2-20-15830/71 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Ele Liiv, Krista Kirspuu ja Peeter Pällin

Määruse tegemise aeg ja koht

15.06.2026, Tallinn

Tsiviilasja number

2-20-15830

Kohtuasi

C.W kohustustest vabastamise menetlus

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 14.08.2025 määrus

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Credit.ee OÜ määruskaebus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Võlgnik C.W (isikukood XXX)

Võlausaldajad:

PLACET GROUP OÜ (registrikood 11198910)

Renovum OÜ (registrikood 14042462)

Fresh Finance OÜ (registrikood 12243370)

AS LHV Finance (registrikood 12417231)

Aktiva Finance Group OÜ (registrikood 10746479)

Holm Bank AS (registrikood 14080830)

TF Bank AB (registrikood 556158-1041)

Ferratum Bank p.l.c (registrikood C-56251)

Bondora AS (registrikood 11483929)

B2 Impact OÜ (registrikood 11542046)

Monefit Estonia OÜ (registrikood 12449415)

AS LHV Pank (registrikood 10539549)

ESTO AS (registrikood 14180709)

Creditstar Estonia AS (registrikood 11251314)

Primero Finance OÜ (registrikood 12401448)

Credit.ee OÜ (registrikood 11898079)

RT Capital Estonia OÜ (registrikood 12567924)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 14.08.2025 määrus ja saata asi võlgniku kohustustest

vabastamise üle uueks otsustamiseks samale maakohtule.

2. Rahuldada Credit.ee OÜ määruskaebus.

Edasikaebamise kord

Määruse peale ei saa Riigikohtule määruskaebust esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Harju Maakohus kuulutas 22.01.2021 välja C.W (võlgnik) pankroti. 29.06.2021 lõpetas

kohus võlgniku pankrotimenetluse raugemise tõttu, algatas tema kohustustest vabastamise

menetluse ning kohustas võlgnikku täitma enda usaldusisiku kohustusi. Võlgniku

pankrotimenetluses jäid rahuldamata järgmised nõuded: PLACET GROUP OÜ 3535,11 eurot,

Ühisraha OÜ (praegu Renovum OÜ) 221,89 eurot, Fresh Finance OÜ 554,47 eurot, AS LHV

Finance 4569,56 eurot, BB Finance OÜ (praegu Aktiva Finance Group OÜ) 3768,38 eurot,

Holm Bank AS 4004,58 eurot, TF Bank AB 1622,35 eurot, Ferratum Bank p.l.c 4658,49 eurot,

Bondora AS 3228,77 eurot, OK Incure OÜ (praegu B2 Impact OÜ) 3372,37 eurot, Monefit

Estonia OÜ 410,79 eurot, AS LHV Pank 737,11 eurot, ESTO AS 1901,46 eurot, Creditstar

Estonia AS 2295,72 eurot, mogo OÜ (praegu Primero Finance OÜ) 304,61 eurot, Credit.ee OÜ

192,90 eurot ja 916,52 eurot ning PC Finance OÜ (RT Capital Estonia OÜ) 662,52 eurot.

2. Võlgnik esitas 15.03.2023, 25.03.2024 ja 30.07.2025 kohtule usaldusisiku aruanded.

Aruannete kohaselt töötas võlgnik 08.03.2021–11.10.2022 X OÜ-s spetsialistina ning tema

töötasu oli 800–900 eurot neto; 24.10.–07.12.2022 Q OÜ-s administraatorina ja tema töötasu oli

1500 eurot (ühekordse väljamaksena) ning 24.10– 07.12.2022 F OÜ-s sekretärina ja tema

töötasu oli 1400 eurot bruto. 07.12.2022–19.02.2023 ja 01.06.–21.09.2023 oli võlgnik töötu.

25.03.2024 aruandes teatas võlgnik, et on kolinud koos oma abikaasaga elama Prantsusmaale,

ta on lapseootel ning ainsaks sissetulekuks on olnud abikaasalt saadu ning mõningad eraisikute

laenud. 30.07.2025 aruande koostamise seisuga elab võlgnik Prantsusmaal, on lapsega kodus

ning tema ainsaks sissetulekuks on lapsetoetus 465 eurot kuus.

3. Maakohus küsis 27.06.2025 võlausaldajatelt seisukohta võlgniku kohustustest vabastamise

menetluse lõpetamise ja kohustustest vabastamise osas. Võlausaldajad TF Bank AB, Holm

Bank AS, Credit.ee OÜ, B2 Impact OÜ, PLACET GROUP OÜ, AS LHV Finance, Creditstar

Estonia AS, AS LHV Pank, Primero Finance OÜ, Renovum OÜ ja Aktiva Finance Group OÜ

palusid jätta võlgniku kohustustest vabastamata, kuna võlgnik ei ole teinud võlausaldajatele

menetluse jooksul ühtegi makset.

4. Maakohus kuulas 06.08.2025 võlgniku ära.

Maakohtu määrus

5. Maakohus rahuldas võlgniku taotluse kohustustest vabastamiseks, lõpetas kohustustest

vabastamise menetluse, vabastas võlgniku pankrotimenetluses täitmata jäänud kohustusest ning

usaldusisiku kohustusest. Maakohus jättis menetluskulud võlgniku kanda.

5.1. Maakohus viitas, et tulenevalt füüsilise isiku maksejõuetuse seaduse (FIMS) §-st 68

kohaldub praegusele menetlusele pankrotiseaduse redaktsioon, mis kehtis kuni 30.06.2022.

Viidatud redaktsiooni § 175 lg 1 järgi otsustab kohus pärast viie aasta möödumist võlgniku

kohustustest vabastamise menetluse algatamisest võlgniku taotlusel tema pankrotimenetluses

täitmata jäänud kohustustest vabastamise. Kehtiva PankrS § 193³ lg 1 sätestab, et kui füüsilisest

isikust võlgniku suhtes on enne 01.07.2022 algatatud kohustustest vabastamise menetlus ja

kohustustest vabastamise otsustamiseni on PankrS § 175 lõike 1 alusel jäänud rohkem kui kolm

aastat, vähendatakse kohustustest vabastamise otsustamiseni jäänud aega kolme aastani.

5.2. Maakohus märkis, et ei ole tuvastanud PankrS § 175 lg 2 sätestatud aluseid võlgniku

kohustustest vabastamisest keeldumiseks. Võlgnik on oma kohustusi täitnud. Võlgnikul oli

võimalik rahuldada võlausaldajate nõudeid igakuiselt saadava sissetuleku arvelt arvestades

täitemenetluse seadustiku (TMS) §-s 132 sätestatut. 07.12.–19.02.2022 ja 01.06.2023–

21.09.2023 oli võlgnik töötu. 19.09.2023 kolis ta elama Prantsusmaale ja jäi lapseootele. Hetkel

elab võlgnik Prantsusmaal ja on lapsega kodus. Võlgniku ainsaks sissetulekuks on lapsetoetus

ning igakuised püsikulud katab abikaasa. Võlgniku poolt esitatud tõendite alusel puudub alus

kahelda võlgniku sissetulekute vastavuses tegelikkusele. Pole esitatud ühtegi tõendit selle

kohta, et võlgnik varjaks oma vara või tegelikke sissetulekuid.

Võlgniku mõistlikult tulutoova tegevusega tegelemise kohustus ei pruugi alati tähendada seda,

et võlgnik peab kohustustest vabastamise menetluse ajal otsima tasuvama töö ja et see, kui ta

jätkab endise, vähetasustatud töö tegemist, kujutab endast kohustuste süülist rikkumist, mis

annab aluse jätta ta kohustustest vabastamata. Kui võlgnikul on vastavalt asjaoludele mõistlik

töö olemas, ei pruugi paremini tasustatava töökoha otsimine võlgniku elukorraldust, võimeid

jms asjaolusid arvestades siiski olla mõistlik ja võlgnikule jõukohane. Mõistlikkuse hindamisel

tuleb seejuures võlaõigusseaduse § 7 lg 1 järgi arvestada seda, mida samas olukorras heas usus

tegutsevad isikud loeksid tavaliselt mõistlikuks. Võlgniku kohustustest vabastamise menetluse

eesmärk ei ole võlgnikku karistada ega sundida teda seadma enda jaoks ebarealistlikke

eesmärke. Samas võib võlgniku kohustuste rikkumiseks pidada seda, kui võlgnik oma

sissetulekuid põhjendamatult vähendab või neid varjab (RKTKm 30.10.2019, 2-11-24696).

Võlgnikule ei saa praegusel juhul ette heita suurema sissetuleku puudumist. Tuvastatud ei ole

võlgniku käitumises võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevust ning võlgnik ei ole

hoidnud teadlikult ning eesmärgipäraselt kõrvale PankrS § 173 lg-s 1 sätestatud kohustustest.

Seega tuleb võlgniku taotlus rahuldada ning ta tuleb pankrotimenetluses täitmata jäänud

kohustusest vabastada.

5.3. Maakohus vabastas võlgniku PankrS § 172 lg 4 alusel usaldusisiku ülesannetest.

5.4. Maakohus jättis menetluskulud TsMS § 172 lg 1 alusel võlgniku kanda.

Määruskaebus

6. Võlausaldaja Credit.ee OÜ esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub

maakohtu määruse tühistada ja saata asi tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks või

alternatiivselt jätta võlgnik kohustustest vabastamata. Võlausaldaja palub tagastada talle

määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõivu.

Võlausaldaja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et võlgnik ei ole rikkunud PankrS §-s 173

nimetatud kohustusi.

Võlgniku Swedbank AS konto väljavõttelt (periood 15.03.2022–15.03.2023) nähtub, et võlgnik

on kasutanud internetipanka Revolut ning on sellelt kontolt kandnud endale üle nt 493,21 eurot.

Aruande juurde on võlgnik esitanud ka Revoluti pangakonto väljavõtte, kust nähtub, et talle on

regulaarselt raha kantud juba aastast 2022. Pole välja selgitatud, kas tegemist on töötasuga või

millegi muuga. Maakohus ei ole arvestanud sellelt kontolt nähtuvaid tulusid võlgniku

sissetulekutena.

Lisaks ületasid võlgniku sissetulekud 2022. aasta märtsis mittearestitavat summat. Võlgnikul oli

PankrS § 173 lg 3 kohaselt kohustus loovutada võlausaldajatele 75% oma tulust, mis ületab

mittearestitavat miinimumi. Võlgniku töötasu oli 1081,45 eurot ja lisaks sai võlgnik

tulumaksutagastuse 297,46 eurot. Mittearestitav miinimum oli märtsis 2022 (TMS § 132 lg 1)

604,37 eurot neto ning ületas mittearestitavat summat 477,08 eurot, millest 75% on 357,81

eurot. Seda summat võlgnik võlausaldajatele ei loovutanud ja rikkus sellega PankrS § 173 lg-st

3 tulenevat kohustust. Ainuüksi ajavahemikul 15.03.2022–15.03.2023 (lähtuvalt võlgniku

Swedbank AS pangakonto väljavõttest) tekitas võlgnik võlausaldajatele kahju 2054,95 euro

ulatuses.

Lisaks nähtub võlgniku pangakonto väljavõttest suurtes summades ülekandeid eraisikutelt, nt

09.02.2023 ülekanne 1150 eurot JBlt selgitusega „jaanuari võlg“; 04.03.2023 ülekanne RTlt 100

eurot selgitusega „laenuleping nr 0323“ ning 05.09.2022 ülekanne Beautyest 500 eurot

selgitusega „laen kuni 05.11.2022“. Seega on andnud võlgnik neile isikutele laenu, kuid

väiksemates summades. Laenud on tagastatud ning võlgnik on teeninud neilt tulu vastavalt

1150, 25 ja 200 eurot. Maakohus pole märkinud, et võlgnik teenib tulu laenuteenuse

pakkumisega.

Võlgnik on esitanud kohtule aruandeid, kuid ei ole kordagi pöördunud kohtu poole küsimusega,

et ta ei oska arvutada võlausaldajatele loovutatava summa suurust vms. Võlgnik on seega jätnud

tahtlikult võlausaldajatele väljamaksed tegemata.

Seega on võlgnik on rikkunud süüliselt PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud kohustust, kahjustanud

sellega võlausaldajate huve ning kohtul tulnuks PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel keelduda võlgniku

kohustustest vabastamast.

Menetluse edasine käik

7. Võlgnik palus määruskaebuse rahuldamata jätta. Ta selgitas, et on esitanud kohtule menetluse

jooksul kõik nõutud dokumendid (sh Revoluti konto väljavõtte). Laenud, mida võlausaldaja

määruskaebuses mainis, on tegelikult tagastatud või nende tagastamine on planeeritud. Lisaks ei

kontrollinud võlausaldaja ise võlgnikule laenu andes tema maksevõimet.

8. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis selle rahuldamata ja edastas

läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

9. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu määrus tuleb TsMS § 667 lg 2 alusel tühistada ning saata

asi tagasi maakohtule võlgniku kohustustest vabastamise uueks otsustamiseks. Määruskaebus

kuulub rahuldamisele.

10. Maakohus asus ennatlikult seisukohale, et käesoleval juhul puuduvad PankrS (kuni

30.06.2022 kehtinud redaktsioon) § 175 lg 2 p-s 2 sätestatud alused võlgniku kohustustest

vabastamata jätmiseks. Viidatud sätte kohaselt keeldub kohus võlgnikku kohustustest

vabastamast, kui võlgnik on rikkunud süüliselt oma käesoleva seaduse §-s 173 nimetatud

kohustusi ja kahjustanud sellega võlausaldajate huve. Maakohus ei ole kõiki asja lahendamiseks

vajalikke asjaolusid välja selgitanud ega hinnanud.

10.1. PankrS § 173 lg 3 kohaselt loetakse võlgniku töö- või teenistussuhtest või muust sarnasest

suhtest saadud tulu või ettevõtlusest saadud tulu nõuded loovutatuks usaldusisikule ning lg 4

näeb ette, et käesoleva paragrahvi lg-s 3 nimetatud tulust peab usaldusisik võlgnikule üle andma

25 protsenti. Kohus võib asjaolusid arvestades määrata sellest erineva määra. Lg-st 5 tulenevalt

ei pea võlgnik usaldusisikule üle andma tulu, millele seadusest tulenevalt ei saa pöörata

sissenõuet. Tulenevalt PankrS § 173 lg-st 5 ning TMS § 132 lg-st 1 ei pea võlgnik

usaldusisikule üle andma tulu, mis vastab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurusele.

Lisaks sätestab TMS § 131 loetelu sissetulekutest, millele ei saa sissenõuet pöörata.

Maakohus leidis üldsõnaliselt, et võlgnik ei ole tulu loovutamise kohustust rikkunud, kuid

samas puuduvad määruses põhjendused selle kohta, kuidas maakohus sellisele järeldusele

jõudis. Maakohus ei ole välja toonud, kui suured on olnud võlgniku sissetulekud kuude lõikes

ning millistele arvutustele tuginedes on maakohus leidnud, et võlgnik ei pidanud oma

sissetulekutest võlausaldajatele väljamakseid tegema (arvestades PankrS § 173 lg-tes 4 ja 5

sätestatud määrasid ja TMS §-des 131 ja 132 sisalduvaid piiranguid).

Võlausaldaja on määruskaebuses põhjendatult viidanud, et võlgniku arvelduskontode kohaselt

on võlgnik saanud menetluse kestel tulu, millest ta oleks pidanud eelduslikult tegema

võlausaldajatele väljamakseid.

Näiteks nähtub võlgniku arvelduskontolt, et märtsis 2022 laekus võlgnikule töötasu 1081,45

eurot ning lisaks tulumaksutagastus 297,46 eurot. Mais 2022 laekus võlgnikule töötasu 918

eurot, juunis 1078 eurot, septembris koos puhkusetasuga 1155,74 eurot ning detsembris

lõpparve 1500,13 eurot. Töötasu alammäär 2022. aastal oli seejuures aga 654 eurot bruto.

Märtsis 2023 laekus võlgnikule töötasu 1053,81 eurot ning tulumaksutagastus 163,08 eurot.

Aprillis laekus võlgnikule töötasu 1128,81 eurot ning W OÜ-lt 854,40 eurot, mille näol on

võlgniku selgituste kohaselt tegemist tasuga doonorlusprogrammis osalemise eest. Mais laekus

võlgnikule töötasu 1203,81 eurot ning juunis 1355,95 eurot. Töötasu alammäär 2023. aastal oli

725 eurot bruto. Eeltoodust nähtub, et võlgnik on saanud menetluse kestel mitmel kuul

sissetulekut sellises ulatuses, mis ületab ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära.

Seega tuleb maakohtul hinnata, kas ja millises ulatuses pidi võlgnik oma sissetulekuid

arvestades võlausaldajatele väljamakseteks igakuiselt loovutama. Kui võlgnik on rikkunud

PankrS § 173 lg-s 3 sätestatud sissetuleku loovutamise kohustust, tuleb maakohtul asja uuel

läbivaatamisel välja selgitada, kas võlgnik on rikkunud seda kohustust süüliselt ja kahjustanud

sellega võlausaldajate huve (PankrS § 175 lg 2 p 2).

10.2. Lisaks nähtub võlgniku arvelduskontode väljavõtetest, et võlgnik on kohustustest

vabastamise menetluse kestel saanud igakuiselt makseid erinevatelt füüsilistelt ja juriidilistelt

isikutelt, peamiselt selgitusega „makse“, „ülekanne“, „laen“, „tagasimakse“ ning teinud

sarnaste selgitustega makseid erinevatele isikutele ka ise. Võlgnik on oma 30.07.2025 aruandes

selgitanud, et tegemist on eraisikutelt võetud laenudega, mida ta on jooksvalt tagasi maksnud.

Kuna arvelduskontodelt nähtuvalt on selliseid makseid tehtud võlgnikule terve menetluse vältel

ning lisaks on ka võlgnikule endale tehtud makseid viitega „laenu tagasimakse“ (mis viitab

sellele, et võlgnik võib olla ka ise teistele isikutele laenu andnud), tuleb maakohtul nende

tehingute sisu välja selgitada.

Maakohtul tuleb hinnata, kas kohustustest vabastamise menetluse ajal muudele isikutele

võimaliku laenu andmise ning võetud laenude tagastamise näol võib olla tegemist

võlausaldajate huvide kahjustamisele suunatud tegevusega, mis annaks aluse jätta võlgnik

PankrS § 175 lg 2 p 2 alusel kohustustest vabastamata.

11. Eeltoodust tulenevalt tuleb maakohtu määrus tühistada ning saata asi maakohtule võlgniku

kohustustest vabastamise üle uueks otsustamiseks.

12. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine jääb TsMS § 173 lg 3 ja TsMS § 174 lg 6

alusel maakohtu otsustada sõltuvalt asja lahendamise tulemusest.

Kuigi määruskaebus kuulub rahuldamisele, ei lahenda ringkonnakohus võlausaldaja taotlust

määruskaebuselt tasutud riigilõivu tagastamiseks. TsMS § 150 lg 1 p 5 alusel kuulub

määruskaebuse rahuldamisel sellelt tasutud riigilõiv tagastamisele üksnes juhul, kui menetluses

ei osale teisi menetlusosalisi või kui kohus ei jäta riigilõivu mõne teise menetlusosalise kanda.

Kuna menetluses osaleb ka teisi menetlusosalisi ja menetluskulude jaotuse otsustab maakohus,

siis sõltub menetluskulude jaotusest ka riigilõivu tagastamise võimalikkus.

13. Kui ringkonnakohus tühistab hagita menetluses tehtud lõpplahendi ja saadab asja

maakohtule uueks läbivaatamiseks, siis ei saa ringkonnakohtu määruse peale kaevata (RKTKm

28.05.2014, 3-2-1-46-14, p 11).

(allkirjastatud digitaalselt)