2-24-7231/27 · Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Triin Uusen-Nacke, Andra Pärsimägi ja Indrek Parrest

Otsuse tegemise koht ja aeg

Tartu, 27. mai 2026

Tsiviilasja number

2-24-7231

Tsiviilasi

Holm Bank AS-i hagi Ruslan Karini vastu põhivõla

9412 euro 85 sendi, intressi 467 euro 72 sendi ja

viivise saamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Holm Bank AS-i apellatsioonkaebus

Apellatsioonkaebuse hind

11 098 eurot 62 senti

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja Holm Bank AS (registrikood 14080830),

lepinguline esindaja Aliis Kaar

Kostja Ruslan Karin (isikukood XXXXXXXXXXXX),

riigi õigusabi korras esindaja vandeadvokaat Andrei

Matvejev

Asja läbivaatamise viis

kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Viru Maakohtu 15. oktoobri 2025. a otsus tsiviilasjas nr 2-24-7231 muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsiooniastme menetluskulud Holm Bank AS-i kanda.

4. Mõista Holm Bank AS-ilt Eesti Vabariigi kasuks välja menetluskulu 535 eurot 68

senti.

Menetluskulu tuleb tasuda ühele järgmistest Maksu- ja Tolliameti pangakontodest

15 päeva jooksul alates käesoleva otsuse jõustumisest:

SEB Pank – IBAN EE351010052031000004, SWIFT/BIC EEUHEE2X või

Swedbank – IBAN EE522200221013264447, SWIFT/BIC HABAEE2X või

Luminor Bank – IBAN EE401700017002872300, SWIFT/BIC RIKOEE22 või

LHV Pank – IBAN EE957700771001523585, SWIFT/BIC LHVBEE22 või

Coop Pank – IBAN EE774204278607566704, SWIFT/BIC EKRDEE22.

Maksmisel tuleb märkida viitenumber 99926700017996. Makse selgitusse tuleb

märkida isik, kelle eest makse tehakse, ja tsiviilasja nr 2-24-7231.

5. Holm Bank AS-il tuleb resolutsiooni punktis 4 nimetatud menetluskulude

tasumisega viivitamise korral tasuda menetluskuludelt viivist võlaõigusseaduse §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses alates viivitusse sattumisest kuni

täitmiseni.

Edasikaebamise kord

Otsuse peale võib esitada Riigikohtule kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Hagimenetluses Riigikohtus võib menetlusosaline menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid.

Juhul kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

kassatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus

mõistliku tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil.

MENETLUSOSALISTE NÕUDED, VASTUVÄITED JA PÕHJENDUSED

1. Holm Bank AS (hageja) esitas 8. mail 2024 Viru Maakohtule Ruslan Karini (kostja) vastu

hagiavalduse, milles palus mõista kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 9412 eurot 85 senti,

intressi 467 eurot 72 senti, sissenõutavaks muutunud viivise 41 eurot 44 senti ning viivise

põhivõlalt võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates 9. maist

2024 kuni põhivõla tasumiseni. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda.

Hageja ja kostja sõlmisid 7. märtsil 2023 laenulepingu nr XXXXXXXXXXXX (laenuleping),

mille alusel hageja kohustus andma kostjale laenu 9950 eurot. Laenuleping on kehtiv. Kostja

isikusamasuse tuvastamine toimus hageja iseteeninduskeskkonda sisselogimisel kahe erineva

allika tuvastusmeetodil kaugtuvastusena. Esimeseks allikaks oli isiku digitaalse

isikutuvastusvahendi abil tehtud tugeva autentimise käigus saadud teave (nimi ja isikukood)

ning selle tegemist tõendav kontrolljälg (ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID PIN1 ja PIN 2

kasutus). Teiseks allikaks oli isikuga vahetult seotud andmete kontroll rahvastikuregistri või

muu samaväärse registri kaudu. Taotleja peab hagejale laenutaotluse esitamiseks esmalt sisse

logima ID-kaardi, Mobiil-ID või Smart-ID abil, mille käigus tuvastatakse laenutaotleja isik,

ning seejärel laenulepingu allkirjastama. Kostja kasutas enda isikusamasuse tuvastamiseks

oma digitaalset isikutunnistust. Kostja tunnistas, et tegemist ei olnud ID-vahendi varguse ega

pahavara abil tekitatud pettusega. Kostja sisestas teadlikult ja korduvalt oma digiallkirja.

Kostja oleks pidanud aru saama, et talle kolmandate isikute poolt antud juhised olid pettus.

Kostja oli hooletu. Kostja digitaalallkirja ei saa seega kehtetuks lugeda. Kostja võib olla

langenud pettuse ohvriks, kuid see ei vabasta teda laenulepingust tulenevate kohustuste

täitmisest.

Laenulepingu järgne intressimäär on 8,99% aastas. Krediidi kulukuse määr on 16,21% aastas.

Lepingu sõlmimise tasu on 99 eurot 50 senti. Kostja pidi laenu, intressi ja lepingu sõlmimise

tasu maksma maksegraafiku alusel. Laenu tagastamise lõpptähtaeg on 10. juuli 2031. Hageja

maksis laenusumma välja kostja pangakontole. Kostja tasus laenulepingujärgseid makseid 2.

juunist kuni 16. oktoobrini 2023 enda pangakontolt. Kostja jättis kolm maksegraafikujärgset

osamakset tasumata. Hageja andis kostjale täiendava tähtaja osamaksete tasumiseks, kuid

kostja ei tasunud neid. Hageja ütles seetõttu laenulepingu 26. aprillil 2024 üles. Hageja andis

kostjale kohustuste täitmiseks uue tähtaja, ent kostja ei täitnud kohustusi.

Hageja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja küsis kostja krediidivõimelisuse

hindamiseks andmeid kostjalt. Hageja tegi päringu AS-ile CREDITINFO EESTI, OÜ-le

Krediidiregister ning Maksu- ja Tolliametile. Kostja oli hagejaga varasemalt sõlminud mitu

krediidilepingut ja täitnud need nõuetekohaselt.

2. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Laenuleping on tühine. Laen vormistati ja saadi kolmanda isiku poolt kelmuse teel. See

nähtub kriminaalasja nr 23233050072 toimikust. Kriminaalmenetlus lõpetati, kuna Politsei- ja

Piirivalveameti ei suutnud tuvastada kuriteo toimepanijat.

Hageja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja ei kogunud kostja

krediidivõimelisuse nõuetekohaseks hindamiseks piisavalt andmeid. Hageja ei küsinud kostja

pangakonto väljavõtet. Hageja hindas kostja krediidivõimelisust valesti.

Tühise tehingu alusel saadu tagastatakse vastavalt alusetu rikastumise sätetele, kui seaduses ei

ole sätestatud teisiti. Samas kuna alusetu rikastumise nõue eeldab, et kostja sai hageja kulul

kasu. Kostja ei saanud füüsiliselt laenu, kuna see võeti kolmanda isiku (kuritegija) poolt

kelmuse teel. Kostja ei rikastunud hageja arvel.

MAAKOHTU LAHEND

3. Maakohus jättis 15. oktoobri 2025. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja

kanda, v.a kostjale riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud, mis jäid riigi kanda.

Hageja esitas kostja vastu hagi, tuginedes sellele, et pooled sõlmisid laenulepingu, mille alusel

anti kostjale laen 9950 eurot. Kostja ei esitanud sisulisi vastuväiteid, et kostja andmeid

kasutati 7. märtsil 2023 hagejale krediiditaotluse esitamiseks. Hageja tegi samal päeval otsuse

kostjale krediiti anda. Kostja allkirjastas laenulepingu isiklikult oma Smart-ID vahendusel.

Hageja kandis 9850 eurot 50 senti kostja pangakontole. Kostja väitel vormistati laen ja saadi

see kolmanda(te) isiku(te) poolt kelmuse teel. Kostja kinnitusel ta ei saanud laenulepingust

kasu ega raha.

Isikutunnistuse ja selle PIN-koodide abil on võimalik anda digitaalallkirja, millel on

samasugune õiguslik tähendus nagu omakäelisel allkirjal. Samas kostja tõendas, et temalt on

tehingu tegemiseks vajalikud PIN-koodid saadud pettuse teel ja isikusamasuse tuvastamise

ajal oli kostja pettuse mõju all. Kostja ei esitanud teadlikult laenutaotlust ega allkirjastanud

laenulepingut. Isikusamasuse tuvastamise ajal lähtus kostja väärast ettekujutusest, et ta osaleb

erioperatsioonis, tal ei ole võimalust laenu vormistamist vältida ning laen saab makstud

pangale tagasi petturite esitatud skeemi kaudu. Kostja uskus, et ta aitab tuvastada tegelikud

petturid, kes soovivad kostja nimel laenu võtta ja raha saada.

Kriminaalasja lõpetamise määrus, millega menetlus lõpetatakse otstarbekuse tõttu (süüdlast

pole võimalik tabada mõistlike ressurssidega), on piisav tõend, mille alusel tuvastada, et

kostjalt saadi Smart-ID koodid pettuse teel ning kostja ei andnud koode kolmandatele

isikutele vabatahtlikult, et nende abil tehinguid tehtaks. Olukorras, kus politsei ja prokuratuur

ei suuda kostjat petnud isikut kindlaks teha ega leida, ei saa seda nõuda eraisikust kostjalt.

Kostja eesmärk Smart-ID koodide edastamisel oli takistada tema pangakontol väidetavalt

toimuvaid ebaseaduslikke tehinguid, mitte sõlmida hagejaga laenulepingut.

Laenulepingu sõlmimisele ei kohaldu esindusõiguse sätted. Kostjalt saadi tema digitaalallkirja

andmise vahendid pettuse teel. Kostja oli isikusamasuse tuvastamise ajal pettuse mõju all.

Laenulepingut ei ole seega põhjendatud lugeda poolte vahel esindaja kaudu sõlmituks (vt

RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11).

Kostja ei sõlminud seega hagejaga laenulepingut. Kostja nimel kolmanda isiku poolt tehtud

tehing on tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 129 lg 1 alusel tühine. Kostja tõendas, et

on tema kontole laekunud raha pettuse toimepanijatele üle kandnud. Kostja ei rikastunud.

Asja lahendamisel ei saa lähtuda vaid kostja toimingutest pärast hagejalt raha kostja kontole

laekumist. Kostja konto väljavõte kinnitab, et kostja hakkas tema kätte jäänud laenuandjatelt

saadud rahaga tagastama tema nimele vormistatud laene.

MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED

4. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega

hagi rahuldada. Hageja palub juhul, kui kohus leiab, et laenuleping on tühine, mõista kostjalt

hageja kasuks välja 8157 eurot 77 senti. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kostja tegi laenulepingu sõlmimiseks tahteavalduse. Laenuleping ei ole TsÜS § 129 lg 1

alusel tühine. Laenulepingu sõlmimisel kasutati kostja isikusamasuse tuvastamiseks kostja

digitaalset isikutunnistust. Kostja laadis vabatahtlikult oma telefoni ja arvutisse AnyDesk

programmi ja võimaldas kolmandatel isikutel kasutada oma Smart-ID PIN-koode, millega

sõlmiti tema nimel laenuleping. Selline käitumine on tõlgendatav vähemalt kaudse

tahteavaldusena TsÜS § 67 tähenduses. Kostja tunnistas, et ta ei keeldunud PIN-koodide

sisestamisest, vaid täitis korraldused, sh paigaldas oma seadmetesse kaugjuurdepääsu tarkvara

AnyDesk, edastas raha krüptorahakotti ning võimaldas ligipääsu oma isikuandmetele.

Tegemist ei olnud ID-vahendi varguse ega pahavara abil tekitatud pettusega. Kostja sisestas

teadlikult ja korduvalt oma digiallkirjad. Kostjal oleks pidanud tekkima kahtlus, kui temalt

nõuti erinevatelt krediidiandjatelt mitmete laenude võtmist, laekunud rahade kiiret

väljavõtmist või kandmist krüptorahasse ning koostööd anonüümsete "turvaagentidega".

Kostja oleks pidanud nõuetekohase hoolsusega aru saama, et selline tegevus on riskantne ning

et pangad ei võta klientidega ühendust WhatsAppi ega muude mitteametlike kanalite kaudu

ega nõua tundmatute rakenduste paigaldamist. Kostja rikkus seega hoolsuskohustust.

Olukorras, kus isik annab vabatahtlikult kõik digitaalallkirja andmise vahendid (Smart-ID ja

PIN-koodid) kolmanda isiku valdusesse, ei ole välistatud analoogia korras volituse andmise

regulatsiooni kohaldamine.

Kriminaalmenetluse lõpetamise määrus, millega menetlus lõpetatakse otstarbekuse tõttu, kuna

süüdlast ei ole võimalik mõistlike ressurssidega tabada, ei ole piisav tõend, mille alusel saab

tuvastada, et kostjalt saadi Smart-ID koodid pettuse teel. Kriminaalmenetlus lõpetati kelmust

tuvastamata. Hagejat ei tunnistatud selles kannatanuks ega menetlusosaliseks. See tähendab,

et kriminaalmenetluse materjalid ei saa olla tsiviilkohtumenetluses siduvaks tõendiks.

Maakohus oleks pidanud hindama hageja nõuet ka alusetu rikastumise ja deliktiõiguse

normide alusel. Kostja rikastus talle laenu ülekandmise tõttu. Hageja kandis laenusumma

kostja pangakontole. Kostja tekitas olukorra, kus kostjast tingituna ei teki hagejal õigust

nõuda laenusummat kolmandatelt isikutelt tagasi. Kostja käitus vähemalt raskelt hooletult.

Kostja tasus hagejale osa võlast osamaksetena. See kinnitab, et kostja nõustus laenulepinguga.

Kui laenuleping on tühine, on hagejal õigus kostjalt nõuda kostja pangakontole kantud 9850

euro 50 senti ja kostja tehtud tagasimaksete 1692 euro73 sendi vahet.

5. Kostja palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.

Kostja sõlmis laenulepingu pettuse mõju all. Kostja langes 6. kuni 15. märtsini 2023

telefonipettuse ohvriks, mille mõjul ta paigaldas oma telefoni kaugjuhtimisprogrammi

AnyDesk ja sisestas PIN-koode. Kostja pangakontole hakkas seejärel laekuma raha. Kostja

ostis petturite juhiste järgi krüptoraha ja kandis selle petturite rahakottidesse. Petturid

kinnitasid kostjale, et selliselt tagastatakse raha laenuandjatele. Laenuleping sõlmiti

eelnimetatud pettuse käigus ning hagejalt laenuna saadud raha kanti eelkirjeldatud viisil

petturitele. Kostja sai pettusest aru alles 15. märtsil 2023, kui pangatöötaja talle pangakontoris

seda selgitas.

Kostja ei teinud seega hagejaga laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Kostjal ei olnud

petturite juhiste alusel telefonisse 6. märtsist kuni 15. märtsini 2023 PIN-koodide sisestamisel

ettekujutust, et PIN-koodide abil sõlmitakse laenulepingud. Kostja sai aru, et tema

pangakontole laekuvad rahasummad, mis tuleb edasi kanda. Kostja ei usaldanud petturitele

PIN-koode, vaid sisestas need petturite kontrolli all olevatesse telefoni, saamata aru, et sellega

sõlmitakse laenulepingud. Pettuse mõjul PIN-koodide sisestamist ei saa käsitada kaudse

tahteavaldusena anda laenulepingu sõlmimiseks volitus. Laenuleping on seega tühine, kuna

laenulepingu sõlmiseks ei olnud kostja kehtivat tahteavaldust ega ka volitust.

Maakohus arvestas kriminaalmenetluses kogutud tõenditega põhjendatult. Tegemist on

asjakohaste dokumentaalsete tõenditega tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 272

mõttes.

Kostjal ei ole kohustust tagastada hagejale kostjale üle kantud laenusummat. Hageja ei

esitanud maakohtu menetluses kostja vastu käsundita asjaajamise nõuet. Hageja ei saa seda

ringkonnakohtus enam esitada. Pettuse teel vormistatud laenulepingu alusel saadud raha

edastati petturitele. TsÜS § 84 lg 1 ei kohaldu, kuna kostja ei saanud tühisest laenulepingust

midagi, mida ta peaks TsÜS § 84 lg 1 alusel tagastama. Kostjalt kui pettuse ohvrilt raha tagasi

nõudmine ei oleks põhjendatud.

Hageja ei saa enam tugineda deliktiõiguse sätetele. Hageja sellekohased väited on hilinenud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Ringkonnakohus, tutvunud apellatsioonkaebuse ja tsiviilasja materjalidega, leiab, et

maakohtu otsus tuleb jätta TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel muutmata. Apellatsioonkaebus jääb

rahuldamata.

7. Maakohus kohaldas materiaalõigust tuvastatud asjaoludele õigesti ning ei ole rikkunud asja

lahendamisel oluliselt menetlusõiguse norme. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse

põhjendustega neid kõiki kordamata (TsMS § 654 lg 6). Vastusena apellatsioonkaebuse

väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.

8. Hageja nõuab kostjalt laenulepingust, s.o tarbijakrediidilepingust tuleneva laenu

tagastamise, intressi ja viivise tasumise kohustuste täitmist (dtl 2–9). Hageja nõuete alus on

viidatud laenuleping ning VÕS § 108 lg 1 ja § 113 lg 1. Nõude esmane eeldus on, et hageja on

sõlminud kostjaga laenulepingu ning et see on kehtiv. Leping sõlmitakse pakkumuse

esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste

vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe (VÕS § 9

lg 1). Lepingu sõlmimine eeldab seega, et mitu isikut teevad TsÜS § 68 mõttes

tahteavaldused, milles väljendub nende vastastikune tahe olla lepinguliste õiguste ja

kohustustega seotud.

Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et kostja tegi hagejaga laenulepingu sõlmimiseks

tahteavalduse. Vaidlust ei ole, et laenulepingul on kostja digitaalallkiri. Samas see loob

üksnes eelduse, et kostja tegi hagejaga laenulepingu sõlmimiseks tahteavalduse. Kostjal on

võimalik tõendada vastupidist (RKTKo 16.12.2019, 2-16-124450/77, p 23).

Ringkonnakohtu hinnangul on kostja praegusel juhul tõendanud, et ta ei teinud hagejaga

laenulepingu sõlmimiseks tahteavaldust. Kostja kriminaalmenetluses antud ütlustest nähtub,

et kostjale helistati 6. märtsil 2023 Swedbank AS-i turvateenistusest ja teatati, et kostja

andmed on häkitud ja petturid üritavad kostja nimel laene võtta. Kostjal soovitati paigaldada

oma arvutisse ja telefoni AnyDesk programm, et takistada pahatahtlike isikute sekkumist.

Kostjale helistas lisaks ka politseiuurija, kes selgitas, et tegemist on erioperatsiooniga ning et

kostjal tuleks Swedbank AS-i pangatöötaja juhiseid järgida. Swedbank AS-i töötaja helistas

pärast seda kostjale korduvalt ja palus kinnitada Smart-ID, saates kostjale koodi ja paludes

kinnitada koodid PIN 1 ja PIN 2 abil. Pärast seda hakkas kostja pangakontole raha laekuma

(dtl 145). Ringkonnakohtul ei ole alust kostja kriminaalmenetluses antud ütluses kahelda,

kuivõrd kostja andis ütlused vahetult pärast pettusest aru saamist, need on kooskõlas kostja

abikaasa ütlustega ning teiste asjas kogutud tõenditega.

Kostja ütlustest nähtub, et kostja ei algatanud ise autentimis- ja allkirjastamistoiminguid, vaid

talle üksnes saadeti koodid, mille kostja Smart-ID-s PIN 1 ja PIN 2 abil kinnitas. Kostjal ei

olnud seega ettekujutust nende toimingute sisust, mille kostja Smart-ID-s PIN 1 ja PIN 2 abil

kinnitas, vaid ta lähtus selles osas talle petturite loodud kujutuspildist. Kostja ütluste kohaselt

oli ta petturite mõju all 7. märtsil 2023 (dtl 145), s.o ajal, mil laenuleping sõlmiti. Kostjal ei

olnud eelnevat arvestades seega ka hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal tegelikku

ettekujutust laenulepingust tulenevatest õigustest ja kohustustest. Kostja ei saanud seetõttu

avaldada tehet, millest tulenevalt ta soovib olla laenulepingust tulenevate õiguste ja

kohustustega seotud.

Kuna kostja ei ole avaldanud hagejaga laenulepingu sõlmimiseks tahet, ei ole hageja nõude

esmane eeldus, s.o hageja ja kostja vahelise lepingu olemasolu, täidetud. Hageja ei saa seega

nõuda kostjalt laenulepingust tulenevate kohustuste täitmist.

9. Ringkonnakohus ei nõustu, et laenulepingu saab lugeda poolte vahel sõlmituks, kuivõrd

kostja andis kolmandatele isikutele volituse tema nimel laenulepingu sõlmimiseks. Kuna

kostja oli pettuse mõju all, ei ole tegemist olukorraga, kus kostja oleks andnud enda Smart-ID

koodid kolmandatele isikutele vabatahtlikult selleks, et nende abil tehtaks tehingud. Kostja ei

avaldanud seega tahet anda kolmandatele isikutele volitus hagejaga laenulepingu sõlmimiseks

(vt RKTKm 12.06.2024, 2-23-11584/18, p 11).

10. Kriminaalasja materjalid saavad TsMS § 229 lg 2 järgi olla tsiviilkohtumenetluses

tõendiks. Kriminaalasja materjalid võivad olla tsiviilasjas ennekõike dokumentaalseks

tõendiks TsMS § 272 lg 1 mõttes (vt nt RKTKo 1.11.2017, 2-13-23176/103, p 20). Maakohus

hindas kriminaalasja 23233050072 toimiku materjale kui dokumentaalseid tõendeid seega

põhjendatult. Maakohus järgis kriminaalasja materjalide kui tõendite hindamisel TsMS § 232

lõiget 2. Kohus hindas kriminaalasja materjale kogumis ega lähtunud vaid kriminaalmenetluse

lõpetamise määrusest.

Hageja esitatud väited ja tõendid ei anna alust teha kriminaalasja materjalidest teistsuguseid

järeldusi. Ainuüksi asjaolust, et hagejat ei tunnistatud kriminaalasjas kannatanuks ega

menetlusosaliseks ning kriminaalmenetlus lõpetati kelmust tuvastamata, ei saa järeldada, et

kostja polnud hagejaga laenulepingu sõlmimise ajal pettuse mõju all. Kriminaalmenetlus

lõpetati, kuna menetluses ei tehtud teo toime pannud isikut kindlaks ning ei ole võimalik

koguda lisatõendeid või nende kogumine ei ole otstarbekas (dtl 87). Kriminaalmenetluse

lõpetamisest ei saa praegusel juhul pettuse puudumist seega järeldada.

11. Ringkonnakohus ei nõustu hagejaga, et maakohus oleks pidanud hindama hageja nõuet

alusetu rikastumise ja deliktiõiguse normide alusel. Hageja nõudis maakohtus kostjalt

laenulepingust tulenevate laenu tagastamise, intressi ja viivise tasumise kohustuste täitmist.

Hagi ese oli suunatud kostjalt raha saamisele. Hagi alus põhines laenulepingust tulenevate

kohustuste täitmata jätmisel ja laenulepingu ülesütlemisel. Maakohus hindas hageja nõuet

lähtuvalt hageja nõude esemest ja alusest, st TsMS § 5 lõikega 1 kooskõlas. Hageja ei

tuginenud maakohtus selle, et ta kandis kostja pangakontole alusetult raha ja ta sooviks seda

tagasi (VÕS § 1028 lg 1), ega ka sellele, et kostja tekitas oma käitumisega hagejale

õigusvastaselt kahju ja hageja sooviks selle hüvitamist (VÕS § 1043 ja § 1045). Maakohus ei

saanud sellest tulenevalt hageja selliseid nõudeid ka lahendada. Samuti ei saa seda teha

ringkonnakohus maakohtu otsuse peale esitatud apellatsioonkaebust lahendades (TsMS § 12).

Ringkonnakohus ei saa läbi vaadata nõudeid, mida maakohtule ei esitatud.

12. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse

menetluskulud hageja kanda (TsMS § 171 lg 1).

13. Kohus mõistab menetluskulud, mille tasumisest kostja on vabastatud, hagi rahuldamata

jätmise korral hagejalt riigituludesse välja (TsMS § 190 lg 5). See säte kohaldub TsMS § 639

alusel ka apellatsioonimenetluses.

Viru Maakohus andis 13. septembri 2023. a määrusega tsiviilasjas nr 2-23-10103 kostjale riigi

õigusabi isiku esindamiseks muu õigusnõustamisena või muu esindamisena, mille käigus

võib õigusabi üle kanduda muuks riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 4 lõikes 3 sätestatud riigi

õigusabi liigiks. Kostjale anti riigi õigusabi kohustuseta hüvitada riigi õigusabi tasu ja riigi

õigusabi kulud. Kostja riigi õigusabi korras esindaja on vandeadvokaat Andrei Matvejev

(advokaat). Ringkonnakohus määras, arvestades asja keerukust ja mahtu, 28. jaanuari 2026. a

määrusega kostjale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest tasuks 535 eurot 68

senti, sh käibemaks 24%.

Ringkonnakohus mõistab eelnevat arvestades hagejalt kostjale osutatud riigi õigusabi tasu 535

eurot 68 senti Eesti Vabariigi kasuks välja. Kohtulahendi kohaselt raha riigituludesse

tasumiseks kohustatud isik peab lahendi täitma jõustumisest alates 15 päeva jooksul (TsMS §

179 lg 5). Hagejal tuleb menetluskulude tasumisega viivitamise korral tasuda viivist VÕS §

113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses (TsMS § 179 lg 9).

(allkirjastatud digitaalselt)