3-25-2035/19 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

MÄÄRUS

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tanel Saar, Maili Lokk, Tiina Pappel

Määruse tegemise aeg ja koht

21.05.2026, Tartu

Haldusasja number

3-25-2035

Haldusasi

X.X.-i kaebus Puhja Vallavalitsuse 19.01.2009. a

korralduse nr 14 tühistamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 09.04.2026. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X.X.-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Kaebaja/määruskaebuse esitaja X.X.

Esindaja v.adv. Tambet Laasik

Vastustaja XXX

RESOLUTSIOON

Jätta kaebaja määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 09.04.2026. a määrus

muutmata, muutes ja täiendades halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva

määruse põhjendustele.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse otse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna

komisjon tunnistas 12.05.1994. a otsusega nr 83/1-50 Puhja vallas asuva Xxx talumaa

kinnistu nr xxx õigustatud subjektideks Y, X.X.-i ja A võrdsetes mõttelistes osades, kes

taotlesid talumaa tagastamist.

2. Puhja Vallavalitsus lõpetas 19.01.2009. a korraldusega nr 14 Xxx talu kinnistu nr xxx

tagastamise menetluse kompenseerimise menetlust alustamata. Korralduse kohaselt tuleb

tagastamise menetluse lõpetamisest teatada ajalehes Postimees. Vallavalitsus saatis tähitud

kirjad komisjonile antud aadressidel 27.08.2002 nr 227, selgitades teates, et kui tähtaegselt ei

ole võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, tuleb taotleda vallavalitsuselt tähtaja

pikendamist ning kui näidatud takistavad põhjused ei ole mõjuvad või ei taotleta tähtaja

pikendamist, loeb vallavalitsus isiku Eesti Vabariigi omandireformi aluste seaduse (ORAS) §

12 lg 7 alusel nõudest loobunuks ja lõpetab korraldusega tagastamismenetluse. Vallavalitsuse

pikendas 03.11.2003. a korraldusega nr 250, 05.04.2004. a korraldusega nr 93 ja 14.06.2004.

a korraldusega nr 178 õigusvastaselt võõrandatud Xxx talumaa tagastamise tähtaega.

Eelmärgitud 4-l korral saadeti tähtkirjad tagasi sihtpunkti adressaati leidmata. Korralduses

viidatakse 27.11.2005 jõustunud maareformi seaduse §-le 19².

3. X.X. esitas 19.06.2025 Tartu Halduskohtule kaebuse, milles ta palus tühistada Puhja

Vallavalitsuse 19.01.2009. a korraldus nr 14. Kaebuse kohaselt on korraldus õigusvastane.

Kaebaja sai korraldusest teada 06.06.2025, mistõttu on kaebus esitatud tähtaegselt.

4. XXX leidis 06.10.2025. a vastuses, et kaebaja pidi vaidlustatud korralduse kätte saama

hiljemalt 2009, kui see avaldati ajalehes Postimees, mistõttu ei ole kaebus esitatud tähtaegselt.

Valla väitel ei ole kaebaja Puhja Vallavalitsusega aastakümnete jooksul ühendust võtnud ning

korraldus otsustati ajalehes Postimees avaldamisega kätte toimetada.

5. XXX teatas 20.10.2025. a vastuses, et kaebajale saadetud ja vallale tagastatud tähitud

kirjad ei ole säilinud.

6. Tartu Halduskohus jättis 23.10.2025. a määrusega kaebuse käiguta ja andis kaebajale tähtaja

kaebetähtaja ennistamise taotluse ja tähtaja möödalaskmise põhjuste esitamiseks. Kohtu

esialgsel hinnangul hakkas korralduse vaidlustamise tähtaeg kulgema päev pärast korralduse

resolutsiooni Postimehes avaldamist, s.o 09.05.2009 ning kaebus on tähtaega ületades esitatud.

7. Kaebaja esitas 28.10.2025 taotluse tähtaja ennistamiseks. Kaebaja leidis, et ta ei ole

kaebetähtaega mööda lasknud. Korralduse väidetav avaldamine ajalehes ei asenda kohustust

toimetada seda kätte haldusmenetluse seaduse (HMS) §-s 32 sätestatud korras. Kaebaja sai

korraldusest teada 06.06.2025, mil ta sai korralduse Rahvusarhiivist. Kaebaja väitel esitas ta

avalduse õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamiseks heas usus, kuid eriliste illusioonideta,

et see võiks toimuda kiiresti. Samal ajal ei sõltunud kaebaja igapäevane heaolu ja elujärg tema

avalduse lahendamisest. Kronoloogiast nähtub, et avaldusest korralduseni jõudmine võttis

aega ca 18 aastat. Lisaks ei ole kaebajal õiguslikke eriteadmisi või kogemust. Kaebaja palus

lugeda nimetatud asjaolud kogumis mõjuvaks põhjuseks ja ennistada kaebuse esitamise

tähtaeg.

8. XXX märkis 14.11.2025. a vastuses, et kaebaja ei olnud hoolas ega ole 16 aastat pärast

korralduse jõustumist menetluse vastu huvi tundnud. Vastustajal puudub kohustus säilitada

aastakümneid tähitud kirju. Kohtule esitatud tõendid kinnitavad, et tähitud kirju on kaebaja

elukoha aadressile korduvalt saadetud, kuid need on vallale tagasi tulnud. Vaidlustatud

korraldus on avaldatud 08.05.2009 Postimehe leheküljel 26 (dtl 85).

9. Tartu Halduskohus jättis 09.04.2026. a määrusega kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks

rahuldamata (resolutsioon p 1) ja lõpetas haldusasja menetluse (resolutsiooni p 2)

halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel ning jättis

kaebaja menetluskulud tema enda kanda (resolutsiooni p 3). Määruse põhjendused:

1) Materjalidest ei nähtu, et vaidlustatud korraldust oleks proovitud kaebajale kätte toimetada

mingil muul viisil kui korralduse resolutiivosa ajalehes avaldamisega. Ei nähtu, et täidetud

olnuks korralduse ajalehes avaldamise eeldused – korraldust ei tulnud kätte toimetada enam

kui 100 isikule, vallal ei puudunud andmed menetlusosalise aadressi kohta ning vallale ei

saanud kindlalt teada olla, et menetlusosaline vallale teadaoleval aadressil ei ela. Korralduses

tugineti varasemas menetluses saadetud tähtkirjade sihtpunktist tagastamisele adressaati

leidmata, kuid see ei õigustanud korralduse kohest avaldamist ajalehes. Kuigi vallal puudus

õigus korralduse koheseks avaldamiseks ajalehes ja puuduvad muud tõendid korralduse

kaebajale kättetoimetamise kohta, ei saa lugeda kaebust tähtaegselt esitatuks.

2) Eluliselt ei ole usutav, et kui kaebaja esitas 1991. a novembris avalduse õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta, uskus ta kuni 2025. a suveni, et

Puhja Vallavalitsus viib jätkuvalt läbi omandireformi Xxx talu osas. Kaebaja pidanuks

oluliselt varem astuma samme, et saada teada, millises etapis on maa tagastamise menetlus

ning kas kaebaja avaldusega on arvestatud. Kaebaja ei teinud midagi ja oli teadlikult

passiivne. Pelgalt kaebaja väited teises riigis elamisest, Eesti riigi õiguskorraga mitte kursis

olemisest ja õigusteadmiste puudumisest ei anna alust asuda seisukohale, et kaebajale ei

pidanud olema arusaadav, et välja võib olla antud tema õigusi rikkuv haldusakt. Arvestades,

et kaebus on esitatud 19.06.2025, s.o enam kui 33 aastat pärast õigusvastaselt võõrandatud

maa tagastamiseks taotluse esitamist, on kaebetähtaeg tühistamiskaebuse esitamiseks

möödunud.

3) Kaebetähtaega on ületatud sedavõrd pikalt, et tähtaja ennistamiseks ei ole ilmselgelt alust.

Kaebuse esitamise ajaks oli möödunud vaidlustatud haldusakti andmisest rohkem kui 16

aastat ning õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest rohkem kui 33

aastat. Ka teises riigis elav ja õiguslikult kogenematu kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et

tal on võimalik oma õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse sisuliselt tähtajatult. Kuna

kaebaja teadis või pidi teadma, et tema 1991. a esitatud taotluse alusel pidi algatatama

haldusmenetlus ja see pidi lõppema mingisuguse tulemusega, siis on ta ebamõistlikult

viivitanud vaidlustatud haldusakti väljanõudmisega ega ole astunud selleks samme mõistliku

aja jooksul. Asjaolu, et kaebaja heaolu ega elujärg ei sõltunud tema avalduse lahendamisest,

ei õigusta aastatepikkust passiivsust. Kaebaja väited viitavad, et ta oli teadlik Eestis

käimasolevast haldusmenetlusest, kuid ta ei pidanud selle tulemust ja talu tagastamist endale

sisuliselt vajalikuks. Haldusmenetluse jätkamine rohkem kui 33 aastat pärast selle algatamist

ja rohkem kui 16 aastat pärast selle lõpetamist ei ole ennistamise taotlust arvestades

põhjendatud. Sedavõrd oluliselt ületatud kaebetähtaja ennistamine riivaks ilmselgelt

ülemääraselt ka vastustaja õigusi.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

10. Kaebaja esitas 22.04.2026 määruskaebuse, milles ta palub tühistada Tartu Halduskohtu

09.04.2026. a määrus. Määruskaebuse põhjendused:

1) Aluseks ei saa võtta ühtegi muud kuupäeva kui 06.06.2025. Kaebaja ei pidanud välja

nõudma vaidlustatud haldusakti, vaid vastustaja pidi selle talle kätte toimetama. Seaduses ette

nähtud korras (HMS § 32 lg 1 alusel diplomaatiliste kanalite kaudu) kaebajale ühtegi

dokumenti ei saadetud. Asjas kehtib Riigikohtu otsuse nr 3-3-1-60-01 p-s 6 viidatud järeldus.

Kaebajal ei olnud kohustust teha vastustajale perioodilisi järelepärimisi oma taotluse

menetlemise käigu kohta. Määrusest ei selgu, kui pikalt kaebaja kaebetähtaega ületas. Kohus

ei võtnud seisukohta, millal kaebaja korraldusest millalgi varem teada sai. Maa tagastamine ei

toimu vajaduspõhiselt. Oluline on küsimus, kas kaebajal on maale õigus.

2) Kohus ei selgitanud, kuidas talu tagastamine kaebajale võiks vastustaja õigusi riivata.

Vastustaja õigusi ei saa riivata see, et ta peab korralduse tühistamise korral lõpuni viima

haldusmenetluse.

11. XXX palub 05.05.2026. a vastuses jätta määruskaebus rahuldamata. Vastuse

põhjendused:

Õigusvastaselt võõrandatud vara registreerimise kaart (vastustaja 20.10.2025. a vastuse lisa 2)

tõendab, et kaebajale on korduvalt proovitud tähitud kirjaga õigusvastaselt võõrandatud vara

tagastamise ja kompenseerimise Tartu maakonna komisjoni otsust kätte toimetada. Selle

kohta saadetud tähitud kirjad ei ole säilinud, sest vallal puudub kohustus nimetatud kirju

tähtajatult säilitada. Ei ole eluliselt usutav, et määruskaebuse esitaja sai 19.01.2009. a

korraldusest teada 16 aastat pärast korralduse jõustumist. Kaebaja väited Eesti riigi

õiguskorraga mitte kursis olemisest ja õigusteadmiste puudumisest ei ole veenvad ega kaalu

üles valla ja õigusvastaselt võõrandatud vara praeguse omaniku õigust õiguskindlusele ja -

rahule. Vallal ei ole õiguskindluse ja -rahu huvidest tulenevalt mõistlik asuda uuesti läbi

viima menetlust, milles on asjakohane korraldus välja antud 16 aastat tagasi.

12. Kaebaja teatas 18.05.2026. a vastuses kohtunõudele, et tema õige aadress oli xxx, mis oli

pärast vaidlusaluse korralduse tegemist Ai aadress, mille viimane müüs 2016. a. Kaebaja ei

ole valda sellest teavitanud. Kaebaja hinnangul ei ole aadressidel olulist tähtsust, sest

puuduvad tõendid, et vastustaja oleks üritanud kaebajale ühtegi dokumenti xxx sellel (või

mõnel teisel) aadressil kätte toimetada. Diplomaatiliste kanalite kaudu dokumendi

kättetoimetamine oleks tõenäoliselt osutunud edukaks.

13. XXX teatas 18.05.2026. a vastuses kohtunõudele, et Xxx endise kinnistu piiridesse jääb

3 kinnistut, milles kahe omanik on Eesti Vabariik ja üks on eraomandis.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

14. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata.

15. Määruskaebemenetluses vaidlustab kaebaja Tartu Halduskohtu 09.04.2026. a

määrust, millega halduskohus jättis kaebaja taotluse tähtaja ennistamiseks rahuldamata

ja lõpetas haldusasja menetluse HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel. Kaebaja

esitas halduskohtule kaebuse Puhja Vallavalitsuse 19.01.2009. a korralduse nr 14 (dtl

15-16) tühistamise nõudes, millega lõpetati Xxx kinnistu nr xxx tagastamise menetlus

kompenseerimise menetlust alustamata. Halduskohus sedastas 09.04.2026. a määruses,

et vaidlustatud korralduses on tuginetud varasemas menetluses saadetud tähtkirjade

sihtpunktist tagastamisele adressaati leidmata, mis ei õigustanud halduskohtu

hinnangul vastustaja poolt korralduse kohest avaldamist ajalehes. Halduskohtule ei

nähtunud, et täidetud olnuks vaidlusaluse korralduse ajalehes avaldamise eeldused, s.h

vallavalitsusel ei puudunud andmed menetlusosalise aadressi kohta ning vallale ei

saanud kindlalt teada olla, et menetlusosaline vallale teadaoleval aadressil ei ela.

Ringkonnakohus nõustub selles osas halduskohtuga. Ka ringkonnakohtu hinnangul ei

olnud korralduse ajalehes avaldamise eeldused täidetud. Ringkonnakohus täpsustab

siiski mõnevõrra halduskohtu määrust, lisades järgmist.

16. Ringkonnakohus palus 06.05.2026. a kohtunõudes (dtl 120) kaebajal teatada,

millal toimus kaebaja aadressi (s.o 27.11.1991. a avaldusel (dtl 9-10) õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise või kompenseerimise kohta märgitud aadress, mis oli

Aiga sama aadress (dtl 11-12)) muutus ja kas kaebaja teavitas valda aadressi

muutusest. Kaebaja 18.05.2026. a vastusest (dtl 126-127) ei ilmne teavet, millal

kaebaja poolt 27.11.1991. a avaldusel märgitud aadress muutus ega ole märgitud ka

kinnitust kaebaja poolsest valla teavitamisest aadressi muutumisest. 18.05.2026. a

vastuses andis kaebaja siiski teabe Ai aadressi muutumise aja kohta, s.o 2016. a.

Sellest järeldab ringkonnakohus, et avalduses esitatud aadress oli kuni 2016. aastani ka

kaebaja elukoha-aadressiks. Samas ilmneb kaebaja vastusest, et ÕVVTK Tartu

maakonna komisjoni 12.05.1994. a otsuses nr 83/1-50 märgitud aadressil on täheviga

(xxx asemel on aadressideks märgitud xxx). Täheviga aadressil on ka õigusvastaselt

võõrandatud vara registreerimise kaardi vormil 2 (dtl 39). Ringkonnakohtu hinnangul

ei ole siiski tegemist sellise veaga, mis saanuks tuua kaasa kirjade tagasisaatmise

ebatäpse aadressi tõttu, sest aadress on muus osas piisavalt üksikasjalik.

Kokkuvõtlikult leiab ringkonnakohus, et vaidlusaluse korralduse andmise ajal sai

vastustaja tugineda kaebaja ja tema õe poolt 1991. a avalduses märgitud elukoha-

aadressile, mistõttu ei saa asuda seisukohale, et vastustajal puudusid andmed kaebaja

aadressi kohta ega ka seisukohale, et kaebaja ei elanud teadaoleval aadressil või tema

tegelik viibimiskoht ei olnud teada.

17. Kaebaja arvates pidanuks talle kirjad kätte toimetama vaid diplomaatilisi kanaleid

kaudu. Ringkonnakohus kaebaja seisukohaga ei nõustu. Vaidlustatud korralduse

andmise aja redaktsioonis kehtinud ORAS, Vabariigi Valitsuse poolt 05.02.1993. a

määrusega nr 36 kehtestatud „Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise kord“

(Kord) ega Vabariigi Valitsuse poolt 28.08.1991. a määrusega nr 161 kehtestatud

„Õigusvastaselt võõrandatud vara tagastamise ja kompenseerimise avalduse esitamise

ja läbivaatamise ning tõendite esitamise ja hindamise kord“ ei näinud ette, et vara

tagastamise ja kompenseerimise menetluses avalduse esitanud isikutele tuleks

dokumente saata nimelt diplomaatiliste kanalite kaudu. Samas sätestas Korra p 22, et

õigusvastaselt võõrandatud vara osas otsuste tegemisel tuleb otsuse ärakiri 10 päeva

jooksul otsuse vastuvõtmise päevast arvates õigustatud subjektidele saata ning teha

neile teatavaks vara tagastamise kord. HMS § 25 lg 1 nägi paralleelselt ette, et

haldusakt, teade või muu dokument toimetatakse menetlusosalisele kätte vastavalt

seaduses või määruses ettenähtud korrale või taotluses tehtud valikule kas postiga,

dokumendi väljastanud haldusorgani poolt või elektrooniliselt. Korra p-st 22

koosmõjus HMS §-ga 25 saab järeldada, et piiratud ei olnud dokumentide saatmine

posti teel.

18. Ringkonnakohus möönab, et HMS § 32 lg 1 nägi ette dokumendi kättetoimetamise

välisriigis välislepingus sätestatud korras. Lg 2 sätestab, et kui lepingut sõlmitud ei

ole, toimub dokumendi kättetoimetamine diplomaatilisi kanaleid kaudu. Pädev asutus

edastab dokumendi vastava taotlusega Välisministeeriumile, kes edastab dokumendi

välisesindusele. Lg 3 täpsustas, et kui käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud

lepingut ei ole sõlmitud ja seadus või määrus näeb ette dokumendi kättetoimetamise

posti teel või elektrooniliselt, toimetatakse dokument kätte vastavalt käesoleva seaduse

§-s 26 või 27 sätestatud korras.

19. Eesti Vabariigil Ameerika Ühendriikidega dokumentide kättetoimetamist

puudutavat lepingut sõlmitud ei ole. Riigikohus on leidnud, et HMS § 32 sätestab

põhimõtte, et juhul kui välislepingut pole sõlmitud ja dokumenti ei saa või ei soovita

kätte toimetada diplomaatilisi kanaleid kaudu, siis võib selle välisriiki saata postiga,

kui seadus või määrus näeb otseselt ette dokumendi kättetoimetamise posti teel

(RKHKo 3-3-1-12-05, p 14). Käesoleval juhul võimaldas Kord ringkonnakohtu

hinnangul dokumente kätte toimetada ka posti teel. Eelviidatud lahendis leidis

Riigikohus ka seda, et iseenesest ei välista ka haldusakti kättetoimetamine selleks

mitte ettenähtud viisil kaebetähtaja kulgema hakkamist (RKHKo 3-3-1-12-05, p 15).

Seega ei saa järeldada, et vastustaja käitus õigusvastaselt, kui proovis kaebajale

dokumente kätte toimetada tähtkirjaga. Samas ei ole vaidlust selle üle, et dokumentide

postiga kättetoimetamine kaebajale ebaõnnestus. HMS § 26 lg 3 järgi loetakse

dokument menetlusosalisele kättetoimetatuks, kui see on kohale toimetatud

menetlusosalise elu- või asukoha aadressil või kui see on menetlusosalisele

postiasutuses allkirja vastu üle antud. Kaebajale dokumente sellisel viisil kätte

toimetada ei õnnestunud. Kuna kaebaja elukohaandmed olid vastustajale teada, ei

olnud vastustajal HMS § 31 alusel alust korralduse avaldamiseks ajalehes.

20. Olenemata eeltoodust on ringkonnakohus seisukohal, et hiljemalt 2017. aastal

pidi kaebajal tekkima arusaam, et vallal ei ole teda enam võimalik 27.11.1991. a

avaldusel märgitud aadressilt kätte saada, kuna samal aadressil elanud õde A müüs

nimetatud aadressil asuva kodu 2016. aastal. Seega tulnuks kaebajal vähemalt 2017.

aastal teatada vallale enda uue elukoha aadress. Eeltoodust tingituna leiab

ringkonnakohus, et pärast 2016. a ei elanud kaebaja enam vastustajale teadaoleval

aadressil ja tema viibimiskoht ei olnud sellest ajast vastustajale teada. Samas nägi

HMS § 14 lg 3 p 4 ette, et haldusmenetluse taotluses tuleb märkida haldusakti või muu

dokumendi kättetoimetamise soovitav viis ja selleks vajalikud kontaktandmed. Ka olid

andmed isiku kohta, kellele maa tagastatakse, sh isiku elukoht, vajalikud maa

tagastamise korralduse andmisel (Korra p 57 alapunkt 10 alates 09.01.2014 jõustunud

redaktsioonis). Kui kaebaja oleks vastustaja poole enda andmete täpsustamiseks

pöördunud, saanuks ta teada ka vaidlustatud korralduse andmisest. Seega leiab

ringkonnakohus, et õiguspärase tegutsemise korral pidanuks kaebaja hiljemalt 2017.

aastal saama teada nii vaidlustatud korralduse andmisest kui ka selle sisust.

Ringkonnakohus loeb eeltoodust tulenevalt, et kaebaja kaebetähtaeg korralduse

vaidlustamiseks algas hiljemalt 2018. aasta jaanuaris.

21. Halduskohus asus vaidlustatud määruses seisukohale, et kaebetähtaega on ületatud

sedavõrd pikalt, et tähtaja ennistamiseks ei ole ilmselgelt alust. Ringkonnakohus

nõustub halduskohtuga. Kaebuse esitamise ajaks 19.06.2025 oli möödunud

vaidlustatud haldusakti andmisest rohkem kui 16 aastat, kaebaja poolt õigusvastaselt

võõrandatud vara tagastamise avalduse esitamisest rohkem kui 33 aastat ning kaebaja

õiguspärase tegutsemise korral vaidlustatud haldusaktist võimaliku teadasaamise ajast

enam kui 7 aastat. Kaebaja ei saanud mõistlikult eeldada, et tal on võimalik oma

õiguste kaitseks pöörduda halduskohtusse sisuliselt tähtajatult. Kaebaja ei täitnud enda

kohustust teavitada haldusorganit hiljemalt 2017 enda elukoha-andmete muutumisest.

Asjaolu, et kaebaja heaolu ega elujärg ei sõltunud tema avalduse lahendamisest, ei

õigusta aastatepikkust passiivsust. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna määruskaebuses

väidetu alust asuda halduskohtuga võrreldes teistsugusele seisukohale.

22. Kohtupraktika kohaselt ei ole ka õiguslikult kogenematul isikul ei ole alust eeldada, et

vaidlust saab lahendada suvalises korras ja määramatult pika aja jooksul. Subjektiivsete

õiguste kaitse süsteem Eesti kohtutes, kus menetluse algatamine sõltub isiku avaldusest,

eeldab, et isikud näitavad ka ise oma õiguste kaitsel üles piisavat huvi. Kui kogenematul

isikul tekib kahtlus oma õiguslikes teadmistes, peab ta mõistliku aja jooksul otsima

professionaalset abi (RKHKm 3-3-1-57-02, p 19). Kaebetähtaegade eesmärgiks on kaitsta

õiguskindlust ning mida enam on tähtaega ületatud, seda kaalukam peab olema ületamise

põhjus (RKHKm 3-3-1-57-02, p 20). Seetõttu on kaebetähtaja rikkumise tagajärjeks isiku

kaebeõiguse kaotus.

23. Kaebaja väitel ei olnud tal kohustust teha vastustajale perioodilisi järelepärimisi oma

taotluse menetlemise käigu kohta. Ringkonnakohus leiab, et kaebaja viidatud Riigikohtu

seisukoht kohtuasjas 3-3-1-60-01 kaebaja järeldust ei kinnita. Nimetatud asjas leidis

Riigikohus, et juhul, kui seadusandja toimingute teostamiseks tähtaegu ei kehtestanud, ei saa

pidada mõistlikuks, et toimingute või haldusaktide adressaadid pöörduvad haldusorgani poole

järelepärimistega haldusakti olemasolu või toimingu sooritatusse väljaselgitamiseks (p 6).

Käesoleval juhul see nii ei olnud. ORAS § 12 lg 7 sätestas, et õigustatud subjektiks

tunnistatud isik on kohustatud tegema vara tagastamise menetluses Vabariigi Valitsuse

kehtestatud tähtaegadel ja korras menetluseks vajalikke toiminguid. Kui õigustatud subjekt

mõjuva põhjuseta ei tee talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vajalikke toiminguid, loetakse

ta nõudest loobunuks ja tagastamismenetlus lõpetatakse. Kui õigustatud subjekt pärast

tagastamise otsustamist ei võta mõjuva põhjuseta talle kirjalikult teatatud tähtaja jooksul vara

vastu, tagastamismenetlus lõpetatakse ja tagastamise otsus tühistatakse. Nimetatud juhtudel

vara kompenseerimise menetlust ei alustata. Korra p 56 järgi oli enne 01.01.1995 vastuvõetud

otsuse alusel õigustatud subjektiks tunnistatud isik kohustatud maa tagastamise menetluses

vajalikud toimingud lõpule viima hiljemalt 01.01.2003. Kohalik omavalitsus pidi teatama

tähtaja koos korras sätestatud vajalike toimingute loeteluga õigustatud subjektile kirjalikult.

Kui tähtaegselt ei olnud võimalik maa tagastamise toiminguid lõpule viia, võis kohalik

omavalitsus enne tähtaja möödumist otsustada tähtaja pikendamise. Õigustatud subjekt võis

taotleda tähtaja pikendamist, näidates ära takistavad põhjused ja esitades tõendid nende

olemasolu kohta. Kui kohalik omavalitsus leidis, et toimingute tegemata või lõpetamata

jätmine ei olenenud õigustatud subjekti tahtest, pikendas ta maa tagastamise toimingute

lõpuleviimise tähtaega. Kui näidatud takistavad põhjused ei olnud mõjuvad või õigustatud

subjekt ei taotlenud tähtaja pikendamist, luges kohalik omavalitsus isiku ORAS § 12 lõike 7

alusel nõudest loobunuks ja lõpetas korraldusega tagastamismenetluse. Seega pidi kaebaja

tagastamismenetluse käigu vastu huvi tundma ka enda ORASest ja Korrast tulenevatest

kohustuste tõttu.

24. Kaebaja määruskaebuses väidetu ei lükka kokkuvõtlikult ümber halduskohtu sedastust, et

kaebaja oli tagastamismenetluses teadlikult passiivne. Ka ringkonnakohtule ei nähtu selliseid

põhjuseid, mille esinemisel oleks alust kaebuse esitamise tähtaeg ennistada. Kaebuse

esitamise tähtaja ennistamata jätmisel lõpetas halduskohus haldusasja menetluse õigesti

HKMS § 152 lg 1 p 2 ja § 124 lg 2 alusel.

25. Kaebaja leiab, et halduskohus ei selgitanud, kuidas talu tagastamine kaebajale võiks

vastustaja õigus riivata. Ringkonnakohus peab vajalikuks täpsustada, et isikuteks, kelle õigusi

võib kaebetähtaja ennistamine ja sellele järgnevalt kaebaja kaebuse menetlusse võtmine

riivata, saab pidada endise kinnistu Xxx uusi omanikke, kelleks Elva valla 18.05.2026. a

vastuse (dtl 124) kohaselt on kahe kinnistu puhul Eesti Vabariik ja kolmanda kinnistu puhul

eraomanik. Kaebaja väite, et tal on maale õigus, jätab ringkonnakohus tähelepanuta, kuna

selles osas saanuks kohus anda hinnangu alles kaebuse sisulise lahendamise käigus, kuid

käesoleval juhul ei ole kohus kaebaja kaebust menetlusse võtnud.

26. Kõike eeltoodut arvestades jätab ringkonnakohus kaebaja määruskaebuse rahuldamata ja

Tartu Halduskohtu 09.04.2026. a määruse muutmata. Ringkonnakohus muudab ja täiendab

halduskohtu määruse põhjendusi vastavalt käesoleva määruse põhjendustele.

(allkirjastatud digitaalselt)