2-25-20573/7 · Tartu Maakohus Jõgeva kohtumaja

2-25-20573

K O H T U O T S U S

Eesti Vabariigi nimel

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Ülle Raag

Otsuse tegemise aeg ja koht

22.mai 2026, Jõgeva kohtumaja

Tsiviilasja number

2-25-20573

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi S.O vastu võla nõudes

Hagihind

5800,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: B2 Impact OÜ (registrikood: 11542046; aadress:

XXX , 10617 XXX);

Hageja esindaja: Marie Tsine (e-post:

Kostja: S.O (isikukood: XXX; aadress: XXX-i, 69304

XXX; e-post:

Menetluse liik

Kirjalikus menetluses kohtuistungit pidamata

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ hagi S.O vastu võla nõudes rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja B2 Impact OÜ kanda. Kostjal menetluskulud

puuduvad.

Edasikaebamise kord

Kohtuotsusele saab esitada apellatsioonkaebuse Tartu Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

alates otsuse kättetoimetamisest. Kaebus võidakse lahendada kirjalikus menetluses, kui

kaebuses ei taotleta selle lahendamist istungil.

HAGI JA SELLE ALUSEKS OLEVAD ASJAOLUD

1. B2 Impact OÜ (end. OK Incure OÜ) esitas 28.11.2025 kohtule hagiavalduse S.O vastu võla

nõudes.

Multitude Bank p.l.c (endine Ferratum Bank plc) on ülepiiriline pangateenuse pakkuja, kes

väljastab klientidele laenulimiite. Lepinguga määratakse kindlaks limiidi suurus, igakuine

minimaalne tagasimakse ja maksetähtaeg, kusjuures klient võib limiiti igal ajal osaliselt või

täielikult tagasi maksta ning limiidi piires lisaraha kasutada. Iseteeninduse kaudu on võimalik

jälgida limiidi kasutust, vaba jääki ja maksetähtaegu ning taotleda täiendavaid väljamakseid.

1 (8)

Ka pärast limiidi täielikku tagasimaksmist jääb konto avatuks ja võimaldab edaspidi raha

kasutamist.

Laenulimiidi leping sõlmiti Multitude Bank p.l.c iseteeninduskeskkonnas 08.03.2016, kui

kostja kinnitas laenutaotluse isikukoodi ja PIN-koodi abil. Enne kinnitamist edastas

krediidiandja kostjale lepingu üldtingimused, hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi

standardinfo, mis moodustasid lepingu osa. Leping sõlmiti tähtajatult ning võimaldas

kasutada laenulimiiti kuni 1200 eurot. 22.01.2020 muutsid pooled lepingutingimusi.

Kostjal oli iseteeninduses võimalik jälgida laenukonto seisu, arveid ja limiidi jääki ning

taotleda väljamakseid. Laenulimiit oli kliendipõhine, korduvkasutatav ja krediidiandjal oli

õigus lepingu tingimuste kohaselt limiidi suurust muuta.

Kostja on kasutanud laenulimiiti kokku 8646 euro ulatuses, tehes ajavahemikus 08.03.2016-

13.10.2024 mitmeid väljamakseid, mille suurused jäid vahemikku 109-1293 eurot.

Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe (30.01.2016) kohaselt

kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 50,74% aastas ning krediidikulukuse määr

oli 64,39% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud korra

järgi, lähtudes 600-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest.

Krediidilepingu hinnakirja ja Euroopa tarbijakrediidi teabelehe (22.01.2020) kohaselt

kohustus kostja tasuma kasutatud raha eest intressi 49,09% aastas ning krediidikulukuse määr

oli 61,79% aastas. Krediidikulukuse määr arvutati VÕS § 406 lg 6 alusel kehtestatud korra

järgi, lähtudes 2000-eurose laenulimiidi kasutamisest ja 12 võrdsest kuumaksest.

VÕS § 406 lg 5 kohaselt märgitakse muutuva intressi või määratlemata tasude korral lepingus

krediidikulukuse esialgne määr, lähtudes lepingu sõlmimise ajal kehtinud eeldustest. Kuna

laenulimiidi kasutamise maht ja tasud ei ole ette teada, saab krediidi kulukuse määra

arvestada üksnes eelduslikult. Esialgne krediidi kulukuse määr arvutati vastavalt

lepingutingimustele ja jäi seaduses sätestatud piiridesse. Ülemmäära ületamise korral

vähendatakse intressi lepingu üldtingimuste alusel. Seetõttu ei ole leping VÕS § 406² lg 1

mõttes tühine, arvestades, et 08.03.2016 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi

kulukuse määra ülempiir 64,95% ning 22.01.202 kehtinud Eesti Panga määra järgi oli krediidi

kulukuse määra ülempiir 61,83%.

Lepingu hinnakirja järgi (08.03.2016) oli viivisemäär võrdne intressimääraga ehk 50,74%

aastas ning lepingu muutmisel 22.01.2020 oli selleks määraks 49,09% aastas. Kostja pidi

laenu tagastama igakuiste arvete alusel, mis edastati iseteeninduskeskkonnas ning sisaldasid

muu hulgas miinimummakset, intressi, tasusid ja tähtaega. Miinimummakse oli 5%

võlgnevusest või vähemalt 10 eurot. Ebapiisava makse korral jaotati laekumine esmalt

sissenõudmiskulude katteks, seejärel põhiosale, intressile ning muudele tasudele ja viivistele.

Kostja on lepingu alusel tasunud kokku 18 035,81 eurot, millest 3643,99 eurot arvestati

põhivõla, 235,18 eurot kulude ja 14 156,64 eurot intressi katteks. Kostja jäi järjestikku

viivitusse mitme osamaksega (s.o jaanuar 2025, veebruar 2025, märts 2025 ja aprill 2025),

mistõttu krediidiandja nõue muutus sissenõutavaks ning pärast täiendava tähtaja andmist

edastas krediidiandja kostjale teate lepingu lõpetamise kohta.

Krediidiandja teatas kostjale, et võlgnevuse tasumata jätmisel öeldakse leping üles ja see

lõpeb 15. kuupäeval, mille järel muutub kogu võlg sissenõutavaks. Kuna kostja ei tasunud

minimaalset tagasimakset, lõppes leping 08.05.2025 ning kogu võlgnevus muutus tasumisele

kuuluvaks. Lepingu üldtingimuste kohaselt edastati teated ja arved kostjale elektrooniliselt

iseteeninduskeskkonna kaudu.

2 (8)

Riigikohus on selgitanud, et TsÜS § 69 lg 2 kohaselt loetakse e-kiri saajani jõudnuks selle

saabumisel saaja või tema teenusepakkuja serverisse ning kättesaaduks hetkest, mil saajal on

mõistlik võimalus selle sisuga tutvuda. Teade loetakse kättesaaduks hiljemalt ühe nädala

möödumisel selle serverisse saabumisest ning sellest hetkest lasub adressaadil ka teate sisust

teadasaamise risk (Riigikohtu 18.04.2018 otsus tsiviilasjas nr 2-15-6538/82, p 14).

Käesoleval juhul ei ole vaidlust selles, et krediidiandja edastas lepingu ülesütlemise teatised

kostjale lepingus kokkulepitud viisil ja tema poolt deklareeritud aadressile. Teatised jõudsid

kostja mõjusfääri ning kostjale läks üle teate sisust teadasaamise risk. Seega tuleb

ülesütlemise teatis lugeda kättetoimetatuks lepingu punkti 12.1 ning TsÜS § 69 lg 2 ja 3

kohaselt. Lisaks teavitati kostjat 04.06.2025 nõude loovutamisest uuele võlausaldajale,

mistõttu on nõude loovutamine kostja suhtes kehtiv VÕS § 170 tähenduses.

Krediidiandja teostas lepingu kehtivuse ajal kostjale väljamakseid kokku 8646 euro ulatuses

ning kostja tasus põhivõla katteks 3643,99 eurot. Seetõttu oli kostja põhivõlgnevus lepingu

ülesütlemise seisuga 5002,01 eurot, mille hageja palub kostjalt välja mõista.

VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses antud laenult maksta intressi.

Hageja palub kostjalt välja mõista tasumata intress seadusjärgses määras summas 291,02

eurot alates lepingu ülesütlemisest 09.05.2025 kuni hagiavalduse esitamiseni 28.11.2025

summas 291,02 eurot.

Edaspidi nõuab hageja viivist põhinõudelt kuni selle täieliku tasumiseni alates 29.11.2025

seadusjärgses viivisemääras ehk 10,15% aastas. Aastane viivise summa moodustab seega

507,70 eurot (5002,01 eurot × 10,15%).

Hageja selgitab, et algne krediidiandja Multitude Bank (endise ärinimega Ferratum Bank)

kogus enne krediidilepingu sõlmimist kostja kohta vajalikku teavet ning hindas kostja

krediidivõimelisust VÕS § 403⁴, krediidiandjate ja -vahendajate seaduse ning

Finantsinspektsiooni juhiste kohaselt. Krediidiandja kontrollis kostja isikusamasust

Rahvastikuregistri andmete alusel, maksehäirete puudumist ning lähtus kostja esitatud

andmetest ja registripäringutest, sh creditinfo.ee andmebaasi andmetest. Kostja märkis enda

igakuiseks netosissetulekuks 1300 eurot, kuid ei esitanud andmeid igakuiste kohustuste kohta.

Hageja märgib, et kostja kinnitas laenutaotluses ja lepingus esitatud andmete õigsust ja

täielikkust ning kinnitas, et tal puuduvad maksehäired ja ta on teadlik laenulepingust

tulenevatest kohustustest.

Hageja hinnangul võimaldas kogutud teave põhjendatult järeldada, et kostja oli

krediidivõimeline ning võimeline täitma krediidilepingust tulenevaid kohustusi. Hageja viitab

Riigikohtu lahendile tsiviilasjas nr 2-21-13098 ning märgib, et krediidivõimelisuse hindamisel

ei ole alati vajalik tugineda pangakonto väljavõttele, kui muu kogutud teave võimaldab

krediidivõimet piisavalt hinnata. Hageja leiab, et käesoleval juhul olid kostja esitatud andmed

ning maksehäirete puudumine piisavad ning krediidiandjal ei olnud vajadust nõuda

täiendavalt pangakonto väljavõtet.

Hageja rõhutab, et krediidiandja võis tugineda kostja esitatud andmetele ega saanud arvesse

võtta asjaolusid, mis ei olnud talle kättesaadavad või mida kostja ei avaldanud. Hageja

hinnangul lasub ka krediidivõtjal kohustus esitada krediidiandjale õige ja täielik teave oma

majandusliku olukorra kohta ning selle kohustuse rikkumise korral ei kohaldu VÕS § 403⁴ lg

7 tagajärjed. Samuti märgib hageja, et hilisem makseraskustesse sattumine ei tähenda

automaatselt krediidivõimelisuse ebaõiget hindamist ega krediidiandja hooletust.

Hageja lisab, et krediidileping sõlmiti 2016. aastal ning krediidiandja tegevust tuleb hinnata

lepingu sõlmimise ajal kehtinud nõuete ja sise-eeskirjade alusel. Hageja märgib veel, et tema

ei ole algne krediidiandja, vaid on nõude omandanud loovutamise teel ning saab tugineda

3 (8)

üksnes algse krediidiandja poolt edastatud dokumentidele ja selgitustele. Hageja leiab, et

krediidiandja järgis vastutustundliku laenamise põhimõtet nõuetekohase hoolsusega ning

kostja on nõuet ka kokkuleppe sõlmimisega tunnistanud.

Hageja taotleb, et kohus mõistaks kostjalt hageja kasuks välja lepingust tuleneva rahalise

nõude kogusummas 5293,03 eurot, sh põhivõlg 5002,01 eurot ja sissenõutavaks muutunud

viivised 291,02 eurot. Lisaks mõista välja edasiulatuv viivis.

2. Kostja on hagimaterjalid kätte saanud. Kostja hagiavaldusele sisulist vastust esitanud ei ole.

KOHTU PÕHJENDUSED

3. Kohus, olles analüüsinud hagiavaldust ja esitatud tõendeid, leiab, et hagiavaldus tuleb jätta

rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Kostjale hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

4. Hageja nõue tuleneb tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 lg 1 mõttes.

VÕS § 401 lg 1 kohaselt on krediidileping leping, millega üks isik (krediidiandja) kohustub

andma teise isiku (krediidisaaja) käsutusse rahasumma (krediit), krediidisaaja aga kohustub

krediidi kasutamise eest maksma tasu ja lepingu lõppemisel krediidi tagasi maksma.

VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse

andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel.

VÕS § 404 lg 1 kohaselt peab tarbijakrediidilepingu puhul tarbija avaldus kohustuste

võtmiseks olema kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis. Tarbijale tuleb viivitamata

anda lepingudokument või selle koopia püsival andmekandjal. Tarbija tahteavalduses peab

olema selgelt ja kokkuvõtlikult märgitud VÕS § 404 lg-s 2 loetletud teave. Kui vorminõue on

jäetud järgimata, on leping tühine (VÕS § 408 lg 1).

Kui tarbija tahteavaldus ei sisaldanud kõiki VÕS § 404 lg-s 2 loetletud andmeid, muutub

krediidileping siiski kehtivaks, kui tarbija saab laenu kätte või hakkab krediiti kasutama (VÕS

§ 408 lg 2). Tarbija poolt laenu kättesaamist või krediiti kasutamist peab tõendama hageja.

VÕS § 410 lg 1 kohaselt ei välista VÕS § 404 lg-s 1 nimetatud vorminõue

tarbijakrediidilepingu sõlmimist ka sidevahendi abil. Sidevahendi abil tarbijakrediidilepingu

sõlminud tarbijale tuleb viivitamata anda lepingudokument või selle koopia püsival

andmekandjal.

5. Hagiavalduse kohaselt sõlmiti krediidileping laenuandjaga iseteenindussüsteemis. Kostja

on avaldanud soovi avada konto vastavasisulise taotluse esitamisega. Samal kuupäeval on

edastatud läbi iseteeninduse keskkonna kostjale e-posti lepingu üldtingimused ja Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe. Laenu kinnitamiseks pidi kostja logima oma isikukoodi

ja saadetud PIN-koodi kasutades iseteenindusse ning sisestama laenulimiidi kinnitamise lehel

saadetud kinnituskoodi.

Hagiavalduse kohaselt esitas hageja laenutaotluse 08.03.2016. Oma väidete tõendamiseks

esitas hageja Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehed (dtl 21-24; 35-37), laenulimiidi

üldtingimused (dtl 11–19; 25-33). Lisaks esitas hageja väidetava kostja poolt esitatud taotluse

laenu saamiseks (dtl 10). Ükski fail ei ole allkirjastatud, standardinfo teabeleht ega

üldtingimused ei kajasta isegi kostja andmeid.

Hageja esitas kohtule väljavõtte (dtl 63-68), millest nähtub, et kostjale on tehtud väljamakseid

kokku summas 8646 eurot. Kohus loeb seega tõendatuks, et kostjale võimaldati perioodil

08.03.2016 kuni 08.05.2025 krediiti kokku summas 8646 eurot.

4 (8)

VÕS § 408 lg 1 ja 2 kohaselt muutub tarbijakrediidileping, milles on puudu VÕS § 404 lg-s 2

loetletud teave, siiski kehtivaks, kui tarbija hakkab krediiti kasutama.

6. Hageja esitatud andmete kohaselt kehtib kostja poolt avatud krediidilimiidi suhtes Euroopa

tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (08.03.2016) p 3 kohaselt intressimäär 50,74% aastas ja

krediidikulukuse määr 64,39% aastas. Viivisemäär on võrdne intressimääraaga, s.o 50,74%

aastas. Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabelehe (22.01.2020) p 3 kohaselt intressimäär

49,09% aastas ja krediidikulukuse määr 61,79% aastas. Viivisemäär on võrdne

intressimääraaga, s.o 49,09% aastas.

VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Eesti Panga andmetel 30.11.2015 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

näitaja 21,65%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 23.12.2015 ning oli tarbijakrediidi

kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.01.2016 kuni 30.06.2016. Kostjale

08.03.2016 laenulepingu alusel antud laenu krediidi kulukuse määr oli 64,39% aastas, mis ei

ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

Eesti Panga andmetel 30.11.2019 seisuga arvutatud tarbimislaenude krediidi kulukuse määra

näitaja 20,61%, mis tehti statistikas kättesaadavaks 27.12.2019 ning oli tarbijakrediidi

kulukuse ülempiiri alusena kohaldatav alates 01.01.2020 kuni 30.06.2020. Kostjale

22.01.2020 laenulepingu muutmisel kohaldatud krediidi kulukuse määr oli 61,79% aastas, mis

ei ületanud laenu väljastamise ajal kehtinud seadusest tulenevat krediidi kulukuse ülempiiri.

7. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste,

varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab

krediidiandja koguma tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate

seaduse (KAVS) § 49 lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 403 4 lg 2 kolmas lause).

Seega peab krediidiandja tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga

seotud näitajate kohta:



tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud

ettevõtlusest, üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus

(KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p 1);



tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus,

võimaluse korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh

muud hinnatavad regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul

üldkohaldatavate määradena (KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

5 (8)



tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49

lg 1 p 3);



tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate

rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS §

49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (Riigikohtu 24.11.2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-13098, p

18).

8. VÕS § 4034 lg 13 kohaselt tõendab vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks

vajalike kohustuste täitmist vaidluse korral krediidiandja.

Käesoleval juhul nähtub hagiavaldusest, et krediidilepingu üldtingimuste punkti 6.1 kohaselt

võimaldati kostjale esialgu krediidilimiit 1200 euro ulatuses (08.03.2016). Samas nähtub

menetlusmaterjalidest, et kostja esitas laenutaotlusi kokku 17 korral ning kasutas

krediidilimiiti kokku summas 8646 eurot. Seega suurendati krediidilimiiti korduvalt ning

tegemist ei olnud üksiku krediidiotsusega.

Krediidilimiidi suurendamise korral tuleb krediidivõimelisust igakordselt uuesti hinnata.

Hageja esitatud asjaoludest ei nähtu aga, et krediidiandja oleks iga täiendava krediidi

väljastamise või limiidi suurendamise eel hinnanud kostja krediidivõimet sisuliselt ja

terviklikult.

Krediidivõimelisuse hindamisel on tuginetud kostja enda esitatud andmetele, ilma et oleks

sisuliselt kontrollitud tema tegelikke sissetulekuid, püsikohustusi ning majanduslikku

olukorda, näiteks pangakonto väljavõtte, olemasolevate krediidikohustuste või muude

regulaarsete kulude kaudu. Ainuüksi maksehäirete registri kontroll ning kostja enda

deklaratsioon ei ole piisav krediidiandja aktiivse hoolsuskohustuse täitmiseks.

Samuti ei nähtu esitatud andmetest, et krediidiandja oleks hinnanud kostja maksevõimet

terviklikult, sh tema tegelikku jääksissetulekut pärast tavapäraste elamis- ja finantskohustuste

täitmist. Hageja väide, et pärast krediidikohustuse täitmist jäi kostjale alles

majapidamiskulude määr, on üldsõnaline ning tõendamata.

Lisaks ei vabasta tarbija poolt andmete õigsuse kinnitamine krediidiandjat kohustusest teha

mõistlikke ja aktiivseid samme nende andmete kontrollimiseks. VÕS § 403⁴ eesmärk on

kaitsta tarbijat ülemäärase laenukoormuse eest ning vastav kohustus lasub eelkõige

krediidiandjal kui professionaalsel turuosalisel.

Asjaolu, et kostjale väljastati krediiti korduvate väljamaksetena kokku 8646 euro ulatuses,

viitab pikaajalisele ja ulatuslikule krediidisuhtest tulenevale koormusele, mis omakorda

eeldanuks krediidiandjalt kõrgendatud hoolsuskohustuse järgimist ning põhjalikumat

krediidivõime hindamist.

Seetõttu ei saa üksnes hageja üldiste väidete ning standardsete viidete alusel järeldada, et

krediidiandja on vastutustundliku laenamise nõudeid täitnud nõuetekohase hoolsusega.

6 (8)

9. VÕS § 4034 lg 7 sätestab, et kui krediidiandja rikub sama paragrahvi lõikes 6 sätestatut,

loetakse tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, kui see ei

ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel

juhul ei võlgne.

Selleks, et hageja saaks nõuda kostjalt kohustuse täitmist, peab kostja kohustus olema

muutunud sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7).

Hageja tugineb hagiavalduse punktis 1.21 asjaolule, et leping kostjaga on 08.05.2025 üles

öeldud (dtl 5). Lepingu ülesütlemise tõendamiseks esitas hageja meeldetuletuse lepingu

lõpetamisest (dtl 43).

Olukorras, kus hageja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet, ei ole hagejal

õigust nõuda lepingus kokkulepitud intressi, vaid ta saab nõuda seadusjärgset intressi.

Lepingu sõlmimise ajal 2016. aastal oli seadusjärgne intress 0,05%. Vaadates kohtule esitatud

arveid (dtl 39-42), siis viimasena, s.o 22.04.2025 esitatud arves (dtl 42) on märgitud, et

laenujääk eelmisest perioodist on 5136,90 eurot, meeldetuletuskirjade väljastamine 10 eurot

(5+5) ja intress 463,68 eurot. Minimaalne maksmisele kuuluv summa 280,53 eurot. Arvel on

märgitud, et võlgnevus on 676,56 eurot. Kuivõrd hagejal ei olnud õigust nõuda lepingujärgset

intressi ja seadusjärgne intress oli 0,05%, siis ei ole hageja tõendanud, et kostja oli

võlgnevuses. VÕS § 4034 lg 7 järgset ümberarvestust ei ole hageja kohtule esitanud.

Lisaks nähtub kohtule esitatud maksete ajaloost, et kostjale väljastati krediidisuhte kestel

kokku 8646 eurot. Hageja enda arvutuste kohaselt on kostja tagasimakseid teinud kokku 18

035,81 euro ulatuses, samas kui kohtule esitatud maksete väljavõttest nähtub maksete

kogusummana 23 653,11 eurot. Seega esineb hageja esitatud andmetes vastuolu. Ka lähtudes

hageja enda esitatud väiksemast summast on kostja tasunud tagasi oluliselt rohkem, kui talle

krediidina tegelikult väljastati. Sellises olukorras ei ole põhjendatud lugeda tõendatuks, et

kostjal eksisteeris hageja väidetud võlgnevus, eriti olukorras, kus hageja ei ole esitanud VÕS

§ 403⁴ lg 7 kohast ümberarvestust ega võimaldanud kontrollida nõude tegelikku suurust pärast

lepingujärgse intressi asendamist seadusjärgse intressiga.

Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-22-147995 p-s 12.2 selgitanud, et kui

krediidiandja rikkus vastutustundliku laenamise põhimõtet ja hageja ei ole toonud esile, et

krediidiandja oleks VÕS § 403⁴ lg 7 kohaselt määranud uuesti tagasimaksed ja need kostjale

teatavaks teinud, ei saanud maakohus hageja nõuet ja hagis esile toodud asjaolusid arvestades

hagi osaliselt rahuldada. Ringkonnakohus selgitas samuti, et ilma vastava ümberarvutuseta ei

ole kohtul võimalik hagi osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile

ja tõendama oma nõude aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed

maksed on muutunud sissenõutavaks. Kohus saab piisava teabe puudumisel jätta hagi täies

ulatuses rahuldamata.

Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-141-13 p-s 17 rõhutanud, et pooled peavad esitama kohtule

asja lahendamiseks olulised faktilised asjaolud üldjuhul kirjalikult taasesitatavas vormis oma

avaldusena (eelkõige hagis ja vastuses) ja kohus ei või tugineda otsuses asjaolule, mida pool

asja läbivaatamisel ei esitanud. Kohus ei pea ise esitatud tõenditest asjaolusid otsima, vaid

pool peab kohtule viitama, millistele asjaoludele ta tugineb.

10. Kohus on seisukohal, et kuna laenuandja ei ole järginud vastutustundliku laenamise

põhimõtet ning hageja ei ole esitanud VÕS § 4034 lg-ga 7 kooskõlas olevalt tagasimaksete

ümberarvestust, ei ole hageja hagiavalduses esitatud nõuded õiguslikult põhjendatud ja hagi

tuleb jätta tervikuna rahuldamata. Kohus leiab, et ilma ümberarvestuseta ei ole kohtul

võimalik muuhulgas hinnata, kas laenuleping on kehtivalt üles öeldud ega, millised

ümberarvestuse järgsed maksed on sissenõutavaks muutunud.

7 (8)

11. Kohus jätab hagi rahuldamata.

Menetluskulude jaotus

12. TsMS § 173 lg 1 kohaselt märgib asja menetlenud kohus menetluskulude jaotuse

menetlusosaliste vahel kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses.

TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kuivõrd

kohus jätab hagi täies ulatuses rahuldamata, jäävad menetluskulud hageja kanda.

Kuna hageja menetluskulud jäävad hageja enda kanda, ei määra kohus kindlaks hageja

menetluskulusid rahaliselt ega hinda hageja menetluskulude põhjendatust ja vajalikkust.

Kostja ei ole menetluses sisulisi seisukohti esitanud ning tsiviilasja toimikust nähtuvalt kostjal

hüvitamisele kuuluvaid menetluskulusid ei ole, samuti ei ole kostja esitanud menetluskulude

nimekirja. Lähtudes eeltoodust kostjale hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle

kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

/allkirjastatud digitaalselt/

Ülle Raag

Kohtunik

8 (8)