1-24-2367/70 · Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Otsuse tegemise kuupäev, koht

ja asja läbivaatamise viis

18. mai 2026, Tallinn,

kirjalik menetlus

Kriminaalasja number

1-24-2367

Kohtukoosseis

Eesistuja Markus Kärner, liikmed Mati Maksing ja Kairi

Piirisild

Kohtuasi

Madis Pertseli süüdistuses karistusseadustiku (KarS) §

199 lg 2 p 7, 9; § 203 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi

Vaidlustatud kohtulahend ja

menetluse liik

Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus

lühimenetluses

Kaebuse esitaja ja kaebuse liik

Madis Pertseli kaitsja Yaroslav Radziwill, apellatsioon

Süüdimõistetu

Madis Pertsel

isikukood: 39011040243; XXX; XXX; Eesti Vabariigi

kodakondsusega;

kehtivad

kriminaalkaristused

puuduvad. Kahtlustatavana kinni peetud 20.03.2023–

21.03.2023, s.o 2 päeva. Tõkendit ei ole kohaldatud

Kaitsja

vandeadvokaat Yaroslav Radziwill

Kannatanu

Osaühing Q (registrikood: XXXXXXXX)

Kannatanu esindaja

vandeadvokaat Rainer Kuulme

1-24-2367

RINGKONNAKOHUS OTSUSTAB:

1. Rahuldada kannatanu 11.03.2026 ning 20.04.2026 taotlused ja kaitsja 12.03.2026

taotlus ning võtta taotlustele lisatud tõendid asja juurde.

2. Tühistada Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus osas, millega maakohus:

2.1. rahuldas Osaühingu Q tsiviilhagi saamata jäänud tulu nõudes ning mõistis

Madis Pertselilt kannatanu kasuks välja enam kui 3527 eurot 26 senti otsese

varalise kahju hüvitiseks;

2.2. mõistis Madis Pertselilt Osaühingu Q kasuks välja 488 eurot Osaühingu Q

valitud esindajale makstud kulude katteks;

2.3. määras, et Osaühingu Q poolt valitud esindajale makstud tasu 488 eurot

jääb riigi kanda.

3. Tühistatud osas teha uus otsus, millega:

3.1. Jätta Osaühingu Q tsiviilhagi rahuldamata 59 000 euro ulatuses, s.o

saamata jäänud tulu nõudes.

3.2. Mõista Madis Pertselilt kannatanu Osaühingu Q kasuks välja 234

eurot kriminaalmenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

Ülejäänud kannatanu menetluskulud jätta kannatanu enda kanda.

4. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.

5. Apellatsioon rahuldada osaliselt.

6. Määrata Advokaadibüroole Radziwill vandeadvokaadi Yaroslav Radziwill poolt

süüdimõistetule asja teistkordsel arutamisel apellatsioonimenetluses osutatud

riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 267 eurot 84 senti (sh

käibemaks). Jätta see kulu Eesti Vabariigi kanda.

7. Jätta Eesti Vabariigi kanda ka Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2025. a

otsusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu 175 eurot 68 senti.

8. Mõista Eesti Vabariigilt Osaühingu Q kasuks välja 1050 eurot

apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

9. Otsuse tervikresolutsioon Osaühingu Q tsiviilhagi ning sellega seotud

menetluskulude osas (maakohtu otsuse resolutsiooni „Tsiviilhagid“ punkt 7 ning

„Menetluskulud“ punktid 2 ja 4) on järgmine:

9.1. Rahuldada Osaühingu Q tsiviilhagi osaliselt ning mõista Madis

Pertselilt Osaühingu Q kasuks välja 3527 eurot 26 senti otsese varalise

kahju hüvitiseks.

2(15)

1-24-2367

9.2. Jätta Osaühingu Q tsiviilhagi rahuldamata 59 000 euro ulatuses, s.o

saamata jäänud tulu nõudes.

9.3. Mõista Madis Pertselilt Osaühingu Q kasuks välja 234 eurot valitud

esindajale kohtueelses menetluses ja maakohtus makstud tasu

katteks.

9.4. Mõista Eesti Vabariigilt Osaühingu Q kasuks välja 1050 eurot

apellatsioonimenetluses valitud esindajale makstud tasu katteks.

9.5. Ülejäänud Osaühingu Q menetluskulud jätta tema enda kanda.

9.6. Määrata Advokaadibüroole Radziwill vandeadvokaadi Yaroslav

Radziwill poolt süüdimõistetule asja teistkordsel arutamisel

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi

õigusabi tasu suuruseks 267 eurot 84 senti (sh käibemaks). Jätta see

kulu Eesti Vabariigi kanda.

9.7. Jätta Eesti Vabariigi kanda ka Tallinna Ringkonnakohtu 27.

veebruari 2025. a otsusega kindlaks määratud riigi õigusabi tasu 175

eurot 68 senti.

OTSUSE VAIDLUSTAMISE KORD

Ringkonnakohtu otsuse saab vaidlustada Riigikohtus esitades selle peale kassatsiooni.

Kassatsioon esitatakse Riigikohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates ringkonnakohtu otsuse

avalikult teatavakstegemisest. Kannatanu ja süüdimõistetu saavad kassatsiooni esitada üksnes

advokaadi vahendusel. Riigikohtusse kaebamise kord on sätestatud kriminaalmenetluse

seadustiku (KrMS) 12. peatüki 1. jaos.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus

1. Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a otsusega tunnistati Madis Pertsel

karistusseadustiku (KarS) § 199 lg 2 p 7, 9; § 203 lg 1 ja § 424 lg 1 järgi süüdi. Ühtlasi

rahuldati kannatanute tsiviilhagid, mh Osaühingu Q otsese varalise kahju ning saamata

jäänud tulu nõue 62 527,26 eurot.

2. M. Pertsel tunnistati KarS § 203 lg 1 järgi süüdi selles, et ta süütas 17–18. detsembril 2022

Osaühingule Q kuuluva hoone kõrval asuvad euroalused, mille tulemusena süttis ka

hoone. Sellega tekitati Osaühingule Q varalist kahju 187 467,11 eurot, s.o enam kui

oluline kahju.

3. Maakohus leidis, et kuna kindlustusandja kompenseeris põlenguga tekitatud kahjust 183

939,85 eurot, on hüvitamata kahju 3527,26 eurot, mis tuleb süüdistatavalt välja mõista.

Rahuldada tuleb ka kannatanu nõue saamata jäänud tulu osas. Arvestades majandusaasta

aruannet, on saamata jäänud tuluks 59 000 eurot. Kokku tuleb seega süüdistatavalt

kannatanu kasuks välja mõista 62 527,26 eurot.

3(15)

1-24-2367

Kaitsja Y. Radziwilli apellatsioon

4. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Pertseli kaitsja Y. Radziwill, kes vaidlustab

otsuse üksnes süüdistatavalt Osaühingu Q kasuks välja mõistetud kahju osas. Apellant

palub selles osas maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega jätta hagi

rahuldamata.

5. Majandusaasta aruandest ei piisa saamata jäänud tulu tõendamiseks. Põleng võis osaliselt

piirata hoone kasutamise võimalust, kuid kahjustused ei olnud piisavad, et saaks rääkida

terve äritegevuse seiskamisest. Ei ole eluliselt usutav, et hoonet ei saanud nii kaua

kasutada. Lisaks näitab majandusaasta aruanne, et 2023. a müügitulu ei muutunud

võrreldes 2022. aastaga. Samuti ei muutunud tööjõukulud. Järelikult oli hoone osaliselt

kasutusel või see ei mänginud äritegevuses rolli. Saamata jäänud tulu ei saanud kuidagi

seotud olla ka COVID pandeemiaga või sellest taastumisega. Kuna majandusaasta

aruanne esitatakse tagasiulatuvalt, on põhjust arvata, et kannatanu paisutas oma kahjumit

ja ei kajastanud raamatupidamises kindlustuse väljamakset. Nagu kohus ise välja toob, ei

olnud märkimisväärseid erisusi kuludes, kuigi vaid eelneval aastal oli kasum 6 korda

väiksem. Kannatanu pidanuks esitama lepingud, mille järgi saaks järeldada, et 2023. a

oleks reaalne tegevus toimunud samas tempos. Nõue tulnuks jätta rahuldamata.

6. Samuti on puudulik varalise kahju tõendamine. Dokumentidest on näha, et kindlustus on

hüvitamata jätnud 3212,26 eurot, kuid kannatanu ei ole tõendanud, mis kaubaga

konkreetselt tegu oli, mis seisundis see kaup oli ja miks selle hind oli selline nagu

kannatanu väidab.

Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2025. a otsus

7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas 27. veebruaril 2025 maakohtu otsuse osas, millega

süüdistatav tunnistati KarS § 203 lg 1 järgi süüdi ja teda karistati, ning osas, millega

süüdistatavale mõisteti KarS § 64 lg 1 alusel liitkaristus ning see jäeti tingimisi täitmisele

pööramata, kannatanu tsiviilhagi rahuldamise, menetluskulu hüvitamise ja asitõendite

osas. KarS § 203 lg 1 järgi esitatud süüdistust ja kannatanu tsiviilhagi ning nendega seotud

menetluskulu, samuti asitõendeid puudutavas osas saatis ringkonnakohus kriminaalasja

maakohtule uueks arutamiseks. Ülejäänud kuritegude eest mõistis kohus süüdistatavale

uue liitkaristuse, jättes selle KarS § 73 lg 1 alusel tingimisi täitmisele pööramata. Samuti

muutis ringkonnakohus kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustust. Muus osas jäi

maakohtu otsus muutmata. Apellatsioonimenetluse kulu jäeti riigi kanda.

Riigikohtu 6. märtsi 2026. a otsus

8. Riigikohtu 6. märtsi 2026 otsusega tühistati Tallinna Ringkonnakohtu 27. veebruari 2025.

a otsus osas, millega ringkonnakohus tühistas Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a

otsuse, tegi tühistatud osas osaliselt uue otsuse ja saatis kriminaalasja osaliselt uueks

arutamiseks maakohtule ning jättis kaitsjale apellatsioonimenetluses määratud riigi

õigusabi riigi kanda ja mõistis riigilt Osaühingule Q apellatsioonimenetluse kulu katteks

välja hüvitise. Harju Maakohtu 19. septembri 2024. a otsus jõustati osas, millega Madis

Pertsel tunnistati süüdi ja teda karistati KarS § 203 lg 1 järgi, talle mõisteti KarS § 64 lg 1

alusel liitkaristus, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel, eelvangistus arvati karistusaja

hulka, karistus jäeti tingimisi täitmisele pööramata, otsustati asitõenditega toimimine ning

süüdistatavalt mõisteti riigi kasuks välja menetluskulu hüvitis. Kannatanu tsiviilhagi ja

sellega seotud kannatanu menetluskulu hüvitamise, samuti kogu apellatsioonimenetluse

4(15)

1-24-2367

kulu hüvitamise osas, saadeti kriminaalasi uueks arutamiseks Tallinna Ringkonnakohtule

KrMS § 310 lg-s 4 ette nähtud kohtukoosseisus.

Menetlus ringkonnakohtus

9. Tallinna Ringkonnakohus teavitas 6. märtsil 2026 kohtumenetluse pooli asja uuest

arutamisest apellatsioonimenetluses.

10. Enne apellatsiooni menetlusse võtmist, KrMS § 322 lg-s 3 sätestatud tähtaja jooksul,

esitasid seisukoha kannatanu esindaja, prokuratuur ning kaitsja.

11. Tallinna Ringkonnakohtu esimehe 12. märtsi 2026. a määrusega määrati kohtukoosseisuks

eesistuja Markus Kärner ning liikmed Mati Maksing ja Kairi Piirisild.

12. Ringkonnakohus määras 6. aprillil 2026 asja läbivaatamise kirjalikus menetluses ning

selgitas pooltele, millised on tsiviilhagis esitatud nõuete õiguslikud eeldused ja millised

asjaolud on pooltel tarvis esile tuua ja tõendada. Pooltele anti seisukohtade esitamiseks

aega kuni 21. aprillini 2026, seejärel said pooled kuni 28. aprillini 2026 esitada seisukohti

või vastuväiteid teise poolte seisukohtadele ja taotlustele. Selle tähtaja jooksul esitas

täiendava seisukoha ja tõendid üksnes kannatanu esindaja.

Kannatanu esindaja R. Kuulme 11. märtsi 2026. a seisukoht

13. Kannatanu esindaja palub jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

Täiendavate tõenditena esitab kannatanu Osaühingu Q 2023. a majandusaasta aruande

ning 2022–2025. a kasumiaruande.

14. Jõustunud otsusega on tuvastatud, et M. Pertsel süütas tootmishoone. Vaidluse all ei ole

tema tegu; kannatanule kahju tekkimine, s.o hoone ja vara kahjustumine ning hoone

kasutamise võimatus; põhjuslik seos teo ja kahju vahel ning M. Pertseli teo õigusvastasus

(VÕS § 1045 lg 1 p-d 5-7).

15. Varalise kahju suurust 3527,26 eurot tõendavad Seesam kindlustuse maksmisotsused. Aia

taastamiskulude osas ka U OÜ hinnapakkumine. Kannatanu on esitanud tõendid, kaitsja

aga vastuväiteid tõendanud pole. Lisaks on Riigikohtu otsuse järel jõustunud maakohtu

otsus M. Pertseli süüküsimuses, millega mh tuvastati varalise kahju kogusumma 187

467,11 eurot.

16. Saamata jäänud tulu osas on maakohus õigesti tuvastanud, et hagi esitamise hetkeks, s.o

28.03.2024 oli hoone taastamata ja kasutuskõlbmatu. Põleng toimus 18.12.2022, mistõttu

ei olnud kannatanul võimalik hoonet kasutada enam kui aasta vältel. Kannatanu esitatud

2022. a majandusaasta aruande järgi oli 2022. a ärikasum 59 003 eurot. Sellega on

tõendatud, et kannatanul oli tulu saamise tõenäosus vähemalt 59 000 eurot. Selle väite

saab ümber lükata vaid teise tõendiga. Seda aga esitatud ei ole. Kaitsja viidatud 2023. a

majandusaasta aruandest nähtub samuti, et kasum jäi teenimata. Nimelt kujunes 2023. a

kahjumiks 8058 eurot.

17. Põlengu tõttu ei olnud võimalik jätkata metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmist,

mistõttu kaotas kannatanu sellest valdkonnast saadava tulu. See nähtub ka 2023. a

majandusaasta aruande kahjumist. Tootmishoone taastati 2024. a. Seejärel oli kannatanul

võimalik senine äritegevus järk-järgult varasemale tasemele viia. 2024. a kasum oli 17

416,45 eurot, 2025. a 55 209,99 eurot. Seda tõendab lisatud kasumiaruanne perioodist

5(15)

1-24-2367

2022–2025. Kui ringkonnakohus ei nõustu, et saamata jäi 59 000 eurot, tuleb

ringkonnakohtul kahju suurus kindlaks määrata VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 järgi.

Kaitsja Yaroslav Radziwilli 12. märtsi 2026. a seisukoht

18. Saamata jäänud tulu ei ole tõendatud. Kannatanu argumentatsioon põhineb ühe

majandusaasta tulemuse üldistamisel. 2022. a kasumist ei saa järeldada seda, milline tulu

jäi 2023. a teenimata. Ka kasumiaruandest nähtub, et ettevõtte majandustulemused on

aastate lõikes märkimisväärselt kõikunud. Seega ei ole ettevõtte kasum stabiilne ega

võimalda ühe aasta tulemuse põhjal teha usaldusväärset prognoosi. Täiendava tõendina

esitab kaitsja Osaühing Q 2021. a majandusaasta aruande.

19. Kannatanu ei ole esitanud tõendeid ka selle kohta, milline tulu oleks 2023. a tegelikult

teenitud. Ka 11. märtsi 2026. a seisukohas puuduvad viited konkreetsetele tellimustele,

pooleliolevatele töödele, täitmata jäänud lepingutele jmt.

20. Arvestatud ei ole ka ettevõtte kulustruktuuriga. Kasumiaruandest nähtub, et ettevõtte

tegevuskulud moodustavad väga suure osa käibest, sh on märkimisväärsed erinevad

tegevuskulud, tööjõukulud ja põhivara kulum. Seega ei saa eeldada, et 2022. a kasum

oleks automaatselt kordunud järgmisel aasta.

21. Kannatanu on valinud võrdlusperioodiks üksnes endale soodsa majandusaasta. Näiteks oli

2020. a ärikasum 16 768 eurot ja 2021. a vaid 8739 eurot. Selline valikuline võrdlus ei

võimalda teha usaldusväärset järeldust ettevõtte tavapärase kasumipotentsiaali kohta.

Prokuratuuri 12. märtsi 2026. a seisukoht

22. Prokuratuur märgib, et ei ole KrMS § 310 lg 5 järgi kohtumenetluse pooleks. Kannatanu

esindaja esitatud tõendid on võimalik vastu võtta. Arusaamatuks jääb, mille põhjal on

kannatanu valinud aruanded alates 2022. a, mitte varasemast, nt 2021. a, kui kasumitel oli

tohutu erinevus. Kannatanu esindaja tähelepanu juhiti kohtueelses menetluses korduvalt

sellele, et saamata jäänud tulu tuleb täpsemini tõendada. 2023. a võimalikku tulu saanuks

prognoosida muude tõendite alusel, nt lepingud, millest nähtuvad täitmata jäänud

tellimused, kirjavahetus ostjate-tellijatega jms.

Kannatanu esindaja R. Kuulme 20. aprilli 2026. a seisukoht

23. Kaupade kahjustamisega tekitatud otsest varalist kahju 3212,26 eurot (kokku 10 707,52

eurot, millest kindlustus hüvitas 7495,26 eurot) tõendab Seesam kindlustuse

maksmisotsus. Täiendava tõendina esitab kannatanu kindlustusele esitatud kahjustatud

kaupade nimekirja, kaupade ostuarved ja fotod kahjustatud kaupadest. See tõendab

kahjustatud kauba esemeid, kaupade väärtust ja faktilist asjaolu, et nimekirjas toodud kaup

sai M. Pertseli korraldatud põlengu tõttu kahjustada.

24. Kannatanu leiab, et süüdimõistetu tegevus oli õigusvastane ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi.

Tegemist oli heade kommete vastase tahtliku käitumisega. M. Pertsel süütas esmalt

kannatanule kuuluva hoone aia taga seisva euroaluste hunniku ja seejärel hiljem hoone

seina ääres asuvad euroalused. Seega tuleb asuda seisukohale, et M. Pertseli sooviks ja

tahteks oli tegelikkuses ka hoone süütamine. Isegi kui asuda seisukohale, et M. Pertsel

hoone süütamist ei soovinud, pidi ta teadma või vähemalt möönma, et sellise tegevuse

tagajärjel hoone süttib. See on tuvastatud ka maakohtu otsusega, mis annab kannatanule

õiguse nõuda saamata jäänud tulu ka VÕS § 1045 lg 1 p 8 järgi.

6(15)

1-24-2367

25. Vastuseks ringkonnakohtu selgitusele, et hagis toodud asjaoludel oleks võimalik nõuda

saamata jäänud tulu hüvitamist siis, kui käsitada süüdimõistetu tegevust õigusvastase

majandus- või kutsetegevusse sekkumisena VÕS § 1045 lg 1 p 6 mõttes, märgib

kannatanu, et M. Pertseli tegu oli vahetult suunatud kannatanu majandustegevuse

seiskamisele. Olles teadlik, et põlengu tagajärjel süttib hoone, saab M. Petselile omistada

eesmärgi oma tegevusega hävitada tootmishoone ja sellega omakorda peatada igasugune

majandustegevus tootmishoones.

26. Saamata jäänud tulu tõendamiseks esitab kannatanu täiendava tõendina:

a) Väljavõtted kahjustatud hoone piltidest Google mapsist seisuga 2024, mis

tõendavad, et ka 2024. a juulis oli hoone taastamata ja kasutuskõlbmatu;

b) Raamatupidamisprogrammi väljavõtted metalli ostmise kohta perioodist 2021–2022

(s.o enne põlengut) ja 2023–2024 (s.o pärast põlengut), mis tõendavad, et pärast

põlengu toimumist lõppes kannatanu senine majandustegevus –

metallkonstruktsioonide tootmine – täielikult, mistõttu ei saanud sellest tegevusest

enam tulu teenida, sest põlenud hoones ei saanud enam metallkonstruktsioone toota.

On ka üldteada, et metallkonstruktsioone toodetakse metallist ning viidatud

tõenditest nähtub, et 2023–2024 oli kannatanu ostetud metalli kogus 0 kg.

27. Kui ringkonnakohus leiab, et saamata jäänud tulu suurus on tõendamata, tuleb hüvitis

määrata VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 lg 1 alusel.

28. Kannatanu esitab ka alternatiivse nõude, mille palub rahuldada siis, kui saamata jäänud

tulu nõuet ei rahuldata. Sel juhul palub kannatanu hüvitada kasutamiseelised 49 867,8

eurot. Selleks annab aluse VÕS § 132 lg 4. Tootmishoone oli kannatanule vajalik

majandustegevuses, seda tõendavad ka kannatanu ütlused. Kasutuseelise väärtuseks tuleb

lugeda sarnase kinnisasja eest makstav kohalik keskmine üüritasu. Kannatanu

tootmishoonega samas asukohas ja sarnaste hoonete tavapäraseks üürihinnaks on 6,8 eurot

ruutmeetri eest kuus, mille tõendamiseks esitab kannatanu üürikuulutuse. Kannatanu

hoone tavaäraseks üürihinnaks on seega 3324,52 eurot kuus (6,8 × 488,9), mistõttu on

perioodi 18. detsember 2022 – 19. märts 2024 osas saamata jäänud kasutuseelise

väärtuseks kokku 49 867,8 eurot (15 × 3324,52).

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

29. Ringkonnakohus rahuldab apellatsiooni osaliselt ning tühistab maakohtu otsuse osas,

millega süüdimõistetult mõisteti kannatanu kasuks välja saamata jäänud tulu hüvitis 59

000 eurot. Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue otsuse, millega jätab kannatanu hagi

saamata jäänud tulu nõudes rahuldamata. Maakohtu otsuse osalise tühistamise tõttu

muudab ringkonnakohus maakohtu otsust ka menetluskulude osas.

(I) Menetluslikud küsimused

30. Kannatanu apellatsioonile esitas kirjaliku seisukoha ka prokuratuur. Kuna prokuratuur ei

ole tsiviilhagi esitanud, ei ole ta KrMS § 310 lg 5 järgi menetlusosaline. Seega jääb

prokuratuuri seisukoht tähelepanuta.

31. Kannatanu esindaja esitas apellatsioonimenetluses täiendavate tõenditena:

a) Osaühing Q 2023. a majandusaasta aruande;

7(15)

1-24-2367

b) Osaühing Q 2022–2025. a kasumiaruande;

c) kindlustusele esitatud kahjustatud kaupade nimekirja;

d) kaupade ostuarved;

e) fotod kahjustunud kaupadest;

f)

väljavõtted tootmishoonet kujutavatest Google maps piltidest seisuga 2024;

g) raamatupidamisprogrammi väljavõtted metalli ostmise kohta perioodist 2021–2022

ja 2023–2024.

32. Kaitsja esitas täiendava tõendina Osaühingu Q 2021. a majandusaasta aruande.

33. Kohtumenetluse pooltel tõendite lubatavuse ja asjakohasuse osas vastuväiteid ei olnud,

seega võtab kolleegium poolte esitatud täiendavad tõendid asja juurde.

(II) Otsene varaline kahju

34. Hagiavalduse järgi tekitas süüdimõistetu kannatanule tootmishoone süütamisega varalist

kahju 3527,26 eurot. Täpsemalt tekitati kahju tootmishoones asunud kaupade

kahjustamisega 3212,26 eurot ning kinnistul asunud aia kahjustamisega 315 eurot.

Maakohus rahuldas hagi, ent ei selgitanud nõuetekohaselt välja nõude materiaalõiguslikke

eeldusi ega seda, kas ja millise kahju tekitas süüdimõistetu kannatanu kaupade

rikkumisega (vt Riigikohtu otsuse p 19).

35. Ehkki apellant taotleb kannatanu tsiviilhagi tervikuna rahuldamata jätmist, ei esitata

apellatsioonis ühtegi vastuväidet aia taastamiskulude osas. Niisiis on

apellatsioonimenetluses vaidluse all üksnes see osa otsese varalise kahju hüvitamise

nõudest, mis seondub kahjustatud kaupadega.

36. Ringkonnakohus selgitab esmalt nõude rahuldamise materiaalõiguslikke eeldusi.

Kannatanu vara süütamine ning seeläbi kannatanule otsese varalise kahju tekitamine on

õigusvastane VÕS § 1045 lg 1 p 5 alusel, sest tegemist on kannatanu omandi rikkumisega.

VÕS § 1043 alusel on seega võimalik nõuda otsese varalise kahju hüvitamist. VÕS § 132

lg 1 järgi tuleb kahju hüvitamiseks maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja

soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui uue samaväärse asja soetamine ei ole

võimalik, kuulub VÕS § 132 lg 2 järgi hüvitamisele hävinud asja väärtus. Süüdimõistetu

tegu ning selle õigusvastasus on jõustunud kohtuotsusega tõendatud.

37. Kaupade väärtuse osas esitas kannatanu maakohtu menetluses tõendina kindlustusandja

maksmisotsuse. Sellest nähtub, et kaupade kindlustussumma oli 7500 eurot, kuid

kahjunõude summa oli 10 707,52 eurot. Kahjunõude summast arvati maha alakindlustus

30%. Seega oli hüvitatavaks summaks 7495,26 eurot (II kd, tl-d 186–187 pöördel).

Apellant on õigesti märkinud, et kannatanu esitatud tõendist ei ole võimalik aru saada ega

kontrollida, mis kaubaga konkreetselt tegemist oli, mis seisundis see kaup oli ja miks selle

hind on just see, mida kannatanu väidab.

38. Kannatanu esindaja viitas ringkonnakohtule esitatud täiendavas avalduses sellele, et

varalise kahju suurus on tuvastatud maakohtu jõustunud kohtuotsusega. Nimelt tuvastas

maakohus süüdimõistvat otsust tehes, et süüdimõistetu põhjustas varalise kahju 187

467,11 eurot (maakohtu otsuse p 24). Ringkonnakohus selgitab, et Riigikohtu otsuse järgi

ei tuvastanud maakohus nõutaval viisil seda, kas ja millise kahju süüdimõistetu kannatanu

kaupade rikkumisega tekitas (vt Riigikohtu otsuse p 19). See minetus ei mõjutanud

8(15)

1-24-2367

süüdimõistetu süüküsimust, sest maakohtul oli igal juhul õigus selles, et süüdimõistetu

tekitatud varaline kahju ületas KarS § 203 lg-s 1 sätestatud suure kahju ulatust

mitmekordselt. Tekitatud kahjust suurusjärgus 185 000 eurot on vaidlus üksnes ligikaudu

3000 euro osas. Järelikult ei ole ringkonnakohus tsiviilhagi puudutavas osas KrMS § 310

lg 4 järgi seotud maakohtu otsuses märgitud varalise kahju suurusega.

39. Apellatsioonimenetluses esitas kannatanu esindaja täiendavalt kindlustusandjale esitatud

kaupade tabeli loetelu koos kaupade maksumuse ja kahjustuse kirjeldusega; ostuarved,

millelt nähtub ostetud kaupade hind ning pildid, mis kujutavad mh hävinenud kaupu.

Kaitsja kohtu määratud tähtaja jooksul kannatanu seisukohtadele vastuväiteid ei esitanud.

Kolleegiumi hinnangul võimaldavad kannatanu esitatud tõendid asjakohaste vastuväidete

puudumisel usutavalt järeldada, et kannatanul tekkis hagiavalduses märgitud kahju.

40. Eeltoodud põhjustel jääb otsese varalise kahju nõude rahuldamise osas maakohtu otsus

muutmata ja apellatsioon rahuldamata.

(III) Saamata jäänud tulu

41. Hagiavalduse järgi jäi kannatanul tootmishoone süütamise tõttu saamata tulu 59 000 eurot.

Maakohus rahuldas kannatanu kahjunõude, kuid jättis nõude materiaalõigusliku aluse

välja selgitamata ega hinnanud sisuliselt, kas haginõude rahuldamise eeldused on täidetud.

Samuti ei tuvastanud maakohus nõutaval viisil saamata jäänud tulu (vt Riigikohtu otsuse p

19).

42. Ringkonnakohus selgitab, et kahju tekitaja ei vastuta deliktiõiguse järgi üldjuhul nn

puhtmajandusliku kahju eest, vaid üksnes konkreetsete õigushüvede kahjustamise eest, st

deliktiõiguslikult ei ole kaitstud vara kui selline (vt ka VÕS § 127 lg 2). Seega on saamata

jäänud tulu hüvitamine deliktiõiguse järgi erandlik (vt RKTK 06.05.2015, 3-2-1-36-15, p

25).

43. VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda ei saa (vt VÕS

§ 132).

44. Ka ei saa saamata jäänud tulu osas kahju hüvitamise aluseks olla VÕS § 1043 ja VÕS §

1045 lg 1 p 7 koosmõjus KarS § 203 lg-ga 1. KarS § 203 lg 1 võib küll põhimõtteliselt

olla deliktiõiguslikuks kaitsenormiks (vrd nt RKKK 15.06.2015, 3-1-1-42-15, p 94 koos

sealsete viidetega), ent KarS § 203 lg 1 kaitseb isiku omandit, mitte tema vara tervikuna

(vrd KarS 13. ptk 1. jagu ning 2. jagu). Nii tuleb ka KarS § 203 lg-s 1 nimetatud kahju

tuvastamisel lähtuda VÕS §-s 132 ette nähtud asja hävitamise, kaotsimineku või

kahjustamise korral hüvitatava kahju suuruse kindlakstegemisest, mistõttu ei kuulu

saamata jäänud tulu kuriteokoosseisu kaitsealasse (RKKK 09.06.2023, 1-21-2315/77, p-d

41–43). Sellest aga omakorda tuleb, et KarS § 203 lg 1 kaitse-eesmärk on kokkulangev

VÕS § 1045 lg 1 p-ga 5, mistõttu ei saa saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda ka VÕS §

1045 lg 1 p 7 alusel koosmõjus KarS § 203 lg-ga 1.

45. Hagis toodud asjaoludel tekkis väidetav kahju sellest, et kannatanul ei olnud võimalik oma

majandustegevusega jätkata. Niisiis oleks võimalik saamata jäänud tulu hüvitamist nõuda

siis, kui käsitada süüdimõistetu tegevust õigusvastase majandus- või kutsetegevusse

sekkumisena (VÕS § 1045 lg 1 p 6). VÕS § 1049 järgi loetakse teise isiku majandus- või

kutsetegevuse oluliseks ajaks täieliku või osalise seiskamise põhjustamine õigusvastaseks

mh siis, kui see toimus tegevusse õigusvastase sekkumise tagajärjel, mis on vahetult

9(15)

1-24-2367

suunatud isiku majandus- või kutsetegevuse seiskamisele. VÕS § 127 lg 2 võimaldab sel

alusel nõuda ka puhtmajandusliku kahju hüvitamist (vt sama seisukohta M. Käerdi, T.

Tampuu. VÕS § 1045 kommentaar 3.7 – P. Varul jt (koost). Võlaõigusseadus IV.

Kommenteeritud väljaanne. Tallinn: Juura 2020). Tootmishoone süütamine võib olla

käsitatav muu õigusvastase teona, ent kannatanu peab tõendama ka seda, et see tegu oli

vahetult suunatud tema majandustegevuse seiskamisele. Nimelt eeldab õigusvastasus

üldjuhul tahtlikku tegevust, mille eesmärk on seisata majandus- või kutsetegevus (RKTK

10.12.2025, 2-18-11694, p 17). Kokkuvõtvalt peab saamata jäänud tulu hüvitamist nõudev

kannatanu esile tooma ja tõendama, et 1) süüdimõistetu süütas tootmishoone (see on

tõendatud jõustunud osaotsusega); 2) süüdimõistetu tegevuse eesmärgiks oli kannatanu

majandustegevuse seiskamine; 3) süüdimõistetu tegu seiskas kannatanu majandustegevuse

oluliseks ajaks täielikult või osaliselt, ning 4) majandustegevuse seiskamisega jäi

kannatanul saamata tulu (st tekkis kahju). Süüdimõistetu vabaneb vastutusest, kui ta

tõendab mõne õigusvastasust välistava asjaolu või süü puudumise. Viimasega seoses

selgitab kolleegium täiendavalt, et kuna VÕS § 1050 lg 1 järgi eeldatakse õigusvastaselt

kahju põhjustanud isiku hooletust, mitte tahtlust (vt RKTK 12.01.2009, 3-2-1-127-08, p

15), lasub majandustegevuse seiskamise tahtluse tõendamine endiselt kannatanul (vt ka

RKTK 10.12.2025, 2-18-11694, p 17.3).

46. Kolleegiumi hinnangul on tõendamata, et süüdimõistetu eesmärgiks oli kannatanu

majandustegevuse seiskamine.

47. Kannatanu ei ole esile toonud, mis seos tal süüdimõistetuga oli ning mis asjaolude põhjal

saaks kohus järeldada, et süüdimõistetu eesmärk oli kannatanu majandustegevus seisata.

Seda, mis seos süüdimõistetul tootmishoonega oli ning kas ta üldse teadis, milleks seda

hoonet kasutatakse, ei ole võimalik järeldada ka kriminaalasja materjalidest.

48. Maakohtu otsusega tuvastati, et süüdimõistetu küll tahtis euroalused süüdata, kuid tema

otseseks eesmärgiks ei olnud hoone süütamine. Hoone süttimist pidas maakohus

kõrvaltagajärjeks, mille suhtes oli M. Pertselil vähemalt otsene tahtlus. Ringkonnakohus

möönab, et maakohtu edasised põhjendused tahtluse vormi tuvastamise osas on

mitmetimõistetavad. Nimelt leidis maakohus, et M. Pertsel pidi teadma või vähemalt

möönma, et euroaluste süütamise tagajärjel süttib hoone (maakohtu otsuse p 25). Sõna

„pidi“ viitab aga sellele, justkui heidaks maakohus süüdimõistetule ette sootuks hooletust

(vt RKKK 20.06.2022, 1-20-6745/88, p 30). Ilmselt pidas maakohus siiski silmas seda, et

ehkki kohus täpselt toimepanija pähe ei näe, siis ei ole muud võimalust, kui et ta teadis või

vähemalt möönis, et hoone süttib. Ka „teadmise“ ja „möönmise“ alternatiivne kasutamine

tekitab segadust. Nimelt viitab teadmine KarS § 16 lg 3 järgi otsese tahtlusele

intellektuaalsele elemendile. Möönmine aga nii kaudse tahtluse kui ka otsese tahtluse

voluntatiivsele elemendile (KarS § 16 lg-d 3 ja 4). Niisiis ei võimalda lause „teadis või

vähemalt möönis“ teha järeldust selles, kas maakohus tuvastab otsese või kaudse tahtluse.

Mõningasest vastuolust hoolimata mõistab ringkonnakohus maakohtu otsust siiski nii, et

M. Pertsel täitis KarS § 203 lg-s 1 sätestatud objektiivse koosseisu tootmishoone

kahjustamise osas otsese tahtlusega, s.t ta teadis, et tootmishoone saab vähemalt enam kui

4000 euro ulatuses kahjustada ja ta möönis seda. Otsesest tahtlusest tootmishoone

kahjustamise osas ei saa aga järeldada, et süüdimõistetu eesmärgiks olnuks kannatanu

majandustegevus seisata.

49. Ehkki kannatanu esindaja ei ole selles küsimuses ise kriminaalasja materjalidele

tuginenud, nähtub toimikumaterjalidest, et kannatanu seaduslik esindaja tundis M.

Pertselit. Nimelt märkis kannatanu seaduslik esindaja ülekuulamisel, et tundis

10(15)

1-24-2367

videosalvestiselt ära M. Pertseli, keda ta tunneb oma tuttava kaudu. Rohkem

informatsiooni kannatanu seaduslik esindaja enda seoste kohta M. Pertseliga või viimase

võimalike motiivide kohta ei andnud (II kd, tl-d 2 pöördel – 3). Ka jäi kannatanu seaduslik

esindaja neis küsimustes kidakeelseks kohtuistungil (II kd, tl 252e pöördel; 29.08.2024

kohtuistungi protokoll). Ehkki kohtuistungil tehtud avaldused ei sisaldagi olulist

tõendusteavet, märgib kolleegium siiski, et kuivõrd kannatanu seaduslikku esindajat

kohtus üle ei kuulatud (lühimenetluse tõttu polnuks see ka võimalik), siis neid avaldusi

tõendina kasutada ei saaks. Ka ei ole kannatanu seadusliku esindaja ülekuulamist taotletud

ringkonnakohtus. Tema ütlused oleks aga võinud võimaldada teha järeldusi süüdimõistetu

võimalike motiivide kohta.

50. Kuivõrd ringkonnakohtu käsutuses ei ole majandustegevuse seiskamise eesmärgi

tuvastamiseks täiendavaid tõendeid, saab kolleegium lähtuda üksnes maakohtu tuvastatust

– süüdimõistetu eesmärgiks ei olnud tootmishoone süütamine, kuid ta teadis, et euroaluste

süütamisel saab ka hoone kahjustada. Seda, et tema tegevus oleks suunatud kannatanu

majandustegevuse seiskamisele, tõendid järeldada ei võimalda.

51. Tõendamata on ka majandustegevuse oluliseks ajaks seiskamine ning seeläbi saamata

jäänud tulu.

52. Põleng toimus 18. detsembril 2022. Kannatanu esindaja leiab, et vaidlust ei ole selles, et

hagi esitamise hetkeks 28. märtsil 2024 oli hoone taastamata ja kasutuskõlbmatu.

Ringkonnakohus märgib siiski, et kaitsja tugines sellele, et kannatanu väide on

tõendamata, nii maakohtu menetluses (II kd, tl 256 pöördel) kui ka apellatsioonis. Asja

teistkordsel arutamisel esitas kannatanu oma väite tõendamiseks kaks pilti Google maps

kaardirakenduse tänavavaatest. Mõlemad pildid on tehtud 2024. a juulis. Ühel pildil on

näha maja kahjustunud sein ning teisel kahjustunud katus. Ringkonnakohus möönab, et

need tõendid kinnitavad kannatanu väidet, et 2024. a juuliks ei olnud hoonet veel

(vähemasti täielikult) taastatud. Ent apellant vaidlustab ka asjaolu, et hoone kahjustused

olid sellised, mis välistasid täielikult hoone kasutamise metallkonstruktsioonide ja nende

osade tootmiseks. Kannatanu esitatud piltidelt ning kriminaalasja materjalist (II kd, tl-d

27–65) nähtub, et valdavalt sai kahjustada suure hoone üks sein ning selle juures olev

katuseosa, kuid tõenditest ei saa järeldada, et hoonet ei olnud üldse võimalik sihipäraselt

kasutada.

53. Kannatanu esindaja soovis 2023. a saamata jäänud tulu algselt tõendada vaid 2022. a

majandusaasta aruandega. Mõistagi ei võimalda 2022. a majandusaasta aruanne teha mitte

ühtegi järeldust 2023. a tulude kohta. Asja uuel arutamisel ringkonnakohtus esitas

kannatanu esindaja täiendavate tõenditena 2023. a majandusaasta aruande, 2022–2025. a

kasumiaruande ning raamatupidamisprogrammi väljavõtted metalli ostmise kohta

perioodidel 2021–2022 (enne põlengut) ning 2023–2024 (pärast põlengut). Kaitsja esitas

omapoolse tõendina aga kannatanu 2021. a majandusaasta aruande.

54. Viidatud tõenditest nähtub, et kui kannatanu 2022. a ärikasum oli 59 003,29 eurot, siis

2023. a ärikahjumiks oli 5136,37 eurot. See võiks esmapilgul kinnitada kannatanu väidet

põlengu tõttu saamata jäänud tulu kohta. Ringkonnakohus soostub siiski apellandi

seisukohaga, et erinevate aastate andmete kõrvutamine sellist järeldust ei toeta. Ehkki

2022. a teeniti ärikasumit 59 003,29 eurot, siis 2021. a ärikasum oli üksnes 8739 eurot.

Niisiis ei saa väita, et 2022. a ärikasum olnuks ilma põlenguta saavutatud ka 2023. aastal.

Ka on apellant menetluse jooksul õigesti märkinud, et majandusaasta aruandes välja

toodud ärikasum võib sõltuda arvukatest teguritest, mistõttu ei ole, vähemasti reeglina,

11(15)

1-24-2367

üksnes selle numbri põhjal võimalik järeldada, et tulu on jäänud saamata just põlengu

tõttu. Kannatanu väidet majandustegevuse seiskumise ja saamata jäänud tulu kohta ei

toeta ka see, et 2022. ja 2023. a müügitulu polnud mitte ainult võrreldavas suurusjärgus,

vaid 2023. a oli see suisa ligikaudu 7000 euro võrra suurem. Aastatel 2022 ja 2023 olid

sarnased ka tegevuskulud ja tööjõukulud. Kuna tsiviilhagis seotakse saamata jäänud tulu

2022. a ärikasumi suurusega, järeldub tsiviilhagist, et kogu 2022. a ärikasum teeniti

metallkonstruktsioonide tootmisega, s.o majandustegevusega, mis väidetavalt seiskus

2023. a täielikult. Ometigi kasvas 2023. a – ajal, mil kannatanu ainus kasumit toov

tegevus väidetavalt seisis – kannatanu müügitulu ning kannatanu tööjõukulud jäid samale

tasemele.

55. Kõige olulisem vahe 2022. ning 2023. a vahel näib selles, et 2022. a teeniti muud äritulu

64 838,06 eurot. Seevastu järgmistel aastatel on muud äritulud piirdunud mõnesaja

euroga. Samas ei võimalda tõendid järeldada, et muu äritulu oleks seotud

majandustegevusega, mis põlengu tagajärjel seiskus. Nimelt oli 2021. a muu äritulu

üksnes 879 eurot. Kannatanu esindaja väidab 11. märtsi 2026. a seisukohas sedagi, et

2024–2025. a suudeti senine äritegevus taastada varasemale tasemele. Samas on ka 2024–

2025. a muud äritulud jäänud mõnesaja euro piiresse.

56. Ka ei ole saamata jäänud tulu tõendamiseks kohased kannatanu esindaja esitatud

väljavõtted metalli ostmise kohta. Neist väljavõtetest on võimalik järeldada vaid seda, et

põlengu eel on kolmelt äriühingult materjali ostetud ning põlengu järel neilt kolmelt

äriühingult metalli ostetud ei ole. See, et neilt kolmelt äriühingult enam tooret ei ostetud,

ei tähenda, et tootmine oli välistatud ja majandustegevus seiskus.

57. Kolleegiumil on keeruline mõista, miks vaatamata sellele, et nii prokurör, kaitsja kui ka

kohus on teinud arvukalt vihjeid asjakohaste tõendite osas, on saamata jäänud tulu

tõendamiseks valitud sedavõrd ebasobiv viis ning esitatud vaid väga kaudseid tõendeid.

Kui kannatanul oli võimalik välja võtta andmed toormaterjali ostmise kohta, oleks

raskusteta olnud võimalik esile tuua ja tõendada ka näiteks seda, millises mahus enne

põlengut metallkonstruktsioonide ja nende osade tootmisest tulu teeniti (esitades nt

müügiarved või lepingud), samuti seda, et põlengu järel konstruktsioone enam ei müüdud

(esitades nt väljavõtte müügitulude arvestusest, täitmata jäänud lepingutest vmt). Isegi kui

mingil äärmuslikul asjaolul kannatanu käsutuses selliseid dokumente ei ole, olnuks neid

asjaolusid võimalik tõendada kas või mõne tunnistaja ülekuulamisega. Kriminaalasjas

esitatud tõendeid hinnates tuleb aga tõdeda, et kannatanu esindaja ei ole tõendanud isegi

seda, et kannatanu oleks üldse kunagi mõne metallkonstruktsiooni või selle osa tootmisest

tulu teeninud. Selle asemel on esitatud erinevaid äärmiselt kaudseid tõendeid, mis

kannatanu soovitud järeldust teha ei võimalda. Ses olukorras on ilmselgelt asjakohatu ka

kannatanu esindaja seisukoht, et ringkonnakohus peaks saamata jäänud tulu kindlaks

tegema VÕS § 127 lg 6 järgi (vt RKTK 09.07.2023, 2-20-5869/87, p 18). Nimelt ei ole

ringkonnakohtul raskusi saamata jäänud tulu täpse suuruse kindlaks tegemisega, vaid

kolleegium leiab, et tõendamata on see, et kannatanul oleks üldsegi saamata jäänud tulu

näol kahju tekkinud.

58. Kuna tõendamata on, et süüdimõistetu tegevus oli suunatud kannatanu majandustegevuse

seiskamisele, samuti see, et kannatanu majandustegevus seiskus ning tal jäi sellest

saamata tulu, ei ole kahju hüvitamise nõude eeldused VÕS § 1043, § 1045 lg 1 p 6 ja §

1049 järgi täidetud.

12(15)

1-24-2367

59. Kannatanu esindaja leidis täiendavas seisukohas, et saamata jäänud tulu hüvitamiseks

annab aluse ka VÕS § 1045 lg 1 p 8. Kuna ringkonnakohus leidis, et kannatanul tekkinud

kahju on tõendamata, ei saaks kannatanu nõuet rahuldada ka siis, kui käsitada

süüdimõistetu tegu heade kommete vastase tahtliku käitumisena.

60. Kannatanu 20. aprilli 2026. a seisukohas esitab kannatanu alternatiivse kasutamiseelise

hüvitamise nõude 49 867,8 eurot. Ehkki kannatanu nimetab seda tsiviilhagi

täpsustamiseks, on tegemist hagi muutmisega. Kuna hagi muutmiseks ei ole mõjuvat

põhjust, ei nõustu kolleegium hagi muutmisega (TsMS § 376 lg 2).

61. Kokkuvõtvalt rikkus maakohus saamata jäänud tulu nõude osas tsiviilhagi rahuldamisel

materiaal- ja menetlusõigust. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse

KrMS § 338 p-de 2 ja 3 alusel osas, millega maakohus mõistis süüdimõistetult kannatanu

kasuks välja 59 000 eurot saamata jäänud tulu hüvitamiseks. Selles osas teeb

ringkonnakohus KrMS § 337 lg 1 p 4 ja § 340 lg 2 p 5 alusel uue otsuse, millega jätab

kannatanu tsiviilhagi saamata jäänud tulu nõudes rahuldamata. Apellatsioon rahuldatakse

osaliselt.

(IV) Menetluskulud

(1) Menetluskulud enne apellatsioonimenetlust

62. Maakohtu otsuse osaline tühistamine mõjutab ka menetluskulude jaotust. Maakohus

rahuldas tsiviilhagi täies ulatuses ning pidas kannatanul tekkinud menetluskulusid 976

eurot (488 eurot kohtueelses menetluses tekkinud kulud (II kd, tl 263) + 488 eurot

maakohtu menetlusega seonduvad kulud (II kd, tl 264) = 976) mõistlikuks. Nendest

menetluskuludest 488 eurot mõistis maakohus KrMS § 182 lg 2 alusel välja

süüdimõistetult ning 488 eurot jättis KrMS § 180 lg 3 järgi riigi kanda.

63. Esmalt märgib ringkonnakohus, et ehkki maakohus pidas kannatanul tekkinud

menetluskulusid tervikuna põhjendatuks ning neid summasid ei ole apellatsioonis

vaidlustatud, ei ole ringkonnakohus KrMS § 191 lg 3 järgi menetluskulude üle

otsustamisel seotud apellatsiooni piiridega (vt RKKK 15.11.2016, 3-1-1-90-16, p 12).

Ringkonnakohus peab õigusteenusele kulutatud aega ja tasumäära mõistlikuks ja

põhjendatuks, kuid ilma käibemaksuta. Osaühing Q on käibemaksukohustuslane

Käibemaksukohustuslane saab aga nõuda tasult arvestatud käibemaksu hüvitamist üksnes

juhul, kui ta kinnitab, et ei saa mingil põhjusel sellelt arvestatud käibemaksu

sisendkäibemaksuna maha arvata. Taotlustes pole viidatud, et käibemaksukohustuslastest

arve saajal pole võimalik õigusteenuse arvetel näidatud käibemaksusummat

sisendkäibemaksuna maha arvata. Seega on taotlus käibemaksu osas alusetu (vt

samamoodi Riigikohtu otsuse p 31). Arvetel on märgitud käibemaksumääraks 22% ning

ilma käibemaksuta on kannatanul tekkinud menetluskulud 800 eurot (400 eurot

kohtueelses menetluses ja 400 eurot kohtumenetluses).

64. Edasi peab ringkonnakohus hindama, milline osa menetluskuludest seondus süüdistatava

süüküsimuse ning milline tsiviilhagi lahendamisega, sest KrMS § 180 lg 1 järgi jäävad

üksnes süüküsimuse arutamisest tingitud menetluskulud süüdimõistetu kanda.

Kohtueelses menetluses tekkinud menetluskulud – s.o 400 eurot – seonduvad arve järgi

kriminaalasja materjalidega tutvumise ning tsiviilhagi täpsustuse koostamisega (II kd, tl

213). Kohtumenetluse kulud seonduvad istungil osalemise ning ettevalmistamisega (II kd,

tl 264). Kuna kannatanu ei ole ise menetluskulusid tsiviilhagi ja süüküsimuse osas

13(15)

1-24-2367

eristanud, teeb seda kolleegium hinnanguliselt (vrd RKKK 23.09.2021, 1-20-2438/33, p-d

51-53). Valdav osa kannatanu valitud esindaja tööst seondus just tsiviilhagiga.

Ringkonnakohus leiab, et süüküsimuse arutamisega seondub 1/4 menetluskuludest ning

tsiviilhagiga 3/4.

65. Süüküsimuse lahendamisega seotud menetluskulu 200 eurot (800 × ¼ = 200) mõistab

ringkonnakohus KrMS § 180 lg 1 alusel süüdimõistetult kannatanu kasuks välja.

66. Kannatanu tsiviilhagiga seotud menetluskulud on 600 eurot (800 × ¾ = 600).

Ringkonnakohus rahuldab hagi üksnes osaliselt. KrMS § 182 lg 3 järgi jaotab kohus hagi

osalisel rahuldamisel tsiviilhagi menetlemisest tingitud kulud kõiki asjaolusid arvestades

kannatanu ja süüdimõistetu vahel. Reeglina tuleb juhinduda KrMS § 381 lg 6 ja TsMS §

163 lg 1 alusel põhimõttest, mille kohaselt jaotatakse menetluskulu võrdeliselt hagi

rahuldamise ulatusega (RKKK 07.10.2022, 1-21-3082/28, p 34). Kannatanu nõudis 62

527,26 euro hüvitamist. Hagi rahuldati summas 3527,26 eurot ehk 5,6% ulatuses. 5,6 %

600 eurost on ümardatult 34 eurot. Järelikult tuleb süüdimõistetult KrMS § 182 lg 3 alusel

kannatanu kasuks välja mõista ka 34 eurot tsiviilhagiga seotud menetluskulude katteks.

67. Ülejäänud enne apellatsioonimenetlust kantud kannatanu menetluskulud jäävad KrMS §

182 lg 3 järgi tema enda kanda.

68. Eeltoodut kokku võttes mõistab ringkonnakohus süüdimõistetult kannatanu kasuks välja

234 eurot (200 + 34 = 234) enne apellatsioonimenetlust tekkinud menetluskulude katteks.

Kuna see on niigi ligi poole väiksem sellest, mis süüdimõistetult maakohtu menetluses

välja mõisteti, ei kasuta ringkonnakohus KrMS § 180 lg-s 3 sätestatud võimalust jätta see

summa süüdimõistetu varalise seisundi ja resotsialiseerumisväljavaadete tõttu osaliselt

riigi kanda.

69. Süüdimõistetult välja mõistetud riigi õigusabi tasu osas ringkonnakohtul maakohtu otsuse

muutmise pädevust ei ole. Ringkonnakohus on seotud Riigikohtu otsuse p-s 28

väljendatud seisukohaga, et olenemata edasises menetluses tsiviilhagi kohta tehtavast

otsustusest, tuleb süüdimõistetul hüvitada menetluskuluna riigile kogu see riigi õigusabi

tasu summa (710 eurot 4 senti), mille maakohus temalt KrMS § 180 lg 1 alusel välja

mõistis.

(2) Apellatsioonimenetluse kulud

70. Apellatsioonimenetluse kuludeks on nii need kulud, mis tekkisid asja esimesel kui ka

teisel arutamisel ringkonnakohtus. Kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p-s 4

sätestatud otsuse, jäävad menetluskulud KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda.

(a) Esimene arutamine ringkonnakohtus

71. Kaitsja Y. Radziwill esitas asja esimesel arutamisel apellatsioonimenetluses taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Riigikohus tühistas ringkonnakohtu otsuse

küll osas, millega ringkonnakohus jättis süüdimõistetule määratud riigi õigusabi tasu riigi

kanda, kuid mitte osas, millega ringkonnakohus määras selle kulu kindlaks (vt Riigikohtu

otsuse resolutsiooni p-d 1 ja 4). Ringkonnakohtu otsuse järgi määrati tasu suuruseks

175,68 eurot (144 eurot, millele lisandub käibemaks 31,68 eurot). Sellest summast peab

ringkonnakohus lähtuma ka asja uuel arutamisel.

14(15)

1-24-2367

72. Kannatanu esindaja taotleb seoses asja esimese arutamisega apellatsioonimenetluses

menetluskulude hüvitamist summas 350 eurot. Taotluse järgi anti kannatanule

apellatsioonimenetluses õigusabi 3 tundi 30 minutit. Õigusteenuse hinnaks oli 100 eurot

tunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Niisiis taotleb kannatanu esindaja 350 euro

hüvitamist (3,5 × 100 = 350). Ringkonnakohus peab õigusteenusele kulutatud aega ja

tasumäära mõistlikuks.

(b) Teine arutamine ringkonnakohtus

73. Kaitsja Y. Radziwill esitas asja teisel arutamisel apellatsioonimenetluses taotluse riigi

õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus Riigikohtu otsuse,

kannatanu vastuse ja prokuratuuri vastuse analüüsile 90 minutit, mille eest palub kaitsja

määrata tasuks 108 eurot. Süüdistatava seisukoha koostamisele ja esitamisele kulus 90

minutit, mille eest palub kaitsja määrata tasuks 108 eurot. Kogutasule 216 eurot (108 +

108 = 216) lisandub käibemaks 51,84 eurot. Seega palub kaitsja riigi õigusabi tasu

suuruseks määrata 267,84 eurot (216 + 51,84 = 267,84). Ringkonnakohus peab õigusabile

kulunud aega mõistlikuks ja tasutaotlust põhjendatuks ning määrab Advokaadibüroole

Radziwill

vandeadvokaadi

Yaroslav

Radziwill

poolt

süüdimõistetule

apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest makstava riigi õigusabi tasu suuruseks

267,84 eurot (sh käibemaks).

74. Kannatanu esindaja taotleb seoses asja teise arutamisega apellatsioonimenetluses

menetluskulude hüvitamist summas 700 eurot. Riigikohtu otsuse tutvumisele ja täiendava

seisukoha koostamisele kulus 3 tundi 30 minutit, ringkonnakohtu määrusega tutvumisele

ning täiendava seisukoha koostamisele samuti 3 tundi 30 minutit. Õigusteenuse hinnaks

oli 100 eurot tunnis, millele käibemaksu ei lisandu. Niisiis taotleb kannatanu esindaja 700

euro hüvitamist (350 + 350 = 700). Ringkonnakohus peab õigusteenusele kulutatud aega

ja tasumäära mõistlikuks.

(c) Kokkuvõte

75. Kokkuvõtvalt on süüdistatavale apellatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest

makstava riigi õigusabi tasu suuruseks 443,52 eurot (175,68 + 267,84 = 443,52). See kulu

jääb KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigi kanda.

76. Kannatanu valitud esindajale apellatsioonimenetluses makstud tasu on 1050 eurot (350 +

700 = 1050). See kulu mõistetakse KrMS § 185 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt kannatanu

kasuks välja.

(allkirjastatud digitaalselt)

15(15)