2-24-123155/27 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Ele Liiv ja Mati Maksing

Otsuse tegemise aeg ja koht

26. mai 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-24-123155

Kohtuasi

Aktiva Finance Group OÜ hagi Q.B vastu võla,

intressi, viivise ja sissenõudmiskulu väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 11. juuni 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Aktiva Finance Group OÜ apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

4634,12 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja: Aktiva Finance Group OÜ (registrikood

10746479), esindaja Sigird Rahkema

Kostja: Q.B (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta Harju Maakohtu 11. juuni 2025. a otsus muutmata.

2. Jätta apellatsioonkaebus rahuldamata.

3. Jätta apellatsioonimenetluse kulud Aktiva Finance Group OÜ kanda. Jätta

menetluskulude rahaline suurus kindlaks määramata.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-24-123155

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Aktiva Finance OÜ (hageja) esitas 17.06.2024 Pärnu Maakohtule maksekäsu kiirmenetluse

avalduse Q.B-lt (võlgnik, kostja) 4093,12 euro väljamõistmiseks. Kuna makseettepanekut ei

õnnestunud mõistliku aja jooksul kätte toimetada, anti asi üle Harju Maakohtule menetluse

jätkamiseks hagimenetluses.

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

2. Hageja esitas 29.08.2024 (täpsustatud 12.09.2024) Harju Maakohtule hagiavalduse, milles

palus mõisa kostjalt hageja kasuks välja põhivõlg 3584,18 eurot, intress 181,22 eurot,

haldustasu 7,50 eurot, sissenõudmiskulu 50 eurot ja sissenõutavaks muutunud viivis 241,34

eurot. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

2.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid Coop Finants AS ja kostja 13.06.2022 laenulepingu nr

L423379, mille alusel sai kostja laenu 15 000 eurot. Lepingu krediidikulukuse määr oli

17,34% aastas, intressimäär 15,90% aastas. Laen tuli tagastada ajavahemikus 10.07.2022–

10.12.2023 igakuiste osamaksetega 942,41 eurot. Lepingu igakuine haldustasu oli 1,50 eurot.

2.2. Laenuandja ja kostja sõlmisid 14.04.2023 laenulepingu restruktureerimise laenulepingu

nr L506318, mille alusel sai kostja laenu 9584,77 eurot. Lepingu krediidikulukuse määr oli

17,82% aastas, intressimäär 15,90%. Laen tuli tagastada ajavahemikus 10.05.2023–

10.03.2024 igakuiste osamaksetega 941,38 eurot. Lepingu igakuine haldustasu oli 1,50 eurot.

2.3. Kuna kostja ei täitnud maksegraafikust tulenevaid kohustusi tähtaegselt, saatis laenuandja

28.02.2024 kostjale lepingu ülesütlemise hoiatuse, milles anti kostjale täiendav tähtaeg võla

tasumiseks hiljemalt 22.03.2024.

2.4. Laenuandja loovutas oma lepingust tulenevad nõuded hagejale. Loovutamise seisuga, s.o

27.03.2024 oli kostja tasunud laenuandjale kokku 16 068,58 eurot ja tasumata oli viimast

makset.

Kostja vastuväited hagiavaldusele

3. Maakohus toimetas hagi materjalid kostjale kätte Ametlike Teadaannete vahendusel

03.10.2024. Kostja hagi osas seisukohta ei esitanud.

Maakohtu otsus ja põhjendused

4. Maakohus jättis hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus märkis, et

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole.

4.1. Maakohus tuvastas järgmised asjas tähtsust omavad asjaolud.

-

Laenuandja ja kostja sõlmisid 13.06.2022 väikelaenulepingu nr L423379, mille alusel sai

kostja laenu 15 000 eurot intressiga 15,9 % aastas ning kostja kohustus saadud laenu

tagastama igakuiste maksetena vastavalt maksegraafikule 18 kuu jooksul maksepäevaga

iga kuu 10. kuupäeval. Kostja kohustus tasuma igakuiselt lepingu haldustasu 1,50 eurot.

2

2-24-123155

Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 17,34% aastas, krediidi tagastamise

lõpptähtpäevaks oli kokku lepitud 10.12.2023.

-

Laenuandja ja kostja sõlmisid 14.04.2023 väikelaenulepingu nr L423379 muutmise

laenulepingu nr L506318, mille alusel sai kostja laenu 9584,77 eurot intressiga 15,9%

tagasimakseperioodiga 10.05.203–10.03.2024. Laenusumma ja -intressi tagasimaksete

summad ning kuupäevad on märgitud maksegraafikus. Kostja kohustus tasuma

ühekordse maksena lepingu sõlmimise tasu 15 eurot ja igakuiselt lepingu haldustasu 1,50

eurot. Lepingus märgitud krediidikulukuse määr oli 17,82% aastas.

-

Laenuandja kandis 14.06.2022 lepingu nr L423379 alusel kostja kontole 15 000 eurot.

Leping L506318 sõlmiti eelmise refinantseerimiseks ja selle alusel täiendavat raha kostja

ei saanud.

-

Laenuandja loovutas oma nõuded hagejale.

-

Lepingus nr L423379 märgitud krediidikulukuse määr 17,34% aastas ja lepingus nr

L506318 märgitud krediidikulukuse määr 17,82% aastas vastavad tegelikkusele ja need

ei ületa võlaõigusseaduse (VÕS) § 4062 lg 1 järgset piirmäära.

4.2. Maakohus leidis, et laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet. Laenuandja

hindas lepingu nr L423379 sõlmimisel kostja krediidivõimelisust peamiselt tema konto

väljavõtte, kuid ka laenutaotluse ja maksehäirete registrist (taust.ee) nähtuvate andmete alusel.

Laenutaotluse järgi oli kostja igakuine sissetulek 2900 eurot ja kohustused 150 eurot.

Laenuandja võttis krediidianalüüsi tulemusel sissetulekuna arvesse 3537 eurot ja kohustustena

150 eurot, arvestades majapidamiskulude hulka kostja üüri ja muud jooksvad kulutused

(igapäevased ostud, toit, side- ja taksoteenused ning meelelahutus). Kostjal puudusid taotluse

esitamisel maksehäired.

4.3. Laenuandja ei analüüsinud lepingu nr L423379 sõlmimisel kostja kohta kogutud andmeid

sisuliselt ega tuvastanud tema tegelike kulude suurust. Seda rikkumist ei saa kõrvaldada kostja

kontoväljavõtte analüüsimisega kohtumenetluses. Ka kohtumenetluses tehtud analüüsist ei

nähtu, et kostja oleks oma muid kohustusi arvestades olnud suuteline teenindama ca 940 euro

suuruste osamaksetega laenu. Laenuandja võttis kostja kohustustena arvesse 150 eurot kuus,

kuid kostja kontoväljavõtte järgi olid kostja eluasemekulud ja kulud telekommunikatsioonile

435–539 eurot kuus. Samuti nähtuvad konto väljavõttelt regulaarsed maksed Esto AS-le ja

AS-le Inbank Finance ning ülekanne kohtutäiturile täiteasjas nr 195/2022/16. Laenuandja ei

kogunud kostja olemasolevate kohustuste kohta andmeid ega küsinud kostjalt selgitust

kohtutäiturile tehtud ülekande kohta. Lisas nähtuvad kostja LHV Pank AS kontolt ülekanded

kostja teisele arvelduskontole, mille väljavõtet kostjalt ei nõutud.

4.4. Kuna laenuandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet, tuli tal esitada VÕS §

4034 lg 7 järgi võla ümberarvestus. Laenuandja poolt andmete ebapiisav kogumine ja

kontrollimine ei ole kostjale etteheidetav. Hageja selgitas vastusena kohtu nõudele, et kostjale

väljastati 15 000 eurot ja kostja tegi tagasimakseid kokku 16 068,58 eurot ning maksete

ümberarvestamise korral kostjal seega võlg puudub. Põhivõla puudumise tõttu ei saa hagejal

olla ka viivise ega sissenõudmiskulude hüvitamise nõuet.

Apellatsioonkaebus

5. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega hagi rahuldada ja jätta

menetluskulud kostja kanda.

3

2-24-123155

5.1. Kaebuse kohaselt leidis maakohus ebaõigesti, et laenuandja rikkus vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Maakohtu otsus on üllatuslik, kuna kõik kohtupraktikas nõutud

tingimused on täidetud.

5.2. Maakohus ei hinnanud hageja esitatud krediidianalüüsi aluseks olevat arvelduskonto

väljavõtet või ei hinnanud seda piisavalt. Kontoväljavõttest nähtub, et kostja vältimatud kulud

on äärmiselt väikesed ja talle jäi laenu osamaksete tasumiseks keskmiselt 2500 eurot kuus, s.o

piisavalt, et tasuda 940 euro suurust osamakset. Hageja võttis arvesse ka täiteasja makse

123,10 eurot, mis ei ole igakuine kohustus. Ühe ülalpeetavaga inimese minimaalne toidukorv

oli 2022.a maksimaalselt 150 eurot. 2500 eurost piisas seega ka toidukulude katmiseks.

5.3. Asjakohane ei ole olemasolevate kohustuste põhiosa ja intressi suuruse ning lepingu

kehtivuse kohta küsimata jätmise etteheide. Olukorras, kus kostjal oli piisavalt vabu

vahendeid, ei järeldu ainuüksi sellest vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumine.

5.4. Asjakohane ei ole etteheide teise arvelduskonto väljavõtte küsimata jätmise kohta.

Laenuandja küsis konto väljavõtet ja kostja esitas selle. Selle konto väljavõtte kohaselt

laekuvad kontole põhisummad, millest makstakse kõik kohustused. Kostja ei ole väitnud, et

tal oleks muid kohustusi.

5.5. Hageja selgitas ja tõendas, mida laenuandja vastutustundliku laenamise põhimõtte

järgimiseks tegi ja milliseid samme astus. Kohtupraktikast ei tulene kohustust esitada ja

tõendada kasutatud ja hangitud kõiki alusdokumente ning laenuandja poolt teostatud detailset

arvutus- ja analüüsikäiku. Need detailid on laenuandja pangasaladus ja ärisaladus.

Vastustaja seisukoht

6. Kostjale toimetati apellatsioonkaebus ja selle menetlusse võtmise määrus kätte avalikult

Ametlike Teadaannete vahendusel 31.10.2025. Kostja apellatsioonkaebuse osas seisukohta ei

esitanud.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

8. Hageja nõuab kostjalt tarbijakrediidilepingust tuleneva võla väljamõistmist.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega, et laenuandja rikkus kostjale laenu

väljastamisel vastutustundliku laenamise põhimõtet, kuna ei analüüsinud kostjat puudutavaid

andmeid sisuliselt ega tuvastanud tema kulude tegelikku suurust. Maakohus ei ole selle

järelduse tegemisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud oluliselt

menetlusõiguse norme. Maakohtu on piisavas ulatuses analüüsinud hageja esile toodud

asjaolusid ja oma otsust nõuetekohaselt põhjendatud. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheide,

et maakohus ei analüüsinud kostja arvelduskonto väljavõtet ega hinnanud seda piisavalt, ei ole

asjakohane, kuivõrd vastutustundliku laenamise põhimõtet pidi täitma laenuandja enne

kostjale laenu väljastamist, mitte kohus siinses menetluses.

9. VÕS § 4034 lg 1 kohaselt on krediidiandja kohustatud seoses tarbijakrediidiga järgima

vastutustundliku laenamise põhimõtet. Selle põhimõtte järgimiseks on krediidiandja enne

krediidilepingu sõlmimist kohustatud omandama teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on

krediidivõimeline (teabe saamise kohustus) ja hindama tarbija krediidivõimelisust

4

2-24-123155

(krediidivõimelisuse hindamise kohustus). Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab

krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate asjaolude kohta, mis võivad mõjutada

tarbija võimet krediit tagasi maksta. Krediidiandja peab tarbija kohta omandama minimaalselt

krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg-s 1 nimetatud teabe. Krediidiandja

peab asjakohase teabe omandamiseks kasutama asjakohaseid andmekogusid ja küsima teavet

tarbijalt (VÕS § 4034 lg 3 esimese lause).

10. Krediidivõimelisuse hindamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja toimima

nõuetekohase hoolsusega, sealhulgas arvesse võtma kõik talle teadaolevad asjaolud, mis

võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta lepingus kokkulepitud tingimustel (s.o

teabe saamise kohustuse täitmisel saadud teabe) (VÕS § 4034 lg 2 esimene ja teine lause).

Lisaks peab krediidiandja tarbija esitatud teavet kontrollima KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 alusel, s.o

tegema selleks mõistlikke pingutusi (VÕS § 4034 lg 4 teine lause). See tähendab muu hulgas

kohustust võtta tarbija regulaarse sissetuleku hindamiseks aluseks piisav ajavahemik,

arvestades tarbija sissetulekuallikaid ja sissetuleku laekumise regulaarsust (KAVS § 49 lg 3 p

2). Samuti peab krediidiandja tegema mõistlikke pingutusi, et kontrollida kõigi asjakohaste

dokumentide ja muude tõendite õigsust, mis on aluseks ning millel on tähtsus tarbija

regulaarse sissetuleku arvutamisel (KAVS § 49 lg 3 p 3). Kui ilmnevad asjaolud, mis ei

võimalda tarbija krediidivõimelisust nõuetekohaselt hinnata (nt esineb vastuolu tarbija enda

esitatud andmete ja andmekogudest kogutud andmete vahel), peab krediidiandja küsima

vajaduse korral tarbijalt lisateavet.

11. Kokkuvõttes on krediidiandja kohustuseks hinnata krediidisaaja krediidivõimekust

sisuliselt ja piisavalt, tagamaks, et krediiti ei antaks isikule, kelle puhul on tõenäoline, et ta ei

suuda seda jooksvast sissetulekust või muust eluks otseselt mittevajalikust varast tagasi

maksta, vältimaks laenuvõtja sattumist krediidi tõttu „laenuorjusse“, mille tulemusena ta võib

olla sunnitud võtma uusi laene, kaotada oma vara ja muutuda maksejõuetuks (vt ka RKTKo

24.11.2023, nr 2-21-13098, p-d 20–22 ja seal viidatud kohtupraktika). Krediidiandja võib

anda tarbijale krediiti üksnes juhul, kui krediidivõimelisuse hindamise tulemus osutab, et on

tõenäoline, et krediidilepingust tulenevad kohustused täidetakse lepinguga nõutavatel

tingimustel (vt RKTKo 24.11.2023, nr 2-21-13098, p 23).

12. Siinsel juhul ei ole hageja tõendanud, et laenuandja oleks viinud läbi nõuetekohase

krediidivõimelisuse hindamise. Kostja arvelduskonto andmeid hakkas analüüsima alles hageja

kohtumenetluses, kusjuures esitades andmeid, mis erinevad enne kostjale laenu väljastamist

aluseks võetud andmetest. Samuti on erinevad hageja poolt maa- ja ringkonnakohtule esitatud

andmed.

12.1. Hagiavalduse kohaselt märkis kostja laenutaotluses oma igakuise tulu suuruseks 2900

eurot ja kohustuste suuruseks 150 eurot. Laenuandja võttis laenu väljastamisel sissetulekuna

arvesse 3537 eurot ja kohustustena 150 eurot ning järeldas sellest, et kostjal on võimalik

tasuda 940 euro suuruseid osamakseid.

12.2. Maakohtu menetluses tehtud analüüsi järgi olid kostja sissetulekud 2443,13–3984,87

eurot, finantskohustused 112,32–412,32 eurot ja majapidamiskulud 1650–3000 eurot.

Apellatsioonkaebuses tehtud analüüsi järgi olid kostja sissetulekud keskmiselt 3487,85 eurot,

finantskohustused keskmiselt 269,51 eurot ja vältimatud majapidamiskulud keskmiselt 580,03

eurot.

12.3. Seega kinnitavad ainuüksi hageja esile toodud asjaolud, et laenuandja poolt laenu

väljastamisel aluseks võetud andmed, eelkõige kostja kohustusi puudutavad andmed, olid

5

2-24-123155

kontrollimata ja ebaõiged. Mille alusel laenuandja leidis, et kostjal on kohustusi üksnes 150

euro ulatuses, ei ole esile toodud asjaoludel selge. Vastupidi, hageja on selle menetluses ise

ümber lükanud, tuues esile, et kostja finantskohustused ja majapidamiskulud tegelikult

ületasid laenu väljastamisel arvesse võetud 150 eurot mitmekordselt. Selle tuvastas kostja

kontoväljavõtte alusel õigesti ka maakohus.

13. Maakohus tuvastas seega õigesti, et laenuandja jättis täitmata temale esitatud andmete

hindamise kohustuse. Samuti tuvastas maakohus õigesti, et laenuandja ei täitnud kohustust

küsida tarbijalt lisateavet. Apellatsioonkaebuse väide, nagu ei olekski laenuandja pidanud

kontoväljavõttelt nähtuvate maksete, sh võimalike laenukohutuste, kohtutäiturile tehtud

ülekande ja kostja teise konto vahel tehtud ülekannete kohta lisateavet küsima, ei ole

vastutustundliku laenamise põhimõttest tulenevaid kohustusi arvestades õige. Olukorras, kus

laenuandja andmeid ei kogu ega analüüsi, ei ole tal ainuüksi laenutaotluses märgitud

asjaolude alusel võimalik veenduda, et tarbija on võimeline krediidilepingust tulenevaid

kohutusi täitma.

14. Maakohus märkis õigesti ka seda, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumist ei

saa kõrvaldada kontoväljavõtte analüüsimisega kohtumenetluses. Siinse menetluse eesmärk

on tuvastada mitte see, kas kostja sissetulekud ja väljaminekud tegelikult võimaldasid

konkreetse laenu väljastamist, vaid see, kas laenuandja täitis krediidi väljastamisel seadusest

tulenevat teabe hankimise ja hindamise kohustust. Kuna laenuandja neid kohustusi ei täitnud,

ei hinda ka ringkonnakohus kohtumenetluses esitatud kontoväljavõtete analüüse ega tuvasta

kostja krediidivõimelisust.

15. Eeltoodust tulenevalt jättis maakohus hagi õigesti rahuldamata. Maakohtu otsus jääb

muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.

Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

16. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad apellatsioonimenetluse kulud TsMS

§ 171 lg 1 alusel hageja kanda. Kuna kostja ei ole apellatsioonimenetluses osalenud, ei ole tal

hüvitatavaid menetluskulusid tekkinud. Menetluskulude rahaline suurus jääb seega kindlaks

määramata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6