2-24-122462/9 · Tartu Maakohus Võru kohtumaja Põlvas

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Alo Noormets

Otsuse tegemise aeg ja koht

20.05.2026, Võru kohtumaja

Tsiviilasja number

2-24-122462

Tsiviilasi

Eestihoius HLÜ hagi K.A vastu võlgnevuse

väljamõistmiseks

Tsiviilasja hind

2926,73 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad

Hageja: Eestihoius HLÜ

(registrikood 12541563),

lepinguline esindaja: Inna Bodagovskaja

Kostja: K.A (isikukood XXX)

Menetlusliik

Kirjalik lihtmenetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta hagi rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud hageja kanda. Hüvitatavad kulud puuduvad.

3. Toimetada kohtuotsus kätte menetlusosalistele.

Edasikaebamise kord

Kohus lahendab asja tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 405 alusel lihtmenetluses.

Kohus ei anna luba otsuse edasikaebamiseks (TsMS § 442 lg 10).

Ringkonnakohus võtab apellatsioonkaebuse menetlusse üksnes juhul, kui maakohtu otsuses on

antud luba edasikaebamiseks või kui maakohtu otsuse tegemisel on selgelt ebaõigesti

kohaldatud materiaalõiguse normi või on selgelt rikutud menetlusõiguse normi või on selgelt

ebaõigesti hinnatud tõendeid ja see võis oluliselt mõjutada lahendit.

Otsuse peale võib esitada Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates

otsuse kättetoimetamisest, kuid mitte hiljem kui viie kuu möödumisel otsuse avalikult teatavaks

tegemisest. Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, peab ta seda apellatsioonkaebuses

märkima. Vastasel juhul loetakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Juhul, kui menetlusosaline taotleb menetlusabi, peab ta esitama tähtaja kestel

apellatsioonkaebuse. Kaebuse põhjendamiseks või riigilõivu tasumiseks või kaebuses esineva

sellise puuduse kõrvaldamiseks, mis on seotud menetlusabi taotlemisega, annab kohus mõistliku

tähtaja pärast menetlusabi taotluse lahendamist, kui nimetatud taotlus ei ole esitatud

põhjendamatult või tähtaja pikendamise eesmärgil. See ei välista menetlustähtaja ennistamist.

ASJAOLUD

1. Tartu Maakohtu menetluses on Eestihoius HLÜ hagi K.A vastu võlgnevuse väljamõistmiseks,

milles hageja palub mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõlgnevuse 2485,11 eurot, viivised

139,24 eurot ning viivise nõudelt 1211,64 eurot alates 27.09.2024 kuni põhinõude täitmiseni

määras 0,068 % iga tasumisega viivitatud päeva eest. Menetluskulud palub hageja jätta kostja

kanda.

Hagiavalduse kohaselt sõlmisid AB Kreditex AS ja K.A 03.11.2022 liisingulepingu nr

L221103002, mille alusel andis AB Kreditex AS kostja kasutusse sõiduauto Mercedes-Benz

CLS 350, vinkoodiga xxxxxxxxxxxxxx ja registreerimismärgiga xxxx. AB Kreditex AS ja K.A

vahel sõlmitud kapitalrendi tüüpi liisingu lepingu kohaselt AB Kreditex AS finantseeris kostja

palvel liisingueseme omandamiseks vajalikku tehingut summas 3500 eurot. Kostja pidi

hüvitama igakuisete osamaksetega kogu liisingueseme maksumuse hiljemalt 15.11.2028 ja kõigi

liisingulepingust tulenevate kohustuste nõuetekohasel täitmisel pidi liisinguandja andma

liisingulepingu lõppemisel liisingueseme omandiõiguse liisinguvõtjale ehk kostjale üle. Krediidi

kulukuse määr on 29,76 % aastas. Seoses AB Kreditex AS tegevuse ümberkujundamisega alates

23.10.2023 kõik kohustused, mis tulenevad liisingulepingust kuuluvad täitmisele Eestihoius

HLÜ-le.

19.01.2024.a esitas hageja liisingulepingu ülesütlemisavalduse. Liisingulepingu ülesütlemise

seisuga nõudis Eestihoius HLÜ Liisinguvõtjalt sissenõutavaks muutunud 3917,32 euro tasumist

hiljemalt 02.02.2024.a-ks. Sissenõutavaks muutunud võlgnevus koosneb: tähtaegselt tagasi

maksmata laenu põhisosast summas 3311,64 eurot; tasumata intressist summas 404,66 eurot;

viivisest summas 5,38 eurot; hüvitisest intresside tasumisega viivitamise eest summas 26,19

eurot; meeldetuletuskirjade tasust summas 10,00 eurot; AB Kreditex ASis tasumisega

viivitamise tõttu tekkinud kõrvalnõuetest summas 159,45 eurot. Liisinguese oli tagastatud ja

toimetatud müügiplatsile 07.02.2024. Nõudesummale lisandus tagastusteenustasu summas 450

eurot ja viivis ajavahemikul 19.01.2024- 07.02.2024 (19 päeva) summas 42,79 eurot.

01.03.2024 müüdi sõiduk hinnaga 2100 eurot. Nõudesummale lisandus autokäivituse teenustasu

summas 25 eurot ja müügivahendustasu liisingueseme realiseerimise eest summas 150 eurot.

Nõudesummast arvestati maha sõiduauto realiseerimisest saadud summa 2100 eurot. Eeltoodust

lähtuvalt palus hageja kostjal tasuda 2485,11 eurot hiljemalt 10.04.2024. Kostja jättis

võlgnevuse tasumata.

2. Kostja ei ole hagile vastanud.

KOHTU SEISUKOHT

3. Kohus leiab, et hagi tuleb jätta rahuldamata.

4. Praeguses asjas on hageja esitanud kostja vastu nõude tulenevalt esialgse võlausaldaja AB

Kreditex AS ja kostja vahel 03.11.2022 sõlmitud liisinglepingust nr L221103002 (dtl 52 – 64;

Euroopa tarbijakrediidi standardinfo teabeleht dtl 49 – 51). Lepingu alusel sai kostja krediiti

3500 eurot. Kostja kohustus laenu tagastama maksegraafiku alusel.

2

5. Võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 sätestab, et laenulepinguga kohustub üks isik

(laenuandja) andma teisele isikule (laenusaaja) rahasumma või asendatava asja (laen),

laenusaaja aga kohustub tagasi maksma sama rahasumma või tagastama sama liiki asja samas

koguses ja sama kvaliteediga. VÕS § 397 lg 1 kohaselt tuleb majandus- või kutsetegevuses

antud laenult maksta intressi. Muu laenulepingu korral tuleb intressi maksta üksnes juhul, kui

see on kokku lepitud. VÕS § 76 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita vastavalt lepingule või

seadusele.

6. Vaidlust ei ole selles, et esialgse võlausaldaja ja kostja vahel oli sõlmitud

tarbijakrediidileping VÕS § 402 lg 1 mõttes. Esialgne võlausaldaja oli oma majandus- ja

kutsetegevuses tegutsev krediidiandja, kes andis laenu kostjale kui füüsilisele isikule, kes tegi

tehingu, mis ei seondunud tema majandus- ega kutsetegevusega (VÕS § 1 lg 5).

Tarbijakrediidilepingute puhul tuleb kohtul kontrollida krediidi kulukuse määra (VÕS § 406),

samuti seda, kas krediidiandja on järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet (VÕS § 4034

p-d 1 ja 2 ning lg 2). Tarbijakrediidilepingu ülesütlemisele kehtivad ka piirangud. Selliselt võib

tarbijakrediidilepingu üles öelda juhul, kui kostja oli täielikult või osaliselt viivituses vähemalt

kolme üksteisele järgneva tagasimaksega ja kostjale anti pärast seda edutult vähemalt

kahenädalane täiendav tähtaeg puudujääva summa tasumiseks koos avaldusega, et selle tähtaja

jooksul tagasimaksete tasumata jätmise korral öeldakse leping üles ja nõutakse kogu võla

tasumist (VÕS § 416 lg-d 1 ja 2).

7. VÕS § 4062 lg 1 kohaselt on tarbijakrediidileping tühine, kui tarbija poolt tasumisele kuuluva

krediidi kulukuse määr aastas ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud

viimase kuue kuu keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse

määra enam kui kolm korda.

Lepingu kohaselt on krediidi kulukuse määr 29,76% aastas. Lepingu sõlmimise ajal

(03.11.2022) oli Eesti Panga viimati avaldatud viimase kuu kuue keskmine krediidiasutuste

poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määr 16,30% (kolmekordne määr seega

48,90%). Seega ei ületa lepingu järgne krediidi kulukuse määr Eesti Panga avaldatud

tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kolm korda.

8. Järgnevalt analüüsib kohus seda, kas esialgne võlausaldaja on järginud vastutustundliku

laenamise põhimõtet. Selline kohustus tuleneb krediidiandjale VÕS § 4034 lg-st 1.

Vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimiseks on krediidiandja kohustatud omandama

teabe, mis võimaldab hinnata, kas tarbija on krediidivõimeline (teabe saamise kohustus), ja

hindama tarbija krediidivõimelisust (krediidivõimelisuse hindamise kohustus).

Teabe saamise kohustuse täitmiseks peab krediidiandja omandama teabe kõigi teadaolevate

asjaolude kohta, mis võivad mõjutada tarbija võimet krediit tagasi maksta. Teabe saamise

kohustuse täitmiseks peab krediidiandja VÕS § 4034 lg 3 esimese lause järgi vajaduse korral

küsima tarbijalt teavet ja kasutama asjakohaseid andmekogusid. Krediidiandja peab teavet

koguma tarbija varalise seisundi, regulaarse sissetuleku, teiste varaliste kohustuste, varasemate

maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste kohustuste võimaliku

suurenemise mõju kohta (VÕS § 4034 lg 2 teine lause). Samuti peab krediidiandja koguma

tarbija kohta andmeid, mis on sätestatud krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49

lg 1 p-des 1-7 ja lg 3 p-des 1-3 (ka VÕS § 4034 lg 2 kolmas lause). Seega peab krediidiandja

tarbija kohta omandama teabe minimaalselt järgmiste tarbijaga seotud näitajate kohta:

· tarbija varaline seisund ja regulaarse sissetuleku suurus, sh töötasu, pension,

investeeringutulu, dividendid, tulud füüsilisest isikust ettevõtja tegevusest, tulud ettevõtlusest,

üüritulu, hüvitised, toetused ja elatis, ning sissetuleku regulaarsus (KAVS § 49 lg 1 p 1 ja lg 3 p

1);

3

· tarbija varalised kohustused, sealhulgas regulaarsete finantskohustuste suurus, võimaluse

korral ka nende põhiosade ja intresside suurus, ning muud kohustused, sh muud hinnatavad

regulaarsed majapidamiskulud kogumis või asjakohasel juhul üldkohaldatavate määradena

(KAVS § 49 lg 1 p-d 2 ja 4);

· tarbija varasem maksekohustuste, sealhulgas finantskohustuste, täitmine (KAVS § 49 lg 1 p

3);

· tarbija varasemate maksekohustuste täitmise ja tarbijakrediidilepingust tulenevate rahaliste

kohustuste võimaliku suurenemise (sh intressimäära tõusu) mõju (KAVS § 49 lg 1 p 5).

Kui krediidiandjal puudub mõne eelloetletud näitaja kohta tarbija krediidivõimelisust

iseloomustav teave ja seda ei saa hankida andmekogudest (nt äriregister, kinnistusraamat või

krediidiinfo), tuleb krediidiandjal sellekohast infot küsida tarbijalt endalt.

Üldjuhul tuleb krediidiandjal KAVS § 50 lg 4 järgi küsida tarbija krediidivõimelisuse

hindamiseks tarbija konto väljavõtet, välja arvatud juhul, kui muu teave on piisav tarbija

krediidivõime hindamiseks. See tähendab, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt konto väljavõtet

küsinud, siis peab ta tõendama, et tarbija kohta kogutud muu teave on piisav tarbija

krediidivõimelisuse hindamiseks (vt Riigikohtu 24. novembri 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-21-

13098, p 18).

9. Hageja on 03.11.2024 esitatud hagiavalduse täienduses selgitanud, et liisinguandja on

omandanud teabe, mis võimaldas hinnata, kas kostja on võimeline liisingulepingus

kokkulepitud tingimustel tagasi maksma. Ta hindas tarbija krediidivõimelisust ja andis tarbijale

piisavaid selgitusi, et tarbija saaks hinnata, kas pakutav tarbijakrediidileping vastab tema

vajadustele ja finantsolukorrale. Kostja poolt edastatud andmete põhjal oli kostja

laenuvõimeline, lähtudes vastutustundliku laenamise põhimõtetest. Kostja sissetulekuks oli

taotluses märgitud 3000 eurot ja kohustuste suuruseks 750 eurot. Kostja omas piisavalt rahalisi

vahendeid, seega oli kostja igati usaldusväärne ja laenukõlblik klient. Kostja poolt esitatud

andmed olid krediidilimiidi andja poolt üle kontrollitud. Kostja suhtes kontrolliti Ametlikud

Teadaanded, mille tulemusena selgus, et teateid ei ole avaldatud. Liisinguandja tutvus kostja

pangakonto väljavõttega ja teostas päringu maksehäireregistris, tegi päringu MTA-le, tegi

mitteresidentsuse päringu ning kohtulahendite päringu. Nimetatud päringute kohaselt ei

tuvastatud aktiivsed maksehäireid. Kostja sissetulekut ja selle päritoluallikat kontrolliti kostja

panga väljavõtte alusel. Krediidiandja tuvastas väljavõtte alusel, et: 1) kostja keskmine

sissetulek kuus on 2 512,00 eurot (palk ja päevaraha); 2) kostja olemasolevad kohustused kuus

on 694,50 eurot; 3) laenuandja pakutav laenumakse kuus on 93,00 eurot. Tuvastatud andmete

põhjal oli tehtud otsus, et kostja on krediidivõimeline. Hageja on seisukohal, et liisinguandja on

juhindunud vastutustundliku laenamise põhimõttest. Hagile on lisatud laenutaotlus (dtl 47),

pangakonto väljavõte (dtl 145-189) ja avalike andmebaaside väljavõtted (dtl 190-195).

Vastupidiselt hageja seisukohale ei ole krediidiandja kohtu hinnangul kostjaga laenulepingut

sõlmides kostja esitatud andmete kontrollil ja analüüsil tegutsenud piisava hoolsusega. Lepingu

sõlmimisele eelnevaid andmeid sisuliselt analüüsides ja kõrvutades pidanuks ilmnema, et kostja

ei ole krediidivõimeline. Esialgne võlausaldaja on krediidiotsust tehes jätnud arvestamata kostja

alaealised ülalpeetavad, igakuised majapidamiskulud, enese ülalpidamiskulud ning senised

kohustused. Lisaks märgib kohus, et hageja esitatud sissetulekute suurused näitavad, et

krediidiandja on kostja sissetulekuna arvesse võtnud ka tööandja makstavad lähetuse

päevarahad, mille suuruse tõttu on kostja keskmiseks sissetulekuks arvestatud oluliselt suurem

summa, kui võlgniku tegelik keskmine töötasu. Kohus märgib, et päevaraha näol on tegu

töölepingu seaduse § 40 lg 2 kohase väljamaksega, mille eesmärgiks on katta töötaja lähetusega

kaasnevaid täiendavaid kulutusi. Kohus leiab, et ei ole põhjendatud päevarahade käsitlemine

kostja regulaarse sissetulekuna, mille arvelt täita finantskohustusi. Kostja igakuine töötasu oli

pangakonto väljavõtte alusel keskmiselt 1250 eurot kuus, kostja igakuised kohustused erinevate

4

krediidiandjate ees olid keskmiselt 540 eurot kuus ja kostja tasus igakuiselt enda laste

ülalpidamiskulude katteks 600 eurot. Sealjuures tuvastas kohus kostja pangakonto väljavõtte

alusel, et kostjal oli vähemalt 17 erinevat laenukohustust krediidiandjate ees. Märkimist vajab

ka asjaolu, et kostja konto väljavõttelt nähtub võetud laen Placet Group OÜ-lt, mille kohta on

teostatud väljamakse 11.10.2022 ehk üks kuu enne laenuotsuse tegemist, ning alates 16.09.2022

lisandus uus laenukohustus Fresh Finance OÜ ees kuumaksega 601.01 eurot kuus. Kostja

suhtes oli algatatud vähemalt üks täitemenetlus. Seega pidi krediidiandjal kostja kontot

analüüsides tekkima kahtlus selles, kas kostja ikka on krediidivõimeline. Lisaks ei ole

krediidiandja laenuotsust tehes arvestanud kostja enese ülalpidamiskulude ega

majapidamiskuludega. Kohtu hinnangul on krediidiandja oma analüüsis kostja igakuiste

sissetulekute ja kohustuste osas olnud pealiskaudne, krediidiandja ei ole laenuotsuse tegemisel

arvestanud kostja kohustusi ega arvestanud, et kostja juba oli makseraskustes. Kohtu jaoks ei

ole eluliselt usutav, et kostja oli sellise sissetulekuga võimeline jätkusuutlikult enda kohustusi

teenindama.

Krediidivõimelisuse hindamisel kostja tegelike kulude arvestamata jätmine ning pinnapealne

konto analüüs on kohtu hinnangul pealiskaudne lähenemine. Eeltoodu kokkuvõtteks on kohus

seisukohal, et krediidiandja on kostjale krediiti andes rikkunud vastutustundliku laenamise

põhimõtet.

10. Vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjeks on lepingu osaline tühisus

kokkuleppelise intressi osas ning VÕS § 4034 lg 7 järgi loetakse sellisel juhul intressimääraks

VÕS § 94 lg-s 1 sätestatud intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud

intressimäärast. Muid tasusid tarbija krediidiandjale sellisel juhul ei võlgne. Krediidiandja peab

tagasimaksed uuesti määrama, arvestades intressimäära ja muude kulude vähendamist, ning

need tarbijale teatavaks tegema.

Kohtupraktikas on leitud, et nimetatud sättest tulenevalt ei ole krediidileping tervikuna tühine,

vaid üksnes intressi ja muude krediidiga seotud tasude osas (lepingu sõlmimise tasu, lepingu

hooldustasu). Samas ei vabane krediidisaaja viivise ja sissenõudmistasu maksmise kohustusest

(vt nt Tartu Ringkonnakohtu 17. juuni 2022 otsus tsiviilasjas nr 2-21-125271, p 9). Tasuna ei

saa VÕS § 4034 lg 7 ls 2 tähenduses käsitada viivist ega sissenõudmisega seotud kulusid, sest

tegemist ei ole krediidiga seotud tasu(de)ga, vaid õiguskaitsevahenditega kohustuste täitmise

tagamiseks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 5. veebruari 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-18-

134930, p 10).

11. Kohus selgitas 09.03.2026 kohtunõudes hagejale, et kui kohus jõuab tsiviilasja lahendades

järeldusele, et esialgne krediidiandja pole täitnud võlaõigusseaduse (VÕS) § 4034 lg-s 6 toodud

kohustust, tuleb lugeda intressimääraks VÕS §-s 94 sätestatud määr. Muid tasusid tarbija ei

võlgne. Sellisel juhul peab hageja tagasimaksed uuesti määrama. Samuti tuleb sel juhul tarbija

tehtud maksed, milles pole arvestatud intressimäära muutumisega ja mistõttu on olnud need

suuremad, käsitada osalise ennetähtaegse tagasimaksena VÕS § 411 tähenduses. Kohus andis

hagejale tähtaja nõude ümberarvestuse esitamiseks. Kohus märkis, et kuigi kohus kohaldab

õigust, ei arvuta kohus hageja asemel välja hageja nõuet ning kohus ei saa rahuldada nõuet, mis

ei ole selge. Kohus hoiatas, et ilma vastava ümberarvutuseta ei ole kohtul võimalik hagi

osaliselt rahuldada, sest hagi rahuldamiseks peab hageja tooma esile ja tõendama oma nõude

aluseks olevad asjaolud, sh selle, millised ümberarvutuste järgsed maksed on muutunud

sissenõutavaks (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu 12. juuli 2023 määrus tsiviilasjas nr 2-22-

147795, p 12.2). Kohus märkis, et täiendavat ettepanekut nõude ümberarvestuse osas hagejale

edaspidises menetluses ei tee.

Hageja esitas 13.03.2026 menetlusdokumendis välja arvestuse olukorraks, kus kohus asub

seisukohale, et esialgne võlausaldaja on rikkunud vastutustundliku laenamise põhimõtet. Hageja

5

märkis, et kostja sai laenu 3500 eurot ning teostas tagasimakseid kokku 1060,90 eurot. Leping

öeldi üles 19.01.2024. Liisinglepingu ese müüdi 01.03.2024 hinnaga 2100 eurot, mille kohus

arvestab põhivõlgnevuse katteks. Seega on kostja võlgnevus hageja ees 339,10 eurot.

12. Kuigi hageja ei ole vaatamata kohtunõudele ja hoiatusele, et kohus ei arvuta hageja eest

tema nõudeid välja, esitanud nõuetekohast ümberarvestust, siis asub kohus seisukohale, et

arvestades hageja poolt 13.03.2026 kohtule esitatut, ei saanud kostja olla liisinglepingu alusel

19.01.2024 kolme üksteisele järgneva tagasimaksega viivituses ning hagejal ei olnud VÕS §

416 lg 1 kohaselt õigust lepingut 19.01.2024 üles öelda. Eeltoodust tulenevalt ei ole

liisinglepingust tulenev laenu tagasimaksmise tähtaeg kõigi osamaksete osas veel möödunud

(tähtaeg saabub 15.11.2028), mistõttu ei ole laenu põhiosa muutunud kogu ulatuses

sissenõutavaks (VÕS § 82 lg 7). Seega ei saa kohus võtta hagi rahuldamisel aluseks hageja

väljatoodud summasid.

Kohus peab vajalikuks rõhutada, et hagejal oli võimalik esitada kohtule nõuetekohane

ümberarvestus. Ka Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasja nr 2-24-10856 7. aprilli 2025

lahendis selgitanud, et tsiviilkohtumenetluse ülesanne on muuhulgas tagada, et kohus lahendaks

tsiviilasja mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega. Kohtu ülesanne ei ole aidata

hagejal ümberarvestuses esinevaid puudusi kõrvaldada. Seda enam, et hagejal on menetluses

lepinguline esindaja, kellelt saab oodata juba esimese menetlustoiminguna nõuetele vastava

hagiavalduse esitamist. Hageja saab valida, millal ta hagi esitab. Seega on hagejal võimalik

valmistada oma nõue ette selliselt, et menetlus ei peaks keskenduma hageja dokumentides

esinevate puuduste kõrvaldamisele, mis oleksid muidu hõlpsasti ära hoitavad kohtumenetluses

osalemiseks nõutava piisava ettevalmistusega.

Eeltoodust tulenevalt jätab kohus hagi rahuldamata.

13. Hagi rahuldamata jätmise tõttu jäävad menetluskulud hageja kanda. Kuivõrd kostja ei ole

menetluses osalenud, ei ole tal tekkinud ka menetluskulusid. Eelneva tõttu tuleb määrata, et

hüvitatavad kulud puuduvad.

/allkirjastatud digitaalselt/

Alo Noormets

kohtunik

6