1-25-3063/42 · Tartu Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Otsuse tegemise aeg ja koht

8. juuni 2026, Tartu

Kohtuasja number

1-25-3063

Kohtukoosseis

Erkki Hirsnik, Ingrid Kullerkann ja Mario Truu

Kohtuasi ja menetlusliik

Igor Rõkov süüdistuses karistusseadustiku (KarS) § 118 lg

1 p 2 järgi üldmenetluses

Vaidlustatud kohtuotsus

Viru Maakohtu 9. veebruari 2026 otsus

Apellant

Igor Rõkovi kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev

Süüdistatav

Igor Rõkov. Isikukood: 39807263745; Eesti Vabariigi

kodanik; elukoht: XXX; kesk-eriharidus; emakeel: vene

keel; töökoht puudub; varem kriminaalkorras karistamata;

tõkendit pole kohaldatud

Teised kohtumenetluse pooled

Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Margit

Pärn

Kannatanu I.G.

Menetluse vorm

Kirjalik

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Viru Maakohtu 9. veebruari 2026 otsus osas, millega Igor Rõkovile

mõisteti KarS § 118 lg 1 p 2 järgi karistuseks 4 aasta ja 10 kuu pikkune vangistus, mis

jäeti KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel 5-aastase katseajaga täitmisele pööramata.

2. Teha tühistatud osas uus otsus, millega kergendada mõistliku menetlusaja ületamise

tõttu Igor Rõkovile mõistetud karistust, mõistes talle 2-aastase vangistuse. KarS § 68 lg

1 alusel arvata karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva. Jätta 11 kuu ja 28

päeva pikkune vangistus KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et

Igor Rõkov ei pane 3-aastase katseaja jooksul toime uut tahtlikku kuritegu.

3. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

4. Rahuldada apellatsioon osaliselt.

5. Määrata Osaühingule Narva Esimene Advokaadibüroo vandeadvokaat Deniss

Matvejevi poolt Igor Rõkovile apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava tasu suuruseks 497,24 eurot, sealhulgas käibemaks 96,24 eurot. Jätta see

summa Eesti Vabariigi kanda.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsust on võimalik vaidlustada kassatsiooni korras Riigikohtus. Kassatsioon tuleb

esitada Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on

võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni

esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel.

PÕHIOSA

Süüdistus

1. Igor Rõkov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 118 lg 1 p 2 järgi. Süüdistuse kohaselt lõi ta

18. novembril 2021 kella 23.20 paiku mitu korda I.G. it jäiga esemega pähe ja kehasse,

põhjustades talle valu ja tervisekahjustused – parema otsmikuluu nihketa murru, parema

sarnaluu nihketa murru, parema silmakoopa lateraalse ja mediaalse seina nihketa murrud, mis

läbisid parema silmakoopa ülaseina, eesmist koljupõhimikku ning ulatusid kiilluu väiketiivani

ning läbisid risti nägemiskanalit.

Maakohtu otsus

2. Viru Maakohtu 9. veebruari 2026 otsusega tunnistati I. Rõkov KarS § 118 lg 1 p 2 järgi

süüdi, mille eest teda karistati 4 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. KarS § 68 lg 1 alusel

arvati eelvangistuses viibitud 2 päeva karistusaja hulka, saades kandmisele kuuluvaks

karistuseks 4 aastat 9 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti see

karistus täitmisele pööramata tingimusel, et I. Rõkov ei pane 5-aastase katseaja jooksul toime

uut tahtlikku kuritegu. Veel rahuldas kohus I.G. i tsiviilhagi, mõistes I. Rõkovilt välja varalise

ja mittevaralise kahju hüvitise. Kohtuotsuse põhjendused olid lühidalt sellised.

3. Vaidlust ei ole selles, et I. Rõkov lõi süüdistuses märgitud ajal ja kohas I.G. it puidust

esemega. I.G. sai ründamise tagajärjel viga: ekspertiisiakti kohaselt esinesid tal parema

otsmikuluu nihketa murd, parema sarnaluu nihketa murd, parema silmakoopa lateraalse,

samuti mediaalse seina nihketa murd, mis läbis parema silmakoopa ülaseina, eesmist

koljupõhimikku ning ulatus kiilluu väiketiivani, läbides risti nägemiskanalit. Nii ekspertiisiakt

kui I.G. i ütlused kinnitavad, et I.G. il tekkis tervisehäire, mille paranemine kestis kauem kui

4 kuud. Koljupõhimiku luude murd paraneb keskmiselt 150–165 päevaga. I. Rõkovi tegu

täidab KarS § 118 lg 1 p-s 2 kirjeldatud objektiivse koosseisu. I. Rõkov lõi I.G. it tahtlikult.

Enamohtliku tagajärje põhjustas ta kaudse tahtlusega: sündmuse asjaolusid arvestades pidi ta

raske tervisekahju põhjustamist võimalikuks pidama.

4. Tunnistajate ütlustest ilmneb toimunu kohta kaks vastandlikku versiooni. Kannatanu ning

tema seltskonnas viibinud Il.G. , E.S. , A.N. , A.A. i ja D.M. rääkisid, et rünnaku algatas

süüdistatav – viimase käes oli kurikasarnane ese, millega viimane lõi I.G. it pähe. I. Rõkov ja

temaga koos olnud V.V. , Z.P. ja I.O. väitsid vastupidist: nende sõnul oli hoopis I.G.

agressiivne, visates pudeli auto suunas ning rünnates I. Rõkovit.

5. Süüdistatava versioon ja tema seltskonnas viibinud tunnistajate ütlused ei ole eluliselt

usutavad ega haaku teiste tõenditega. Hoolimata sündmuskohal viibimisest ei näinud nad

lööke. I.O. i väidet, justkui oleks süüdistatav põgenenud, ei kinnita kellegi teise ütlused.

Vigastuste iseloom ning kannatanu ütlused lükkavad ümber kaitseväite, justkui oleks I. Rõkov

olnud hädakaitses. Esiteks põhjustas I. Rõkov I.G. ile vigastusi nii pea esi- kui tagaosas – see

näitab, et teda löödi ajal, mil ta oli I.G. ist eemale pöördunud. Sellises olukorras ei kujutanud

ta I.G. ile ohtu. I.G. i ja I.G. a ütlustest ilmneb, et peksmine jätkus isegi pärast seda, kui I.

Rõkov oli I.G. i jalust maha löönud. Liiati sõitis I. Rõkov koos seltskonnaga I.G. ist mööda:

juhul, kui ta poleks soovinud konflikti jätkata, võinuks ta seltskonnaga ära sõita. I. Rõkovile

lähenedes polnud I.G. il midagi käes. Seetõttu puudus süüdistataval objektiivne alus arvata, et

I.G. teda rünnata kavatseb.

6. Kuna I.G. it ründas vaid I. Rõkov, ei saa viimase tegevus täita KarS § 1191 lg 1 järgset

koosseisu. Samuti ei kasutanud I.G. I. Rõkovi suhtes vägivalda. Õigusvastasust ega süüd

välistavaid asjaolusid ei esine.

7. KarS § 118 lg 1 p 2 näeb ette 4- kuni 12-aastase vangistuse. I. Rõkovi süü suurust mõjutab

ründamisakti intensiivsus, samuti löökide tegemine peapiirkonda. I. Rõkovile mõistetavat

karistust tuleb kergendada seetõttu, et kuriteo sooritamisest on möödunud enam kui 5 aastat.

Neil kaalutlustel tuleb I. Rõkovit karistada 4 aasta ja 10 kuu pikkuse vangistusega. Kuna I.

Rõkovil puuduvad kehtivad karistused, võis tegemist olla ühekordse eksimusega. Seetõttu

saab selle vangistuse jätta KarS § 73 alusel täitmisele pööramata tingimusel, et süüdistatav ei

pane 5-aastase katseaja jooksul toime uut kuritegu.

Apellatsioonimenetlus

8. I. Rõkovi kaitsja vandeadvokaat Deniss Matvejev esitas Viru Maakohtu 9. veebruari 2026

otsuse peale apellatsiooni, paludes vaidlustatud kohtuotsus tühistada ning süüdistatav õigeks

mõista. Alternatiivse variandina taotleb kaitsja mõistliku menetlusaja möödumise tõttu

kriminaalmenetluse lõpetamist või karistuse kergendamist. Apellatsioonis välja käidud

argumendid on kokkuvõetult järgmised.

9. Esimese astme kohus jättis tähelepanuta kaitsja taotluse lõpetada kriminaalmenetlus

mõistliku menetlusaja möödumise tõttu, rikkudes seeläbi I. Rõkovi kaitseõigust.

10. Tuvastades, kas I.G. il esinenud tervisekahjustus kestis vähemalt neli kuud, lähtus

maakohus peaasjalikult ekspertiisiaktist, andes sellele ettemääratud jõu – selliselt talitamine

on vastuolus kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) §-ga 61. Liiati on ekspert kasutanud

paranemiskulu hindamisel sõna „keskmiselt“, mistõttu ei saa välistada võimalust, et

tervisekahju paranemiseks võis piisata vähem kui 4 kuust.

11. Väär on toetuda vaid kannatanu ütlustele. I.G. väidab, et jõi paar purki õlut. A.N. i

ütlustest järeldub, et kannatanu oli purjus ning süüdistatava seltskonnaga konfliktis. Kiirabi-

ja patsiendikaartideltki ilmneb, et kannatanu suust tuli alkoholilõhna – pole usutav, et see

tekiks mõne purgi õlle joomisest. Järelikult ei saa kannatanu ütlusi pidada usaldusväärseks.

Kohtuotsuses on aga ütluste usaldusväärsuse kriteeriumiks seatud süüdistatava seltskonda

mittekuulumine. Kuna sündmused arenesid sekunditega, ei pruukinud tunnistajad toimuvat

märgata. Tunnistajate ütluste kollektiivne hindamine ei ole lubatav. Vastuolusid esines ka

kannatanu seltskonnas viibinud tunnistajate ütlustes.

12. Hädakaitseseisundi tuvastamisel ei saa kehavigastuste raskusele määravat tähtsust

omistada, sest ründaja õigushüve kahjustamine on õigustatud kuni tõrjutava ründe

lõppemiseni. Isegi kui leida, et sündmustik ei andnud alust hädakaitseks, võiks I. Rõkovi

tegevuse õigusvastasuse välistada eksimus õigusvastasust välistavas asjaolus: süüdistatav

uskus, et kannatanu tuleb talle kallale. Sellise arusaama adekvaatsus ei ole KarS § 31 lg 1 ls 1

kohaldamisel oluline.

13. KarS § 1191 lg 1 järgse teo võib täita ka kahe inimese kaklus – tähtsust omab see, kas

ründaja ja kaitsja rollid vahelduvad. I.G. vahetas rolli, kui otsustas I. Rõkovit rünnata.

Süüdistatav oli konflikti kaasatud vastu tahtmist.

14. Prokuratuur peab apellatsioonivastuses kaitsja kaebust põhjendamatuks, paludes

vaidlustatud kohtuotsus muutmata jätta. Menetlusaja kestust on karistuse mõistmisel arvesse

võetud. Juhul, kui eksperdiarvamuse kohaselt kestab tervisekahjustus vähemasti 4 kuud, saab

rääkida raske tervisekahjustuse põhjustamisest ka olukorras, kus vigastus paranes hinnatust

kiiremini. Esimese astme kohus on kõigi tunnistajate ütlusi eraldi uurinud, hinnates neid

seejärel kogumis.

Ringkonnakohtu seisukoht

15. Vaidlust ei ole selles, et I. Rõkov lõi süüdistuses märgitud ajal ja kohas I.G. it jäiga

esemega vastu pead ja kehasse. Selle sündmuste kohta on aga esitatud kaks teineteisest

erinevat versiooni.

16. I.G. i sõnul veetis ta sama päeva õhtul seltskonnaga Narvas asuvas baaris aega. Sealt

väljudes silmas ta vulgaarselt käituvat seltskonda auto poole liikumas – nende hulgas oli I.

Rõkov. I.G. ile tundus, et selles seltskonnas pole kainet autojuhti, mistõttu otsustas ta selle

kohta küsida. Rahuldavat vastust saamata teavitas ta kahtlusest Häirekeskust. Mõni aeg hiljem

nägi ta sama seltskonda Megamarketi juures: seal seisis auto, millest väljus 4 inimest. Järsku

kostus hõige, mille peale otsustas I.G. seltskonna poole minna. Sinna sammudes vaatas ta

korra tagasi – sel hetkel löödi teda kaika moodi esemega vastu pead. Ta kukkus maha,

misjärel asuti teda peksma. (Kd 1, tl 35–36 pd)

17. I. Rõkovi versioon on sootuks teistsugune: I.G. oli purjus ning jooksis oma seltskonnaga

tema poole. Nähes I.G. i käes midagi läikivat, tundis ta hirmu, arvates et kannatanu ründab

teda. Selle peale lõi ta I.G. it puidust esemega. (Kd 1, tl 97–98 pd) Toodu näitab, et meeste

ütlused on omavahel diametraalses vastuolus – kummagi versioon haakub vaid nende

seltskonda kuulunud inimeste ütlustega. Järelikult seisneb faktiliste asjaolude tuvastamise

aspektist kriminaalasja keskne küsimus selles, kumma poole ütlusi saab usaldusväärseks

pidada.

18. Ringkonnakohtu meelest talitas maakohus õigesti, kui toetus sündmuse toimumist

puudutavate faktiliste asjaolude tuvastamisel I.G. i ja tema seltskonda kuulunud I.G. a, E.S. i,

A.N. i, A.A. i ja D.M. i ütlustele.

19. Tuleb tõdeda, et isikulistele tõendiallikate põhjal pole võimalik sündmust kuigivõrd

detailselt rekonstrueerida. Kaitsja märgib õigesti, et I.G. igagi seotud tunnistajate ütlused

sisaldavad ebakõlasid ja vasturääkivusi. Kui I.G. väitis, et Megamarketi juurde pargitud

autost väljus 4 inimest (kd 1, tl 36), siis E.S. ning D.M. rääkisid 3 inimesest (kd 1, tl 46 ja

50). A.N. i ütluste kohaselt jõudis ta sündmuskohale hiljem, kuid nägi seal kõiki omavahel

kaklemas (kd 1, tl 55). I.G. a sõnul öeldi I.G. ile midagi sõiduki aknast (kd 1, tl 66 pd).

20. Veelgi vastuolulisemad on süüdistatava seltskonda kuulunud tunnistajate ütlused.

Maakohus viitas asjakohaselt näiteks I.O. i ütlustele, mille järgi olevat I. Rõkov püüdnud I.G.

i eest põgenedes konflikti vältida (kd 1, tl 85 pd) – sellist väidet pole I. Rõkovgi välja käinud.

Kui I.O. i sõnul jõudis kannatanu seltskond ümber auto koguneda enne, kui mehed autost

väljusid (kd 1, tl 85), siis I. Rõkovi ja V.V. i sõnul väljus süüdistatav koos kellegagi autost

juba sellal, kui kannatanu seltskond polnud nende juurde jõudnud (kd 1, tl 75 pd ja 98). I.P.

see-eest ei mäletanud üldse, kuidas nad autost välja tulid (kd 1, tl 80 pd). Iseäranis kõnekas on

asjaolu, et hoolimata sündmuskohal viibimisest ei näinud V.V. , Z.P. ega I.O. , millisel viisil

süüdistatav kannatanut vigastas: teise inimese jäiga esemega löömine pole tegu, mis jääks

hõlpsasti ja mitme erineva tunnistaja jaoks märkamatuks.

21. Kuigivõrd kõrget tõenduslikku väärtust ei saa omistada ka sündmust kõrvalmaja aknast

pealt näinud N.O. u ütlustele. Tema sõnul väljus pargitud sõidukist 2 meest, kelle juurde tulid

noormehed, misjärel algas kähmlus (kd 2, tl 55). Sellise versiooni paikapidavuse lükkab

ümber turvakaamera salvestiselt nähtu: selle põhjal saab öelda, et sõidukist väljusid kas

korraga kõik selles olnud mehed või oli osa neist sõiduki liikumist arvestades juba oluliselt

varem sõidukist välja tulnud. Kumbki variant ei haaku N.O. u räägituga. Samuti pole N.O.

selgitanud, kumb osapooltest ründetegevust alustas. (Kd 2, tl 28.)

22. Siiski on kogutud tõendite omavahelise kõrvutamise tulemusena võimalik kriminaalasja

lahendamiseks tarvilikud tõendamiseseme asjaolud kindlaks teha. Üksnes osalised ebakõlad ei

muuda tunnistajate ja kannatanu ütlusi oluliste asjaolude osas ebausaldusväärseks. Tuleb

arvestada, et kuriteosündmusest on möödunud üle nelja aasta. See tähendab, et sündmuse ja

tunnistajate ning kannatanu esmaste ütluste vahel on olnud märkimisväärselt pikk ajavahemik.

Sedavõrd pika aja möödudes ei pruugi ütluste andjad kõiki detaile täpselt meenutada või

võivad need meenuda ebatäpselt. Nii on võimalik, et eelmärgitud ebakõlad on põhjustatud n-ö

mäluveast. Ka teaduskirjanduses on selgitatud, et tunnistaja mällu jäädvustunud pilt mõne

sündmuse kohta võib aja möödudes ähmastuda – mida pikem on aeg, mil info mälus enne

taastumist säilima peab, seda vähemkvaliteetsem on meenutus. See aga ei tähenda, et

hilisemad tunnistajad põhisündmust valesti mäletaks. Nii on täheldatud, et mälus säilib

võrdlemisi hästi (paremini) asja üldine mõte ja selle tuum, kehvemini aga detailid: nimelt

pannakse meenutamise teel mälestus kokku erinevatest infokildudest, mille tulemusena

moodustatakse ühtne narratiiv. Sealjuures võib mälus esineda lünkasid – iseäranis just detaile

puudutavas osas –, mis täidetakse ootuspärase või tüüpilise teabega, mille tulemusena

võidakse seda mäletada sootuks tegeliku asjaoluna. (Bachmann, T. Psühholoogia. Raamat

juristile. Tallinn: Juura 2015, lk 258–265.)

23. I.G. i ütluste sisu on olnud järjepidev ning see haakub muudes asjaoludes

tõendikogumiga: talle hõigati auto juurest midagi, misjärel otsustas ta meestega rääkima

minna. Sinna sammudes langes ta füüsilise rünnaku ohvriks. Sama väite on esitanud nii I.G. a,

E.D. kui D.M. . Kaitsja viitab küll võimalusele, et I.G. oli baaris tarbitud alkoholist purju

jäänud, ent selle kasuks ei kõnele Häirekeskusele tehtud kõne helisalvestis: juba üsna pea

pärast baarist väljumist kõlavad I.G. i diktsioon ja kõne salvestise peal selgelt. Veelgi enam,

I.G. i kõnemaneer ja Häirekeskuse töötajale antud vastused jätavad temast rahumeelse mulje,

osutamata agressiivsele hoiakule. (Kd 2, tl 28.) See ei haaku süüdistatava seltskonda

kuulunud tunnistajate väitega, justkui olnuks I.G. purjus ning soovinud nendega tüli norida.

I.G. i ütlused riimuvad I.G. a, E.S. i ja D.M. i ütlustega selleski, et sõiduki juurest hõigati

midagi: E.S. märkis, et seltskond hakkas kannatanuga suhtlema (kd 1, tl 46); D.M. i sõnul

olevat keegi karjunud, et noh, kas räägime (kd 1, tl 50), ning I.G. a sõnul olevat keegi tahtnud

I.G. iga kõneleda (kd 1, tl 66 pd). I.G. a, E.S. ja D.M. väidavad üksmeelselt, et I.G. läks

nende ees auto poole. I.G. i ütlused haakuvad ka hiljem sündmuskohale jõudnud A.N. i

ütlustega osas, milles kannatanu sõnul toimus rüselus: „[M]inu sõbrad püüdsid eemale tõugata

neid isikuid, kes mind peksid“ (kd 2, tl 36 pd).

24. Kolleegiumi meelest ei saa I. Rõkovi ega tema seltskonda kuulunud V.V. i, Z.P. i ega I.O.

i versiooni – erinevalt kannatanu räägitust – kuigivõrd usutavaks pidada. Esmast skepsist

tekitab ainuüksi väide, justkui astunuks I.G. (Z.P. i sõnul suisa joostes; kd 1, tl 80 pd) omal

käel väljakutsuval viisil süüdistatava seltskonna poole: nagu äsja viidatud, jättis I.G. i hoiak

alles mõni aeg varem Häirekeskusega suheldes n-ö stoilise mulje. Teiseks viitab

videosalvestiselt nähtuv kaudselt seltskonna tülinorivale hoiakule: auto pöörab end kaks korda

ringi, misjärel väljub vähemasti auto tagumisest uksest inimene, joostes auto ette. (kd 2, tl

28.) I. Rõkovi versioon jätab mulje, justkui oleks ta väljunud koos I.O. iga sõidukist ajal, mil

kannatanu seltskond nende poole jooksis: seetõttu olevat süüdistatav otsustanud mingi eseme

kaasa haarata (kd 1, tl 98). Veelgi kummastavamaks saab pidada seltskonna otsust pärast

raske vigastuse tekitamist sündmuskohalt lahkuda, teavitamata juhtunust õiguskaitseorganeid.

I. Rõkovi versiooni kasuks ei kõnele ka asjaolu, et süüdistatavat on suisa 19 korral erinevate

väärtegude – sealhulgas avaliku korra rikkumiste – eest karistatud (kd 2, tl 43): see viitab

normikuulekuse defitsiidile. Väiteid, nagu olnuks I.G. i käes kasteet või midagi läikivat, ei

kinnita ükski teine tõend peale süüdistatava seltskonna ütluste – vähemasti sündmuskohalt

midagi sellist ei leitud. Viidatud kaalutlustel, samuti I. Rõkovi, V.V. i, Z.P. i ja I.O. i ütlustes

esinevate vastuolude tõttu, saab nõustuda maakohtuga, et nende ütlused on

ebausaldusväärsed, mistõttu tuleb need tõendina kõrvale jätta.

25. Vaatamata kaitsja argumentidele leiab kolleegium sarnaselt maakohtuga, et I.G. i ütlused

on kooskõlas ka tema vigastustega. Seega kinnitab olemasolev tõendikogum ühes kannatanu

ütlustega, et sündmuste käik leidis aset viisil, nagu see on kirjas süüdistuses.

26. Lüües I.G. it jäiga esemega vastu pead ja kehasse, põhjustas I. Rõkov kannatanule valu ja

tervisekahjustused – parema otsmikuluu nihketa murru, parema sarnaluu nihketa murru,

parema silmakoopa lateraalse ja mediaalse seina nihketa murrud, mis läbisid parema

silmakoopa ülaseina, eesmist koljupõhimikku ning ulatusid kiilluu väiketiivani (kd 2, tl 10

pd).

27. Õiguskirjanduses on selgitatud, et tervisehäire kestuse kindlaksmääramisel tuleb kohtul

lähtuda meditsiiniliste eriteadmiste pinnalt antud kohtuarstliku ekspertiisi arvamusest: sellise

hinnangu andmisel toetub ekspert vigastuse keskmisele paranemisajale, käsitledes seda

hüpoteetilise hinnanguna (Kurm – Karistusseadustik. Kommentaar. 5. trükk, § 118, komm

8.3). Seega ei ole õige kaitsja argument, justkui oleks maakohus ses osas ekspertiisiaktist

juhindudes talitanud valesti.

28. Ekslik on ka seisukoht, mille järgi ei saa I.G. il diagnoositud vigastusi käsitada KarS §

118 lg 2 p 1 tähenduses raske tervisekahjustusena. Ekspertiisiakti kohaselt kestab I.G. il

diagnoositud vigastuste paranemine tavapärase kulu korral kauem kui 4 kuud:

eksperthinnangu järgi paraneb koljupõhimiku luude murd keskmiselt 150–165 päevaga (kd 2,

tl 28 pd). Sellele toetudes saab öelda, et I.G. ile tekitatud vigastused on kogumis käsitatavad

KarS § 118 lg 1 p 2 pärase raske tervisehäirena. Sellist seisukohta ei muuda ka apellatsioonis

välja käidud hüpoteetiline võimalus vigastuse kiiremaks paranemiseks: prokuratuur viitab

apellatsioonivastuses asjakohaselt kohtupraktikas juurdunud arusaamale, mille järgi on raske

tervisekahju põhjustamisest alust rääkida isegi olukorras, kus vigastuse paranemine on

toimunud keskmisest kiiremini (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-27-

08, p-d 12–13). Olgu märgitud sedagi, et ka puht-normatiivse hinnangu alusel poleks põhjust

jõuda teistsugusele järeldusele. Nimelt peksis I. Rõkov I.G. it kõva esemega korduvalt vastu

pead ehk ülitähtsat organit ja tekitas nii mitmed vigastused. Seesugusel juhul ei saa KarS §-ga

118 ette nähtavat ranget karistust pidada ülemääraseks.

29. Seega saab öelda, et I. Rõkov põhjustas I.G. ile raske tervisekahjustuse, täites sellega

KarS § 118 lg 1 p järgse objektiivse koosseisu. See tagajärg on I. Rõkovile objektiivselt

omistatav.

30. Ehkki maakohus tuvastas faktilised asjaolud korrektselt ning järeldas õigesti, et

süüdistatava tegu vastab KarS § 118 lg 1 p 2 järgsele objektiivsele koosseisule, eksis kohus

subjektiivse koosseisu määratlemisel. Nimelt märkis esimese astme kohus tagajärjetahtlusse

puutuvalt, et süüdistatav pidi võimalikuks pidama raske tervisekahjustuse tekitamist. Selline

väljend ei ole kaudse tahtluse puhul korrektne. Formulatsioon pidi võimalikuks pidama viitaks

pigem sellele, et süüdistatav tegelikult tagajärge võimalikuks ei pidanud, mistõttu puuduks

tahtluse kognitiivne külg ehk tahtlus tervikuna. Sama kehtib väljendi teadma pidama kohta –

see ei tähenda tegelikku teadmist. Sellest hoolimata leidis maakohus, et süüdistataval oli

vastutuse eelduseks olev tahtlus olemas: otsuses märgitakse, et I. Rõkov lõi kannatanut

kavatsetult ning põhjustas talle tervisekahjustuse kaudse tahtlusega. Seega on esimese astme

kohus väljendanud end küll ebatäpselt, kuid leidnud õigesti, et I. Rõkov pidas võimalikuks ja

möönis, et I.G. it jäiga esemega pähe ja kehasse lüües võib ta viimasele pikka paranemisaega

nõudva tervisekahjustuse tekitada. Kolleegium nõustub maakohtu järeldusega, mille järgi

tekitas I. Rõkov I.G. ile raske kehavigastuse tahtlikult.

31. Lähtudes sellest, et võimalikule I.G. i poolt tulnud ründamisele ei viita ükski teine tõend

peale I. Rõkovi, V.V. i, Z.P. i ja I.O. i ebausaldusväärsete ütluste, puudub vajadus neid väiteid

võimaliku hädakaitse valguses põhjalikumalt käsitada. Tõik, et keegi süüdistatava

seltskonnast hüüdis valjusti kannatanu suunas, lükkab ümber argumentatsiooni, justkui oleks

I. Rõkov enesele ekslikult ette kujutanud, et teostab I.G. it rünnates hädakaitseõigust:

kujunenud olukorras polnud kannatanu lähenemine süüdistatava jaoks vaadeldav KarS § 28 lg

1 järgse vahetu ründena, mis oleks andnud aluse hädakaitse teostamiseks. Seetõttu ei tule

kõne alla ka KarS § 31 lg 1 pärane õigusvastasust välistavas asjaolus.

32. Niisiis talitas maakohus õigesti, kui leidis et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid

ei esine ning tunnistas I. Rõkovi KarS § 118 lg 1 p 2 järgi süüdi.

33. Kolleegium ei nõustu apellatsioonis esitatud käsitlusega, justkui võiks kahe inimese vahel

toimuv kaklus olla käsitatav KarS § 1191 lg 1 järgse teona. Õiguskirjanduses on selgitatud, et

nii kaklus kui kallaletung eeldavad vähemasti kolme inimese osalust koosseisuelemendiks

olevas konfliktis (Kurm – Karistusseadustik. Kommentaar. 5. trükk, § 1191, komm 3.1–3.3).

Vastupidine tõlgendus irduks KarS § 1191 eesmärgist: muuta karistatavaks vägivallateod, kus

sellega kaasnenud raske tagajärje täpne põhjus või põhjustaja jäävad tuvastamata.

34. Küll aga väärib tähelepanu kaitsja etteheide, mis puudutab mõistliku menetlusaja

küsimuse tähelepanuta jätmist. Ehkki maakohus on I. Rõkovi karistusmäära valikul kuriteo

toimepanemisest möödunud aega – vägagi lakoonilisel moel – arvesse võtnud, pole kohus

kujundanud eraldivõetud seisukohta kaitsja taotluse osas, mis puudutab menetlusaja

mõistlikkust ja sellele reageerimist (kd 1, tl 106 ja 112). See on käsitatav KrMS § 339 lg 2

järgse kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Juhindudes KrMS § 340 lg-st 1 parandab

kolleegium maakohtu vea ning võtab selles küsimuses seisukoha.

35. Tuleb tõdeda, et mõistlik menetlusaeg on tänaseks möödunud. See aga ei tähenda, et

menetlusõigust oleks rikutud ulatuses, mis tingiks vajaduse kriminaalmenetlus lõpetada.

Menetluse lõpetamine mõistliku menetlusaja ületamise tõttu on erandlik abinõu, mida

kohaldatakse üksnes viimase meetmena. Enne selleni jõudmist peab kohus vaagima, kas

rikkumise heastamiseks võiks piisata rahalisest hüvitisest süüteomenetluses tekitatud kahju

hüvitamise seaduse § 5 lg 1 p 6 või lg 4 alusel, karistuse kergendamisest või karistusest

vabastamisest KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel. KrMS § 2742 lg 1 alusel saab kriminaalmenetluse

lõpetamine ringkonnakohtus üldjuhul tulla kõne alla vaid juhtudel, mil kriminaalasi tuleb

saata maakohtule uueks arutamiseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-

3101/99, p 45). See tuleneb asjaolust, et menetluse lõpetamise eesmärk mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu ei ole niivõrd juba toimunud rikkumise heastamine, vaid kestva rikkumise

katkestamine (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus nr 1-20-9006/90, p 19). Praeguses asjas

ei ilmne vajadust saata kriminaalasi tagasi maakohtule uueks arutamiseks.

36. Hindamaks seda, kas ja kui ulatuslikult on riivatud süüdistatava õigust mõistlikule

menetlusajale, tuleb silmas pidada kohtuasja keerukust, süüdistatava ja kaitsja ning riigivõimu

käitumist ja selle olulisust, mis on süüdistatava jaoks konkreetses kriminaalmenetluses kaalul.

Oluline on seegi, mil määral on pikale veninud menetlus süüdistatavat mõjutanud. Muu

hulgas tuleb arvesse võtta, kui intensiivselt on tõendite kogumisel süüdistatava eraellu

sekkutud, milliseid menetluse tagamise vahendeid on tema suhtes kohaldatud ja kas

süüdistatav on pidanud viibima seoses menetlusega avalikkuse tähelepanu all. Vastukaaluks

süüdistatava õiguste riive ulatuslikkusele tuleb mõistliku menetlusaja rikkumisele

reageerimisel arvestada avalikku menetlushuvi. (Vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus

nr 1-20-9006/90, p-d 17 ja 18 koos viidetega.)

37. Menetluse esemeks olev kuritegu toimus 18. novembril 2021, misjärel alustas politsei

menetlustoimingute tegemist. Seejärel jäi asja menetlemine seisma – prokuratuur saatis

süüdistusakti kohtusse alles 30. mail 2025 (kd 1, tl 2). Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist

õiguslikus vaates keeruka ega mahuka menetlusega – kaasuse raskuskese seisneb faktiliste

asjaolude tuvastamisel. Ehkki kaitsja juhtis aastatepikkusele menetlusseisakule tähelepanu

juba maakohtus (kd 1, tl 34 pd ja 112), pole prokuratuur esile toonud asjaolusid, mis sellise

pausi tingisid. Siiski ei saa öelda, et kriminaalmenetluse toimetamine oleks I. Rõkovi

põhiõigusi riivanud olulisel määral: peale õiguskindluse puudumise pole menetluse

toimetamisel muid sisulisi mõjusid olnud. Seega ei saa öelda, et mõistliku menetlusaja nõude

rikkumine olnuks ulatuslik. Neil asjaoludel on kolleegiumi meelest on kõnesoleva riive

heastamiseks kohaseks abinõuks pidada KrMS § 306 lg 1 p 61 alusel karistuse kergendamist.

38. Maakohtul on karistust mõistes võrdlemisi lai kaalutlusruum, millesse kõrgema astme

kohus kergekäeliselt sekkuda ei saa. Sellest johtuvalt leiab ringkonnakohus, et I. Rõkovile

mõistetud 4 aasta ja 10 kuu pikkune – ehk sanktsioonimäära alla jääv vangistus –, vastab

teosüüle. Nagu äsja öeldud, tuleb I. Rõkovile mõistetud karistust siiski mõistliku menetlusaja

möödumise tõttu KrMS § 2742 lg 1 ja § 306 lg 1 p 61 alusel kergendada. Ringkonnakohus

leiab, et I. Rõkovi õiguste riivet tasakaalustab mõistetud karistuse kergendamine 2 aasta

pikkuse vangistuseni, arvates KarS § 68 lg 1 alusel selle hulka eelvangistuses viibitud 2 päeva

(kd 2, tl 141-145). KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jätab kolleegium selle karistus täitmisele

pööramata, tingimusel, et I. Rõkov ei pane 3 aasta pikkuse katseaja jooksul toime uut

kuritegu. See katseaeg hakkas KarS § 78 p 1 alusel kulgema maakohtu otsuse kuulutamisest

9. veebruaril 2026.

39. Toodud põhjustel ning juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 4, tühistab ringkonnakohus

osaliselt Viru Maakohtu 9. veebruari 2026 otsuse ning teeb tühistatud osas uue otsuse, millega

mõistab I. Rõkovile kergendatud karistuseks 2-aastase vangistuse, arvates sellest maha

eelvangistuses viibitud aja. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jääb see 3-aastast katseaega seades

tingimisi täitmisele pööramata. Kaitsja apellatsioon kuulub osaliselt rahuldamisele.

40. Viimaks võtab kolleegium seisukoha menetluskulude osas. Vandeadvokaat D. Matvejev

taotleb kohtuotsusega tutvumise, tõendite võrdlemise, apellatsiooni koostamise, kliendiga

nõupidamise ning apellatsiooni koostamise ja esitamisega seotud toimingute eest tasu 401

eurot, millele lisandub 96,24 euro suurune käibemaks. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja

tasutaotlus on põhjendatud ning rahuldab selle. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p

4 pärase lahendi, tuleb see kaitsjatasu jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)