3-26-1706/2 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Pihel Sarv

Määruse tegemise aeg ja koht

15. juunil 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-26-1706

Haldusasi

T.O kaebus Eesti Advokatuuri aukohtu 14. mai 2026.

a otsuse tühistamiseks ja Eesti Advokatuuri

kohustamiseks vaatama kaebaja pöördumine uuesti

läbi

Menetlusosalised

Kaebaja T.O

Menetlustoiming

Kaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada kaebus selle esitajale.

2. Jätta menetlusabi taotlus läbi vaatamata.

3. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi ja temaga seotud tsiviilasja number

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale saab esitada määruskaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul

arvates määruse kättetoimetamisest (halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 121 lg 4 ja §

203, § 204 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. T.O esitas 7. aprillil 2026 Eesti Advokatuuri aukohtule kaebuse vandeadvokaadi Deivi

Vaht tegevuse peale seoses T.O lastele riigi õigusabi osutamisega. Riigi õigusabi määras

kaebajale lastele Harju Maakohus 23. jaanuari 2025. a määrusega tsiviilasjas nr XXXX.

Aukohtule esitatud kaebuse kohaselt ei ole laste esindaja tegutsenud sõltumatult, objektiivselt

ega laste parimatest huvidest lähtudes, vaid on kujundanud ja esitanud seisukohti, mis kattuvad

laste isa esitatud väidetega. Puuduvad andmed selle kohta, et laste esindaja oleks suhelnud

lastega viisil, mis võimaldaks hinnata laste olukorda. Advokaat ei kontrolli ema esitatud

asjaolusid. Menetluse käigus on advokaat väljendanud et tal ei ole kohustust ega vajadust

omada teadmisi laste psühholoogiast. Advokaadile on teada laste läbielamised seoses teise

vanemaga, kuid sellest hoolimata on esindaja jätkuvalt toetanud laste emast eraldamist ja ema

suhtlusõiguse piiramist.

Advokaat ei vasta laste ema pöördumistele, ei kontrolli ega analüüsi esitatud asjaolusid.

Menetluses puuduvad dokumendid, mis näitaksid, millistele konkreetsetele andmetele laste

esindaja oma seisukohad rajab ning milliste dokumentidega on põhjendatud väited ema

ohtlikkuse, sobimatuse või probleemse käitumise kohta. Advokaadi käitumine ja suhtlusviis on

laste ema suhtes alavääristav ja mitteprofessionaalne, survestav, ründav, alandav ja tühistav.

2. Advokatuuri aukohus otsustas 14. mai 2026. a otsusega asjas nr 2-15/26/275 mitte

algatada aukohtumenetlust. Vandeadvokaadi D. Vaht tegevus ei vasta distsiplinaarsüüteo

tunnustele.

2.1. Advokaat määrati riigi õigusabi korras esindama tsiviilasjas nr XXXX kahte last. Vaidlus

toimub laste suhtes ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise ja suhtluskorra muutmise üle.

Kaebuse kohaselt heidab kaebaja advokaadile ette lapse huvides tegutsemata jätmist, era-

poolikust ja vaid vastaspoole seisukohtade toetamist, kaebaja seisukohtadega arvestamata

jätmist, iseseisvalt tõendite kogumata jätmist, puudulikke oskusi lastega suhtlemisel, kaebaja

põhjendamatut ja tõendamata halvustamist mh kohtuistungil, kaebaja pöördumistele vastamata

jätmist. Kaebuse etteheiteid saab pidada eetikakoodeksi § 8 lg 1 (kliendi huvide kaitse), § 9 lg 1

ja 22 lg 1 (viisakas käitumine menetlusosalisega) ning koostoimes eetikakoodeksi § 4 lg-ga 1

Eesti Advokatuuri juhatuse kinnitatud juhendi „Juhend riigi õigusabi osutavatele advokaatidele

seoses laste esindamisega tsiviilkohtumenetluses“ (edaspidi juhend) § 3 lg 1 ja lg 3 (kohustus

olla lapse hääl, koguda tõendeid) ja § 3 lg 9 (kohustus olla erapooletu) võimalikeks

rikkumisteks.

2.2. Aukohus küsis advokaadilt kaebusele seisukohta, millega aukohus tutvus. Aukohus leidis,

et advokaat on olnud põhjalik ja osavõtlik, juhindudes eesmärgist lahendada vaidlus laste

huvidest lähtuvalt. Aukohtule esitatud advokaadi menetlusdokumendid on loogilises seoses,

advokaadi seisukohtade kujunemine on aukohtu hinnangul jälgitav ja ammendavalt

põhjendatud. Advokaat on esile toonud nii laste seisukohad kui ka enda õigusliku hinnangu

vastaspoolte menetlusdokumentide kohta. Olenemata sellest, kas menetlusosalised advokaadi

hinnanguga olukorrale nõustuvad või mitte, on advokaadi seisukohad olnud menetluslikult

asjakohased. Ilmselget asjatundmatust või pinnapealsust, mh asjaolude välja selgitamata jätmist

või asjaoludega arvestamata jätmist, advokaadile ette heita ei saa. Aukohus ei tuvastanud, et

advokaat oli erapoolik või et tema eesmärk oli kaebajat solvata või halvustada.

2.3. Advokaadi koostatud menetlusdokumendid on selged ja viisakad. Aukohus tutvus 5. mail

2026 toimunud ärakuulamise helifailiga. Aukohtu hinnangul ei alandanud advokaat ema, ei

olnud üleolev või survestav. Advokaadi kõnepruuk oli küll konkreetne ja range, kuid

ärakuulamise olukorras asjakohane. Kutse-eetika piire advokaat ärakuulamisel ei ületanud.

2.4. Kaebaja ei ole põhjendanud ning see ei selgu ka aukohtu ette toodud asjaoludest, miks ning

milliseid tõendeid oleks advokaat pidanud koguma ja menetluses esitama ning kuidas see aitaks

tagada laste parimaid huvisid. Kui advokaat ei ole enda seisukohti tõendanud, on vastaspooltel

võimalik kohtu tähelepanu sellele juhtida ja esitada enda arvamus koos tõenditega. Poolte

seisukohti, nende usutavust ja tõendatust hindab tsiviilvaidlusi lahendav kohus. Kui kaebaja

hinnangul on mistahes tõendite esitamine asjas olulise tähtsusega ja toetab tema menetluslikku

positsiooni, saab ka kaebaja vastavad tõendid kohtule esitada. Materjalidest ilmneb, et advokaat

on lastega kohtunud, esitanud selle pinnalt laste ja enda seisukohad kohtule. Advokaat, kes

esindab lapsi, ei ole kohustatud vastama kõikidele kolmandate isikute päringutele.

2.5. Advokaat peab esindama laste huve, mistõttu ei ole talle etteheidetav see, et ta ei kiida

heaks ema seisukohti. Advokaadil on õigus ja kohustus kujundada menetluslik positsioon ja

taktika vastavalt esindatava huvidele. Asjaolu, et advokaat ei toeta laste ema menetluslikku

positsiooni, ei anna alust arvata, et advokaat oleks erapoolik, on pimesi toetanud üksnes lapse

isa ning ignoreerinud laste ema seisukohti-tõendeid. Kuivõrd advokaadi menetlusdokumentides

on advokaadi seisukohtade kujunemine jälgitav, on aukohus seisukohal, et advokaat on

lähtunud laste vaatevinklist. Advokaadi väljendatud seisukohad peegeldavad vaid üht

menetluslikku positsiooni. Seda, milline lahendus lastele nende elukorraldusest, arengust,

huvidest jms lähtuvalt parim on, otsustab kohus.

2.6. Kuigi advokaat on läbinud laste esindamisega seotud koolitusi ning on valdkonnas

kogenud, ei ole ega peagi advokaat olema pädevuselt võrdsustatav psühholoogiga. Laste

2(5)

esindaja on ennekõike advokaat, õigusteadmistega isik, kes on määratud lastele selleks, et

tagada laste huvid õiguslikus vaidluses. Selleks küsib advokaat lastelt küsimusi, mis on

õiguslikus kontekstis olulised. Arvestades aukohtule esitatud advokaadi koostatud

menetlusdokumente, kohtulahendites kajastatud ülevaateid laste esindaja seisukohtadest ning

advokaadi selgitusi ei ole aukohtul alust asuda seisukohale, et advokaat ei oleks võimeline

saavutama lastega õigusteenuse osutamise jaoks vajalikku kontakti ning nende seisukohti

kohtuni viima. Seega puudulikke oskusi lastega suhtlemisel aukohus olemasoleva info pinnalt

ei tähelda. Aukohus ei tuvastanud esitatud materjalide pinnalt, et advokaat oleks menetlustes

tegutsenud ilmselgelt laste huvide vastaselt või oleks irdunud kutse-eetikast.

3. T.O esitas 5. juunil 2026 Tallinna Halduskohtule kaebuse Eesti Advokatuuri aukohtu 14.

mai 2026. a otsuse nr 2-15/26/275 tühistamiseks ning Eesti Advokatuuri kohustamiseks

vaatama tema kaebuse uuesti läbi. Kaebaja soovib, et kohus kohustaks advokatuuri asja uuel

läbivaatamisel hindama tema esitatud asjaolusid ja tõendeid kaebuse tegeliku eseme kontekstis.

Samuti soovib kaebaja, et kohus tuvastaks aukohtu otsuse õigusvastasuse osas, milles see ei

sisalda sisulist kontrolli selle üle, kas advokaat täitis laste esindajana sõltumatu esindamise

kohustust laste õiguste ja heaolu kaitsmisel. Kaebaja soovib kaebusega tuvastada aukohtu

otsuse põhjendamispuudused, kuna otsuses ei ole kontrollitaval viisil hinnatud kaebaja esitatud

väiteid ja tõendeid. Koos kaebusega esitas kaebaja menetlusabi taotluse riigilõivu tasumise

kohustusest vabastamiseks. Kaebaja põhjendab kaebust järgmiselt.

3.1. Aukohtu otsus puudutab laste riikliku esindaja tegevust olukorras, kus kaalul on laste

õigused, ema ja laste perekonnaelu ning laste tegelik heaolu. Kaebaja ei pöördunud aukohtu

poole selleks, et nõuda advokaadilt kaebaja seisukohtadega nõustumist, ning tegemist ei ole

üksnes advokaadi kutsetegevuse formaalse hindamisega. Kaebaja pöördus advokatuuri poole

selleks, et advokatuur hindaks, kas advokaat on täitnud kohustust kaitsta laste õigusi

sõltumatult, aktiivselt ja laste heaolust lähtudes.

3.2. Laste esindaja kohustus on tagada, et laste õigused ei jääks täiskasvanute menetluslike

positsioonide, tõendamata väidete, institutsionaalse mugavuse ega ühe vanema huvide varju.

Laste riiklik esindaja peab lähtuma eeldusest, et lapse ja ema suhe vajab kaitset. Kui laste

riiklik esindaja toetab või ei vaidlusta ema ja laste suhte sisulist katkestamist, peab selleks

olema väga tugev, tõendatud ja kontrollitud alus. Advokaat toetab laste isa kujundatud

narratiivi ema suhtes, mille kohaselt ema on probleemne, ohtlik või lastele kahjulik. Selline

seisukoht on tõendamata.

3.3. Laste riiklik esindaja ei tohi oma tegevuse või tegevusetusega kaasa aidata sellisele

menetluslikule olukorrale, kus vanema õiguste kaitse muutub sisuliselt tühiseks ning laste õigus

suhtele mõlema vanemaga jääb kaitseta. Advokaat ei ole kohtunud laste emaga, jälginud ema ja

laste omavahelisi suhteid, kontrollinud laste võimalikke hirme isaga seoses, astunud samme

laste ja ema suhte kaitsmiseks ega esitanud kohtule iseseisvaid taotlusi laste õiguste

kaitsmiseks. Emal on seadusest ja vanemlikust vastutusest tulenev kohustus kaitsta oma lapsi

võimaliku väärkohtlemise eest. Reageerimine laste võimalikule väärkohtlemisele,

hirmutamisele ja psühholoogilisele survele ei ole käsitletav menetlusliku vaenulikkusena,

koostöövõimetusena ega lapse kahjustamisena. Kui lapsed on väljendanud hirmu, valu,

ebaturvalisust või karistamise kartust, ei tohi laste riiklik esindaja neid asjaolusid tühistada,

vähendada ega asendada ühe vanema narratiiviga.

3.4. Aukohtu otsus on põhjendamispuudustega. Kaebaja esitas advokatuurile tõendeid, mis

puudutavad laste riikliku esindaja tegevust ja tegevusetust ning laste tegelikku olukorda.

Aukohtu otsusest ei nähtu kontrollitaval viisil, kuidas tõendeid hinnati. Üldine järeldus, et

rikkumist ei tuvastatud, ei ole piisav. Otsusest ei nähtu, kas aukohus on hinnanud advokaadi

hoidumist ühe vanema seisukohtade vahendaja rollist. Aukohtu ei hinnanud, kas laste esindaja

on astunud samme laste ja ema suhte kaitsmiseks või taastamiseks ning kas laste esindaja on

3(5)

esitanud kohtule kontrollitud väiteid. Aukohtumenetluses ei piisa sellest, et aukohus võtab

teadmiseks advokaadi üldised selgitused ja jätab kaebaja väited kõrvale. Aukohtu otsusest ei

nähtu, et kaebaja keskseid väiteid ja tõendeid oleks sisuliselt hinnatud.

3.5. Aukohus oleks pidanud täitma uurimispõhimõtet ja nõudma advokaadilt konkreetseid

selgitusi lastega kohtumiste ning laste ja ema vaheliste suhete kohta. Aukohus oleks pidanud

hindama laste esindaja seisukohtade tõendatust ja kontrollima, kas laste esindaja tugines

sõltumatutele andmetele ja lähtus laste parimatest huvidest. Kui laste riikliku esindaja tegevus

või tegevusetus aitab kaasa olukorrale, kus ema ja laste suhe jääb kaitseta ning ema õiguste

kaitse muutub formaalseks, peab advokatuur seda sisuliselt hindama.

KOHTU PÕHJENDUSED

4. Advokatuuriseaduse (AdvS) § 16 lg 1 annab huvitatud isikule õiguse pöörduda

advokatuuri aukohtu poole aukohtumenetluse algatamiseks. AdvS § 18 lg 1 annab huvitatud

isikule õiguse esitada aukohtu otsuse peale kaebuse halduskohtule. Viidatud sätetest tulenevalt

võib halduskohtusse pöördumise õigust omavaks huvitatud isikuks olla isik, kelle taotluse

alusel aukohtumenetlus algatati. Kaebaja on huvitatud isikuks advokatuuriseaduse tähenduses,

kuna esitas aukohtule kaebuse advokaadi kohta, kes osutas talle õigusabi. Seega on kaebajal

kaebeõigus.

5. HKMS § 121 lg 2 p 21 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebusega kaitstava õiguse riive on vähe intensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline. Nimetatud säte on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus, mis

näeb kaebuse tagastamiseks ette kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ning

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu halduskolleegiumi 8. oktoobri 2025. a

määrus asjas nr 3-24-2091, p 17; 26. mai 2022. a määrus asjas nr 3-21-1411, p 12).

6. Kaebaja praeguse kaebusega kaitstavate õiguste riive ei ole intensiivne. Võimalus

pöörduda advokatuuri aukohtusse ei ole huvitatud isiku subjektiivsete õiguste kaitseks ette

nähtud õiguskaitsevahend. Tegu on advokatuuri internse kontrolliga oma liikmete tegevuse üle.

Huvitatud isikul on aukohtumenetluses üksnes õigus korrakohasele menetlusele (nt Riigikohtu

halduskolleegiumi 6. veebruari 2025. a määrus asjas nr 3-24-146, p 8; 6. veebruari 2025. a

otsus asjas nr 3-22-2476, p 12; 1. juuli 2022. a otsus asjas nr 3-20-1214, p 10). Seadusest ega

ühestki teisest õigusaktist ei tulene huvitatud isikule õigust nõuda advokaadi karistamist. Kui

kaebaja leiab, et advokaat on rikkunud tema õigusi või tekitanud talle kahju, on tal võimalik

oma õigusi kaitsta tsiviilkohtumenetluses (vt ka Riigikohtu halduskolleegiumi otsus asjas nr 3-

20-1214, p 10). Maakohtust hüvitise taotlemine ei eelda aukohtu poolt süüdimõistva otsuse

tegemist.

7. Kohus ei hinda kaebuse lahendamisel aukohtu otsuse sisulist õiguspärasust (nt kas

väidetava distsiplinaarsüüteo asjaolud on tuvastatud õigesti või kas aukohtumenetluse

algatamata jätmisel on tehtud kaalutlusvigu) ega advokaadi tegevust õigusabi osutamisel (vt

Tallinna Ringkonnakohtu 26. aprilli 2019. a määrus asjas nr 3-19-362 p 10 ja seal viidatud

kohtupraktika). Kui kaebaja leiab, et advokaat ei ole käimasolevas kohtumenetluses enda

seisukohti tõendanud, on tal võimalik asja lahendava kohtu tähelepanu sellele juhtida ning

esitada enda arvamus koos tõenditega konkreetse kohtuasja raames. Aukohus on seda

võimalust kaebajale asjakohaselt selgitanud (aukohtu otsuse p 6). Poolte seisukohti, nende

usutavust ja tõendatust hindab konkreetset kohtuasja lahendav kohus, kes peab lapsi puudutava

vaidluse lahendamisel lähtuma laste parimatest huvidest.

8. Halduskohus kontrollib aukohtu otsuse peale esitatud kaebuse lahendamisel üksnes seda,

kas huvitatud isik on saanud realiseerida oma subjektiivse õiguse esitada taotlus ning kas

aukohus on selle vastavalt pädevus-, menetlus- ja vorminõuetele läbi vaadanud. Seda, kas

aukohtumenetlus algatada ja milline otsus menetluse käigus teha, otsustab aukohus

4(5)

kaalutlusõiguse alusel. Sellise otsuse sisu saab vaidlustada üksnes isik, kelle subjektiivseid

õigusi sellega rikutakse (nt advokaat, kelle tegevust on otsuses hinnatud; vt ka Tallinna

Ringkonnakohtu 19. oktoobri 2023. a otsus nr 3-21-1856, p 13). Seega on kaebajal kui

huvitatud isikul küll õigus nõuda, et aukohus taotluse ettenähtud reegleid järgides läbi vaataks,

kuid distsiplinaarsüüteo tunnuste tuvastamata jätmine ei saa tema õigusi oluliselt rikkuda.

9. Kaebaja heidab aukohtule ette otsuse põhjendamispuuduseid ja uurimiskohustuse täitmata

jätmist. Kohtu hinnangul ei ole kaebaja etteheited aukohtu tegevusele asjakohased. Aukohus

vaatas kaebaja taotluse läbi ja koostas selle kohta põhjendatud otsuse (AdvS § 17 lg 5).

Kuivõrd advokaadi suhtes aukohtumenetluse algatamata jätmine ei ole ühegi isiku jaoks

koormava iseloomuga, ei kohaldu sellele ranged põhjendamisnõuded (nt Tallinna

Ringkonnakohtu 1. aprilli 2026. a määrus nr 3-25-4320, p 15 (jõustumata)). Kohtule nähtuvalt

andis aukohus mõlemale poolele võimaluse oma seisukohti avaldada. Aukohus on asja

lahendamisel arvestanud mõlema poole seisukohti ning hinnanud menetluses esitatud tõendeid

(sh tsiviilasjas esitatud advokaadi menetlusdokumente, kohtulahendites kajastatud ülevaateid

laste esindaja seisukohtadest, kaebaja ärakuulamise helifaili) ja faktilisi asjaolusid. Aukohtu

otsuse põhjendused on jälgitavad. Aukohus tuvastas esitatud materjalide pinnalt, et advokaadi

tegevuses ei ilmne distsiplinaar-süüteo tunnuseid. Küsimus sellest, kas aukohus järeldas õigesti,

et advokaadi tegevuses ei ilmnenud distsiplinaarsüüteo tunnuseid, ei ole menetluslikku laadi,

vaid puudutab otsuse sisulist õiguspärasust. Selliselt esitatud kaebus väljub huvitatud isiku

kaebeõiguse piiridest. Kaebajale ei teki õigust aukohtu otsuse vaidlustamiseks üksnes põhjusel,

et ta ei nõustu aukohtu analüüsi ja seisukohtadega.

10. Vaidlustatud otsusest ei nähtu menetlusnormide rikkumist, mis võinuks mõjutada asja

lahendust või rikkuda kaebaja menetluslikke õigusi aukohtumenetluses. Seega pole tõenäoline,

et kohus kaebuse rahuldaks ja aukohtu otsuse tühistaks.

11. Kuna kaebaja õiguste riive pole intensiivne ja kaebuse rahuldamine pole tõenäoline,

tagastab kohus kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Kaebuse tagastamine ei võta kaebajalt

õigust pöörduda uuesti kohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu

menetluses olnud (HKMS § 43 lg 2).

12. Kaebaja taotles menetlusabi kaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest vabastamiseks.

Kuivõrd kohus tagastab kaebuse läbivaatamatult ega küsi kaebajalt riigilõivu, siis puudub

vajadus menetlusabi taotlust lahendada. Kohus jätab taotluse läbi vaatamata.

13. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime ja temaga seotud tsiviilasja numbri

XXXX tähemärkidega (HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4).

Pihel Sarv

/allkirjastatud digitaalselt/

5(5)