3-25-2995/26 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtunikud

Janar Jäätma, Villem Lapimaa ja Veiko Vaske

Määruse tegemise aeg ja koht

29.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-2995

Haldusasi

H.G kaebus AS-lt Lääne-Tallinna Keskhaigla

mittevaralise kahju hüvitamiseks 500 euro ulatuses

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 20.03.2026 otsus

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Kaebaja H.G

Vastustaja AS Lääne-Tallinna Keskhaigla

Menetluse alus ringkonnakohtus

H.G apellatsioonkaebus

Menetlustoiming

Apellatsioonkaebuse tagastamine

RESOLUTSIOON

1. Tagastada H.G apellatsioonkaebus Tallinna Halduskohtu 20.03.2026 otsuse peale

haldusasjas nr 3-25-2995.

2. Asendada avaldatavas määruses kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul, arvates määruse

kättesaamisest (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 187 lg 7, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Tallinna Vangla kinnipeetav H.G (kaebaja) esitas 16.08.2025 Tallinna Vanglale nõude

hüvitada mittevaraline kahju 500 euro ulatuses. Kaebaja terviseprobleemid (migreen ja

lõuavalu) on jäänud nõuetekohase ravita ning valu leevendamine on piirdunud ravimite

manustamisega. Samuti viitas kaebaja vajadusele saada eriarstiabi väljaspool vanglat.

2. Tallinna Vangla edastas nõude tervishoiuteenuse osutamist puudutava osa lahendamiseks

AS-ile Lääne-Tallinna Keskhaigla (AS LTKH), kes on vastutav vanglas osutatava arstiabi

eest. Vangla enda menetlusse jäi osa, milles kaebaja vaidlustas vanglaametnike tegevust

(ravimite kättetoimetamine).

3-25-2995

3. AS LTKH vastas 05.09.2025 kirjaga nr 7-2.2/64-2, et kaebajale on osutatud järjepidevat

arstiabi, ta on korduvalt viibinud perearsti vastuvõtul ning lisaks ka eriarstide (psühhiaater,

gastroenteroloog, hambaarst) juures. Arstid on kaebajat uurinud, nõustanud, diagnoosinud

ning määranud ravi, sh migreeniravi. Seoses lõualuuprobleemiga käis kaebaja 25.08.2025

hambaarsti vastuvõtul.

4. H.G esitas 10.09.2025 Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles nõudis AS-ilt LTKH 500

euro väljamõistmist (või kohtu äranägemisel määratud summat) mittevaralise kahju

hüvitisena terviseprobleemide ravimata jätmise eest. Lisaks esitas kaebaja etteheiteid Tallinna

Vanglale ravimite kättetoimetamisega viivitamise kohta ning taotles, et kohus kohustaks

vanglat suunama teda eriarsti vastuvõtule.

5. Kohus tõlgendas 09.10.2025 määruses kaebaja tahte selliselt, et kaebus on esitatud

mittevaralise kahju hüvitamiseks AS LTKH vastu seoses terviseprobleemide ravimata

jätmisega ning Tallinna Vangla vastu seoses viivitamisega ravimite kättetoimetamisel. Kohus

tagastas Tallinna Vangla vastu esitatud nõude kohtueelse menetluse läbimata jätmise tõttu

ning jättis AS LTKH vastu esitatud nõude menetlusse. Kaebaja kõrvaldas kohtu määratud

puudused ega vaidlustanud kaebuse osalist tagastamist.

6. Kohus võttis 14.10.2025 määrusega menetlusse kaebuse AS LTKH vastu mittevaralise

kahju hüvitamiseks summas 500 eurot ning kohustamisnõude suunata kaebaja eriarsti

vastuvõtule.

7. Kaebaja teatas 18.01.2026 kohtule, et tal on perearstiga kokkulepe eriarsti (lõualuukirurgi)

vastuvõtule suunamiseks . AS LTKH kinnitas 02.03.2026 kohtule, et perearst on 29.12.2025

väljastanud saatekirja suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule ning kaebaja on vastuvõtule

registreeritud ning lisaks on tehtud e-konsultatsioon neuroloogile, mille vastus oli menetluse

ajal veel saabumata.

8. Tallinna Halduskohus lõpetas 20.03.2026 otsusega menetluse osas, milles kaebaja

nõudis AS LTKH kohustamist suunata ta suu-, näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule. Ülejäänud

osas jättis kohus kaebuse rahuldamata järgmistel põhjustel.

Kohtumenetluse käigus selgus, et kaebajale on nõutud saatekiri väljastatud ning ta on eriarsti

vastuvõtule registreeritud, mistõttu on kohustamisnõude eesmärk selles osas saavutatud.

Eraldi õigusvastasuse tuvastamine ei ole kaebaja õiguste kaitseks vajalik, kuna kaebaja väiteid

saab arvestada mittevaralise kahju hüvitamise nõude lahendamisel.

Kaebajale osutati pidevat arstiabi, ta on korduvalt pöördunud perearsti poole, saanud

valuvaigistatavat ravi, talle on määratud migreeniravimeid ning tehtud eriarsti

e-konsultatsioonid. Samuti on kaebaja suunatud hambaarsti vastuvõtule ning hiljem ka suu-,

näo- ja lõualuukirurgi vastuvõtule. Olemasolevad terviseandmed ei kinnita, et kaebaja oleks

jäänud ilma minimaalse nõutava tasemega arstiabist või et ravi oleks olnud ilmselgelt

ebakvaliteetne. Migreeni ravi on toimunud perearsti tasandil ning eriarstile suunamise

vajaduse hindamine kuulub tervishoiuteenuse osutaja pädevusse. Ainuüksi asjaolu, et eriarsti

juurde ei suunatud kaebajat varem, ei tähenda kohustuse rikkumist, kui patsienti oli võimalik

ravida muul viisil ning hiljem tehti ka eriarsti e-konsultatsioon. Samuti ei ilmnenud, et

varasem suunamata jätmine oleks põhjustanud kaebajale tervisekahju. Lõualuu vaevuste osas

tugines kohus hambaarsti hinnangule, mille kohaselt puudus esialgu erakorraline vajadus

eriarsti vastuvõtuks. Kuigi kaebaja hiljem siiski suunati lõualuukirurgile, ei saa sellest

2(4)

3-25-2995

tagantjärele järeldada, et varasem suunamata jätmine oli õigusvastane. Kaebajale pole sellest

tekkinud tõsiseid tagajärgi. Terviseandmete dokumenteerimise kohustuse rikkumist ei ole

tõendatud ning kaebaja väited andmete ebaõigsuse kohta ei leidnud kinnitust.

Tervishoiuteenuse osutaja ei ole rikkunud oma lepingulisi kohustusi ega tegutsenud alla

arstiteaduse üldise taseme. Seetõttu puudub vajadus analüüsida eraldi mittevaralise kahju

olemasolu ja muid vastutuse eeldusi.

9. H.G esitas 22.03.2026 Tallinna Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, milles vaidleb

halduskohtu otsusele vastu.

Kaebaja ei nõustu halduskohtu järeldusega, et talle on osutatud nõuetekohast

tervishoiuteenust, väites, et tema tegelikke terviseprobleeme (sagedased ja tugevad peavalud

ning lõualuu vaevused) ei ole piisavalt arvesse võetud ning terviseandmed ei kajasta nende

tegelikku ulatust. Kohus ei arvestanud psühhiaatri soovitust suunata ta neuroloogile ega

haigusloo sissekandeid, samuti ei ole neuroloogi e-konsultatsioon andnud sisulist tulemust.

Lõualuu probleemide ravi on põhjendamatult viibinud. Kaebaja jäi pikema aja jooksul

nõuetekohase ravita. Ta palub kohtuotsuse tühistamist ja kahju hüvitamist.

10. Ringkonnakohus jättis 23.03.2026 ja 17.04.2026 määrustega apellatsioonkaebuse

käiguta ning andis kaebajale tähtaja kaebuse puuduste kõrvaldamiseks, sh riigilõivu

tasumiseks. Kaebaja ei tasunud riigilõivu määratud tähtaja jooksul ega esitanud menetlusabi

taotlust.

11. Kaebaja märkis 25.03.2026 ja 21.04.2026 esitatud vastustes, et tal puudub raha riigilõivu

tasumiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

12. Ringkonnakohtu hinnangul pole kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise kaebus lõivuvaba

riigilõivuseaduse (RLS) § 22 lg 1 p 12 kohaselt.

Viidatud sätte kohaselt ei võeta riigilõivu kehavigastuse või muu terviserikkega tekitatud

kahju hüvitamise nõude läbivaatamise eest. Sättes nimetatud lõivuvabadus ei ole automaatne

ega piiramatu, vaid eeldab, et kaebuses esitatud nõue on sisuliselt ja põhjendatult suunatud

tervisekahju hüvitamisele (vt RKHKm nr 3-3-1-12-10, p-d 8–10). Kuigi viimati viidatud

lahendis tõlgendas Riigikohus riigilõivuseaduse eelmist versiooni, siis on need jätkuvalt

kohaldatavad ka kehtiva riigilõivuseaduse sätte tõlgendamisel, sest norm on sõnastuslikult

sama. Seega kontrollib kohus, kas kaebuses esitatud väited võimaldavad vähemalt esialgselt

järeldada tervisekahju olemasolu ning põhjuslikku seost väidetava õigusvastase tegevusega.

Kui kaebusest ja sellele lisatud materjalidest ei nähtu, et väidetav tervisekahju oleks piisavalt

põhjendatud või et tegemist oleks tegelikult tervisekahju hüvitamise nõudega, ei kohaldu RLS

§ 22 lg 1 p 12 ning kaebus ei ole riigilõivuvaba.

Toimiku materjalidest nähtub, et kaebajale on osutatud ravi, määratud ravimeid, teostatud

jälgimist ning konsulteeritud eriarstidega. Kaebaja väited taanduvad sisuliselt

rahulolematusele ravi korraldusega ja soovile saada teistsugust või varasemat eriarstiabi.

Halduskohtule esitatud kaebus ja ringkonnakohtule esitatud apellatsioonkaebus ei võimalda

seega järeldada, et kaebaja ravimise või ravimata jätmisega oleks talle tekitatud tervisekahju.

Kaebusest ja apellatsioonkaebusest on võimalik järeldada, et kaebaja pole rahul

3(4)

3-25-2995

tervishoiuteenuse kvaliteediga ning väidetavalt ebakvaliteetse tervishoiuteenuse osutamise

tõttu on ta pidanud sisuliselt piinlema. Väidetava valu ja sellest tingitud piina tõttu

mittevaralise kahju nõue ei ole lõivuvaba RLS § 22 lg 1 p 12 järgi.

13. HKMS § 104 lg 1 koostoimes RLS § 60 lg-tega 1 ja 7 sätestab, et apellatsioonkaebuse

esitamisel tuleb tasuda riigilõivu.

14. HKMS § 104 lg-st 2 ja § 187 lg-st 4 tulenevalt peab kohus enne apellatsioonkaebuse

tagastamist jätma apellatsioonkaebuse määrusega käiguta ning andma apellandile mõistliku

tähtaja apellatsioonkaebuse menetlusse võtmist takistava ja ilmselt kõrvaldatava puuduse

kõrvaldamiseks (st riigilõivu tasumiseks ja selle tasumise kohta ringkonnakohtule andmete

esitamiseks vastavalt HKMS § 182 lg 1 p-le 8). HKMS § 187 lg 4 teise lause kohaselt juhul,

kui apellant jätab kohtu nõudmise tähtpäevaks täitmata, tagastab kohus apellatsioonkaebuse

määrusega apellandile. Sellise tagajärje eest on apellanti hoiatatud ka Tallinna

Ringkonnakohtu 23.03.2026 määruse p-s 6 ja 17.04.2026 määruse p-s 5.

15. Ringkonnakohtu 23.03.2026 määrus toimetati kaebajale kätte 24.03.2026 ning 17.04.2026

määrus 20.04.2026. Kaebaja vastas 25.03.2026 ja 21.04.2026, et riigilõivu tasumiseks tal raha

puudub. Riigilõivu tasumist ei nähtu kohtute infosüsteemist. Samuti pole kaebaja taotlenud

riigilõivu tasumiseks antud tähtaja pikendamist. Kas menetlusabi avaldus esitada või mitte,

siis selle otsustab kaebaja (HKMS § 2 lg 3). Menetlusabi taotlust kaebaja ei esitanud.

Menetlusabi taotlusena ei saa käsitada kaebaja väidet, et tal pole raha, kuna see väide seondub

sellega, miks ta ei saa lõivu tasuda. Ringkonnakohus on jätnud riigilõivu tasumata jätmise

küsimuses kaebaja apellatsioonkaebuse kaks korda käiguta, seejuures saatis kohus kaebajale

17.04.2026 määrusega ka menetlusabi taotluse blanketi. Kaebajale pidi olema aru saadav, et

kui ta soovib menetlusabi, siis tal tuleb seda taotleda ja esitada menetlusabi saamise kohta

andmed. Eelnev kinnitab järeldust, et kaebaja tahe pole olnud taotleda menetlusabi.

16. Riigilõivu tasumise nõue on menetluse alustamise sisuline eeltingimus, mille täitmata

jätmisel ei ole kohtul võimalik kaebust menetleda. Riigilõivu tasumata jätmise korral kannab

ta riski, et kaebust ei menetleta. Kohus ei saa omal algatusel vabastada isikut riigilõivu

tasumisest ega hinnata tema maksevõimet ilma menetlusabi taotluseta (vt ka RKHKm nr 3-3-

1-12-10, p-d 7–9 ja 10; vt ka HKMS § 112 lg 1). Käesolevas asjas ei ole kaebaja menetlusabi

taotlust esitanud, mistõttu ei ole kaebus lubatav.

17. Ringkonnakohus keeldub apellatsioonkaebuse menetlusse võtmisest ja tagastab selle

HKMS § 187 lg 2 alusel läbivaatamatult. Apellatsioonkaebuse tagastamisel loetakse, et

apellatsioonkaebust ei ole esitatud.

(allkirjastatud digitaalselt)

4(4)