2-23-17679/43 · Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegium

K O H T U O T S U S

EESTI VABARIIGI NIMEL

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Kaija Piirmets (eesistuja), Aleksandr Kondrašov, Siret

Siilbek

Otsuse tegemise aeg ja koht

15.05.2026, Tallinn

Kohtuasja number

2-23-17679

Kohtuasi

Y.G (Y.G) hagi N.T (N.T) ja A.T (N.T) vastu 2505

euro väljamõistmiseks

Vaidlustatud kohtulahend

Harju Maakohtu 10.03.2025 otsus

Kaebuse esitaja ja liik

Y.G 06.04.2025 apellatsioonkaebus

Kaebuse hind

Y.G apellatsioonkaebuse hind 2505 eurot

Menetlusosalised ja nende

esindajad ringkonnakohtus

Hageja Y.G (isikukood XXX), lepinguline esindaja Pille

Martin

Kostja I N.T (isikukood XXX)

Kostja II A.T (isikukood XXX)

Menetluse liik

Kirjalik menetlus

RESOLUTSIOON

1. Tühistada Harju Maakohtu 10.03.2025 otsus ja saata asi uueks läbivaatamiseks

samale maakohtule.

2. Apellatsioonkaebus rahuldada.

Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused

Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse

kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult

teatavaks tegemisest.

Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja

taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada

Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või

muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse

2-23-17679

esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka

kassatsioonkaebus.

Menetluskulude jaotuse ja rahalise suuruse määrab asja lahendav maakohus.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

1. Y.G (hageja) esitas 15.12.2023 Harju Maakohtule N.T (kostja I) ja A.T (kostja II) vastu

hagi, mida on täiendatud 03.03.2024 ja 30.05.2024. Hageja palus solidaarselt kostjatelt hageja

kasuks välja mõista hageja poolt liisinguautole tehtud kulutused 2505 eurot ning tasumata

põhiosalt (2505 eurolt) viivise alates hagi esitamise kuupäevast 15.12.2023 võlaõigusseaduse

(VÕS) § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras.

2. Hagiavalduse ja selle täienduste kohaselt tasusid hageja ja kostja II viie aasta jooksul

(alates 02.08.2018) ühiselt, võrdselt pooleks, liisinguauto Škoda Rapid, nr märgiga

XXXXXX, liisingumakseid. Kostja I oli tehnilises passis sõiduki esmasel registreerimisel

02.08.2018 märgitud sõiduki vastutava kasutajana ning hageja ja kostja II olid tehnilises

passis märgitud sõiduki kasutajatena. Sõiduki liisingulepingu sõlmisid kostja I ja Swedbank

AS. Sõiduki liisingumakseid aga maksid igakuiselt hageja ja kostja II pooleks. Hageja kandis

oma osa, 75 eurot kuus, vahel rohkem, kostja II arvele, kes omakorda kandis kogu liisingu

kuumakse oma ema, kostja I arvele. Hageja ja kostja II tasusid võrdselt pooleks ka sõiduki

hoolduskulud. Hageja tasus üksi sõiduki ülevaatuse 35 eurot ja numbrimärgi asenduse eest 10

eurot.

2.1. Septembris 2022 lõppes hageja ja kostja II kooselu ning auto jäi järgnevaks kümneks

kuuks hageja kasutada, liisingumakseid tasuti endiselt pooleks. 18.07.2023 võttis kostja II

auto ilma hagejat või kostjat I teavitamata oma valdusesse, kasutades selleks varuvõtit. Sellest

ajast kuni tänaseni on sõiduk kostja II käes, kes vahetas välja ka auto lukustussüsteemi. Kuna

hageja ja kostja II olid elukaaslased, oli pooltel kokkulepe, et liisingumaksed tasuvad hageja

ja kostja II kuni sõiduki liisingu lõppemiseni. Sõiduki liisingu lõppemisel pidi auto minema

uue vastu vahetusse või müüki ja viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamisele hageja ja

kostjate vahel. Liisitud autole tekib omand siis, kui liisinguvõtja auto jääkväärtusega välja

ostab. Seega tekkis kostja I auto jääkväärtuse tasumisega omand. Hageja liisingumaksetest sai

kasu kostja I, kes ostis auto välja selle võrra väiksema hinnaga, millises ulatuses hageja

liisingumakseid tasus. Samas kirjutati auto kostja II nimele, seega tekkis autole ka temal

omand. Kostjad olid teadlikud, et liising on kümne kuu pärast lõppemas, mistõttu oli neile

kasulik, et hageja ka need viimased kümme kuud veel rahaliselt liisingumaksetesse panustaks,

vähendades sellega sõiduki väljaostu hinda. Tekkis olukord, kus hageja oli viis aastat tasunud

poole auto liisingumaksetest ja tegi läbi selle justkui kostjatele „kingituse“. Kostjad keelduvad

hagejale hüvitamast kasvõi poolt tehtud kulutustest. Hageja on pöördunud mõlema kostja

poole e-maili teel, kuid autoga seotud kirjadele ei reageerita või keeldutakse hageja tasutud

kulutusi hüvitamast.

2.2. Hagiavalduse esitamise seisuga oli auto müügis 8500 euroga. Kostjad saavad kogu

müügist tuleneva summa alusetult ning seda saab käsitleda alusetu rikastumisena. Ka siis, kui

sõidukit ei müüda ja see jääks kostjate valdusesse, on tegemist alusetu rikastumisega, kuivõrd

hageja on panustanud sõidukisse kogusummas 3706,48 eurot. Sinna kuuluvad liisingumaksed

perioodil august 2018–juuli 2023 summas 2505 eurot, samal perioodil tehtud sõiduki

hooldusmaksed 1156,48 eurot, sõiduki ülevaatus 35 eurot ja numbrimärgi riigilõiv 10 eurot.

2-23-17679

3. Hageja tõi välja, et mingit kokkulepet selles, et hageja peaks või võiks ka sissemaksu

tasuda, ei olnud. Kumbki kostjatest seda ei palunud ega nõudnud. Tagantjärgi selle välja

toomine ei oma asjas mingit tähtsust. Hageja oli lapsehoolduspuhkusel (kostja II lapsega)

sõiduki liisimise alguses ega poleks saanud nagunii midagi panustada. Kostja II väide, et

hageja ei ole avaldanud soovi sõidukit välja osta, ei vasta tõele. Hageja saatis kirja kostjale I

sooviga auto välja osta, kuid kirjale ei vastatud. Kuigi kostja I väidab, et sõidukisse panustab

tavaliselt omanik, ei ole tema ühtegi hooldusarvet tasunud. Sõiduk jäi kostjate valdusesse,

seega on hageja tasutud liisingumaksed olnud neile kasulikud (VÕS § 1042 lg 1).

Kostjate vastuväited

4. Kostjad ei võtnud hagi õigeks ega tunnistanud esitatud nõudeid.

5. Kostjad tõid välja, et hageja ei ole kunagi Škoda Rapid XXXXXX omanik olnud. Auto

võttis liisingusse kostja I oma poja kostja II palvel. Kõik ülekanded kostjale I tegi kostja II.

Auto ostis välja kostja I. Hageja takistas auto kasutamist ja auto müümist. Hageja tekitas

autole lisakulud, mille maksis kinni kostja I. Vahemikus oktoober 2022–juuli 2023 tekitas

hageja autole kahju, mida oleks saanud ära parandada. Autol oli kaskokindlustus, aga hageja

ei andnud autot tööde teostamiseks. Kostja II tasus liisingu lõppedes auto hoolduse 288 eurot,

lisahoolduse 724 eurot ning kerekahjustused neljakordse kaskoga 960 eurot.

5.1. Hageja tasus oma osa auto kasutamise eest. Tema osa oli kokkulepitult 75 eurot kuus, mis

moodustas liisingumaksest 1/3. Kogu ülejäänud summa tasus kostja II kokkuleppeliselt kostja

I kontole igas kuus 250 eurot, mille omakorda tasus kostja I liisinguandjale. Selle summa sees

kajastus ka liikluskindlustus keskmiselt u 16 eurot ja kaskokindlustus keskmiselt u 33 eurot.

Sissemakseks tasus kostja I 02.08.2018 1668,20 eurot, mida kostja II jooksvalt tagasi tasus.

Hageja osa esimesest auto sissemaksest oli 0 eurot. Kostja I tasus auto jääkväärtuse summas

4500 eurot. Autot kasutab kostja II, kes on oma emale tasunud auto väljaostu summa.

5.2. Kostjad tõid välja, et autot ei ostetud hagejale, vaid tal oli kasutamisõigus. Mingit

kokkulepet ega lepingut ei ole temaga kunagi sõlmitud. Hageja kandis oma osa auto

kasutamise eest. Hageja ei olnud kunagi auto omanik. Hageja ei ole soovinud autot välja osta.

Hageja omastas auto perioodil oktoober 2022–juuli 2023, keeldudes autot kostjale I üle

andmast. Hageja tasus endiselt 75 eurot kuus ja kasutas autot vastutava kasutaja keelust

hoolimata. Kostjad olid korduvalt palunud auto üle anda, kuid hageja keeldus. Autol hakkas

lõppema liisinguperiood. Hageja oli kostjale II põhjustanud hulgaliselt kannatusi, mille tõttu

polnud mingit põhjust teda sellises ulatuses edasi toetada. Autol ei ole kunagi

lukustussüsteemi välja vahetatud. Autovõti võeti hagejalt ära, kuna ta kasutas autot

jälitustegevuseks. Üks autovõti on endiselt hageja käes, mida ta keeldub tagastamast.

5.3. Kostja II tõi välja, et poolte vahel ei ole sellist kokkulepet olnud, nagu hageja väidab.

Arutuse all olid erinevatel aegadel erinevad võimalused. Kostja I ei ole auto omamise eest

kasumit teeninud. Hageja sai väga headel ja soodsatel tingimustel autot kasutada. Hageja

kasutas autot perioodil oktoober 2022–juuli 2023 omavoliliselt. Seejuures kasutas ta autot

ainuisikuliselt ja makstes kaootiliselt 75 eurot (ei maksnud iga kuu). Ülejäänud summa tasus

kostja II, kes autot ei kasutanud. Hageja eeldab, et endale sobiva summa tasumine teeb ta

automaatselt auto omanikuks. Hagejale tehti pakkumine 11.10.2022 lahendada auto teema

kompromissiga. Hageja autot ei tagastanud. Hiljem on hagejalt korduvalt palutud auto

tagastada. Hageja autot endiselt ei tagastanud. 2023. a augustis olid kostjad sundolukorras,

sest liisinguleping hakkas lõppema. Hagejalt auto saades oli see mõlgitud viiest erinevast

kohast. Autol oli kaskokindlustus, kuid korraga sai kaskot kasutada ühe kindlustusjuhtumi

2-23-17679

jaoks. Ülejäänud summa 950 eurot oli kostja II sunnitud ise tasuma. Kui hageja oleks

juhtumitega tegelenud koheselt, siis seda kulu poleks olnud. Märkimist väärib ka hageja

hilisem suhtumine. Hageja avaldas, et tema ei pea midagi korda tegema, sest see pole tema

kohustus, kuna tema nimi ei ole kusagil kirjas. Hageja lähenemiskeeld kostjale II omab

tähtsust, kuna näitab suhtlemise iseloomu selle aja vältel, mil auto oli hageja kasutuses.

Inimlikust aspektist oli kostja II nõus 2022. a oktoobris jagama auto müügist ülejäänud

summa võrdselt. Hageja ei olnud sellega nõus, vaid omastas auto enda kasutusse. Nüüdseks

on auto hind ja autole tehtud kulutused muutnud auto müügist tekkiva summa hagejaga

jagamise võimatuks. Vastasel juhul maksaks kostja II ebaproportsionaalselt auto eest peale.

Kostja II on seisukohal, et hageja võlgneb talle auto eest kokku 4250 eurot, s.o perioodil

oktoober 2022–juuli 2023 auto omastamise ja kasutamise eest 2500 eurot, tekitatud kahju eest

950 eurot ning hoolduskulude eest sellel perioodil 800 eurot. Auto väärtus ei ole nii kõrge, et

kostja II auto väljaostu puhul või edasise müügi korral alusetult rikastuks. Hageja eelnevalt

tekitatud kahju autole on olnud märkimisväärne.

Maakohtu otsus ja põhjendused

6. Harju Maakohus jättis 10.03.2025 otsusega hagi rahuldamata, menetluskulud hageja kanda

ning määras, et rahaliselt hüvitatavad menetluskulud puuduvad.

7. Maakohus tuvastas, et poolte vahel puudus vaidlus järgmiste oluliste asjaolude üle:

-

01.08.2018 sõlmis kostja I vaidlusaluse sõiduki liisingulepingu;

-

kostja I tasus sõiduki sissemakse 1668,20 eurot;

-

kostja I oli sõiduki Škoda Rapid XXXXXX tehnilises passis märgitud sõiduki

vastutava kasutajana;

-

hageja ja kostja II olid sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki kasutajatena;

-

hageja kohustus tasuma sõiduki eest kostjale II 75 eurot kuus;

-

kostja II kohustus tasuma sõiduki eest 250 eurot kuus;

-

oktoobrist 2022–18.07.2023 kasutas sõidukit ainult hageja;

-

sõiduk anti kostja II valdusesse üle 18.07.2023;

-

kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot;

-

vaidlusalune sõiduk on tänaseks võõrandatud kolmandale isikule.

Pooled vaidlevad selle üle, kas kostjad on hageja tasutud 2505 euro võrra alusetult rikastunud,

sh kas hageja pidi sõiduki müügist saama raha.

8. Maakohus leidis nähtuvalt esitatud ja vaidlusvälistest asjaoludest, et vastavalt kokkuleppele

pidi hageja tasuma kostja I auto kasutamise eest 75 eurot kuus kuni sõiduki liisingu

lõppemiseni. Kuna kokkuleppe kohaselt tasus hageja sõiduki liisingumaksetest kuus 75 eurot

ja kostja I 250 eurot, siis kuulus hageja poolt igakuiselt hüvitamisele ca ¼ igakuisest

liisingumaksest ning kuna hageja kasutas vaidlusalust sõidukit, siis vastas maakohtu

hinnangul poolte vaheline kokkulepe üürilepingu tunnustele (VÕS § 271). Asjaoludest ei

nähtunud, et nimetatud kohustust ei olnud olemas või see langes hiljem ära.

9. Maakohtule esitatud tõenditest järeldus, et sõiduki müügist saadav raha kuulus jagamisele

vaid juhul, kui müügist saadakse rohkem raha, kui sõiduki liisingumaksete jm eest tasuti.

Kuna müügist saadi vähem raha, kui sõidukile oli kulunud, siis ei kuulunud sõiduki

võõrandamisel saadud raha jagamisele (dtl 17, 159). Maakohus leidis, et hageja ei ole

tõendanud, et pooled olid kokku leppinud selles, et tema poolt igakuise 75 euro tasumise

järgselt pidi sõiduki liisingumaksete lõppemisel sõiduk uue vastu välja vahetatama või

2-23-17679

võõrandatama ja viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamises hageja ja kostjate vahel.

Arvesse tuleb võtta asjaolu, et hageja on tasunud liisingumakseid summas 2505 eurot ehk ligi

33 kuu eest, kuid liisingu perioodiks oli viis aastat. Lisaks kasutas hageja perioodil oktoober

2022–18.07.2023 sõidukit ainuisikuliselt, kuigi kokkuleppe kohaselt oli see soetatud

kasutamiseks nii hagejale kui ka kostjale II. Kostjad on tõendanud, et kostja I tasus auto

sissemakse 1668,20 eurot (dtl 116). Kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot

(dtl 121). Lisaks tasuti viis aastat liisingumakseid. Sõiduk müüdi 5800 euro eest. Maakohtu

hinnangul ei saanud kostjad sõiduki võõrandamisel raha sõiduki algväärtusest rohkem, seega

ei kuulunud täitmisele kokkulepe, et sõidukist saadud raha jagatakse hagejate ja kostjate

vahel. Siinjuures omab tähtsust asjaolu, et maakohus on eelnevalt tuvastanud, et hageja

tasumiskokkulepe sarnanes üürisuhtega ja hagejal on olnud võimalus vaidlusalust sõidukit

omaks otstarbeks kasutada, sh sellest osal ajal ainuisikuliselt. Muuhulgas märkis maakohus, et

sõiduki eesmärgipärane kasutamine kulutas sõidukit, millest tulenevalt vähenes ka sõiduki

väärtus.

10. Maakohtu hinnangul tuli arvesse võtta asjaolu, et 18.07.2023, kui kostja II sai sõiduki

enda valdusesse, tasus kostja II liisingu lõppedes auto hoolduse eest 288 eurot, lisahoolduse

eest 724 eurot ning hüvitas hageja tekitatud sõiduki kerekahjustuste remondi eest

kaskokindlustuse omavastutuse 960 eurot. Hageja tõi välja, et on panustanud sõidukisse

kogusummas 3706,48 eurot. Sinna kuuluvad liisingumaksed perioodil august 2018–juuli 2023

summas 2505 eurot, sõiduki hooldusmaksed hageja osa perioodil august 2018–juuli 2023

1156,48 eurot, sõiduki ülevaatus 35 eurot ja numbrimärgi riigilõiv 10 eurot. Asja materjalidest

nähtub, et nii hageja kui ka kostja II on teinud kulutusi sõiduki hooldamisele, kuna mõlemad

pooled kandsid poole hoolduskuludest. Maakohus juhtis aga tähelepanu, et hagi esemeks ei

ole sõiduki hoolduse eest teostatud maksed. 27.02.2024 palus maakohus hagejal täpsustada,

millises ulatuses ta soovib liisingsõidukile tehtud kulutuste hüvitamist. 03.03.2024 avaldas

hageja, et palub välja mõista vaid hageja poolt panustatud liisingumaksed summas 2505 eurot.

11. Seega leidis maakohus, et kostjad ei ole alusetult rikastunud. Poolte vahel oli sõlmitud

kokkulepe tasuda üürilepingust tulenev kohustus 75 eurot kuus ja see kokkulepe ei ole hiljem

ära langenud. Maakohus on tuvastanud, et pooled olid kokku leppinud selles, et sõiduki

müügist saadav raha kuulus jagamisele vaid juhul, kui sõiduki võõrandamisel saadakse

müügist raha rohkem, kui sõiduki eest tasuti ning siinsel juhul ei olnud sõiduki müügihind

kõrgem, kui selle eest tasutud liisingumaksed ehk kostjad ei saanud sõiduki võõrandamisel

raha rohkem, kui sõiduki eest tasuti ehk ei saabunud poolte vahelise kokkuleppe tingimus, mis

kohustaks kostjaid hüvitama osa vaidlusaluse sõiduki müügihinnast hagejale.

12. Maakohus jättis hagi rahuldamata, mistõttu tuli menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel

jätta hageja kanda. Maakohus märkis, et 13.01.2025 avaldas kostja II, et tal puuduvad

menetluskulud ning kostja I menetlusdokumentidest ei nähtunud, et ta oleks menetluskulusid

kandnud. Seetõttu määras maakohus, et hageja poolt kostjatele hüvitamisele kuuluvad

menetluskulud puudusid.

Apellatsioonkaebus

13. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu 10.03.2025 otsuse täies ulatuses

tühistada ja uue otsusega rahuldada hagi põhjendatud ulatuses või alternatiivselt saata

tsiviilasi maakohtule tagasi uueks läbivaatamiseks. Menetluskulud palub hageja jätta nii maa-

kui ka ringkonnakohtus kostjate kanda.

2-23-17679

14. Hageja ei nõustu maakohtu esitatud hinnanguga, et hageja ei ole tõendanud, et pooled olid

kokku leppinud selles, et tema poolt igakuise 75 euro tasumise järgselt pidi sõiduki

liisingumaksete lõppemisel sõiduk uue vastu välja vahetatama või võõrandatama ja viimasel

juhul ka müügist saadud raha jaotamises hageja ja kostjate vahel. Väär on ka maakohtu

järeldus hagi rahuldamata jätmisel põhjendusel, et kohtu hinnangul ei saanud kostjad sõiduki

võõrandamisel raha sõiduki algväärtusest rohkem, seega ei kuulunud täitmisele kokkulepe, et

sõidukist saadud raha jagatakse hagejate ja kostjate vahel. Maakohtu viidatud kokkulepet ei

ole hageja kostjaga I sõlminud ega sellise eesmärgiga kokku leppinud. Enamgi veel, sellist

allkirjastatud kokkulepet ei ole kohtule kostjad kirjalikult esitanud.

14.1. Hageja juhib tähelepanu sellele, et kohtuotsuses on selged faktivead, sest autoliisingu

kuumakse oli kokku 250 eurot, millest hageja maksis 75 eurot ja kostja II maksis 175 eurot.

Ülekande kostjale I tegi lihtsalt kostja II oma arvelt koos hagejalt saadud summaga.

Kokkulepet ei olnud selles, et auto müügitulemustest sõltus, milline summa hagejale

makstakse. Hagejal on õigus saada vähemalt pool tema tasutud summast, mis omab tähtsust

auto lõppväärtusele. Teise poole tasutud summast nõustub hageja jätma kostjatele auto

kasutamise eest ja selle võib lisada hageja panusena auto jääkväärtuse osale.

14.2. Maakohus ei ole hageja esitatud tõenditega tutvunud, sest hageja on tegelikult tasunud

60x75 ehk 4500 eurot. Hageja on esitanud oma nõude osale tasutud summast, s.o 2505 eurole,

kuivõrd hageja kasutas samuti autot. Hageja on lähtunud sellest, et ausam oleks osa makstud

summast jätta auto nn jääkväärtuse väljaostmise makseks. Hageja juhib tähelepanu asjaolule,

et maksis kokku makseid 60 kuu eest ja mitte 33 kuu eest, nagu kohus vääralt otsuse p-s 10

viitab. Autot ei kasutanud hageja alusetult ja mitte üksnes enda tarbeks, vaid kostja I

lapselapse ja kostja II lapse lasteaeda, treeningutesse ja huvialaringidesse sõidutamiseks,

kuivõrd elukohas puuduvad vajalikud ühistranspordi võimalused. Peale seda, kui kostja II

võttis auto hageja kortermaja eest, tekitas kostja II oma käitumisega hagejale majanduslikult

raske olukorra, kuivõrd edaspidiselt lapse lasteaeda ja huvialaringidesse viimiseks oli vajalik

soetada sõidukorras auto, mille ostuks oli hageja sunnitud raha laenama, sest kostja II ei

toetanud oma last majanduslikult. Hagejal oleks võimalik olnud panustada sõidukõlbliku auto

soetamisse haginõudena esitatud 2505 euro ulatuses.

14.3. Maakohtu otsuse p-s 11 tehtud viide kostja II tehtud kulutustele pärast kostja II sõiduki

enda valdusesse saamist jääb hagejale arusaamatuks. Kostja I viis auto maja eest

tagavaravõtmega ära, mistõttu puudus hagejal kohustus enam mingeid makseid tasuda.

Hageja vaidleb vastu ka kohtuotsuses nn hageja tekitatud kahju ning kohtulahendi

koostamisel tuginetud auto kerekahjustustele, sest kostjad ei ole seda faktiliselt tõendanud.

Tegemist on paljasõnalise väitega, millega kohus on arvestanud eelduslikult hageja kahjuks.

14.4. Hageja hinnangul on ebamäärased ja asjassepuutumatud viited kohtuotsuses sellele nagu

oleks hageja põhjustanud kostjale II hulgaliselt kannatusi ja hageja kasutas autot

jälitustegevuseks. Lubamatu on kostja II ja maakohtu viited hagejale lähenemiskeelu

seadmisele. Arvestades asjaolu, et kostja II ei toetanud kunagi oma last ega hagejat, kuid

hageja tasutud summat kasutas enda huvides liisinguauto jääkväärtuse vähendamisel ära, siis

on hagejal õigus makstu tagastatud saada.

14.5. Maakohtu otsuses on jäetud täielikult põhjendamata, miks kohus jättis täies ulatuses

hagi rahuldamata. Kui hageja tõendas raha võlgnikule ülekandmise, siis pidi kostja tõendama,

et hagejal ei ole õigust raha tagasi saada. Seetõttu pidi kostja tõendama, et on olemas mingi

alus rahasummade ülekandmiseks ning poolte tahe oli suunatud mingi olemasoleva kohustuse

täitmisele (RKTKo 23.01.2006, 3-2-1-146-05, p 27). Käesoleva vaidluse puhul olid pooled

2-23-17679

seadnud eesmärgiks autoliisingu tagastamise selle maksegraafikus määratud perioodil ning

selle lõppemisel auto jääkväärtusega välja osta. Hagejal ei oleks saanud olla õiguspärast

ootust haginõudele juhul, kui ta ei oleks tasunud omalt poolt auto liisingust tulenevaid

kuumakseid ning kui teda ei oleks olnud auto kasutajana auto passis. Arvestades hageja

panustatud summat auto ostuhinnale, siis on põhjendatud hageja nõue saada oma osa auto

müügist protsentuaalselt panustatud summast. Kohtuotsuse põhjendus, et automüügist saadi

vähem raha, kui eeldati, on arusaamatu ja põhjendamatu. Teadaolevalt arvestatakse auto

turuhinna määramisel eelkõige läbisõitu/kilometraaži ja väljalaske aastat, mistõttu oleks

alusetu ja naiivne lasta hagejal arvata, et saadakse sama hind, kui maksti liisingusse.

Vastustajate seisukoht

15. Kostjad vaidlevad apellatsioonkaebusele vastu, paluvad jätta selle rahuldamata ja

menetluskulud hageja kanda.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

16. Ringkonnakohus leiab, et TsMS § 657 lg 1 p 3 alusel tuleb vaidlustatud maakohtu otsus

tühistada ning saata asi samale maakohtule uueks läbivaatamiseks. Apellatsioonkaebus tuleb

rahuldada.

17. Kolleegiumi hinnangul juhindus maakohus õigesti sellest, et hageja poolt

liisingumaksetesse panustatu tagastamise üle otsustades tuleb kohtul esmalt hageja nõue

kvalifitseerida, st selgitada välja, millisel õiguslikul alusel saab hageja nõude hagis esitatud

asjaolusid arvestades rahuldada. Maakohus jättis aga hageja nõude kvalifitseerimiseks

olulised asjaolud välja selgitamata, jättes sellega olulises ulatuses täitmata TsMS §-s 392

sätestatud eelmenetluse ülesanded, mistõttu on maakohtu otsus olulises ulatuses

põhjendamata ja ringkonnakohus ei saa seda puudust apellatsioonimenetluses kõrvaldada.

2-23-17679

18. Hageja on nõudnud 2505 euro tagastamist või hüvitamist kostjatelt seoses autole tehtud

kulutustega. Hageja ei ole vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolusid, mille kohaselt:

-

01.08.2018 sõlmis kostja I sõiduki Škoda Rapid reg märgiga XXXXXX (sõiduk)

liisingulepingu;

-

kostja I tasus sõiduki eest sissemaksu 1668,20 eurot;

-

kostja I oli sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki vastutava kasutajana;

-

hageja ja kostja II olid sõiduki tehnilises passis märgitud sõiduki kasutajatena;

-

hageja kohustus tasuma sõiduki eest kostjale II 75 eurot kuus;

-

oktoobrist 2022–18.07.2023 kasutas sõidukit ainult hageja;

-

sõiduk anti kostja II valdusesse üle 18.07.2023;

-

kostja I tasus 22.08.2023 auto jääkväärtuse 4524,60 eurot;

-

vaidlusalune sõiduk on tänaseks võõrandatud kolmandale isikule.

Hageja on vaidlustanud aga maakohtu tuvastatut, et kostja II kohustus tasuma sõiduki eest

250 eurot kuus, millest tulenevalt kuulus hageja poolt igakuiselt hüvitamisele ca ¼ igakuisest

liisingumaksest ning leiab, et hageja ja kostja II tasusid liisingumaksed pooleks. Samuti on

hageja kaebuses tuginenud sellele, et kuna hageja ja kostja II olid elukaaslased, oli pooltel

kokkulepe, et liisingumakseid tasuvad hageja ja kostja II kuni sõiduki liisingulepingu

lõppemiseni. Liisingulepingu lõppemisel pidi sõiduk minema uue vastu vahetusse või müüki

ning viimasel juhul ka müügist saadud raha jaotamisele hageja ja kostjate vahel.

Kostjad on seevastu eitanud hagejaga lepingu sõlmimist. Kostja II on esile toonud, et poolte

vahel olid erinevatel aegadel arutluse all erinevad võimalikud lahendused, kuid hageja

väidetud kokkulepet nende vahel ei sõlmitud.

19. Toimiku materjalidest nähtub ringkonnakohtule esmalt, et maakohus on ebaõigesti

tuvastanud hageja ja kostja II tasutud summade suurused. Kostja II on tasunud kostjale I iga

kuu 250 eurot, milles sisaldus auto liisingumakse 163 eurot, liikluskindlustus 16 eurot,

kaskokindlustus 33 eurot ja ülejäänud oli kostja II makstud auto esmane sissemakse (1000

eurot), mida kostja II osamaksetena kostjale I tagastas (dtl 114). Seega nähtub eeltoodust, et

auto igakuine liisingumakse oli 163 eurot, millest hageja tasus 75 eurot ja kostja II 88 eurot.

Lisaks juhib ringkonnakohus tähelepanu sellele, et toimiku materjalidest nähtuvalt on hageja

tasunud perioodil august 2018–juuli 2023 liisingumakseid kokku 2561 eurot, mitte 4500 eurot

(hageja 15.12.2023 hagiavaldusele lisatud konto väljavõtted, dtl 5 jj). Seega tuleb maakohtul

asja uuel läbivaatamisel kindlaks teha, kui palju on hageja tasunud liisingumaksete katteks

perioodil august 2018–juuli 2023, paludes hagejal täpsustada oma nõude kujunemist ning

andes hagejale võimaluse vajadusel esitada täiendavaid tõendeid tehtud liisingumaksete

kohta.

20. Teisalt on kolleegiumi hinnangul maakohus kvalifitseerinud poolte kokkuleppe

üürisuhteks, kuid jätnud põhjendamata, kuidas on tekkinud liisingulepingu sõlmimise raames

üürisuhe ning kelle vahel on sõlmitud üürileping. Ringkonnakohtu hinnangul võivad esile

toodud asjaolud viidata hageja ja kostjate vahelisele seltsingule. Sellest tulenevalt ei täitnud

maakohus eelmenetluse ülesandeid nõuete ja seisukohtade väljaselgitamise osas (TsMS § 392

lg 1 p-d 1 ja 3) ega selgitamiskohustust nõude õigusliku aluse ja tõendamiskoormise jaotuse

kohta (st esmajoones TsMS § 351 järgseid kohustusi).

2-23-17679

20.1. Kohustuse täitnud kolmas isik võib VÕS § 78 lg 4 järgi esitada tagasinõude või nõuda

täitmiseks tehtud kulutuste hüvitamist üksnes juhul, kui see tuleneb seadusest või võlgniku ja

kolmanda isiku vahelisest suhtest, mh tulenevalt alusetust rikastumisest või käsundita

asjaajamisest. Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt ei ole kohus seotud hageja väidetud

nõude õigusliku alusega (õigusliku kvalifikatsiooniga) vaid kontrollib nõuet kõigil õiguslikel

alustel, mille alusel selle saab hageja esitatud asjaoludel rahuldada. Hageja rahalist nõuet

tuleb esmalt kontrollida lepingulisel alusel, seejärel käsundita asjaajamise sätete järgi ja alles

viimases järjekorras alusetu rikastumise sätete järgi. Samas ei tohi kohus pooli kohalduva

õigusega üllatada, st õigusest ekslikus arusaamises olevatele pooltele tuleb kohalduvat õigust

selgitada (RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 19.2).

20.2. Ringkonnakohus leiab, et maakohtul tuleb asja uuel läbivaatamisel hinnata, kas sõiduki

eest tasutud liisingumaksete tagastamise nõudele saaks kohaldada siinsel juhul seltsingu

likvideerimise sätteid (VÕS § 600 jj). Hageja nõudest on võimalik aru saada, et hageja huviks

on saavutada auto võõrandamisel saadud rahast oma panuste (eelkõige tasutud

liisingumaksete) tagastamine või hüvitamine (VÕS § 603). Riigikohus on leidnud, et seltsingu

likvideerimise sätteid saab kohaldada ühise majapidamisega abieluvälise kooselu kestel

omandatud konkreetsete suurema väärtusega esemete (nt kinnisasi) jaotamisele (ja seda

sõltumata eseme asjaõiguslikust kuuluvusest), kui:



mõlemad pooled on eseme omandamiseks või parendamiseks teinud olulised ja

võrreldavad majanduslikud (rahaliselt hinnatavad) panused (VÕS § 581 mõttes);



pooltel oli eset soetades või parendades ühine tahe vähemasti majanduslikult ühise

varalise väärtuse (ühisvara) kestvaks loomiseks (RKTKo 03.12.2014, 3-2-1-109-14, p

19, RKTKo 21.12.2016, 3-2-1-129-16, p 22).

20.2.1. Hageja väitel tegi ta makseid nii auto soetamiseks (liisingumaksed) kui ka hoolduseks,

mis mõlemad saab lugeda rahaliselt hinnatavaks panuseks auto omandamisel või

parendamisel, eeldusel, et need kulud moodustavad olulise osa sõiduki omandamise või

säilitamise ja parendamise eesmärgil tehtud kulutustest ja on võrreldavad kostja tehtud

kulutustega. Asja uuel läbivaatamisel tuleb poolte eesmärki auto omandamisel uuesti hinnata,

sh nendevahelisi kokkuleppeid sõiduki liisimisel kui ka seoses hilisema auto müügist saadava

võimaliku kasumi jaotamisega. Vajalik on välja selgitada seltsinglaste panuste suurus ning

saadud kasum, mis tuleks seltsinglaste vahel vastavalt nende panustele tagastada ning ülejääk

jagada.

20.2.2. Seltsingusuhte likvideerimise sätete kohaldamisel autole saab kõne alla tulla

esmajoones selle võõrandamisest saadud raha jaotamine VÕS §-de 602–604 kohaselt. See

tähendab esmalt sõiduki omandamisega seotud võimalike kohustuste mahaarvamist tulemist

(VÕS § 602), seejärel panuste tagastamist tulemi arvel (VÕS § 603) ja viimaks ülejäägi

jaotamist vastavalt panustele (VÕS § 592 lg 1, § 604).

2-23-17679

21. Kui maakohus asja uuel läbivaatamisel leiab, et asja ei saa lahendada seltsingu

likvideerimise sätete järgi, tuleb hinnata, kas poolte vahel võis kulutuste kandmise osas olla

muu leping ning millele see oli suunatud ning kas ja milliste kulutuste hüvitamist hageja sel

alusel võiks nõuda. Hinnata tuleb ka seda, milline mõju on poolte kokkuleppele sellel, et

hageja kasutas 10 kuud autot ainuisikuliselt, s.o kas poolte vahel võib kõne alla tulla üürisuhe

sõltumata seltsingu sätete kohaldamisest. Kostjad on tuginenud sellele, et hageja kasutas autot

vastutava kasutaja (kostja I) keelust hoolimata ning kostjad on palunud auto korduvalt neile

üle anda. Sellest tulenevalt ei pruugi siiski olla tegemist üürisarnase võlasuhtega, nagu on

maakohus leidnud.

22. Maakohus ei ole analüüsinud hageja nõude rahuldamise võimalust käsundita asjaajamise

sätete (VÕS § 1018 jj) järgi. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda teha, kui kohus ei saa

lahendada asja lepingusätetele tuginedes.

22.1. VÕS § 1018 mõttes võib käsundita asjaajamiseks mh olla teise isiku esemele kulutuste

tegemine või teise isiku kohustuse täitmine (RKTKo 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 12, RKTKo

04.05.2016, 3-2-1-23-16, p 12). Hageja nõue kostja kasuks tehtud kulutuste hüvitamiseks

saaks tuleneda VÕS § 1023 lg-st 1, mille järgi võib käsundita asjaajaja nõuda, et soodustatu

hüvitaks talle asjaajamisel tehtud kulutused (sh kulutused, mida soodustatu säästis seetõttu, et

käsundita asjaajaja kandis need tema eest) ulatuses, milles käsundita asjaajaja võis kulutuste

tegemist või kohustuste võtmist pidada mõistlikult vajalikuks, lähtudes kulutuste tegemise

ajast (RKTKo 15.05.2013, 3-2-1-57-13, p 12, RKTKo 15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 19).

22.2. Selleks, et hageja saaks liisingumaksete hüvitamist kostjalt nõuda, peaks kulutuste

kandmine vastama VÕS § 1018 lg 1 tingimustele, st kui kostjad on asjaajamise (kulude

kandmise) heaks kiitnud või see vastas nende huvidele ja tegelikule või eeldatavale tahtele,

asjaajamisele asumata jätmise korral jäänuks õigel ajal täitmata kostja seadusest tulenev

kohustus kolmandat isikut ülal pidada või oli asjaajamisele asumine muul põhjusel avalikes

huvides oluline. VÕS § 1018 jj kohaldamist ei välista see, kui hageja tegutses kulutuste

kandmisel ka enda huvides. Seega ei ole käsundita asjaajamine välistatud, kui tehtud

kulutused tulevad kasuks ka hagejale endale, st piisab, kui kantud kulutused kuuluvad

vähemalt osaliselt kostja huvisfääri (RKTKo 08.10.2014, 3-2-1-61-14, p 29, RKTKo

15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 16, RKTKo 04.03.2015, 3-2-1-168-14, p 16). Küll tuleb seda

arvestada hüvitatavate kulutuste ulatuse määramisel (RKTKo 08.10.2014, 3-2-1-61-14, p 29).

Olukorras, kus asjaajaja ajas nii enda kui ka võõrast asja, tuleks mõistlikkuse põhimõttest

lähtuvalt asjaajaja kulutuste nõuet vähendada ulatuses, mis ta ise asja kasutades on ära

tarbinud. Analoogia alusel on siinjuures võimalik hüvitise suuruse määramisel lähtuda VÕS §

1042 lg-st 1 (RKTKo 15.01.2015, 3-2-1-118-14, p 19).

22.3. Nõudeid VÕS § 1018 lg 1 ja § 1023 järgi ei ole, kui isikul puudub tahe tegutseda teise

isiku kasuks (VÕS § 1018 lg 2 ja § 1026 lg 1) või kui vastavalt asjaoludele on ilmne, et

asjaajamisele asumisel ei olnud käsundita asjaajajal kavatsust nõuda soodustatult kulutuste

hüvitamist (VÕS § 1023 lg 3).

2-23-17679

23. Üksnes juhul, kui muul õiguslikul alusel ei ole hageja nõude rahuldamine võimalik, tuleb

seda kontrollida alusetu rikastumise sätete (VÕS § 1027 jj) alusel. Sellisel juhul võivad

tulenevalt hagi asjaoludest tulla kõne alla VÕS § 1028 (soorituskondiktsioon) või VÕS §

1042 (kulutuste kondiktsioon). Hagejal tuleb Riigikohtu kujundatud praktika kohaselt VÕS §

1028 kohase nõude rahuldamiseks tõendada, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut

kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Nõude esitamiseks peab

olema selge see, milles sooritus seisnes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata

jäänud (RKTKo 10.12.2019, 2-16-10632, p 11.1). Saaja võib seejärel esitada vastuväite, mis

välistab nõude maksmapaneku, eelkõige mõne VÕS § 1028 lg-s 2 loetletud vastuväite või

VÕS § 1033 lg-st 1 tuleneva rikastumise äralangemise vastuväite (RKTKo 02.12.2015, 3-2-1-

131-15, p 14). VÕS § 1028 ei ole kohaldatav, kui üleandja teab, et ta ei täida sooritusega (st

millegi üleandmisega) oma kohustust saaja ega kolmanda isiku ees (puudub soorituse

tegemise tahe). Sellisel juhul võib üleandjal siiski tekkida nõudeid saaja vastu alusetu

rikastumise nõue VÕS § 1042 alusel.

24. Eelnevat arvestades tühistab kolleegium maakohtu otsuse ja saadab asja maakohtule

eelmenetluse staadiumis uueks läbivaatamiseks. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu

otsuse, jääb menetluskulude jaotus vastavalt asja lahendamise lõpptulemusele TsMS § 173 lg

3 viimase lause järgi maakohtu otsustada.

(allkirjastatud digitaalselt)