3-22-2274/91 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Otsuse tegemise aeg ja koht

29. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-22-2274

Haldusasi

Y ja X kaebus Keskkonnaameti ettekirjutuse peale

likvideerida rajatis

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebajad Y ja X, esindaja advokaat Kristjan Kers

Vastustaja Keskkonnaamet, esindaja Eveli Misnik

Kaasatud haldusorganid Viimsi vald, esindaja Kristiina

Laura Järve, ja Eesti Vabariik (Maa- ja Ruumiameti

kaudu), esindaja Toomas Kutti

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 27. augusti 2024. a otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y ja X apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Y ja X 11. mai 2026. a vastuväide kohtu tegevuse peale rahuldamata.

2. Jätta toimikusse võtmata 26. septembri 2024. a apellatsioonkaebuse lisad 1 ja 2 (dtl

617–628). Võtta toimikusse 14. novembri 2023. a menetlusdokumendi lisa 1 (dtl 407–

414).

3. Rahuldada Y ja X apellatsioonkaebus ja tühistada Tallinna Halduskohtu 27. augusti

2024. a otsus. Teha uus otsus ja rahuldada kaebus. Tühistada Keskkonnaameti 7.

juuli 2022. a ettekirjutus nr 2070 ja 22. septembri 2022. a vaideotsus nr 1-7/22/149-5

osas, milles vaie jäeti rahuldamata.

4. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda.

5. Avaldada jõustunud otsus arvutivõrgus tervikuna.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada kassatsioonkaebuse Riigikohtule hiljemalt 29. juunil 2026

(halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 212 lg 1).

Teine menetlusosaline võib esitada vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul

kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või

ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

3-22-2274

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

selleks esitada Riigikohtule taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata menetlustähtaja

kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab menetlusabi taotleja

esitama ka kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Keskkonnaamet (KeA) kohustas 7. juuli 2022. a ettekirjutusega nr 2070 Yt ja Xt

likvideerima Harjumaal Viimsi vallas Rohuneeme külas Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a

kinnistutega piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a kinnistule ehitatud 25 m pikkune

maakividest rannakindlustus ja merre ehitatud üle 50 m pikkused maakividest muulid

hiljemalt 14. aprilliks 2023 (resolutsiooni p 1). Rajatiste likvideerimisel tuli järgida järgmisi

tingimusi: a) lammutamine peab jääma väljapoole kalade kevadist kudeaega, mil tööd on

keelatud perioodil 15. aprill kuni 31. mai, ja väljapoole sügisest lõheliste kudeaega, mil tööd

on keelatud perioodil 1. septembrist kuni 30. novembrini. Parim aeg on suvine madalvee

periood 1. juuni kuni 31. august; b) ehitamiseks kohale veetud ja vette paigutatud kivid tuleb

veest eemaldada; c) pärast lammutamist jätta rannaala looduslikule taastumisele (resolutsiooni

p 2).

2. Y ja X esitasid KeA-le ettekirjutuse peale vaide.

3. KeA rahuldas 22. septembri 2022 vaideotsusega nr 1 7/22/149-5 vaide osaliselt ja määras

ettekirjutuse täitmiseks tähtaja 31. august 2023. Ettekirjutus tunnistati kehtetuks osas, millega

kohustati Xt likvideerima rannaalale ja merre ehitatud üle 50 m pikkused maakividest muulid.

X ei pea muule likvideerima, sest tema pole vastutav isik. Vaideotsusega ei tühistatud

ettekirjutust rannakindlustuse osas.

4. Y ja X esitasid halduskohtule kaebuse KeA 7. juuli 2022. a ettekirjutuse tühistamiseks ja

22. septembri 2022. a vaideotsuse tühistamiseks osas, milles vaie jäeti rahuldamata. Kaebajad

esitasid kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) ettekirjutus ei ole proportsionaalne, kuivõrd eeldab kogu mahus vanade muulide ja

olemasoleva ranna kindlustusrajatise likvideerimist. Varasemad ortofotod ja topograafiline

joonis tõendavad, et tegemist ei ole uute ehitistega. Ehitised on olnud asupaigas väga kaua

aega. Kaebajad omandasid Sääre tee 22 kinnistu 18. oktoobril 2016 ja nemad muule ei

rajanud. Likvideerida pole vaja vanu rajatisi, mis kedagi ei kahjusta ning loodust ei ohusta;

2) lammutamisettekirjutuse tegemise eeldused (ehitusseadustiku (EhS) § 132 lg 3) ei ole

täidetud. Tuvastatud pole ranna kindlustusrajatise ja muulide nõuetele mittevastavust.

Olemasolevad muulid soovitakse liita kaldakinnisasjade koosseisu. Kui

maakorraldustoimingud lõpetatakse, siis on võimalik vanad muulid vähemalt osaliselt

seadustada läbi ehitisregistri kande. Muulid olid olemas enne 1. jaanuari 2003. Järelikult on

võimalik neid seadustada (ehitusseadustiku ja planeerimisseaduse rakendamise seaduse

(EhSRS) § 28 lg 1). KeA pole kontrollinud, kas rannarajatisi on võimalik seadustada. Kaebaja

tegeleb MTÜ-s vabatahtlikult olulise ohu tõrjumisega ehk inimelude päästmisega. Muule on

vaja selleks, et kiirelt reageerida väljakutsetele ning tagada ohutu randumine päästesündmuse

ajal (EhS § 1 lg 2);

3) ehitisest ei lähtu olulist või kõrgendatud ohtu. Rannakindlustus ja merealale rajatud muulid

ei ole ohtlikud isiku tervisele, varalistele hüvedele, keskkonnale jne. Muulid on seal asunud

juba hinnanguliselt 20 aastat. Kui siiski on täheldatud kaldajoone muudatusi, siis on see

tingitud eeskätt Läänemere intensiivsetest lainetustest, mitte muulidest. Kaldajoone muutus ja

rannikuprotsessid ei ole ka iseseisvalt ehitisest lähtuv oht või kõrgendatud oht.

2(15)

3-22-2274

Keskkonnamõjude osas on viidatud üldteoreetilisele kirjeldusele, mitte konkreetsetele

tõenditele (näiteks fotod, võrdlused Maa-ameti kaartidest jne). Kui muulid oleksid ohtlikud

Liivalahele, tuleks lammutada ka teised Liivalahes naabrite ebaseaduslikult rajatud muulid ja

ranna kindlustusrajatised, mille likvideerimist KeA nõudnud ei ole;

4) rannarajatised ei riku kellegi õigusi ning ei tekita negatiivset mõju piirinaabritele. Muulid

on väga olulised, sest need kaitsevad kaebajate kinnistut ilmastiku karmide mõjude ning

kaldajoont lainete intensiivse mõju eest. Muulide ja rannakindlustuse likvideerimine toob

kaasa rannikuprotsesside intensiivistumise ja kaebajate omandi kahjustumise;

5) KeA ei ole kaalunud muid kaebajaid vähemkoormavaid meetmed muulide ja ranna

kindlustusrajatise kasutusele võtmiseks, näiteks ehitiste seadustamise, ümberehitamise või

osalise lammutamise võimalikkust;

6) ehitised pole vastuolus kehtivate planeeringutega. Alal puudub kehtiv detailplaneering.

Üldplaneeringut (ÜP) analüüsides näeb, et see ei ole koostatud sellise täpsusastmega, et kõik

ranna kindlustusrajatised ja muulid Viimsi vallas oleksid kajastatud. Põhijoonisele ei ole

märgitud ühtegi ranna kindlustusrajatist või ka väiksemat muuli. ÜP kaardil ei ole kajastatud

ühtegi Liivalahes paiknevatest olemasolevatest muulidest. Tegemist on olukorraga, kus

sarnaselt teiste piirkonnas asuvate muulidega ei kajastu olemasolevad ehitised planeeringutes.

Viimsi Vallavalitsus kinnitas 11. novembri 2020. a korraldusega nr 690, millega ei algatatud

detailplaneeringu menetlust ÜP muutmiseks, et olemasolevad muulid on kooskõlas kehtiva

ÜP-ga. Olemasolevad ehitised ei ole vastuolus ühegi planeeringuga ja seetõttu puudub alus

ettekirjutuse tegemiseks;

7) KeA rikkus võrdse kohtlemise põhimõtet, kuivõrd õiguse kohaldamine muulide ja

rannakindlustuse puhul ei ole ühetaoline. KeA nõuab vanade muulide ja rannakindlustuse

eemaldamist, kuigi piirkonnas paikneb palju hiljem rajatud muule ja rannakindlustusi, mis on

rajatud samadel tingimusel. Kaebajate eesmärk oli muulid seadustada läbi uue

detailplaneeringu koostamise. Viimsi vald menetles uut detailplaneeringut. Menetlust ei

lõpetatud põhjusel, et seadustamine ei ole võimalik, vaid põhjendusel, et kinnistu kaasomanik

(C) nõudis detailplaneeringu menetluse lõpetamist tingituna kaasomanike vahelisest tülist.

Maakohtu menetluses on tsiviilasi nr 2-21-10813, milles nõutakse kaasomandi lõpetamist.

Kui kaasomand jagatakse, siis kavatseb Y esitada taotluse uue detailplaneeringu

koostamiseks. KeA jättis menetluses arvestamata, et detailplaneeringu menetluse lõpetamine

ei ole tingitud rannaehitiste seadustamise võimatusest, vaid kaasomanike vahelisest tülist

lähtuvalt;

8) vaideotsus on ebaselge Xt puudutavas osas. KeA ei ole kunagi teda süüdistanud

ebaseaduslikus ehitustegevuses;

9) KeA-l puudus pädevus lammutamisettekirjutuse tegemiseks ja ettekirjutus on tühine. KeA-

l ei ole õigust nõuda ehitiste lammutamist, mis ei asu ranna või kalda ehituskeeluvööndis või

asuvad meres. Muulid on kaldaga püsivalt ühendatud. Meres asuvate ehitiste puhul ei ole

tegemist ehituskeeluvööndisse jäävate objektidega, kuivõrd ehituskeeluvöönd laieneb

rannajoonest maismaa, mitte mere suunas. Ettekirjutus on tühine osas, milles see kohustab

likvideerima muule kui kaldaga püsivalt ühendatud ehitist. KeA-l puudub pädevus nõuda

kaldaga funktsionaalselt ühendatud või kaldaga püsivalt ühendatud ehitiste likvideerimist

osas, milles need ei asu ehituskeeluvööndis. Kui ettekirjutus on valdavas osas tühine, siis ei

saa see olla õiguspärane ka osas, milles see puudutab rannas asuvate rajatiste likvideerimist.

See pädevus on üksnes kohalikul omavalitsusel (KOV);

10) KeA ei ole esitanud ühtegi tõendit, et rannakindlustus või muulid oleksid ohtlikud;

11) vallas asub kümneid muule ja rannakindlustusrajatisi, mida ei ole kantud ehitisregistrisse

ning mille ehitamise aluseks ei ole ka detailplaneering ega vee erikasutusluba;

12) KeA oli kohustatud kaaluma leebemaid meetmeid. Ta ei kaalunud ümberehitamise või

osalise lammutamise võimalikkust. Muule ja rannakindlustust on võimalik seadustada, seda

kinnitab KOV-i tõlgendus ja senine pikaajaline praktika;

3(15)

3-22-2274

13) vald kinnitas, et detailplaneeringu algatamise taotlus esitati randumiskoha jaoks, mitte

väikesadama rajamiseks. Puudub igasugune loogiline põhjus, miks kohaliku omavalitsuse

otsus detailplaneeringu algatamise kohta peaks viitama randumiskohale, kui planeeringu

eesmärk oli väikesadama rajamine. Kaebaja ei muutnud pärast detailplaneeringu algatamist

planeeringu koostamise eesmärki. Kaebaja eesmärgiks oli algusest peale olemasoleva

olukorra seadustamine. Ebaõige on väide, mille kohaselt seadustamine läheks vastuollu

kogukonna õiglustundega;

14) KeA jättis ettekirjutuse tegemisel kaalumata avaliku huvi (merepääste). Ettekirjutuse

tegemise ajal oli olemas ka leping Politsei- ja Piirivalveametiga (PPA).

5. Vastustaja taotles vastuses kaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult järgmistel

põhjendustel:

1) rannakindlustusrajatise ja muulide rajamisega rikuti looduskaitseseaduse (LKS) § 38 lg-s 3

sätestatud keeldu. Samuti ei järgitud veeseaduse (VeeS) § 187 p-s 10 sätestatud loakohustust.

Ehitised kujutavad endast ohtu keskkonnale ning ei ole alust arvata, et rikkumine ja oht

kõrvaldatakse ehitiste seadustamisega. Seetõttu tuleb ehitised likvideerida;

2) rannarajatis on uus ehitis. See asjaolu tuvastati väärteomenetluses nr 940020001529 ja

Maa-ameti kaardirakenduse ajalooliste ortofotodega. Muulid on uued ehitised. Ortofotodelt

on tuvastatav, et esimene muul ehitati ajavahemikus 2005–2006. Lõunapoolne muul nähtub

ortofotodelt. Topograafiline plaan on koostatud 2014. aastal ja see ei tõenda, et muulid olid

olemas juba 2002. a-l. Kuna LKS § 38 lg 3 kohane keeld kehtib alates 10. maist 2004, siis

tuleb muulid lugeda uuteks rajatisteks LKS § 38 lg 3 tähenduses;

3) VeeS (redaktsioon, mis kehtis 16. juunist 1994 kuni 30. septembrini 2019) kohaselt oli

tahkete ainete veekokku uputamiseks alati (olenemata ainete kogusest) vajalik vee

erikasutusluba. Merre on uputatud arvestatav kogus kive, mitte mõni üksik kivi;

4) rannakindlustus ja muulide maismaale jäävad osad asuvad LKS § 38 lg 1 p 3 kohases 50 m

laiuses ehituskeeluvööndis;

5) tähtsust ei oma, et kaebajad omandasid kinnistu 2016. a-l. See ei tõenda, et muulide

rajamist ei alustanud kaebajad. Sääre tee 22 kinnistuna määratletud maaüksus kuulub Y

perekonnale juba alates 20. detsembrist 1995. Y on selgitanud, et alustas ehitiste rajamisega

juba enne Sääre tee 22 kinnistu omandamist;

6) ortofotodelt nähtuvalt on muulide pindala võrreldes 2014. aastaga oluliselt suurenenud

(2022. a ortofotolt mõõtes põhjapoolsel muulil ~285 m2 ja lõunapoolsel muulil ~415 m2);

7) lammutamisettekirjutuse tegemise eeldused on täidetud. Ehitiste likvideerimist nõuti EhS §

132 lg 3 p 1 alusel. Rannakindlustusrajatise nõuetele mittevastavus seisneb vastuolus LKS §

38 lg-st 3 tuleneva keeluga. Muulide nõuetele mittevastavus seisneb maismaale jäävas osas

vastuolus LKS § 38 lg-st 3 tuleneva keeluga ning merre jäävas osas vastuolus VeeS § 187 p-st

10 tuleneva kohustusega. Nõuetele mittevastavusega kaasnev oluline oht seisneb vastuolus

LKS § 34 kohaste ranna ja kalda kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise,

inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse

suunamise eesmärkidega. Muulid on juba põhjustanud liiva ärakandumise rannast ning võivad

seda põhjustada ka edaspidi. Muulide ja rannakindlustuse ehitamisega on muudetud

looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale iseloomulik kooslus, sh taimestik.

Ehitustegevusega on suurenenud inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale. Sääre tee 22 ja

22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha teenindamiseks eelduslikult vajalikud

mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed, mis toob endaga tõenäoliselt kaasa LKS § 37 lg 3

p-s 6 sätestatud keelu rikkumise. Kokkuvõtvalt on välja toodud, et tegevus kogumina muudab

rannaprotsesse, muulide taha hakkab kogunema setteid, ei ole välistatud ka jätkuv maismaa

pinnase ärauhtumine muulide vahel või mõnes teises asukohas rannajoonel. Seega tegevus

kogumina kujutab endast keskkonnaohtu. Kui on tuvastatud EhS § 132 lg 3 p 1 eeldused, ei

tule tuvastada sama lõike p 2 eeldusi. Tegemist on alternatiivsete õiguslike alustega;

4(15)

3-22-2274

8) KeA kaalus ehitiste seadustamise, ümberehitamise ja osalise lammutamise võimalust. Isegi

detailplaneeringu kehtestamine ei tooks kaasa muulide ega rannakindlustuse seadustamist.

Rannakindlustuse seadustamine ei oleks 11. novembril 2020 algatatud detailplaneeringuga

võimalik, kuna selles ei nähta ette rannakindlustuse rajamist. Muulide seadustamine aga ei ole

11. novembril 2020 algatatud detailplaneeringuga võimalik, kuna selles ega ka kehtivas

üldplaneeringus, samuti kehtivates teemaplaneeringutes ei ole Sääre tee 22 kinnistuga

külgnevale alale sadamat kavandatud. Seega ei oleks muulid sadamaehitiseks ning LKS § 38

lg 5 p 2 ei kohalduks. Sisuliselt tähendab see, et kõnealuseid muule ja rannakindlustusrajatist

ei tohi selles asukohas olla olemasoleval ega ka ümberehitatud kujul. KeA ei pea kaaluma,

kas kõnealuseid ehitisi oleks võimalik ehitada ümber lautriks või paadisillaks;

9) kuna ehitiste rajamist alustati alles 2005.–2006. a-l, siis EhSrS § 28 lg 1 neile ei kohaldu;

10) Sääre tee 23 muuliga seotud asjaolud erinevad praeguse asja asjaoludest. Sääre tee 23

kinnistu juurde rajatud muul nähtub juba 2002. a ortofotolt ning kohaldada sai EhSRS § 28

lg-t 1. Kui KeA või KOV on jätnud põhjendamatult nõudmata mõne Liivalahe ääres asuva

muuli või rannakindlustusrajatise lammutamist, ei teki sellest kaebajale õigusi;

11) EhS § 2 lg 2 ei kohaldu, sest tegemist pole päästesündmuse raames pääste korraldamiseks

teostatud ehitamisega;

12) ehitised ei ole kooskõlas Viimsi valla ÜP-ga. Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistud ning

nendega piirnev rannaala asuvad tihehoonestusalal, millel ehitamise aluseks on kehtiv

detailplaneering, mida aga pole. ÜP ei näe selles kohas ette suuremahulist paatide randumis-

ja hoiukohta. Viimsi valla kehtivas ÜP-s (kehtestatud 11.01.2000) on esitatud mitmeid

olemasolevaid ja perspektiivseid lautrikohti, kuid kinnistuga Sääre tee 22 piirnevale

rannaalale ei ole lautrikohta planeeritud. Juhul, kui muulide ja rannakindlustuse rajamist ei ole

ÜP-s ette nähtud, on nende seadustamiseks vaja üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut;

13) kaebajad pole haldusmenetluses tuginenud ehitiste säilitamise vajadusele seoses

merepäästetöödega ega ka hiljem seda vajadust usutavalt põhjendanud;

14) vaideotsus on selge ja arusaadav.

6. Viimsi vald märkis kokkuvõtlikult alljärgnevat:

1) detailplaneeringu menetlus on nüüdseks lõppenud. Detailplaneeringu algatamisel oli selle

eesmärgiks rajada vanale lautrikohale randumiskoht paatidele, mitte aga rajada

planeeringualale väikesadamat;

2) Sääre tee 22 kinnistuga piirneval rannaalal on aastaid toimunud pidev õigusliku aluseta

ehitustegevus ja nüüdseks ei ole küsimus enam lautri või paadisilla rajamises. Muulide pikkus

on üle 50 meetri ja laius 5–9 meetrit (akvatooriumi laius üle 25 meetri) ning kaldale rajatud

üle 25 meetri pikkune ja 3 meetri laiune maakividest rannakindlustus. Kaebaja on teadlikult ja

tahtlikult õigusaktides toodud nõudeid eirates tegelenud loata ehitustegevusega;

3) puudub teave, et kaebaja hoiaks sadamas 8,2 m ning PPA-lt saadud 10 m pikkust kaatrit.

MTÜ-l on võimalik päästeseltsile antud kaatrit hoida vallale kuuluvas sadamas. PPA on 8.

juulil 2022 kokkuleppe tulenevalt olulisest lepingu rikkumisest üles öelnud;

4) detailplaneering poleks jõudnud kehtestamiseni. Vald peab seisma avalike huvide eest.

Õige pole kaebaja seisukoht, et kõnealused rannarajatised ei riku kellegi õigusi ega tekita

negatiivset mõju piirinaabritele. Ei saa aktsepteerida olukorda, kus õigusaktide nõuete

eiramine, sh loata ehitustegevus osutub otstarbekamaks kui seadusekuulekas käitumine.

Selline olukord riivab sügavalt seadusekuulekate inimeste õiglustunnet ja avalikku huvi.

Kaebaja käitus teadlikult õigusvastaselt. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust teostades

keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult, mh kaaludes ka ehitusnormide

rikkumise tõsidust ja iseloomu;

5) kõnealuste ehitiste kontekstis võib eeldada ranna- ja kaldakaitse eesmärkide kahjustamist.

Seega praegu pole vaidlusaluste rajatiste seadustamine võimalik.

5(15)

3-22-2274

7. Maa- ja Ruumiamet (MaRu) oli kokkuvõtlikult alljärgneval seisukohal:

1) MaRu pädevuses pole hinnata ehitiste nõuetele vastavust ega anda seisukohta nende

vastavuse kohta planeeringule;

2) kui kaldakinnisasja katastripiir muutub inimtegevuse tõttu, tuleb hinnata, kas tegemist on

õiguspärase tegevusega. Sellest sõltub, kas katastripidaja saab muudatused maakatastrisse

kanda või mitte. Kaldakinnisasjade puhul ei ole veekogu täitmise korral võimalik kohaldada

üldnormina maakatastriseaduse (MaaKatS) §-i 193, vaid erisättena kohaldub MaaKatS § 171.

MaaKatS § 171 kohaldamise vältimatuks eelduseks on kaks asjaolu, mis peavad esinema koos.

Veekogusse ehitamine peab olema õiguspärane ning tehtud peab olema katastrimõõdistus.

Ainuüksi avaliku kaldajoone muudatuste maakatastrisse võimaliku kandmisega MaaKatS §

171 alusel ei muutu ehitised õiguspäraseks, kui täidetud ei ole muud ehitiste õiguspärasuse

eeldused (EhS § 113 lg 3);

3) siinses asjas ei saa kaldakinnisomandi ulatuse muudatusi maakatastrisse kanda. Veekogu

täitmine oli õigusvastane ja KeA on teinud ettekirjutuse vette rajatud ehitiste likvideerimiseks.

Samuti ei ole maamõõtja katastripidajale esitanud mõõdistamisandmeid, mille alusel saaks

kaldajoone asukohta korrigeerida. Seega ei ole MaaKatS § 171 kui asjakohase õigusnormi

kohaldamise eeldused täidetud ja katastripidaja ei saa vaidlusaluste kinnisasjade piiriandmeid

muuta;

4) muulid on reeglina kaldakinnisasja osad ning kuuluvad kaldakinnisasja koosseisu. MaRu

aluskaartidelt on tuvastatav, et läänepoolne muul on rajatud naaberkinnisasja Sääre tee 39

ette, mistõttu ei ole seda võimalik arvata kaebajatele kuuluva kinnisasja koosseisu, ilma et

tuleks muuta katastripiiri Sääre tee 39 ja 22a katastriüksuste vahel. Maakorraldusseaduse

(MaaKS) § 12 alusel saab kinnisasjade piiri muuta aga üksnes omanike kokkuleppel. Kui

kinnisasjade piire muuta ei saa ning muule ei ole ka võimalik seadustada ja katastriüksuste

koosseisu mõõdistada, siis ei ole muulidel ka õiguslikku alust;

5) on olemas 2014. a ortofoto, mis kinnitab muulide olemasolu sellisel kujul, nagu need on

OÜ Optiseti poolt mõõdistatud. Nüüdseks on muulid ümber ehitatud. Läänepoolne muul on

ca 300 m2 ja idapoolne 430 m2 pikk. Aastatel 2014–2022 on toimunud muulide laiendamine ja

ümberehitus. Seega muulid ei ole praegusel kujul eksisteerinud ca 20 aastat;

6) 8. mail 2002 ja 21. mail 2005 tehtud ortofotodel ei eksisteeri muule sellisel kujul. On näha

vees olevad kivid ja neil üksikutel kividel puudub maismaaühendus. Alles 2006. a-ks on

rajatud neist esimene, läänepoolne muul, sellisel kujul, nagu OÜ Optiset 2014. aastal

mõõdistas;

7) kui võrrelda 2018. ja 2019. a ortofotosid, nähtub, et idapoolset muuli on ca 20 m pikemaks

ehitatud. Lisaks on muuli alguskohta kaldajoonel nihutatud ida suunas. Kui võrrelda 2019. ja

2020. a ortofotosid, on näha läänepoolse muuli ümberehitust. Kui eelnevalt keeras muuli ots

edelasse, siis see osa on lammutatud ning muuli on pikendatud ca 40 m kirde suunas.

Tegemist polnud pelgalt olemasoleva muuli peale kivide paigutamisega;

8) idapoolne muul on esimest korda nähtav alles 2010. a ortofotol. Läänepoolne muul ei ole

2005. a ortofotol maaga ühenduses ja vees nähtavaid kive ei saa lugeda muuliks. Alles 2006. a

rajatakse kaldaga püsivalt ühendatud läänepoolne muul. See, mida kaebaja peab muuliks, on

paadi sildumiseks kasutatud kai;

9) VeeS-i asjakohase redaktsiooni jõustumise ajaks ei olnud muule veel ehitatud;

10) muulid on ehitatud merre pärast katastriüksuste moodustamist. Sääre tee 22, Sääre tee 22a

ja Sääre tee 39 katastriüksuste plaanide kohaselt mõõdistamise hetkel muule rajatud ei olnud;

11) isegi kui praegu toimuks katastriandmete parandamise menetlus, ei saa olla kaebajatel

õiguspärast ootust, et olukord lahendatakse kaebajate soovitud viisil. Kuna käib vaidlus

ehitiste seaduslikkuse üle ning üks ehitistest asub kaebajate naaberkatastriüksuse ja avaliku

veekogu vahel, on otstarbekas paranduskanne teha alles pärast kõikide asjaolude selgumist

ning kohtulahendi jõustumist siinses asjas.

6(15)

3-22-2274

8. Tallinna Halduskohus jättis 27. augusti 2024. a otsusega kaebuse rahuldamata.

Halduskohus esitas kokkuvõtlikult järgmised põhjendused:

1) menetlusosaliste vahel ei ole vaidlust, et Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega

piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a kinnistule ehitatud 25 m pikkune

rannakindlustusrajatis on ehitatud ajavahemikus 1.–10. november 2020. Asjaolu tuvastati

väärteomenetluses nr 940020001529 kogutud ütlustega ja ajalooliste ortofotodega (dtl 117-–

126). Sellest tuleneb, et rannakindlustusrajatis on uus ehitis LKS § 38 lg 3 tähenduses;

2) Sääre tee 22 kinnistuga piirnev ja Sääre tee 22a kinnistule ulatuv üle 25 m pikkune ja 3 m

laiune maakividest rannakindlustusrajatis on rajatud põhikaardijärgsest veepiirist 1–10 m

kaugusele ehituskeeluvööndisse ja selle rajamisega on sisuliselt muudetud kaldajoont;

3) kaebajad ei ole taotlenud VeeS § 187 p-s 10 ettenähtud luba enne rannakindlustuse

ehitamist. Selle ehitamiseks puudus ehitusluba;

4) muulid ehitati pärast 2004. a-t. Ortofotodelt on selgelt tuvastatav, millal ja mis mahus on

muulid ehitatud. Põhjapoolne esimene muul on ehitatud (maaga ühendatuks) ajavahemikus

2005–2006. a kevad. 2000. a ortofotol muul puudub. 2002. a ortofotol on näha ainult vees

maaga ühendamata kivirida meres osaliselt hilisema põhjapoolse muuli asukohas. 21. mai

2005. a ortofotol on näha sama olukord ja lisandunud on ilmselt väike paadisillana kasutatud

ajutine ehitatud rajatis. 5. augusti 2006. a ortofotol on näha kaldaga ühendatud L-kujuline

muul ja selle kõrval kalda ääres endises kohas sellega ühendatud väike paadisild. Viimane on

3. mai 2009. a ortofotol kadunud. 2009. a fotolt on näha, et muuli ja kalda vahelisse alasse on

kandunud olulises koguses liiva. Sellel fotol puudub lõunapoolne muul. Lõunapoolne muul on

maaga ühendatud kitsa kivireana nähtav esimest korda alates 4. juuni 2010. a ortofotol. Sama

seisukord on säilinud ka 6. mai 2014. a ortofotol, kusjuures kivirida ulatub L-kujulise

põhjapoolse muuli lõunatipuni. 12. aprilli 2019. a ortofotol on lõunapoolne muul nähtav

oluliselt suuremas mahus kui varem. Selle merre ulatuv osa on pikendatud L-kujulise

põhjapoolse muuli lõunatipust oluliselt edasi ja muuli on eriti merepoolses osas oluliselt

laiemaks tehtud. Põhjapoolse muuliosa täiendav suurendamine nähtub esimest korda 29.

märtsi 2020. a ortofotolt, millelt nähtub põhjapoolse muuli ümberehitamine L-kujulise

lõunaosa likvideerimisega ja muuli pikendamine mere suunas lõunapoolsest muuliosast

kaugemale. 29. aprilli 2021. a ortofotolt on näha põhjapoolse muuli täiendavat täitmist ning

uue ehitisena (rajatisena) kaldakindlustuse olemasolu muulide vahel mere piiril;

5) 2014. a-l oli topograafilise plaani kohaselt põhjapoolse muuli pindala 227 m2 ja

lõunapoolse muuli pindala 76 m2. 2022. a-l oli põhjamuuli pindala 284,2 m2 ja lõunamuuli

414,78 m2. Arvestades muulide kogupindala, kõrgust ja veesügavust, on muulide maht

ilmselgelt üle 100 m3 ehk nende ehitamiseks ja kivide vette paigutamiseks oli vastavalt VeeS

§ 187 p-le 10 vajalik veeluba. Sellist veeluba muulide ehitamiseks antud ei ole;

6) OÜ OPTISET 2014 koostatud topograafiline plaan ei tõenda, et muulid oleksid selles

asukohas olnud pea 20 aastat. Topograafiline plaan on koostatud 2014. a-l ning sellel

kujutatud muulid vastavad kujult ja suuruselt hinnanguliselt 2014. a ortofotole. Seega kinnitab

topograafiline plaan üksnes 2014. a ortofotolt nähtuvat (st muulid olid mingil kujul olemas

2014. aastal), aga mitte seda, et muulid oleksid olemas olnud juba 2002. a-l;

7) põhjapoolne muul ehitati oma algsel L-tähe kujul 2005. a maikuu ja 2006. a augustikuu

vahel ja ümber ehitati see sirgeks 2019. a ja 2020. a vahel. Lõunapoolne muul ehitati algselt

kitsa kivireana ilmselt alles 2009.–2010. a-l tõenäoliselt eelkõige põhjusel, et üritada

vähendada liiva kandumist olemasoleva põhjapoolse muuli äärde lõuna poolt ning seda

suurendati oluliselt kõige hiljemalt 2019. a-l ning täiendavalt veel 2020.–2021. a-l. Sarnaselt

rannakaitserajatisega tuleb muulid lugeda uueks ehitiseks LKS § 38 lg 3 mõttes ja vähemalt

nende rannal asuvatele osadele kehtis LKS § 38 lg-st 3 tulenev ehituskeeld. VeeS 2005. a

algusest ja hiljem kehtinud redaktsioonide kohaselt on tahkete ainete veekokku uputamise või

paigutamise korral tegemist vee erikasutusega, milleks on vaja luba. Kuna luba puudus, rikuti

7(15)

3-22-2274

muulide vette rajamisega kuni VeeS v.r § 8 lg 2 p-i 7 ning 1. oktoobril 2019 jõustunud VeeS §

187 p-i 10. Kaebajatel puudus ehitusluba nii kaldale kui vette ehitamiseks;

8) planeeringud ehitamiseks õigust ei andnud. ÜP kohaselt asuvad Sääre tee 22 ja 22a

kinnistud ja ka kustutatud Sääre ranna katastriüksus tihehoonestusalal. Detailplaneeringut,

millega oleks lubatud ehitada rannakindlustust, ei ole. Muulid on rajatud Eesti põhikaardi

järgsest veepiirist ka maismaa suunas ning tegemist on kaldaga püsivalt ühendatud ehitistega

EhS-i mõttes. Ehitis paikneb ehituskeeluvööndis (LKS § 38 lg 1 p 3 kohaselt 50 m) ja selle

rajamiseks oli vaja planeeringut. Muulide seadustamiseks on LKS § 38 lg 5 p 2 ja LKS § 40

kohaselt vaja minimaalselt üldplaneeringut muutvat detailplaneeringut. Õige pole kaebajate

seisukoht, et Viimsi ÜP üldisest täpsusastmest tulenevalt ei kajastu sellel olemasolevad

ehitised sarnaselt teiste piirkonnas asuvate muulidega ja seetõttu on need võimalik seadustada

üldplaneeringut muutmata;

9) rannakindlustus ja muulid ei ole LKS § 38 mõttes lauter ega paadisild. Arvestada tuleb

nende konstruktsiooni, suurust, asendit ja otstarvet, mis ei vasta lautri ega paadisilla

funktsioonile. Arvestades olemasolevate ehitiste suurust ja asukohti, ei ole võimalik rääkida

nende ümberkujundamisest lautriks või paadisillaks ilma neid sisuliselt lammutamata. Seega

ei oleks ka ehitiste ümberehitamine rikkumise kõrvaldamiseks sobiv meede ning seega

puudus vajadus seda põhjalikumaks kaaluda;

10) kaebaja väide algatatud detailplaneeringu menetluse lõpetamisest ainult sel põhjusel, et

üks kaasomanik esitas asjaomase taotluse, ei ole tõene. Nähtuvalt detailplaneeringu

menetlemise lõpetamise korraldusest ja sellele esitatud vaide kohta tehtud otsusest, olid selle

lõpetamise põhjusteks ka asjaolu, et planeeringu eesmärgi saavutamine on ilmselgelt võimatu,

arvestades KOV-i poolt tuvastatud asjaolusid, sh tulenevalt avalikest huvidest. Avalikud

huvid on seejuures asjas avaldatud märkimisväärse hulga Viimsi valla elanike pöördumine

vallavalitsuse poole petitsioon.ee keskkonnas, milles taotleti Sääre tee 22 detailplaneeringu

menetluse lõpetamist. Praegusel juhul on ilmne, et kaebajad on kõnealuseid muule ehitades

teadlikult õigusvastaselt käitunud ning vaatamata ehitustegevuse peatamise nõudega

ettekirjutuse tegemisele jätkanud õigusvastast ehitamist. Haldusorganil ei ole kaalutlusõigust

teostades keelatud arvestada asjaoluga, et ehitis püstitati ebaseaduslikult, mh kaaludes ka

ehitusnormide rikkumise tõsidust ja iseloomu. Kaebaja on käitunud pahauskselt, eirates

teadlikult õigusaktidest tulenevaid nõudeid süsteemse ebaseadusliku ehitustegevuse

läbiviimisel. Seetõttu kaebajate erahuvi ebaseaduslikult ehitatud väikesadama seadustamiseks

ei kaalu siinsel juhul üles avalikkuse huve õiguskorra tagamiseks ehitamisel ega vajadust

taastada ülekaaluka ja olulise avaliku huvina kogukonna õiglustunne;

11) kaebajate tõlgendus EhS § 132 lg-st 3 on ekslik. Nimetatud normi rakendamisel on

rakendajal võimalik otsustada ehitise lammutamine ka muul põhjusel kui need, mis on

sätestatud lõikes 3 toodud punktides. Sellele viitab selgelt lõike kolm sõnastuses kasutatud

sõna „eelkõige“. Kui õigusnorme on pikemaajaliselt ja teadlikult jämedalt rikutud, siis võib

nõuda ehitise lammutamist;

12) vastustaja arvestas vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel õigesti KOV-i seisukohta, et vald

ei pea tulenevalt eelpooltoodust võimalikuks seadustada ebaseaduslikult ehitatud

kaldakindlustusrajatist ja muule, mida ei näinud ette ÜP ega detailplaneering ning mille

seadustamist ei olnud tegelikult taotlenud ka kaebajad Viimsi Vallavalitsuse 11. novembri

2020. a korraldusega nr 690 algatatud detailplaneeringuga. Nimetatud detailplaneering

algatati tavalise, mitte üldplaneeringut muutva detailplaneeringuna. Rannakindlustuse

seadustamine ei oleks selle detailplaneeringuga ilma seda olulistes osades muutmata ja

üldplaneeringut muutvana käsitlemata võimalik. Muulide seadustamine ei ole 11. novembril

2020 algatatud detailplaneeringuga võimalik, kuna selles ega ka kehtivas üldplaneeringus,

samuti kehtivates teemaplaneeringutes ei ole Sääre tee 22 kinnistuga külgnevale alale

(väike)sadamat kavandatud. Seega ei oleks muulid ka detailplaneeringu kehtestamisel

sadamaehitiseks ning LKS § 38 lg 5 p 2 ei kohalduks. Sisuliselt tähendab see, et kõnealuseid

8(15)

3-22-2274

muule ja rannakindlustusrajatist ei tohi selles asukohas ilma üldplaneeringut muutmata olla

ega seadustada;

13) eksitav on kaebajate väide, et detailplaneeringu algatamisega kinnitas Viimsi vald, et

ehitiste seadustamine on võimalik ka ilma üldplaneeringut muutmata. Ainuüksi

detailplaneeringu algatamisega sellist väidet ei esitatud ning see võis kõiki asjaolusid

arvestades olla vallapoolne eksimus;

14) 2021. a-l algatati Viimsi valla ÜP-d täiendav merealade teemaplaneering, mis annab

võimaluse ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks. Kaebaja tegi vallale 29. septembril 2023

ettepaneku kanda muulide asukoht üldplaneeringusse. Tegemist on tõepoolest teoreetilise

võimalusega kaebajate ebaseaduslike ehitiste seadustamiseks. Samas ei ole vastustaja,

arvestades KOV-i seniseid seisukohti ja kogukonna selget vastuseisu kaebajate väikesadama

seadustamisele, seda planeeringut, mille kehtestamiseni läheb tõenäoliselt pikalt aega, arvesse

võtmata jättes eksinud oma kaalutlustes. Lisaks on kaebaja ettepanek tehtud alles pärast

vaidlustatud ettekirjutuse tegemist ja vastustajal ei olnud seda võimalik arvestada;

15) Viimsis on merre rajatud palju erinevaid ehitisi, millest suurt osa ei ole kajastatud

üldplaneeringus ja enamiku suhtes ei ole alustatud järelevalvemenetlust ega nõutud nende

seadustamist. Tegemist pole aga kaebajate ebavõrdse kohtlemisega. Kirjeldatavad olukorrad

pole võrreldavad. Kõigepealt on suur osa tabelis loetletud ehitistest nähtavad Maa-ameti 2002.

a ortofotodelt, nende seadustamine võib olla võimalik EhSRS § 28 lg 1 alusel ning need on

rajatud enne LKS-i jõustumist. Enamik neist on oluliselt väiksema mahuga. Vastustaja ei pea

kõiki rikkumisi korraga menetlema. Kaebajate õigusi ei riku see, et nende rikkumiste kohta

alustati järelevalvet esimesena;

16) arvestades kõiki asjaolusid, on ettekirjutuse resolutiivosa selgesti arusaadav ja täidetav.

Väärteomenetluses antud ütlustest nähtub, et Y oli väga hästi teadlik, kuhu on muulide

rajamisel paigutatud nii merest ümber paigutatud kivid kui ka juurde toodud kivid. Sellises

olukorras on tehtud ettekirjutus arusaadav ja täidetav ka ilma täiendavate selgitusteta. Kui

ettekirjutuse täitmise ajal tekivad täiendavad küsimused, on need võimalik esitada

ettekirjutuse tegijale;

17) muulid ja suurem osa rannakindlustusest asub Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega

piirneval kinnistamata rannaalal ja meres. Vaid väike osa rannakindlustusest asub Sääre tee

22a kinnistul. Seega on avaliku korra eest vastutavateks isikuteks ehitised rajanud isik (s.o Y)

ning Sääre tee 22a kinnistu omanikud. Kuna Sääre tee 22a kinnistu omanikeks on kaebajad,

aga mitte C, siis ei ole C avaliku korra eest vastutavaks isikuks ning tema kaasamine

haldusmenetlusse ei olnud seega vajalik. Xt kohustati rannakindlustust likvideerima Sääre tee

22a kinnistu omanikuna, mitte seetõttu, et ta on Y abikaasa;

18) enne seda, kui pole selge ehitiste seadustamine, ei saa MaRu maakatastrisse kandeid teha;

19) vastustaja on korrakaitseseaduse mõistes riikliku järelevalve tegemisel korrakitseorgan ka

EhS § 130 lg 5 kohaselt. Tema pädevus tuleneb ka LKS §-st 702 ja VeeS §-st 250;

20) tulenevalt EhS § 132 lg 3 sõnastusest (lahtine loetelu võimalikest lammutamisotsuse

tegemise eeldustest) ei ole ohu olemasolu lammutamisettekirjutuse tegemiseks alati nõutav.

Tõendatud on, et tegemist on seaduse nõuetele mittevastavate ehitistega. Nõuetele

mittevastavusega kaasnev oluline oht seisneb vastuolus LKS § 34 kohaste ranna ja kalda

kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju

piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse suunamise eesmärkidega. Muulid on

põhjustanud liiva ära kandumise rannast ning võivad seda põhjustada ka edaspidi. Muulide ja

rannakindlustuse ehitamisega on muudetud looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale

iseloomulik kooslus, sh taimestik. Ehitustegevusega on suurenenud ka inimtegevusest lähtuv

kahjulik mõju rannale. Sääre tee 22 ja 22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha

teenindamiseks eeldatavasti vajalikud mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed, mis toob

endaga tõenäoliselt kaasa LKS § 37 lg 3 p-s 6 sätestatud keelu rikkumise. Tegevus kogumina

muudab rannaprotsesse, muulide taha hakkab kogunema setteid, ei ole välistatud ka jätkuv

9(15)

3-22-2274

maismaa pinnase ära uhtumine muulide vahel või mõnes teises asukohas rannajoonel. Seega

tegevus kogumina kujutab endast keskkonnaohtu. LKS §-s 34 ja §-s 38 sätestatud ranna ja

kalda kaitse eesmärke tagava normi rikkumise korral võib ranna ja kalda kaitse eesmärkide

kahjustamist eeldada;

21) kohaldamisele ei kuulu EhS § 2 lg 2. Ehitisi pole rajatud päästesündmuse tarvis.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebajad taotlevad apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistamist ja kaebuse

rahuldamist kokkuvõtlikult järgmistel põhjendustel:

1) vaidlusaluste ehitiste likvideerimine kogu ulatuses pole õige. Põhjapoolne muul pole uus

rajatis. See on nähtav 2002. a ortofotolt. Ehituskeeluvöönd laieneb maismaale, mitte merele.

Kuna põhjapoolne muul oli olemas enne 2005. a-t, siis polnud vee erikasutusluba vaja;

2) ehitiste seadustamine on võimalik. Halduskohus pole põhjendanud, miks ei saa ehitisi

seadustada ilma ÜP-d muutmata. Viimsi vald oli planeerimismenetluses seisukohal, et ka

detailplaneeringuga saab ehitised seadustada. Õiguskantsler kinnitas oma hinnangus, et

detailplaneering lõpetati üksnes kaasomaniku avalduse tõttu. Eesmärgi saavutamatus pole

olnud detailplaneeringu lõpetamise aluseks. KeA oleks pidanud arvestama sellega, et Viimsi

valla ÜP merealade teemaplaneering algatati ja kaebaja taotles muulide asukoha kandmist

ÜP-sse. Kogukonna vastuseis on tekkinud valedele asjaoludele tuginedes. Tegemist pole

olnud avaliku supelrannaga ja eesmärgiks polnud seda sulgeda. KeA pidi kaaluma ehitiste

seadustamise võimalikkust ja selle raames oleks ta saanud eespool kajastatut arvesse võtta.

Haldusorganid pidasid võimalikuks olukorda seadustada. MaRu selgituste kohaselt tuleb

tellida katastrimõõdistamine ja kinnisasja piire muuta. Sellisel juhul saab liita ehitised

kinnisasja koosseisu;

3) kaebajat on koheldud ebavõrdselt. Kümneid muule pole kantud ehitisregistrisse ja nende

kohta pole haldusmenetlust alustatud. Osad muulid on seadustatud tagantjärele. Viimsis on

seadustamata muule, mis on rajatud pärast 2002. a-t. Kui esineks keskkonnaoht, siis KeA

poleks lasknud muulidel jätkuvalt olemas olla. Sääre tee 23 muul ja kindlustusrajatis

seadustati maakorraldustoimingutega 2021. a-l;

4) ettekirjutus on adressaadi ja täitmise osas ebaselge. Pole arusaadav, millised kivid tuleb

eemaldada ja kuhu need tuleb paigutada. Y ei tea, kuhu need viia. Kui Y ei ole võimeline

kohustust täitma, siis jääb kohustus Xle, kes ei tea, millised kivid ja kuhu viia. Arusaamatuks

jääb, miks muulide ja rannakindlustuse osas on vaja isikuid eristada. Vastutav isik saab olla

kas rajaja või kaasomanikud;

5) KeA polnud pädev ettekirjutust tegema, kui ehitised ei asu ehituskeeluvööndis;

6) puudub keskkonnaoht. Halduskohtu vastupidine järeldus on tõendamata ja abstraktne. Kui

ehitised põhjustavad keskkonnaohtu, siis tuleks ka teised ehitised likvideerida. Seda aga pole

nõutud;

7) kuna halduskohus ei võtnud asja juurde Alkranel OÜ eksperthinnangut, rikkus ta

menetlusnormi. Tõendi vastuvõtmine ei oleks menetluse viibimist põhjustanud. Halduskohus

pole põhjendanud, miks ta tõendit vastu ei võta. See tõendab, et erosiooni ei esine. See tõend

tuleb võtta toimikusse;

8) arvesse pole võetud likvideerimisega kaasnevaid negatiivseid mõjusid, samuti selle

maksumust 110 577,45 eurot. See on ebaproportsionaalne tagajärg kaebaja õigustele;

9) ehitise likvideerimisel kahjustuks kaebajate kinnistu lainetuse mõju tulemusena. Samuti

takistab see merepäästet.

10. Vastustaja taotleb vastuses apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmist kokkuvõtlikult

järgmistel põhjendustel:

10(15)

3-22-2274

1) tegemist on uue rajatisega ja need on ehitatud ebaseaduslikult;

2) rikutud pole kaalumisreegleid osas, mis puudutab ehitiste seadustamise võimatust;

3) kaebajat pole teiste isikutega võrreldes ebavõrdselt koheldud;

4) vastustaja oli pädev ettekirjutust tegema.

11. Viimsi vald on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal:

1) tegemist on ebaseaduslike ehitistega;

2) avalik huvi on ehitiste seadustamise vastu, mida kinnitab vallaelanike pöördumine, millega

taotleti detailplaneeringu menetluse lõpetamist;

3) ei saa aktsepteerida olukorda, kus ebaseaduslik käitumine tasub ennast ära;

4) kaebaja esitatud ehitise likvideerimise maksumuse arvutus pole usaldusväärne.

12. MaRu on kokkuvõtlikult järgmisel seisukohal:

1) MaRu pädevuses on selgitada avaliku veekogu kaldajoone kaardistamist, kaldakinnisasjade

olemust ja kaldajoone muutuste maakatastrisse kandmise õiguslikku raamistikku;

2) katastrimõõdistuse teel ei saa ehitisi seadustada, sest veekogusse ehitamine polnud

õiguspärane ja teiseks pole toimunud katastrimõõdistust. Ainuüksi avaliku veekogu

kaldajoone muudatuste võimaliku maakatastrisse kandmisega MaaKatS § 171 alusel ei muutu

ehitised õiguspäraseks;

3) 2002. a ja 2005. a ortofotodelt muule sellisel kujul ei nähtu. Olid küll üksikud kivid vees,

kuid puudus maismaaühendus. Esimene muul on rajatud 2006. a-l. Muulid pole eksisteerinud

ca 20 a. Aja jooksul on neid ainult suuremaks ehitatud. Muulid ehitati merre pärast

katastriüksuste moodustamist;

4) aluskaartidelt on tuvastatav, et läänepoolne muul on rajatud naaberkinnisasja Sääre tee 39

ette, mistõttu ei ole seda võimalik arvata apellantidele kuuluva kinnisasja koosseisu, ilma et

tuleks muuta katastripiiri Sääre tee 39 ja Sääre tee 22a katastriüksuste vahel.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

13. Ringkonnakohus jätab kaebaja vastuväite kohtu 5. mai 2026. a tegevusele, millega

otsustati asi lahendada kirjalikus menetluses, rahuldamata. Kaebajad toovad välja, et istungil

tuleks arutada küsimust, et kaebajatele peale pandud kohustuse täitmine läheks neile maksma

ligikaudu 100 000 eurot, mille kohta nad on kohtule esitanud ka tõendi. Ringkonnakohtu

hinnangul ei oma see asjaolu vaidluse lahendamisel tähendust (vt käesolev otsus, p 27).

Ringkonnakohus jääb varem toodu juurde, et kaebajad on esitanud samu õiguslikke väiteid ja

neid on võimalik hinnata ka kirjalikus menetluses.

14. Halduskohus on õigesti tuvastanud väärteomenetluse dokumentide ja ortofotode alusel, et

Sääre tee 22 ja Sääre tee 22a kinnistutega piirnevale rannaalale ja osaliselt Sääre tee 22a

kinnistule ehitatud 25 m pikkune ja 3 m laiune rannakindlustusrajatis on ehitatud perioodil

jaanuar kuni november 2020. Halduskohus on õigesti ortofotode alusel tuvastanud ka selle, et

merre on muulid ehitatud pärast 2004. a-t. Põhjapoolne muul on ehitatud algselt L-kujulisena

perioodil mai 2005 kuni august 2006 ja see ehitati sirgeks perioodil 2019 kuni 2020.

Lõunapoolne muul ehitati esmalt kivireana perioodil 2009 kuni 2010. Tegemist on uute

ehitistega LKS § 38 lg 3 mõttes. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu tuvastatuga ja ei korda

faktiliste asjaolude kohta antud seisukohti (HKMS § 201 lg 4).

15. Halduskohus on õigesti järeldanud, et need ehitised on rajatud ilma seadusliku aluseta,

KeA oli pädev lammutamisettekirjutust tegema ja ettekirjutus oli täitmise osas selge, ega

korda neid põhjendusi (HKMS § 201 lg 4).

11(15)

3-22-2274

16. Apellatsiooniastmes on esmalt küsimus, millisel õiguslikul alusel EhS § 132 lg 3 mõttes

oli õige vaidlusalune ettekirjutus teha.

17. Kui lammutamisettekirjutusega hõlmatud ehitised pole ohtlikud ning nendest ei lähtu

piirnevate kinnisasjade omanikele püsivat negatiivset mõju, ei saa lammutamisettekirjutust

teha EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel. Tegemist ei ole siiski suletud loeteluga,

sest EhS § 132 lg 3 järgi otsustab korrakaitseorgan ehitise lammutamise eelkõige nendel

juhtudel. Siiski viitavad EhS § 132 lg 3 ülesehitus ja sõnastus, et lammutamisettekirjutust ei

tohi teha pelgalt ehitamise õigusvastasusest tulenevalt, vaid lisaks sellele peavad esinema

kaalukad põhjused. Üheks selliseks põhjuseks võib olla ehitise ettenähtavas tulevikus

seadustamise võimatus. Kui seadustamist takistab kehtiv üldplaneering, on ehitise

seadustamine võimatu eelkõige siis, kui üldplaneeringu vastavas osas muutmise püüded on

asjakohases menetluses osutunud edutuks või on ettenähtav, et üldplaneeringu vastavas osas

muutmine on õiguslikult võimatu. Vaba ehitustegevuse korral saab ehitise lugeda

seadustatuks, kui see on kooskõlas kitsenduste ja planeeringutega EhS § 12 lg 2 mõttes

(RKHK 3-19-2398, p 17).

18. Halduskohus nõustus vastustajaga, et oluline oht seostus LKS § 34 kohaste ranna ja kalda

kaitse eesmärkidega, sh looduskoosluste säilitamise, inimtegevusest lähtuva kahjuliku mõju

piiramise ning ranna eripära arvestava asustuse suunamise eesmärkidega. Vastustaja

hinnangul on muulid põhjustanud liiva ära kandumise rannast ning võivad seda põhjustada ka

edaspidi, muudetud on looduslikku rannajoont ja hävitatud rannale iseloomulik kooslus, sh

taimestik, ehitustegevusega on suurenenud inimtegevusest lähtuv kahjulik mõju rannale ning

Sääre tee 22 ja 22a kinnistutel puuduvad paatide randumiskoha teenindamiseks eelduslikult

vajalikud mootorsõidukite sõitmiseks ettenähtud teed. Ringkonnakohus neid seisukohti ei

jaga.

19. Esmalt pole vastustaja lammutamisettekirjutuses tõendanud asjaolu, et vaidlusaluste

ehitiste tõttu on rannast liiv ära kandunud ja et see võib toimuda ka tulevikus, mida saaks

käsitada kestva kaitstava õigushüve kahjustusena ja mida lammutamisettekirjutusega

soovitakse tõrjuda.

19.1. Halduskohtul oleks tulnud toimikusse võtta kaebaja eriteadmistega isiku 8. novembri

2023. a arvamus, kuna see ei oleks viivitanud asja menetlemist ja see oli vajalik asja õigeks

lahendamiseks (HKMS § 51 lg 4 ja § 62 lg 2). Halduskohus andis menetlusosalistele õiguse

esitada täiendavad tõendid hiljemalt 6. oktoobriks 2023. Kaebaja tellis eriteadmistega isikult

arvamuse, mis sai valmis 8. novembril 2023. Taotluse tõendi asja materjalide juurde

võtmiseks esitas kaebaja 14. novembril 2023 (dtl 404–405). Kohtuistung toimus 7. detsembril

2023. Halduskohus tegi otsuse 27. augustil 2024. Seda aegrida arvestades ei saanuks tõendi

vastuvõtmine kohtumenetluse kestust mõjutada. Tõend on asja lahendamiseks oluline. See

tõend oli esitatud selleks, et lükata ümber lammutamisettekirjutuses esitatud väide. Seetõttu

võtab ringkonnakohus tõendi toimikusse (HKMS § § 198 lg 2 p 2 ja lg 3).

19.2. Viidatud eriteadmistega isiku arvamusest nähtub alljärgnev: 1) kaardimaterjali põhjal ei

nähtu, et rannakindlustuse rajamise tagajärjeks oleks olnud erodeerivad protsessid; 2)

rannakindlustuse ja põhjapoolse muuli äärsele tsoonile on akumuleerunud tavapärasest enam

liiva, kuid olulisi rannajoone muutusi põhikaardi võrdluse järgi ei nähtu; 3) rajatised omavad

lokaalset mõju; 4) kaldakindlustusrajatisi ja muule ei ole Lääne-Eesti vesikonna

veemajanduskavas käsitletud ehitistena, mis võivad pinnaveekogudele negatiivset mõju

omada ning millega seoses tuleks meetmeid planeerida (dtl 407–414). Seega ei kinnita

12(15)

3-22-2274

kaebaja eriteadmistega isiku arvamus lammutamisettekirjutuses väidetut, et vaidlusaluste

ehitiste tõttu oleks rannast liiva olulise keskkonnaohu mõttes hakanud ära kanduma.

20. Lammutamisettekirjutus sisaldab abstraktset väidet, et vaidlusaluste ehitiste tõttu on

hävinud rannale iseloomulik kooslus ja taimestik. Tegemist on tõendamata ja

konkretiseerimata väitega, sidumata seda konkreetsete liikide hävimisega või hävimisohuga.

Samuti on sisustamata ja tõendamata väide, et inimtegevusest lähtub negatiivne mõju ja

paatide teenindamiseks puudub vajalik taristu ning tee puudumine tekitab õigusrikkumise

ohu.

21. Eelnevast tulenevalt polnud KeA väidetud asjaoludel õige vaidlusalust ettekirjutust teha

EhS § 132 lg 3 p-des 1 ja 2 sätestatud alustel.

22. Edasi tuleb lahendada küsimus, kas on ilmne, et ehitist polnud võimalik ühelgi juhul

seadustada.

23. Ringkonnakohus jagab MaRu seisukohta, et maakorralduslik toiming (s.o

katastrimõõdistamine) ei ole vaidlusaluse olukorra seadustamise vahend. Kinnisomand ulatub

avaliku veekogu kaldajooneni, milleks on üldjuhul veepiir (AÕS § 133 lg 1). MaaKatS § 193

näeb ette alused, millal katastriandmeid saab katastrimõõdistamise teel parandada. Kuni 26.

märtsini 2023 kehtinud MaaKatS § 171 kohaselt oli avaliku veekogu kaldajoone muutuste

katastrisse kandmise eelduseks, kui muutus oli toimunud ehitustegevuse tulemusena, esmalt

katastrimõõdistamine ja ehitamise õiguspärasus (vt EhS § 113 lg 3). Praegusel juhul on MaRu

õigesti välja toonud, et kumbki eeldustest polnud täidetud. Seetõttu sellel õiguslikul alusel ei

oleks saanud ehitisi seadustada.

24. Detailplaneeringu algatamine, mille eesmärgiks oleks anda ehitusõigus merre muulide

rajamiseks, ei pruugi esmapilgul olla kooskõlas Viimsi ÜP-ga (vt ka käesolev otsus, p 25).

Planeerimis- ja ehitusseaduse (PES) järgi oli üldplaneering ülesandeks veealade üldiste

kasutamis- ja ehitustingimuste kehtestamine, põhiliste teede ja tänavate, raudteede, sadamate

ja lennuväljade asukoha ning liikluskorralduse üldiste põhimõtete määramine, samuti ranna ja

kalda ulatuse täpsustamine (PES § 8 lg 1 p-d 5, 7 ja 10). Kehtiva Viimsi ÜP kaardil ja

seletuskirjas on kajastatud nii sadamad (tööstuse ja ladude maa; seletuskirja p 1.10.3) kui ka

olemasolevad ja perspektiivsed lautrikohad. Viimsi ÜP täitis seaduses nimetatud ülesanded ja

kajastas nii sadamad kui ka olemaseolvad ja perspektiivsed lautrikohad. Õige pole seega

kaebajate seisukoht, et planeering oli üldsõnaline ja jättis selle küsimuse avatuks.

25. Käesoleva otsuse punktis 24 tehtud järeldus ei ole aga absoluutne. Üldplaneeringu

elluviimisel piirkonna mõnes osas võib näha ette ka teistsuguse maakasutuse, kui

üldplaneeringu järgsele juhtotstarbele vastav maakasutus jääb piirkonnas valdavaks (vt

RKHK 3-22-871, p 13 ja seal viidatud kohtupraktika).

25.1. Sadamaalasid võib pidada Viimsi valla üldplaneeringu oluliseks osaks, seda eriti nendel

puhkudel, kui tegemist on suuremate ja rohkem kasutatavate sadamaaladega (nt Muuga,

Miiduranna, Rohuneeme, Leppneeme ja Kelnase sadamad; Viimsi ÜP seletuskiri, lk 30). See

aga ei tähenda, et vaidlusaluses piirkonnas peaks täielikult olema välistatud maakasutus, mille

tulemusena tekiks juurde väiksem ja vähem kasutatav sadamaala. Sellisel juhul ei pruugi

väikesadama rajamine minna vastuollu vaidlusaluse ala maakasutuse juhtotstarbega ega

tingida Viimsi ÜP põhilahenduse muutmist ja vallal oleks alus kaaluda tekkinud olukorra

lahendamist detailplaneeringuga, kaaludest ühelt poolt avalikke huve ja teiselt poolt kaebaja

13(15)

3-22-2274

erahuve, leides seejuures vajadusel erinevate huvide tasakaalustamiseks vajalikud

kompensatsioonimeetmed.

25.2. Kohtule esitatud dokumentide alusel pole võimalik järeldada, et selles küsimuses oleks

saabunud lõplik selgus. Üksnes asjaolu, et kaebaja ehitised on ebaseaduslikud, ei ole

lammutamisettekirjutuse tegemiseks ega detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks piisav.

Neid meetmeid ei kohaldata sellel eesmärgil, et mõista isiku tegevus hukka ja karistada teda

ebaseadusliku ehitise rajamise eest. Detailplaneeringu algatamisest keeldumiseks ei piisa ka

sellest, et kohalikud elanikud on avaldanud protesti ja tunnevad, et kaebajad on oma

tegevusega riivanud nende õiglustunnet. Paljude eraisikute erahuvid kogumina ei moodusta

avalikku huvi. Üksnes kogukonna põhjendatud vastumeelsus saab olla lubatav kaalutlus (vt nt

RKHK 3-21-2602, p 21). Milles kogukonna põhjendatud vastumeelsus seisneb ja kas

kogukonna põhjendatud huve pole võimalik detailplaneeringu menetluses ühegi lahendusega

kaitsta, seda toimikus olevate materjalide pinnalt üheselt teha ei saa.

25.3. Viimsi vald on pidanud võimalikuks 11. novembri 2020. a korraldusega nr 690 (dtl

273–274) algatada detailplaneeringu menetluse. Siiski tuleb märkida, et viidatud korralduse

kohaselt oli vallal plaan detailplaneeringut menetleda LKS § 38 lg 6 ehk lautri ja paadisilla

erandi alusel. See aga ei tähenda, et detailplaneeringu menetlemine oleks olnud tingimata

välistatud käesoleva otsuse p 24.1 kohaselt. Viimsi vallavalitsuse 20. jaanuari 2021. a

korralduse nr 31 põhjendustest nähtub üheselt, et eespool nimetatud detailplaneeringu

menetlemine lõpetati põhjusel, et üks kaasomanikest esitas avalduse detailplaneeringu

menetluse lõpetamiseks (vt dtl 269–271). Tänaseks pole isik, kes esitas detailplaneeringu

menetluse lõpetamise avalduse, enam vaidlusaluse kinnistu kaasomanik (vt jõustunud

TlnRngK 20. detsembri 2024. a määrus asjas nr 2-21-10813). Toimikusse tuleb siiski jätta

võtmata Tallinna Ringkonnakohtu kiri, millega määrati menetlusosalistele tsiviilasjas 2-21-

10813 vastamiseks tähtajad, sest see ei oma asja lahendamisel tähendust (HKMS § 62 lg 2 ja

§ 198 lg 3).

26. Isegi kui jaatada, et vaidlusalustele muulidele ja kaitserajatistele detailplaneeringuga

ehitusõiguse andmine tooks kaasa Viimsi ÜP järgse juhtotstarbele vastava maakasutuse

olulise muutuse ja seega ÜP põhilahenduse muutmise vajaduse, siis ei saa esitatud tõendite

alusel lõplikult järeldada, et detailplaneeringuga oleks üldplaneeringu muutmine ilmselgelt

välistatud.

26.1. PlanS § 142 lg 1 esimese lause järgi võib DP-ga muuta ÜP põhilahendust, kui selleks on

põhjendatud vajadus. DP-ga ÜP muutmine peaks olema erandlik. Näiteks peaks esinema ÜP

kehtestamise järel tekkinud ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi (RKHKo 3-22-871, p 16 ja

seal viidatud kohtupraktika).

26.2. Kohtule nähtuvatest põhjendustest pole võimalik üheselt järeldada, et kaebajal

ilmselgelt puuduks ülekaalukas ja õiguspärane erahuvi detailplaneeringuga üldplaneeringu

muutmiseks. Näiteks toovad kaebajad kaebuse punktis 15 välja, et nad on pärit Prangli saarelt

ning viibivad seal sageli. Seetõttu muulide ja ranna kindlustusrajatise likvideerimise

tulemusel hakkaks intensiivne lainetus kaebajate kinnistut kahjustama ning kaoks võimalus

randuda kinnistu ääres paadiga ning seda ohutult hoida. Neid küsimusi saaks vald vähemalt

detailplaneeringu algatamise taotluse lahendamisel hinnata ja kaaluda.

26.3. Eeltoodust tulenevalt oli lammutamisettekirjutuse tegemine ennatlik ja see polnud

praegusel kujul põhjendatud. Seetõttu tuleb kaebajate apellatsioonkaebus rahuldada,

halduskohtu otsus tühistada ja kaebus rahuldada.

14(15)

3-22-2274

27. Kaebajate väited selle kohta, et lammutamisettekirjutuse täitmine tooks kaasa

ebaproportsionaalsed kulud, ei oma vaidluse lahendamisel tähendust. Kui kaebajad asusid

vaidlusaluseid ehitisi ebaseaduslikult ehitama, siis kannavad nad ka riski, et nendel tuleb

tagajärjed kõrvaldada ja seda oma kuludega. Seetõttu jääb toimikusse võtmata kaebajate

esitatud arvamus ehitiste lammutamise võimaliku maksumuse kohta (HKMS § 62 lg 2 ja §

198 lg 3).

28. Kaebajad kandsid halduskohtus menetluskulu 18 624,44 eurot (käibemaksuga).

Ringkonnakohtus kandsid kaebajad menetluskulu 2203,20 eurot (käibemaksuga).

Kui kaebus rahuldatakse, siis reeglina kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti

(HKMS § 108 lg 1). Erandina võib kohus jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda,

kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes

äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (HKMS § 108 lg 11). Ringkonnakohtu hinnangul oleks

äärmiselt ebaõiglane siinse vaidluse kulud jätta vastustaja kanda. Kaebajad ise on ennast

asetanud olukorda, kus neil tuli oma ebaseadusliku tegevuse tulemusena asuda kandma

menetluskulusid, leidmaks lahendus, et seadustada vaidlusalused ehitised ja hoida sellega ära

lammutamisettekirjutuse täitmine. Lammutamisettekirjutus pole olnud ilmselgelt alusetult

pinnalt tehtud, vaid küsimus oli, kas ebaseaduslikult rajatud ehitiste kõik võimalikud

seadustamise võimalused olid ilmselgelt välistatud. Vastustaja tegutses selles olukorras

üheselt prognoosimatus olukorras. Seetõttu jätab ringkonnakohus menetlusosaliste

menetluskulud nende endi kanda.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)