väljendas selget vastuseisu ravimitega ravile (dtl 60). Puudutatud isiku ebaadekvaatsele

käitumisele viitavad asjaolud, et ta väitis korduvalt oma isale, et tegemist ei ole tema isaga,

vaid tehisintellektiga, ning et ta tõlgendas enda hiljutist vigastust luululiselt (väidetavalt

vigastas ennast tööd tehes, kuid ütles, et teda „suunitleti“ ennast vigastama). Eeltoodust

tulenevalt nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega puudutatud isikul psüühikahäire

olemasolu ja ravivajaduse kohta.

16. Maakohus asus ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud seisukohale, et ravita jäämisel

võis puudutatud isik oma käitumisega olla ohtlik nii endale kui ka teistele PsAS § 11 lg 1 p 2

tähenduses. Isiku ohtlikkus saab väljenduda eelkõige füüsilises ohus tema enda või teiste

isikute elule või tervisele, mh kalduvuses vägivallale või suitsiidile (RKTKm 13.02.2017,

3-2-1-151-16, p 14). Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata mh ka

2-26-11453

puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm

14.02.2018, 2153662, p 14.1). Psühhootilistest elamustest lähtuv käitumine, haigusteadvuse

puudumine ja ravikoostöö puudulikkus põhjustavad jätkuvalt olulist ohtu eelkõige patsiendile

endale. Haiglasse saabudes psühhiaatriakliiniku valvetoas tunnistas puudutatud isik

suitsiidimõtete esinemist. Psüühikahäire tõttu on puudutatud isik varem sattunud

olukordadesse, kus ta on reisinud ilma eesmärgi ja toimetulekuvahenditeta, jättes ennast

abitusse olukorda, kahjustanud oma majanduslikku olukorda, võtnud põhjendamatuid

kohustusi ning tõlgendanud lähedaste käitumist luululiselt. Seetõttu puudub tal võime oma

käitumist adekvaatselt hinnata ja juhtida ning anda teadvat nõusolekut raviks (dtl 61). Seega

on puudutatud isik asjas esitatud dokumentidest nähtuvalt käitunud eelkõige ennast

ohustavalt, mida saab pidada PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatud ohtlikkuse kriteeriumile

vastavaks.

17. Ravikoostöö puudumise tõttu oli puudutatud isikule võimalik vajaliku ravi pakkuda vaid

tugevalt kontrollitud ravikeskkonnas. Kolleegiumil ei ole alust arvata, et puudutatud isikule

oleks olnud piisav muu psühhiaatriline abi PsAS § 11 lg 1 p 3 tähenduses. Puudutatud isikul

ei olnud psühhiaatrite 27.05.2025 arvamuse järgi haiguskriitikat, ta ei suutnud mõista oma

ravivajadust ning tal ei olnud valmidust ravikoostööks. Puudutatud isiku raviarsti 29.07.2025

arvamusest esialgse õiguskaitse pikendamise kohta ja avaldaja vastusest nähtub, et puudutatud

isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks. Pärast 2024. a haiglaravi ei ilmunud

puudutatud isik ei vaimse tervise õe ega psühhiaatri vastuvõtule ning lõpetas

medikamentoosse ravi kohe pärast haiglast väljakirjutamist. Seega nähtub asjaoludest, et

patsient ei nõustunud haiglasse saabudes talle määratud raviga, ta on varem ravi katkestanud

ja ta kinnitab ka määruskaebuses, et on kategooriliselt vastu tablettide ja süstidega ravimisele,

kuna on kindel, et need on talle kahjulikud. Määruskaebuses märgib puudutatud isik, et tal

puuduvad vaimsed probleemid. Samas viitavad hospitaliseerimise asjaolud tõsiasjale, et

puudutatud isik vajas ravi ja muu ravi piisav ei olnud piisav. Sellest järeldub, et väljaspool

raviasutust ei ole tagatud ravimite korrektne manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi

paranemine.

18. Eelnevast tulenevalt on maakohtu järeldused põhjendatud ja ringkonnakohtu hinnangul

olid siinsel juhul täidetud tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja ka tähtaja

pikendamiseks.

19. Määruskaebuse menetlemise kulud jäävad TsMS § 172 lg 3 alusel Eesti Vabariigi kanda.

20. TsMS § 543 lg 2 võimaldab esitada määruskaebuse käesoleva määruse peale.

Menetluskulude jaotust saab TsMS § 178 lg 1 esimese lause järgi vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

(allkirjastatud digitaalselt)