3-25-539/85 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

22.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-539

Haldusasi

Politsei- ja Piirivalveameti taotlus X. X-i kinnipidamise

tähtaja pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina

Lõbus

Puudutatud isik – X. X

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 23.04.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X. X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X. X-i määruskaebus Tallinna Halduskohtu 23.04.2026 määruse

peale haldusasjas nr 3-25-539.

2. Tagastada X. X-i määruskaebuse lisad digitaalse toimiku lehekülgedel 352-363,

365˗366 ja 368.

3. Jätta X. X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2026

määruse resolutsioon muutmata, muutes halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt

käesoleva määruse põhjendustele.

4. Määruse arvutivõrgus avaldamisel asendada puudutatud isiku nimi ja sünniaeg

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Venemaa Föderatsiooni kodanik X. X (endine perekonnanimi X, sünd. XX.XX.XXXX;

puudutatud isik) mõisteti Harju Maakohtu 12.02.2008 otsusega kriminaalasjas nr 1-08-366

(liidetud 29.09.2004 otsusega) süüdi kriminaalkoodeksi (KrK) § 115 lg 2 p 4 ja KrK § 15 lg 2

3-25-539

(vägistamise katse, kui sellega kaasnes raske kehavigastuse tekitamine) ning KarS § 114 p 1

(mõrv) järgi ning talle mõisteti karistuseks 20 aastat vangistust. Isik vabanes vanglast

31.05.2024. Isiku tähtajaline elamisluba kehtis kuni 15.03.2000. Siseministeeriumi

13.10.2011 otsusega nr 11-3/214-1 kohaldati talle 10 aasta pikkuse kehtivusajaga

sissesõidukeeld, mille kehtivusaeg peatati väljasõidukohustuse ja sissesõidukeelu seaduse

(VSS) § 32 alusel kuni isiku vanglast vabanemiseni.

2. Puudutatud isik esitas 15.05.2024 rahvusvahelise kaitse taotluse ning ta peeti 31.05.2024

kinni välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise seaduse (VRKS) alusel ja paigutati

kinnipidamiskeskusesse. Politsei- ja Piirivalveamet (PPA) luges 22.10.2024 otsusega nr

12405230041-1 puudutatud isiku taotluse põhjendamatuks ning tegi VRKS § 20 lg 2 alusel

otsuse taotluse tagasilükkamise kohta. Taotlus loeti selgelt põhjendamatuks (VRKS § 201 p d

6 ja 9). Isik esitas 18.11.2024 kaebuse PPA otsuse peale, mis jäeti Tallinna Halduskohtu

04.03.2025 otsusega nr 3-24-3153 rahuldamata. Otsus jõustus 04.04.2025.

3. PPA pidas puudutatud isiku 05.03.2025 VSS § 15 lg 1, § 19 lg 1 ja § 23 p-de 1–3 alusel

48 tunniks kinni. Tallinna Halduskohus rahuldas 06.03.2025 määrusega nr 3-25-539 PPA

taotluse ning andis loa X. X-i kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni

kinnipidamise aluse äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 06.05.2025. Tallinna

Halduskohus pikendas 02.05.2025 määrusega kinnipidamise tähtaega kuni 02.09.2025,

02.09.2025 määrusega kuni 02.01.2026 ning 29.12.2025 määrusega kuni 29.04.2026.

4. PPA esitas 22.04.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse X. X-i kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VSS § 25 lg 2 ja VSS § 23 lg 1 p-de 1–3 alusel kuni

neljaks kuuks.

Isiku jätkuv kinnipidamine on vajalik tema dokumenteerimiseks ning väljasaatmismenetluse

lõpuleviimiseks, kuna reisidokumendi taotlemine on pooleli. Samuti esineb endiselt

põgenemisoht, sest isik on korduvalt toime pannud tahtlikke kuritegusid, mille eest on talle

mõistetud karistuseks vangistus. Isikust lähtub oht avalikule korrale, talle on kohaldatud

sissesõidukeeldu, ta on esitanud rahvusvahelise kaitse taotluse väljasaatmise vältimiseks ning

korduvalt keeldunud dokumenteerimisest. Neist asjaoludest kogumis lähtudes on isiku

põgenemise oht jätkuvalt aktuaalne, mistõttu pole võimalik järelevalvemeetmeid kohaldada.

Varasemates taotlustes ja määrustes käsitletud asjaolud ei ole muutunud. 31.03.2026 viis PPA

isikuga läbi tagasipöördumise nõustamise, mille eesmärk oli täpsustada dokumendi

taotlemisega seonduvat. Isik rõhutas, et ei ole kunagi avaldanud soovi Venemaa Föderatsiooni

kodakondsuse saamiseks, ei ole vastavaid dokumente taotlenud ning ei kavatse seda tulevikus

teha. Isik selgitas, et suhtleb küll mõne tuttavaga Eestis, kuid tal ei ole kedagi, kes oleks

valmis teda kinnipidamiskeskusest vabastamisel reaalselt toetama või abistama. Tema

varasemad head tuttavad ja sõbrad on lahkunud Eestist Euroopa riikidesse. 13.04.2026 tegi

PPA isiku osas korduva tagasivõtutaotluse Venemaa Föderatsiooni Siseministeeriumile,

millele ei ole veel vastust.

Esineb isiku põgenemise oht VSS § 68 p 4 alusel. Isik on korduvalt toime pannud kuritegusid,

mille eest on talle mõistetud vangistus, sh kaks rasket isikuvastast kuritegu, mille tagajärjel

sai eriti julmal viisil surma inimene, samuti vägistamise katse, millega kaasnes raske

kehavigastuse tekitamine. Ka vangistuse ajal väljendas isik ükskõikset ja vaenulikku

suhtumist ametnikesse ning teda karistati 2008. a-l arsti ettekirjutuseta narkootilise ja

psühhotroopse aine omandamise ja valdamise eest. Seksuaalkuriteod on kõrge

retsidiivsusriskiga kuritegude seas ning uute kuritegude toimepanku riski suurendavad ka

korduvad kuriteod.

2(6)

3-25-539

Samuti esineb põgenemisoht VSS § 68 p 6 kohaselt, kuna isik ei soovi lahkumiskohustust

täita. Ta on keeldunud täitmast vanglas tagasipöördumistunnistust ning kinnipidamiskeskuses

viibides pole asunud PPA-ga koostööle enda dokumenteerimiseks. 01.12.2025 toimunud

kohtumisel tagasipöördumise nõustajaga väljendas isik selgesõnaliselt, et ei pöördu

dokumendi taotlemiseks saatkonna poole ega ole nõus Venemaa Föderatsiooni

väljasaatmisega. Isik märkis, et viibib kinnipidamiskeskuses ettenähtud aja lõpuni ning pärast

sealt vabastamist ei asu ta võimalikke järelevalvemeetmeid täitma. Põgenemisoht hõlmab ka

riigisiseselt menetlusest kõrvale hoidumist, mitte üksnes mõnda teise riiki lahkumist.

Tartu Vangla 11.10.2022 riskihindamise kohaselt seisneb uue kuriteo toimepaneku oht

naisterahva (elukaaslase) suhtes vägivalla kasutamises, millega põhjustab kannatanule

füüsilist valu ja mis võib päädida kannatanu surmaga, lisaks naisterahva suhtes

seksuaalkuriteo toimepanekus. Samuti kaasnes vanglas narkootikumide hoidmisega oht

vanglaametnikele ja vangidele, mis ohustas rahvatervist. Ohtlikkus on kõige tõenäolisem

alkoholijoobes ja seksuaalse huvi puhul või konfliktiolukorras. Ohtlikkus suureneb tingituna

puudulikest probleemilahendusoskustest ja mõtlematusest oma tegude tagajärgedele.

Kinnipidamine pole vastuolus proportsionaalsuse põhimõttega ega isiku tervise ja turvalisuse

kaalutlustega.

5. Tallinna Halduskohus andis 23.04.2026 määrusega PPA-le loa pikendada X. X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui neljaks kuuks (kuni 23.08.2026 k.a).

Täidetud on kõik VSS § 23 lg-s 1 toodud alused. Aluste esinemist on hinnatud eelnevates

menetlustes ning praeguses asjas ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale. Isik on jätkuvalt

väljendanud kavatsust kaasaaitamiskohustust mitte täita ning näidanud seda ka tegudega (VSS

§ 23 lg 1 p 2). Sellest tulenevalt on PPA-l olnud raskusi tema tagasisaatmiseks vajalike

dokumentide hankimisel. Samuti on olnud takistuseks kehv koostöö sihtriigiga (VSS § 23 lg 1

p 3). Siiski ei saa väljasaatmist pidada täiesti perspektiivituks, sest välisministeeriumide

tasandil suhtlus Eesti ja Venemaa vahel endiselt käib. Väljasaatmise perspektiiv kasvaks

oluliselt, kui X. X täidaks kaasaaitamiskohustust. Samuti on jätkuvalt aktuaalne

põgenemisoht, mida PPA ja kohus on varem sisustanud viidetega X. X-i poolt toime pandud

kuritegudele ja nende iseloomu arvestades (seksuaalkuritegu, vägivallateod alkoholijoobes,

narkokuritegu vanglas) nende korduvuse riskile (vt ka kinnipeetava iseloomustus haldusasjas

nr 3-24-1636, digitaalse toimiku lehekülg (dtl) 13). Põgenemisohule viitab ka puudutatud

isiku väljendatud soovimatus lahkumiskohustust täita. Seega on põhjendatud alus eeldada, et

ta asub väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma.

Puudutatud isiku jätkuvat kinnipidamist ei saa pidada ebaproportsionaalseks. Sealjuures on

väljasaatmine raskendatud tema enda tegevuse tõttu ning kinnipidamine on otseselt seotud

varasema käitumisega, millest järeldub põgenemisoht. Isikut on VSS alusel peetud

kinnipidamiskeskuses kinni alates 05.03.2025, seega on ta käesolevaks hetkeks viibinud

kinnipidamiskeskuses VSS alusel kokku ligi 13 kuud. Seega ületab puudutatud isiku

kinnipidamine VSS alusel küll VSS § 25 lg-s 1 toodud kuue kuu piirangut, kuid on VSS § 25

lg 2 alusel jätkuvalt lubatav, kuna ei ületa ka nelja kuu pärast 18 kuud.

Kinnipidamine ei ohusta isiku tervist ega turvalisust. Talle on kinnipidamiskeskuses tagatud

toitlustus, peavari, võimalus viibida värske õhu käes, võimalus suhtluseks ja ligipääs

arstiabile.

3(6)

3-25-539

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

6. Puudutatud isik palub 04.05.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

23.04.2026 määrus.

Puudutatud isik ei ole kunagi taotlenud Venemaa Föderatsiooni kodakondsust, ei ole esitanud

kunagi vastavaid dokumente ega kavatse seda teha. Kinnipidamine tuleb lõpetada, kui

väljasaatmise realistlik perspektiiv puudub. Venemaa Föderatsioon on keeldunud puudutatud

isikut vastu võtmast, korduv taotlus on vastuseta, kodakondsus ei ole tuvastatav ning muu

vastuvõttev riik puudub. Seega puudub reaalne väljasaatmise perspektiiv. Puudutatud isikule

avaldatakse survet, et ta pöörduks Venemaa Föderatsiooni konsulaati ning taotleks

kodakondsust. See ei ole seaduslik kinnipidamise alus. Kohus ei ole teinud individuaalset

hindamist ning piirdutud on üldise viitega põgenemise ohule. Puudutatud isik kannatab raske

kroonilise valusündroomi all ja tal on tekkinud ravimi Tramadool kasutamisest sõltuvus. Ta ei

suuda pikalt seista ega istuda, liikumine on tugevalt piiratud. Kinnipidamine on

ebaproportsionaalne, sest on kestnud juba 13 kuud.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

7. Puudutatud isik on esitanud koos määruskaebusega järgmised lisad: 1) Tallinna

Halduskohtu 23.04.2026 määrus nr 3-5-539 (dtl 352˗354), 2) PPA 22.04.2026 taotlus (dtl

355˗358), 3) Tartu Vangla 04.10.2023 vastus X. X-i taotlusele (dtl 359), 4) X. X-i 28.04.2026

avaldus kodakondsuseta isiku staatuse tuvastamiseks (dtl 360˗362), 5) NSV Liidu passi

koopia (dtl 363) ja lisaks kirjavahetuse PPA-ga (dtl 365˗366 ja 368). Määruskaebuse lisad

tuleb puudutatud isikule tagastada, kuna lisad 1, 2 ja 5 on juba praeguse asja materjalide

juures olemas ning lisad 3 ja 4 ning kirjavahetus PPA-ga ei oma käesoleva määruskaebuse

lahendamisel tähtsust (HKMS § 62 lg 2).

8. PPA on taotluses ning halduskohus taotluse rahuldamisel tuginenud VSS § 23 lg 1 p-dele

1, 2 ja 3. VSS § 23 lg-st 1 tulenevalt võib Eestis viibimisaluseta viibiva välismaalase

halduskohtu loal kinni pidada ja kinnipidamiskeskusesse paigutada juhul, kui VSS § 10 lg-s 2

sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga mh lahkumiskohustuse tulemuslikku

täitmist. Kinnipidamine on lubatud juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht (p 1),

välismaalane ei täida kaasaaitamiskohustust (p 2) või välismaalasel puuduvad

tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid või nende hankimine viibib (p 3). Isiku

põgenemise ohtu seostas PPA VSS § 68 p-des 4 ja 6 märgitud asjaoludega. Nende sätete

kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on korduvalt toime pannud

tahtlikke kuritegusid või toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (p 4)

ning juhul, kui välismaalane on PPA-le teada andnud või haldusorgan järeldab tema

hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (p 6). VSS § 6⁸ näeb siiski ette

üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu järeldamiseks vältimatult esinema, kuid ohu

lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid isikut ja juhtumit iseloomustavaid

asjaolusid (nt Riigikohtu 12.04.2024 määrus nr 3-23-2232, p 20; 12.04.2024 määrus nr 3-23-

2204, p 19).

9. Ringkonnakohus jääb oma 10.02.2026 määruses (p 11) praeguses asjas väljendatud

seisukoha juurde, et puudutatud isiku põgenemise ohu sai tuvastada VSS § 68 p-de 4 ja 6

alusel: „Vaidlust ei ole, et puudutatud isik on korduvalt pannud toime tahtlikke kuritegusid,

mille eest on talle mõistetud vangistus. Isikut on kriminaalkorras karistatud kolmel korral. Isik

vabanes 31.05.2024 vanglast 20 aasta pikkuse vangistuse kandmisest raskete isikuvastaste

kuritegude toimepanemise eest. Ka karistati puudutatud isikut narkootilise aine valdamise eest

kriminaalkorras karistuse kandmise ajal kinnipidamisasutuses. Eelnev näitab isiku suhtumist

4(6)

3-25-539

õiguskorda ning annab piisava aluse arvata, et isik võib kinnipidamiskeskusest vabastamisel

õiguskorda eiravat käitumist jätkata. Kuritegude jätkuva toimepanemise tõenäosus on suurem

sh seksuaal- ning narkokuritegude puhul (Riigikohtu 11.12.2006 määrus nr 3-1-1-103-06, p

15). Isik võib hakata väljasaatmismenetlusest kõrvale hoidma end Eestis varjates, sh eirata

järelevalvemeetmeid. Põgenemisohu tõenäosust tõstab asjaolu, et isiku pärast vanglast

vabanemist esitatud rahvusvahelise kaitse taotlus ning PPA otsuse peale esitatud kaebus jäeti

rahuldamata (haldusasi nr 3-24-3153).“ Põgenemisoht on jätkuvalt aktuaalne. Seega on

täidetud alus puudutatud isiku kinnipidamiseks põhjusel, et esineb tema põgenemise oht (VSS

§ 23 lg 1 p 1).

10. VSS § 23 lg 1 p-le 3 tuginemine eeldab mh, et isik ei aita kaasa enda väljasaatmiseks

vajalike dokumentide hankimisele (vrd Riigikohtu 16.06.2017 määrus nr 3-3-1-24-17, p 11).

Vaidlust ei ole, et puudutatud isikul puudub reisidokument, ta ei ole nõustunud endale

reisidokumenti taotlema ning ta ei tee PPA-ga koostööd dokumentide taotlemisel. Seega

esineb VSS § 23 lg 1 p-s 3 sätestatud kinnipidamise alus.

11. VSS § 23 lg 1 p-s 2 märgitud kaasaaitamiskohustuse rikkumine peab aga seonduma mõne

teise kohustuse (VSS § 264 lg 1 p-d 1, 2 või 4) mittetäitmisega, kusjuures see peab olema

taotluses piisavalt konkreetselt piiritletud (nt Tallinna Ringkonnakohtu 12.07.2024 määrus nr

3-24-1856, p 14, 26.08.2022 määrus nr 3-22-1388, p 13). PPA ja halduskohus on seostanud

isiku poolt kaasaaitamiskohustuse rikkumist eeskätt dokumentide hankimisel koostöö

puudumisega. Samas on see hõlmatud VSS § 23 lg 1 p-ga 3. Põhjusel, et PPA ei ole praegusel

juhul selgitanud, kuidas on puudutatud isik väljasaatmismenetluses rikkunud VSS § 264 lg 1

p-des 1, 2 või 4 sätestatud kohustusi, ei saanud kinnipidamiskeskuses kinnipidamise

pikendamisel tugineda VSS § 23 lg 1 p-s 2 sätestatud alusele. Selles osas tuleb halduskohtu

määruse põhjendusi muuta.

12. Väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. Venemaa ei ole keeldunud puudutatud isikut

vastu võtmast. Venemaa Föderatsiooni Siseministeerium jättis 20.10.2025 PPA esitatud

tagasivõtutaotluse läbi vaatamata põhjusel, et taotlus ei vasta nõuete. Tagasisaatmiseks

vajalike dokumentide hankimine on viibinud nii puudutatud isiku koostöö puudumisest kui ka

sihtriigi tegevusest tulenevalt. PPA on varem 30.01.2026 vastuses selgitanud, et senise

praktika kohaselt ongi Venemaa Föderatsioonile isiku tagasivõtmiseks esitatud taotluse

lahendamine aeganõudvam ning selleks võib kuluda üle 1,5 aasta. Puudutatud isik on

Venemaa Föderatsiooni kodanik, talle on 06.06.1997 väljastatud NSV Liidu pass (dtl 234),

mille kodakondsuse lahtris on märge „Venemaa“ ning isik ei ole esitanud PPA-le tõendeid

selle kohta, et ta oleks Venemaa kodakondsusest loobunud. Seega on Venemaa Föderatsioonil

kohustus tagasivõtutaotlus aktsepteerida. PPA taotluse kohaselt on PPA võtnud ühendust

Eesti Välisministeeriumiga ning viimane planeerib suhtlust Venemaa Föderatsiooniga

parandada diplomaatilisi kanaleid kasutades. Samuti on PPA teada andnud, et tegi puudutatud

isiku osas Venemaale 13.04.2026 korduva tagasivõtupalve, millele ei ole veel vastust

saabunud.

13. Määruskaebuses ei ole toodud esile asjaolusid, mille põhjal saaks puudutatud isiku

jätkuvat kinnipidamist hinnata ebaproportsionaalseks (mh puuduvad andmed, et

kinnipidamine ohustaks isiku tervist või turvalisust). Puudutatud isikule on

kinnipidamiskeskuses tagatud tervisekontrolli ja vajalike tervishoiuteenuste kättesaadavus, sh

vajadusel psühholoogiline nõustamine (VSS § 269). Kuigi isikut on VSS alusel peetud kinni

juba 13 kuud, mis vaieldamatult kujutab isiku põhiõiguste olulist piiramist, ei saa

kinnipidamist ainuüksi selle kestusest tulenevalt lugeda veel ülemääraseks, kuna VSS § 25 lg

2 alusel võib isikut kinni pidada kuni 18 kuud. VSS § 10 lg-s 2 sätestatud

5(6)

3-25-539

järelevalvemeetmete kohaldamine eeldaks usaldust, et isik järgib PPA seatavaid reegleid, kuid

isiku puhul tuvastatud põgenemisoht ja koostöösoovi puudumine ei anna selleks alust.

14. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 23.04.2026

määruse resolutsioon muutmata, kuid ringkonnakohus muudab halduskohtu määruse

põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)