3-26-804/53 · Tallinna Ringkonnakohtu halduskolleegium

K O H T U M Ä Ä R U S

Kohus

Tallinna Ringkonnakohus

Kohtukoosseis

Eesistuja Maret Altnurme, liikmed Janar Jäätma ja

Kristjan Siigur

Määruse tegemise aeg ja koht

14.05.2026, Tallinn

Haldusasja number

3-26-804

Haldusasi

Politsei-

ja

Piirivalveameti

taotlus

X-i

kinnipidamiskeskuses

kinnipidamise

tähtaja

pikendamiseks

Menetlusosalised

Taotleja – Politsei- ja Piirivalveamet, esindaja Kristiina

Lõbus

Puudutatud isik – X , riigi õigusabi korras määratud

esindaja vandeadvokaat Aleksei Ratnikov, seaduslik

esindaja Rae Vallavalitsuse laste ja perede heaolu

spetsialist Gris Tammiksaar

Vaidlustatud kohtulahend

Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 määrus

Menetluse alus ringkonnakohtus

X-i määruskaebus

Asja läbivaatamine

Kirjalikus menetluses

RESOLUTSIOON

1. Võtta asja materjalide juurde Politsei- ja Piirivalveameti 14.04.2026 otsus nr

12603160007-1 digitaalse toimiku lehekülgedel 306˗310.

2. Jätta X-i määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026 määrus

haldusasjas nr 3-26-804 muutmata.

3. Tõlkida määruse sissejuhatus, resolutsioon, edasikaebamise kord ja põhjendused

prantsuse keelde.

4. Määruse avaldamisel asendada kaebaja nimi, sünniaeg ja kodakondsus

tähemärgiga.

EDASIKAEBAMISE KORD

Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse

kättetoimetamisest arvates (halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 265 lg 5, § 235 lg-d

1 ja 3).

3-26-804

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

1. Politsei- ja Piirivalveameti (PPA) ametnikud kontrollisid 15.03.2026 Valga-Tallinn rongis

viibinud X-i (puudutatud isik) reisidokumente. Puudutatud isik saabus Eesti Vabariigi

territooriumile Riia-Valga rongiga ja tahtis sõita Valga-Tallinn rongiga Tallinnasse.

Puudutatud isik esitas ametnikele Läti Vabariigi varjupaigataotleja tunnistuse, mille kohaselt

on ta XXX kodanik ning sündinud XX.XX.XXXX.

2. PPA pidas puudutatud isiku 15.03.2026 välismaalasele rahvusvahelise kaitse andmise

seaduse (VRKS) § 361 lg 2 p 7 alusel kinni.

3. Puudutatud isik esitas 15.03.2026 PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse.

4. PPA pidas puudutatud isiku 16.03.2026 VRKS § 361 lg 2 p-de 1, 2, 4 ja 7 alusel kinni.

5. Tartu Halduskohus rahuldas 17.03.2026 määrusega PPA 17.03.2026 taotluse ning andis

VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel loa puudutatud isiku kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse

paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui üheks

kuuks, s.o kuni 17.04.2026 (k.a), tingimusel, et puudutatud isik kui alaealine majutatakse

kinnipidamiskeskuses täiskasvanutest eraldi. Tartu Ringkonnakohus jättis 17.04.2026

määrusega puudutatud isiku määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 17.03.2026

määruse muutmata.

6. PPA esitas 06.04.2026 Tallinna Halduskohtule taotluse anda luba puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 1, § 361 lg 2 p 7 ja

§ 362 lg 5 alusel kuni üheks kuuks, kuna vastavalt VRKS § 361 lg-le 21 esineb VSS § 68 p-s 9

nimetatud asjaolu.

PPA tegi 24.03.2026 puudutatud isiku suhtes tagasivõtupalve Läti ametivõimudele. Läti

ametivõimud vastasid 27.03.2026, et võtavad isiku vastu ning vastutavad tema rahvusvahelise

kaitse taotluse läbivaatamise eest. Vastuse kohaselt on üleandmine võimalik esmaspäevast

kuni neljapäevani ning ajavahemikul 08.00˗14.00. Isikuga tuleb läbi viia arvamuse ja

vastuväidete vestlus. Talle tuleb selgitada, et tema rahvusvahelise kaitse taotlust ei vaadata

Eestis läbi, kuna ta on Lätis juba taotluse esitanud ja Läti on tema taotluse eest vastutav

liikmesriik. Järgevalt tehakse puudutatud isiku osas rahvusvahelise kaitse taotluse läbi

vaatamata jätmise otsus, mis on vaja kaebajale tõlkida ja seejärel on isikul aega otsust 10

päeva vaidlustada. Tulenevalt puudutatud isiku õigusest esitada otsusele kaebus, saab PPA

alustada isiku üleandmise korraldamisega 10 päeva pärast otsuse tutvustamist. Kuna Läti on

esitanud nõude teatada isiku üleandmisest 5 tööpäeva ette, tuleb ka seda aega isiku

üleandmiseks arvestada. Seetõttu ei olnud võimalik puudutatud isikut üle anda ühe kuu

jooksul alates tema kinnipidamisest.

VRKS § 361 lg 21 kohaselt käsitatakse sama paragrahvi lg 2 p-des 4 ja 7 nimetatud

põgenemisohuna seda, kui esineb VSS §-s 68 nimetatud asjaolu või isik on loata lahkunud

teisest Euroopa Liidu liikmesriigist. VSS § 68 p 9 kohaselt esineb isiku puhul põgenemisoht,

sest tal oli kohustus viibida Lätis, kuid ta lahkus Lätist sealsete ametivõimude loata. Isik ei

pruugi vabaduses viibides olla PPA-le tema Lätile üleandmiseks kättesaadav, vaid võib

omavoliliselt lahkuda mõnda teise Schengeni ala riiki. Puudutatud isik soovis kasutada Eestit

transiitriigina, et lahkuda mõnda teise Euroopa Liidu liikmesriiki. Ta kinnitas

menetlustoimingute käigus antud seletuses, et Prantsusmaal elab tema nõbu. On suur

tõenäosus, et isik üritas lahkuda Lätist Prantsusmaale ja vabaduses viibides püüab uuesti

Prantsusmaale minna. Isiku selgitused näitavad, et ta saabus Lätti ebaseaduslikult Valgevene

2(6)

3-26-804

kaudu. Ta ei võtnud pärast piiriületust Läti politsei ega piirivalvega esimesel võimalusel

ühendust, vaid reisis koos teiste välismaalastega taksoga Riiga. Riias pidas politsei ta kinni.

Isik selgitas, et otsustas Eestisse tulla pärast seda, kui ta sai aru, et Lätti jäädes võidakse ta

kinnipidamiskeskusesse paigutada ja riigist välja saata. Tal puuduvad sidemed Eestiga. Kuigi

isik väitis menetlustoimingute käigus, et tema reisi sihtkoht oli Eesti, ei esitanud ta Eestis

rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel. Ta tegi seda kaks tundi pärast

kinnipidamist ja pärast Euroopa Parlamendi ja nõukogu 26.06.2013 määruse 604/2013

(Dublini III määrus) alusel tagasivõtumenetluse alustamist. Kuna isik teab, et pärast Lätile

üleandmist on suur tõenäosus, et ta saadetakse tagasi päritoluriiki, soovis ta Lätist lahkumise

ja Eestis rahvusvahelise kaitse taotlemisega takistada enda võimalikku väljasaatmist.

VRKS §-s 29 sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik põgenemisohu tõttu tõhusalt

kohaldada. Isiku senine käitumine viitab, et tal on olemas oskus leida kontakte ja abistajaid,

kes aitavad teda vajadusel teise riiki reisimisega. Isik on varem reisinud XXXst Marokosse,

Türki, Valgevenesse ja Lätti. Lisaks puudub Schengeni alal riikidevaheline piirikontroll ning

dokumentideta liikumine ei ole raskendatud. Puudutatud isiku kinnipidamine ei ole vastuolus

proportsionaalsuse põhimõttega, talle on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline abi ning

vajadusel ka psühholoogiline abi. Puudutatud isikul ei esine sellist meditsiinilist seisukorda,

mis välistaks tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.

7. Tallinna Halduskohus rahuldas 10.04.2026 määrusega PPA taotluse ning pikendas X-i

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid

mitte kauemaks kui 08.05.2026 (k.a) tingimusel, et X kui alaealine isik majutatakse

kinnipidamiskeskuses täiskasvanutest eraldi.

Dublini III määruse art 28 lg 2 järgi on kinnipidamine üleandmismenetluse täideviimiseks

lubatud, kui esineb märkimisväärne oht, et inimene põgeneb. Iga juhtumit tuleb hinnata eraldi.

Kinnipidamine on proportsionaalne, kui leebemaid sunnimeetmeid ei ole võimalik tõhusalt

kohaldada. Inimene peetakse kinni võimalikult lühikeseks ajaks. Kui inimene on kinni peetud

teisele riigile üleandmiseks, peab tema üleandmine toimuma esimesel reaalsel võimalusel, aga

hiljemalt kuue nädala jooksul ajast, mil teine liikmesriik rahuldas palve asjaomane isik tagasi

võtta. Kui üleandmine ei toimu kuuenädalase perioodi jooksul, tuleb kinnipeetu vabastada

(Dublini III määruse art 28 lg 3).

Läti nõustus puudutatud isiku tagasivõtmisega 27.03.2026 PPA-le saadetud kirjas. Seega on

puudutatud isiku kinnipidamine Dublini III määruse alusel tema Lätile üleandmise eesmärgil

võimalik kõige enam kuue nädala vältel sellest kuupäevast alates, s.o kuni 08.05.2026.

VSS § 68 p 9 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht, kui välismaalane on loata

lahkunud määratud elukohast või teisest Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu

liikmesriigist. Praegusel juhul esineb märkimisväärne oht, et puudutatud isik vabaduses

viibides põgeneb. Põgenemisohu tuvastamise aluseks on Dublini III määruse art 28 lg 2 ja art

2 punkt „n“ koosmõjus VSS § 68 p-ga 9. Puudutatud isik lahkus Lätist õigusvastaselt ja tal

puudus õigus viibida mõnes teises Schengeni konventsiooni või Euroopa Liidu liikmesriigis.

Tõenäoliselt on puudutatud isiku tegelik eesmärk liikuda Eestist mõnda teise Euroopa Liidu

liikmesriiki. Isikul puuduvad Eestiga mistahes sidemed, ta ei otsinud Eesti ametivõimudega

kontakti ega esitanud rahvusvahelise kaitse taotlust kohe Eestisse saabumisel, vaid esitas

varjupaigataotluse alles pärast enda kinnipidamist PPA poolt. Puudutatud isik kinnitas PPA-le

menetlustoimingute käigus, et Prantsusmaal elab tema nõbu, mistõttu võib tema eesmärgiks

pidada jõudmist Prantsusmaale.

PPA on taotluses selgitanud, et isiku tagasisaatmise korraldamine (mh arvestades Läti

võimude poolt tagasisaatmise läbiviimisele seatud tingimusi) nõuab aega. Samuti on PPA

3(6)

3-26-804

selgitanud, et lisaaega nõuavad toimingud, mis tuleb isikuga läbi viia tulenevalt tema Eestis

esitatud rahvusvahelise kaitse taotlusest. Tegemist on objektiivsete põhjustega, millega

arvestamine isiku kinnipidamise tähtaja pikendamise üle otsustamisel on asjakohane.

Muud järelevalvemeetmed oleksid puudutatud isiku märkimisväärse põgenemisohu tõttu

praegu ebatõhusad (VRKS § 361 lg 1 ja § 29 lg 1 ning Dublini III määruse art 28 lg 2).

Märkimisväärse põgenemisohu tõttu oleks varjupaigataotlejate majutuskeskusesse või laste

turvakodusse paigutamine ebatõhus meede. Samuti puuduvad puudutatud isikul kohtuistungil

antud selgituste kohaselt rahalised vahendid ja kontaktid Eestis väljaspool

kinnipidamiskeskust hakkama saamiseks.

Puudutatud isiku suhtes ei esine ka muid asjaolusid, mis muudaksid tema kinnipidamisega

jätkamise ilmselgelt ebaproportsionaalseks ja mille tõttu ei tohiks tema kinnipidamiskeskuses

kinnipidamist jätkata (VRKS § 361 lg 1). Ehkki puudutatud isik on olemasolevatel andmetel

alaealine (17-aastane), ei välista see iseenesest tema kinnipidamiskeskuses kinnipidamist.

Kohus nõustub Tartu Halduskohtu 17.03.2026 määruse p-s 14.1 märgituga, et puudutatud

isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole vastuolus VRKS-i ega Euroopa Liidu

õigusega. VRKS § 17 lg-t 12 tuleb tõlgendada kooskõlas Euroopa Liidu õigusega, täpsemalt

direktiivi 2013/33 art-ga 11 (vt Dublini III määruse 28 lg 4). Direktiivi 2013/33 art 11 lg 3

lubab saatjata alaealisi kinni pidada. Sama lõike teise lõigu kohaselt ei majutata saatjata

alaealisi kunagi kinnipidamisasutuses. Sõna „kinnipidamisasutus“ ei hõlma

kinnipidamiskeskust. Sellisele järeldusele viib nii termini tähendus teistes keeltes: sõna

„kinnipidamisasutus“ vasted direktiivi inglis- ja saksakeelsetes tekstides („prison

accomodation“ ja „die gewöhnliche Haftanstalt“) kinnitavad, et silmas on peetud vanglat.

Kinnipidamiskeskus ei ole vangla (vrd VSS § 261 ning vangistusseaduse 2. ptk 1. jao sätted).

Direktiivi 2013/33 art 11 lg 3 esimese lõigu kohaselt peetakse saatjata alaealisi kinni üksnes

erakorralistel asjaoludel. Praegusel juhul on selliseks erakorraliseks asjaoluks puudutatud

isikust lähtuv märkimisväärne põgenemisoht. Põgenemisoht ei ole ära langenud ning õigustab

ka isiku kinnipidamise tähtaja pikendamist.

Puudutatud isiku vanus on kindlaks tehtud üksnes tema enda sõnade kohaselt. Ka praegu

olemasolevate andmete alusel on puudutatud isik peaaegu täisealine ja asja materjalides ei

osuta miski sellele, et puudutatud isik ei mõistaks täiel määral oma tegude tagajärgi või tema

käitumine ja hoiakud poleks täiskasvanulikud. Kohtule polnud istungil tajutav, et ta oleks

lapseohtu. Kinnipidamiskeskuses on puudutatud isik majutatud täiskasvanutest eraldi

(direktiivi 2013/33 art 11 lg 3 neljas lõik). Samuti on talle seal tagatud toitlustamine,

meditsiiniabi ja vajadusel psühholoogiline nõustamine. Isikul on PPA kohtuistungil antud

selgituste kohaselt võimalik kasutada telefoni ja edaspidi ka internetti. Isikul on võimalus

viibida värskes õhus ja loodud on võimalused tema vaba aja sisustamiseks.

Kinnipidamiskeskuses kinnipidamist ei muuda ebaproportsionaalseks asjaolud, et tal ei ole

võimalust käia ekskursioonidel, külastada muuseume ja kino ega mängida arvutimänge.

Samuti ei ole PPA-l kohustust tagada puudutatud isikule võimalusi hariduse omandamiseks,

sest isiku poolt rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest (15.03.2026) ei ole möödunud kolm

kuud (VRKS § 102 lg 1).

MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

8. Puudutatud isik palub 23.04.2026 määruskaebuses tühistada Tallinna Halduskohtu

10.04.2026 määrus.

4(6)

3-26-804

Puudutatud isiku kinnipidamise pikendamine VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel ei ole põhjendantud.

Kohus ei ole isikuga seotud asjaolusid õigesti hinnanud. Isiku suhtes ei esine põgenemisohtu

(VSS § 68 p 9). Puudutatud isik on alaealine ning teda võib kinni pidada üksnes äärmusliku

abinõuna ning alles pärast seda, kui on kindlaks tehtud, et alternatiivseid leebemaid

sunnimeetmeid ei saa tõhusalt kohaldada (direktiivi 2013/33/EL art 11 lg 2 esimene lõik).

Saatjata alaealisi ei majutata kunagi kinnipidamisasutuses (direktiivi 2013/33 art 11 lg 3 teine

lõik). Kohtu väide, et kinnipidamiskeskus ei ole kinnipidamisasutus, ei ole põhjendatud.

Puudutatud isiku kinnipidamiskeskuses kinnipidamise pikendamine ei ole proportsionaalne.

Ta oleks tulnud paigutada varjupaigataotlejate vastuvõtukeskusesse, kus on alaealisele

sobivad tingimused. Kohtu seisukoht, et isik võib riigist lahkuda, on põhjendamata. Kohus ei

ole hinnanud puudutatud isiku vanust ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid kogumis, sh ohtu

maandavate asjaolude esinemist. Puudutatud isik kinnitab, et varjupaigataotlejate

vastuvõtukeskuses elamise ajal teeb ta koostööd ja täidab kõik PPA esitatud nõudmised.

9. PPA palub 04.05.2026 vastuses jätta määruskaebus rahuldamata.

Puudutatud isiku suhtes esineb varasemast käitumismustrist tulenevalt põgenemisoht. PPA on

tuginenud objektiivsetele asjaoludele ning lähtunud isiku varasemast käitumisest, ütlustest ja

juhtumiga seotud muudest asjaoludest, mida on hinnatud kogumis. Leebemate

järelevalvemeetmete kohaldamine ei ole põgenemisohust tulenevalt võimalik.

Kinnipidamiskeskusest vabastamisel on tõenäoline, et isik hakkaks end varjama

ametivõimude eest. Ei ole usutav, et isik hakkaks vabatahtlikult korraldama enda lahkumist

Lätti. Pigem otsiks ta võimalusi jääda Schengeni alale, liikudes edasi järgmisesse liikmesriiki.

Isiku varasem käitumine viitab, et tal on olemas oskused leida kontakte ja abistajaid vajadusel

teise riiki reisimiseks. Kinnipidamine aitab tagada, et isik ei lahku Eestist ning on kättesaadav

tema üleandmiseks varjupaigataotluse eest vastutavale riigile. Kinnipidamine ei ole vastuolus

proportsionaalsuse põhimõttega. Isikule on kinnipidamiskeskuses tagatud meditsiiniline, sh

vajadusel psühholoogiline abi. Isikul ei esine sellist meditsiinilist seisukorda, mis välistaks

tema kinnipidamise kinnipidamiskeskuses.

RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED

10. PPA esitas koos 04.05.2026 vastusega määruskaebusele PPA 14.04.2026 otsuse nr

12603160007-1, millega jäeti puudutatud isiku rahvusvahelise kaitse taotlus läbi vaatamata,

lõpetati rahvusvahelise kaitse menetlus ning kohustati teda lahkuma taotluse läbivaatamise

eest vastutavasse riiki ehk Läti Vabariiki. Ringkonnakohus võtab PPA 14.04.2026 otsuse asja

materjalide juurde.

11. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et puudutatud isiku puhul esines alus tema

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja pikendamiseks VRKS § 361 lg 2 p 7 alusel

koosmõjus Dublini III määruse art 28 lg-ga 2. Nende normide alusel saab isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega pikendada üleandmismenetluse täideviimise

tagamiseks ning juhul, kui on olemas isiku märkimisväärne põgenemise oht. Kinnipidamine

saab seejuures olla õiguspärane tingimusel, et leebemaid järelevalvemeetmeid ei ole võimalik

tõhusalt kohaldada ning kinnipidamine on konkreetse rahvusvahelise kaitse taotlejata seotud

olulisi asjaolusid arvestades proportsionaalne (VRKS § 361 lg 1).

12. Arvestades puudutatud isiku tausta ja varasemat käitumist, esines põgenemisoht nii VSS

§ 68 p-s 9 kui VRKS § 361 lg-s 21 nimetatud asjaolude tõttu. Põgenemise oht oli

märkimisväärne, arvestades tema loata lahkumist Lätist, et vältida seal varjupaigataotlejate

keskusesse paigutamist ja hiljem väljasaatmist. Isiku senise käitumise alusel ei saa pidada

tõenäoliseks, et kinnipidamiskeskusest vabastamise korral oleks isik üleandmismenetluse

5(6)

3-26-804

täideviimiseks PPA-le kättesaadav. PPA on põhjendanud hinnangut, et puudutatud isik soovis

tõenäoliselt kasutada Eestit transiitriigina liikumiseks edasi mõnda teise Euroopa Liidu

liikmesriiki (nt Prantsusmaale). Isik on menetlustoimingute käigus selgitanud (seletus dtl 18),

et tema nõbu elab Prantsusmaal ning ta otsustas Eestisse tulla pärast seda, kui sai

rahvusvahelise kaitse taotlusele negatiivse vastuse ning mõistis, et Lätti jäädes võidakse ta

paigutada kinnipidamiskeskusesse ning riigist välja saata. Eestisse jõudes ei esitanud ta

rahvusvahelise kaitse taotlust esimesel võimalusel, s.o Valgas politseid märgates, vaid kaks

tundi pärast kinnipidamist ja Dublini III määruse alusel tagasivõtumenetluse alustamist.

Eelneva tõttu on usutav, et vabaduses viibides võib isik Eestist lahkuda. Isikul on teadmised ja

kogemused, mille abil soovi korral teistesse Euroopa Liidu liikmesriikidesse edasi liikuda.

PPA on taotluses nendele asjaoludele tuginenud ja nendega arvestas ka halduskohus. Seega ei

ole põhjendatud määruskaebuses toodud etteheide, et kohus ei ole hinnanud isikuga seotud

asjaolusid.

13. PPA on 06.04.2026 taotluses selgitanud, et isiku tagasisaatmise korraldamine nõuab aega

tulenevalt sellest, et isikuga tuleb läbi viia toimingud seoses Eestis esitatud rahvusvahelise

kaitse taotlusega ning Läti võimude poolt tagasisaatmise läbiviimisele seatud tingimustega.

Tegemist on objektiivsete põhjustega, mida võis kinnipidamise tähtaja pikendamisel arvesse

võtta.

14. Põgenemisohu tuvastamisel ei suuda põgenemist eelduslikult tõhusalt ära hoida

majutuskeskusesse paigutamine ning VRKS § 29 lg-s 1 sätestatud järelevalvemeetmete

kohaldamine. Põgenemisohu tuvastamisel on kinnipidamiskeskusesse paigutamine

proportsionaalne VRKS § 361 mõttes (Riigikohtu 29.01.2015 määrus nr 3-3-1-52-14, p 18).

Arvestades isikuga seotud asjaolusid, ei olnud kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaja

pikendamine kuni 08.05.2026 (k.a) ebaproportsionaalne. Puudutatud isiku

kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole vastuolus direktiivi 2013/33 art 11 lg 3 esimese ja

teise lõiguga („Saatjata alaealisi peetakse kinni üksnes erakorralistel asjaoludel.“; „Saatjata

alaealisi ei majutata kunagi kinnipidamisasutuses.“). Kinnipidamist põhjendavaks

erakorraliseks asjaoluks on isikust lähtuv märkimisväärne põgenemisoht. Halduskohus on

asjakohaselt põhjendanud ka seda, miks kinnipidamiskeskus ei ole samastatav

kinnipidamisasutusega direktiivi 2013/33 art 11 tähenduses. Kinnipidamiskeskus ei ole vangla

(vrd VSS § 261 ning vangistusseaduse 2. ptk 1. jao sätted). Puudutatud isik on

kinnipidamiskeskuses majutatud täiskasvanutest eraldi (direktiivi 2013/33 art 11 lg 3 neljas

lõik). Isikule on tagatud toitlustamine ja meditsiiniabi, sh vajadusel psühholoogiline

nõustamine (VRKS § 363 lg 1 ja VSS § 269).

15. Eelneva põhjal jääb määruskaebus rahuldamata ja Tallinna Halduskohtu 10.04.2026

määrus muutmata.

(allkirjastatud digitaalselt)

6(6)