2-25-13469/6 · Tartu Maakohus Tartu kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tartu Maakohus

Kohtunik

Susann Liin

Otsuse tegemise aeg ja koht

Tartu, 19. mai 2026

Tsiviilasja number

2-25-13469

Tsiviilasi

B2 Impact OÜ hagi X.K vastu 4776 euro 15

sendi suuruse põhivõla ja kõrvalnõuete

saamiseks

Tsiviilasja hind

5650 eurot 90 senti

Menetlusosalised ja nende esindajad

Hageja B2 Impact OÜ (registrikood 11542046,

asukoht XXX-i ), lepinguline esindaja Pille

Martin (e-post pille.martin@b2-impact.ee)

Kostja X.K (isikukood XXX, elukoht XXX

XXX, e-post XXX)

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta B2 Impact OÜ 19.08.2025 hagi X.K vastu 4776 euro 15 sendi suuruse

põhivõla ja kõrvalnõuete saamiseks rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud B2 Impact OÜ kanda. Hüvitatavad menetluskulud

puuduvad.

3. Toimetada otsus pooltele kätte.

Edasikaebamise kord

Pooled võivad tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 630 lg 1 kohaselt esitada

kohtuotsuse peale Tartu Ringkonnakohtule apellatsioonkaebuse. Apellatsioonkaebuse

esitamise tähtaeg on TsMS § 632 lg 1 kohaselt 30 päeva alates kohtuotsuse

apellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest, kuid mitte rohkem kui viis kuud kohtuotsuse

avalikult teatavakstegemisest.

Selgitus menetlusabi taotlejale

Apellatsioonkaebuse esitamiseks saab taotleda menetlusabi TsMS §-de 180–190 kohaselt.

Menetlusabi andmise taotlus ei peata TsMS § 187 lg-te 5 ja 6 kohaselt aga seaduses sätestatud

ega kohtu määratud menetlustähtaja kulgemist. Kaebuse esitamise tähtaja järgimiseks tuleb

esitada tähtaja kestel ka kaebus või teha muu menetlustoiming, mille jaoks on menetlusabi

taotletud. Kohus annab apellatsioonkaebuse põhjendamiseks, riigilõivu tasumiseks või

kaebuses esineva menetlusabi taotlemisega seotud puuduse kõrvaldamiseks mõistliku tähtaja

pärast menetlusabi andmise taotluse lahendamist, kui taotlus ei olnud esitatud põhjendamatult

või tähtaja pikendamise eesmärgil.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. B2 Impact OÜ (hageja) esitas 19.08.2025 X.K (kostja) vastu hagi, milles palus kostjalt

hageja kasuks välja mõista põhivõlg 4776 eurot 15 senti ja kõrvalnõuded IPF Digital AS

(krediidiandja) ja kostja vahel sõlmitud tarbijakrediidilepingust ja selle muutmise

kokkulepetest võlaõigusseaduse (VÕS) § 402 mõttes. Krediidiandja on loovutanud lepingust

tulenevad nõuded hagejale.

Hagiavalduse ja selle 26.11.2025 täienduse kohaselt sõlmisid krediidiandja ja kostja

13.09.2019 krediidikonto lepingust nr 4546097 (leping) ja hiljem viis lepingu muutmise

kokkulepet. Kostja sai lepingu järgi krediidiandjalt krediiti 1800 eurot, arvestusperiood oli 60

kuud, aastane intressimäär 45,96%, krediidikulukuse määr 45,96%, lepingutasu 0 eurot,

igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 3 ja 19). Edaspidi esitas kostja veel viiel korral krediidikonto

limiidi suurendamise taotlused, mille tulemusel muudeti krediidikonto lepingu tingimusi.

1) Pooled sõlmisid 27.11.2019 lepingu muutmise kokkuleppe I (leping 4635599) ning

tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel krediiti 2000 eurot,

arvestusperiood 60 kuud, aastane intressimäär oli 45,96% ja krediidikulukuse määr

57,98%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 11 ja 27).

2) Pooled sõlmisid 11.02.2020 lepingu muutmise kokkuleppe II (leping 4738460) ning

tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel krediiti 2250 eurot,

arvestusperiood 60 kuud, aastane intressimäär oli 45,96% ja krediidikulukuse määr

57,98%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 12 ja 35).

3) Pooled sõlmisid 19.05.2021 lepingu muutmise kokkuleppe III (leping 5069210) ning

tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel krediiti 3500 eurot,

arvestusperiood 60 kuud, aastane intressimäär oli 47,16% ja krediidikulukuse määr

59,84%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 12 ja 43).

4) Pooled sõlmisid 07.09.2021 lepingu muutmise kokkuleppe IV (leping 5179647) ning

tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel krediiti 4000 eurot,

arvestusperiood 60 kuud, aastane intressimäär oli 44,52% ja krediidikulukuse määr

55,77%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 13 ja 52).

12.06.2023 edastas krediidiandja kostjale intressimäära ja seotud tasude muudatuse

teate, mille kohaselt oli intressimäär 37,68% aastas ja krediidikulukuse määr 45,67%

(dtl 13 ja 82).

5) Pooled sõlmisid 21.07.2023 lepingu muutmise kokkuleppe V (leping 5727218) ning

tõstsid krediidisummat. Kostja sai lepingu muutmise järel krediiti 5000 eurot,

arvestusperiood 60 kuud, aastane intressimäär oli 40,44% ja krediidikulukuse määr

49,67%, lepingutasu 0 eurot ning igakuine haldustasu 0 eurot (dtl 13 ja 84).

Hageja hinnangul järgis krediidiandja lepingu sõlmimisel ja muutmisel vastutustundliku

laenamise põhimõtet, kui ta kontrollis ja analüüsis lepingu sõlmimisel ja muutmisel kostja

andmeid taotluse alusel ning maksehäireid maksehäirete registrist. Hageja väitel kontrollis

krediidiandja kostja sissetulekuid ja kohustusi arvelduskonto väljavõtetelt manuaalprotsessi

käigus (dtl 179–185). Hageja esitas vastutustundliku laenamise põhimõtte järgimise kohta

Gleb Shvetsovi kirjalikud selgitused (dtl 153–161) ning koos hagiavalduse täiendustega

26.11.2025 krediidianalüüsi, millel olid märgitud samad kuupäevad nagu lepingul ja selle

muutmise kokkulepetel III–V (dtl 194–258). Lepingu muutmise kokkulepete I–II kohta

dokumente ei esitatud.

Hageja väitel arvestas krediidiandja leping sõlmimisel igakuiseks sissetulekuks 372 eurot ja

väljaminekuteks 200 eurot. Lepingu muutmisel ja krediidilimiidi suurendamisel arvestati:

1) 27.11.2019 igakuise sissetulekuna 372 eurot ning väljaminekuid 250 eurot (dtl 5).

2) 11.02.2020 igakuise sissetulekuna 372 eurot ning väljaminekuid 250 eurot (dtl 6).

3) 18.05.2021 igakuise sissetulekuna 432 eurot ning väljaminekuid 248 eurot (dtl 7).

4) 07.09.2021 igakuise sissetulekuna 432 eurot ning väljaminekuid 248 eurot (dtl 8).

5) 20.07.2023 igakuise sissetulekuna 565 eurot ning väljaminekuid 200 eurot (dtl 9).

Krediidiandja on teinud kostjale perioodil 13.09.2019–16.03.2024 väljamakseid kokku 6374

eurot 98 senti. Kostja on tagasi maksnud 9158 eurot 7 senti, millest põhivõla katteks on

arvestatud 1598 eurot 83 senti, intressi katteks 7553 eurot 63 senti, teenustasude katteks 5

eurot, viiviste katteks 60 senti.

Kostja rikkus lepingust tulenevaid kohustusi, kui ta jättis 07.11.2024, 07.12.2024 ja

07.01.2025 kolm järjestikust osamakset tasumata. Krediidiandja andis 13.01.2025 kostjale

lepingu rikkumise tõttu võlgnevuse tasumiseks VÕS § 416 lg 1 mõttes täiendava tähtaja kuni

02.02.2025 ning hoiatas kostjat, et kui kostja tähtaegselt võlgnevust ei tasu, ütleb

krediidiandja lepingu üles (dtl 14, tl 137). Kuivõrd kostja võlgnevust ei tasunud, ütles

krediidiandja lepingu 03.02.2025 üles ning loovutas enda lepingust tulenevad nõuded kostja

vastu hagejale. Hageja andis 13.02.2025 kostjale teada, et nõuded on talle loovutatud ning

palus võlgnevuse tasuda (dtl 138). Lepingu ülesütlemisega muutus kogu võlgnevus

sissenõutavaks. Hageja palus jätta menetluskulud kostja kanda. Hageja palus mõista kostjalt

hageja kasuks välja menetluskuluna riigilõiv 595 eurot.

Hageja palub kostjalt lepingu ja selle muutmise kokkulepete alusel välja mõista:



põhivõlg 4776 eurot 15 senti



intress 62 eurot 41 senti 05.10.2024–02.02.2025



sissenõutavaks muutunud viivis 327 eurot 57 senti 03.01.2025–19.08.2025 eest



edasiulatuv viivis 10,15% aastas põhivõlalt (4776,15) alates 20.08.2025 kuni

täitmiseni.

2. Tartu Maakohus võttis 28.08.2025 määrusega hagi menetlusse ning andis kostjale 21

päevase tähtaja, et esitada hagile kirjalik vastus. Kohus toimetas kostjale hagimaterjalid ja

hagi menetlusse võtmise määruse isiklikult kätte 18.10.2025 kl 10.04 posti teel aadressil XXX

XXX-i .

3. Kostja esitas 11.11.2025 hagile vastuse, milles märkis, et on nõus tasuma igakuiselt kohtu

väliselt 100 eurot. Kohus andis hagejale 17.11.2025 tähtaja, milles märkis, et vastutustundliku

laenamise põhimõtte järgimist peab tõendama krediidiandja ning palus esitada täiendavaid

tõendeid ning lisas, et kohtu esialgsel hinnangul ei ole hageja vastutustundliku laenamise

põhimõtet järginud, samuti palus kohus hagejal esitada VÕS § 4034 lg 7 kohase

ümberarvutuse tabeli kujul. Hageja esitas vastuseks kohtule 26.11.2025 hagiavalduse

täienduse (dtl 177), millele olid lisatud arvelduskontode väljavõtted ja analüüs ning

ümberarvutus (dtl 260–264).

KOHTU SEISUKOHT

4. Kohtu hinnangul tuleb hageja nõude aluseks olev krediidiandja ja kostja vahel sõlmitud

leping tuleb kvalifitseerida tarbijakrediidilepinguks VÕS § 402 lg 1 mõttes, sest majandus-

või kutsetegevuses tegutsev krediidiandja andis laenu füüsilisest isikust kostjale väljaspool

kostja majandustegevust. Hageja on tuginenud hagiavalduses sellele, et krediidiandja on

kostjaga sõlmitud lepingu kehtivalt üles öelnud, mille tõttu on muutunud kogu võlgnevus

sissenõutavaks. Kohus analüüsib esmalt lepingu kehtivust ja vastutustundliku laenamise

põhimõtte järgimist ning seejärel lepingu ülesütlemist ja teeb menetluslikud otsustused.

5. Kohus peab Euroopa Kohtu praktika järgi omal algatusel kontrollima, kas krediidiandja on

vastutustundliku laenamise põhimõtet järginud, sõltumata sellest, kas tarbija on krediidiandja

kohustuste rikkumisele tuginenud (Euroopa Kohtu 05.03.2020 otsus asjas nr C-679/18, OPR-

Finance s.r.o. vs. GK, p-d 18 ja 46). Samal seisukohal on olnud ka Riigikohus, kes on

selgitanud, et kohus peab vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel kontrollima,

sest imperatiivsetest põhimõtetest kõrvale kaldumine muudab tühiseks kas lepingus sisalduva

intressikokkuleppe (VÕS § 4034 lg 7) või lepingu tervikuna (VÕS § 4062 lg 1) (RKTKm

24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 25).

5.1. Kohtu kohustus kontrollida vastutustundliku laenamise põhimõtet omal algatusel

kohaldub ka tagaseljaotsuse tegemisel, mida kinnitavad ka Euroopa Kohtu ja Riigikohtu

seisukohad. Sealjuures ei ole tagaseljaotsuse tegemine kohtu kohustus, vaid õigus ning

õiguslikult põhjendamatu hagi peab kohus TsMS § 407 lg 6 järgi ka hagile vastamata jätmise

korral jätma rahuldamata (Euroopa Kohtu 04.06.2020 otsus asjas nr C-495/19, Kancelaria

Medius SA vs. RN, p-d 46–48 ja 52; RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p-d 13 ja 26).

5.2. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 2 kohaselt hindama kostja krediidivõimelisust

nõuetekohase hoolsusega. Krediidiandja pidi krediidivõimelisuse hindamisel arvesse võtma

kõiki talle teadaolevaid asjaolusid, mis võisid mõjutada kostja võimet krediit tagasi maksta

lepingus kokkulepitud tingimustel. Muuhulgas pidi krediidiandja hindama kostja varalist

seisundit, sissetulekut regulaarsust, kostja teisi varalisi kohustusi, varasemate

maksekohustuste täitmist ning rahaliste kohustuste võimaliku suurenemise mõju.

Krediidiandja pidi määrama vajalike hindamistoimingute ulatuse, lähtudes kostja kohta

olemasolevatest andmetest, tarbijakrediidilepingu tingimustest ja võetava rahalise kohustuse

suurusest. Krediidiandja pidi lähtuma krediidiandjate ja -vahendajate seaduse (KAVS) § 49 lg

1 p-des 1–7, lg 2 p-des 1–3, lg 3 p-des 1–3 ja lg-s 7 sätestatust.

5.3. Krediidiandja pidi VÕS § 4034 lg 3 esimese lause kohaselt küsima krediidivõimelisuse

hindamiseks kostjalt teavet ja kasutama andmekogusid ja kontrollima mõistlikul viisil kostja

esitatud teavet VÕS § 4033 lg 4 ja KAVS § 50 lg-te 3 ja 4 kohaselt. Kohtupraktikas on

rõhutatud, et tarbija krediidivõimelisuse hindamine ei saa toimuda üksnes tarbija esitatud

andmete pinnalt. Muuhulgas peab krediidiandja üldjuhul küsima tarbija pangakonto

väljavõtet. Riigikohus on leidnud, et kui krediidiandja ei ole tarbijalt pangakonto väljavõtet

küsinud, peab ta tõendama, et muu teave oli piisav tarbija krediidivõimelisuse hindamiseks

(RKTKm 24.11.2023, 2-21-13098/50, p 18). Krediidiandja võib VÕS § 4034 lg 6 kohaselt

sõlmida tarbijaga tarbijakrediidilepingu üksnes juhul, kui ta on krediidivõimelisuse hindamise

aluseks olevate andmete kogumis analüüsimise tulemusena veendunud, et tarbija on

krediidivõimeline.

6. Kohus leiab, et krediidiandja ei järginud vastutustundliku laenamise põhimõtet kostja

krediidivõimelisuse hindamisel VÕS § 4034 lg-te 1–3 mõttes, kui ta jättis kostja sissetulekud

ja kohustused nõuetekohaselt hindamata. Krediidiandja lähtus küll enda väitel lepingut ja selle

muutmise kokkuleppeid sõlmides kostja arvelduskonto andmetest, kuid selgitustest nähtub, et

vaadati kostja taotluse andmeid manuaalkontrollis, kohtule esitatud tõendite loomise kuupäev

on sama nagu hagiavalduse täienduste kuupäev kohtumenetluse kestel, kirjalikud selgitused

on antud 14.05.2025 ning ka kohtule esitatud tõenditest ei nähtu need andmed, mida

krediidiandja lepingute ja nende lisade sõlmides kostja arvelduskonto väljavõtetest nähtuvalt

arvesse võttis.

Hageja enda esitatud tõendite järgi oli kostja sissetulek lepingu sõlmimisel, küll 372 eurot,

kuid krediidianalüüsi koondfailist nähtub, et kohustused ei olnud mitte 200 eurot vaid 589

eurot. Kolme kuu andmetel olid kostja keskmised igakuised kulutused 589 eurot (dtl 250),

kuid krediidiandja võttis arvesse kinnitatud majapidamiskuludena 200 eurot (dtl 3-4). Samas

kui sissetulekuna arvestati vaid pensioni (372 eurot). Ka krediidi suurendamisel esimesel ja

teisel korral ei ole küsitud kostjalt arvelduskonto väljavõtteid. Viimasel kolmel korral

krediidilimiidi suurendamise kohta on krediidiandja esitanud kostja arvelduskonto väljavõtted

(dtl 194-259), millelt nähtub, et võlgniku sissetulek on kasvanud, kuid kinnitatud

majapidamiskuludena on arvestatud igal korral 200 eurot. Kohtu hinnangul ei ole eluliselt

usutav, et majapidamiskulud nelja aasta jooksul ei ole muutunud. Sõltumata sellest, kas

krediidiandja lepingu ja selle lisade I–V sõlmimisel arvelduskonto väljavõtteid kostjalt küsib,

nähtub esitatud arvelduskonto väljavõtetest kui ka hageja poolt kohtule esitatud analüüsides,

et kostjale ei jäänud tegelikkuses igakuiselt piisaval määral vaba raha ning enamasti ületasid

kulud tema tulusid.

Kohtu hinnangul ei saanud krediidiandja kogutud teabe ja selle kohta tehtud kontrolli põhjal

järeldada, et on tõenäoline, et kostja on suuteline lepingust tulenevad kohustused täitma,

seetõttu ei oleks krediidiandja VÕS § 4034 lg 6 järgi tohtinud kostjaga lepingut sõlmida.

Krediidiandja tugines kostja krediidivõimelisuse hindamisel kostja esitatud andmetele

sissetuleku, finantskohustuste ja majapidamiskulude kohta ning tegi päringud Creditinfo.ee

andmebaasi ja ametlikesse teadaannetesse. Kohus leiab, et krediidiandja rikkus lepingu ja

selle lisade I–V sõlmimisel vastutustundliku laenamise põhimõtet.

7. Kohus selgitab, et vastutustundliku laenamise põhimõtte rikkumise tagajärjel loetakse

tarbijakrediidilepingu intressimääraks VÕS § 4034 lg 7 järgi VÕS §-s 94 sätestatud

intressimäär, kui see ei ole suurem varem kokkulepitud intressimäärast, ning muid tasusid (nt

lepingu tasu, haldustasu, kaarditasu, raha väljavõttetasu jms) tarbija krediidiandjale ei võlgne.

Kohus andis hagejale tähtaja, et teha nõude ümberarvutus esitada see kohtule ja tagasimaksed

uuesti määrata.

Hageja esitas kohtule konto väljavõtted ja krediidiandja nõude ümberarvutuse (dtl 260–264),

millest nähtub, et kostja on saanud lepingu alusel krediiti kokku 6374 eurot 98 senti ning on

teinud tagasimakseid kokku 9158 eurot 7 senti. Kohus tuvastab, et vastutustundliku laenamise

põhimõtte rikkumise tagajärgi arvestades on kostja VÕS § 4034 lg 7 kohase nõude

ümberarvutuse järgi lepingust ja selle muutmise kokkulepetest tulenevad kohustused juba

täies ulatuses täitnud (dtl 260–264). Kohus leiab, et seda arvestades tuleb hagi jätta

rahuldamata.

8. Kohus määrab TsMS § 173, 174 lg 2 ja § 177 kohaselt kindlaks menetluskulude jaotuse ja

rahalise suuruse. Kohus jätab hagi rahuldamata jätmise tõttu menetluskulud TsMS § 162 lg 1

kohaselt hageja kanda. Kostjal ei olnud menetluses lepingulist esindajat, ta ei esitanud ka

menetluskulude nimekirja, kust nähtuks muude menetluskulude olemasolu. Kohus märgib

seda arvestades, et hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

(allkirjastatud digitaalselt)

Kohtunik

Susann Liin