3-26-462/74 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

27. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-462

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus pikendada K.I

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026. a määrus

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet,

esindaja Diana Žovnjarovitš

Puudutatud isik – K.I,

esindaja v.adv Aleksei Ratnikov

Menetluse alus ringkonnakohtus

K.I määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse K.I määruskaebus Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026. a

määruse haldusasjas nr 3-26-462 resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Jätta K.I määruskaebus rahuldamata ning Tallinna Halduskohtu 10. aprilli 2026.

a määruse haldusasjas nr 3-26-462 resolutsiooni punkt 2 muutmata.

3. Jõustunud määruse avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja tema sünniaeg

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 235 lg-d 1 ja 3, § 265 lg 5).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) pidas 20.12.2025 Tallinna Lennujaamas kinni Iraani

Islamivabariigi kodaniku K.I (sünd. XX.XX.XXXX), kes keeldus oma passi näitamast ja ei

osanud lennujaamas viibimist põhjendada. PPA ametnikud käisid koos K.I-ga tema

viibimiskohas Tallinnas, kust leidsid Iraani passi, milles puudusid Schengeni alale sisenemise

templid, viisad jms, mis viitaks seaduslikule alusele Eestis ja Schengeni alal viibimiseks. PPA

pidas isiku väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse (VSS) § 15 lg 1 alusel kinni ja tegi

3-26-462

talle 20.12.2025 lahkumisettekirjutuse nr 1052293106 (kohe sundtäidetav) lahkumiseks Iraani

ning kohaldas Schengeni sissesõidukeeldu 5 aastaks. Tallinna Halduskohus andis 21.12.2025

määrusega haldusasjas nr 3-25-4651 PPA-le loa paigutada isik kinnipidamiskeskusesse

(KPK) mitte kauemaks kui 21.02.2026. K.I esitas 16.02.2026 rahvusvahelise kaitse taotluse.

Tallinna Halduskohus andis 18.02.2026 määrusega välismaalasele rahvusvahelise kaitse

andmise seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p-de 4 ja 5 alusel PPA-le loa pidada isikut KPK-s kinni

mitte kauem kui 18.04.2026.

2. PPA esitas Tallinna Halduskohtule 08.04.2026 taotluse pikendada VRKS § 361 lg 2

p-de 4 ja 5 alusel K.I KPK-s kinnipidamise tähtaega nelja kuu võrra. Jätkuv kinnipidamine on

vajalik rahvusvahelise kaitse menetluses tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks

(VRKS § 361 lg 2 p 4). Rahvusvahelise kaitse menetluses 17.03.2026 peetud vestlusel selgitati

isikule eeskätt nn Dublini menetlusega seonduvat ja kaasaaitamiskohustuse rikkumise

tagajärgi (isik on keeldunud isikuandmete esitamisest ja sõrmejälgede andmisest). PPA-l tuleb

isikuga uuesti vestelda, mille käigus saaks ta selgitada rahvusvahelise kaitse taotlemise

põhjuseid ning esitada vastuväited PPA argumentidele. Esineb VSS § 68 p 6 kohane isiku

põgenemise oht, sest isik on korduvalt väljendanud soovimatust Iraani naasta, vaid soovis

liikuda edasi Saksamaale (isikul olid ostetud piletid 02.02.2026 lennule Tallinnast Berliini),

kus isik enda väitel elas ning kus on tema sõbrad ja sugulased. Saksamaa ametivõimud on

keeldunud isiku tagasivõtmisest, millest järeldub, et isikul puudub seaduslik alus Saksamaal

viibida. PPA hinnangul esitas isik rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks

(VRKS § 361 lg 2 p 5), kuna enne seda oli PPA koostanud isikule sundtäidetava

lahkumisettekirjutuse ja alustanud toimingutega isiku väljasaatmiseks (sh ostnud lennupiletid

Iraani). Põgenemisohtu tõttu ei saa K.I suhtes rakendada VRKS §-s 29 sätestatud

järelevalvemeetmeid.

3. Puudutatud isik selgitas Tallinna Halduskohtu 09.04.2026 istungil, et soovib naasta nn

Dublini menetluse raames Saksamaale. Isik on suhelnud esindajaga Saksamaal, kes kinnitas,

et tema tagasivõtmise taotlus rahuldatakse lähiajal (ca 20 päeva jooksul). PPA on suhelnud

üksnes Saksamaa politseiga, kuid õigeks kontaktpunktiks on hoopis BAMF (Bundesamt für

Migration und Flüchtlinge). Isik on nõus enda Eestis kinnipidamisega, kui see kestaks

maksimaalselt ühe kuu. Kui isikut ei ole võimalik saata välja Saksamaale, palub ta ennast

saata Poola. Isik ei ole Eestis rahvusvahelise kaitse menetluse raames koostööd teinud, sest

soovib naasta Saksamaale oma pere juurde. Isik on ühtlasi sõjapõgenik, kes põgenes sõja eest

Ukrainas. PPA selgitas, et Saksamaa ametivõimude vastuste kohaselt ei toimu isiku suhtes

Saksamaal Dublini menetlust, isikul puudub Saksamaal seaduslik viibimisalus ja Saksamaa ei

võta isikut vastu.

4. Tallinna Halduskohus pikendas 10.04.2026 määrusega VRKS § 361 lg 2 p-de 4 ja 5

alusel K.I KPK-s kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte

kauemaks kui 10.08.2026 (resolutsiooni p 2). Isiku põgenemise ohu tuvastas viimati Tallinna

Ringkonnakohus 31.03.2026 määruses ning halduskohus leiab jätkuvalt, et isiku puhul esineb

VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht. Isik väljendas ka 09.04.2026 kohtuistungil, et ei soovi

naasta kodakondsusjärgsesse riiki, vaid soovib jääda Schengeni alale. Isiku käitumist ja

hoiakuid arvestades on põhjendatud alus arvata, vabaduses viibides ei jääks ta Eestisse

ootama ära rahvusvahelise kaitse menetluse tulemust, vaid liiguks siit edasi või asuks ennast

varjama. Põgenemisohu tõttu ei saa isiku suhtes kohaldada VRKS §-s 29 sätestatud

järelevalvemeetmeid. Ringkonnakohus hindas 31.03.2026 määruses mh väiteid seoses isiku

sooviga naasta Dublini menetluse raames Saksamaale ning leidis, et see ei ole seni tuvastatud

asjaoludel võimalik. Isegi kui isikul oli Saksamaal ajutine kaitse, on selle kehtivus lõppenud.

Saksamaa ametivõimud on 27.01.2026 kirjas selgitanud, et vastavalt Euroopa Liidu nõukogu

2(5)

3-26-462

04.03.2022 rakendusotsuse (EL) 2022/382 selgituste p-le 15 ei kohalda liikmesriigid direktiivi

2001/55/EÜ1 art 11, st ei saada ajutist kaitset saanud isikuid tagasi kaitse andnud liikmesriiki

ega võta selliseid isikuid vastu. Isik on väitnud taotluse esitamist ka Rootsis, kuid Rootsi

ametivõimude vastuse kohaselt puuduvad selle kohta andmed. K.I 08.04.2026 ja 09.04.2026

esitatud dokumentidest järeldub üksnes isiku soov, et ta Saksamaale välja saadetaks, mitte

Saksamaa võimude kinnitus, et nad on valmis teda vastu võtma. Isiku kinnipidamise

otsustamisel ei oma tähtsust, millistel asjaoludel isik Ukrainast lahkus. Isiku jätkuv KPK-s

kinnipidamine ei ole ebaproportsionaalne.

5. K.I palub 23.04.2026 määruskaebuses tühistada halduskohtu 10.04.2026 määruse

resolutsiooni p 2 ja vabastada ta KPK-st. Puudub arvestatav põgenemisoht ning isik oleks

PPA-le kättesaadav ja koostööks valmis ka vabaduses viibides (nt elades pagulaskeskuses või

kindlaksmääratud elukohas). Halduskohus ei ole arvestanud isiku selgitustega, miks ta oli

sunnitud sellisel viisil käituma. Halduskohus ei hinnanud piisavalt isiku jätkuva

kinnipidamise proportsionaalsust ega arvestanud isiku tervisliku seisundiga. Isik saab hetkel

ravi tuberkuloosi vastu, mis on raske haigus ja KPK-s viibimine ei aita paranemisele kaasa.

Samuti ei ole PPA teinud nõuetekohaselt koostööd Saksamaa ametivõimudega. Isiku esindaja

Saksamaal teavitas, et BAMF ei vaidlusta isiku Saksamaale tagasisaatmist.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

6. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 265 lg 5), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ja vastab HKMS §-de 52–54 ja 205 nõuetele. Määruskaebuse esitamine

on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 6). Kuna määruskaebus ei

sisalda uusi sisulisi väiteid, siis ei pea ringkonnakohus määruskaebuse lahendamiseks

vajalikuks küsida PPA-lt täiendavat seisukohta, vaid arvestab taotleja poolt varem avaldatuga.

7. PPA ja halduskohus on tuginenud isiku KPK-sse paigutamisel ning tema kinnipidamise

pikendamisel VRKS § 361 lg 2 p-dele 4 ja 5, viidates põgenemisohu osas VSS § 68 p-le 6.

VRKS § 361 lg 2 kohaselt võib rahvusvahelise kaitse taotlejat vältimatu vajaduse korral kinni

pidada muu hulgas rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel tähtsust omavate asjaolude

väljaselgitamiseks, eelkõige juhul, kui on olemas põgenemise oht (p 4), ning kui välismaalane

on Eestist lahkuma kohustamise menetluses kinni peetud ja on põhjendatud alus arvata, et isik

on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse lahkumiskohustuse täitmise edasilükkamiseks või

väljasaatmise vältimiseks (p 5). VSS § 68 p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht,

kui välismaalane on teada andnud või tema hoiakutest ja käitumisest järeldub, et ta ei soovi

lahkumiskohustust täita.

8. Ringkonnakohus nõustub järeldusega, et puudutatud isiku kinnipidamine on

põhjendatud VRKS § 361 lg 2 p 4 alusel tema rahvusvahelise kaitse taotluse menetlemisel

tähtsust omavate asjaolude väljaselgitamiseks. K.I on rahvusvahelise kaitse vajadust

põhjendanud üksnes väitega, et on kristlane (vt 17.03.2026 vestluse protokoll, dtl 212).

Seetõttu on ilmne, et PPA-l tuleb isikuga täiendavalt vestelda ning kõrvutada isiku väiteid

päritolumaa infoga. Isik on senini keeldunud sisulisest koostööst PPA-ga (vt ka 09.04.2026

kohtuistungi protokoll, dtl 256), mis on raskendanud menetluse läbiviimist. Ringkonnakohus

on varasemalt 05.02.2026 määruses haldusasjas nr 3-25-4651 ning praeguses asjas tehtud

31.03.2026 määruses tuvastanud, et isiku puhul esineb VSS § 68 p 6 kohane põgenemisoht.

1 Nõukogu 20.07.2001 direktiiv 2001/55/EÜ miinimumnõuete kohta ajutise kaitse andmiseks ümberasustatud

isikute massilise sissevoolu korral ning meetmete kohta liikmesriikide jõupingutuste tasakaalustamiseks nende

isikute vastuvõtmisel ning selle tagajärgede kandmisel

3(5)

3-26-462

Viimase määruse peale esitatud puudutatud isiku määruskaebuse jättis Riigikohus 29.04.2026

määrusega menetlusse võtmata. Ilmnenud ei ole selliseid uusi asjaolusid, mis annaks alust

puudutatud isiku põgenemise ohtu ümber hinnata. Puudutatud isik on jätkuvalt avaldanud

soovi minna Saksamaale, kus ta varem elas ning kus on tema sõbrad ja sugulased (vt

09.04.2026 kohtuistungi protokoll).

9. Sellele, et KPK-st vabastamise korral lahkuks isik tõenäoliselt Eestist ja püüaks jõuda

tagasi Saksamaale, viitab puudutatud isiku jätkuvalt väljendatav, kuid tõenditega vastuolus

olev veendumus, et tal on Saksamaale naasmiseks ja seal viibimiseks seaduslik alus ning

Saksamaa ei tee tagasipöördumiseks takistusi. Puudutatud isik on 08.04.2026 taotlenud (dtl

221) PPA-lt vabatahtliku lahkumise võimaldamist ja dokumendi väljastamist, mis annaks

võimaluse naasta Saksamaale. PPA on samas tõendanud, et kuigi isikule oli Saksamaal antud

ajutine kaitse vastavalt direktiivile 2001/55/EÜ ja EL-i nõukogu 04.03.2022 rakendusotsusele

(EL) 2022/382 (mille kehtivust on viimati 15.07.2025 rakendusotsusega (EL) 2025/1460

pikendatud kuni 04.03.2027), ei kohaldata rakendusotsuse põhjenduse 15 kohaselt direktiivi

2001/55/EÜ artiklit 11, mis käsitleb ajutise kaitse saajate tagasivõtmist. Saksamaa

ametivõimud on isiku tagasi võtmisest 27.01.2026 kirjaga (dtl 12) üheselt mõistetavalt

keeldunud ning isik ei ole esitanud ainsatki tõendit, mis kinnitaks tema väidet Saksamaale

seaduslikult naasmise võimalikkusest.

10. Puudutatud isiku kinnipidamine on põhjendatud ka VRKS § 361 lg 2 p 5 alusel, kuna

isik esitas rahvusvahelise kaitse taotluse ca kaks kuud pärast esmast kinnipidamist ja alles

pärast seda, kui PPA oli teinud talle sundtäidetava lahkumisettekirjutuse ja asunud ette

valmistama tema väljasaatmist Iraani. Seega esineb mõistlik alus arvata, et isik esitas

rahvusvahelise kaitse taotluse enda väljasaatmise takistamiseks või Eestist lahkumise

edasilükkamiseks. Arvestades täiendavalt, et isik ei ole teinud PPA-ga menetluses koostööd,

ei saa tema rahvusvahelise kaitse taotlemise soovi pidada siiraks.

11. Puudutatud isiku jätkuvat KPK-s kinnipidamist ei ole alust pidada

ebaproportsionaalseks. Kinnipidamine kujutab kahtlemata isiku põhiõiguste olulist piiramist,

kuid kinnipidamist ei saa praegusel hetkel lugeda ülemääraseks ainuüksi selle kestuse tõttu.

VRKS §-s 361 sätestatud aluste esinemise korral on isikut lubatud kinni pidada kuni 18 kuud

(vt Riigikohtu 03.03.2016 määrus nr 3-3-1-14-16, p-d 10–11). VRKS § 29 lg-s 1 nimetatud

meetmete kohaldamine eeldab usaldust, et puudutatud isik järgib PPA seatavaid kohustusi,

kuid K.I puhul tuvastatud põgenemisohule viitavad asjaolud ja koostööst keeldumine ei anna

selliseks hinnanguks alust. Puuduvad andmed, et puudutatud isiku KPK-s kinnipidamine

võiks ohustada tema turvalisust või tervise kaitset. Isik on määruskaebuses väitnud, et temal

diagnoositud tuberkuloosi tõttu on KPK-s viibimine vastunäidustatud, kuid esiteks on see

väide tõendamata (sh ei ole seda varem esitatud) ning teiseks on puudutatud isikule KPK-s

tagatud juurdepääs meditsiiniteenustele (vt VSS § 269). Seejuures ei ole isik väitnud, et ta

oleks KPK-s viibimise tõttu vajalikust ravist ilma jäänud.

12. Eelneva põhjal jääb K.I määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026

määrus muutmata.

13. Kuna määrus sisaldab andmeid rahvusvahelise kaitse menetluse kohta, tuleb määruse

avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg tähemärgiga (HKMS § 175 lg 3;

VRKS § 13 lg 1).

4(5)

3-26-462

14. Puudutatud isikule määruskaebuse menetluses riigi õigusabi osutanud advokaadi

taotluse riigi õigusabi tasu ja kulude kindlaksmääramiseks lahendab ringkonnakohus eraldi

määrusega.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)