3-25-1307/9 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse tegemise aeg ja koht

2. juuni 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1307

Haldusasi

F.B kaebus Eesti Töötukassa 07.02.2025 otsuse nr

TVH/25/005696 "Töövõime hindamine", 10.02.2025 otsuse

nr TVT/25/008129 "Töövõimetoetuse mittemääramine" ja

07.04.2025 vaideotsuse nr VO/25/681 tühistamiseks ning

Eesti Töötukassa kohustamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – F.B

Vastustaja – Eesti Töötukassa

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 02.07.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. F.B esitas 21.12.2024 Eesti Töötukassale (ETK) töövõime hindamise ja töövõimetoetuse

taotlused (dtl 76-83).

ETK 07.02.2025 otsusega nr TVH/25/005696 tuvastati, et F.B

töövõime ei ole vähenenud (dtl 22-24). Seetõttu jäeti ETK 10.02.2025 otsusega nr

TVT/25/008129 (dtl 20-21) F.B-le töövõimetoetus määramata.

F.B

esitas 04.03.2025 ETK-le vaide töötukassa 07.02.2025 otsusele nr

TVH/25/005696 ja 10.02.2025 otsusele nr TVT/25/008129. ETK 07.04.2025

vaideotsusega nr VO/25/681 jäeti vaie rahuldamata (dtl 7-16).

2. Tallinna Halduskohtule saabus 30.04.2025 (täpsustatud 06.05.2025) F.B kaebus ETK

07.02.2025 otsuse nr TVH/25/005696 "Töövõime hindamine", 10.02.2025 otsuse nr

TVT/25/008129 "Töövõimetoetuse mittemääramine" ja 07.04.2025 vaideotsuse nr VO/25/681

tühistamiseks ning Eesti Töötukassa kohustamiseks vaadata kaebaja avaldus uuesti läbi.

Kohus võttis kaebuse oma 06.05.2026 määrusega menetlusse. 01.04.2026 määrusega määras

kohus asja lahendamise viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

3. Kaebaja palub kokkuvõtvalt kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel:

3.1. Kaebaja leiab, et ETK on kaebaja töövõime hindamisel ja sellele järgnenud otsuste

tegemisel ebaõigesti hinnanud kaebaja terviseseisundist tulenevaid piiranguid ning rikkunud

menetlusnorme

ja

-põhimõtteid,

sh kohaldanud

vääralt

Rahvusvahelist

funktsioneerimisvõime klassifikatsiooni (RFK).

3.2. Piirangute ebaadekvaatne hindamine RFK raamistikus:

Töötukassa ekspertarst ja sellele tuginev vaideotsus ei ole piisavalt arvestanud kaebaja

tegelikku funktsioneerimisvõimet ja osaluspiiranguid, mida RFK rõhutab. Hinnang

keskendub üksikutele diagnoosidele ja sümptomitele, jättes tähelepanuta nende koosmõju ja

kumulatiivse efekti igapäevaelule ja töövõimele.

Käeline tegevus (valdkond 2): hinnangus on küll tuvastatud mõõdukas piirang (raskusaste 2)

käte sirutamisel, kuid see ei kajasta tegelikku olukorda, kus mõlema õla valu tõttu on

raskendatud ja valulikud paljud igapäevased tegevused, sh riietumine ja üle 5kg raskuste

tõstmine, nagu kaebaja kirjeldas vaides. Vaatamata TIS-i lisandunud andmetele, mis

kinnitavad mõlemapoolset probleemi, jäeti hinnang muutmata. Piirangut tuleks hinnata

vähemalt raskeks (aste 3), arvestades selle mõju igapäevaelule ja tööülesannete täitmisele.

Vaimne võimekus (valdkonnad 5, 6, 7): hinnangus on tuvastatud vaid kerged piirangud (aste

1) õppimises ja tegevustes, muutustega kohanemises ning suhtlemises, tuginedes peamiselt

asjaolule, et ravi (Concerta, Fluoksetiin) on enesetunnet parandanud. Seejuures

ignoreeritakse kaebaja enda kirjeldusi vaides ja ka TIS-i andmetes kajastuvaid jätkuvaid

raskusi keskendumise, ärevuse, stressitaluvuse ja kognitiivse võimekusega, mis on otseselt

seotud kaebaja töö iseloomuga ja mida ravimid täielikult ei kompenseeri. RFK kontekstis

tuleks hinnata tegelikku sooritust ja osalemist keskkonnas, mitte ainult sümptomite osalist

leevenemist ravi foonil. Piirangud nendes valdkondades on vähemalt mõõdukad (aste 2),

takistades oluliselt toimetulekut kõrgeid kognitiivseid nõudmisi ja stressitaluvust eeldavas

töös.

Muud piirangud (liikumine, enesehooldus): eksperthinnang ja vaideotsus on põhjendamatult

jätnud arvestamata kaebaja kirjeldatud piirangud liikumisel (kehaspasmid) ja enesehooldusel

(uriinipidamatus aevastamisel/hüppamisel). Väide, et need ei leia TIS-is kinnitust või on

2(11)

kompenseeritud, ei ole piisav. RFK järgi tuleb arvestada kõiki funktsioonihäireid ja

tegevuspiiranguid, isegi kui need on muutlikud või osaliselt kompenseeritavad, kuna need

mõjutavad siiski inimese üldist toimetulekut ja võivad seada piiranguid töövalikule.

3.3. Kaebaja leiab, et esineb vastuolulisus hinnangus ja soovitustes. Eksperthinnang ja

vaideotsus jõuavad järeldusele, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud, kuid samas antakse

soovitus vältida suurt vaimset pinget ja vastutusrikast tööd. See on vastuoluline, kuna

kaebaja haridus ja senine töökogemus on seotud just vastutusrikka ja vaimset pinget nõudva

tööga avalikus sektoris. Kui kaebajale ei sobi enam selline töö, siis on ilmselge, et kaebaja

töövõime on vähenenud TVTS § 5 lg 3 mõttes, kuna kaebaja töötamine senises valdkonnas ja

sarnastel ametikohtadel on terviseseisundist tulenevalt takistatud. Hinnangus ei pakuta välja

realistlikke alternatiive ega arvestata sellega, et RFK kohaselt tuleb hinnata inimese võimet

osaleda tööelus laiemalt, kuid siiski tema oskusi ja kvalifikatsiooni arvestades. Arvestamata

on jäetud asjaolu, et kaebaja viibis 6 kuud töövõimetuslehel ja on sellest hetkest ka töötuna

arvel.

3.4. Kaebaja leiab, et eiratud on RFK biopsühhosotsiaalse mudelit. Hinnang ei käsitle kaebaja

terviseseisundit terviklikult ja piisavalt, RFK biopsühhosotsiaalsest mudelist lähtuvalt. See

tähendab, et arvestamata on jäetud füüsiliste (õlavalu jm valud) ja vaimse tervise

probleemide (depressioon, ärevus, ATH) vastastikmõju ning nende kumulatiivne mõju

kaebaja üldisele funktsioneerimisele, energiatasemele, stressitaluvusele ja sotsiaalsele

osalemisele, sh tööalasele tegevusele. Kaebaja vaides toodud argument, et öised valud ja

unehäired mõjutavad vaimset tervist ja toimetulekut, on jäänud tähelepanuta.

3.5. Menetlusvead. Otsus tugineb eksperdiarvamusele, mis ei ole piisavalt põhjendatud ega

kaalutletud, jättes arvestamata olulised asjaolud ja kaebaja argumendid, mis olid esitatud nii

taotluses kui ka vaides. Vastustaja ei ole piisavalt uurinud kaebaja tegelikku

tegutsemisvõimet ega põhjendanud veenvalt, miks kaebaja enda ja raviarstide (kelle andmed

on TIS-is) kirjeldused piirangute ulatusest ei vasta väidetavalt tegelikkusele või miks need ei

mõjuta töövõimet TVTS tähenduses.

3.6. Eeltoodust tulenevalt leiab kaebaja, et ETK 07.04.2025 vaideotsus nr VO/25/681 ning

selle aluseks olevad 07.02.2025 otsus nr TVH/25/005696 ja 10.02.2025 otsus nr

TVT/25/008129 on õigusvastased, kuna need põhinevad kaebaja terviseseisundist tulenevate

piirangute ja sellest tingitud töövõime vähenemise ebaõigel hindamisel, rikkudes RFK

aluspõhimõtteid ning jättes arvestamata olulised faktilised asjaolud ja kaebaja esitatud

argumendid. Kaebaja terviseseisundist tulenevad kombineeritud füüsilised ja vaimsed

piirangud takistavad oluliselt kaebaja töötamist, mistõttu on kaebajal õigus osalisele

töövõimele ja töövõimetoetusele.

3.7. Vastuseks vastustaja seisukohtadele märgib kaebaja, et jääb oma kaebuse juurde. Kaebaja

leiab jätkuvalt, et vastustaja otsused töövõime ja töövõimetoetuse määramata jätmise osas on

õigusvastased ja tuginevad puudulikult kaalutletud eksperdiarvamustele.

3.8. Vastuseks vastustaja täiendavatele seisukohtadele leiab kaebaja jätkuvalt, et vastustaja

otsused põhjendamata. Sisulist kaalumist pole läbi viidud. Viidatud on üksnes varasematele

ekspertarvamustele.

Rikutud on uurimispõhimõtet, kuna töövõime hindamisel ei ole piisavalt välja selgitatud

kaebaja terviseseisundi kujunemist ajas, pikaajalise töövõimetuse mõju, ravi kestust ja

taastumisprotsessi iseloomu, seisundi stabiilsust ja prognoosi. See tähendab, et hindamine on

tehtud üksikute meditsiiniliste kirjete pinnalt, mitte tervikliku analüüsi alusel.

Kaebaja tegeliku töövõimetuse perioodi arvestamata jätmine. Vastustaja ei ole arvesse

võtnud, et kaebaja oli ligikaudu 1,5 aasta jooksul sisuliselt töövõimetu, kuna viibis

3(11)

pikaajaliselt töövõimetuslehel, seejärel oli sunnitud olema töötuna arvel ja viibis jätkuvalt

ambulatoorses ravis. Tegemist on pikaajalise ja järjepideva töövõime langusega, mida

vastustaja ei ole hinnangus arvesse võtnud.

Töövõime hindamine toimus olukorras, kus kaebaja oli hiljutisest töövõimetuse perioodist

taastumas, jätkuvas ravis ja ebastabiilses terviseseisundis. Vastustaja ei ole hinnanud, kas

töövõime oli püsivalt vähenenud, kas tegemist oli ajutise paranemisega; ega töövõime

stabiilsust ajas. Selline hindamine ei vasta töövõime hindamise eesmärgile, milleks on hinnata

isiku tegelikku võimet tööturul toime tulla.

Kumulatiivse mõju hindamata jätmine. Kaebaja terviseseisund hõlmab mitut samaaegset

tegurit: krooniline valu ja liikumispiirangud, mis on pikka aega olnud püsivad, unehäired,

vaimse tervise probleemid, stressitundlikkus. Vastustaja käsitleb neid eraldiseisvalt ning ei

hinda nende koosmõju. Selline lähenemine ei kajasta tegelikku funktsioneerimisvõimet ning

on vastuolus tervikliku hindamise põhimõttega.

Vaimse tervise seisundi alahindamine. Vastustaja järeldus, et ravi olemasolu välistab

töövõime vähenemise, ei ole põhjendatud. Ei ole hinnatud töövõime püsivust ja kestvust,

koormustaluvust, seisundi tundlikkust stressoritele. Stabiliseerumine ei võrdu töövõime

taastumisega.

Ebakohane järeldus töövõime kohta töö olemasolu põhjal. Vastustaja viitab, et kaebaja töötab

õpetajana. See ei ole asjakohane, kuna töövõime hindamisel hinnatakse võimet töötada, mitte

faktilist töötamist ja töö võib toimuda tervist kahjustava koormuse hinnaga.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

4. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja seiskohad on kokkuvõtlikult

järgmised:

4.1. ETK võttis aluseks kaebaja taotluses esitatud enesehinnangud tegutsemisvõimele ja TIS-

is kajastunud terviseandmed. Eksperdiarvamuse koostas 07.02.2025 Confido ekspertarst dr

A.B. Vaidemenetluses vaadati andmed uuesti üle. Confido ekspertarst jäi oma hinnangu

juurde (dtl 256-277). ETK töövõime hindamise ekspertarst dr C.D kontrollis vaidemenetluses

eksperdi järeldused ja nõustus nendega (dtl 278-279). Kohtumenetluse raames kinnitas dr D.

03.07.2025 taas oma seisukohta ning vastas ka kaebaja etteheidetele (dtl 280-292).

4.2. Kaebaja on 21.12.2024 töövõime hindamise taotluses märkinud järgmised

tegutsemispiirangud.

1. Liikumise valdkond: 1.1. Liikumine eri tasapindadel – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 1.2.

Ohutu ringiliikumine – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 1.3. Seismine ja istumine – Minu

võimekus ühel kohal püsida istudes, seistes või kehaasendeid vahetades on muutlik. Mul

esineb alakehas kohati spasme, mis halvab ära terve keha. Kui see mind tabab, siis ma ei

suuda ennast ca 30 min üldse liigutada. Valuvaba asendit on raske leida. Lõpuks

leeveneb/leevendab valuvaigisti. Meditsiin ei ole sellele vastust leidnud. Püüan sellega elada

ja toime tulla. Suudan kehaasendeid vahetada, nt püsti tõusta, toolile istuda, kummardada jne.

Valu ajal ei suuda midagi teha, aga muidu saan liikuda. 1.4. Liikumisega seotud muud

piirangud – Kaebaja piiranguid ei esitanud.

2. Käelise tegevuse valdkond: 2.1. Käte sirutamine – Suudan suurte raskustega, peaaegu

võimatu tõsta käsi nii palju, et näiteks riiulilt mingit eset kätte saada. Mul on vasaku käe õlg

väga valulik ülesse tõstes. Raskuste üles tõstmist vasaku käega ei suuda lõpuni teostada.

Parema õla valu on hetkel väiksem, kuid see valu takistab raskuste tõstmist. 2.2. Asjade

liigutamine – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 2.3. Käteosavus – Kaebaja piiranguid ei

esitanud. 2.4. Käelise tegevusega seotud muud piirangud – Kaebaja piiranguid ei esitanud.

4(11)

3. Teabe edasiandmise ja vastuvõtmise valdkond: 3.1. Teabe edasiandmine – Minu võimekus

lihtsaid sõnumeid edastada on muutlik. Oleneb. Ärevus vahest takistab keskendumast ja see

segab. Kui olukord tundub kriitiline, siis keha pigem tardub ja kõneleda on keeruline. Nagu

klomp oleks kurgus. 3.2. Teabe vastuvõtmine – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 3.3.

Teabevahetusega seotud muud piirangud – Kaebaja piiranguid ei esitanud.

4. Teadvusel püsimise ja enesehoolduse valdkond: 4.1. Teadvusel püsimine – Kaebaja

piiranguid ei esitanud. 4.2. Tualettruumi toimingud – Esineb raskusi põie või soole

kontrollimisega vms iga päev. Aevastades või hüpates tulevad tilgad püksi. Mõnikord

rohkem, mis tekitab eriti suurt piinlikkust. 4.3. Söömine ja joomine – Kaebaja piiranguid ei

esitanud. 4.4. Teadvusel püsimise ja enesehooldusega seotud muud piirangud – Kaebaja

piiranguid ei esitanud.

5. Õppimise ja tegevuste sooritamise valdkond: 5.1. Tegevuste õppimine – Kaebaja

piiranguid ei esitanud. 5.2. Tegevuste alustamine ja lõpetamine – Suudan suurte raskustega,

peaaegu võimatu ise märgata igapäevategevuste vajadust ja neid kavandada, alustada ja

lõpetada. Igapäevaelu tegevuste korraldamine on väga energiamahukas, nõuab suurt nn

kokku võtmist, et asju teha. Pigem jäävad asjad tegemata või venivad. Pereliikmed aitavad

meeles pidada või juhivad tähelepanu puudustele. 5.3. Õppimise ja tegevuste sooritamisega

seotud muud piirangud – Keskendumisvõime, ärevus ja madal motivatsioonitase võtavad

hoogu maha. Ärevus ei lase kohati olla paigal. Ja siis ei saa süveneda. See tekitab omakorda

paanikahoogusid ja hirmu, mis must nii edasi saab ja kuidas ma elus edasi suudan liikuda ja

eksisteerida.

6. Muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkond: 6.1. Väljaskäimine – Suudan

mõõdukate raskustega emotsionaalse või vaimse pingeta ja ärevust tundmata minna

tuttavatesse kohtadesse. Ärevuse ja paanikahood võivad olla väga ootamatud, siis on raske ja

piinlik avalikus ruumis viibida. Suudan suurte raskustega, peaaegu võimatu emotsionaalse

või vaimse pingeta ja ärevust tundmata minna tundmatutesse kohtadesse. Mõnda kohta ma

küll ei lähe. Ma pean ikka teadma, mis mind ees ootab ja kas see on turvaline mu jaoks. 6.2.

Riski või ohu tajumine – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 6.3. Toimetulek muutustega – Minu

võimekus muutustega toime tulla on muutlik. Oleneb muutusest ja selle ulatusest. Mõne

muutusega on väga raske toime tulla. Nt töö kaotus oli väga raske ja hirmutav kogemus. 6.4.

Muutustega kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud – Kaebaja piiranguid ei

esitanud.

7. Suhtlemise valdkond: 7.1. Suhtlemisega hakkamasaamine – Saan mõõdukate raskustega

kohtuda tuttavate inimestega tundmata liigset ärevust või hirmu. Saan mõõdukate raskustega

kohtuda võõraste inimestega tundmata liigset ärevust või hirmu. Kohtumistel on alati veidi

ärev ja mul tekib selline mõte, et ma tahaks enda emotsioonid välja lülitada. See on raske,

aga kuidagi talutav. 7.2. Kohane käitumine – Kaebaja piiranguid ei esitanud. 7.3.

Suhtlemisega seotud muud piirangud – Kaebaja piiranguid ei esitanud.

4.3. TTO ekspertarst hindas vaidemenetluses koostatud 11.03.2025 eksperdiarvamuses

kaebajal valdkondade võtmetegevused järgmiselt: 1) käeline tegevus: käte sirutamine –

arvväärtusega 2, asjade liigutamine – arvväärtusega 0, käteosavus – arvväärtusega 0, käelise

tegevusega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0; 2) õppimine ja tegevuste sooritamine:

tegevuste õppimine – arvväärtusega 0, tegevuste alustamine ja lõpetamine – arvväärtusega 1,

õppimise ja tegevuste sooritamisega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0; 3)

muutustega kohanemine ja ohu tajumine: väljaskäimine – arvväärtusega 1, riski või ohu

tajumine – arvväärtusega 0, toimetulek muutustega – arvväärtusega 1, muutustega

kohanemise ja ohu tajumisega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0; 4) suhtlemine:

suhtlemisega hakkamasaamine – arvväärtusega 1, kohane käitumine – arvväärtusega 0,

suhtlemisega seotud muud piirangud – arvväärtusega 0.

5(11)

Teiste valdkondade võtmetegevustes piiranguid ei tuvastatud. Kaebaja töövõime ulatuse

tuvastamise aluseks võetav võtmetegevuste arvväärtuste summa on 2. Määruse § 8 lõike 5

kohaselt hindab eksperdiarvamuse andja isiku töövõimeliseks, kui võtmetegevuste

raskusastmete arvväärtuste summa on kolm või väiksem. Eeltoodut aluseks võttes on kaebaja

õigesti hinnatud töövõimeliseks.

Käesoleva kohtumenetluse raames vaatas töötukassa ekspertarst TTO ekspertarsti

eksperdiarvamuse, kaebaja poolt kirjeldatud enesehinnangulised kaebused ja objektiivsed

terviseandmed üle ja nõustus TTO ekspertarsti arvamusega.

4.4. Kaebaja etteheited ja ETK vastused

Kaebaja väidab, et eksperdiarvamus on ebapiisavalt kaalutletud, olulised asjaolud ja

raviarstide kirjeldused on jäetud arvestamata ning et TIS ei pruugi adekvaatselt peegeldada

funktsioneerimispiiranguid, sest arstid dokumenteerivad pigem diagnoose (RHK), mitte RFK-

põhiseid piiranguid.

Töötukassa selgitab, et hinnang põhineb kolmel sambal: enesehinnang, TIS-ist kättesaadavad

diagnoosid ja objektiivsed leiud, ning vajadusel täiendavad andmed. Funktsioonipiirangud

tuletataksegi RHK-diagnooside ja RFK põhimõtete koosmõjus. Isiku ütlusi peavad kinnitama

objektiivsed terviseandmed, sh ravi, uuringute, konsultatsioonide info ja määratud ravi mõju.

Ajaraami osas selgitab vastustaja, et määrus nr 15 lubab hinnata kuni viie eelneva aasta TIS-

andmeid; arvestada saab üksnes vaideotsuse tegemise ajaks olemas olnud andmeid.

Vaidemenetluses uusi sisulisi epikriise ei lisandunud; hiljem lisandus 02.06.2025 psühhiaatri

epikriis, mis vastustaja hinnangul ei muuda järeldusi.

Ravi toimivuse osas märgib vastustaja, et TIS peegeldab, et füsioteraapia ja ravimite toimel

on käeline liikuvus paranenud ja valud vähenenud; psüühikahäirete ravimid on parandanud

meeleolu, vähendanud ärevuse episoode ja parandanud und. Seetõttu ei kinnita objektiivsed

andmed, et piirangud olevat nii ulatuslikud, mis adekvaatse ravi foonil põhjustaksid töövõime

vähenemise.

Töötukassa rõhutab, et töövõimet ei hinnata konkreetse ameti lõikes, vaid üldiselt kõikidel

tööturu võimalikel töödel arvestusega, et sobimatud töötingimused on välditavad. Kaebajale

anti soovitused: vältida suurt vaimset pinget ja vastutust, vältida pikaajalist ühes asendis

töötamist ning kaela ja käte sundasendeid; sobiv oleks kergema füüsilise koormusega,

võimetekohane töö.

4.5. Täiendavalt toob vastustaja välja, et kaebaja on leidnud, et hinnang kaebaja piirangutele

seoses spasmidega on vastuolus kaebaja kirjeldusega ja alahindab probleemi tegelikku mõju.

Vastustaja kinnitab, et piiranguid seoses spasmidega on arvesse võetud ja piisavalt käsitletud

esialgses dr C.D 03.07.2025 allkirjastatud seisukohas. Selles osas ka TIS-is andmeid

kohtumenetluses ei ole lisandunud.

Kaebaja on leidnud, et uriinipidamatuse piirangud on "abivahendiga ehk sidemega

kompenseeritud ega mõjuta töövõimet" on RFK aluspõhimõtetega vastuolus. Vastustaja

selgitab, et eelnevas töötukassa ekspertarsti 03.07.2025 allkirjastatud seisukohas on selgitused

eelpool esitatud vastuväidetele välja toodud. Igapäevaelus on võimalik hüppamist vältida,

aevastamist esineb harva, seetõttu ei kujuta aevastamise ja hüppamise tõttu ette tulev

uriinipidamatus endast olulist igapäevaelu mõjutavat piirangut.

Kaebaja ei saa aru, miks õlaliigeste valu ja käelise tegevuse juures valu ja liikumispiirangud,

mis kestavad aastaid ja nõuavad pidevat medikamentoosset ravi ning füsioteraapiat, ei

kvalifitseeru raskemaks piiranguks. Vastustaja selgitab, et eelnevas töötukassa ekspertarsti

03.07.2025 allkirjastatud seisukohas on selgitused eelpool esitatud vastuväidetele välja

toodud, toetudes ortopeed dr E.F epikriisile ning teostatud ravimeetmete kirjeldatud kasule.

6(11)

Funktsioonipiirangud, mis on leevendatavad medikamentoosse ravi ja füsioteraapiaga, saab

hinnata maksimaalselt mõõduka raskusastmega, vastavalt töövõime hindamise metoodikale:

Mõõdukas piirang – häirib sageli igapäevaelu, esineb 25 – 49% ajast, tegevus on ilmselgelt

raskemini teostatav kui ilma haiguseta inimesel. Kaebaja märgib oma 23.12.2024 esitatud

taotluses raskusi mittedominantse, vasaku käe ülestõstmisel. Igapäevategevustes ei pruugi

sellise liigutuse vajadust eriti sageli ette tulla, samuti ei esine igapäevaselt vajadust

ülemääraseid raskusi tõsta.

Kaebaja on leidnud, et vaimse tervise piiranguid on alahinnatud ja ravi fookus sümptomitele.

Vastustaja selgitab, et eelnevas töötukassa ekspertarsti 03.07.2025 allkirjastatud seisukohas on

selgitused eelpool esitatud vastuväidetele välja toodud. Töövõime hindamise metoodikast

lähtuvalt hinnatakse taotleja töövõimet alati koosmõjus adekvaatse raviga, mis tähendab, et

taotleja tervisehäire kompenseerimiseks on talle vajalik püsi- ja/või vajaduspõhine ravi

määratud ning ravimeetodid (ravimid, raviprotseduurid jms meditsiinilised sekkumised) on

rakendatud vastavalt arsti poolt ettekirjutatule.

Kaebaja märgib, et vastustaja tunnistab, et tagasilangused on esinenud peamiselt välistest

asjaoludest mõjutatuna (nt välisreis märtsis 2025, töövõime hindamise negatiivne otsus

detsembris 2024, töökaotus aprillis 2024). See näitab haavatavust stressorite suhtes ja viitab

sügavama piirangu olemasolule, mis vajaks sügavamat hindamist kui pelgalt "kerge piirang".

Vastustaja selgitab, et eelnevas töötukassa ekspertarsti 03.07.2025 allkirjastatud seisukohas on

selgitused eelpool esitatud vastuväidetele välja toodud. Töötamise registri kohaselt on kaebaja

leidnud endale jõukohase täisajaga töö õpetajana.

Kaebaja kirjutab, et tema väide, et öised valud ja unehäired mõjutavad vaimset tervist ja

toimetulekut, on ETK poolt vaides tähelepanuta jäetud. Vastustaja selgitab, et eelnevas

töötukassa ekspertarsti 03.07.2026 allkirjastatud seisukohas on selgitused eelpool esitatud

vastuväidetele välja toodud. Vaidejärgselt lisandunud andmete kohaselt 09.01.2026: T.M,

psühhiaater: „Kroonilised valud on vähenenud füsioteraapiaga. Uni on vahelduv, oleneb

pingetasemest.“

Kaebaja kirjutab, et töövõime hindamisel on rakendatud nii RHK kui ka RFK põhimõtteid.

Kuid tegelikkuses on hindamisel keskendutud liialt diagnoosipõhisele keelele (RHK) ja

ignoreeritud funktsioneerimisvõime piiranguid (RFK). Töövõime hindamise metoodika alusel

annab RHK-10 haiguste, tervisehäirete või muude terviseolukordade diagnoosi, mida saab

täiendada RFK järgi lisainfoga funktsioneerimisvõime kohta. Kõikides hinnatud

valdkondades on valitud piirangutele kohased funktsioonide (f), struktuuride (s) ning

tegutsemise ja osaluse (d) RFK koodid.

Kaebaja hinnangul on vastuoluline, et piirangute tuvastamiseks peavad kaebaja kirjeldatud

piirangud olema kinnitatud objektiivsete terviseandmetega. Samas väidab ETK, et "isiku

enesehinnangu ja TIS-is kajastuvate diagnooside ning objektiivse staatuse (raviarstide

hinnangud, objektiivsete uuringute tulemused jmt) alusel määrataksegi funktsioonipiirangud

ning nende raskusastmed". Töövõime hindamise metoodika kohaselt on ekspertarst ekspertiisi

teostamisel kohustatud aluseks võtma isiku tegutsemispiiranguid kinnitavad terviseandmed.

Arstkonna koolitamine ei kuulu töötukassa pädevusse ega ole töövõime hindamise menetluse

osa.

Kaebaja leiab, et ETK seisukoht eirab füüsiliste (õlavalu, spasmid, unehäired) ja vaimse

tervise probleemide (depressioon, ärevus, ATH) vastastikmõju ja nende kumulatiivset efekti

kaebaja üldisele funktsioneerimisele, energiatasemele, stressitaluvusele ja sotsiaalsele

osalemisele, sh tööalasele tegevusele. Töövõime hindamise metoodika kohaselt raskusastmeid

0 ja 1 skoorimisel ei liideta ehk summeeritakse ainult raskusastmed 2, 3 ja 4 ning punktide

summa ehk skoor määrab töövõime ulatuse - töövõime ei ole vähenenud (skoor alla 4) või

7(11)

töövõime on vähenenud (skoor 4 ja enam). Valdkondades, kus piirangud on hinnatud

kergeteks, on kaebaja üldjuhul võimeline täitma igapäevaseid ja tööalaseid tegevusi.

Kaebaja märgib, et töövõime hindamisel ei arvestata konkreetsele ametikohale sobivust, vaid

isiku üldist töövõimet tööturul. Kuid samas on antud soovitus vältida "suurt vaimset pinget ja

vastutusrikast tööd", mis on vastuoluline, arvestades kaebaja haridust ja varasemat

töökogemust juhina avalikus sektoris. See näitab, et kaebaja oskusi ja kvalifikatsiooni on

piirangute hindamisel ebapiisavalt arvestatud. Töövõime hindamise metoodika kohaselt

piirangute raskusastmete määramisel ei arvestata järgmiste tegurite mõju: töötamist

mittesobival töökohal või sobiva töö puudumist või olemasolu isiku kohalikus kogukonnas;

tööoskuste ja -kogemuse taset; sotsiaalset või kodust olukorda.

Kaebaja kirjutab, et kuigi ravi on aidanud stabiliseerida kaebaja seisundit, ei tähenda see, et

piirangud on kadunud või et nende mõju töövõimele on minimaalne. Näiteks on psühhiaater

02.04.2025 epikriisis ka märkinud, et terapeutiline suhe on alles kujunemas ja kaebaja oma

seisundit lõpuni ei mõista. See viitab, et stabiilsus ei pruugi olla täielik ja püsiv ning vajadus

edasise toe ja ravi järele on olemas. Vastustaja selgitab, et seisundit stabiliseeriv ravi ja selle

meditsiiniline juhtimine ja seisundi dünaamika jälgimine ei eelda üldjuhul vähenenud

töövõime määramist. Vähenenud töövõime kujuneb piirangute raskusastmete skoorimisel.

Kaebaja leiab, et vastustaja on kaebaja töövõime hindamisel alahinnanud tema tegutsemis-

piiranguid liikumise, enesehoolduse ja vaimse võimekuse valdkondades. Vastustaja leiab, et

kokkuvõttes toodud punktidele on eelnevates lõikudes vastatud.

4.6. Vastustaja selgitab täiendavalt, et otsus, et töövõime ei ole vähenenud, ei võrdsustu

asjaoluga, et isikul ei esineks kroonilisi haigusi või puuduksid nendest tingitud piirangud

täielikult. Vastavalt kehtivale metoodikale saab hinnata, et isiku töövõime ei ole vähenenud,

kui ühes võtmetegevuses esineb kuni raske piirang või/ja mitmetes võtmetegevustes esinevad

kerged piirangud. Arvestatakse ka asjaoluga, et üldisel kestval töötamisel on võimalik teatud

töötingimusi valida ning töökarjäär üles ehitada, toetudes piirangutevabadele või väheste

piirangutega valdkondadele. Antud juhul on hinnang, et kaebaja töövõime ei ole vähenenud,

põhjendatud ja kooskõlas töövõime hindamise metoodikaga.

Vastustaja jääb kokkuvõtlikult oma seisukoha juurde, mille kohaselt on arvesse võtnud kõik

kaebaja poolt kirjeldatud tegutsemispiirangud ning kõik kaebaja hindamise hetkel esinenud

püsiva seisundina hinnatavad haigused. Puuduvad andmed, et kaebaja igapäevategevused

oleks takistatud sellises ulatuses, et tuleks hinnata osaline või puuduv töövõime. Kaebaja

saab teha võimetekohast tööd. Vaidlustatud töötukassa otsused on õiguspärased. Vastustaja

palub jätta kaebuse rahuldamata.

KOHTU PÕHJENDUSED

5. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Eesti Töötukassa 07.02.2025 otsust nr

TVH/25/005696 "Töövõime hindamine" (dtl 22-24), 10.02.2025 otsust nr TVT/25/008129

"Töövõimetoetuse mittemääramine" (dtl 20-21) ja nende suhtes tehtud vaideotsust (dtl 7-16),

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval

juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud otsused ja selle suhtes tehtud

vaideotsus rikuks kaebaja õigusi ja oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning

kuuluksid tühistamisele. Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka kaebaja kohustamisnõue.

Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise aja

seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2).

HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata

8(11)

jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba

põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses

kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii

vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud otsustes (dtl 20-24) ja nende suhtes

tehtud vaideotsuses (dtl 7-16), kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on

esitatud vastuseks konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal) sh kohtumenetluse ajal

täiendavalt koostatud ETK ekspertarsti seisukohaga (dtl 280-292). Kohus kohaldab HKMS-st

tulenevat menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata

jätmisel vaid toodud selgituste ja põhjendustega.

Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist.

6. Töövõimetoetuse seaduse (TVTS) § 5 lg 1 kohaselt tuvastatakse töövõime hindamisega

pikaajalise tervisekahjustusega isiku töövõime ulatus. Töövõime hindamisel võetakse arvesse

isiku terviseseisundit ning sellest tulenevaid tegutsemise ja osalemise piiranguid, nende

prognoosi ja eeldatavat kestust (TVTS § 5 lg 2). Töövõime hindamise tulemusena

tuvastatakse isikul töövõime ulatus järgmiselt: 1) töövõime ei ole vähenenud, kui tema

töötamine ei ole TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes takistatud; 2) osaline

töövõime, kui tema töötamine on TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud asjaolusid arvesse võttes osaliselt

takistatud, või; 3) puuduv töövõime, kui ta ei ole võimeline TVTS § 5 lg-s 2 nimetatud

asjaolusid arvesse võttes töötama (TVTS § 5 lg 3). Töövõimet hinnatakse, kaasates

eksperdiarvamuse saamiseks tervishoiuteenuse osutaja või arstiõppe läbinud töötukassa

töötaja (vt TVTS § 7 lg 1 ja Tervise- ja tööministri 07.09.2015 määrus nr 39 „Töövõime

hindamise taotlusele kantavate andmete loetelu, töövõime hindamise tingimused ja töövõimet

välistavate seisundite loetelu“ (Määrus nr 39) § 2 p 3). Eksperdiarvamus koostatakse taotlusel

olevate, TIS-i kantud ning täpsustamise vajaduse korral kogutud muude andmete alusel (vt

määruse nr 39 § 5 lg 1). Eksperdiarvamus lähtub töövõime hindamise metoodikast ja

hinnangus kasutatakse nii kehalise kui ka vaimse võimekuse hindamiseks nende võimekuste

valdkondades ning võtmetegevustes piirangu raskusastme väljaselgitamiseks punktisüsteemi

skaalaga 0–4. Määruse nr 39 § 6 lg-s 3 on toodud võtmetegevuste raskusastmete

vastavustabel, kus arvväärtus 0 tähendab, et piiranguid ei tuvastatud (p 1); arvväärus 1 – kerge

piirang: piirang, mis ei takista eriti isiku igapäevaelu või esineb vähem kui 25% ajast (p 2);

arvväärtus 2 – mõõdukas piirang: piirang, mis takistab sageli isiku igapäevaelu või esineb 25–

50% ajast; tegevus on ilmselgelt raskemini teostatav kui ilma pikaajalise tervisekahjustuseta

inimesel (p 3); arvväärtus 3 – raske piirang: piirang, mis segab oluliselt isiku igapäevaelu,

esineb väga sageli või pidevalt; tegevuse sooritamine on peaaegu võimatu, kuid mingil määral

siiski teostatav (p 4); arvväärtus 4 – täielik piirang: piirang, mis segab ja takistab pidevalt

igapäevaelu; tegevust ei ole võimalik sooritada, vastav funktsioon puudub (p 5). Ühe

võtmetegevuse kokkuvõtlik raskusaste võrdub küsimuste punktiväärtustest suurimaga.

Valdkonnas esinevate piirangute kokkuvõtlik raskusaste võrdub valdkonna võtmetegevustes

esinevatele piirangutele antud raskusastmetest suurimaga. Võtmetegevuste raskusastmed

summeeritakse töövõime ulatuse tuvastamiseks, välja arvatud raskusastmed arvväärtusega 0 ja

1 (vt määruse nr 39 § 6 lg-d 4–6). Eksperdiarvamuse andja hindab töövõime kas osaliseks või

puuduvaks, kasutades kaalutlusõigust, kui võtmetegevuste piirangute raskusastmete

arvväärtuste summa on neli või suurem või erijuhtumi esinemisel või kui teabe edasiandmise

ja vastuvõtmise valdkonna võtmetegevuse piirangu raskusaste on hinnatud arvväärtusega neli

(määruse nr 39 § 8 lg 1). Kaalutlusõiguse kasutamisel arvestab eksperdiarvamuse andja

eelkõige taotleja tegutsemisvõimet mõjutavate järgnevate asjaoludega: erinevates

valdkondades isikul esinevate piirangute koosmõju, tervisekahjustuse või haiguse ulatus, kulg,

raskusaste ja esinemise sagedus, isiku haiguskriitika ja -teadlikkus, ravisoostumus ning

piirangute mõju igapäevategevustele (määruse nr 39 § 8 lg 2).

9(11)

7. Kohus leiab, et eksperdihinnangust (07.02.2025 A.B, dtl 25-45) ei nähtu ilmselgeid

eksimusi seoses piirangute raskusastmete määramisega ja selles arvestatud ka kaebaja enda

antud hinnangutega ning põhjendatud nendega mittenõustumist. Vaidemenetluses on vastavad

terviseandmed ja kaebaja antud hinnangud üle kontrollinud 11.03.2025 A.B (dtl 256-277) ja

25.03.2025 töötukassa ekspertarst C.D (dtl 278-279). Kohtumenetluses on vastavad

terviseandmed ja kaebaja antud hinnangud täiendavalt üle kontrollitud töötukassa ekspertarst

C.D, kes on piirangute raskusastete osas jõudnud samale seisukohale. Samuti on kontrollitav,

et TIS andmeid (dtl 84-255) on õigesti kajastatud. Kaebaja enda hinnang piirangu

raskusastmele on seejuures küll oluline, kuid hinnangu vastavust hindamiskriteeriumitele ja

tegelikkusele peavad kinnitama ka terviseandmed. Isiku töövõime ulatuse tuvastamine on

meditsiinivaldkonna ekspertteadmistel põhinev hinnanguline otsus (TVTS § 7 lg 1; määruse

nr 39 § 8 lg 6). Kuigi tervishoiuteenuse osutaja ekspertarsti koostatud eksperdiarvamus ei ole

töötukassale vahetult siduv, saab ekspertarsti järeldused siiski ümber lükata ainult

konkureeriva eksperdiarvamusega (vt ka Riigikohtu 05.09.2019 otsus nr 3-17-1110, p-d 22 ja

26). Kui taotleja on seadnud eksperdiarvamuses toodud hinnangu põhjendatult kahtluse alla,

siis ei pruugi töötukassal ollagi muud võimalust, kui küsida teise eksperdi arvamust ning

hinnata seejärel taotleja piirangute ulatust, kõrvutades mõlemaid arvamusi. Kuigi ühe

erialaasjatundja arvamus võib anda aluse teise eksperdi hinnangu kõrvalejätmiseks, peab

töövõime hindamine sellele vaatamata alati tuginema meditsiinialaste eriteadmistega

spetsialisti hinnangule. Sellise hinnangu võib anda ka töötukassa enda ekspertarst või

kohtumenetluses määratud ekspert, kuid töötukassa ja halduskohus ei saa ilma eriteadmisi

omamata ja täiendavaid tõendeid kogumata asuda ise hindama eksperdiarvamuse sisulist

põhjendatust. Kohus kontrollib seda, kas eksperdiarvamuses on esitatud nõutud andmed ja kas

kaebaja antud hinnangutega on arvestatud. Kohus ei saa hinnata eksperdiarvamust sisuliselt,

kuid saab kontrollida, kas aluseks võetud andmed on õiged ning kas on arvestatud kõigi

oluliste asjaoludega. Käesoleval juhul kohus eelpoolkirjeldatud rikkumisi ei tuvastanud.

Eksperdihinnangutes on kaebaja esitatud andmed välja toodud. Olukorras, kus ekspertarst ei

ole taotleja hinnanguga nõustunud, on esitatud kaebaja hinnangutele vastuseks ekspertarsti

hinnangud ja põhjendused. Seega ei ole õige kaebaja väide, et kaebaja antud hinnanguid ei ole

arvesse võetud. Eksperdiarvamustes on esitatud andmed kooskõlas määruse nr 39 § 7 lg 1 p-

dega 1‒6. Eksperdihinnangutest nähtub, et kaebajal hinnati võtmetegevuste kaupa taotleja

täidetud andmete alusel piirangu raskusastet vastavalt määruse nr 39 §-s 6 kirjeldatule

(määruse nr 39 § 7 lg 1 p 1). Kaebaja ei ole väitnud, et eksperdihinnangutes aluseks võetud

TIS andmed oleks ebaõiged.

Õige on kaebaja seisukoht selles, et töövõime hindamisel ei hinnata mitte iga diagnoosi eraldi,

vaid seda, kas vastava diagnoosiga kaasnevad võtmetegevuste sooritamisel piirangud ehk kas

esinevad funktsionaalsed tegutsemispiirangud. Ekspertarst on viidanud TIS andmetele ja

vastavad andmed on vaide- ja kohtumenetluses üle kontrollinud töötukassa ekspertarst.

Kaebaja ei ole eksperdihinnangus esile toodud tegevuste sooritamise suutlikkust sisuliselt

vaidlustanud ning kohtul ei ole alust kahelda arstide poolt tuvastatud asjaoludes. Kaebaja ei

ole kaebuses välja toonud ega kirjeldanud täiendavaid piiranguid. Kaebaja väited, et arvestada

tuli koosmõjus hoopis erinevate asjaoludega nagu pikaaegne töövõimetusleht, töötuna arvel

olek jms ei ole antud juhul asjakohased. Töövõime hindamise regulatsioon annab selged

juhised, millistest asjaoludest tuleb töövõime hindamisel lähtuda ja mida hinnata. Kaebaja

poolt kohtumenetluses välja toodud argumendid ei anna alust ekspertarstide hinnanguid valeks

pidada.

Arvestades kaebaja tervislikku seisundit käsitlevaid andmeid, ekspertarsti hinnanguid ja

töötukassa ekspertarsti hinnangut, on selge, et kaebajal esineb mõõdukas piirang käelise

tegevuse valdkonnas. Samuti on kaebajal on kerge tegutsemispiirang õppimise ja tegevuste

10(11)

sooritamise valdkonnas, muutustega kohanemise ja ohu tajumise valdkonnas ja suhtlemise

valdkonnas, millede põhjuseks on psüühika- ja käitumishäired.

Selle tulemusena on õigesti jõutud järeldusele, et võtmetegevuste piirangute raskusastmete

arvväärtuse summa on kaebaja puhul 2, kuna piirangu raskusastmeid 0 ja 1 ei summeerita.

Kohtul puudub alus kahelda selles osas ekspertarstide arvamuse paikapidavuses. Kaebaja ei

ole kohtumenetluses vastavaid andmeid ümber lükanud.

Kohtule ei nähtu ka kaebaja poolt viidatud uurimiskohustuse ja kaalumiskohustuse rikkumist.

Kaalutlusõigust saab seejuures ekspertarst kasutada otsustamisel, kas piirang on täielik või

osaline kui piirangute raskusastmete summa on 4. Käesoleva juhul sellise olukorraga tegemist

ei ole.

Kohus ei nõustu kaebajaga ka selles, et otsus on vastuoluline. Nagu vastustaja on selgitanud,

lähtutakse töövõime hindamisel isiku üldisest töövõimest tööturul, mitte sellest, kas ta on

võimeline tegema mingit kindlat tööd. Hinnang, et töövõime ei ole vähenenud, ei tähenda, et

isik peab olema võimeline tegema mistahes tööd. Sellist võimekust ei ole paljudel juhtudel ka

inimestel, kellel ei esine tervisest tulenevaid piiranguid. On üldteada, et inimeste võimekus

teha erinevaid töid ei sõltu ainult nende tervislikust olukorrast, vaid ka muudest asjaoludest, nt

soost, vanusest, isikuomadustest ja ettevalmistuse olemasolust. Seejuures ei võimalda

töövõime hindamise tingimused arvestada asjaolusid, mis ei seondu vahetult isiku

terviseseisundiga, näiteks olukorraga tööturul (nt Tallinna Ringkonnakohtu 31.01.2024 otsus

nr 3-22-573, p 13). Seega ei ole alust tuvastada kaebajal puuduvat töövõimet üksnes seetõttu,

et ta ei saa teha nt rasket füüsilist või vaimselt pingelist ja keerukat tööd või jätkata oma

varasemat tööd. Viimane ei tähenda, et kaebaja ei oleks võimeline tegema tööd. Kaebaja saab

teha võimetekohast tööd.

8. Kokkuvõtvalt puuduvad mistahes seadusest tulenevad alused kaebuse rahuldamiseks.

9. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Vastustaja

ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte menetluskulud nende

enda kanda.

10. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

11(11)