3-26-480/15 · Tartu Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tartu Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Tiina Pappel, Tanel Saar, Einar Vene

Määruse tegemise aeg ja koht

20. mai 2026, Tartu

Haldusasja number

3-26-480

Haldusasi

Y.Y., B.B., A.A. ja X.X. kaebus Viljandi valla

kohustamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2026. a määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

Y.Y., B.B. , A.A. ja X.X. määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

Menetlusosalised

Määruskaebuse esitajad / kaebajad – Y.Y., B.B., A.A.

ja X.X.

RESOLUTSIOON

1. Jätta B.B. ja A.A. taotlus tähtaja ennistamiseks rahuldamata.

2. Tagastada B.B. ja A.A. määruskaebus.

3. Rahuldada Y.Y. ja X.X. määruskaebus osaliselt.

4. Tühistada Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2026. a määrus osas, millega tagastati Y.Y. ja

X.X. kaebus. Saata asi tühistatud osas tagasi Tartu Halduskohtule Y.Y. ja X.X.

kaebuse menetlusse võtmise otsustamiseks.

5. Jätta Y.Y. ja X.X. määruskaebus rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 4. märtsi 2026.

a määrus muutmata osas, mis puudutab esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata

jätmist.

6. Tagastada määruskaebuse esitamisel tasutud riigilõiv 80 eurot Y.Y.-le

maksekorralduses märgitud arvelduskontole.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse resolutsiooni punktide 1 kuni 4 peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15

päeva jooksul määruse kättesaamisest arvates. Ülejäänud osas ei ole määrus edasi kaevatav

(halduskohtumenetluse seadustik (HKMS) § 252 lg 7, 235 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Viljandi Vallavalitsuse 7. juuni 2022. a korraldusega nr 453 (dtl 9-10) algatati peremehetu

ehitise väljaselgitamine eesmärgiga võtta arvele peremehetu ehitisena kontor-garaaž-töökoda

(lõunapoolne osa) (ehitisregistri kood xxx), asukohaga Viljandi vald, Suislepa küla, Xxx.

2. Viljandi Vallavolikogu 20. detsembri 2022. a otsusega nr 119 (dtl 6-7) otsustati, et Xxx

katastriüksusel asuv kontor-garaaž-töökoda on peremehetu ehitis ja tuvastati ehitise

peremehetus ning otsustati võtta eelnimetatud ehitis oma valdusesse ja kanda ehitisregistrisse

omanikuna Viljandi vald.

3. Maa-ameti 25. jaanuari 2023. a korralduse nr 1-17/23/190 (dtl 75-76) punkti 3.1.2 alusel

anti Viljandi valla munitsipaalomandisse Suislepa külas asuv Xxx katastriüksus xxx pindalaga

6663 m², sihtotstarbega tootmismaa.

4. Viljandi Vallavolikogu 27. veebruari 2025. a otsuse nr 276 punktiga 1 otsustati võõrandada

Viljandi vallale kuuluva kinnistu aadressiga Xxx, Suislepa küla, Viljandi vald, Viljandi

maakond (registriosa nr xxx, katastritunnus xxx, pindala 6663,0 m2, sihtotstarve 100%

tootmismaa) otsustuskorras kaasomandisse kuuele ostjale sh kaebajate Y.Y., B.B., A.A. ja

X.X.. Samas määrati kinnistu müügihind, selle jaotumise ostjate vahel ja tasumise kord.

Otsuse punktis 3 märgiti, et notariaalne võõrandamise tehing peab olema tehtud hiljemalt 31.

mail 2025. Nimetatud kuupäeva möödudes kaotavad otsuse punktis 1 nimetatud ja mitte

tehingut teinud isikud õiguse vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus

kehtetuks. Viljandi Vallavolikogu muutis 29. mai 2025. a otsusega nr 305 Viljandi

Vallavolikogu 27. veebruari 2025. a otsuse nr 276 punkti 3 ja sõnastas selle järgmiselt: „3.

Notariaalne võõrandamise tehing peab olema tehtud hiljemalt 31. augustil 2025. Nimetatud

kuupäeva möödudes kaotavad punktis 1 nimetatud ja mitte tehingut teinud isikud õiguse

vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks.“ Otsuses märgitud

tähtajaks tehingut ei tehtud.

5. Maa- ja Ruumiamet saatis 14. oktoobril 2025 Viljandi Vallavalitsusele ja Viljandi

Volikogule kirja nr 6-1/25/12583-9 (dtl 105-108). Maa- ja Ruumiamet selgitas, et nende

poole pöördus 19. augustil 2025 isik, kes palus arvamust tekkinud olukorra kohta, kus

hoolimata olemasolevatest omanikest on ehitis tunnistatud peremehetuks. Maa- ja Ruumiamet

pöördus 27. augustil 2025 kirjaga nr 6-1/25/12583-2 Viljandi Vallavolikogu ja Viljandi

Vallavalitsuse poole. Maa- ja Ruumiamet oli seisukohal, et Viljandi Vallavalitsus on jätnud

kontor-garaaž-töökoda kaasomanikud välja selgitamata ning ennatlikult algatanud 7. juuni

2022. a korraldusega nr 453 ehitise reaalosa peremehetuks tunnistamise menetluse, mis on

kehtivate õigusaktide vastuolus ning on tinginud ka õigusaktidega vastuolus oleva

vallavolikogu 20. detsembri 2022. a otsuse nr 119 vastu võtmise. Maa- ja Ruumiamet tegi

ettepaneku need haldusaktid kehtetuks tunnistada. Maa- ja Ruumiamet märkis, et maareformi

õiguspäraseks läbiviimiseks kavandab Maa- ja Ruumiamet tunnistada kehtetuks ka Maa-ameti

korralduse nr 1-17/23/190 punkti 3.1.2.

6. Kaebajad esitasid 19. veebruaril 2026 Tartu Halduskohtule kaebuse, mille lõplikuks

nõudeks jäi Viljandi valla kohustamine sõlmida kaebajatega Suislepa külas Xxx

katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja notariaalne võõrandamise leping. Kaebajad

esitasid kaebuses esialgse õiguskaitse taotluse. Kaebajad selgitasid, et notar teatas neile e-

kirjaga tehingu edasi lükkamisest, kuid notaril puudus selleks õiguslik alus. Kaebajad olid 1.

septembril 2025 notaribüroos, kuid notar ja valla esindaja olid seisukohal, et tehingut ei saa

teha, kuna kõik osapooled ei ole kohal. Vastustaja on tehingust loobunud põhjendustel, mis ei

olnud õiguslikult piisavad ega asjakohased. Kehtivate haldusaktide ja poolelioleva notariaalse

tehinguga on tekkinud õiguspärane ootus tehingu lõpuleviimiseks.

7. Viljandi vald oli 2. märtsil 2026 esitatud vastusesseisukohal, et esialgse õiguskaitse taotlus

tuleb jätta rahuldamata, kuna hetkel ei ole plaanis kõnealuseid õigusakte kehtetuks tunnistada.

8. Tartu Halduskohus tagastas 4. märtsi 2026. a määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel, mis näeb ette, et kohus võib tagastada kaebuse, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline.

Halduskohus jättis kaebajate taotluse esialgse õiguskaitse kohaldamiseks rahuldamata.

Halduskohtu põhjendused olid järgmised.

8.1. Kaebajad esitasid kaebuse Viljandi valla kohustamiseks sõlmida kaebajatega Suislepa

külas Xxx katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja (ehitisregistri kood xxx) notariaalne

võõrandamise leping. Tegemist on kohustamiskaebusega.

8.2. Viljandi Vallavolikogu 29. mai 2025. a otsusest nr 305 nähtuvalt pidi notariaalne

võõrandamise tehing olema tehtud hiljemalt 31. augustil 2025 või isikud kaotavad õiguse

vastavat osa omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks. Kuna võõrandamise

tehingut ei tehtud hiljemalt 31. augustil 2025, siis kaotasid kaebajad mainitud kuupäeva

möödudes õiguse vastavat osa omandada. Seega puudub kehtivate haldusaktide alusel

Viljandi vallal ka kohustus kaebajatega sõlmida vaidlusalust lepingut ehk riigivastutuse

seaduse § 6 lg-s 1 sätestatud kohustamisnõude rahuldamise eeldused ei ole täidetud.

8.3. Halduskohus selgitas, et ära jäänud notari tehingud võisid kaebajatele tekitada

ebamugavust, kuivõrd need põhjustasid kaebajatele põhjendamatut ajakulu, kaebajad tasusid

ära nõutud müügisumma ning neil oli ootus saada kontor-garaaž-töökoja kaasomanikeks, kuid

tegemist ei ole sedavõrd ülemäärase ebamugavusega, mida saaks pidada kaebajate õigusi

intensiivselt riivavaks. Asja materjalidest ilmneb, et kaebajad on olnud üksnes kontor-garaaž-

töökoja kasutajad, mitte kontor-garaaž-töökoja omanikud. Ka on kaebajatel õigus nõuda

vastustajalt tasutud müügisumma tagastamist.

8.4. Kaebajad on esitanud esialgse õiguskaitse taotluse, milles palusid keelata Viljandi vallal

teha vaidlusaluse vara suhtes toiminguid, mis takistaksid või muudaksid võimatuks

notariaalse võõrandamislepingu sõlmimise. Halduskohus nentis, et kaebajatel võib esineda

esialgse õiguskaitse vajadus, kuid see ei tähenda veel seda, et taotlus tuleks rahuldada.

Kaebuse vähene perspektiiv ning avalik huvi ja puudutatud isikute õigused ei õigusta esialgse

õiguskaitse kohaldamist. Kaebajatel puudub käesoleval hetkel õigus nõuda, et vastustaja

sõlmiks nendega notariaalse võõrandamislepingu, kuivõrd selleks ettenähtud tähtaeg on

möödunud ja kaebajad on kaotanud õiguse vastavat osa omandada. Arvestades, et Maa- ja

Ruumiamet on 14. oktoobri 2025. a kirjas seadnud kahtluse alla Viljandi Vallavalitsuse 7.

juuni 2022. a korralduse nr 453 ja Viljandi Vallavolikogu 20. detsembri 2022. a otsuse nr 119

õiguspärasuse ja leidnud, et vastustaja on ennatlikult algatanud ehitise reaalosa peremehetuks

tunnistamise menetluse, siis on avalik huvi, et haldusmenetlus viidaks läbi ja omanikud

selgitatakse välja kooskõlas õigusaktides sätestatuga. Kuna Maa- ja Ruumiameti hinnangul on

kaasomanikud jäetud välja selgitamata, siis kaaluvad tegelike kontor-garaaž-töökoja omanike

õigused üles kaebajate huvi saada müügi- ja asjaõiguslepingu sõlmimise järgselt kontor-

garaaž-töökoja omanikeks. Eeltoodust tulenevalt jättis halduskohus kaebajate esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED RINGKONNAKOHTUS

9. Kaebajad esitasid halduskohtu määruse peale määruskaebuse, milles paluvad halduskohtu

määrus tühistada, saata asi halduskohtule sisuliseks läbivaatamiseks ja lahendada uuesti

kaebajate esialgse õiguskaitse taotlus. Määruskaebuse põhjendused on järgmised.

9.1. Kaebajad on tasunud müügihinna ning neil on õigustatud ootus saada kontor garaaž-

töökoja kaasomanikeks. Suislepa töökoja seadustamisel tehtud otsused on kõik kehtivad ja

seetõttu ei saa järeldada, et kaebuse rahuldamine oleks ilmselgelt ebatõenäoline.

9.2. Kaebajate õiguste riive ei ole väheintensiivne. Kaebajad tegutsesid heauskselt eesmärgiga

sõlmida notariaalne võõrandamisleping. Halduskohus ei ole hinnanud kaebajate omandiõigust

õiglaselt. Kaebajad on kõnealused ruumid omandanud erinevatel alustel, sealhulgas ostu teel,

pärimise teel ja kolhoosiaegse tööosaku alusel.

9.3. Kaebuse perspektiivikust ei ole võimalik hinnata sisulise menetluseta. Asjas on vaja

lahendada küsimused, kas tehingu mittetoimumine oli kaebajate kontrolli all ja kas vallal

lasus kohustus luua eeldused tehingu sõlmimiseks.

9.4. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmine ei ole põhjendatud. Esialgse

õiguskaitseta võib Viljandi vald teha vaidlusaluse vara suhtes toiminguid, mis võivad muuta

kaebuse võimaliku rahuldamise hiljem võimatuks.

9.5. Maa-ameti peadirektori 25. jaanuari 2023. a korraldusega anti Viljandi valla

munitsipaalomandisse Xxx katastriüksus. Maa- ja Ruumiamet oleks pidanud võimalikud

probleemid tuvastama juba nimetatud otsuse tegemise ajal.

9.6. Kaebajad ei nõustu halduskohtu seisukohaga, et asjas tuleks läbi viia täiendav menetlus

võimalike omanike väljaselgitamiseks. Viljandi vald on juba varasemalt läbi viinud

peremehetu ehitise menetluse vastavalt kehtivatele seadustele ning avaldanud vastavad

kuulutused avalikes väljaannetes. Kõigil võimalikel omanikel oli võimalus end menetluses

üles anda.

10. Tartu Ringkonnakohus andis 2. aprilli 2026. a määrusega kaebajatele B.B.-le ja A.A.-le

määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhistatud taotluse esitamiseks.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

11. Määruskaebuse esitajad vaidlustavad halduskohtu 4. märtsi 2026. a määrust, millega

halduskohus tagastas kaebuse ja jättis esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata. Esmalt

lahendab ringkonnakohus kaebajate B.B. ja A.A. tähtaja ennistamise taotluse (I) ja seejärel

kaebajate Y.Y. ja X.X. määruskaebuse (II).

I

12. Kaebajate B.B. ja A.A. tähtaja ennistamise taotluse rahuldamiseks ei ole alust.

13. HKMS § 207 lg 1 lause 3 kohaselt määruskaebuse menetlusse võtmisel kohaldatakse

apellatsioonkaebuse ringkonnakohtu menetlusse võtmise kohta sätestatut, kui seadusest ei

tulene teisiti. HKMS § 187 lg 3 p 2 kohaselt tagastab kohus apellatsioonkaebuse määrusega

apellandile, kui apellatsioonkaebus on esitatud pärast apellatsioonitähtaja möödumist ja

ringkonnakohus ei ennista apellatsioonitähtaega. Tulenevalt HKMS § 181 lg-st 3 otsustab

ringkonnakohus juhul, kui apellatsioonkaebus esitatakse pärast apellatsioonitähtaja

möödumist, apellatsioonkaebuse tähtaja ennistamise sama seadustiku §-s 71 sätestatut

arvestades. HKMS § 71 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline lasi mööda seaduses sätestatud

menetlustähtaja, ennistab kohus tähtaja menetlusosalise avalduse alusel, kui menetlusosaline

ei saanud tähtaega järgida mõjuval põhjusel. Näitlik loetelu võimalikest mõjuvatest põhjustest

on toodud HKMS §-s 150.

14. Tartu Ringkonnakohus andis 2. aprilli 2026. a määrusega B.B.-le ja A.A.-le tähtaja

määruskaebuse esitamise tähtaja ennistamise põhistatud taotluse esitamiseks.

Ringkonnakohus selgitas, et nende määruskaebus on esitatud hilinemisega. Määruskaebus tuli

neil esitada hiljemalt 19. märtsil 2026, kuid nad esitasid määruskaebuse 20. märtsil 2026.

B.B. ja A.A. esitasid 6. aprillil 2026 ringkonnakohtule tähtaja ennistamise taotluse (dtl 150),

milles selgitasid, et tähtaja möödalaskmine ei olnud tahtlik ega tingitud hooletusest ning

ühepäevane hilinemine ei mõjuta menetluslikku käiku. B.B. ja A.A. lisasid, et käesolevas

asjas osaleb neli kaebajat ning menetlus toimub ühe haldusasja raames või haldusasja

numbriga, mis põhjustas suurt segadust. Sellest tulenevalt lähtusid nad heas usus arusaamast,

et menetlustähtaega tuleb arvestada viimase menetlusosalise poolt kohtudokumendi

kättesaamise ajast.

15. Riigikohus on selgitanud, et üldjuhul saavad tähtaja ennistamist õigustada objektiivsed

takistused, kuid erandina on kohtupraktikas peetud võimalikuks hinnata kaebetähtaja

ületamist õigustavaks mõjuvaks põhjuseks mh kogenematusest põhjustatud eksimust, kuid

seda tingimusel, et kaebaja on olnud piisavalt hoolikas (RKHKm nr 3-3-1-18-16, p 13 ja

RKHKm 3-3-1-75-08, p 17). Ringkonnakohtule ei nähtu, et kaebajad B.B. ja A.A. oleksid

tähtaja järgmisel olud piisavalt hoolikad. Tartu Halduskohus selgitas vaidlustatud määruses

edasikaebamise võimalust ja tähtaega. Kui kaebajatele jäi arusaamatuks, et määruse

kättesaamisel hakkab kulgema kaebetähtaeg iga kaebaja kohta eraldi, oleksid kaebajad saanud

selle kohta teha päringu kohtule. Ringkonnakohus nõustub B.B. ja A.A.-ga, et tähtaja

ennistamine ei tooks kaasa menetluse venimist ega täiendavat koormust kohtule, kuid kohus

ei saa mööda vaadata seaduses sätestatud määruskaebuse esitamise tähtajast.

16. Eeltoodust tulenevalt jätab ringkonnakohus B.B. ja A.A. taotluse määruskaebuse

esitamise tähtaja ennistamiseks rahuldamata ja tagastab nende määruskaebuse Tartu

Halduskohtu 4. märtsi 2026. a määruse peale (HKMS § 187 lg 3 p 2). Ringkonnakohus

selgitab, et HKMS § 187 lg 2 teise lause alusel loetakse, et määruskaebust ei ole esitatud.

II

17. Järgmisena lahendab ringkonnakohus Y.Y. ja X.X. määruskaebuse.

18. Kaebajad esitasid halduskohtule kaebuse Viljandi valla kohustamiseks sõlmida

kaebajatega Suislepa külas Xxx katastriüksusel asuva kontor-garaaž-töökoja notariaalne

võõrandamise leping. Halduskohus tagastas 4. märtsi 2026. a määrusega kaebuse, kuna

kaebusega kaitstava õiguse riive on väheintensiivne ning asjaoludest tulenevalt on kaebuse

rahuldamine ebatõenäoline (HKMS § 121 lg 2 p-le 21). Halduskohus jättis esialgse

õiguskaitse taotluse rahuldamata. Kaebajad Y.Y. ja X.X. halduskohtuga ei nõustu.

19. HKMS § 121 lg 2 p 2¹ on diskretsiooniline kaebuse tagastamise alus. HKMS § 121 lg 2 p

2¹ kohaldamiseks peavad kaebuse tagastamiseks esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive

vähene intensiivsus ja kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (RKHKm 3-21-1411/16).

Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kaebuse tagastamise eeldused praegusel juhul täidetud, kuna

kaebusega kaitstava õiguse riivet ei saa pidada väheintensiivseks.

20. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga osas, mis puudutab kaebuse rahuldamise vähest

tõenäosust. Viljandi Vallavolikogu 27. veebruari 2025. a otsusega nr 276 otsustas võõrandada

Viljandi vallale kuuluva kinnistu aadressiga Xxx, Suislepa küla, Viljandi vald, Viljandi

maakond otsustuskorras kaasomandisse kuuele ostjale sh kaebajatele. Sama otsuse punktiga 3

(muudetud 29. mai 2025. a otsusega nr 305) otsustati, et notariaalne võõrandamise tehing

peab olema tehtud hiljemalt 31. augustil 2025. Samas märgiti, et nimetatud kuupäeva

möödudes kaotavad korralduses nimetatud ja tehingut mitteteinud isikud õiguse vastavat osa

omandada ja nende osas tunnistatakse otsus kehtetuks (dtl 11-14). Vaidlust ei ole selles, et

tehing jäi 31. augustiks 2025 tegemata. Kaebusest saab aru, et kaebajad avaldasid soovi tehing

sõlmida ning tehingu ärajäämine ei olnud põhjustatud nende tegevusest ega tegevusetusest.

Vastustaja on halduskohtule esitatud vastuses kinnitanud, et Xxx katastriüksusega seotud

Viljandi Vallavolikogu ja Viljandi Vallavalitsuse vastavad õigusaktid on kehtivad (dtl 63).

Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et kuna võõrandamise tehingut ei tehtud hiljemalt

31. augustiks 2025, siis kaotasid kaebajad õiguse vastavat osa omandada ja kehtivate

haldusaktide alusel ei ole Viljandi vallal kohustust kaebajatega sõlmida vaidlusalust lepingut.

21. Sõltumata sellest, kas esitatud asjaolude pinnalt on kaebuse rahuldamine ebatõenäoline,

pole ringkonnakohtu hinnangul asjas täidetud kaebuse tagastamise eeldusena riive vähene

intensiivsus. Riigikohus on selgitanud, et kui kaebust on alust pidada perspektiivituks, saaks

sellise kaebuse tagastada üksnes juhul, kui kaebusega kaitstava õiguse riive on

väheintensiivne. Kui kaebusega kaitstava õiguse riive on intensiivne, tuleb kaebuse

rahuldamise võimalust hinnata asja sisulisel lahendamisel (RKHKm 3-19-1837, p 12).

Kaebaja õiguste riive ei piirdu ringkonnakohtu hinnangul käesolevas asjas ainuüksi

mõningate ebamugavustega notariaalse tehingu lõpuni viimata jätmise tõttu, nagu on leidnud

halduskohus. Kuna kaebajate eesmärk kohtumenetluses on suunatud kinnistu omanikeks

saamisele, on tegemist hoopiski omandiõiguse riivega, täpsemalt kinnisasja omandiõiguse

riivega. Seda ei saa pidada väheintensiivseks riiveks. Ilmselgelt on reaalselt olemas olnud

kinnisasja omandamise õigusest ilmajäämine intensiivne õiguste riive.

Kuna kaebajate õiguste riivet ei saa pidada väheintensiivseks, ei ole täidetud kaebuse

tagastamise mõlemad eeldused. Seetõttu ei saa ringkonnakohus nõustuda Y.Y. ja X.X.

kaebuse tagastamisega HKMS § 121 lg 2 p 2¹ alusel. Kehtivast HKMS-i regulatsioonist

tulenevalt on paratamatu, et niisugust kaebust HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel tagastada ei saa.

22. Y.Y. ja X.X. vaidlustavad halduskohtu määrust ka osas, millega jäeti esialgse õiguskatise

taotlus rahuldamata. Ringkonnakohus jagab halduskohtu seisukoha esialgse õiguskaitse

taotluse rahuldamata jätmist puudutavas osas ja ei pea vajalikuks halduskohtu põhjendusi

korrata. Ringkonnakohus märgib, et asjaolude muutumisel on isikul võimalik esitada uus

esialgse õiguskaitse taotlus.

23. Eelnevat arvestades rahuldab ringkonnakohus Y.Y. ja X.X. määruskaebuse osaliselt.

Ringkonnakohus tühistab halduskohtu määruse Y.Y. ja X.X. kaebuse tagastamist

puudutavas osas ja saadab kaebuse vastavas osas tagasi halduskohtule kaebuse menetlusse

võtmise otsustamiseks. Esialgse õiguskaitse taotluse rahuldamata jätmise peale esitatud

määruskaebus jääb rahuldamata ja halduskohtu määrus vastavas osas muutmata.

24. Kaebaja Y.Y. on tasunud määruskaebuse esitamisel kaebajate riigilõivu 80 eurot.

Riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9 kohaselt ei võeta riigilõivu haldusasjas määruskaebuse

läbivaatamise eest. Kohus tagastab riigilõivu HKMS § 104 lg 5 p 1 alusel Y.Y.-le

maksekorralduses märgitud arvelduskontole.

(allkirjastatud digitaalselt)