2-26-2385/25 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Vallo Kariler, Siret Siilbek ja Aleksandr Kondrašov

Määruse tegemise aeg ja koht

18. juuni 2026. a, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-2385

Kohtuasi

Sihtasutuse Põhja-Eesti Regionaalhaigla taotlus isiku

paigutamiseks

psühhiaatriakliinikusse

tahtest

olenematule ravile

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 04.02.2026 ja 06.02.2026 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

AA määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja:

Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

(registrikood 90006399), esindaja Psühhiaatriakliiniku

valvearst BB

Puudutatud isik: AA (isikukood XXX), riigi õigusabi

korras määratud esindaja vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta vastu 19.02.2026 määruskaebusele ja 27.03.2026 seisukohale lisatud

dokumentaalsed tõendid.

2. Jätta Harju Maakohtu 04.02.2026 määrus muutmata.

3. Jätta Harju Maakohtu 06.02.2026 määrus muutmata.

4. Jätta määruskaebus rahuldamata.

5. Jätta määruskaebuse menetlemisega seotud menetluskulud Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 543 järgi võib käesoleva

määruse peale esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, ning TsMS §

536 lg-s 2 nimetatud isikud ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise asutuse juht. Isik, kelle

suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse sõltumata abinõude rakendamise

lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse paigutamise ebaseaduslikkust.

2-26-2385

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla (avaldaja) esitas 03.02.2026 Harju Maakohtule

taotluse AA (puudutatud isik) suhtes tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi

kohaldamiseks.

1.1. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik psühhiaatriakliinikus alates 02.02.2026, kus kell

12.18 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise abi seaduse

(PsAS) §-s 11 sätestatule. Puudutatud isiku psüühikahäirest tulenev ebaadekvaatne käitumine

ja toimetulematus oli ohtlik ümbritsevatele ja temale endale. Puudutatud isik ei olnud

võimeline ravivajadust hindama. Ei olnud alust prognoosida puudutatud isiku psüühilise

seisundi paranemist nelja ööpäeva vältel.

1.2. Avaldusele lisatud psühhiaatri arvamuse järgi on puudutatud isik kolm korda

hospitaliseeritud haiglaravile. Psühhiaatri vastuvõtule pöördus ta esmakordselt 2014. a

jaanuaris depressiivsete kaebustega. Eelnevalt oli lagunenud 8. aastat kestnud kooselu ja

puudutatud isik jäi üksi kasvatama kolme väikest last. Puudutatud isik toimetati haiglasse

kiirabiga, kuna ta oli mehele saatnud enesetapumõtteid sisaldavaid sõnumeid. Puudutatud isik

viibis haiglaravil 29.01.-20.02.2014, millal tal diagnoositi raske depressioon psühhootiliste

sümptomiteta (F32.2). Isikul ilmnesid piirialasele isiksusele omased jooned ja viited

psühhoosivalmidusele. Isiku meeleolu paranes meeleolu parandava ravi ja psühhoteraapiaga,

samuti kaasati sotsiaaltöötaja toimetuleku tagamiseks. Puudutatud isik tuli ravikuuri läbimise

järgselt toime laste kasvatamisega, töötas lasteaiakasvatajana ja omandas eripedagoogi

haridust.

Puudutatud isiku psüühiline seisund halvenes taas lähisuhte katkemise foonil 2023. a aprillis.

Puudutatud isiku muutus ebatavaliselt aktiivseks ja rõõmsameelseks, magas vähe, tegi

hulgaliselt mõttetuid oste. Unetuse foonil lisandusid meeleolutõusule psühhoosielamused

(ümbritseva luululine taju ja paranoidsed luulumõtted). Puudutatud isik saatis oma laste

psühholoogile sõnumeid, milles hoiatas, et psühholoogi aetakse taga ja ta elu on ohus, kutsus

enda vanemat last appi psühholoogi päästma, eemaldas telefonidelt SIM-kaardid ja saatis

nooremad lapsed telefone randa maha matma. Lähedased, kes muretsesid laste turvalisuse

pärast kutsusid puudutatud isikule kiirabi. Puudutatud isik viibis haiglaravil 16.04.–

24.05.2023, mil tal diagnoositi äge polümorfne psühhootiline häire ägeda stressiga (F23.01) ja

kaasuvalt täpsustamata pervasiivne arenguhäire (F84.9). Puudutatud isiku haiguskriitika ja

koostöövalmidus olid raviperioodil vähesed, ka psühhoosielamuste taandumisel jäid püsima

kõrgenenud meeleolu ja muretu olek, mistõttu kaasati laste turvalisuse tagamiseks lastekaitse

spetsialist. Puudutatud isikule määrati haiglast lahkumisel psühhoosivastane toetusravi, mille

kasutamist isik ei jätkanud.

Puudutatud isik käis vahepealsel ajal ambulatoorsel vastuvõtul nii PERH

Psühhiaatriakliinikus kui ka erakliinikus, kus tal diagnoositi Aspergeri sündroom (F84.5) ja

aktiivsus- ja tähelepanuhäire (F90.0). 2025. a kevadest alustati erakliinikus aktiivsus- ja

tähelepanuhäire stimulantraviga (Concerta 36mg), kuna ärevuse leevendamiseks määratud

erinevad antidepressandid ei osutunud tõhusaks. Psühhiaatri sissekannetest jaanuaris nähtub,

2-26-2385

et puudutatud isik oli stimulantraviga rahul (tundis end aktiivsemana, kehakaal langes), kuid

tema käitumist kirjeldati psühhoosile viitavana (ei julgenud üksi ilma saatjata liikuda, soovis

tööl käia teraapiakoeraga, tundis et töökaaslane ei ole sobiv jms). Puudutatud isikule väljastati

alates 05.01.2026 töövõimetusleht.

Käesolevalt kutsuti puudutatud isikule ebaadekvaatse käitumise tõttu politsei ja kiirabi nii

01.02.2026 kui ka 02.02.2026. Puudutatud isiku vanema tütre sõnul muutus ema käitumine

alates 2 kuud tagasi toimunud liiklusõnnetusest (auto läks mahakandmisele). Puudutatud

isikule ei tehtud avarii järgselt tervisekontrolli. Puudutatud isikuga koos elav XX-aastane tütar

teatas 30.01.2026 XXX elavale vanemale õele, et ema käitumine on veider ja ta kardab

temaga koos olla. Lapse sõnul oli ema ülevas meeleolus, kommenteeris pidevalt kohatult tema

käitumist. Vanem tütar sõitis 31.01.2026 koos elukaaslasega XXX Tallinnasse ja puudutatud

isik pidi neile vastu minema, kuid ei tulnud ega vastanud ka telefonile ega sõnumitele. Mõne

aja möödudes hakkas saatma sõnumina üksikuid tähti ja suvalisi tähekombinatsioone, mis olid

seosetud ja arusaamatud. Puudutatud isik ei vastanud küsimusele tema asukoha kohta. Vanem

tütar helistas 01.02.2026 kell 1 öösel politseisse, kes positsioneeris puudutatud isiku asukoha

ja tõi ta kiirabiga koju. Puudutatud isik leiti politsei poolt kell 04 paiku hommikul XXX vallas

parklas autos magamas. Puudutatud isik eitas tervisekaebusi, väitis, et tal on autistlikud

jooned (tugevad hääled häirivad) ning teda ei toimetatud haiglasse. Puudutatud isik ei

maganud järgneval ööl, ehitas kodus taldrikutest ja muudest majapidamisesemetest torne

(altarid), mille otsa pani põlevad küünlad, selgitusi ei andnud enda käitumise kohta.

Puudutatud isiku koju saabusid järgmisel päeval politsei ja kiirabi, kelle oli kutsunud pere

juhtumikorraldaja nõustamis- ja koolitamiskeskusest XXX, kuna puudutatud isik oli talle

saatnud kummalise sisuga e-maile ning ka lapsed olid teda teavitanud ema psühhoosile

viitavast hirmutavast käitumisest. Kiirabi toimetas puudutatud isiku PERH

psühhiaatriakliinikusse, kus ta avaldas luulumõtteid enese kiusamisest töökohal 3 kuu vältel,

millest tulenevalt hindas enda meeleolu alanenuks. Tütre sõnul oli puudutatud isiku käitumine

muutunud ja meenutas varasemat psühhootilist seisundit: ta ei maganud öösiti, käitus

tasakaalutult, väljendus arusaamatult ja seosetult, lahkus kodunt last teavitamata olles kodunt

ära ka öösiti, sh käis öösiti oma töökohal. Puudutatud isik oma käitumist ei selgitanud, tema

olek oli lapsele hirmutav. Kuna puudutatud isik eitas endal psüühikahäire esinemist ja

ravivajadust, siis hospitaliseeriti ta valvepsühhiaatri poolt tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi otsusega 02.02.2026 kell 12.18.

Puudutatud isik oli osakonda saabumisel ärritunud, keeldus igasugusest koostööst, avaldas

rahulolematust enda kohtlemisega, väitis, et vajab erikohtlemist autismi tõttu. Lubas siiski

korrastada enda suurte vesivillidega labajalad, mille osas kahtlustati külmakahjustust.

Puudutatud isik psühhoosivastase ja rahustava ravi toimel mõnevõrra rahunes, kuid keeldus

selgitamast enda käitumist, oli haiguslike elamusi varjav ning eitas ravivajadust. Puudutatud

isik tunnistas siiski, et ta viimaste kuude stressi tõttu ei tarvitanud ravimeid korrapäraselt.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi

F25.9), meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega

(öised töökohas käimised, selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja

veidrate rituaalidega käitumine kodus jm) ohustab ta nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest

hõivatuna autoga ringi, ööbib autos) kui oma alaealise lapse (käitub tasakaalutult ja

hirmutavalt, jätab lapse hooleta ega teata oma asukohta) turvalisust. Isik ei ole raskest

psüühikahäirest tulenevalt võimeline mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist.

2-26-2385

Maakohtu 04.02.2026 määrus ja põhjendused

2. Harju Maakohus rakendas 04.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgset

õiguskaitset ja lubas kohaldada puudutatut isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi

alates 02.02.2026 kell 12.18 kuni 06.02.2026 kell 12.18. Kohus andis loa puudutatud isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja

rahustava toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks arsti poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta või ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

Maakohus viitas PsAS § 11 lg-le 1 ja § 13 lg-le 1 ning TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

Kohus lahendas esialgse õiguskaitse taotluse puudutatud isikut ära kuulamata. Kohtu

hinnangul olid ravidokumendid piisavad, et otsustada esialgse õiguskaitse kohaldamise

vajalikkuse üle.

Maakohus tuvastas, et puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata

skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9). Puudutatud isik ohustab meeleoluhäirest ja sellega

kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega (öised töökohas käimised,

selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja veidrate rituaalidega

käitumine kodus jm) nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi, ööbib

autos) kui oma alaealise lapse (käitub tasakaalutult ja hirmutavalt, jätab lapse hooleta ega

teata oma asukohta) turvalisust. Isik ei ole raskest psüühikahäirest tulenevalt võimeline

mõistma ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isik ei ole varasemalt

määratud ravimeid korrapäraselt kasutanud. Puudutatud isik ei suuda ise otsustada oma ravi

vajalikkuse üle, kuivõrd ei hinda oma tervislikku seisundit adekvaatselt. Arvestades isiku

psüühikahäiret ning asjaolu, et puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravi läbiviimine ei

olnud muul viisil võimalik oli alust kohaldada esmast õiguskaitsevahendit.

Menetluse edasine käik

3. Avaldaja andis 05.02.2026 kohtule teada, et puudutatud isiku seisund ei olnud muutunud.

Puudutatud isikul puudus jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel oli ta oma raske

psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsevatele. Seega esines vajadus tahtest olenematu

haiglaravi jätkamiseks.

Maakohtu 06.02.2026 määrus ja põhjendused

4. Maakohus pikendas 06.02.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse õiguskaitse

korras kohaldatud tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi tähtaega 40 päevani, lubades

kohaldada puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi alates 02.02.2026

kell 12.18 kuni 14.03.2026 kell 12.18. Kohus otsustas lugeda esialgse õiguskaitse korras

puudutatud isiku paigutamise tema tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse ning tema tahtest

olenematu psühhiaatrilise ravi lõpetatuks 14.03.2026 või mõnel eelneval päeval, kui

raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse asutusse

paigutamise eelduste äralangemisega. Kohus andis loa puudutatud isikule tahtevastaselt

ravimite manustamiseks, eeskätt psühhoosivastase, meeleolu stabiliseeriva ja rahustava

toimega ravi manustamiseks haigla tingimustes ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti

poolt valitud viisil, juhul kui puudutatud isik vabatahtlikult ravimeid ei manusta või

ravimeetoditega ei nõustu. Kohus jättis menetluskulud riigi kanda.

2-26-2385

Maakohus kuulas puudutatud isiku ära 04.02.2026 Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla

psühhiaatriakliinikus. Puudutatud isikule määratud esindaja toetas esialgse õiguskaitse

kohaldamist. Ka puudutatud isiku raviarst jäi taotluse juurde. Maakohus ei pidanud muude

isikute ärakuulamist vajalikuks arvestades isiku psüühilist seisundit ja teisi objektiivseid

asjaolusid.

Puudutatud isikul esineb raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi

F25.9), meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest juhitud käitumisega

(öised töökohas käimised, selgitusteta lahkumine kodunt ja oma asukoha varjamine, unetus ja

veidrate rituaalidega käitumine kodus jm) ohustab ta nii iseenda (sõidab psühhoosielamustest

hõivatuna autoga ringi, ööbib autos külmade ilmadega) kui oma alaealise lapse (käitub

tasakaalutult ja hirmutavalt, jätab 12-aastase üksi koju ja ise ööbib autos, ei teata lapsele oma

asukohta) turvalisust. Raskest psüühikahäirest tulenevalt pole ta võimeline mõistma

ravivajadust ega kontrollima oma käitumist. Puudutatud isikul puudus haiguskriitika ja ravi

läbiviimine ei olnud muul viisil võimalik. Varasemalt määratud ravi puudutatud isik

korrapäraselt kodustes tingimustes ei tarvita. Seega ei olnud võimalik toetusravi jätkata

kodustes tingimustes. Puudutatud isiku ohtlikkus enda elule ja tervisele lähitulevikus oli

pigem kindel kui tõenäoline.

Määruskaebus

5. Puudutatud isik esitas määruskaebuse, milles palub tühistada maakohtu 04.02.2026 ja

06.02.2026 määrused ja vabastada ta viivitamatult kinnisest asutusest. Puudutatud isik väidab,

et tema puhul ei ole täidetud PsAS §-is 11 sätestatud eeldused. Puudutatud isikul on ATH,

mille jaoks on talle välja kirjutatud Concerta ravim, mida ta on võtnud ja mille kohta ta soovib

märkida, et seda talle haiglas ei anta. Ta on pidanud laskma seda endale tuua haiglasse.

Puudutatud isikul on diagnoosiks ka anakastne isiksus. Puudutatud isiku ATH-st tingitud

käitumist on tõlgendatud valesti ja hinnatud lastele ohtlikuks. Isik ei ole olnud ohtlik endale

või teistele (oma lastele). Puudutatud isikule on praegune haiglas viibimine piinav ja kahjulik.

Puudutatud isiku haiglasse paigutamine oli tingitud tema eripärade vääriti mõistmisest ning

muudest kommunikatsioonihäiretest. Selle põhjendamiseks esitas puudutatud isik

ringkonnakohtule sõnumivahetuse lastega ja XXX, kelle juures laps oli. Puudutatud isik esitas

ka oma kommentaarid epikriisis sisalduvatele väidetele tema tervise ja käitumise kohta.

Menetlusosaliste seisukohad

6. Avaldaja selgitas, et puudutatud isikul on raske psüühikahäire (skisoafektiivne häire F25.9).

Vaatamata raviarsti korduvatele selgitustele, et stimulantravi on vastunäidustatud

skisoafektiivse häire ravis meeleolukõikumisi süvendava ja psühhoosielamusi provotseeriva

toime tõttu, on puudutatud isik seda omaalgatuslikult salaja manustanud, mistõttu tema

psüühiline seisund ei olnud stabiliseerunud. Iseseisva turvalise ja alaealisele lapsele ohutu

toimetuleku tagamiseks vajab puudutatud isik ravi jätkamist tugevalt kontrollitud

ravikeskkonnas kuni haiguskriitika ja adekvaatse ravikoostöö kujunemiseni.

Menetluse edasine käik

7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

2-26-2385

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

8. Ringkonnakohus jätab vaidlustatud määrused muutmata ja määruskaebuse rahuldamata

(TsMS § 659 ja § 657 lg 1 p 1). Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruste põhjendustega

ning TsMS §-st 659 ja § 654 lg-st 6 tulenevalt põhjendusi ei korda.

9. Ringkonnakohus võtab TsMS § 662 lg 3 järgi 19.02.2026 määruskaebusele ja 27.03.2026

seisukohale lisatud dokumentaalsed tõendid asja materjalide juurde.

10. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse väidetega. Kolleegium leiab, et praegusel juhul

olid puudutatud isiku kinnisesse asutusse paigutamise eeldused täidetud, sest maakohus oli

puudutatud isiku isiklikult ära kuulanud (TsMS § 536 lg 1), esitatud oli psühhiaatrite arvamus

(TsMS § 537 lg 1) ning kohus oli sunnimeetme kohaldamist piisavalt põhjendanud (vt

RKTKm 19.12.2018, 2-18-11917, p 21). Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esines puudutatud

isikul raske psüühikahäire täpsustamata skisoafektiivne häire (RHK10 järgi F25.9) ning oma

psüühikahäirest tulenevalt ei olnud puudutatud isik võimeline enda tervislikku seisundit,

ravivajadust ega tegevuse tagajärgi adekvaatselt hindama. Arstid on kirjeldanud puudutatud

isiku käitumist enne seda, kui ta psühhiaatriakliinikusse toodi, ja psühhiaatriakliiniku

valvetoas (dtl-d 10-12). Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et puudutatud isiku käitumine

oli juhitud meeleoluhäirest ja sellega kaasnevatest psühhoosisümptomitest.

11. Maakohus leidis põhjendatult, et PsAS § 11 lg 1 p-s 2 sätestatu kohaselt võis puudutatud

isik haiglaravita jäämisel olla ohtlik nii endale kui ka ümbritsevatele ning et ohtlikkus oli

pigem kindel kui tõenäoline. Raviasutuse psühhiaatrite arvamusest nähtuvalt sõitis puudutatud

isik psühhoosielamustest hõivatuna autoga ringi. Kolleegium on seisukohal, et

psühhoosiseisundis autoga ringisõitmine on oht puudutatud isiku enda ning teiste elule ja

tervisele. Kuna sellised olukorrad olid aset leidnud hiljuti enne puudutatud isiku viimast

hospitaliseerimist 2026. a veebruaris, mh oli toimunud liiklusõnnetus, mille tulemuse läks

sõiduk mahakandmisele (dtl 11), oli alust arvata, et psühhoosiseisundist tulenevalt võis

selliseid olukordi lähitulevikus korduda. Seega nähtus puudutatud isiku käitumisest, et ta võis

haiglaravita jäämisel olla ohtlik ümbritsevatele kui ka enda elule ja tervisele. Lisaks väljendus

puudutatud isiku ohtlikkus haiguskriitika puudumises, mis on ohtlik nii tema enda kui ka

teiste isikute elule ja tervisele. Ka Riigikohus on selgitanud, et isiku ohtlikkusele võib viidata

mh puudulik haiguskriitika, st olukord, kus isik ei saa aru oma haiguse tõsidusest (RKTKm

14.02.2018, 2-15-3662, p 14.1). Eeltoodust tulenevalt ei ole tahtest olenematut ravi

kohaldatud puudutatud isiku eripärade vääriti mõistmisest ega muudest

kommunikatsioonihäiretest tulenevalt.

12. Kolleegiumi hinnangul oli antud juhul täidetud ka PsAS § 11 lg 1 p-s 3 sätestatud eeldus.

Asja materjalide põhjal saab asuda seisukohale, et puudutatud isiku suhtes muu

psühhiaatriline ravi ei oleks olnud küllaldane. Arvestades puudutatud isiku seisundit,

käitumist ja psühhiaatrite arvamust, ei nähtu, et väljaspool raviasutust oleks olnud tagatud

korrektne ravimite manustamine ja puudutatud isiku terviseseisundi paranemine. Arvestades

puudutatud isiku senist käitumist – haiglaväliselt ravimite mittetarvitamine, ka haiglas

ravimite võtmisega petmine (dtl 269) ning haiguskriitika puudumist, ei ole ei nähtu

ringkonnakohtule, et puudutatud isik oleks enda ravimisega ise toime tulnud.

13. Eelnevast tulenevalt olid maakohtu järeldused põhjendatud ning ringkonnakohtu

hinnangul olid praegusel juhul täidetud TsMS § 534 lg-test 1 ja 5 ning PsAS § 11 lg-st 1

tulenevad tingimused esialgse õiguskaitse kohaldamiseks ja selle tähtaja pikendamiseks.

2-26-2385

14. Menetluskulude jaotuse osas on maakohtu määrus põhjendatud. Ka

määruskaebemenetluse kulud tuleb TsMS § 172 lg 3 alusel jätta riigi kanda.

15. TsMS § 696 lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale

määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. TsMS § 543

võimaldab esitada praeguse määruse peale määruskaebuse.

(allkirjastatud digitaalselt)