2-20-6673/169 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kairi Piirisild, Geidi Sile ja Janek Väli

Otsuse tegemise aeg ja koht

19. mai 2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-20-6673

Kohtuasi

OÜ Nord Cocoa (pankrotis) pankrotihalduri Oliver

Ennoki ja AS-i ERST Finance hagi Aktsiaseltsi

KredEx Krediidikindlustus vastu kindlustushüvitise

välja-mõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 25. augusti 2025. a otsus

Kaebuse esitaja ja liik

OÜ Nord Cocoa (pankrotis) pankrotihalduri Oliver

Ennoki ja AS-i ERST Finance apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

586 786,83 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja I: OÜ Nord Cocoa (pankrotis, registrikood

11710093) pankrotihaldur Oliver Ennok

Hageja II: AS ERST Finance (Läti registrikood

41203048956)

Hagejate lepingulised esindajad vandeadvokaat Olavi-Jüri

Luik ja vandeadvokaadi abi Marie Mari Maasik

Kostja: Aktsiaselts KredEx Krediidikindlustus

(registrikood

11948506),

lepinguline

esindaja

vandeadvokaat Paul Keres

Istungi toimumise aeg

29. aprill 2026

RESOLUTSIOON

1. Parandada Tallinna Ringkonnakohtu 29. aprilli 2026 istungi protokolli ajamärge

00.47.04 ja lugeda see õigeks järgmises sõnastuses:

Kohus: Kas leping lõppes või ei lõppenud 28.12?

2. Tühistada Harju Maakohtu 25. augusti 2025. a otsus osas, millega maakohus jättis

rahuldamata OÜ Nord Cocoa pankrotihalduri Oliver Ennoki ja AS-i ERST

Finance hagi mõista Aktsiaseltsilt KredEx Krediidikindlustus välja 353 764,24

eurot.

2-20-6673

3. Saata asi tühistatud osas tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks.

4. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis läbi vaatamata OÜ

Nord Cocoa pankrotihalduri Oliver Ennoki ja AS-i ERST Finance hagi mõista

Aktsiaseltsilt KredEx Krediidikindlustus välja 169 491,97 eurot ja sellelt

arvestatud viivise.

5. Rahuldada apellatsioonkaebus osaliselt.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. OÜ Nord Cocoa (pankrotis, võlgnik) pankrotihaldur Oliver Ennok (hageja I) ja AS ERST

Finance (hageja II) esitasid 07.05.2020 Harju Maakohtule Aktsiaseltsi KredEx

Krediidikindlustus (kostja) vastu hagi, milles palusid mõista kostjalt hageja II kasuks välja

kindlustushüvitise 523 256,21 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga sissenõutavaks muutunud

viivise 54 390,67 eurot ning viivise seadusjärgses määras alates hagi esitamisest kuni

kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni nõude täitmiseni. Menetluskulud palusid hagejad jätta

kostja kanda.

1.1. Hagejad võtsid 17.08.2021 hagi osaliselt tagasi ja menetlus jätkus nõudes mõista kostjalt

hageja II kasuks välja kindlustushüvitis 353 764,24 eurot, hagiavalduse esitamise seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 39 233,91 eurot ning seadusjärgses määras viivis põhinõudelt

alates hagi esitamisest kuni kohtuotsuse tegemiseni ja edasi kuni nõude täitmiseni.

1.2. Hagiavalduse kohaselt müüs võlgnik mh OOO-le Fabrika Shokoladnih Mass (edaspidi

FSM) kakaoube. Võlgnik sõlmis hagejaga II faktooringulepingu, mille alusel hageja II tasus

võlgnikule kauba ostjate asemel neile esitatud arved ja ostjad kohustusid kõik hageja II

tasutud summad tasuma otse hagejale II. Hageja II risk, et ostja muutub maksejõuetuks või ei

maksa arveid muul põhjusel, maandati võlgniku ja kostja vahel sõlmitud

krediidikindlustuslepinguga.

1.3. Hageja II andis võlgnikule faktooringulepingu alusel krediiti tasudes arvete nr N180118,

N180123 ja N180134 alusel kokku 489 647,32 eurot, mida FSM hagejale II tasunud ei ole.

Hageja II teavitas kostjat sellest 2018. aasta novembris ja detsembris. 04.01.2019 saatis

2-20-6673

hageja II kostjale seoses FSM tasumata arvetega nõude kindlustushüvitise tasumiseks, koos

Venemaa kohtu otsusega FSM pankroti väljakuulutamise kohta. Kostja keeldus hüvitise

tasumisest põhjendusel, et oli öelnud kindlustuslepingu 28.12.2018 üles, millega vabanes

lühiajaliste tehingute krediidikindlustuse üldtingimuste (üldtingimused) p 3.1.6 alusel

tagasiulatuvalt kõikidest kindlustuslepingu alusel tekkinud kohustustest. Kostja põhjendas

kindlustuslepingu lõpetamist kindlustusmaksete tasumata jätmisega.

1.4. Kindlustuslepingu ülesütlemisel jäävad juba tekkinud õigused ja kohustused kehtima.

Võlaõigusseaduse (VÕS) § 458 lg 2 siinsel juhul ei kohaldu, kuna kindlustusjuhtum toimus

enne 20.12.2018, s.o kostja poolt kindlustusmakse tasumiseks antud täiendavat tähtaega ja

enne 28.12.2018 väidetavat kindlustuslepingu ülesütlemist. Üldtingimuste p-st 3.1.6 ei tulene,

et kindlustusandja vabaneks sellistest kohustustest, mis on ülesütlemise hetkeks juba

tekkinud. Samuti ei sätesta p 3.1.6 lepingu tagasiulatuva ülesütlemise võimalust.

1.5. Nõude esitamise tähtaeg ei ole mööda lastud. Hageja II taotles hüvitamist enne

tüüptingimustes sätestatud tähtaja möödumist.

Kostja vastuväited

2. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hagejate kanda.

2.1. Kindlustushüvitise saamise nõude eeldused on tõendamata.

2.2. Hagi tuleb jätta rahuldamata üldtingimuste p 3.1.6 alusel. Kostja saatis 17.12.2018

võlgnikule kindlustuslepingu ülesütlemise hoiatuse, kuna võlgnikul oli vaatamata

varasematele meeldetuletustele tasumata kindlustusmakse osamakse maksetähtajaga

01.12.2018. Hoiatus edastati ka hagejale II. Hoiatuses antud tähtaja jooksul ega ka pärast seda

kindlustusmakset ei tasutud. Seetõttu ütles kostja kindlustuslepingu üldtingimuste p 3.1.6

alusel 28.12.2018 ülesütlemise avaldusega üles. Kostja vabanes sellega kõikidest

kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest.

2.3. Eksitav on väide, et kindlustuslepinguga on kindlustatud faktooringulepingute alusel

hageja II poolt antud krediite. Hageja II on üksnes kindlustuslepinguga soodustatud isik. See

ei tähenda, et hageja II ei pea tõendama kõiki hüvitise saamise nõude eeldusi.

Maakohtu otsus ja põhjendused

3. Maakohus jättis hagi 169 491,97 euro suuruse põhinõude ja sellelt arvestatud viivise osas

läbi vaatamata ning 353 764,24 euro suuruse põhinõude osas rahuldamata. Menetluskulud

jättis kohus solidaarselt hagejate kanda. Menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määratud.

3.1. Maakohus tuvastas, et kostja ja võlgnik sõlmisid 16.05.2014 krediidikindlustuslepingu

lootusetuks tunnistatud krediitidest tuleneva kahju kindlustamiseks. Kindlustuslepingule

kohalduvad kindlustuspoliis 00128818-1 ja üldtingimused. Hageja II on kindlustuslepinguga

soodustatud isik. 30.05.2018 poliisi nr 0011288-18-1 kohaselt kindlustas võlgnik lootusetuks

tunnistatud krediitidest tuleneva kahju. Kostja väljastas võlgnikule arve nr M00857

kindlustusmakse 24 925 euro tasumiseks tähtajaga 01.12.2018, mille võlgnik jättis tasumata.

Venemaa kohus kuulutas 19.12.2018 välja FSM-i pankroti. Kostja saatis võlgnikule

17.12.2018 kirja, milles teatas võlgnevusest ning andis selle tasumiseks viimase täiendava

tähtaja 20.12.2018. Kirjas hoiatati võlgnikku muuhulgas kindlustuse üldtingimuste p-st 3.1.6

tulenevatest tagajärgedest. Kostja teatas 28.12.2018 kirjas, et lõpetab kindlustuslepingu

võlgnevuse tõttu üldtingimuste p 3.1.6 alusel.

2-20-6673

3.2. Tulenevalt üldtingimuste p-st 3.1.6 vabanes kostja krediidikindlustuslepingust

tulenevatest kohustustest, sh FSM-i arvete faktooringuga tekitatud kahju hüvitamise

kohustusest. Mõlemad pooled tegutsesid majandus- ja kutsetegevuse raames. Kostja

kindlustas hagejat II ja võlgniku majandustegevusest tulenevate riskide realiseerumise eest.

Seega ei ole kohased hagejate viited VÕS § 427 lg-le 1, sest VÕS § 427 lg 2 p 5 lubab piirata

pooltevahelist seadusega seatud tasakaalu. Kohased ei ole ka viited võlaõigusseaduse üldosa

sätetele

(VÕS

§-le 195 jj). Seda seisukohta toetab ka VÕS § 452 lg 2 p 1, mille kohaselt võib

kindlustusandja tugineda oma kohustustest vabanemisele, kui kindlustusvõtja jättis tasumata

kindlustusmakse.

3.3. Üldtingimuste p 3.1.6 vabastab kostja ka kohustustest, mis tekkisid enne lepingu

ülesütlemist. Kindlustusmakse tasumine oli hageja I peamine lepinguline kohustus.

Arvestades, et tegemist on majandustegevuses tegutsevate isikutega ja võlgnik ega hageja II ei

tasunud tähtaegselt ega ka pärast 17.12.2018 kohustust, mis oli nende äriliste huvide keskmes,

on tegemist hageja ja võlgniku käitumisele kohase sanktsiooniga.

3.4. Kuna kostja vabanes kõikidest lepingu kohustustest, ei ole vaja kontrollida, kas hagejatel

on kehtivad nõuded.

Apellatsioonkaebus

4. Hagejad paluvad maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi jäeti rahuldamata ja

menetluskulud solidaarselt hagejate kanda. Hagejad paluvad teha uue otsuse, millega mõista

kostjalt hageja II kasuks välja kindlustushüvitis 353 764,24 eurot, 04.03.2025 seisuga

sissenõutavaks muutunud viivis 204 721,45 eurot ja seadusjärgses määras viivis põhinõudelt

alates 05.03.2025 kuni kohustuse täitmiseni. Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja

kanda.

4.1. Kaebuse kohaselt tuvastas kohus vääralt kostja kindlustuslepingu ülesütlemise kehtivuse

tagasiulatuvalt, jättes seejuures hindamata hagejate seisukohad ja tõendid.

4.2. Kohus leidis vääralt, et kostjal puudub üldtingimuste p 3.1.6 alusel kindlustushüvitise

tasumise kohustus ja et ta vabanes tekkinud kohustustest tagasiulatuvalt. Kindlustuslepingu

tagasiulatuvalt ülesütlemine ei ole võimalik. Kuna kindlustusjuhtumi saabumise hetkel

kindlustusleping kehtis, on kostja kohustatud kindlustushüvitise tasuma.

4.3. Kostja ei öelnud kindlustuslepingut kehtivalt üles, kuna ükski kostja teade ei vastanud

VÕS §-s 458 sätestatud nõuetele. Isegi, kui 17.12.2018 teade kehtib, saabus kindlustusjuhtum

enne teates määratud tähtaja saabumist. Seega ei olnud kindlustusandja kindlustuslepingut

kindlustusjuhtumi toimumise ajaks üles öelnud. Kostja ei saa tugineda VÕS § 458 lg-le 2.

4.4. Hagi rahuldamata jätmist ei saa põhjendada kohase sanktsiooni argumendiga. Kohtul

puudub pädevus sanktsioonide rakendamiseks, kohtu ülesanne on kohaldada õigust.

4.5. Maakohus andis VÕS § 452 lg 2 p-le 1 sisu, mis seadusest ei tulene.

4.6. Kohus jättis menetluskulud ebaõigesti solidaarselt hagejate kanda.

2-20-6673

Vastustaja seisukoht

5. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud

solidaarselt hagejate kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

6. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) §

657 lg 1 p 3 alusel tühistada osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata ja saata asi tagasi

esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus ei saa hagi ise

rahuldada, tuleb apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.

7. TsMS § 651 lg 1 kohaselt kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme

kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

Hagejad vaidlustavad maakohtu otsust osas, millega maakohus jättis hagi rahuldamata. Osas,

millega maakohus jättis hagi läbi vaatamata, ei ole maakohtu otsust vaidlustatud ja selles osas

on maakohtu otsus TsMS § 456 lg 2 p 1 ja lg 4 teise lause alusel jõustunud. Ringkonnakohtu

menetluses on seega hagejate nõue mõista kostjalt hageja II kasuks välja kindlustushüvitis

353 764,24 eurot seoses FSM-le esitatud kolme arve tasumata jätmisest tekkinud kahjuga.

Ringkonnakohus võtab kaebuse lahendamisel aluseks maakohtu tuvastatud asjaolud (vt p 3.1

ülal), mille üle pooled ei vaidle (TsMS § 652 lg 1 p 1). Maakohus ei ole nende asjaolude

tuvastamisel menetlusnorme rikkunud ja ringkonnakohus saab neist asja lahendamisel

lähtuda.

8. Maakohus leidis, et kostja vabanes hagejate ees kõikidest krediidikindlustuse lepingust

tulenevatest kohustustest, kuna ütles kindlustuslepingu 28.12.2018 üles. Maakohus tugines

selle järelduse tegemisel kostja lühiajaliste tehingute krediidikindlustuse üldtingimuste

p-le 3.1.6, mis näeb ette järgmist: Kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat

kindlustuspreemia makset tähtaegselt ning ei tee seda ka kindlustusandja poolt antud

täiendava tähtaja jooksul, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette teatamata üles öelda.

Ülesütlemisega vabaneb kindlustusandja kindlustuslepingust tulenevatest kohustusest (kd I tl

11–16). Maakohus jättis p-i 3.1.6 kohaldamisel aga tähelepanuta, et see kohaldub üksnes

olukorras, kus kindlustusandja on öelnud kindlustuslepingu üles. Maakohus ei ole aga kostja

28.12.2018 ülesütlemise avalduse kehtivust kontrollinud ja on seetõttu jätnud vastamata ka

hagejate väidetele selle kohta, et kindlustuslepingu ülesütlemise eeldused ei olnud

nõuetekohaselt täidetud. Maakohus kohaldas seeläbi ebaõigesti materiaalõiguse normi ning

rikkus ka menetlusõiguse norme, eelkõige kohtulahendi põhjendamise kohustust (TsMS § 436

lg 1 ja § 442 lg 8). Ringkonnakohus parandab selle eksimuse ja kontrollib üldtingimuste

p-i 3.1.6 kohaldumise eeldusi.

9. Lepingu ülesütlemisega kaasnevad õiguslikud tagajärjed vaid siis, kui ülesütlemise

formaalsed ja materiaalsed eeldused on täidetud. Kindlustuslepingu ülesütlemist olukorras,

kus kindlustusvõtja hilineb teise või järgneva kindlustusmakse tasumisega, reguleerib VÕS §

458, mille lg-te 1 ja 3 kohaselt, kui kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset

tähtaegselt, võib kindlustusandja kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis määrata

kindlustusvõtjale maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, ehitise kindlustamise korral

vähemalt ühekuulise tähtaja. Teates tuleb märkida tähtaja möödumise õiguslikud tagajärjed.

Kui kindlustusandja on määranud tasumiseks eelnimetatud tähtaja ning kindlustusvõtja ei ole

selle tähtaja jooksul kindlustusmakset tasunud, võib kindlustusandja kindlustuslepingu ette

teatamata üles öelda. Sisuliselt sama sätestab kindlustuslepingu üldtingimuste p 3.1.6 (vt p 8

2-20-6673

ülal). Seega pidid kindlustuslepingu ülesütlemiseks olema täidetud järgmised eeldused:

kindlustusvõtja ei tasu teist või järgnevat kindlustusmakset tähtaegselt (materiaalne eeldus),

kindlustusandja on andnud kindlustusvõtjale kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis

maksmiseks vähemalt kahenädalase tähtaja, hoiatades teates tähtaja möödumise õiguslikest

tagajärgedest (formaalsed eeldused).

9.1. Pooled ei vaidle selle üle, et lepingu ülesütlemise materiaalsed eeldused olid täidetud, s.t

et lepingujärgne (teine või järgnev) kindlustusmakse oli tasumata (vt 29.04.2026 istungi

protokoll, ajamärge 00.49.07 jj). Õige on hagejate seisukoht, et 28.12.2018 lepingu

ülesütlemise ajal olid täitmata lepingu ülesütlemise formaalsed eeldused.

9.2. Kostja saatis hagejatele kindlustuslepingu ülesütlemise hoiatuse ja teate kohustuse

täitmiseks täiendava tähtaja määramise kohta 17.12.2018 (kd I tl 69–71). Kiri saadeti

kindlustuslepingus märgitud e-posti aadressile ja hagejad ei ole väitnud, et kindlustusvõtja ei

oleks seda kätte saanud. Kostja selgitas kirjas, et hoiatuse saatmise seisuga võlgnes

kindlustusvõtja kostjale kolmanda kindlustuspreemia osamakse ja krediidilimiidi tasud.

Kostja andis võlgnikule kohustuse vabatahtlikuks täitmiseks täiendava tähtaja kuni

20.12.2028 ja selgitas, et võla tasumata jätmise korral ütleb kostja kindlustuslepingu üles.

Õige on hagejate seisukoht, et nimetatud kiri ei vasta VÕS § 458 lg-st 1 tulenevatele nõuetele.

Nimelt tuleneb VÕS § 458 lg-st 1, et kindlustusvõtjale tuleb kindlustusmakse tasumiseks

määrata vähemalt kahenädalane tähtaeg. Kostja määras aga üksnes kolm päeva.

9.3. Ekslik on kostja seisukoht, nagu tuleks kohustuse täitmiseks anda mõistlik aeg VÕS §

114 lg 1 tähenduses, mis on nädal aega või isegi kolm päeva. Kindlustuslepingute puhul

reguleerib mõistliku täiendava tähtaja pikkust seadus, nimelt VÕS § 458 lg 1, mis näeb ette, et

täiendav tähtaeg peab olema vähemalt kaks nädalat. Olukorras, kus mõistliku aja pikkust

reguleerib seadus, ei saa selle mõistlikkust määrata diskretsiooniotsusega teisiti, nagu soovib

kostja. Seda ei muuda asjaolu, et tegemist on majandus- ja kutsetegevuses tegutsevate isikute

vahel sõlmitud krediidikindlustuslepinguga, mille korral VÕS § 427 lg-st 1 tulenevad

lepinguvabaduse piirangud ei kehti (VÕS § 427 lg 2 p 5). Pooltevaheline leping ega selle

üldtingimused etteteatamistähtaja pikkust seaduses sätestatust erinevalt ei reguleeri (vt ka

29.04.2026 istungi protokoll, ajamärge 00.44.18). Seega tuleb lähtuda seaduses sätestatud

tähtajast. Eeltoodu tõttu ei vastanud 17.12.2018 esitatud teade seaduses sätestatud

sisunõuetele. Sellises olukorras ei loeta täiendavat tähtaega määratuks ja kindlustusandjal ei

tekkinud lepingu ülesütlemise õigust (vt ka VÕS III komm (2021), § 458, p 3.1). Enamgi

veel, isegi kui pikendada kostja poolt määratud ebamõistlikku tähtaega VÕS § 114 lg 1

kolmanda lause alusel seadusest tuleneva tähtajani, ei olnuks see tähtaeg kostja poolt lepingu

ülesütlemise ajaks möödunud. Kostjal ei olnud seega 28.12.2018 seisuga lepingu

ülesütlemiseks alust.

9.4. Eeltoodud järeldust ei muuda kostja viide, et hagejatele anti võimalus kohustus täita juba

varem. Nimelt saadeti kostja raamatupidamissüsteemist 05.12.2018 ja 12.12.2018 teated selle

kohta, et kindlustusvõtjal on tasumata arveid ja need palutakse tasuda esimesel võimalusel.

Tasumata arve oli lisatud e-kirjade manusesse (kd I tl 90–93). Ka need teated ei vasta

seaduses sätestatud sisunõuetele. 05.12.2018 ega 12.12.2018 kirjas ei ole määratud

kindlustusvõtjale kohustuse täitmiseks täiendavat tähtaega ega hoiatatud teda kohustuse

täitmata jätmise tagajärgede eest, nagu nõuab VÕS § 458 lg 1. Kolleegium ei nõustu kostjaga,

et kui täiendavat tähtaega märgitud ei ole, saab selleks lugeda mõistliku tähtaja VÕS § 114 lg

1 järgi. Iseenesest on õige, et juhuks, kui võlausaldaja nõuab kohustuse täitmist, kuid ei määra

selleks täiendavat tähtaega, sätestab VÕS § 114 lg 1 teine lause reegli, mille järgi eeldatakse,

et täitmiseks on antud mõistlik täiendav tähtaeg. Siinsel juhul see säte aga ei kohaldu. Nimelt

2-20-6673

sätestab VÕS § 458 lg 1 erisuse üldnormiks olevast § 114 lg-st 1 ja kohustab kindlustusandjat

määrama kohustuse täitmiseks kirjalikku taasesitamist võimaldavas vormis vähemalt

kahenädalase tähtaja ning hoiatama tähtaja mööda laskmise õiguslikest tagajärgedest.

Kindlustuslepingutele sätestatud erisuse eesmärk on tagada, et võlgnikule on kohustuse

täitmiseks täiendava tähtaja määramise teatest selgelt aru saada, et talle antakse viimane

võimalus kohustus täita ja mis on tähtaja järgimata jätmise tagajärg. Kuna kostja ei ole

05.12.2018 ega 12.12.2018 teadetes peale maksekohustuse meeldetuletamise ühtegi tähtaega,

selgitust ega hoiatust andnud, on teatele seaduses sätestatud sisunõudeid rikutud. Nagu ülal

märgitud, ei loeta sellises olukorras täiendavat tähtaega määratuks ja kindlustusandjal ei teki

lepingu ülesütlemise õigust.

9.5. Kostja väide, nagu oleks lepingu ülesütlemise eest hoiatamise kord reguleeritud siinsel

juhul lepinguga seaduses sätestatust erinevalt, ei ole õige. Kindlustusleping ega selle

üldtingimused täiendava tähtaja määramise sisu ega vorminõudeid ei reguleeri. Seega

kohaldub VÕS § 458.

9.6. Eeltoodu tõttu ei vastanud 05.12.2018, 12.12.2018 ega 17.12.2018 teated seadusest

tulenevatele sisunõuetele ja kostja ei saa neile lepingu ülesütlemise alusena tugineda. Lepingu

ülesütlemise formaalsed eeldused ei olnud seega täidetud ja lepingu 28.12.2018 ülesütlemise

avaldus on toimetu. Sellises olukorras ei kohaldu ka üldtingimuste p 3.1.6 teine lause ja kostja

ei saa ka sellele kindlustushüvitise väljamaksmisest keeldumisel tugineda. Maakohtu järeldus,

nagu oleks kostja vabanenud kindlustuslepingust tulenevatest kohustustest lepingu

ülesütlemise tõttu üldtingimuste p 3.1.6 alusel, ei ole seega õige.

10. Kostja tugineb kohustuse täitmisest keeldumisel ka VÕS § 458 lg-le 2, mis näeb ette, et

kui kindlustusandja on määranud kindlustusmakse tasumiseks täiendava tähtaja ning

kindlustusjuhtum toimub pärast selle tähtaja möödumist, ilma et kindlustusvõtja oleks

kindlustusjuhtumi toimumise ajaks kindlustusmakset tasunud, vabaneb kindlustusandja oma

täitmise kohustusest, välja arvatud juhul, kui kindlustusmakse tasumata jätmine toimus

kindlustusvõtjast mittetuleneva asjaolu tõttu. Kolleegium tuvastas ülal, et kostja 05.12.2018,

12.12.2018 ega 17.12.2018 ülesütlemise teated ei vastanud VÕS § 458 lg-s 1 sätestatud

sisunõuetele. Seejuures ei määratud 05.12.2018 ja 12.12.2018 teadetes üldse tähtaega. Isegi

kui lähtuda 17.12.2018 määratud nõuetele mittevastavast tähtajast, ei olnud see

kindlustusjuhtumi toimumise ajaks möödunud. Selle üle, et kindlustusjuhtum toimus

19.12.2018 pooled ei vaidle (vt ka 29.04.2026 istungi protokoll, ajamärge 00.06.19–

00.07.00). Eeltoodu tõttu ei saa kostja kohustusest täitmisest keeldumisel tugineda ka VÕS §

458 lg-le 2.

11. Ringkonnakohus märgib vastuseks poolte apellatsioonimenetluses esitatud väidetele veel

järgmist. Kolleegium ei nõustu kostja ja maakohtuga, nagu tuleneks üldtingimuste p 3.1.6

teisest lausest kindlustusandjale selgelt õigus keelduda pärast lepingu ülesütlemist kõikidest

kindlustuslepingust tulenevatest, sh enne lepingu ülesütlemist tekkinud ja sissenõutavaks

muutunud kohustustest. Lepingu sõnastusest see ei tulene. Kolleegium pöörab tähelepanu

asjaolule, et ülesütlemine on eritermin, mis on defineeritud võlaõigusseaduse üldosas

(eelkõige § 195) ning seda on täpsustatud õiguskirjanduses ja kohtupraktikas. VÕS § 195 lg 2

teise lause kohaselt jäävad lepingust kuni selle ülesütlemiseni tekkinud õigused ja kohustused

kehtima. Lepingu ülesütlemine ei ole seega võimalik tagasiulatuvalt ja sellega kaasnevad

õiguslikud tagajärjed saavad tekkida üksnes edasiulatuvalt pärast avalduse vastaspoolele

kättetoimetamist või tahteavalduses või seaduses määratud tähtaja möödumist (vt nt RKTKo

28.09.2016, 3-2-1-71-16 ja seal viidatud praktika). Seejuures on ekslik ka maakohtu

seisukoht, nagu ei kohalduks võlaõigusseaduse üldosa sätted eriosas reguleeritud

2-20-6673

kindlustuslepingutele. Võlaõigusseaduse üldosa sätted laienevad kõikidele võlasuhetele

niivõrd, kuivõrd erisätetes ei ole ette nähtud teisiti. Kindlustuslepingut reguleerivad sätted ei

sisusta ülesütlemise mõistet VÕS § 195 sätestatust erinevalt. Kuna siinsel juhul ei nähtu

kindlustuslepingust ega selle üldtingimustest, et pooled oleksid defineerinud ülesütlemise

mõiste selle seaduses sätestatud tähendusest erinevalt, ei tõusetu küsimust ka sellise

võimaliku tüüptingimuse kehtivusest. Eeltoodud seisukohta ei muuda ka asjaolu, et lepingusse

ei ole seaduse teksti tervikuna ümber kirjutatud.

12. Eeltoodust tulenevalt on ekslik maakohtu järeldus, nagu oleks kostja vabanenud

kindlustuslepingust tulenevate kohustuste täitmisest üldtingimuste p 3.1.6 alusel. Samuti ei

ole kostja vabanenud kohustustest VÕS § 458 lg 2 alusel. Maakohtu otsus tuleb seetõttu

tühistada. Kuna maakohus hindas üksnes kostja väidet kindlustushüvitise maksmisest

keeldumise õiguse kohta ega hinnanud poolte muid väiteid ja vastuväiteid selle kohta, kas

hagejatel on kostja vastu kindlustuslepingust tulenev kindlustushüvitise tasumise nõue, tuleb

asi saata tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks. TsMS § 9 lg 3 kohaselt ei saa kõrgema

astme kohus lahendada asja sisuliselt enne, kui seda on teinud vahetult madalama astme

kohus. Apellatsioonkaebus rahuldatakse seetõttu osaliselt.

13. Kolleegium pöörab maakohtu tähelepanu ka asjaolule, et maakohus ei ole oma otsuse

resolutsioonis lahendanud hagejate põhinõudelt arvestatud viivisenõuet. Maakohtu otsus on

seega vastuolus ka TsMS § 442 lg-ga 5, mille kohaselt tuleb otsuse resolutsiooniga lahendada

selgelt ja ühemõtteliselt kõik poolte nõuded. Asja uuel läbivaatamisel tuleb maakohtul võtta

seisukoht ka hagejate viivisenõude osas.

14. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse, tuleb see tühistada ka menetluskulude

jaotuse osas. Menetluskulude jaotuse määrab kindlaks maakohus asja uuel läbivaatamisel

(TsMS § 173 lg 3 teine lause).

15. Hagejad esitasid TsMS § 53 lg 2 esimese lause alusel taotluse parandada ringkonnakohtu

29.04.2026 istungi protokolli ajamärkel 00.47.04 kohtu järgmine küsimus: Kas leping lõppes

või ei lõppenud 08.12?. Hagejad juhtisid tähelepanu sellele, et lepingu ülesütlemise avaldus

esitati 28.12, mitte 08.12. Kostja taotlusele vastuväiteid ei esitanud. Ringkonnakohus nõustub

hagejatega. Protokollis on ilmne ebatäpsus, mis tuleb parandada selliselt, et viidatud

ajamärkel loetakse 08.12 asemel õigeks kohtu poolt tegelikult silmas peetud kuupäev 28.12.

(allkirjastatud digitaalselt)