3-25-628/10 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

3. juunil 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-25-628

Haldusasi

Greengold Timberlands 1 OÜ kaebus kliimaministri 14.

veebruari 2025. a käskkirjale nr 1-2/25/75

Menetlusosalised

Kaebaja Greengold Timberlands 1 OÜ, esindaja Z.G

Vastustaja

energeetika-

ja

keskkonnaminister

(Kliimaministeeriumi kaudu), esindaja Džein Aunre

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 3. juulil 2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastu-

apellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14

päeva (HKMS § 184 lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Tallinna Ringkonnakohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei

peata menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks

peab menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

3-25-628

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. OÜ Greengold Timberlands 1 (edaspidi kaebaja) omandas 6. mail 2021 kinnistu

katastritunnusega 42301:001:0605, aadressiga Suugu-Jüri, Tapurla küla, Kuusalu vald, XXX,

maa sihtotstarve maatulundusmaa (100%).

2. Kaebaja esitas 13. märtsil 2023 Keskkonnaametile metsateatised, millega kavandati

Harju maakonnas Kuusalu vallas Tapurla külas asuva kinnistu nr 9641102 (katastritunnus

42301:001:0605, lähiaadress Suugu-Jüri) eraldisel 1 aegjärkset raiet 0,12 ha ulatuses ja

lageraiet 0,5 ha ulatuses (metsateatised on registreeritud metsaressursi arvestuse riiklikus

registris nr-te 50000814588 ja 50000814590 all). Keskkonnaamet peatas 27. märtsi 2023. a

otsusega nr 13-4/23/6020 metsateatiste nr 50000814588 ja 50000814590 menetluse Suugu-

Jüri kinnistu eraldisel 1 (digitoimiku leheküljed (dtl) 10-12). Keskkonnaamet selgitas, et

Suugu-Jüri kinnistu läänepoolne osa (sh eraldis 1) asub Lahemaa rahvuspargi Lahemaa

piiranguvööndis. Lahemaa rahvuspark kuulub Natura 2000 võrgustikku kuuluvate Lahemaa

loodusala ja Lahemaa linnuala koosseisu. Kinnistu piiranguvööndis kasvav mets jääb alale,

mis 28. septembri 2022 inventuuri kohaselt vastab nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

(loodusdirektiiv) I lisas nimetatud elupaigatüüpide 9050 (rohunditerikkad kuusikud),*9080

(soostuvad ja soo-lehtmetsad) ja *9010 (vanad loodusmetsad) tunnustele (eraldis 1 vastab

osaliselt *9080 ja osaliselt 9050 tunnustele). Keskkonnaamet on 7. veebruari 2022. a kirjaga

nr 7-4/22/2442 „Loodusdirektiivi metsaelupaigatüüpide range kaitse alla võtmine” teinud

Keskkonnaministeeriumile looduskaitseseaduse (LKS) § 8 lg 1 ning § 13 lg 1 alusel

ettepaneku muuta Natura 2000 võrgustiku loodus- ja linnualadega kattuvate siseriiklike

kaitstavate loodusobjektide kaitsekorda selliselt, et loodusdirektiivi I lisas nimetatud

metsaelupaigatüübid oleksid rangelt kaitstud. Keskkonnaameti hinnangul ei ole kavandatud

raiete lubatavuse üle asjakohane otsustada enne loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse

alla võtmisest keeldumise otsuse tegemist, kuivõrd kavandatava raieala looduslikku seisundit

ei saaks pärast raiet pidada sama soodsaks, kui see on enne raiet. Keskkonnaamet peatas

metsateatiste menetluse kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest

keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks haldusakti andmise

menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates.

3. Kaebaja esitas Keskkonnaametile avalduse, milles tegi riigile ettepaneku omandada

kaebaja omandis olev Suugu-Jüri kinnistu (registreeritud Keskkonnaameti dokumendihaldus-

süsteemis 2. veebruari 2024. a kirjana nr 7-10/24/2106, dtl 20). Kliimaministri 14. veebruari

2025. a käskkirjaga nr 1-2/25/75 (dtl-d 20-22) keelduti kinnistu riigile omandamisest

põhjusel, et kaebaja omandas Suugu-Jüri kinnistu 6. mail 2021 ehk pärast kinnistu kaitse alla

võtmist. Kinnisasi omandati kinnistute müügilepingu, kinnistu mõttelise osa müügilepingu,

kasutuskorra kokkuleppe ja asjaõiguslepingute alusel ning võõrandamistehing sisaldab

informatsiooni kaitstava loodusobjekti kohta ja kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole

pärast omandamist rangemaks muutunud. Seega ei ole Suugu-Jüri kinnistu riigile

omandamine tulenevalt LKS § 20 lõikest 11 lubatav. Kaitstaval loodusobjektil asuva Suugu-

Jüri kinnistu omandamine ei saa olla kaalutlusotsus, mistõttu tuleb kinnistu riigile

omandamisest keelduda.

4. Tallinna Halduskohus registreeris 13. märtsil 2025 Greengold Timberlands 1 OÜ

kaebuse kliimaministri 14. veebruari 2025. a käskkirjale nr 1-2/25/75. Kohus võttis 31.

märtsil 2025 kaebuse menetlusse nõuetes tühistada kõnealune käskkiri ning kohustada

kliimaministrit otsustama kinnistu asukohaga XXX, Kuusalu vald, Tapurla küla, Suugu-Jüri

(kinnistusraamatu registriosa nr 9641102, katastritunnus 42301:001:0605) riigile omandamise

üle.

2(7)

3-25-628

KAEBAJA NÕUDED JA PÕHJENDUSED

5. Kaebaja palub tühistada vaidlusaluse kliimaministri käskkirja ning kohustada

vastustajat uuesti otsustama Suugu-Jüri kinnistu riigile omandamise üle.

6. Vaidlusaluses käskkirjas väidetakse, et kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole

pärast omandamist rangemaks muutunud. Kaebaja hinnangul on kord muutunud rangemaks.

Seda ilmestab Keskkonnaameti otsus metsateatiste nr 50000814588 ja 50000814590

menetluse peatamise kohta, kus on kirjas, et kaitsekord kinnistul on muutunud pärast kinnistu

omandamist rangemaks.

VASTUSTAJA SEISUKOHT

7. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu ja leiab, et kaebus tuleb jätta

rahuldamata.

7.1.

Kaitsekorra muutmise ettepanekust lähtuvalt LKS § 8 lõike 6 alusel metsateatise

menetluse peatamine ei ole sama, mis kaitsekorra rangemaks muutmine. Lõplikku otsustust

kaebaja omandis oleva metsakinnistu kaitsekorra muutmise või metsaga edasiste võimalike

tegevuste kohta ei ole veel tehtud.

7.2.

Kaebaja on omandanud kinnisasja pärast kaitse alla võtmist ja tehing sisaldas teavet

kaitstava loodusobjekti kohta, mistõttu välistab LKS § 20 lõike 11 üldpõhimõte kinnisasja

riigile omandamise, kui ei esine samas sättes toodud erandi kohaldamise võimalust. LKS § 20

ei võimalda riigil omandamise otsustamisel arvesse võtta veel kehtestamata piiranguid.

7.3.

Kaebaja on esitanud kaebuse ennatlikult. Kaitsekorra rangemaks muutumisel on

kaebajal võimalus uuesti kinnisasja riigile omandamise avaldus esitada. Ennekõike puudutab

see hetkel piiranguvööndisse jäävat osa. Sihtkaitsevööndisse jäävat kinnisasja osa riik ei

omanda, kuna see on omandatud juba kehtivate piirangutega, sh ei ole kaitsekord selles

kinnistu osas rangemaks muutunud.

7.4.

Seoses 28 kuu möödumisega metsateatiste menetluse peatamisest (LKS § 8 lg 6)

lõpetas Keskkonnaamet 17. juulil 2025 metsateatiste nr 50000814588 ja nr 50000814590

menetluse (dtl-d 79-86) ning tegi raie registreerimisest keeldumise otsused. Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja (Vabariigi Valitsuse 19. veebruari 2015. a määrus nr 18) § 22

lõike 1 kohaselt on piiranguvööndis uuendusraieks vaja valitseja nõusolekut (kaalutlusotsus),

mistõttu ei ole kinnisasja omanikul õiguspärast ootust, et ta saab igal juhul uuendusraiet teha.

Kaebaja omandas teadlikult kinnisasja looduskaitseliste piirangutega, kaitsekorda ei ole

muudetud.

7.5.

Juhuks, kui Natura 2000 ala piiranguvööndis asub nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ I

lisas nimetatud metsaelupaik, on riik raiepiirangute leevendamiseks ette näinud kõrgema

määraga erametsatoetuse. Maaeluministri 23. detsembri 2022. a määruse nr 78 „Perioodi

2023–2027 Natura 2000 erametsades elurikkuse soodustamise toetus“ § 3 lõike 1 punkti 2

alusel on kaebajal võimalik Natura 2000 ala piiranguvööndis asuva nõukogu direktiivi 92/43/

EMÜ I lisas nimetatud metsaelupaiga ala eest taotleda erametsatoetust 160 eurot hektari

kohta.

3(7)

3-25-628

KOHTU PÕHJENDUSED

8. Kohus leiab, et kaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohus põhjendab oma seisukohta

järgnevalt.

9. Kohtule nähtub, et kaebaja omandas Suugu-Jüri kinnistu Kuressaare notari Gerda Pitki

poolt 5. mail 2021 tõestatud kinnistute müügilepingu, kinnistu mõttelise osa müügilepingu,

kasutuskorra kokkuleppe ja asjaõiguslepingute alusel (dtl 37). Notariaalse lepingu punktis 1.4

on toodud kinnistuga seotud kitsendused: 1) kaitseala piiranguvöönd; ulatus: 16 832 m²;

nähtus: kaitseala (Lahemaa rahvuspark); 2) piiranguvöönd: kaitseala hooldatav

sihtkaitsevöönd; ulatus: 46 735 m²; nähtus: kaitseala (Lahemaa rahvuspark) (dtl 38).

Notariaalse lepingu punktis 1.18.2 sisaldub ostja (kaebaja) kinnitus, et on teadlik mh punktis

1.4 kirjeldatud piirangutest ning ei pea neid lepingu esemete puudusteks (dtl 42). Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskiri on vastu võetud Vabariigi Valitsuse 19. veebruari 2015. a

määrusega nr 18. Seega kehtis Lahemaa rahvuspargi kaitsekord ka 2021. aastal, mil kaebaja

Suugu-Jüri kinnistu omandas. Eeltoodust saab järeldada, et kaebajale olid kinnistu

omandamise hetkel teada kinnistuga seotud Lahemaa rahvuspargi kaitseala piiranguvööndist

ja sihtkaitsevööndist tulenevad piirangud.

10. LKS § 20 lõikes 1 on sätestatud, et kaitstavat looduse üksikobjekti sisaldava või kogu

ulatuses kaitsealal, hoiualal või püsielupaigas asuva kinnisasja, mille sihtotstarbelist

kasutamist ala kaitsekord oluliselt piirab, omandab riik kokkuleppel kinnisasja omanikuga

kinnisasja väärtusele vastava tasu eest. Samas on LKS § 20 lõikes 11 toodud, et riik ei omanda

kinnisasja kõnesolevas paragrahvis sätestatud korras, kui isik on kinnisasja omandanud pärast

selle kaitse alla võtmist ning võõrandamistehing sisaldas informatsiooni kaitstava

loodusobjekti kohta, välja arvatud juhul, kui: 1) kinnisasja suhtes kohaldatav kaitsekord

muutub rangemaks; 2) kinnisasi omandati pärimise teel; 3) kinnisasi omandati abikaasalt,

registreeritud elukaaslaselt, alanejalt sugulaselt, vanemalt või tema alanejalt sugulaselt või

vanavanemalt või tema alanejalt sugulaselt ning isik, kellelt kinnisasi omandati, oli selle

omanik enne kaitse alla võtmist või kaitsekorra rangemaks muutumist; 4) kinnisasi omandati

õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise teel ja kohaliku omavalitsuse üksuse korraldus

maa tagastamise kohta on antud enne 1996. aasta 7. juunit.

11. Keskkonnaamet tegi 7. veebruaril 2022 Keskkonnaministeeriumile ettepaneku nr

7-4/22/2442 (dtl-d 54-56) muuta Natura 2000 võrgustiku loodus- ja linnualadega kattuvate

siseriiklike kaitstavate loodusobjektide kaitsekorda selliselt, et nõukogu direktiivi 92/43/EMÜ

looduslike elupaikade ning loodusliku loomastiku ja taimestiku kaitse kohta (EÜT L 206,

22.07.1992, lk 7‒50; edaspidi loodusdirektiiv) I lisas nimetatud metsaelupaigatüübid oleksid

rangelt kaitstud. Loodusdirektiivi efektiivsemaks rakendamiseks tegi Keskkonnaamet ette-

paneku moodustada Natura 2000 aladega kattuvatele osadele uued sihtkaitsevööndid 42 358,3

ha ulatuses. Suugu-Jüri kinnisasi jääb 16 832 m2 ulatuses Lahemaa piiranguvööndisse, kus on

asuvad metsaelupaigatüübid, mille kohta on Keskkonnaamet teinud ettepaneku kaitsekorda

muuta rangemaks (dtl 10). Seega muudaks ettepaneku kohaselt kaebaja kinnistul

piiranguvööndi arvelt uute sihtkaitsevööndite moodustamine kinnisasja suhtes kohaldatava

kaitsekorra rangemaks.

4(7)

3-25-628

12. Samas nähtub nii Keskkonnaameti 27. märtsi 2023. a metsateatiste menetluse

peatamise otsusest (dtl 11), vastustaja 30. aprilli 2025. a vastusest (dtl 35) kui ka vastustaja 8.

mai 2026. a vastusest (dtl 77), et Keskkonnaameti ettepanekust tulenevalt ei ole Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmist praeguseks hetkeks isegi algatatud, rääkimata selle

otsustamisest, mistõttu ei ole Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskiri kaebaja kinnistu osas

võrreldes selle omandamise hetkega 2021. aastal rangemaks muutunud. Kohus nõustub

vastustajaga, et vaidlusaluse otsuse tegemisel ei pidanud ega saanud vastustaja arvesse võtta

veel kehtestamata piiranguid, sh Keskkonnaameti ettepanekut. Olukorras, kus Lahemaa

rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmine (sh kaitsekorra rangemaks muutmine kaebaja kinnistu

osas) on üksnes ettepaneku faasis, kuid otsustust kaitse-eeskirja muutmise kohta ei ole tehtud,

ei esine LKS § 20 lg 11 punktis 1 toodud olukorda.

13. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 15. juuni 2021. a otsuses nr

5-21-3/11 (p 34) on selgitatud, et sõltumata sellest, kui intensiivselt kaitsekord kaebaja

omandivabadust riivab, ei tulene põhiseadusest kohustust hüvitada kaebajale juba enne

kinnisasja omandamist kehtinud piiranguid (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri

2018. a otsus nr 3-16-812/61, punkt 13). Looduskaitseliste piirangutega kinnisasja

omandamine oli kaebaja teadlik valik ja eeldatavasti kajastusid piirangud kinnisasja hinnas.

Kaebajal ei saanud millegi põhjal tekkida õigustatud ootust, et riik hüvitab talle nende

piirangute negatiivse mõju soodsamatel tingimustel, kui see on ette nähtud LKS §-s 20.

13.1.

Riigikohtu halduskolleegiumi 12. novembri 2018. a otsusest nr 3-16-812/61 (p 13)

nähtub, et riigil on PS § 32 lg 1 teise lause alusel kohustus tagada omanikule kohene ja

õiglane hüvitis de facto sundvõõrandamise olukorras, sh juhul, kui kinnisasjale kehtestatud

looduskaitselised piirangud jätavad omaniku peaaegu täielikult ilma oma omandiõiguse

teostamise võimalusest. Ka seal on aga selgitatud, et sellist põhiseaduslikku kohustust ei teki,

kui piirangud on kehtestatud juba enne kinnisasja omandamist.

13.2.

Seega olukorras, kus kaebaja oli kinnistu omandamise hetkel teadlik sellel kehtivatest

looduskaitselistest piirangutest, ei saa kõnealused piirangud olla aluseks kinnisasja riigile

omandamisel, kui kinnistu suhtes kehtiv kaitsekord ei ole kinnistu omandamise hetkega

võrreldes rangemaks muutunud.

14. Kohtu hinnangul ei kujutanud ka KeA otsus peatada metsateatiste menetlus kuni

loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni LKS

§ 20 lg 11 punktis 1 toodud olukorda, mis oleks saanud olla aluseks kaebaja kinnistu riigile

omandamisel.

5(7)

3-25-628

14.1.

Keskkonnaamet kontrollib nõuetekohase metsateatise alusel kavandatud raiete

vastavust õigusaktide nõuetele ja seaduses ettenähtud juhtudel kehtivatele inventeerimis-

andmetele või tegelikele andmetele metsa seisundi, vanuse, rinnaspindala ning varude suuruse

kohta, kui inventeerimisandmed ei vasta tegelikkusele (metsaseaduse (MS) § 41 lg 7). MS §

41 lg 8 kohaselt, kui kavandatud raie ei vasta õigusaktide nõuetele, on Keskkonnaametil õigus

selle registreerimisest keelduda, põhjendades keeldumist kirjalikult ja andes ühtlasi

soovitused tegevuse õigusaktidega vastavusse viimiseks. Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja

§ 22 lg 1 järgi eeldab raie (nii turberaie, mille alaliigiks on aegjärkne raie (vt p 1 ja MS § 30

lg 1), kui ka lageraie (vt p 2)) rahvuspargi piiranguvööndis kaitseala valitseja nõusolekut.

Nõusoleku andja ja raieloa andja langevad praegusel juhul kokku – selleks on

Keskkonnaamet. Nõusoleku andmisel ja raieks loa andmisel peab Keskkonnaamet lähtuma

kaitse-eeskirjas sedastatud kaitse-eesmärkidest ja järgima keskkonnaõiguse põhimõtteid.

Seega on raie lubamine Keskkonnaameti poolt kaalutlusõiguse alusel tehtav otsus (vt ka

Riigikohtu halduskolleegiumi 4. detsembri 2023. a otsus nr 3-21-552/28, p 16).

Keskkonnaamet leidis metsateatiste menetlemisel, et Suugu-Jüri kinnistu eraldisel 1

kavandatavad raied on vastuolus loodusobjekti kaitse alla võtmise eesmärgiga ja kavandatava

kaitsekorraga ning võivad mõjutada loodusobjekti seisundit ning et kavandatud raiete

lubatavuse üle ei ole asjakohane otsust anda enne loodusobjekti kaitse alla võtmise või kaitse

alla võtmisest keeldumise otsuse tegemist. Seetõttu pidas Keskkonnaamet asjakohaseks

peatada metsateatiste menetlus LKS § 8 lg 6 alusel kuni loodusobjekti kaitse alla võtmise või

kaitse alla võtmisest keeldumise otsuse tegemiseni, kuid mitte kauemaks kui 28 kuuks

haldusakti andmise menetluse peatamise otsuse tegemisest arvates. Seega oli tegemist ajutise

piiranguga kaebaja omandipõhiõiguse teostamisel. Paika ei pea kaebaja väide, mille kohaselt

on metsateatiste menetluse peatamise otsuses öeldud, et kinnistul on kaitsekord rangemaks

muutunud – Keskkonnaamet on menetluse peatamisel põhjendanud, et kavandatav raie võib

olla vastuolus planeeritava kaitsekorra muudatusega ning kahjustaks selle eesmärki. Otsustust

kaitsekorra muutmise kohta aga tehtud ei olnud.

14.2.

Tallinna Ringkonnakohus on 13. märtsi 2024. a otsuses asjas nr 3-22-674 selgitanud,

et ehkki metsateatise menetluse peatamine kuni 28 kuuks kujutab endast olulist omandiõiguse

riivet, on meede proportsionaalne ülekaaluka avaliku huvi tõttu. Omandiõiguse riivet aitab

tasakaalustada selle ajaline piir. Tegemist on ajutise meetmega (p 13). Metsateatise menetluse

peatamise eest ei näe seadus ette hüvitise maksmist. Menetluse peatamise näol pole tegemist

de facto sundvõõrandamisega, sest tegelik omandiõiguse piirang on menetluse peatamise

perioodil veel ebaselge. Omandiõiguse realiseerimine on vaid edasi lükatud, mitte lõplikult

piiratud (p 14).

14.3.

Eelnevast järeldub, et kuigi metsateatiste menetluse peatamine kujutas endast kaebaja

omandiõiguse riivet, ei olnud tegemist sellise olukorraga, mis õigustaks LKS § 20 lg 1 alusel

kaebaja kinnistu riigile omandamist.

15. Kohtule ei nähtu, et vaidlusaluse otsuse tegemisel hetkel oleks esinenud muid LKS §

20 lg 11 alapunktides nimetatud aluseid kinnisasja riigile omandamiseks ning ka kaebaja ei ole

sellisele asjaolule osutanud.

16. Haldusakti õiguspärasust hindab kohus haldusakti andmise aja seisuga (HKMS § 158

lg 2 teine lause). Arvestades, et vaidlusaluse otsuse tegemise hetke seisuga ei olnud tehtud

otsust Lahemaa rahvuspargi kaitse-eeskirja muutmise kohta ning KeA otsus metsateatiste

menetluse peatamise kohta kujutas endast ajutist piirangut kaebaja omandiõigusele, leidis

vastustaja vaidlusaluse otsusega õiguspäraselt, et Suugu-Jüri kinnistu omandamine ei ole LKS

§ 20 lõikest 11 tulenevalt lubatav, kuivõrd kinnistu võõrandamistehing sisaldas informatsiooni

6(7)

3-25-628

kaitstava loodusobjekti kohta ja kinnistu suhtes kohaldatav kaitsekord ei ole pärast

omandamist rangemaks muutunud.

17. Haldusakt on õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel

kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab

vorminõuetele (haldusmenetluse seaduse § 54). Vastustaja 14. veebruari 2025. a käskkiri nr

1-2/25/75 vastab neile tingimustele ning on seega õiguspärane, mistõttu puudub alus kaebuse

rahuldamiseks ning kõnealuse käskkirja tühistamiseks ja vastustaja kohustamiseks uuesti

otsustama kaebaja kinnistu riigile omandamise üle.

18. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kaebuse rahuldamata jätmisega tehti otsus kaebaja kahjuks. Kuivõrd vastustaja ei ole

taotlenud kaebajalt menetluskulude välja mõistmist, jäävad menetlusosaliste menetluskulud

nende endi kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

7(7)