3-24-3225/34 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Einar Vene, Kaire Orion

Otsuse tegemise aeg ja koht

28.05.2026, Tartu

Haldusasja number

3-24-3225

Haldusasi

X.X. kaebus Politsei- ja Piirivalveameti 19.11.2024

otsuse tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebaja – X.X., esindaja Aleksandr Gamazin

Vastustaja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Marta

Gromtsev

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X. apellatsioonkaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta toimiku materjalide juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud tõendid.

2. Jätta X.X. apellatsioonkaebus rahuldamata ning Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus

haldusasjas nr 3-24-3225 muutmata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse avalikult

teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 29.06.2026.

Vastuseks esitatud kassatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastukassatsioonkaebuse 14 päeva jooksul kassatsioonkaebuse vastukassatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud kassatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 215 lg 3).

Kui kassaator soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb seda kassatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

213 lg 1 p 5).

Kui menetlusosaline soovib kassatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

Riigikohtule esitada vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning kassatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama kassatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

3-24-3225

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) Ida prefektuur tunnistas 19.11.2024 otsusega nr 15.3-

3.4/1462-3 Venemaa Föderatsiooni kodaniku X.X. (sündinud xxx) pikaajalise elaniku

elamisloa nr EL33B000578 välismaalaste seaduse (VMS) § 241 lg 2 p 2 alusel alates

19.11.2024 kehtetuks.

X.X.-il on olnud alates 2000. a-st alaline elamisluba, mis hiljem asendus pikaajalise elaniku

elamisloaga. Piiriületuste andmetel on X.X. viibinud Eestis alates 2015. aastast kuni

18.11.2024 kokku 364 päeva. See annab aluse kahelda, kas ta elab alaliselt Eestis. X.X. oli

lahkunud 14.03.2023 Venemaale ning viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kuni

04.10.2024, mil PPA algatas tema pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamise

menetluse. Kuna ta viibis väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike rohkem kui 12 järjestikust

kuud, tuleb tema pikaajalise elaniku elamisluba VMS § 241 lg 2 p 2 alusel kehtetuks

tunnistada.

2. X.X. esitas 27.11.2024 Tartu Halduskohtule kaebuse PPA 19.11.2024 otsuse nr 15.3-

3.4/1462-3 tühistamiseks.

Elamisloa kehtetuks tunnistamise otsus on õigusvastane, sest kaebaja ei lahkunud teise riiki

mitte alaliseks, vaid ajutiseks elamiseks. VMS § 241 lg 1 ei kohusta PPA-d pikaajalise

elaniku elamisluba kehtetuks tunnistama. PPA ei võtnud otsuse tegemisel arvesse, et kaebaja

sõitis Venemaale selleks, et hooldada Belgorodi oblastis elavat ema. Kaebaja ema on

sündinud 1931. aastal, tema tervis on halb ning ta võib ilma kõrvalise abita elu kaotada, samas

on ta keeldunud hooldekodusse minemast. Kaebaja ema tervislik seisund halvenes järsult

2023. a sügisel ning seetõttu pidi kaebaja ema juurde sõitma. Teisi lähedasi kaebaja emal ei

ole.

Samuti ei võtnud PPA arvesse, et kaebaja on elanud Eestis koos abikaasaga 41 aastat ja neil ei

ole peale Eestis asuva korteri muud elukohta. Eestis elavad ka kaebaja kaks tütart ja

lapselapsed. Kaebaja ainus sissetulekuallikas on Eestis makstav pension.

Vaidlustatud otsus ei ole proportsionaalne. 66-aastaselt perest, elukohast ja pensionist

ilmajäämine on Eestist üle 12 kuu kestva eemalviibimisega seotud rikkumise lubamatud

tagajärjed. Sätte rikkumine on formaalne, sest see ei põhjustanud riigile kahju. Kaebajal ei ole

Venemaal ühtegi teist lähedast peale 94-aastase ema. Kaebaja eraldati oma abikaasast, kes on

Eesti alaline elanik, ning tütardest, kes elavad samuti Eestis. Perekonnaliikmete eraldamisel

perekond puruneb.

3. PPA palus jätta kaebus rahuldamata, jäädes vaidlustatud haldusaktis toodud põhjenduste

juurde.

4. Tartu Halduskohus jättis 29.08.2025 otsusega kaebuse rahuldamata.

VMS § 241 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui

välismaalane viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud.

Tegemist on Euroopa Liidu õiguse kohaldamisalas oleva juhtumiga. VMS § 241 lg 2 p-ga 2

on Eesti õigusesse üle võetud direktiivi 2003/109 (nõukogu 25. novembri 2003. a direktiiv

pikaajalistest elanikest kolmandate riikide kodanike kohta) art 9 lg 1 p c, mis sätestab, et

pikaajalisel elanikul ei ole enam õigust pikaajalise elaniku staatusele, kui tema äraolek

ühenduse territooriumilt kestab 12 järjestikust kuud.

Euroopa Kohus on asunud direktiivi 2003/109 art 9 lg 1 p c tõlgendamisel seisukohale, et kui

isik on Euroopa Liidu territooriumilt 12 järjestikust kuud ära (eemal) olnud, siis on tema side

Euroopa Liidu territooriumiga katkenud ning sellises olukorras kaotab isik õiguse pikaajalise

elaniku staatusele. Pikaajalise elaniku staatuse kaotamise vältimiseks piisab, kui isik viibib

2(6)

3-24-3225

Euroopa Liidu territooriumil äraoleku algusele järgneva 12 järjestikuse kuu jooksul, isegi kui

tema kohalolek ei kesta kauem kui mõne päeva.

Kaebaja lahkus Eestist Venemaale 14.03.2023 ning naasis 04.10.2024, viibides väljaspool

Eestit rohkem kui 12 järjestikust kuud. Kaebaja ei ole haldus- ega kohtumenetluses väitnud, et

ta viibis 12 kuu jooksul pärast 14.03.2023 Eestist lahkumist mõnes teises Euroopa Liidu

liikmesriigis. Seega on VMS § 241 lg 2 p 2 faktiline koosseis täidetud.

VMS § 241 lg 4 näeb ette, et VMS § 241 lg 2 p-s 2 sätestatud asjaolu ei ole elamisloa

kehtetuks tunnistamise aluseks, kui PPA on lugenud välismaalase Eestist eemalviibimise

põhjendatuks. VMS § 241 lg 2 p-i 2 ja § 241 lg-t 4 tuleb tõlgendada nii, et PPA-l on

otsustusruum küsimuses, kas isiku 12 järjestikust kuud ületav Euroopa Liidust

eemalviibimine on põhjendatud. Kui PPA asub seisukohale, et eemalviibimine ei ole

põhjendatud, tuleb pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks tunnistada. Teatud äärmiselt

erandlikel juhtudel võib PPA-l tekkida Euroopa Liidu esmase õiguse alusel VMS § 241 lg 2 p

2 ja § 241 lg 4 kohaldamisel kaalumiskohustus. Eeskätt võib selline vajadus ilmneda juhul,

kui kaitsmist ei vaja pikaajalise elaniku, vaid tema lähedaseks oleva Eesti kodaniku õigused.

Praeguses asjas ei saa olla sellise juhtumiga tegemist juba ainuüksi põhjusel, et asja

materjalidest nähtuvalt ei ole kaebaja abikaasa Eesti kodanik.

PPA andis kaebajale võimaluse selgitada, miks ta viibis alates 2023. a-st väljaspool Eestit.

Kaebaja selgitas 7.10.2024 vastuses, et ta ei viibinud Eestis perekondlikel põhjustel, sest ta

hoolitses Venemaal elava 1931. a-l sündinud ema eest. Kaebaja lisas, et ta elab Eestis alates

1983. aastast ning ta saab alates 2023. a-st Eesti Vabariigilt vanaduspensioni. Ta palus lugeda

oma eemaloleku põhjus mõjuvaks ning lõpetada elamisloa kehtetuks tunnistamise menetlus.

Kuigi PPA ei ole vaidlustatud otsuses VMS § 241 lg-le 4 viidanud, nähtub otsuse

põhjendustest piisava selgusega, et PPA võttis otsuse tegemisel kaebaja selgitusi arvesse ning

hindas, kas kaebaja Eestist (ning kogu Euroopa Liidust) eemalviibimist saab lugeda

põhjendatuks. Selleks, et PPA loeks isiku 12 järjestikust kuud ületava Euroopa Liidust

eemalviibimise põhjendatuks, peab isikul olema kaalukas põhjus. Tegemist peaks olema

takistusega, mille tõttu ei olnud isikul mõistlikke pingutusi tehes võimalik viibida Euroopa

Liidu territooriumil kasvõi mõni päev.

Põhjendatud pole kaebaja väide, et PPA oleks pidanud otsuse tegemisel arvesse võtma, et

kaebaja oli enne pensionile jäämist töövõimetu, tema abikaasa, lapsed ja lapselapsed elavad

Eestis, talle ja ta abikaasale kuulub Sillamäel asuv korter ning et kaebajale maksti Eestis

pensioni. Tegemist ei ole asjaoludega, mis annaksid teavet, miks ei olnud kaebajal võimalik

enne 12 kuu möödumist Eestisse või mujale Euroopa Liidu territooriumile tulla.

Asjaolud, et PPA võttis kaebajalt 28.11.2024 kontrollimiseks tema elamisloa ja väljastas talle

samal päeval piiril sisenemiskeelu ning et Sotsiaalkindlustusamet peatas 31.12.2024 otsusega

kaebajale alates 01.01.2025 vanaduspensioni maksmise, ei mõjuta PPA 19.11.2024 otsuse

õiguspärasust. Need otsustused on tõenäoliselt küll PPA 19.11.2024 otsusega seotud, kuid on

tehtud hiljem ning nende õiguspärasus ei ole praeguses asjas vaidluse all.

Kaebaja 07.10.2024 selgituses esitatud üldsõnaline põhjendus, et ta viibis 2023. a-l Eestist

eemal vajaduse tõttu hooldada Venemaal elavat eakat ema, ei võimaldanud PPA-l veenduda,

et kaebaja eemalviibimine oli põhjendatud. Kaebaja ei ole ka kohtumenetluses esile toonud

asjaolusid, mis osutaksid, et tal oleks olnud ebamõistlikult keeruline reisida ajavahemikus

15.03.2023–15.03.2024 Eestisse või muusse Euroopa Liidu riiki kasvõi mõneks päevaks.

Kaebaja esitas väite, et tema ema tervis halvenes järsult 2023. a-l, alles kohtumenetluses.

Ühtlasi selgitas kaebaja 18.08.2025 avalduses kohtule, et ta kavatses aidata emal talve üle

elada ning alustada 2024. a kevadel emale sotsiaalhoolekande korraldamist. See õnnestus alles

3(6)

3-24-3225

2024. a novembri lõpus. Kohtule esitatud 26.11.2024 tõend kaebaja ema tervise kohta

kinnitab kaebaja väiteid üksnes osas, et tema ema vajab oma tervisliku seisundi tõttu kõrvalist

hooldust. Nimetatud tõendist aga ei nähtu, et kaebaja ema tervis oleks 2023. a-l järsult

halvenenud. Vastustaja on kohtumenetluses põhjendatult märkinud, et tulenevalt kaebaja ema

vanusest ei saanud ema hooldusvajadus ja tema tervise järsk halvenemine olla kaebaja jaoks

täielikult ootamatu ja ettearvamatu. Asjaolusid arvestades pole tõendatud, et kaebajal puudus

mõistlik võimalus tulla enne 15.03.2024 Eestisse või mõnda muusse Euroopa Liidu

liikmesriiki kasvõi mõneks päevaks.

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES

5. X.X. palub apellatsioonkaebuses Tartu Halduskohtu 29.08.2025 otsus tühistada ning teha

asjas uus otsus, millega kaebus rahuldada. Kaebaja jääb halduskohtus esitatud seisukohtade

juurde, esitades halduskohtu otsusele järgmised vastuväited.

Vaidlus on küsimuses, kas vastustaja võis, arvestades kaalukaid asjaolusid, jätta kaebajalt

pikaajalise elaniku elamisloa ära võtmata. PPA pidi kaaluma võimalust jätta elamisluba

kehtima. Vastuolus VMS § 241 lg 4 mõtte ja sõnastusega on halduskohtu järeldus, et PPA ei

saa valida erinevate õiguslike tagajärgede vahel ning ei teosta kaalutlusõigust. Samuti on

põhjendamatu seisukoht, et kaalumiskohustus võib tekkida vaid äärmuslikel erandjuhtudel.

Kohus ei täitnud HKMS § 158 lg 3 nõuet kontrollida, kas haldusorgan on kaalutlusõiguse

kasutamisel järginud selle piire, eesmärki ja muid kaalutlusreegleid.

PPA ei rakendanud kaalutlusõigust ega uurimispõhimõtet, kui ta ei küsinud kaebajalt, miks ta

ei toonud oma 93-aastast ema Eestisse. Kui vastustaja oleks vastava küsimuse esitanud, oleks

kaebaja esitanud arstitõendi, et tema raskelt haige ema on transpordivõimetu. Kui ema ka

oleks saanud passi ja viisa, oleks tema Eestisse transportimine olnud eluohtlik.

Kaebaja töövõimetus, pere elukoht Eestis, siin asuv korter ja isiklik vara ning pensioni

saamine Eestis ei seostu küll selgitusega, miks ta ei saanud Eestisse naasta enne 12 kuu

möödumist, kuid need tõendavad tema tugevat isiklikku ja emotsionaalset seost Eestiga.

Samuti jättis kohus hindamata viite rahvusvahelise õiguse põhimõttele, et perede lahutamine

ei ole lubatud ilma mõjuva põhjuseta.

Põhjendatud ei ole kaebajale ette heita, et ta esitas PPA-le vaid üldsõnalise põhjenduse, miks

ta viibis üle 12 kuu Eestist eemal. Vastustajal oli kohustus selgitada välja asja lahendamiseks

olulised asjaolud ja vajadusel koguda tõendeid omal algatusel (HMS § 6). Seega oleks

vastustaja pidanud uurima, kas kaebaja ema vajas pidevat hooldust, kas ta oli transporditav ja

miks kaebaja ei saanud varem naasta.

Kuna pikaajaline elamisluba antakse vaid üks kord elus, oleks PPA pidanud selle andmisel

isikut kirjalikult teavitama võimalikest tagajärgedest 12-kuulise eemalviibimise korral.

6. PPA palub jätta apellatsioonkaebus rahuldamata, nõustudes halduskohtu otsuse

põhjendustega ning jäädes varasemate seisukohtade juurde.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Apellatsioonkaebus jääb rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu otsuse

põhjendustega ega korda neid (HKMS § 201 lg 4). Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele

märgib ringkonnakohus järgmist.

8. VMS § 241 lg 2 p 2 kohaselt tunnistatakse pikaajalise elaniku elamisluba kehtetuks, kui ta

viibib väljaspool Euroopa Liidu liikmesriike kaksteist järjestikust kuud. Halduskohus märkis

õigesti, et viidatud norm ei näe vastustajale ette kaalutlusõigust. Alused, millal PPA peab

kaaluma pikaajalise elaniku elamisloa kehtetuks tunnistamist, on sätestatud VMS § 241 lg-s 1.

4(6)

3-24-3225

Vastavalt VMS § 241 lg-le 4 ei ole VMS § 241 lg 2 p 2 elamisloa kehtetuks tunnistamise

aluseks, kui PPA on välismaalase Eestist eemalviibimise lugenud põhjendatuks. „Põhjendatud

Eestist eemalviimine“ on määratlemata õigusmõiste. Seega sai PPA hinnata üksnes seda, kas

kaebaja Eestist eemalviibimine oli põhjendatud, mitte aga kaaluda, kas tunnistada elamisluba

kehtetuks või mitte – kui PPA jõudis õigesti järeldusele, et kaebaja eemalviibimine polnud

põhjendatud, oli vahetuks tagajärjeks elamisloa kehtetuks tunnistamine. Kõike eeltoodut on

halduskohus otsuses õigesti selgitanud. Kaebaja teistsugused väited ei ole põhjendatud.

9. Põhjendatud ei ole etteheide, et PPA ei ole uurimispõhimõtet õigesti rakendanud. PPA

edastas 04.10.2024 kaebajale kirja, kus teavitas, et on algatanud pikaajalise elaniku elamisloa

kehtetuks tunnistamise menetluse (dtl 63–66). Kaebajal paluti põhjendada, miks ta viibib

püsivalt välisriigis ning mis põhjustel ta vajab Eesti elamisluba. Lisaks selgitati, et kaebaja

esitatud tõendeid arvestatakse elamisloa kehtetuks tunnistamise koostamisel. Eeltooduga on

vastustaja oma selgitamiskohustuse (HMS § 36) täitnud. PPA ei pidanud peale kaebaja

07.10.2024 vastuse (dtl 67–69) saamist hakkama esitama täiendavaid küsimusi ja koguma

kaebaja väidete kontrollimiseks tõendeid. Kaebaja pidi menetlusosalisena olema ise piisavalt

hoolas ning esitama ja teatavaks tegema menetluses tähtsust omavad asjaolud ja tõendid

(HMS § 38 lg 3). Vastustaja ei saa kaebaja asemel omada infot selle kohta, millistel põhjustel

pole kaebaja enam kui 12 kuu jooksul Eestisse või mõnda teise Euroopa Liidu riiki naasnud.

Kaebajal oli aega seisukohta ja tõendeid esitada kuni 18.10.2024. Kaebaja ei ole väitnud, et

talle antud tähtaeg oli vajalike tõendite ja selgituste esitamiseks ebapiisav. Kaebajal polnud ka

põhjust eeldada, et peale PPA 04.10.2024 kirjale vastamist antakse talle veel üks tähtaeg

täiendava teabe esitamiseks.

10. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kaebaja pole haldus- ega ka kohtumenetluses

esitanud tõendeid selle kohta, et tal polnud võimalik ajavahemikus 15.03.2023–15.03.2024

kasvõi mõneks päevaks Eestisse või muusse Euroopa Liidu riiki naasta. Mõjuvaks põhjuseks

ei saa olla üksnes reisi võimalik kulukus või keerulisus. Seadmata kahtluse alla kaebaja

väidet, et tema ema vajas pidevat hooldust, leiab ringkonnakohus siiski, et eluliselt usutav

pole see, et kaebajal oli võimatu korraldada ema hooldust viisil, kus tal oleks olnud võimalik

aasta jooksul vähemalt ühel korral lühiajaliselt Eestisse naasta. Küsimus sellest, kas kaebaja

ema oleks saanud Eestisse transportida, ei ole asja lahendamisel määrav. Seega jätab

ringkonnakohus asja juurde võtmata apellatsioonkaebusele lisatud 24.09.2025 tõendid kaebaja

ema tervisliku seisundi kohta (HKMS § 198 lg 3).

Põhjendatud pole etteheide, et PPA oleks pidanud pikaajalise elaniku elamisloa väljastamisel

selgitama kohustust püsivalt Eestis elada või enam kui 12-kuulise eemalviimise keeldu.

Kaebaja kui soodustava haldusakti adressaat ei saanud eeldada, et elamisloa omanikuna võib

ta määramata ajaks riigist lahkuda, ilma et sellega kaasneksid mingid tagajärjed. Nõuet, mille

kohaselt peab aasta jooksul vähemalt mõned päevad viibima Eestis või mõnes teises Euroopa

Liidu riigis, ei saa pidada ebamõistlikuks. Eriti arvestades, et elamisluba antakse konkreetses

riigis püsivalt elamiseks, mitte aga selleks, et lihtsustada piiriületust.

11. Kaebaja pensionieelne töövõimetus, pere elukoht Eestis, siin asuv korter ja isiklik vara

ning pensioni saamine Eestis ei ole asjaolud, mis praegusel juhul kinnitaksid kaebaja erilist

seost Eestiga ning seeläbi võiksid kaasa tuua VMS § 241 lg 2 p 2 kohaldamisega kaasneva

õigusliku tagajärje ebaproportsionaalsuse. Siinkohal on lubatav arvestada, et kaebaja viibis

alates 2015. a-st kuni 18.11.2024 Eestis kokku 364 päeva. Seega ei ole Eesti tema püsiv

elukoht olnud juba pikki aastaid ning seda ema hooldusvajadusest sõltumata.

Venemaa Föderatsioonis elamine ei tähenda vahetult seda, et kaebaja jääb ilma pensionist.

Kui tal on vähemalt 15 aastat Eestis omandatud pensionistaaži, siis on tal jätkuvalt õigus Eesti

5(6)

3-24-3225

pensionile välislepingu alusel. Sotsiaalkindlustusamet peatas kaebajale alates 01.01.2025

pensioni maksmise riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel.

12. Kuna apellatsioonkaebus jääb rahuldamata, jäävad apellatsioonimenetluse kulud kaebaja

kanda (HKMS § 108 lg 1). Vastustaja ei ole menetluskulude hüvitamist taotlenud.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)