3-26-1662/5 · Tartu Halduskohus Tartu kohtumaja

K O H T U M Ä Ä R U S Kohus Tartu Halduskohus Kohtunik Sirje Kaljumäe Määruse tegemise aeg ja koht 11. juuni 2026, Tartu Kohtuasja number 3-26-1662 Kohtuasi X-i kaebus Sihtasutuse Viljandi Haigla kohustamiseks viia läbi

psühhiaatriline

ekspertiis

aktiivsus-

ja tähelepanuhäire tuvastamiseks Menetlusosalised Kaebaja – X Vastustaja – Sihtasutus Viljandi Haigla Menetlustoiming Kaebuse tagastamine Menetluse kinniseks kuulutamine

RESOLUTSIOON 1. Tagastada X-i kaebus. 2. Kuulutada haldusasja menetlus kinniseks. 3. Asendada kohtulahendi avaldamisel kaebaja nimi tähemärgiga X. Edasikaebamise kord Määruse resolutsiooni punkti 1 peale võib esitada määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul määruse kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 121 lg 4, § 204 lg 1). ASJAOLUD 1. Tartu Vanglas kinni peetav isik X (kaebaja) esitas 3. juunil 2026 Tartu Halduskohtule taotlusena pealkirjastatud kaebuse, milles palub kohtul määrata talle psühhiaatriline ekspertiis aktiivsus- ja tähelepanuhäire (ATH) tuvastamiseks. Kaebaja märgib, et ta on varasemalt saanud ATH ravi, kuid Tartu Vangla meditsiinitöötajad keelduvad talle ravi pakkumast. Kaebaja soovib psühhiaatrilist ekspertiisi, et tõendada ravivajadust. Ta pöördub kohtu poole, sest Tartu Vangla meditsiinitöötajad ei soovi ekspertiisi teostada.

2. Vastuseks kohtunõudele edastas Sihtasutus Viljandi Haigla 9. juunil 2026 kohtule selgitused, mis puudutavad kaebaja psühhiaatrilist ravi. Koos selgitustega edastati kohtule kaebaja erinevad pöördumised, neile antud vastused, psühhiaatri arvamus ja kaebaja tervisekaardi väljavõte. KOHTU SEISUKOHT

3-26-1662 3. HKMS § 120 lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kaebuse saanud alluvusjärgne kohus, ega ei esine alust kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kohus on seisukohal, et kaebus tuleb tagastada ning seda alljärgnevatel põhjustel. 4. HKMS § 121 lg 2 p 1 kohaselt võib kohus tagastada kaebuse määrusega selle esitajale, kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus. 4.1. Kohus märgib esmalt, et kuna Tartu Vanglas pakub tervishoiuteenust Sihtasutus Viljandi Haigla, siis tuleb asjas vastustajana käsitada Sihtasutust Viljandi Haigla. Vastustaja teeb vaidluse esemest lähtudes kindlaks kohus ning menetlusosaliste seisukohad vastustaja määratlemisel ei ole kohtule siduvad (HKMS § 18 lg 1). 4.2. Kohus mõistab, et kaebaja soovib haiglale kohustava ettekirjutuse tegemist, mille kohaselt tuleks talle teostada psühhiaatriline ekspertiis. Ekspertiisi eesmärgiks on kaebusest nähtuvalt ATH tuvastamine ja ATH ravi määramine. Haigla poolt kohtule 9. juunil 2026 edastatud kaebaja pöördumistest ja neile antud vastustest nähtub, et kaebaja põhiprobleemiks seoses ATH-ga on olnud asjaolu, et talle ei määrata ravimit Medikinet (vt nt dtl 20), mida ta on mõned aastad tagasi saanud. Kaebaja on seoses selle ravi saamise sooviga pöördunud varasemalt ka kohtu poole, nõudes Sihtasutuse Viljandi Haigla kohustamist määrata talle ravi ravimiga Medikinet. Tartu Halduskohus jättis 5. mai 2026. a kohtuotsusega haldusasjas nr 3-26-387 kaebaja vastava kaebuse rahuldamata. Otsus ei ole veel jõustunud. 4.3. Kohtupraktikas on leitud, et patsiendil puudub subjektiivne õigus nõuda konkreetset ravi. Riigikohus on võlaõigusseaduse § 621 lg 1 teisele lausele viidates leidnud, et patsient ei saa arstile ette kirjutada, millist ravi tuleks kohaldada (Riigikohtu 13. juuni 2018. a otsus asjas nr 2- 15-123028, p 21.3). Kaebaja ei saa seega nõuda, et arst määraks talle just sellise ravi nagu kaebaja leiab talle parim olevat (vt ka Tartu Ringkonnakohtu 22. detsembri 2022. a määrus asjas nr 3-22-2321, p 9). Samuti ei saa kohus kohtuotsuse resolutsioonis kohustada vastustajat teostama kaebajale psühhiaatrilist ekspertiisi, kui vastustaja tervishoiutöötajad ei pea seda meditsiiniliselt vajalikuks ega põhjendatuks. Kaebaja saab nõuda, et talle oleks Tartu Vanglas tagatud tervishoiuteenuse osutamine, kuid ta ei saa nõuda, et tervishoiuteenuse osutaja diagnoosiks just selle haiguse, mis kaebaja arvates tal esineb, teeks selle diagnoosimiseks kaebaja arvates vajalikud toimingud ning määraks sellele vastava ravi. Seega ei ole kaebajal ka subjektiivset õigust nõuda, et kohus teeks vastustajale kohustava ettekirjutuse ATH tuvastamise eesmärgil psühhiaatrilise ekspertiisi läbiviimiseks. Sellise ekspertiisi tegemise vajaduse üle otsustavad vastavat pädevust omavad tervishoiutöötajad. Kohus nõustub vastustaja 9. juuni 2026. a vastuses märgituga, et kaebajal puudub subjektiivne õigus nõuda tervishoiuteenuse osutajale üksikasjalike juhiste andmist selle kohta, millist uuringut ja kuidas teha või millist ravimit määrata. 4.4. Kohtu hinnangul nähtub esitatud tõenditest ja selgitustest, et kaebajale on Tartu Vanglas viibimise ajal olnud tagatud igakülgne meditsiiniline abi. Kaebajal oli Tartu Vanglasse saabumisel raskekujuline uimastisõltuvus ning ta on vanglas käinud regulaarselt psühhiaatri ja vaimse tervise õe vastuvõttudel, mis on dokumenteeritud. Vastustaja on tegelenud kaebaja uimastitest võõrutamisega, tema võõrutusnähtude leevendamisega ning vajadusel on kaebaja ravi korrigeeritud (dtl 29-42). Asjaolu, et kaebaja ei pruugi nõustuda tervishoiutöötaja poolt talle koostatud raviplaaniga, ei anna kaebajale õigust nõuda tema enda hinnangul talle sobivamat raviskeemi. Kaebajal puuduvad erialased teadmised 2

3-26-1662 hindamaks, milline ravi on talle terviseseisundist tulenevalt kohane ja vajalik. Asja materjalidest nähtub, et kaebaja on vanglas ravimeid ka kuritarvitanud (vt nt dtl 33 ja 36). Kaebaja ei kurda kaebuses otsesõnu ravi saamata jäämise üle, vaid ta ei nõustu sellega, et tal ei ole diagnoositud tema soovi kohaselt ATH-d ja seda vastavalt ravitud. Kaebajat raviv psühhiaater on 19. märtsi 2026. a arvamuses (dtl 29) märkinud, et ATH ravijuhendis on ravi määramise näidustus akadeemilise võimekuse, töövõime ja sotsiaalse suhtlemise võime parandamine. Vastunäidustus on sõltuvushäire esinemine. Kaebaja viibib kindla päevakavaga turvatud keskkonnas, teeb u 4 tundi päevas lihtsat rutiinset kehalist tööd, ülejäänud aja täidab ajaviieliste tegevustega. Eelnimetatud asjaolud ei kinnita psühhiaatri hinnangul ATH ravi vajadust. Kohus leiab, et praegusel juhul puudub alus kahelda psühhiaatri hinnangus, et kaebajal ei ole vajadus ATH ravi saamiseks. Hetkel teadaolevaid asjaolusid arvestades ei ole ka ekspertiisi läbiviimine kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks vajalik. Kui kaebaja terviseseisund peaks aja jooksul muutuma, saab tervishoiutöötaja seda uuesti hinnata ja teha vastavad ajakohased otsustused diagnostikavõtete ja ravi kohta. 5. Eeltoodut arvestades leiab kohus, et kaebajal puudub käesolevas asjas ilmselgelt kaebeõigus ning kohus tagastab kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 1 alusel. 6. HKMS § 43 lg 2 kohaselt ei võta kaebuse tagastamine selle esitajalt õigust seadusega sätestatud korras pöörduda uuesti halduskohtusse. Kaebuse tagastamisel loetakse, et kaebus ei ole kohtu menetluses olnud. Muud menetluslikud otsustused 7. Kohus peab vajalikuks kuulutada haldusasja menetlus kinniseks, sest haldusasja toimik sisaldab läbivalt kaebaja terviseandmeid. HKMS § 77 lg-st 1 koosmõjus tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 38 lg 1 p-ga 3 kuulutab kohus menetluse või osa menetlusest omal algatusel või menetlusosalise taotlusel kinniseks, kui see on ilmselt vajalik menetlusosalise eraelu kaitseks, kui huvi asja avaliku arutelu vastu ei ole eraelu kaitse huvist suurem. Asja kinniseks kuulutamine on vajalik kaebaja eraelu kaitseks ning praegusel juhul puudub ülekaalukas huvi asja avaliku arutelu vastu. 8. Kohtumääruse avaldamisel asendab kohus kaebaja nime tähemärgiga X (HKMS § 175 lg 3). Kui kaebaja ei soovi avaldatavas kohtulahendis enda nime asendamist tähemärgiga, tuleb tal sellest kohut teavitada enne käesoleva määruse jõustumist. (allkirjastatud digitaalselt) Sirje Kaljumäe kohtunik 3