3-25-967/11 · Tallinna Halduskohus Tallinna kohtumaja

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Halduskohus

Kohtunik

Daimar Liiv

Otsuse avalikult teatavaks-

tegemise aeg ja koht

15. mai 2026, Tallinn

Haldusasja number

3-25-967

Haldusasi

X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025

ettekirjutuse nr P13-V2025-048695 tühistamiseks

Menetlusosalised

Kaebuse esitaja – X. X, volitatud esindaja Andrei

Vesterinen

Vastustaja – Sotsiaalkindlustusamet, volitatud esindajad

Livia Kask

Asja läbivaatamine

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Jätta kaebus rahuldamata.

2. Jätta menetlusosaliste menetluskulud nende endi kanda.

3. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Otsuse peale võib esitada apellatsioonkaebuse Tallinna Ringkonnakohtule 30 päeva jooksul

otsuse avalikult teatavakstegemisest arvates, s.o hiljemalt 15.06.2026 (halduskohtumenetluse

seadustiku (HKMS) § 181 lg 1).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada

vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse

esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on

pikem kui 14 päeva (HKMS § 184).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida,

vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (HKMS §

182 lg 1 p 9).

Kui menetlusosaline soovib apellatsioonkaebuse esitamiseks saada menetlusabi, tuleb tal

esitada ringkonnakohtule vastavasisuline taotlus. Menetlusabi taotluse esitamine ei peata

menetlustähtaja kulgemist (HKMS § 116 lg 5) ning apellatsioonitähtaja järgimiseks peab

menetlusabi taotleja tegema tähtaja kestel ka menetlustoimingu, mille tegemiseks ta

menetlusabi taotleb, eelkõige esitama apellatsioonkaebuse (HKMS § 116 lg 6).

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025 ettekirjutusega nr P13-V2025-048695 kohustas

Sotsiaalkindlustusamet X. Xi tagastama enammakstud perehüvitise summas 2130 eurot (dtl

48-51).

2. 10.02.2025 (täpsustatud 06.03.2025) esitas X. X vaide Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025

ettekirjutusele nr P13-V2025-048695 (dtl 5-12). Sotsiaalkindlusameti 10.03.2025

vaideotsusega nr 5.2-3/4633-4 jäeti vaie rahuldamata (dtl 13-16).

3. Tallinna Halduskohtule saabus 09.04.2025 X. X kaebus Sotsiaalkindlustusameti

06.02.2025 ettekirjutuse nr P13-V2025-048695 tühistamiseks. Kohus võttis kaebuse oma

11.04.2025 määrusega menetlusse. 19.02.2026 määrusega määras kohus asja lahendamise

viisiks kirjaliku menetluse.

KAEBAJA SEISUKOHAD

4. Kaebaja palub kaebuse rahuldada järgmistel põhjustel.

4.1. Kaebaja ei nõustu seisukohaga, et tema elukoht ei olnud Eestis, ning leiab, et

Sotsiaalkindlustusamet on ekslikult asunud seisukohale, nagu ei oleks pere alaline elukoht

Eestis tõendatud, millest tulenevalt on X. X perioodil 01.09.2024 kuni 30.11.2024 alusetult

makstud peretoetusi summas 2130 eurot.

Kaebaja selgitab, et viibis koos oma perega küll välismaal, kuid nende püsiv elukoht oli

Eestis. Igaühel on õigus reisida, sh viibida välislähetuses, puhkusel jne. See, et inimene

lahkub ajutiselt Eestist, ei tähenda automaatselt, et tal kaob õigus peretoetustele.

Perehüvitiste saamise õigus on Eestis elavatel Eesti kodanikel ning pikaajalise elaniku

elamisloa, alalise elamisõiguse, tähtajalise elamisloa või -elamisõiguse alusel Eestis elavatel

välismaalastel (vastavalt perehüvitiste seaduse (PHS) § 4 lg 1 ja sotsiaalseadustiku üldosa

seaduse (SÜS) § 3 lg 1).

Perehüvitiste eesmärk on toetada lastega peresid ja laste kasvatamist. Peretoetuste määramise

ja maksmise eelduseks on, et nii vanem kui ka laps peavad elama alaliselt Eestis. Kui Eesti

alalisel elanikul on elukoht mitmes riigis, on tal õigus perehüvitistele, kui ta on

tulumaksuseaduse § 6 lõike 1 järgi Eesti resident. See tähendab, et kui ta viibib Eestis 12

järjestikuse kalendrikuu jooksul vähemalt 183 päeval või on välisteenistuses viibiv Eesti

diplomaat (PHS § 4 lg 3), on tal samuti õigus toetusele, eeldusel et ta maksab tulumaksu

Eesti Vabariigile.

Seega on vastustaja väide, et „perehüvitiste maksmine lõpetatakse ka juhul, kui pere läheb

Eestist ära plaaniga viibida välisriigis ajutiselt“ (vaideotsuse punkt 3), vastuolus asjaoluga, et

kaebaja on Eesti resident. Kui ta viibib Eestis 12 järjestikuse kuu jooksul vähemalt 183 päeva,

on tal seadusest tulenevalt õigus perehüvitistele. Samuti ei sätesta seadus, et perehüvitiste

maksmine lõpetatakse automaatselt olukorras, kus perekond lahkub Eestist ajutiselt – näiteks

puhkusele või välislähetusse.

4.2. Kaebaja väidab, et ajavahemikul 01.09.2023 kuni 30.11.2024 viibis ta igal kalendriaastal

Eestis rohkem kui 183 päeva. Kaebaja teostas makseid peamiselt sularahas. Sularahas

maksmine ei ole seadusega keelatud ning kaebaja ei saa esitada pangakonto väljavõtete

esitamist olukorras, kus ta ei kasuta enam pangakontosid.

Lisaks esitab kaebaja kaks tõendit selle kohta, et 2024. aasta septembris pöördus ta arstiabi

saamiseks, mis kinnitab tema viibimist Eestis nimetatud ajavahemikul (dtl 78-80).

Kaebaja rõhutab, et vastavalt menetlusõiguse üldpõhimõtetele lasub tõendamiskoormis sellel

poolel, kes esitab väiteid. Kaebajalt ei saa nõuda negatiivsete asjaolude tõendamist. Sellest

2(5)

tulenevalt lasub vastustajal kohustus tõendada nii väidet, et kaebaja ei viibinud Eestis

nimetatud ajavahemikul, kui ka mis tahes muud väidetavat alust toetuste tagasinõudmiseks.

Käesolevas asjas ei ole vastustaja esitanud ühtegi tõendit, mis kinnitaks, et kaebaja ei viibinud

Eestis või et tema viibimine Eestis oli alla 183 päeva aastas. Tõendite puudumisel ei ole

vastustaja nõue õiguslikult põhjendatud.

Eeltoodust tulenevalt on toetuste tagasinõudmine põhjendamatu ja õigusvastane. Kaebaja

palub kaebus rahuldada.

VASTUSTAJA SEISUKOHAD

5. Vastustaja vaidleb kaebusele täies ulatuses vastu. Vastustaja on seisukohal, et 06.02.2025

ettekirjutus nr P13-V2025-048695 on õiguspärane. Vastustaja jääb oma otsustes toodud

seisukohtade ja põhjenduste juurde.

5.1. Vastustaja on seisukohal, et kaebaja on saanud alusetult peretoetust perioodil 01.09.2024

-30.11.2024.

PHS § 4 lg 1 kohaselt määratakse ja makstakse selles seaduses ette nähtud perehüvitisi PHS-s

sätestatud tingimustel SÜS § 3 lg-s 1 nimetatud isikule. SÜS § 3 lg 1 sätestab, et

sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul,

pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning

tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses

sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul.

SÜS § 19 lõige 1 punkti 2 kohaselt lõpeb isikul õigus hüvitisele, kui isik ei vasta seaduses

hüvitise saamiseks sätestatud tingimustele.

PHS-i eelnõu seletuskirja järgi rakendub Eestis residentsuspõhine perehüvitiste skeem ehk

Eestis on perehüvitisi õigustatud saama selle seaduse põhimõtteid arvestades Eestis elavad

perekonnad.1 Perehüvitiste saamise õigust ei anna Eesti kodakondsus, Eesti elamisluba või

rahvastikuregistrijärgne Eesti elukoha aadress. Eestis makstavaid perehüvitisi on õigus saada

üksnes juhul, kui hüvitise saaja elab püsivalt lapsega Eestis ja kasvatab last Eestis. Pere

välisriigis elamise korral ei ole õigust Eestist perehüvitisi saada.

Perehüvitiste saamiseks ei piisa rahvastikuregistris registreeritud Eesti elukohast, vaid laps ja

tema eest perehüvitisi taotlev isik peavad ka Eestis reaalselt elama.

Haldusmenetluses kogutud tõenditest (vt täpsemalt ettekirjutuse põhjendusest, dtl 48-51)

nähtuvalt ei ole perioodil 01.09.2024 kuni 30.11.2024 kaebaja ja tema laste Eestis alaline

elamine tõendatud. Vastustaja palus esitada tõendid Eestis alalise elamise kohta hiljemalt

31.12.2024, kuid seda kaebaja teinud, kuigi on kirja lugenud (vt dtl 57). Kaebaja vaide juurde

lisatud tõendid (väljavõtted terviseportaalist perearsti ja hambaarsti külastuste kohta

septembris 2024) ei tõenda samuti pere alalist Eestis elamist, vaid üksnes üksikutel

kuupäevadel Eestis viibimist. Eeltoodust tulenevalt on perioodil 01.09.2024-30.11.2024

kaebajale makstud peretoetust ilma õigusliku aluseta summas 2130 eurot.

5.2. Kaebuses toodud kaebaja seisukohtadega seonduvat on juba selgitatud ka vaideotsuses.

Täiendavalt selgitab vastustaja, et vaideotsuse punkt 3 märgitud välisriigis ajutise viibimise

all on mõeldud pikaajalist viibimist, mitte aga lühiajalist puhkust või välislähetust. Samuti ei

anna pelgalt Eesti residendi staatus TuMS § 6 lõike 1 tähenduses õigust perehüvitistele.

5.3. Vastustaja on seisukohal, et 06.02.2025 ettekirjutus nr P13-V2025-048695 on

õiguspärane. Haldusmenetluse seaduse (HMS) § 54 kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta

on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas,

1 Perehüvitiste seaduse eelnõu 217 SE, lk 9,12.

3(5)

proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Vastustaja on pädev

haldusorgan alusetult saadud perehüvitis tagasi nõudma. Haldusaktid vastavad vorminõuetele.

Kaebaja õigusi ei ole ebaproportsionaalselt piiratud. Vastustaja on õiguspäraselt tuvastanud,

et kaebaja ei ole õigust perehüvitisele perioodil 01.09. - 30.11.2024, mistõttu kuuluvad selle

perioodil tasutud perehüvitised tagasinõudmisele.

5.4. Kokkuvõtvalt palub vastustaja jätta kaebuse rahuldamata ja kaebaja menetluskulud tema

enda kanda.

KOHTU PÕHJENDUSED

6. Kohus, analüüsinud ja hinnanud vaidlustatud Sotsiaalkindlustusameti 06.02.2025

ettekirjutust nr P13-V2025-048695 (dtl 48-51) ja selle suhtes tehtud vaideotsust (dtl 13-16),

asjakohaseid õigusnorme, poolte kirjalikke seisukohti, ning kõiki asjas kogutud tõendeid

kogumis ja nende vastastikuses seoses, on seisukohal, et kaebuse esitaja ei ole käesoleval

juhul suutnud kohut veenda ega tõendada, et vaidlustatud ettekirjutus ja selle suhtes tehtud

vaideotsus oleks vastuolus seadusega või mõne muu õigusaktiga ning kuuluks tühistamisele.

Kohus selgitab siinkohal kaebajale, et kohus hindab haldusakti õiguspärasust selle andmise

aja seisuga (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 158 lg 2).

HKMS § 165 lõikes 2 lg-s 2 on sätestatud, et kui kaebus jääb rahuldamata ning kaebaja poolt

kohtumenetluses esitatud väitega mittenõustumist või tema viidatud tõendi arvestamata

jätmist on vaidlustatud haldusaktis või kaebuse nõude kohta tehtud vaideotsuses juba

põhjendatud ja kohus järgib seda põhjendust, ei pea kohus seda põhjendust oma otsuses

kordama, vaid võib viidata põhjendusega nõustumisele. Antud juhul kohus nõustub nii

vastustaja argumentatsiooniga, mis on toodud vaidlustatud ettekirjutuses ja selle suhtes tehtud

vaideotsuses, kui ka nende vastustaja vastuväidete ja selgitustega, mis on esitatud vastuseks

konkreetselt kaebuses toodud väidetele (vt ülal). Kohus kohaldab HKMS-st tulenevat

menetlusökonoomika põhimõtet ja seaduslikku alust piirduda kaebuse rahuldamata jätmisel

vaid toodud selgituste ja põhjendustega.

Kohus peab täiendavalt vajalikuks märkida lühidalt üksnes järgmist.

7. Kohus leiab, et kaebaja väited Eestis alaliselt elamise kohta on tõendamata. Vastustaja on

palunud kaebajal esitada tõendid Eestis alalise elamise kohta haldusmenetluses hiljemalt

31.12.2024, kuid seda kaebaja ei teinud, kuigi kaebaja on vastustaja vastava nõudega kirja

lugenud (vt dtl 57). Samuti nõustub kohus vastustustajaga selles, et kaebaja vaide ja

kohtukaebuse juurde lisatud tõendid (väljavõtted terviseportaalist arstide külastuste kohta

septembris 2024 kuupäevadel 16.09, 23.09 ja 27.09) ei tõenda samuti tõsikindlalt pere alalist

Eestis elamist vaid üksnes nendel üksikutel kuupäevadel Eestis viibimist.

Kohus palus kaebajal ka kohtumenetluses korduvalt oma väiteid tõendada (vt kohtu

11.04.2025 määruse p 4 ja 19.02.2025 määruse p 4, kus viimases andis kohus põhjaliku

selgituse, milliste tõendiga on kaebajal võimalik oma alaliselt Eestis elamist tõendada. Kohus

märkis, et kaebaja võib oma väite – et ta elas ja elab alaliselt Eestis – tõendamiseks kasutada

erinevaid viise näiteks kontode väljavõtted, kommunaalarved, elektriarved. Küll aga leiab

kohus, et kõige selgema pildi oma elukorralduse kohta saab kaebaja anda eelduslikult oma

igapäevases kasutuses oleva pangakonto (või krediitkaardi) väljavõtte kujul. Seejuures selgitas

kohus, et kohtu huviks ei ole mitte niivõrd kannete sisu, kui nende tegemise koht.)

Vastuseks kohtu selgitusele teatas kaebaja, et kasutas peamiselt sularaha ning tol ajal

kasutuses olnud pangakontosid ta enam ei kasuta, millest tulenevalt puudub tal neile

juurdepääs. Kohus kaebaja pangakontodele juurdepääsu puudumise väidetega ei nõustu, sest

isegi peale pangakonto sulgemist on võimalik taotleda pangast varasemate andmete

väljastamist vähemalt viie aasta jooksul, kuivõrd pangal on sel perioodil kohustus andmeid

4(5)

säilitada (vt Rahapesu ja terrorismi rahastamise tõkestamise seadus § 47 lg 1 ja lg 2). Samuti

ei ole kaebaja esitanud mitte ühtegi täiendavat tõendit Eestis alalise elamise kohta. Kohus ei

pea ka eluliselt usutavaks, et kõik arved maksti sularahas – eriti sellised arved nagu

üür/kommunaalmaksed, elektriarve ja telekommunikatsiooniteenuste eest maksed jne. Kohus

on seisukohal, et isegi juhul, kui need maksti sularahas, oli kaebajal võimalik nõuda maksete

vastuvõtjalt või teenuseosutajalt välja tõend nende maksmise kohta. Seetõttu ei pea kohus

sularahaga maksmist tõendi esitamise takistuseks ja leiab et see väited on otsitud ja ei ole

usutav.

Mis puudutab tõendamiskoormist, siis kohus märgib, et vastutaja on haldusmenetluses

püüdnud piisava põhjalikkusega välja selgitada kaebaja alalist elukohta. Vastustaja on teinud

päringud avalikesse registritesse ja pöördunud nii kaebaja enda kui ka kohaliku omavalitsuse

poole asjaolude väljaselgitamiseks. Toetuse saajal on seadusest tulenev kohustus aidata

igakülgselt kaasa eesmärgipärasele ja efektiivsele menetlusele (vt SÜS § 5 lg 2) ehk teisisõnu

kohustus esitada küsitud andmeid. Antud juhul kaebaja seda kohustust ei ole täitnud. Seega

kohtusse pöördumisel tuli kaebajal endal tõendada oma väiteid Eestis alaliselt elamise kohta.

Vastav tõendamiskoormis on kaebajal, mitte vastustajal nagu ekslikult leiab kaebaja. Samuti

ei ole siin tegu negatiivse asjaolu tõendamisega, mis võib praktikas olla keeruline. Kaebaja

väidab, et ta elas Eestis ja see asjaolu ei ole negatiivne asjaolu, mida tõendada. Negatiivseks

asjaoluks oleks käesoleval juhul see, kui kaebajal palutaks tõendada, et ta ei elanud Eestis.

8. Teiseks toob kohus välja, et kohtupraktikas (vt näiteks Tartu Ringkonnakohtu 28.10.20220

otsus nr 3-19-1451/10 või 28.03.2019 otsus nr 3-18-265/17) on korduvalt kinnitamist leidnud,

et toetuse saamiseks ei piisa sellest, kui isiku üks elukohtadest on Eesti Vabariigis. PHS § 4

lg-st 3 tulenevalt on õigus perehüvitistele Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes

riigis, kui ta on Eesti resident TuMS § 6 lg 1 tähenduses. Säte ei näe ette, et perehüvitise

saamiseks on piisav üksnes residendiks olemine TuMS § 6 lg 1 mõttes ja taotleja ning lapse

elukoha registreerimine rahvastikuregistris. Oluline on faktiline ehk tegelik Eestis elamine.

PHS § 4 lg 3 rõhutab seda, et ka Eesti Vabariigi alaline elanik peab toetuse saamiseks

tegelikult elama Eesti Vabariigis.

Seega kaebaja väide, et ajavahemikul 01.09.2023 kuni 30.11.2024 viibis ta igal kalendriaastal

Eestis rohkem kui 183 päeva, ei too ilma seda tõendamata kaasa vaidlustatud ettekirjutuse

õigusvastasust ega tühistamist. Kohus märgib, et see kaebaja väide on nähtuvalt asjaoludest

paljasõnaline ja tõendamata.

9. Kokkuvõtvalt puuduvad mistahes seadusest tulenevad alused kaebuse rahuldamiseks.

10. HKMS § 108 lg 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Vastustaja ei ole taotlenud menetluskulude välja mõistmist, mistõttu jäävad poolte

menetluskulud nende enda kanda.

11. Asendada kohtulahendis kaebaja nimi tähemärgiga.

(allkirjastatud digitaalselt)

Daimar Liiv

Kohtunik

5(5)