3-26-1694/6 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

TARTU HALDUSKOHUS

Tartu kohtumaja

KOHTUMÄÄRUS

Kohtuasja number

3-26-1694

Määruse kuupäev

12. juuni 2026

Kohtunik

Juhan Siider

Kohtuasi

X-i kaebus Viljandi linna kohustamiseks tagada kaebajale

eluruum

RESOLUTSIOON

1. Tagastada X-i kaebus.

2. Asendada avaldatavas kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni p 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) §

121 lg 4 ja § 204 lg 1). Muus osas määruse peale määruskaebust ei saa esitada.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X (kaebaja) esitas 7. juunil 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse Viljandi linna

kohustamiseks tagada kaebajale vanglast vabanemisel eluruum. Kaebaja soovib eluruumi

juhuks kui kaebajale määratakse tingimisi karistus.

2. Viljandi linn teatas 11. juunil 2026 vastuses kohtunõudele, et kaebaja ei ole käesoleval

kalendriaastal Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalameti poole eluruumi küsimuses pöördunud.

Viljandi Linnavalitsuse sotsiaalametil oli viimane kokkupuude kaebajaga 8. detsembril 2025,

kui ta pöördus linna poole vältimatu abi saamiseks. Kaebajat nõustati 2025. aasta pöördumiste

käigus, väljastati luba täiskasvanute varjupaigas ööbimiseks ning määrati toimetulekutoetus

esmavajadustega seotud kulude katmiseks. Seoses eluruumi tagamisega pöördus kaebaja

sotsiaalameti poole telefoni teel 3. detsembril 2024, kui soovis ennetähtaegselt vanglast

vabaneda ning üheks vabanemise eeltingimuseks oli kindla elukoha omamine.

Sotsiaalnõustamise käigus selgitati kaebajale sotsiaalteenuste ja toetuste saamise võimalusi.

Kaebajal oli rahvastikuregistrijärgne elukoht Viljandi linnas kuni 29. juulini 2024, pärast mida

elukoha aadress kaebajal puudub. Kaebaja viimane reaalne elukoht Viljandi linnale

teadaolevalt asus Viljandi vallas.

3-26-1694

KOHTU SEISUKOHT

3. HKMS § 120 lg 1 p 1 kohaselt selgitab kaebuse saanud alluvusjärgne kohus välja vaidluse

eseme. Kohus tõlgendab esitatud kaebust HKMS § 2 lg-st 4 tulenevalt kaebaja tegelikust

tahtest lähtudes. Kohus mõistab, et X nõuab HKMS § 37 lg 2 p 2 alusel Viljandi linna

kohustamist tagada kaebajale eluruum vanglast vabanemisel.

4. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui

kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. HKMS § 44 lg 1 kohaselt võib kaebusega

halduskohtusse pöörduda isik üksnes oma õiguse kaitseks. Kaebeõigus on üksnes neil isikutel,

kelle õigusi kaevatav haldusakt või toiming otseselt puudutab, kui seaduses ei ole ette nähtud

sellest erandeid. Kaebeõiguse eelduseks on isikule kuuluvate subjektiivsete õiguste riive

(Riigikohtu halduskolleegiumi 23. märtsi 2005. a otsus asjas nr 3-3-1-86-04, p 13; 12.

detsembri 2017. a määrus asjas nr 3-17-981, p 11; 21. juuni 2022. a määrus asjas nr 3-21-

2230, p 9).

5. Sotsiaalhoolekande seaduse (SHS) § 14 lg 1 kohaselt kehtestab kohaliku omavalitsuse

üksus sotsiaalhoolekandelise abi andmise korra, mis peab sisaldama vähemalt sotsiaalteenuste

ja -toetuste kirjeldust ja rahastamist ning nende taotlemise tingimusi ja korda. SHS § 41 lg-st

1 tulenevalt on eluruumi tagamine kohaliku omavalitsuse üksuse korraldatav sotsiaalteenus,

mille eesmärk on eluruumi kasutamise võimaluse kindlustamine isikule, kes ei ole

sotsiaalmajanduslikust olukorrast tulenevalt võimeline enda ja oma perekonna vajadustele

vastavat eluruumi tagama. Eluruumi tagamise kui sotsiaalteenuse osutamise aluseks on vajalik

kaebaja taotlus (Viljandi Linnavolikogu 24. aprilli 2025. a määrus nr 66

„Sotsiaalhoolekandelise abi andmise kord“ (määrus nr 66) § 7 lg 1). Kohus tuvastas, et

kaebaja ei ole Viljandi linnale esitanud taotlust eluruumi saamiseks. Kaebaja pöördus küll

2024. aastal Viljandi linna poole eluruumi saamiseks ja selle käigus selgitati kaebajale

sotsiaalteenuste ja toetuste saamise võimalusi. Kaebaja pöördus 8. detsembril 2025 Viljandi

linna poole vältimatu abi saamiseks, mida talle ka pakuti. Viimase pöördumise käigus ei

taotlenud kaebaja eluruumi tagamist. Kohtule ei nähtu, et Viljandi linn oleks teinud kaebaja

suhtes ühtegi siduvat keelduvat otsust eluruumi tagamise osas ning seetõttu on kaebaja kohtu

poole pöördunud ennatlikult. Viljandi linn ei ole kaebaja subjektiivseid õiguseid riivanud.

Alles siis, kui kaebaja esitab taotluse ning Viljandi linn teeb keelduva otsuse, on kaebajal

võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda kaebusega kohtu poole 30 päeva jooksul otsuse kätte

saamisest alates.

6. Eeltoodust tulenevalt tagastab kohus X-i kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse

puudumise tõttu, sest kaebaja on pöördunud kohtusse ennatlikult. Vastavalt HKMS § 43 lg-le

2 ei võta kaebuse tagastamine õigust pöörduda uuesti kohtusse ning kaebuse tagastamisel

loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud.

7. Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida, et kaebaja positsioon eluruumi vajaduse kohta

Viljandi linnas on raskesti mõistetav. Rahvastikuregistri andmete kohaselt puudub kaebajal

registrijärgne elukoht, kuid lisa-aadressina on märgitud kontaktaadress Viljandi vallas.

Kohtute infosüsteemist nähtub omakorda, et kaebaja väitis kriminaalmenetluses, et tema

elukoht asub tulevikus Antsla vallas Võrumaal ning Viljandi linna ta elama ei asu (vt Tartu

Maakohtu 28. aprilli 2026. a määrus asjas nr 1-26-591, p 2.1). Seega jääb arusaamatuks

kaebaja vajadus eluruumi tagamise teenuse järele Viljandi linnas üldse. Viljandi linnalt

sotsiaalhoolekandelist abi saamise esmaseks eelduseks on, et kaebaja alaline elukoht

rahvastikuregistri andmete kohaselt asuks Viljandi linnas (määrus nr 66 § 2 lg 1). Muul juhul

3-26-1694

on kaebajal õigus üksnes Viljandi linna vältimatule abile, kui ta viibib Viljandi linna

territooriumil.

8. Kohus asendab avaldatavas kohtulahendis kaebaja nime tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3 ja

§ 178 lg 3).

(allkirjastatud digitaalselt)

Juhan Siider