3-25-1349/7 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Virgo Saarmets, liikmed Monika Laatsit ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

15. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-1349

Haldusasi

X kaebus kohtute tekitatud varalise ja mittevaralise

kahju hüvitamiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määrus

Menetlusosalised

Kaebaja – X

Vastustaja – Justiits- ja Digiministeerium

Menetluse alus ringkonnakohtus

X määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Võtta menetlusse X määruskaebus Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määruse

haldusasjas nr 3-25-1349 resolutsiooni punkti 2 peale.

2. Rahuldada X määruskaebus.

3. Tühistada Tallinna Halduskohtu 16. mai 2025. a määruse haldusasjas nr 3-25-1349

resolutsiooni punkt 2 ja saata X hüvitamiskaebus Tallinna Halduskohtule

ettevalmistava menetluse jätkamiseks.

4. Jõustunud määruse avaldamisel asendada X, C ja Y nimed ning kaebaja varasema

elukoha aadress tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (HKMS § 121 lg 4, § 235 lg-d 1 ja 3).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. X esitas Tallinna Halduskohtule 06.05.2025 kaebuse, milles palus mõista temale

tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud kohtulahenditega tekitatud kahju hüvitamiseks välja 3000

eurot. Tartu Maakohtu 08.08.2023 otsusega tsiviilasjas nr 2-23-5884 rahuldati kaebaja venna

C hagi kaebaja vastu valduse vabastamiseks ja tõsteti kaebaja välja tema elukohast XXX

kinnistul (kinnistu kuulus kaebaja vennale, kes seal samuti elas). Sellest tulenevalt pidi

kaebaja minema elama Võhmasse, kus ta ei saanud enam hoolitseda oma vaimselt haige

venna eest. Pärast kaebaja eemale kolimist venna tervis halvenes ning vend suri mõned kuud

3-25-1349

hiljem. See põhjustas kaebajale suurt hingelist üleelamist ja kaebaja nõuab sellega seoses

mittevaralise kahju hüvitamist. Kohtud leidsid tsiviilasjas nr 2-23-5884 ekslikult, et kaebaja ja

tema venna vahel sõlmitud XXX kinnistu tasuta kasutamise leping oli kaebaja venna piiratud

teovõime tõttu tühine. Kaebaja esitas tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud kohtulahendite peale

kuriteoteate, kuid Kaitsepolitseiamet ja prokuratuur keeldusid kriminaalasja algatamisest.

Kohtud on tsiviilasjas nr 2-23-5884 kaebajale lisaks tekitanud varalist kahju. Tartu Maakohtu

22.03.2024 määruses nr 2-23-5884 ei olnud märgitud pangakonto numbrit, kuhu tuli tasuda

kaebajalt välja mõistetud menetluskulud 1404 eurot. Seetõttu maksis kaebaja välja mõistetud

rahasumma viivise vältimiseks esimesel võimalusel sularahas otse C kätte. Seda tõendab

tunnistajate ja C poolt allkirjastatud dokument. C eestkostja Y leidis aga hiljem, et

menetluskulud tuli tasuda talle, ja pöördus maakohtu määruse täitmiseks kohtutäituri poole.

Kohtutäitur keeldus täiteasja nr 171/2024/502 lõpetamisest, sest eestkostja ei kinnitanud 1404

euro kättesaamist. Kaebaja vaidlustas kohtutäituri tegevuse tsiviilasjas nr 2-24-10881, kuid

tema kaebus jäeti rahuldamata. Selle tagajärjel arestis kohtutäitur kaebaja pangakonto, korteri

ja pensioni ning peab kaebaja niigi väiksest pensionist igakuiselt kinni ligi 50 eurot.

Kokkuvõttes tähendab see, et kaebajal tuleb tasuda menetluskulud 1404 eurot topelt ning

kanda lisaks täitemenetluse kulud. Kuigi kaebajale tekkinud varaline ja mittevaraline kahju

ületavad 3000 eurot, ei taotle kaebaja kahju hüvitamist suuremas summas, sest ei oleks

võimeline tasuma kaebuselt riigilõivu rohkem kui 90 eurot.

2. Tallinna Halduskohus tagastas 16.05.2025 määrusega kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 21

alusel läbivaatamatult (resolutsiooni p 2). Riigivastutuse seaduse (RVastS) § 15 lg-te 1 ja 31

järgi eeldab kohtu tekitatud kahju hüvitamine seda, et kohtunik oleks kohtumenetluse käigus

pannud toime kuriteo või et rahuldatud oleks isiku individuaalkaebus Euroopa Inimõiguste

Kohtus (EIK).

Kaebaja kinnitas, et uurimisasutus ja prokuratuur keeldusid

kriminaalmenetluse algatamisest, ning kohtute infosüsteemist ei nähtu, et kaebaja oleks

keeldumist vaidlustanud. Seega puudub kohtunike suhtes süüdimõistev kohtuotsus.

Halduskohus ei ole pädev tuvastama kohtuniku poolt kuriteo toimepanemist ning kohtunikku

ei saa käsitada kuriteos süüdiolevana enne, kui tema suhtes on jõustunud süüdimõistev

kohtuotsus (nt Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2024 määrus nr 3-23-2221, p 11). Samuti ei

ole äratuntav, et tsiviilasjas nr 2-23-5844 oleks riivatud kaebaja õigust õiglasele

kohtumenetlusele. Kohtuasi läbis kõik kolm kohtuastet (Riigikohus jättis 18.03.2024

määrusega kaebaja kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata) ning kaebaja on praeguseks

minetanud ka võimaluse pöörduda EIK-sse.

Mittevaralise kahju hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada HKMS § 121 lg 2 p

2¹ tähenduses väheintensiivseks eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine

oleks asjaoludest ja kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt

ebatõenäoline (nt Tallinna Ringkonnakohtu 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Seejuures

tuleb arvestada, et RVastS § 9 lg 1 alusel mittevaralise kahju rahaline hüvitamine on Eestis

erandlik ja võimalik vaid kõige olulisemate põhiõiguste tõsiste riivete korral (nt Riigikohtu

27.06.2017 otsus nr 3-3-1-9-17, p 13). Kaebuses toodud asjaoludel võib RVastS § 9 lg-s 1

toodud õigushüvedest olla riivatud kaebaja kodu ja eraelu puutumatust. Õiguste riive aluseks

on aga asjaolu, et kaebaja ei nõustu tema suhtes tehtud kohtulahenditega (sh kohtute antud

õiguslike tõlgendustega). Sellise riive eest rahalise hüvitise väljamõistmine ei ole tõenäoline.

Kaebaja seisukohti on tsiviilasjas hinnanud kolm kohtuastet ning Riigikohus jättis 05.02.2024

määrusega kaebaja riigi õigusabi taotluse rahuldamata, leides, et asjaoludest tulenevalt on

kaebaja võimalus oma õiguste kaitseks ilmselt vähene. Pereliikme surmaga seonduvalt tuleb

arvestada, et kaebaja vennale oli määratud eestkostja, mistõttu ei saa venna eest

hoolitsemisega seotud küsimusi siduda kohtu tegevusega.

2(5)

3-25-1349

Kaebaja väidab lisaks varalise kahju tekkimist, sest tasus temalt tsiviilasjas nr 2-23-5884 välja

mõistetud menetluskulud oma vennale, kuid seejärel asus eestkostja neid kohtutäituri kaudu

uuesti sisse nõudma. Kaebajal ei ole tekkinud kohustust tasuda menetluskulusid kaks korda,

vaid kaebaja ja tema venna eestkostja vahel on vaidlus, kas nõue on tasutud. Kohtud selgitasid

tsiviilasjas nr 2-24-10881 kaebajale, et kui ta on nõude enda arvates täitnud, siis on tal

võimalik esitada sissenõudja vastu hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks, kuid see ei

anna alust vaidlustada kohtutäituri otsust või tegevust, sest kohtutäitur ei saa lahendada

sisulist vaidlust, kas nõue on täidetud või mitte. Kaebajale tekkinud riive seisneb järelikult

selles, et ta ei saa kohustusest vabaneda temale sobivas menetluses, vaid tal tuleks esitada

hagi täitemenetluse lubamatuks tunnistamiseks. Asjaoludest tulenevalt võib olla võimalik ka

piiratud teovõimega isikuga tehtud tehingu alusel saadu tagastamine vastavalt alusetu

rikastumise sätetele. Seega on kaebaja käsutuses muud õiguskaitsevahendid ja

menetluskulude tasumisel tekkinud riivet tuleb pidada väheintensiivseks.

Ilmselgelt ebatõenäoline oleks kaebuse rahuldamine ka Tartu Maakohtu 22.03.2024 määruse

nr 2-23-5884 resolutsiooni täidetavuse osas. Tartu Maakohtu 01.02.2023 määrusega

tsiviilasjas nr 2-22-15559 määrati kaebaja vennale eestkoste kõigi igapäevaseid elulisi

vajadusi ületavate tehingute tegemisel, mille suuruseks määras kohus 50 eurot kalendrikuus.

Kuna kaebaja esitas määruse peale 21.06.2023 määruskaebuse (jäeti Tartu Ringkonnakohtu

10.08.2023 määrusega läbi vaatamata), siis pidi ta ilmselgelt olema ka määrusest teadlik.

Samuti on kohtud tsiviilasjas nr 2-23-5884 nii Tartu Maakohus 08.08.2023 otsuses kui ka

Tartu Ringkonnakohus 20.11.2023 otsuses selgitanud, et kaebaja vend ei suuda psüühikahäire

tõttu kestvalt oma tegudest aru saada ega neid juhtida ning seetõttu on tema tehtud tehingud

tühised. Seega pidi kaebajal tekkima vähemalt kahtlus, kas väljamõistetud menetluskulud

saab lugeda tasutuks raha eestkostetava kätte andes. Kaebuse rahuldamine oleks lisaks

ebatõenäoline esmaste õiguskaitsevahendite kasutamata jätmise tõttu. RVastS § 15 lg-st 1

tulenev kahju hüvitamise piirang on pikaaegses kohtupraktikas hinnatud põhiseaduspäraseks

(nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10). Kohtute võimalikud

eksimused õigusnormide kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujuta

endast kuriteo toimepanemist.

3. X palub 05.06.2025 määruskaebuses (täiendatud 10.08.2025) tühistada halduskohtu

16.05.2025 määrus ja saata asi halduskohtule menetlusse võtmise otsustamiseks. Halduskohus

on jätnud hindamata kaebaja väite, et Tartu Maakohus eksis 22.03.2024 määruses

menetlusnormi (tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 442 lg 5) vastu, sest määruse resolutsioon

ei olnud selgelt arusaadav ja täidetav ka muu määruse tekstita. Maakohtu 22.03.2024

määruses puudus korraldus maksta raha kellegi pangakontole või otse eestkostjale.

Halduskohus on seega asunud maakohtu õigusrikkumist varjama ja püüab lükata süüd

kaebajale. Selgelt ebaseaduslik on ka halduskohtu väide, et kohtute eksimused seaduste

kohaldamisel, faktide tuvastamisel või tõendite hindamisel ei kujutagi endast kuritegu.

Karistusseadustiku §-de 311 ja 316 kohaselt on kuritegu igasugune tõenditega

manipuleerimine ja teadvalt ebaseadusliku lahendi tegemine. Ka halduskohtu viidatud

kohtulahendid on asjakohatud, sest varasemaid lahendeid ei saa kasutada tõenditena

hilisemates asjades. RVastS § 15 lg 1 kohaselt on kahju hüvitamise eelduseks kuriteo

toimepanemine, mitte kohtunikku süüdi mõistva kohtuotsuse jõustumine. Halduskohtu

määrus on järjekordne näide õigussüsteemi ringkaitsest. RVastS § 15 lg 1 on

põhiseadusvastane ning see tuleb jätta kohaldamata.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

3(5)

3-25-1349

4. Määruskaebus tuleb võtta HKMS § 207 lg 1 alusel menetlusse. Määruskaebuse

esitamine on seaduse kohaselt lubatud (HKMS § 121 lg 4), määruskaebus on tähtaegne

(HKMS § 204 lg 1) ning vastab piisaval määral HKMS §-des 52–54 ja 205 toodud nõuetele.

Määruskaebuse esitamine on lõivuvaba (HKMS § 104 lg 1 ja riigilõivuseaduse § 22 lg 1 p 9).

5. Kaebaja on pöördunud halduskohtusse kaebusega, milles taotles tsiviilasjas nr 2-23-

5884 tehtud kohtulahenditega tekitatud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamist kokku 3000

eurot. Kuigi kaebaja ei ole kaebuses kahjunõuete ulatust selgelt eristanud, on põhjendatud

eeldada, et 3000 euro suuruse hüvitisenõue sisaldab 1404 euro ulatuses varalist kahju ja

ülejäänud osas on nõutud mittevaralise kahju eest. Halduskohus tagastas kaebuse nii varalise

kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuete osas HKMS § 121 lg 2 p 21 alusel. Selle sätte

kohaldamiseks peavad esinema kaks kumulatiivset tingimust: riive vähene intensiivsus ja

kaebuse rahuldamise vähene tõenäosus (nt Riigikohtu 08.10.2025 määrus nr 3-24-2091, p 17;

26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12).

6. Ringkonnakohus märgib esmalt, et nõustub halduskohtu põhjendustega sellest, et

kaebuse rahuldamine on nii varalise kahju kui ka mittevaralise kahju hüvitamise nõuet

puudutavas osas vähetõenäoline. Eeskätt välistab kahju hüvitamise RVastS § 15 lg 1, mille

järgi võib isik nõuda kohtumenetluse käigus, sealhulgas kohtulahendiga tekitatud kahju

hüvitamist üksnes juhul, kui kohtunik on kohtumenetluse käigus toime pannud kuriteo.

Vaidlust ei ole, et ühtegi tsiviilasja nr 2-23-5884 menetlenud kohtunikku ei ole nimetatud

tsiviilasja käigus toime pandud kuriteos süüdi mõistetud. Kaebaja kinnitusel keeldusid

uurimisasutus ja prokuratuur tema taotluse alusel kriminaalasja algatamisest. Kaebaja ei ole

keeldumist ka vaidlustanud. Ehkki RVastS § 15 lg 1 nimetab üksnes kohtuniku poolt kuriteo

toimepanemist, tuleb sätte sisustamisel arvestada, et põhiseaduse § 22 lg 1 järgi ei tohi kedagi

käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus,

ning halduskohtul puudub pädevus ise tuvastada, kas kohtunik on kuriteo toime pannud (nt

Riigikohtu 28.03.2016 otsus nr 3-3-1-70-15, p 20). Kuigi kaebaja on lisaks taotlenud RVastS

§ 15 lg 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist ja kohaldamata jätmist, jääb ringkonnakohus

kohtupraktikas korduvalt väljendatud seisukoha juurde, et RVastS § 15 lg 1 ei ole

põhiseadusvastane (nt Tallinna Ringkonnakohtu 27.09.2023 otsus nr 3-22-495, p 10).

7. Kaebaja õiguste riive intensiivsuse hindamisega seonduvalt tuleb varalise ja

mittevaralise kahju hüvitamise nõudeid vaadelda teineteisest eraldi. Mittevaralise kahju

hüvitamise kaebuse puhul võib õiguste riivet pidada HKMS § 121 lg 2 p 21 tähenduses

väheintensiivseks eelkõige juhul, kui mittevaralise kahju rahas hüvitamine oleks asjaoludest ja

kohtupraktikast tulenevalt ilmselgelt välistatud või äärmiselt ebatõenäoline, arvestades

konkreetse õigushüve kaalukust ja sellesse sekkumise raskust (nt Tallinna Ringkonnakohtu

01.10.2024 määrus nr 3-24-2003, p 7; 17.06.2024 määrus nr 3-23-2878, p 8; 23.04.2024

määrus nr 3-24-773, p 11; 20.04.2023 määrus nr 3-22-2021, p 23). Halduskohus märkis

õigesti, et kaebuse väidetest (s.o varasemast elukohast väljatõstmine ja hoolitsust vajavast

vennast lahutamine) võib järeldada, et kaebaja hinnangul on tsiviilasjas nr 2-23-5884 tehtud

kohtuotsustega riivatud tema kodu või eraelu puutumatust, mis on üks RVastS § 9 lg-s 1

loetletud õigushüvedest. Venna eest hoolitsemisega seonduvalt ei saa kaebaja õiguste riivet

pidada kuigi intensiivseks, võttes mh arvesse, et Tartu Maakohus oli 01.02.2023 määrusega

tsiviilasjas nr 2-22-15559 määranud C-ile eestkostjaks tema tütre Y, kellel lasus ka kohustus

tagada eestkostetava heaolu (perekonnaseaduse § 206 lg 1). Seevastu elukohast väljatõstmist

ei saa olemuselt pidada väheintensiivseks riiveks, olenemata sellest, kas isikul oli seaduslik

alus eluruumi kasutamiseks või mitte.

4(5)

3-25-1349

8. Varalise kahju hüvitamise nõude puhul võib kaebaja õiguste riivet pidada HKMS § 133

lg 1 teisest lausest tulenevalt eelkõige juhul, kui kaebusega kaitstava hüve väärtus ei ületa

1000 eurot. Kui tegemist on kaaluka õigushüvega, millesse on sekkutud intensiivselt, siis ei

saa riivet pidada väheintensiivseks ka siis, kui selle väärtus ei ületa lihtmenetluse piirmäära

(nt Riigikohtu 26.05.2022 määrus nr 3-21-1411, p 12). Kaebaja on varalise kahju tekkimist

seostanud Tartu Maakohtu 22.03.2024 määrusega tsiviilasjas nr 2-23-5884, leides, et kuna

määruse resolutsioon oli ebaselge (puudus täpne korraldus, kuidas menetluskulud tasuda), siis

on tekkinud olukord, kus tal tuleb väljamõistetud menetluskulusid kanda kaks korda: kaebaja

tasus esmalt 1404 eurot sularahas otse oma vennale ja hiljem on sama summat eestkostja

avalduse alusel nõutud temalt sisse täitemenetluse raames. Tartu Maakohtu 17.07.2024

määrusest ja Tartu Ringkonnakohtu 09.09.2024 määrusest tsiviilasjas nr 2-24-10881 nähtub,

et kaebaja suhtes toimub täitemenetlus täiteasjas nr 171/2024/502, mille raames nõutakse

temalt kohtutäituri kaudu sisse tsiviilasjas nr 2-23-5884 välja mõistetud menetluskulusid 1404

eurot. Nimetatud summa ületab lihtmenetluse piirmäära ning arvestades lisaks kaebaja väiteid

enda majandusliku kitsikuse kohta, milles pole alust kahelda, ei saa kaebaja õiguste riivet ka

varalise kahju hüvitamise nõuet puudutavas osas pidada väheintensiivseks. Hinnangut riive

intensiivsusele ei mõjuta see, kas kaebajal võiks olla võimalik väidetavat kahju teiste

õiguskaitsevahendite kasutamisega vähendada või kõrvaldada (nt esitades tsiviilasju

menetlevale kohtule hagi sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks). See, kas kaebaja on

jätnud kasutamata temale kättesaadavad võimalused kahju tekkimist ära hoida või seda

vähendada, võiks omada tähtsust kaebuse eduväljavaadete hindamisel, kuid mitte riive

intensiivsuse hindamisel.

9. Kokkuvõttes on ringkonnakohus seisukohal, ehkki X esitatud hüvitamiskaebus on

RVastS § 15 lg-s 1 toodud piirangut arvestades ilmselgelt perspektiivitu, ei olnud varalise ega

mittevaralise kahju hüvitamise nõude puhul täidetud teine kohustuslik tingimus, et kaebusega

kaitstava õiguse riive on väheintensiivne, mistõttu ei saanud halduskohus kaebust HKMS §

121 lg 2 p 21 alusel tagastada.

10. Eelnevast lähtudes rahuldab X määruskaebuse, tühistab Tallinna Halduskohtu

16.05.2025 määruse resolutsiooni p-i 2 ning saadab X kahju hüvitamise kaebuse samale

halduskohtule ettevalmistava menetluse jätkamiseks.

11. HKMS § 175 lg 3 ja § 179 lg 4 alusel tuleb jõustunud määruse arvutivõrgus avaldamisel

asendada määruses nimetatud füüsiliste isikute (X, C, Y) nimed ja kaebaja varasema elukoha

aadress (XXX kinnistu) tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

5(5)