3-24-1206/45 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Maarja Oras

Otsuse tegemise aeg ja koht

18. mail 2026 Tallinnas

Haldusasja number

3-24-1206

Haldusasi

H.J kaebus Tallinna Vanglalt mittevaralise kahju hüvitise

nõudes

Menetlusosalised

Kaebaja H.J

Vastustaja Tallinna Vangla, esindaja Ave Kasvandik

Asja läbivaatamise vorm

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. Jätta riigilõiv, millest kaebaja on

menetlusabi korras vabastatud, riigi kanda.

3. Asendada avaldatavas otsuses kaebaja nimi ning teiste füüsiliste isikute nimed

tähemärkidega.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, so hiljemalt 17. juunil 2026 (halduskohtu-

menetluse seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuapellatsioonkaebuse (vt HKMS § 184) võib esitada 14 päeva jooksul

apellatsioonkaebuse kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui

see on pikem kui 14 päeva.

Kui apellatsioonkaebuse esitaja soovib, et ringkonnakohus arutaks asja kohtuistungil, tuleb tal

seda märkida. Vastasel juhul eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus

menetluses (HKMS § 182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline vajab apellatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, saab ta esitada ring-

konnakohtule vastava taotluse. Taotluse esitamine ei peata apellatsioonitähtaja kulgemist

(HKMS § 116 lg 5). Seega peab menetlusabi taotleja esitama tähtaja kestel nii taotluse kui ka

apellatsioonkaebuse, mida saab vajaduse korral hiljem täiendada (HKMS § 116 lg 6).

Avaldus tuleb sõnastada võimalikult selgelt ja lühidalt (HKMS § 52 lg 1).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. H.J (edaspidi kaebaja) oli veebruaris 2024 Tallinna Vanglas kinnipeetav.

2. Kaebaja esitas 28. veebruaril 2024 Tallinna Vanglale pöördumise nr

5-37/24/22-5 (digitoimiku lehekülg (dtl) 182), milles taotles kahjuhüvitist 10 017 eurot

seoses mitme asjaoluga. Sh märkis kaebaja, et teine kinnipeetav X/Y [nimi on

dokumendis kirjutatud erinevalt] X karjus 27.-28. veebruaril 2024 terve öö ja segas

teda ka hommikul, kui ta pidi helistama. Samuti selgitas kaebaja, et 26. veebruaril

2024 kasutas valvur G.G koos teise valvuri F.F kaebaja peal füüsilist vägivalda.

Kaebaja sõnul väänati tema kaela nii, et tal oli peaaegu kaelaluumurd. Meedik keeldus

vigastusi kirja panemast ja kaebaja unustas kaelaintsidendi.

3. Tallinna Vangla jättis 28. aprilli 2024. a vastusega nr 5-37/24/22-8 (dtl 196) mh

eeltoodud küsimustes kaebaja mittevaralise kahju hüvitamise taotluse rahuldamata.

Vastuses selgitati seoses vaidlusaluste teemadega järgmist. 26. veebruaril 2024

ähvardas kaebaja valvurit. Ettekande kohaselt kinnipeetav karjus ja lubas valvuri ära

tappa, pea otsast lõigata ja nimetas ametnikku pederastiks. Kambrist katkise telefoni

tükkide kokku korjamiseks paigutati kinnipeetav ringi, mille käigus pööras kinnipeetav

ümber, näoga valvuri poole, karjus ja seejärel astus paar kiiremat sammu valvuri

suunas ning üritas ametnikku jalaga lüüa (löök ei tabanud). Kinnipeetava suhtes oli

vaja kasutada füüsilist jõudu. Kell 10:34 kutsuti meedik vigastusi fikseerima, meediku

saabudes oli kaebaja kõhuli maha viidud ning käerauad paigutatud. Meedik märkis, et

taotleja vasakul käel suurel sõrmel oli alla 0,5 cm diagonaalne pindmine kriimustus,

keskmisel sõrmel ka üksik pindmine kriimustus alla 0,5 cm. Kriimustused puhastati ja

pandi peale kaks plaastrit. Lisaks oli vasakul põlvel roosakas laik 3x3 cm, mis

puhastati desinfitseerimisvahendiga. Kaebajat nõustati ja anti vees lahustatud

palderjani tilkasid. 27. veebruaril 2024 meediku hommikusel ringil kurtis kaebaja käte-

ja jalavalu ning soovis valuvaigistit (sai paratsetamooli ja ibuprofeeni). 28. veebruaril

2024 on koostatud kaks ettekannet (üks hommikul seoses kaebaja vestluse kaplaniga

ärajäämisega ja teine õhtul seoses sellega, et õhtul kella 22.00 paiku kaebaja karjus

kambris ja peksis vastu ust ning 22.05 ähvardas valvurit.

Vangla tõdes, et on võimalik, et vanglas kaebajaga samas osakonnas (V-hoone lukustatud

kambrid) viibivate kinnipeetavate elutegevus võib olla häiriv, kuna tegemist on osakonnaga,

kuhu paigutatakse kinnipeetavad, kelle käitumine on tavapärasest raskem ja kes vajavad täien-

davat järelevalvet. Tegu ei saa siiski olla pideva ja lakkamatu müraga. Kaebaja on otsinud

kõrvalkambrisse paigutatud kinnipeetavaga ise kontakti ja temaga vestelnud, mis tõi kaasa

teise kinnipeetava huvi. Vangla leidis, et ei ole tegutsenud õigusvastaselt ning vangla tegevuse

tulemusel pole kaebajale tekkinud kahju.

4. H.J esitas 22. aprillil 2024 Tallinna Halduskohtule kaebuse kahju hüvitamise

nõudes. Kaebus on võetud 23. jaanuari 2025. a määrusega menetlusse 5000 euro

suuruse mittevaralise kahju hüvitamise nõudes, mis on tekitatud kaebaja inimväärikuse

alandamisega kaebaja naaberkambris kinnipeetava poolt 27.-28. veebruari 2024

vahelisel ööl müra tekitamise võimaldamisega ning kaebaja peal 26. veebruaril 2024

füüsilise jõu kasutamisega. Kaebaja põhiväited seoses nende nõuetega on järgmised.

4.1.

Naaberkambri kinnipeetav X.X VLU3 V-osakonnas karjus terve 27. -28.

veebruari 2024 öö ja segas kaebajat ka hommikul, kui ta pidi helistama.

4.2.

Valvur G.G kasutas 26. veebruaril 2024 kaebaja peal füüsilist vägivalda koos

F.F, nad väänasid kaebaja kaela ära, peaaegu oli kaelaluumurd, nõks käis kaelast läbi.

2(6)

Kaebaja oleks peaaegu ära tapetud. 27. veebruaril 2024 keeldus meedik vigastusi sisse

kandmast ja kaebaja unustas fikseerida kaelaintsidendi. Kaebaja ei üritanud G.G jalaga

lüüa.

5. Tallinna Vangla vaidleb kaebusele vastu ja palub selle jätta rahuldamata.

Vastustaja vastuväited on järgmised.

5.1.

Kaebaja paiknes ajavahemikul 16. veebruarist kuni 11. märtsini 2024 Tallinna

Vangla V-hoones, osakonnas V2, kambris nr 2k-VLU-01, mis on eraldatud lukustatud

kamber. Osakonnas on kuus kambrit, milles kõigis paiknesid 27.-28. veebruaril 2024

kinnipeetavad. Kuna seda tüüpi kambritesse paigutatakse isikud, kelle suhtes on

kohaldatud täiendavaid julgeolekuabinõusid, võib neil esineda tavapärasest enam

vihahooge, inventari lõhkumist, ametnikele vastuhakkamist ja nende sõimamist, vastu

ust tagumist vm agressiivset käitumist. Vangiregistris on 28. veebruari 2024. a

ettekandega fikseeritud juhtum, mille kohaselt V2 osakonnas kella 00:50 paiku üks

kinnipeetav helistas vahetpidamata valveruumi, tagus vastu kambri trellust ja karjus,

häirides sellega nii vanglaametnikke kui teisi kinnipeetavaid. Seega võis kaebaja

öörahu sel ööl olla mõneti häiritud, kuid kindlasti ei saa rääkida pikaajalisest püsivast

mürast, mis oleks kaebajat kogu öö ärkvel hoidnud. Seejuures ei paiknenud müra

tekitanud kinnipeetav kaebaja naaberkambris, seega polnud kaebaja müra vahetus

läheduses. Lähemal paiknenud kinnipeetavad pole öörahu häirimisega seoses

pöördumisi esitanud. Sellest saab järeldada, et lärm võis olla küll häiriv, kuid ei

ületanud nende taluvuspiiri. Vanglal pole võimalik öörahu häirivat kinnipeetavat

kusagile selliselt isoleerida, et tema põhjustatud müra keegi ei kuuleks. Vanglal tuleb

kõigile kinnipeetavatele tagada inimväärsed kambritingimused. Ka ohjamiseks on

lubatud kasutada vaid põhjendatud ja vajalikke meetmeid ning lubatud pole

kinnipeetaval suud kinni teipida, et ta karjuda ei saaks, või kogu ööks voodi külge

aheldada, et ta ei taoks vastu ust. Ka kaebaja ise ei käitu seejuures õiguskuulekalt, vaid

tema kohta on koostatud mitmeid ettekandeid, mille kohaselt ta on öörahu ajal valju

müra põhjustanud. Sellise lühiajalise häiringu eest on põhjendamatu nõuda rahalist

hüvitist.

5.2.

Vastavalt vangistusseaduse (VangS) § 71 lg-le 2 võib vanglateenistuse ametnik

kasutada teenistusülesannete täitmisel ja enda ohutuse tagamiseks

enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu. 26. veebruaril 2024 helistas kaebaja kella

10:10 paiku valveruumi ning hakkas valvur G.G karjudes tapmisega ähvardama ja

solvama. Kell 10:18 avastas G.G, et kaebaja kambris on telefon ära lõhutud. G.G ja

vanemvalvur F.F panid selga kaitsevarustuse, võtsid kilbid, informeerisid olukorrast

korrapidajat, kaasasid veel kaks vanglaametnikku ning teavitasid kell 10:27 kaebajat,

et sisenevad kambrisse. Kaebajat hoiatati, et füüsilise vastuhaku või ründe korral

kasutatakse tema suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid. Kaebaja ei allunud

korraldusele panna käed seljale. Käeraudade pealepanekul osutas ta vähesel määral

vastupanu ja üritas end ametniku poole pöörata, kuid valvur andis korralduse eemale

vaadata ja keeras kaebaja näo eemale, et kaebaja ei saaks sülitada ega peaga lüüa.

Kambri koristamise ajaks viidi kaebaja ootekambrisse nr 221. Kell 10:21 ründas ta

seal G.G, liikudes karjudes valvuri poole ja üritades teda jalaga lüüa. Seepeale haaras

G.G kaebajal peast ja viis ta põrandale selili maha. Vanemvalvur aitas kaebaja kõhuli

keerata ning pärast rahunemist viidi ta ootekambris seina äärde ja asetati kõhuli maha.

Kell 10:34 vaatas meedik kaebaja üle ja fikseeris võimalikud vigastused, misjärel viidi

kaebaja kambrisse 2k-VLU-01 tagasi. Kell 10:39 eemaldati läbi toiduluugi käerauad.

Sündmuse kohta on G.G koostanud ettekande (dtl 141) ja füüsilise jõu kasutamise

kohta protokoll nr 1-24/1-1/3 (dtl 143). Käeraudu kasutati täiendava

3(6)

julgeolekumeetmena 31. jaanuari 2024. a käskkirja nr 1-24/1-2/41 (dtl 323) alusel.

Kaebaja oli käskkirjaga tutvunud ja teadlik käeraudade paigaldamisest. Korraldus käed

seljale asetada ei saanud talle tulla ootamatult ega olnud ka tühine korraldus. Kaebajat

hoiatati füüsilise jõu kasutamise eest. Kaebaja ei allunud korraldusele, hakkas vastu ja

ka ründas ametnikku. Selle olukorra lahendamiseks oli ametnikel õigus ja kohustus

rakendada vajalikke meetmeid. Füüsilise jõu kasutamine oli proportsionaalne ja vajalik

kaebaja käitumisest põhjustatud ohuolukorra lahendamiseks. Kaebajal oli võimalik

füüsilise jõu kasutamist vältida. Kaebaja suhtes pole seega õigusvastaselt käitutud ning

mittevaralise kahju hüvitamiseks puudub alus.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus on praeguses asjas kaebuse menetlusse võtnud inimväärikuse

alandamisega tekitatud kahju hüvitamise nõudes. Eesti Vabariigi Põhiseaduse § 18

kohaselt ei tohi kedagi piinata, julmalt või väärikust alandavalt kohelda ega karistada.

VangS § 41 lg 1 järgi koheldakse kinnipeetavat viisil, mis austab tema inimväärikust

ning kindlustab, et karistuse kandmine või vahi all viibimine ei põhjusta talle rohkem

kannatusi või ebameeldivusi kui need, mis paratamatult kaasnevad vanglas või

arestimajas kinnipidamisega.

7. Kohus käsitleb esmalt kaebaja kahjunõuet seoses 26. veebruaril 2024 toimunud

füüsilise jõu kasutamisega kaebaja suhtes ning seejärel 27.–28. veebruari 2024

vahelisel ööl aset leidnud müraga.

8. 26. veebruari 2024. a sündmusi on oma ettekandes kirjeldanud valvur G.G

(ettekanne dtl 141). Ettekandest nähtuvalt oli kaebaja kambrisse vaja siseneda, kuna

tema kambris olev telefon oli katki. Seejuures on 31. jaanuari 2024. a käskkirjaga (dtl

323) kohaldatud kaebaja suhtes täiendava julgeolekuabinõuna käeraudasid. Kaebajat

teavitati kambrisse sisenemisest ning hoiatati, et füüsilise vastuhaku või ründe korral

on valvuritel õigus kasutada kinnipeetava suhtes füüsilist jõudu ja erivahendeid.

Sellest hoolimata ei allunud kaebaja korraldusele panna käed selja peale, mispeale oli

käeraudade paigaldamise vajadust arvestades põhjendatud valvuril reageerida tema

käte ise vajalikku asendisse viimisega. Kaebaja osutas seejärel vastupanu käeraudade

paigaldamisele, üritades pöörata pead valvuri poole. Põhjendatult nägi valvur selles

ohtu, et kaebaja võib üritada tema poole sülitada või teda peaga lüüa. Võimaliku

rünnaku tõrjumiseks oli põhjendatud pöörata kaebaja nägu valvurist eemale. VangS §

71 lg 2 järgi võib vanglateenistuse ametnik kasutada teenistusülesannete täitmisel ja

enda ohutuse tagamiseks enesekaitsevahendeid ning füüsilist jõudu.

8.1.

Ka ootekambrisse viimise järel pööras kaebaja näoga valvuri poole, karjus ja

astus paar kiiremat sammu valvuri suunas, ettekande kohaselt üritades valvurit jalaga

lüüa. Tegemist oli selgelt vahetu ründe ohuga, mis valvuril tuli tõrjuda, kasutades

selleks füüsilist jõudu vastavalt VangS § 71 lg-le 2. Kaebaja on 22. veebruari 2025. a

avalduses väitnud, et ta ei üritanud G.G jalaga lüüa ning et see on salvestatud

rinnakaamerasse. Kahetsusväärselt ei olnud ajaks, mil kohus palus Tallinna Vanglal

kohtunõudega esitada olemasolu korral rinnakaamera ja/või ümbritseva ruumi

salvestisi (19. märtsi 2026. a määrus), salvestisi enam alles. Kohus nendib, et pikk

ajavahemik tõendite kogumiseni jõudmisel oli vähemalt osaliselt tingitud kaebaja

poolt rohkearvuliste ja paljuski korduva sisuga avalduste esitamisest, muutes kohtule

raskemaks avaldustes sisalduvate üksikute väidete ja taotluste märkamise. Menetluses

olid korduvalt seisakud kaebaja esitatud määruskaebuste tõttu – alles detsembris 2025

lõppes viimane määruskaebemenetlus kaebaja esitatud määruskaebuse osas. Sõltumata

4(6)

eeltoodust nendib kohus aga, et ainus ettekandes väidetud asjaolu, millele kaebaja

vastu vaidleb, on väidetav katse valvurit jalaga lüüa. Isegi kui mitte lugeda seda

tõendatuks, andnuks ka ülejäänud asjaolud, mida kaebaja pole kahtluse alla seadnud,

piisava aluse kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamiseks. Juba karjudes kiirel sammul

valvuri poole liikumine on piisav signaal rünnaku ohust, et olnuks õigustatud see

tõrjuda. Tõrjumiseks kasutatud viisi (kinnipeetava peast haarates ta selili maha viimine

ja seejärel teise valvuri abiga kõhuli keeramine) ei ole kohtu hinnangul alust pidada

ebaproportsionaalseks.

8.2.

Ettekande sisu kinnitab valdavalt distsiplinaarmenetluse raames koostatud

audiovideosalvestise vaatluse protokoll (dtl 145). Salvestiselt on tuvastatud, et

kaebajale tõepoolest anti korraldus liikuda seina äärde ja hoida käed nähtaval ning

hoiatati jõu kasutamise eest, samuti et kaebaja järgnevalt eiras korraldusi. Fikseeritud

on ka asjaolu, et kaebaja pärast ootekambrisse viimist tõepoolest pööras äkitselt ümber

ja liikus kiiresti karjudes ja vihase olekuga valvur G.G suunas. Tõsi, jalaga löömise

katset protokoll ei kajasta, ent kohus ei pidanud selle asetleidmist eespool ka

määravaks. G.G selgitusega kokkulangevalt on kirjeldatud jõu kasutamist.

8.3.

Ülemäärase jõu kasutamise väidet ei toeta ka kaebaja tervisekaardi andmed.

Neist nähtub, et 26. veebruaril 2024 kell 10:34 on meedik kaebajal tuvastanud

pindmised kriimustused kahel sõrmel ja roosaka laigu põlvel (dtl 451). Usutav ei ole

kaebaja väide, et ta unustas meedikule oma väidetavat kaelaintsidenti mainida.

Arvestades kaebaja pöördumisi meediku poole võrdlemisi väikeste vaevustega, samuti

asjaolu, et kaebaja on meedikuga vestelnud ka järgmisel päeval pärast kõnealust

juhtumit ja kurtnud ainult käte- ja jalavalu üle, ei ole veenev tagantjärele esitatud väide

kaela „murdmise“ kohta. Kohus peab usutavaks, et kaebaja pea jõuga eemale pööra-

mise käigus võis kaebaja tunda lühiajalist ebamugavust või valu, kuid püsivamad

tagajärjed oleks kaebaja kohtu hinnangul lasknud nende olemasolu korral fikseerida.

9. Eeltoodut arvestades ei ole alust pidada Tallinna Vangla tegevust 26. veebruaril

2024 kaebaja suhtes füüsilise jõu kasutamisel õigusvastaseks. Seetõttu puudub

riigivastutuse seaduse (RVastS) § 7 lg-st 1 tulenevalt alus kahju hüvitamiseks.

10. Kaebaja kirjelduse kohaselt häiris tema und 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel

ööl naaberkambri kinnipeetav X.X, kes karjus kogu öö. Vangla on möönnud, et

osakonnas, kus kaebaja viibib, esineb üldiselt keskmisest rohkem probleemset

käitumist, kuna tegu on täiendavate julgeolekuabinõude kohaldamiseks kasutatava

osakonnaga (mistõttu on seal ka kaebaja). Konkreetsel ööl 00:50 paiku üks kinnipeetav

helistas vahetpidamata valveruumi, tagus vastu kambri trellust ja karjus, ent see ei

kestnud kogu öö ning pealegi ei olnud teine kinnipeetav kaebaja naaberkambris, vaid

kaugemal. Vangla on toimunu kohta esitanud G.G ettekande (dtl 469).

10.1.

Kohtuasja materjalidest nähtuvalt on kaebajal olnud kaaskinnipeetav X.X

pikemaajaliselt konfliktid (vt nt kaebaja kirjeldus dtl 179). Seejuures on kaebaja aga ka

ise tegelenud korduvalt vanglas ööune häirimisega (vt dtl 317–322), samuti on ta

kaevanud 31. detsembril 2024, et kaebaja kõrval kambris oli pidev müra hoopis

seetõttu, et tema kõrval oli vang nimega D.D, kes taob tundide viisi vastu ust ja seina

ning karjub öösel (dtl 294).

10.2.

Eeltoodust järeldab kohus, et 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl toimus

tõepoolest kaebaja ööune häirimine, kuid kaebaja kirjeldus toimunust on üle paisutatud

ning tegelik häiring ei olnud sedavõrd pikaajaline, et see häirinuks und kogu öö,

samuti polnud tegelikult tegu mitte kaebaja naaberkambri, vaid veidi eemal asuva

5(6)

kambriga. Arvestades ka kaebaja enda käitumist ja tema kaebust teise kinnipeetavaga

seoses, samuti vangla kirjeldust V2 osakonna oludest, peab kohus usutavaks, et kohati

võib seal toimuda ööune häirimist kaaskinnipeetavate poolt. VangS § 67 p 2 järgi on

kinnipeetaval keelatud mh häirida teise kinnipeetavaid. Öörahu rikkumine on

kahtlemata selle keeluga hõlmatud. Vanglale saab aga unehäiringuid süüks panna

ainult juhul, kui vangla jätab sellistele häiringutele reageerimata. Teatud piirini on

tegemist ebameeldivusega, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega.

Kohtule ei nähtu asja materjalidest, et kõnealusele rikkumisele oleks jäetud

reageerimata. Nii konkreetsel juhul kui ka muudel juhtudel on sarnastele rikkumistele

tähelepanu pööratud, koostatud ettekanded, millele eeldatavasti on järgnenud ka

distsiplinaarmenetlused vm asjakohased järelmid, mille eesmärk on tulevasi rikkumisi

ära hoida. Vangla on õigesti viidanud võimatusele kasutada sellises olukorras kinni-

peetava peal ohjeldusmeetmeid öö läbi või sulgeda füüsilise jõuga või abivahenditega

kinnipeetava suu. Kohtule ei nähtu seega, et vangla oleks jätnud kasutamata mingi

tõhusa meetme häiringute ärahoidmiseks. Sh ei olnud nähtavasti lahenduseks kaebajat

häirinud kinnipeetava paigutamine tema naaberkambrist kaugemale, kui konkreetsel

juhul ei kostnudki müra lähimast kambrist, vaid kaugemalt. Seejuures ei ole teised

osakonna kinnipeetavad kõnealuse öö kohta kaebusi esitanud, mis viitab sellele, et

ilmselt ei olnud tegu pikaajalise ja tõsise häiringuga. Võimalikuks ei saa pidada iga

süstemaatilist korrarikkujat vanglahoones sedavõrd eraldi paigutada, et nad ei saa

kellegi und häirida.

10.3.

Kokkuvõttes võib seega järeldada, et kuigi kaebaja uni oli 27.-28. veebruari

2024. a vahelisel ööl häiritud, oli häiring üksnes lühiajaline ning seda tuleb pidada

ebameeldivuseks, mis paratamatult kaasneb vanglas kinnipidamisega – konkreetselt

kaebaja puhul arvestades seda, et ta oli paigutatud V2 osakonda seoses täiendavate

julgeolekuabinõude kohaldamisega tema suhtes, ebameeldivuseks, mis paratamatult

kaasneb vangla korda süstemaatiliselt rikkuvaid (VangS § 69 lg 1) kinnipeetavaid

koondavasse osakonda paigutamisega. Vangla ei ole süüliselt alandanud kaebaja

väärikust (RVastS § 9 lg 1).

11. Eeltoodut arvestades ei anna ka 27.-28. veebruari 2024. a vahelisel ööl toimunu

alust kaebajale vanglalt kahjuhüvitise väljamõistmiseks. Seega jääb kaebus täies

ulatuses rahuldamata.

12. HKMS § 108 lg 1 järgi kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kaebus jääb rahuldamata, jäävad kaebaja võimalikud menetluskulud tema enda

kanda. Kaebaja on 5. novembri 2024. a määrusega vabastatud menetlusabi korras

riigilõivu tasumisest otsusega lahendatud nõuetelt. Vastav riigilõiv tuleb jätta HKMS §

118 lg 3 esimese lause alusel riigi kanda. Kuna vastustaja pole menetluskulude

nimekirja ega kuludokumente esitanud, jäävad ka tema võimalikud menetluskulud

tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1 neljas lause).

13. Kaebaja on taotlenud, et tema nimi asendataks lahendis tähemärgiga. HKMS §

175 lg 3 alusel rahuldab kohus taotluse. Samuti asendab kohus omal algatusel

tähemärkidega teiste lahendis nimetatud füüsiliste isikute (kaaskinnipeetavad ja

valvurid) nimed.

Maarja Oras

/allkirjastatud digitaalselt/

6(6)