2-25-16310/17 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 21. mai 2026

Tsiviilasja number

2-25-16310

Tsiviilasi

AS SEB Pank hagi H.S vastu 2146 euro 13 sendi

suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks

Tsiviilasja hind

2677 eurot 80 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja AS SEB pank (registrikood 10004252,

asukoht XXX ), lepinguline esindaja Kaidi Hinno

(e-post XXX)

Kostja H.S (isikukood XXX, elukoht XXX ,

XXX-i, e-post XXX )

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Rahuldada AS SEB Pank 31.07.2025 hagi H.S vastu 2146 euro 13 sendi suuruse

põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks.

2. Mõista H.S-ilt AS SEB Pank kasuks lepingu nr 2023005156 alusel välja põhivõlg

2146 eurot 13 senti, intress 142 eurot 47 senti, sissenõutavaks muutunud viivis

166 eurot 55 senti perioodi 17.04.2024–29.09.2025 eest ning edasiulatuv

võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis

põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

3. Jätta menetluskulud H.S-i kanda. Mõista H.S-ilt AS SEB Pank kasuks välja

menetluskulud 385 eurot.

4. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse, mille esitamise tähtaeg on

TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse apellatsioonkaebuse esitajale

kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse avalikult

teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. SEB Pank AS (hageja) esitas 30.09.2025 H.S-i (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 2146 eurot 13 senti ja kõrvalnõuded tulenevalt poolte

vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Hageja esitas

hagiavalduses taotluse kuulutada menetlus kinniseks hagiavalduse lisana 9 esitatud

arvelduskonto väljavõtte osas. Tartu Maakohus rahuldas 09.11.2025 määrusega taotluse ja

kuulutas arvelduskonto väljavõtte osas menetluse TsMS § 38 lg 1 järgi kinniseks.

1.1. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid pooled 14.04.2023 tähtajalise tarbijakrediidilepingu nr

2023005156 (leping), mille järgi sai kostja krediiti 2450 eurot, intress oli 7,9% aastas, krediidi

kulukuse määr 15,32%, maksegraafik oli koostatud annuiteedi põhimõttel ning kostja

kohustus krediidi tagastama igakuiste maksetega hiljemalt 16.04.2026 (dtl 13–23).

Hageja hinnangul järgis ta lepingu sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet ja

kontrollis kostja krediidivõimelisust nõuetekohase hoolsusega, kui ta hindas ega kostja ei ole

olnud maksejõuetu, tegi kindlaks kostja viimase kuue kuu keskmise sissetuleku ja kohustused,

küsis kostjalt arvelduskonto väljavõtet, kontrollis ega pakutava laenu kuumakse koos

olemasolevate kohustustega ei ületa 40% kostja netosissetulekust (dtl 7–9). Hageja tuvastas

Creditinfo Eesti AS maksehäireregistrist, et kostja kohta ei ole avaldatud maksehäiret (dtl 8).

Hageja uuris kostja teiste finantskohustuste kohta infot telefoni teel, kuid kostja infot ei

andnud (dtl 10). Hageja esitas tõendina kostja krediidianalüüsi ja konto väljavõtte, kuid failide

info järgi on nende koostamise aeg hagi esitamise aeg, mitte lepingu sõlmimise aeg (dtl 51,

53).

1.2. Hageja hinnangul rikkus kostja lepingut, kui ta jättis kümme järjestikust makset

16.04.2024, 16.05.2024, 16.06.2024, 16.07.2024, 16.08.2024, 16.09.2024, 16.10.2024,

18.11.2024, 16.12.2024, 16.01.2025 tasumata. Hageja andis kostjale lepingurikkumise tõttu

võla tasumiseks 17.01.2025 täiendava tähtaja kuni 06.02.2025 ning hoiatas, et kui kostja

võlga ei tasu ütleb ta lepingu üles (dtl 26). Kuivõrd kostja täiendava tähtaja jooksul

võlgnevust ei tasunud, ütles hageja kostjaga sõlmitud lepingu 07.02.2025 üles. Lepingu

ülesütlemise tagajärjel muutus kogu võlgnevus sissenõutavaks. Hageja saatis 06.03.2025

kostjale meeldetuletuse ning hoiatas kostjat, et kui kostja hiljemalt 04.04.2025 võlgnevust ei

tasu, nõuab hageja võlgnevuse sisse kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil (dtl 41–

43).

Hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista:



põhivõlg 2146 eurot 13 senti (dtl 24–25),



intress 142 eurot 47 senti (dtl 24, 44–49),



sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (2146

eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni (dtl 50)

Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

menetluskuludena riigilõiv 385 eurot (dtl 90–91). Hageja palus lahendada asja kirjalikus

menetluses lihtmenetlusena ning kui kostja hagile ei vasta, lahendada asi tagaseljaotsusega.

2. Tartu Maakohus võttis 13.11.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse kätte 21.11.2025 e-posti teel.

Kostja esitas 21.11.2025 hagile vastuse, milles palus maksegraafikut (dtl 134), kohus andis

läbirääkimisteks tähtaja (dtl 137). Hageja sõnul ei õnnestunud kostjaga tasumise kokkulepet

saavutada (dtl 138). Kostja palus 23.03.2026 seisukohas maksegraafikut, et ta saaks tasuda

võlgnevuse igakuise maksena 10 euro kaupa (dtl 139). Hageja andis kohtule 16.12.2025

teada, et neil ei õnnestunud kostjaga kokkulepet saavutada.

3. Tartu Maakohus andis 19.03.2026 hagejale tähtaja, et esitada soovi korral täiendavaid

asjaolusid, seisukohti ja tõendeid vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta ning

määras tähtaja nõude ümberarvutuse esitamiseks. Kohus juhtis hageja tähelepanu sellele, et

selle faili koostamise kuupäev, mille alusel kostja krediidivõimet väidetavalt analüüsiti (dtl

51) on hagiavalduse esitamise kuupäev (dtl 141), ka kostja arvelduskonto väljavõtte kuupäev

oli digiallkirjas kajastatud kuupäeva järgi hagi koostamise päev 30.09.2025 kl 08.12 (dtl 52).

Hageja esitas 16.04.2026 vastuses selgitused ja tõendid vastutustundliku laenamise põhimõtte

kontrollimise kohta (dtl 149–152). Hageja selgitas, et faili metadata kuupäevast ei saa teha

järeldust, et analüüs koostati alles hagi esitamise ajal. Infosüsteemi loogikast tulenevalt ei

eksisteeri originaalkoopiat kohtu poolt eeldatud tähenduses, sest puudub eraldiseisev algne

fail, mille loomiskuupäev oleks ajaliselt fikseerunud lepingu sõlmimise eelsesse aega,

analüüsi „algversioon” eksisteerib üksnes süsteemi ajaloolise andmekogumi ja ärireeglite

koostoimena. Tegemist ei ole olukorraga, kus hageja keeldub tõendi esitamisest, vaid

olukorraga, kus nõutud kujul tõendit objektiivselt ei ole võimalik esitada. Tulenevalt

eeltoodust on ainus võimalik viis kohtule analüüsi esitamiseks väljavõtte vormistamine.

4. Tartu Maakohus määras 22.04.2026 määrusega, et asi vaadatakse läbi kirjalikus

menetluses. Kohus andis pooltele tähtaja kuni 29.04.2026 (k.a), et esitada kohtule soovi korral

lõplikud seisukohad ja menetluskulude nimekiri. Kohus andis pooltele tähtaja kuni

30.04.2026 (k.a), et esitada soovi korral seisukoht vastaspoole menetluskulude nimekirjale.

Kohus määras, et teeb asjas otsuse avalikult teatavaks hiljemalt 19.05.2026. Kohus andis

pooltele 19.05.2026 teada, et lükkab lahendi avalikult teatavaks tegemise aja edasi ning teeb

lahendi avalikult teatavaks hiljemalt 08.06.2026.

KOHTU SEISUKOHT

5. Kohus leiab, et hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud leping

tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus- või

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool kostja

majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on kostjaga

sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mistõttu on muutunud kogu võlgnevus sissenõutavaks.

Kohus analüüsib lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist (I).

Kohus käsitleb seejärel VÕS § 416 kohaseid tarbijakrediidilepingu ülesütlemise eelduseid

ning teeb menetluslikud otsustused (II).

I

6. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

6.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub isegi tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

6.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

6.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt teavet ja kasutama

andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja esitatud teavet. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

7. Kohus analüüsib järgnevalt, kas hageja järgis kostjaga lepingut sõlmides vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Hageja esitas kostja krediidivõimelisuse hindamise kohta tõendina

kostja krediidianalüüsi (dtl 51) ning kostja arvelduskonto väljavõtte lepingu sõlmimisele

eelneva aja kohta (dtl 53–88).

7.1. Kostja konto väljavõtte digiallkirja konteinerist on aga näha, et tegemist ei olnud kostja

arvelduskonto väljavõttega, mida oleks küsitud lepingu sõlmimise päeval 14.04.2023, vaid

digiallkirjastatud arvelduskonto väljavõte on koostatud hagi esitamise päeval D.L. 30.09.2025

kl 08:12, nagu nähtub digiallkirjast (dtl 53).

7.2. Kohtu hinnangul on ilmne, et hagi koostamise päeval hageja enda käsutuses olevate

andmete pinnalt arvelduskonto väljavõtte faili genereerimisega ei saa tõendada, et kostja

arvelduskonto väljavõtet küsiti lepingu sõlmimise päeval. Küll aga oleks võimalik tõendada

seda, et hageja kontrollis muuhulgas eelkõige kostja muid finantskohustusi vastavalt

Riigikohtu juhistele lepingu sõlmimise päeval või sellele eelneval ajal digiallkirjastatud

arvelduskonto väljavõttega, nagu esitavad kohtule teised professionaalsetest turuosalistest

krediidiandjad. Nagu hageja esitatud tõendist nähtub, on arvelduskonto väljavõte võimalik

küsida digiallkirjastatud kujul, kus digikonteineris sisalduva digiallkirja kuupäevaga

tõendada, et konto väljavõtet küsiti ja analüüsiti juba lepingu sõlmimise ajal.

7.3. Kohus leiab, et hageja ei ole tõendanud, et muu teave oli piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks. Hageja esitas kohtule tõendina krediidianalüüsi, mis tehti

väidetavalt kostjaga lepingu sõlmimise päeval, samas nähtub faili metadatast, et faili on

koostanud samuti hagi esitamise päeval F.K. 30.09.2025, kl 14:15:26 (dtl 51). Kohus juhtis

selle ka hageja tähelepanu ja palus esitada hagejal kohtule originaalfaili, mille peale hageja

selgitas, et infosüsteemi loogikast tulenevalt ei eksisteeri originaalfaili, analüüsi „algversioon”

eksisteerib üksnes süsteemi ajaloolise andmekogumi ja ärireeglite koostoimena (dtl 148–171).

Kohus märgib, et hageja on krediidiandjana professionaalne turuosaline ning vajadus

tõendada vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimist kohtuvaidluse korral peab olema

hagejale juba aastaid teada. Kui hageja ärimudel põhineb osaliselt sellel, et nõuda kohtu

kaudu tarbijast võlgnikelt välja võlgnetavad summad, on hagejal võimalik kujundada

andmekogum selliselt, et sellest on võimalik teha väljavõtteid, mille tegemise kuupäeva on

võimalik (kas või digiallkirjastamise kaudu) fikseerida, nagu teevad teised professionaalsed

turuosalised. Hagimenetluses määrab hageja TsMS § 5 lg 2 kohaselt ise, mis asjaolud ta oma

nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Kohus selgitab, et

vastutustundliku laenamise põhimõtet saab kohus kontrollida lähtudes tõenditest, milles

sisalduvatest andmetest saab järeldada, et krediidivõimelisust hinnati nõuetekohaselt lepingu

sõlmimise ajal.

7.4. Kohus saab hageja selgitustest krediidianalüüsi kohta aru selliselt, et kohtule esitatud

PDF fail on tõepoolest loodud hagi esitamise päeval, krediidianalüüsi originaalfaili ei

eksisteeri, see sisaldub üksnes süsteemi ajaloolises andmekogumis. Kohus selgitab, et kui

hageja on koostanud PDF faili analüüsi kohta hagi esitamise päeval tabelina, mille ta on ise

täitnud, siis tegemist ei ole TsMS § 229 lg 2 mõttes tõendiga vaid hageja seletustega kirjalikus

vormis. Riigikohus on olnud seisukohal, et seletused ei ole TsMS § 229 lg 2 esimese lause

kohaselt tõendid. Ainuüksi asjaolu, et poole seletus on koostatud kirjalikult, ei võimalda seda

pidada dokumentaalseks tõendiks. Kohus ei saa rajada otsust poole seletusele, mis ei ole

vande all antud (RKTKo 17.06.2021 2-16-17491/80, p 15.5).

7.5. Kohus leiab, et eeltoodule vaatamata võib asuda seisukohale, et hageja järgis kostjaga

lepingut sõlmides vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja krediidivõimelisuse

hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, mida tõendavad kostja arvelduskonto andmed (dtl

53–88). Hageja on välja toonud (dtl 7–9), et ta tegi kostjaga lepingu sõlmimisel kindlaks, et

keskmine netosissetulek laenu väljastamisele eelneva kuue kuu jooksul (analüüsi periood

21.09.2022 kuni 20.03.2023) oli 635 eurot 65 senti. Hageja selgitas välja kostja kohustused

teiste krediidiandjate ees ning analüüsitud perioodil on kostja kohustustena arvesse võetud

väliste kohustuste keskmise kuumaksena 34 eurot 95 senti, mis olid maksed Inbankile (dtl 7–

9). Lepingu järgi oli kostja igakuine osamakse 76 eurot 82 senti, mille lisandumine kostja

varasematele kohustustele ei viinud kohustuste suhtarvu üle 40% kostja sissetulekust,

igakuised kohustused olid kokku 111 eurot 17 senti (34,95 + 76,82) (dtl 7–9; 71,76,81,86).

Kohus leiab, et eeltooduga on hageja tõendanud, et leping on kehtiv ning hageja järgis

vastutustundliku laenamise põhimõtet, sealjuures hindas kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Kohus analüüsib järgnevalt lepingu ülesütlemise eelduseid.

II

8. Hagejal oli õigus pooltevaheline leping kehtivalt üles öelda, eeldusel, et täidetud olid

pooltevahelise tarbijakrediidilepingu ülesütlemise formaalsed ja materiaalsed eeldused.

Hageja ütles pooltevahelise lepingu VÕS § 416 lg 1 järgi kehtivalt üles järgmistel eeldusel:



hageja esitas kostjale lepingu ülesütlemisavalduse ja kostja sai selle kätte



kostja oli viivituses vähemalt kolme üksteisele järgneva tagasimaksega,



hageja andis kostjale edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete

tasumata jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist



hageja pakkus kostjale hiljemalt koos eelnimetatud kahenädalase tähtajaga

kokkuleppele jõudmiseks läbirääkimiste võimalust.

8.1. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et ta tegi kostjale lepingu ülesütlemise avalduse

ning kostja on selle kätte saanud ning seda, et ta tegi kostjale ülesütlemise hoiatuse ning andis

kostjale VÕS § 416 lg 1 mõttes edutult vähemalt kahenädalase täiendava tähtaja puudujääva

summa tasumiseks koos avaldusega, et ta ütleb selle tähtaja jooksul tagasimaksete tasumata

jätmise korral lepingu üles ja nõuab kogu võla tasumist.

Hageja tõendas, et ta saatis kostjale ka 17.01.2025 lepingu ülesütlemise hoiatuse, andes võla

tasumiseks täiendava tähtaja kuni 06.02.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja võlgnevust ei

tasu ütleb ta lepingu 07.02.2025 üles (dtl 26). Hageja tõendas, et ta saatis 06.03.2025 kostjale

meeldetuletuse ja hoiatas kostjat, et kui kostja hiljemalt 04.04.2025 võlgnevust ei tasu, nõuab

hageja võlgnevuse sisse kohtu kaudu või muul seaduses sätestatud viisil (dtl 41–43).

Tavapäraselt pealkirjastatakse küll selline kiri selgelt lepingu ülesütlemise avaldusena.

Kohus tuvastab, et hageja lepingu 07.02.2025 ülesütlemise formaalsed eeldused olid täidetud.

Kostjale on lepingu ülesütlemise hoiatus ja ülesütlemise avaldus meeldetuletusena saadetud

ning kostja ei ole ka väitnud, et ta ei oleks lepingu ülesütlemise teadet kätte saanud.

8.2. Kohtu hinnangul ei ole hageja tõendanud, et ta pakkus enne tarbijakrediidilepingu

erakorralist ülesütlemist kostjale VÕS § 416 lg 2 järgi kahenädalase tähtajaga kokkuleppele

jõudmiseks läbirääkimise võimaluse. Riigikohus on leidnud, et krediidiandja peab olema

suuteline sõnastama tarbijakrediidilepingu ülesütlemise avalduse selliselt, et laenusaaja saaks

üheselt aru, et tal on võimalus pidada pangaga läbirääkimisi. Riigikohtu hinnangul ei saa VÕS

§ 416 lg 2 nõuetele vastavaks läbirääkimiste võimaluse pakkumiseks pidada näiteks ka lauset:

„Küsimuste tekkimise korral palume teil võtta ühendust alltoodud kontaktidel“.

Samas on Riigikohus selgitanud, et ainuüksi võimalik läbirääkimiste võimaluse pakkumata

jätmine VÕS § 416 lg 2 nõudeid rikkudes ei mõjuta tarbijakrediidilepingu ülesütlemise

kehtivust (RKTKo 03.06.2020, 2-17-7502/66, p 16). Kohus leiab eeltoodut arvestades, et

hageja ei ole tõendanud, et ta pakkus kostjale läbirääkimisteks võimalusi, kuid lepingu

ülesütlemise kehtivust ainuüksi see ei mõjuta.

8.3. Kohus leiab, et hageja on tõendanud, et kostja oli VÕS § 416 lg 1 mõttes lepingu

ülesütlemise ajal 07.02.2025 viivituses vähemalt kolme järjestikuse makse tasumisega.

Hageja on väitnud, et kostja rikkus lepingut, kui ta jättis kümme järjestikust makset

16.04.2024, 16.05.2024, 16.06.2024, 16.07.2024, 16.08.2024, 16.09.2024, 16.10.2024,

18.11.2024, 16.12.2024, 16.01.2025 tasumata. Hageja on eeltoodu tõendamiseks esitanud

laekumiste ja võlgnevuste väljavõtte (dtl 24–25). Kostja vastutust välistavaid asjaolusid ei

esine.

9. Kohus leiab, et eeltoodut arvestades on hageja tõendanud, et kõik lepingu ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused olid täidetud. Kohus leiab, et hageja ütles pooltevahelise

lepingu 07.02.2025 kehtivalt üles ning tal on õigus VÕS § 195 lg 2 järgi nõuda põhivõla ja

kõrvalkohustuste tasumist. Lepingu ülesütlemisega muutus pooltevaheline võlasuhe

tagasitäitmisvõlasuhteks, kogu võlgnevus muutus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda

kostjalt kogu põhivõla tasumist ja vastavalt ka kõrvalnõuete tasumist.

9.1. Kohus märgib, et kuna hageja ütles lepingu kehtivalt üles, muutus ülesütlemisega kogu

võlgnevus sissenõutavaks ning hagejal on õigus nõuda kostjalt kogu põhivõla tasumist.

Hageja on tõendanud laekumiste ja võlgnevuste väljavõttega põhivõla summa, kostja ei ole

nõudearvutusele ka vastuväiteid esitanud (dtl 24–25). Kohus leiab, et kostjalt tuleb hageja

kasuks VÕS § 195 lg 2 ja § 108 lg 1 kohaselt välja mõista põhivõlg 2146 eurot 13 senti.

9.2. Kohus leiab, et hagejal oli lepingu p 2.1 kohaselt õigus nõuda kostjalt intressi 7,9% aastas

(dtl 17), hageja on esitanud kohtule ka intressinõude kujunemise kohta arvutuse (dtl 41–48).

Kohus leiab, et kostjalt tuleb välja mõista VÕS § 401 lg 1, § 402 lg 1 ja § 195 lg 2 järgi

intress perioodil 18.03.2024–07.02.2025 ehk alates intressivõla tekkimisest kuni lepingu

ülesütlemiseni. Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja intressi 142 eurot 47 senti.

9.3. Hagejal on lepingust tulenevate kohustuste täitmisega viivitamisel õigus nõuda kostjalt

viivist p 2.2 järgi, mis sätestab, et pank võib nõuda viivist lepingujärgses intressimääras või

seadusjärgses viivisemääras, kui viimane on kõrgem. Lepingu jõustumisel oli viivisemäär

0.02917% päevas (10.500% aastas) (dtl 17). Võlausaldaja võib VÕS § 113 lg 1 järgi nõuda

rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlgnikult viivist, viivisemääraks loetakse

lepinguga ettenähtud intressimäär. Hageja saab viivist nõuda lepingu kehtivuse ajal iga

osamakse tasumise kuupäevale järgnevast päevast ning alates lepingu ülesütlemisest

põhivõlalt tervikuna. Hageja on esitanud kohtule ka viivisearvutuse (dtl 50).

Kohus leiab, et hagi tuleb ka selles osas rahuldada ja mõista kostjalt hageja kasuks välja

sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti. Kohus

rahuldab ka edasiulatuva viivisenõude ning mõistab kostjalt hageja kasuks välja edasiulatuva

VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivise põhivõlalt (2146 eurot 13 senti) alates

30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni.

9.4. Kohus leiab, et kokkuvõtvalt tuleb hagi rahuldada ning kostjalt tuleb välja mõista:



põhivõlg 2146 eurot 13 senti



intress 142 eurot 47 senti



sissenõutavaks muutunud viivis perioodil 17.04.2024–29.09.2025 166 eurot 55 senti



edasiulatuv VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras viivis põhivõlalt (2146

eurot 13 senti) alates 30.09.2025 kuni põhivõla tasumiseni

10. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1 kohaselt

kostja kanda. Hageja esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Kohus tuvastab, et hageja

menetluskulud on hagiavalduselt tasutud riigilõiv 385 eurot. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja

mõista riigilõiv 385 eurot. Riigilõiv on menetluskulu riigilõivu tasumise kohustus tuleneb

seadusest TsMS § 138 lg 2 mõttes.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin