2-26-11450/28 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

(Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik

Indrek Soots ja kohtunik Iris Kangur-Gontšarov

Määruse tegemise aeg ja koht

17.06.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-26-11450

Kohtuasi

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla

Psühhiaatriakliiniku taotlus T.X paigutamiseks tema

tahte vastaselt psühhiaatriahaiglasse

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused

Kaebuse esitaja ja liik

T.X määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Avaldaja

(vastustaja):

Sihtasutus

Põhja-Eesti

Regionaalhaigla (registrikood 90006399)

Puudutatud isik (määruskaebuse esitaja): T.X (isikukood

XXX), riigi õigusabi korras määratud esindaja

vandeadvokaat Mariann Tusti

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Harju Maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused jätta muutmata.

2. T.X määruskaebus jätta rahuldamata.

3. Määruskaebuse esitamisest tingitud menetluskulud jätta riigi kanda.

4. Määrus toimetada kätte menetlusosalistele (sh määruskaebuse esitajale isiklikult).

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Määruse peale võib Riigikohtule esitada määruskaebuse 15 päeva jooksul alates määruse

kättetoimetamisest.

Määruse peale võib esitada määruskaebuse isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, tema

abikaasa või temaga koos elav muu perekonnaliige, tema eestkostja, tema poolt nimetatud

usaldusisik, rehabilitatsioonimeeskonna liikmed ja valla- või linnavalitsus, samuti kinnise

asutuse juht. Isik, kelle suhtes on abinõusid rakendatud, võib esitada määruskaebuse

sõltumata abinõude rakendamise lõpetamisest, muu hulgas tuvastamaks kinnisesse asutusse

paigutamise ebaseaduslikkust.

2-26-11450

Määruskaebemenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning

avaldusi ja taotlusi esitada ise või advokaadi vahendusel. Kui menetlusosaline taotleb

määruskaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi

taotlusele esitada ka määruskaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Avaldus ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Sihtasutus Põhja-Eesti Regionaalhaigla Psühhiaatriakliiniku (avaldaja) valvearst esitas

26.05.2026 Harju Maakohtule avalduse, milles taotles T.X (puudutatud isik) suhtes esialgse

õiguskaitse rakendamist ja tema paigutamist psühhiaatriahaiglasse tahtest olenematu ravi

jätkamiseks üle 48 tunni, so 4 ööpäevaks ja seejärel pikendamiseks kuni 40 päevani.

2. Avalduse kohaselt viibib puudutatud isik SA PERH Psühhiaatriakliinikus alates

25.05.2026, kell 19.30 rakendati tema suhtes tahtest olenematut ravi vastavalt psühhiaatrilise

abi seaduse § 11 sätestatule. Oma psüühikahäire tõttu on isik ohtlik ümbritsevatele ja

iseendale ebaadekvaatse käitumise ja toimetulematuse tõttu. Patsient ei ole võimeline

ravivajadust ise hindama. Arvestades isiku tervislikku seisundit ei ole tema psüühilise

seisundi paranemist alust prognoosida 4 ööpäeva vältel. Arvestades eeltoodut taotles avaldaja

rakendada isiku suhtes esialgset õiguskaitset ja ühtlasi pikendada seda neljakümne päevani

ning lubada kohaldada tema suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi nelikümmend päeva

arvestades tahtest olenematu ravi otsusest.

Maakohtu 27.05.2026 määrus ja põhjendused

3. Harju Maakohus rakendas 27.05.2026 määrusega esialgset õiguskaitset ja lubas kohaldada

puudutatud isiku suhtes tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema

psühhiaatriahaiglasse paigutamisest, s.o alates 25.05.2026 kell 19.30. Kohus andis loa isikule

tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks arsti poolt

valitud viisil, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu

vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud tahtest

olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 29.05.2026 kell 19.30 või mõnel eelneval

päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses kinnisesse

asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Määrus kuulus viivitamatule täitmisele.

Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

4. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt leidis kohus, et esinevad asjaolud T.X suhtes

tahtest olenemata vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamiseks. Isiku suhtes on põhjendatud

rakendada tahtest olenematut psühhiaatrilist ravi neli (4) ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest, s.o. alates 25.05.2026 kuni 29.05.2026. Kohus tugines psühhiaatrilise abi

seaduse (PsAS) § 11 lg-le 1, § 13 lg-tele 1 ja 2, TsMS § 534 lg-tele 1 ja 5.

5. Esitatud taotlusest ja sellele lisatud arstide arvamusest nähtub, et viibib 7. korda

statsionaarsel ravil SA PERH psühhiaatriakliinikus. Esmakordselt viibis haiglaravil 2013.a

segatüüpi käitumis- ja tundeeluhäirega. Teistkordselt hospitaliseeriti ta 2023.a tooduna

kiirabiga SA PERH EMO-st ebaadekvaatse käitumise tõttu. Kiirabi oli kutsutud patsiendi

ema, kuna patsient avaldas, et tal on kurgus kõrvaklapp ja ta ei saa selle tõttu rääkida. Ka

kiirabi töötajatele avaldas patsient, et ta neelas alla kaks kõrvaklappi ja need olid neelu kinni

2-26-11450

jäänud. Visuaalselt võõrkehi suus ega neelus ei olnud. EMO-s keeldus kõrvaklappidest

rääkimast, avaldas mürgitamisluulu. Ta põlvitas voodis, rääkis omaette. WCs üritas ennast

kägistada. Ebaadekvaatse käitumise tõttu suunati patsient psühhiaatriakliiniku valvetuppa.

Valvetoas oli patsient motoorselt rahutu, rääkis katkendlikult, mudis kaela piirkonda, kus olid

näha kriimustused. Ta viibis haiglaravil tahtest olenematult kohtu loal. Samal aastal viibis ta

haiglaravil veel kolmel korral. Püstitati paranoidse skisofreenia diagnoos. Viimati viibis

patsient statsionaarsel ravil 03.07.-19.07.2024.a. Peale seda oli ambulatoorsel jälgimisel kuni

2026.a veebruarini, peale seda enam ei pöördunud.

6. Käesolevalt toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiga kiirabi saatel ITK

naistekliiniku EMO-st. Patsient oli pöördunud naistekliinikusse vaginaalse veritsuse tõttu,

kuid keeldus seal kõikidest protseduuridest ja analüüsidest. Günekoloogilist patoloogiat tal ei

tuvastatud, verejooks hinnati menstruatsiooniks. Naistekliinikus patsient rääkis järjepidevalt

valjuhäälselt, kord ütles, et räägib enda mehega, siis et tema lähisugulaste vaimud elavad tema

naha all. Patsient rääkis kuidas tema terviseportaal on kellegi teis poolt üle võetud ja telefonid

maas. Vestluses vaimudega lülitas pidevalt enda erinevaid ajukihte välja, blokeeris signaale.

Keelas vaimudel enda aju tükeldada. Enamus omaette vestlus jäi kohalolijatele arusaamatuks.

Patsient toimetati psühhiaatriakliiniku valvetuppa politseiautos kuna ta keeldus kiirabiga

kaasa sõitmast. Valvetoas temaga sisulist kontakti ei saadud, ta vastas enamusetele

küsimustest, et „see ei puutu teisse“, oli düsfooriline ja agiteeritud.

7. Osakonnas oli patsient jätkuvalt ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega, korraldustele ei

allunud. Ravimite manustamiseks tuli teda füüsiliselt ohjeldada. Käesolevaks ajaks pole

patsiendi seisund paranenud, ta on pahur ja süüdistav meditsiinipersonali suhtes. Ta väidab, et

naistekliinikusse pöördus verejooksu tõttu, kuid abi ei saanud. Kui esitada küsimusi tema

omaette kõnelemise jms psühhoosile viitava kohta, siis saab vihaseks, teatab, et "see pole teie

asi" ning nõuab koheselt advokaati. Haigeks ta ennast ei pea, tahab kohe haiglast lahkuda.

Patsiendil esineb raske psüühikahäire – paranoidne skisofreenia, puudub haiguskriitika ja

koostöövalmidus raviks. Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse ja

ettearvamatu käitumisega olla ohtlik nii endale kui ümbritsevatele. Patsiendi seisundist ja

varasemat ravikogemusest lähtuvalt ei ole alust prognoosida seisundi paranemist 4 ööpäeva

vältel, mistõttu taotleme kohtult luba patsiendile tema tahtest olenematu vältimatu

psühhiaatrilise ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu

stabiliseeriva ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes kuni 40 päeva vältel

alates tahtest olenematu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsusest.

8. Ärakuulamisel 27.05.2026 avaldas raviarst, et patsiendi seisund ei ole muutunud võrreldes

arsti arvamuse andmise ajaga. Pikka aega olnud haige. Arsti ukse taga rääkis segaselt

vaimudest ja muust. Arstile sisuliselt midagi ei rääkinud ja ütles talle kõige peale, et see „ei

ole sinu asi“.

9. Isiku ärakuulamine toimus SA PERH Psühhiaatriahaiglas. Kohus selgitas isikule menetluse

käiku ja menetlustoimingu sisu. Isik ise avaldas ärakuulamisel 27.05.2026: „Ma ootasin

Tartust advokaati. Te olete siin, sest ma tulin siia sisse. Mul pole raviks vajadust, ma tunnen

ennast hästi. Ma läksin naistehaiglasse, kuna mul olid valud ja ma jooksin tupest verd juba

mitu päeva ja siis toodi politseiga siia. Ma ei tea, miks politsei tuli, seal haiglas mitte midagi

ei juhtunud, nad hakkasid mul põit tühjendama, aga mul oli nii valus, et ma ütlesin, et ärge

tehke, et ma teen kodus seda. Soovisin paberkandjal dokumente oma nende testide kohta. Mul

oli eilseks broneeritud psühhiaater. Mul on kolm telefoni, millest kahte ma kasutan aktiivselt

ja kaks nendest lõpetasid pühapäeval töötamise. Ma käisin Elisas, et uut numbrit saada, mul

on pangakonto kinni, ma ei saa sisse panna ega välja võtta raha. Ma ei tea miks. Uurin seda.

2-26-11450

Mul on kõik meilboksid ja kõik kohad on avalikud. Kui ma telefoni võtaksin lahti ja ma

oleksin siin samas, siis teie saaksite ka seal asju teha. See on turvalisuse pärast. Ma ei vaja

ravi, mul on ravi lõpetatud. See on raviasutus kuhu tuuakse inimesi ravile. Mind ei ole vaja

ravida. Mind on varem ravitud. See sai läbi märtsis ja enne seda tugev ravi sai läbi 2025

oktoobris. Ma olen käinud kiirabis mitu korda. Mul on erinevaid analüüse tehtud, mul on kõik

korras. Ma tunnen ennast hästi. Mul oli all pool tupes tugevad valud ja mul oli ebatavaline

verejooks, lisaks mul on kunagi üks munasarja tsüst ära eemaldatud. Mul on telefone ja

kontosid häkitud, olen avalduse politseisse esitanud. See ei puutu teisse, millal see juhtus, see

ei ole praegu oluline teema. Ma ei jõudnud psühhiaatri juurde, sest mul telefonid ei töötanud

ja ma ei osanud sinna kohale minna. See on Tallinna erakliinik, eesmärk oli kontroll. Ise

panin aja internetis, ma tahtsin kontrollida, sest kui ma perearsti juures käisin, siis ma tahtsin

neuroloogi juurde minna. Perearstiga rääkisin sellest, aga tema saatis mind psühhiaatri juurde

saatekirjaga, kuni 11 kuuni ehk novembrini kehtib mul saatekiri. Ma vaatasin psühhiaatreid,

ma ei leidnud seda, keda ma tahtsin ja siis võtsin erakliinikus psühhiaatri. Panin ka neuroloogi

juurde aja. Ma ei saa oma perearstiga läbi. Inimesena üldse ei istu. Uurisin, et kuidas arsti

vahetada, aga mu telefon ei tööta ja siis ma ei saanud vaadata. Telefon ei töötanud ainult sel

nädalavahetusel. Kuu aega tagasi oli sama juhtum, kus ei töötanud. Mul üks telefon on 10

aasta vana, mis lõpetas töötamise. Ma läksin 04.04 uut telefoni ostma, aprilli lõpus see lakkas

töötamast, viisin parandusse ja tegin PPA-le avalduse. Läksin ostsin uue telefoni ja see ka ei

töötanud. Siinsed psühhiaatrid mulle ei sobi, mul on enda oma.“

10. Määratud esindaja toetas tahtevastase ravi kohaldamise avaldust.

11. PsAS § 11 lg 1 kohaselt võetakse isik tema enda või tema seadusliku esindaja nõusolekuta

vältimatu psühhiaatrilise abi korras ravile haigla psühhiaatriaosakonda või jätkatakse ravi,

tema tahtest olenemata (edaspidi tahtest olenematu ravi), ainult järgmiste asjaolude

koosesinemise korral: 1) isikul on raske psüühikahäire, mis piirab tema võimet oma

käitumisest aru saada või seda juhtida; 2) haiglaravita jätmisel ohustab isik psüühikahäire

tõttu iseenda või teiste elu, tervist või julgeolekut; 3) muu psühhiaatriline abi ei ole

küllaldane.

12. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest on isik ohtlik endale ning teistele ja

vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul esineb raske psüühikahäire - paranoidne skisofreenia

(F20.0). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada

ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Seega on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud

eeldus.

13. Ärakuulamisel oli isik sõjaka olekuga. Rääkis rohkesõnaliselt ja kohati teemast mööda

endale sobivatele küsimustele, kuid katkestas kõik „ebamugavad“ küsimused vastusega, „see

ei puutu praegu teemasse“, kui küsida selgitusi seoses telefonide häkkimistega ja vaimse

tervise probleemidega, talle varasemalt määratud ravi ja ravisoostumusega. Kohtule jäi

ärakuulamisel mulje, et isik hetkel selgelt ei mõtle ja ta võib haiguse ajel ebaadekvaatselt

käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad. Isiku ohtlikkus lähitulevikus on pigem kindel kui

tõenäoline. Kohtu hinnangul kujutab patsient ohtu iseendale eeskätt põhjusel, et tegutseb

haiguse ajel ebaadekvaatselt, võib jätta end hooletusse või panna olukordadesse, kus satub

ohtu. Arstide kirjalikust arvamusest nähtuvalt oli isik haiglasse tuues rahutu käitumisega,

korraldustele ei allunud ning teda tuli füüsiliselt ohjeldada ravimite manustamiseks. Haiglas

oli ta eelnevalt kõnelenud valjuhäälselt kas vaimude või oma (kujuteldava) mehega. Isik ei ole

tervisest tulenevalt ilmselgelt adekvaatne ning võib oma käitumise ja tegutsemisega ohustada

eelkõige iseennast, aga psühhootilistel ajenditel teisi. Kohtu hinnangul on isiku varasemast

käitumisest ja haigusest tingituna põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja teisi

2-26-11450

ohustavalt käituda ja tegutseda ka edaspidi, kuna ta käesolev tervislik seisund on väga sarnane

eelmise haigestumise aegsele seisundile. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s

2 nimetatud eeldus.

14. Kohtu hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on

katkestanud ravi kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud.

Ärakuulamisel viibinud raviarst kinnitas, et tegelikult ei olnud puudutatud isiku eelmine

raviarst dr Väljamäe isiku ravi lõpetanud, seega katkestas isik ravi ise ja valetas selle kohta

ärakuulamisel kohtule. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud ja kohus

ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on varasemalt

ravimite tarvitamise katkestanud. Haiglasse saabumisel oli isik halvas seisus. Arvestades seda

leiab kohus, et puudutatud isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane. Eeltoodust

tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 3 nimetatud eeldus.

15. Kohus ei kuulanud ära puudutatud isiku pereliikmeid ega kohalikku omavalitsust, sest

nende poolt avaldatu ei aita kaasa asja lahendamisele.

16. Taotlusest nähtuvalt vajab isik ravi ja ravimite manustamist ning kohus leidis, et tuleb

anda luba isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite

rakendamiseks, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu

vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult ravimeid ei

manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu.

Menetluse edasine käik

17. Puudutatud isiku raviarst andis maakohtule 28.05.2026 teada, et puudutatud isiku seisund

ei ole muutunud, tal puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.

Maakohtu 29.05.2026 määrus ja põhjendused

18. Harju Maakohus pikendas 29.05.2026 määrusega puudutatud isiku suhtes esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu ravi tähtaega kuni 40 päevani alates tema

25.05.2026 kell 19.30 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis

loa isikule tahtevastaselt ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks

arsti poolt valitud viisil, sealhulgas psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva

ning muu vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes juhul, kui isik vabatahtlikult

ravimeid ei manusta ja/või ravimeetoditega ei nõustu. Esialgse õiguskaitse korras kohaldatud

tahtest olenematu psühhiaatriline ravi lugeda lõpetatuks 04.07.2026 kell 19.30 või mõnel

eelneval päeval, kui raviasutus on teinud otsuse tahtevastase ravi lõpetamiseks seoses

kinnisesse asutusse paigutamise eelduste äralangemisega. Määrus kuulus viivitamatule

täitmisele. Menetluskulud jättis kohus riigi kanda.

19. Maakohtu määruse põhjenduste kohaselt esitas SA PERH Psühhiaatriakliinik koos

esialgse õiguskaitse avaldusega taotluse esialgse õiguskaitse pikendamiseks 40 päevaks.

TsMS § 534 lg 5 ls 2 mõtteks on see, et esmalt rakendatakse esialgset õiguskaitset neljaks

päevaks, seejärel vaatab psühhiaater või muu pädev arst isiku üle ning annab hinnangu, kas

esialgset õiguskaitset on vaja pikendada (RKTKm 2-20-6730/42, p 13.1). Puudutatud isiku

raviarst dr Katrin Tammeväli teatas 28.05.2026 kohtule, et patsiendi seisund ei ole käesolevalt

muutunud. Patsiendil puudub jätkuvalt koostöövalmidus raviks ja ravita jäämisel on ta oma

raske psüühikahäire tõttu ohtlik endale ja ümbritsejatele.

2-26-11450

20. Kohtu hinnangul on arst esitanud puudutatud isiku kohta uue arvamuse, mis toetab

taotluse esitaja taotlust saada kohtu luba puudutatud isiku tahtest olenematu psühhiaatrilise

ravi jätkamiseks ja temale psühhoosivastase, rahustava ja meeleolu stabiliseeriva ning muu

vajaliku ravi manustamiseks haiglatingimustes 40 päeva vältel alates tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise ravi vormistamise otsuses.

21. Kohus, uurinud esitatud avaldust ja selles esitatud asjaolusid, samuti lisatud tõendeid ja

uut arsti arvamust 28.05.2026, leidis, et esinevad asjaolud puudutatud isiku suhtes tahtest

olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi kohaldamise pikendamiseks. Kohus leidis, et esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilist ravi tähtaega tuleb

pikendada kuni 40 päevani alates isiku 25.05.2026 psühhiaatri otsusega tahtest olenematule

ravile võtmisest.

22. Kohus tugines PsAS § 11 lg-le 1. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib

isik jätkuvalt olla ohtlik endale ning teistele ja vajab ravi psühhiaatriahaiglas. Isikul on raske

psüühikahäire – paranoidne skisofreenia (F20.0). Ravita jäämisel võib ta oma psühhoosist

lähtuva ebaadekvaatse käitumisega seada ohtu nii enda kui ümbritsevate tervise. Seega on

täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud eeldus. Kohus tugines puudutatud isiku ärakuulamisel

tajutule ning leidis, et kohtu hinnangul on isiku varasemast käitumisest ja haigusest tingituna

põhjust eeldada, et ta võib sama moodi ennast ja teisi ohustavalt käituda ja tegutseda ka

edaspidi, kuna ta käesolev tervislik seisund on väga sarnane eelmise haigestumise aegsele

seisundile. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s 2 nimetatud eeldus.

23. Kohus leidis, et tulenevalt raskest psüühikahäirest võib isik olla ohtlik endale ning teistele

ja vajab jätkuvalt ravi psühhiaatriahaiglas. Tulenevalt oma seisundist on isik psühhiaatrite

hinnangul võimetu otsustama ravi vajaduse üle. Isiku seisundi hinnangust lähtuvalt ei ole

tõenäoline tema iseseisev toimetulek kodustes tingimustes. Ärakuulamisel viibinud raviarst

kinnitas, et tegelikult ei olnud puudutatud isiku eelmine raviarst dr Väljamäe isiku ravi

lõpetanud, seega katkestas isik ravi ise ja valetas selle kohta ärakuulamisel kohtule. Kohtu

hinnangul ei ole muu psühhiaatriline abi küllaldane, sest puudutatud isik on katkestanud ravi

kodustes tingimustes, mille tagajärjel on isiku seisund halvenenud. Tahtest olenematult saab

aga isikut ravida ainult haigla tingimustes. Kohtule esitatud arstide arvamuses on välja toodud

ja kohus ärakuulamisel veendus, et puudutatud isik ei pea ravi vajalikuks ning isik on

varasemalt ravimite tarvitamise katkestanud. Arvestades seda leidis kohus, et puudutatud

isiku suhtes muu psühhiaatriline abi ei ole küllaldane.

24. Kohus on rakendanud esialgset õiguskaitset 4 ööpäeva tema psühhiaatriahaiglasse

paigutamisest. Arsti 28.05.2026 uuest arvamusest nähtub, et patsiendi seisund ei ole 4

päevaga paranenud ja ta vajab pikemat ravi. Eeltoodust tulenevalt on täidetud PsAS § 11 lg 1

p-s 3 nimetatud eeldus. Tema suhtes tuleb kohaldada esmast õiguskaitsevahendit TsMS § 534

lg 5 teise lause alusel. Eeltoodust tulenevalt pidas kohus põhjendatuks pikendada esialgse

õiguskaitse korras kohaldatud tahtest olenematu vältimatu psühhiaatrilise ravi täheaega kuni

40 päevani alates isiku psühhiaatri otsusega tahtest olenematule ravile võtmisest. Kohus andis

loa puudutatud isikule ravimite manustamiseks ja vajalike ravimeetodite rakendamiseks.

Määruskaebus

25. Puudutatud isik esitas riigi õigusabi korras määratud esindaja kaudu määruskaebuse,

milles palub maakohtu 27.05.2026 ja 29.05.2026 määrused, millega anti luba tema tahtest

olenematuks raviks, tühistada ja puudutatud isik viivitamatut kinnisest asutusest vabastada.

2-26-11450

26. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on puudutatud isik seisukohal, et ka talle edastatud

kohtumääruse väljavõte peab kandma kohtuniku allkirja ja pitsatit. Puudutatud isik soovib ka,

et tema asja vaataks läbi Tartu Maakohus. Puudutatud isik leiab, et tal puudub raske

psüühikahäire, mistõttu on tema kinnisesse asutusse paigutamine ja tahtest olenematu ravi

põhjendamatu. Tema psüühikahäire ravi lõppes möödunud aastal ja rohkem tal psüühikahäiret

pole. Haiglasse sattumine oli põhjendamatu, ta pöördus arsti poole kehaliste kaebustega. Kuna

tal puudub raske psüühikahäire, siis pole täidetud PsAS § 11 lg-s 3 ettenähtud alused

kinnisesse asutusse paigutamiseks.

Menetlusosaliste seisukohad

27. Avaldaja oli seisukohal, et puudutatud isiku suhtes maakohtu määrustega tahtest

olenematul ravil viibimine oli vajalik ja põhjendatud. Antud haigusjuhu puhul on maakohtule

26.05.2026 ja 28.05.2026 esitatud arstide arvamustes täidetud kõik tahtest olenematu

vältimatu psühhiaatrilise haiglaravi rakendamise tingimused vastavalt PsAS § 11 lg-le 1, mille

kohaselt puudutatud isik määrati statsionaarsele ravile tema tahtest olenemata.

Menetluse edasine käik

28. Harju Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle TsMS § 663 lg 5 alusel

läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab, et vaidlustatud Harju Maakohtu

määrused on seaduslikud ja põhjendatud ning määruskaebuses esitatud väited ei anna

kohtumääruste tühistamiseks alust. Vastavalt TsMS § 657 lg 1 p-le 1 ja TsMS §-le 659 jätab

ringkonnakohus maakohtu määrused muutmata ning määruskaebuse rahuldamata.

Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruste põhjendustega ja tulenevalt TsMS §-st 659 ja

§ 654 lg-test 5 ning 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Määruskaebus jääb rahuldamata.

Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgmist.

30. Ringkonnakohus saab määruskaebusest aru nõnda, et sisuliselt on puudutatud isiku suhtes

esialgse õiguskaitse korral kohaldatud tahtest olenematu raviga seoses vaidluse all ainult see,

kas puudutatud isikul esineb PsAS § 11 lg 1 p-s 1 nimetatud raske psüühikahäire, mis piirab

tema võimet oma käitumisest aru saada või seda juhtida või mitte. Eeltoodust tulenevalt ei

kontrolli ringkonnakohus vaidlustatud maakohtu määruste seaduslikkust osas, mis puudutab

PsAS § 11 lg 1 p-des 2 ja 3 sätestatud eelduste olemasolu.

31. Ringkonnakohus on kõiki asjas esitatud ja kogutud tõendeid kogumis hinnates maakohtu

määruste seaduslikkust kontrollides seisukohal, et psühhiaatriahaiglasse paigutatud

puudutatud isiku suhtes oli nii esialgse õiguskaitse esmasel rakendamisel 27.05.2026 kui ka

pikendamisel 29.05.2026 täidetud PsAS § 11 lg 1 p-s sätestatud eeldus.

32. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt esitas avaldaja 27.05.2026 maakohtule psühhiaatrite

Katrin Tammeväli ja Piret Tolki arvamuse. Psühhiaatrite kui pädevate arstide arvamused on

siinses menetluses puudutatud isiku terviseseisundit kajastavaks tõenditeks. Kuigi avaldaja ja

avaldusele lisatud arstide arvamus psüühikahäire kohta ei ole kohtule siduv, vaid üks

tõenditest, mida kohus peab koos teiste tõenditega kriitiliselt analüüsima (RKTKm,

19.02.2014, 3-2-1-155-13, p 38.3), ei ole maakohus PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eelduse

tuvastamisel eksinud.

2-26-11450

33. Psühhiaatrite arvamuse kohaselt esineb puudutatud isikul raske psüühikahäire -

paranoidne skisofreenia F20.0 (dtl 10), (esmadiagnoos juba 2023 aastal), kuid millega seoses

puudub puudutatud isikul haiguskriitika ja koostöövalmidus raviks. Sealjuures on puudutatud

isiku rasket psüühikahäiret kirjeldatud järgnevalt: puudutatud isik vestles endaga teistele

arusaamatult, sisulist kontakti temaga ei saadud, ta oli düsfoorililine ja agiteeritud ning

psühhoosist tulenevalt ebaadekvaatse ja rahutu käitumisega. Puudutatud isiku raviarstiks olev

Katrin Tammeväli ei ole puudutatud isiku diagnoosi ja seisundi osas oma arvamust menetluse

jooksul muutnud, andes maakohtule 28.05.2026 teada, et patsiendi seisund ei ole muutunud

(dtl 33).

34. Seaduse kohaselt tuli maakohtul ka ise puudutatud isik ära kuulata. Ärakuulamise

peamine eesmärk on tagada kohtunikule isikliku ja vahetu mulje loomine puudutatud isikust

ja tema psüühikahäire laadist. See ei tähenda aga, et kohus peaks asuma kontrollima arsti

(psühhiaatri) pandud diagnoosi paikapidavust või andma meditsiinilisi hinnanguid (RKTKm,

08.01.2021, 2-20-6730, p 14.2.2.). Vaidlustatud määrusest (27.05.2026) nähtuvalt jäi ka

kohtunikule mulje, et puudutatud isik hetkel selgelt ei mõtle ja ta võib haiguse ajel

ebaadekvaatselt käitudes seada ohtu enda ja ümbritsevad, kuna ei ole tervisest tulenevalt

ilmselgelt adekvaatne.

35. Eeltoodut arvestades on maakohus õigesti tuvastanud, et puudutatud isiku suhtes oli PsAS

§ 11 lg 1 p-s 1 sätestatud eeldus täidetud nii esialgse õiguskaitse rakendamisel kui ka

pikendamisel.

36. Ringkonnakohus märgib, et tahtevastase ravi määramise otsustamisel ja selle

pikendamisel, sh PsAS § 11 lg 1 p-s 1 sätestatud raske psüühikahäire olemasolu hindamisel,

on psühhiaatrite arvamus üks olulistest tõenditest, mida kohus peab isiku seisundi osas

seisukoha võtmisel hindama. Ringkonnakohtul puudub alus avaldusele lisatud ja asjas

edaspidi esitatud psühhiaatrite (sh puudutatud isiku raviarsti) arvamustes kahelda ja maakohtu

järeldatust teistsugusele seisukohale asuda, arvestades, et määruskaebemenetluses ei ole

puudutatud isik põhistanud oma peamist väidet, et temal rasket psüühikahäiret ei esine.

37. TsMS § 235 kohaselt on väite põhistamine kohtule väite põhjendamine selliselt, et

põhjenduse õigsust eeldades saab kohus lugeda väite usutavaks. Põhistamiseks kohustatud

isik võib kasutada selleks kõiki seadusega lubatud tõendeid, samuti tõendusvahendeid, mida

ei ole seaduses tõendiks loetud või mis ei ole tõendile ettenähtud protsessuaalses vormis, muu

hulgas allkirjastatud kinnitust, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. TsMS § 662 lg 3 kohaselt

võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Puudutatud isik ei

ole määruskaebemenetluses esitanud tõendeid, et asjas esitatud psühhiaatrite arvamused on

väärad või et ta on vaimselt terve.

38. Eeltoodust tulenevalt puudub ringkonnakohtul seaduslik alus vaidlustatud määruste

tühistamiseks. Selleks ei anna alust ka määruskaebuse esitaja väited, et määruse väljavõte tuli

varustada kohtuniku allkirjaga ning asja oleks pidanud menetlema Tartu Maakohus.

39. Isegi kui 27.05.2026 määruse väljavõttel kohtuniku allkiri puudus, ei tee see määrust

ebaseaduslikuks, arvestades, et kohtute infosüsteemist nähtuvalt on määrus kohtuniku

digitaalse allkirjaga allkirjastatud. Kohtualluvusega seoses esitatud väite loeb ringkonnakohus

põhjendamatuks, kuna määruskaebusest ei nähtu, miks kaebaja arvab, et asja tuli menetleda

Tartu Maakohtus. Ringkonnakohus osundab, et TsMS § 111 kohaselt lahendab isiku

paigutamise asja kinnisesse asutusse üldjuhul kohus, kes on määranud isikule eestkostja või

kus eestkoste asja menetletakse. Muul juhul lahendab asja kohus, kelle tööpiirkonnas asub

2-26-11450

kinnine asutus. Asja võib lahendada ka esialgset õiguskaitse kohaldanud kohus. Võttes

arvesse eeltoodut ning asjaolu, et avaldaja asukoht on Tallinnas, st Harju Maakohtu

tööpiirkonnas, on asja menetlenud kohtualluvuse järgi õige maakohus.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine, edasikaebeõigus

40. TsMS § 172 lg 3 tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse esitamisest tingitud

menetluskulud riigi kanda. Puudutatud isikule riigi õigusabi korras määratud esindaja

tasutaotluse lahendab ringkonnakohus eraldi määrusega, kui vastav taotlus esitatakse.

41. TsMS §-st 543 ja § 178 lg-st 1 tulenevalt on käesolev määrus edasikaevatav.

(allkirjastatud digitaalselt)

/kohtunik, kohtunik, kohtunik/